Täna tuli meil naistejuttudes (see on üks FB’i chat, kus me arutame mõndade naistega maailmaasju) jutuks kiusamine. Nii mõnigi meenutas, kuidas teda elus kiusatud on, teised aga tunnistasid, et on isegi koolis teisi kiusanud. See pani mind mõtlema.
Ma pean häbiga tunnistama, et mina olen elus kiusaja rollis olnud. Ma muidugi kätega kallale ei läinud, kuid mäletan, et narrisin klassiõe kõrvu ja loopisin pinalit aknast välja ja koridoripõrandale. Ja ma tõesti too hetk ise ei saanudki aru, et ma midagi valesti teeksin. Uskusin, et teen “nalja”. Nii piinlik… Kallis Laura, kui sa seda praegu peaksid lugema, siis miljon vabandust sulle minu poolt. Päris südamest kohe.
Ma ei olnud põhikoolis tegelikult mingisugune kambaliider või “populaarne” tüdruk, kelle eeskujul teised ka kedagi kiusasid. Ma ei tea, ma ei mäleta küll, et meie klassis väga sellist asja muidu olnud oleks. Ma olin pigem see, kes kogu aeg nalja ja pulli tegi. Ei olnud ma populaarne, aga ei olnud ma mingisugune heidik ka. Sain läbi nii “nohikute” kui ka “poppide plikadega”. Ja ma ei teagi, mis mind toona ajendas kedagi kiusama. Jube.
Ei saaks ka öelda, et mind kunagi kiusatud ei oleks. Kunagi käisin ma “Ei vägivallale” laagris Remnikul. Ja teate mis? See oli esimene koht, kus mind kiusati 😀 Pandi mulle hambapastat näkku ja niisama naerdi mu riideid vms. Ma nii täpselt ei mäleta, sest kuidagi hinge ma seda väga vist ei võtnud. Nõme oli küll ja pärast koolipeal kõndisin nendest inimestest kaarega mööda ja hinges vihkasin neid. Aga endast ma ikka halvemini ei arvanud. Õnneks.
Siis oli mul kunagi naaber, kes loopis mind munadega, mistõttu mingisugne kamp inimesi mind mingi perioodi munaks kutsusid. Jälle – nõme oli, aga ignosin.
Kui ma esimest korda ennast purju jõin ja selle tulemusel kõik kohad täis oksendasin, siis kutsuti mind jupp aega okseks. Geniaalne eks. Isegi siin blogis on vahepeal tulnud keegi sellest kambast kommenteerima: “Oi, tere okse!!”. Tervitused ka sulle 😀 Anna andeks, et ma ei osanud 13-aastasena mõista, kui palju siidrit mu organism taluda võiks. Aga noh. Mingisuguseid hingehaavu see minus vist eriti ei tekitanud.
Aga ma tean, et paljudele tekitab. Näiteks kunagi pidime minema sõbrannadega Rootsi kruiisile. Kõik kutsusid ka oma tuttavaid kaasa, kõik oli kena. Kuni üks tüdruk, saades teada, et mina ka sinna tulen, ütles, et ta MINUSUGUSE inimesega ei tuleks iial kuskile. Tuleb välja, et olin teda kunagi niimoodi solvanud, et teisel AASTAID hiljem sellest paha maitse suus ja mälestus olemas. Ja mina ei mäletanudki seda.
Vot, mida võib teha omast arust tehtud “nali”.
Selle tüdrukuga õnneks klaarisime asjad ja ma vabandasin. Arvan, et ta enam mind ei vihka. Loodan vähemalt, sest reisil saime kenasti käidud 😀
Ehk on tõesti asi selles, et mina (ja ehk ka paljud teised) ei saa aru, millal on piir nalja ja kiusamise vahel? Näiteks praegu ma ei läheks ju kellegi asju aknast alla loopima, aga samas tunnen, et näiteks minu blogipost Katre suunas oli tegelikult ju ilgelt ühekohtune. Või noh. Mul võib muidugi olla oma point ja värki, aga ma ei pea ju sinna kaasama pärisinimesi. Sest inimesed tõesti võtavad asju erinevalt ja tegelt mul oli küll sitt tunne, kui lugesin Katre blogist, et see ta hingele haiget tegi. Sest TEGELIKULT ma ei taha kellelegi ju halba. Ma tahan ainult nalja teha 🙁 Ja ilmselgelt pean ma õppima enne mõtlema ja siis ütlema.
Keskkoolis ma (enamasti) enam selline tõbras ei olnud. Kui ma nägin, et kedagi kiusati, siis läksin ikka vahele. Sest nagu lõhestunud isiksus, ei talu ma üldse ülekohut. Mulle ei meeldi, kui nõrgemat kiusatakse. Ometi olen ma ISE SEDA TEINUD!
Olles lapsevanem mõtlen ma küll, et kui jube on see, et sa saadad oma lapsukese kooli…kus keegi ta kuradi pinalit aknast alla loobib. Ja mõtle, kui ta seda hinge võtab? Kuidas teda siis aidata? Jube!
Ma loodan, et minu karmavõlg saabki tasutud sellega, et ma igapäevaselt nagunii kommentaariumis sõimu saan. Sest noh, ma saan sellega hakkama. Ma ei võta seda hinge. Ma ei lase häirida. Mingil määral ikka on ebameeldiv, aga minu puhul on see suht nagu…hane selga vesi 😀 Nii tuim tükk olen.
Ja ma loodan, et ma ei pea iial tegelema sellega, et keegi Mari narriks. Või Mari kedagi teist narriks.
Ise proovin ka edaspidi natukene… üldisem olla oma arvamustes. Ma ei pea ju ometi kedagi maha tegema nimeliselt. Eksole…
Ise kaagutan siin, et rohkem enesekindlust inimesed, aga kuhu see enesekindlus ikka inimestel kaob? Ikka sinna, kui keegi seda varajases eas kõigutada püüab. Ja osad lasevad ka. See on kurb…
Siinkohal ma veelkord reaalselt vabandan kõigi ees, kes tunnevad, et ma olen neile liiga teinud. Päriselt. Sest täna naistejuttudes loetu oli hirmus – kui väga see tegelikult inimest murrab, kui keegi teda narrib. Kui hinge see võib jääda ja kui palju haiget teha…
Ja ma ei taha kellelegi haiget teha, sest ma päriselt tahaks, et Mari kunagi minu üle uhke ka oleks 🙂
Kas teid on kunagi kiusatud? Olete ehk isegi kedagi kiusanud? Miks? Jagage minuga ja ärge mind nüüd maha kandke, et ma selline siga olen olnud 🙁
Andke mulle andeks 🙁
152 kommentaari
Mind on ka kiusatud öeldud et vaadake seda lehma jne.
Mul on olnud eneka mõtted ka peas aga olen nendest lahti saanud.
Tänu sellele et hakkasin teise seltskonnaga suhtlema kui nemad.
http://naistekas.delfi.ee/kirevmaailm/uudised/emotsionaalsest-vaarkohtlemisest-voime-lastele-liiga-teha-ilma-et-sellest-ise-arugi-saaksime.d?id=67163766
mina olin kiusatav. kuna kooliajast on yksjagu möödas, siis kindlasti k6ike ei mäleta.
6ppisin maakoolis, kus liidrid olid reeglina kuskilt suuremast asulast, mina kui mina kui omaette kuskil metsaservas elaja olin sotsiaalselt nende jaoks 6hk, keskmisest vähemate v6imalustega. olin seet6ttu t6rjutu ja m6nitatu, ilmselt 3.-4. kuni 8. klass. asjade ärav6tmised, riiete-jalan6ude peitmised, norimine. fyysilist vägivalda niiväga polnud, igatahes ei mäleta eriti. olin pikk, kiitsakas, prillidega, hea peaga, 6petajate lemmik, vaikne. kuid tulemus on see, et mu ryht on rikutud (käisin kooliajal kyyrus), s6prussuhteid loon haruharva ja l6puni ei usalda peaaegu kedagi, olen endiselt suht omaettehoidev ja raamatukoi, kindlasti on kooliajast nii m6nigi kompleks siiani kaasas (ma tegelen endaga, kuid see pole alati lihtne). olen siiani piitspeenike (aitäh, geenid), ka pärast rasedust, ja tean, et nii m6nigi on selle peale kade, kuid oma kehas ma ennast ikka yleliia hästi ei tunne (viimastel aastatel olen ilmselt paksema naha kasvatanud ja pohhuistlikumaks muutunud). k6vasti oli kasu ka ylikooli ajal tekkinud s6pruskonnast, kus ei olnud absoluutselt oluline, kes sa olid, kust pärit, kuidas välja nägid, oluline oli vaid inimene ise.
aga kiusamisest…. vb oli hyydnimesid veel, kuid valusaim oli K6rsik. isegi keskas (hoopis teine kool ja teine linn), kui kuulsin seda hyydnime (jah, see käis minu pihta, kuigi eelmisest koolist polnud seal kedagi), kuid selleks ajaks oli niipalju selgroogu, et yhe agressiivsema norija, kes oli vast 6.-7. klassi poiss (mina olin äsjaalustanud 10dik), krabasin natist kinni ja raputasin, rohkem otse näkku midagi ei öeldud ja tagaselja öeldu mind eriti ei huvitanud.
kadunud välisjalan6ud, jalatsitesse topitud näts, maha loobitud välisr6ivad…. kehkas alati viimaste seas valimine (no ei olnud ma sportlik), tunni ajal togimine, juuste sikutamine, ignoreerimine jne. eks ma olin ju hea sihtmärk, vaikne ja silmad märja koha peale loodud. mind ilmselt päästis see, et ma ei läinud 6petajatele kaebama (uskuge, nad uurisid ja usun, et see ka natuke ohjeldas mu kiusajaid), raha mul polnud, mingeid vingeid mänguasju samuti mitte, koolibussiga ma ei s6itnud ja kuna mul oli hea pea, siis oli minuga kasulik ikkagi enamvähem häid suhteid hoida (kellegi pealt oli vaja ju kodutöid maha vehkida 🙁 ). just see viimane ongi mind s6prade suhtes kahtlustavaks teinud, tean liigagi hästi, et enamik suhteid p6hineb omakasu peal.
aga ka täiskasvanuelus on omajagu kiusajaid ja kiusatavaid, ka mu endine elukaaslane oli selline – parimad s6brad ikka togivad ja m6nitavad teda ja tema vastukaaluks m6nitab neid, kes temast n6rgemad (st naisi, enamjaolt just normaal- ja väikeses ylekaalus). ka mind ja ise aru ei saa, et midagi valesti teeks. teg väga tihti lähedased isegi ei teadvusta, et nende ‘naljad’ v6ivad väga valusad olla, sest kallite s6nad ja arvamus on ju olulised.
pikk ja segane sai see jutt, kuid loodan, et minu pojast ei saa kumbki – ei kiusaja ega kiusatav (samas vaadates ta poolvenda, v6ib temast kiusaja saada).
Ma olen küll pisi pisi aga õnneks keegi mind norima ei tulnud või kiusama. Alles lõpuklassis tuldi koolis kallale aga ma kirjutasin kohe seletuskirja, mõned visati koolist välja. Eks natuke paha tunne oli küll, et võtsin kellelgi ehk tulevikuvõimaluse ära, sest noorelt tehakse ju ikka rumalusi. Aga no siiski nii ikka päris ei saa. Mind vihastas rohkem mu vanemate käitumine, ehk siis totaalne ignoreerimine…
OK, siin on siis minu lugu. Tulen lõhkisest perest, ainuke laps, seega olin üsna hellitatud ja hoitud kui kooli läksin, ka oli mul probleeme tähelepanuvajadusega, kuna üksiku lapsena oli terve suguvõsa (ainuke laps, kuna teistel olid kõvasti vanemad lapsed kui mina) hellitada, nunnutada. Seega hakkas kiusamine juba algklassidest – olin pontsakas, seega see oli põhjus miks mu kallal võtta.
5. klass läks asi täitsa hulluks, pubekad ju. Siis hakkas mõnitamine, vaikselt sisisemine, kehkas viimasena valimine (saateks kommentaarid “ah, mina teda oma võistkonda ei taha, ta ei oli ju mingi spordikas”) ja nii seni kuni õpetaja vahele segas ja mind ise kellegi võistkonda määras. Seltsielu osas olin täielik väljatõugatu – klassi populaarsemad mängisid klassiõhtutel pudelit ja käisid salaja koolinurgas tatti panemas, samas mind mõnitati nii et vähe pole. 6, 7 ja 8 klass sama teema, ainult koos hormoonidest tingitud kehakumeruste tekkimisest sai alguse erinevate sõimavate nimede valang: paks, lehm, tünn, emalaev, tiss, piimaudar, udaratega lehm jne. Arenevad rinnad ja üsna varane tsükliteke, mis paratamatult kehalises välja paistab, sai lihtsalt järjekordseks naeruvääristamise objektiks. Võeti nt ka riiete kallal (“ah niikuinii ostad kusagilt turult neid”), selle kallal et õppisin hästi (nohkar, nohik, tuupur, aju jne), et ei joonud-suitsetanud (pailaps jne), et ei pannud pidu jne. Polnud asja mille kallal ei võetud.
Selle tagajärjel kaalusin ma 8.klassiks 100 kilo, 5.klassi lõpus kaalusin 50, seega võtsin ca 3-4 aastaga 50 kilo juurde. See, loomulikult, tõi aina rohkem mõnitamist. Mul tekkisid sotsiaalsed hirmud – läksin hommikul nii vara kooli, et jõudsin sinna siis kui kooliuksed alles lukust lahti tehti, kuna ei tahtnud teistega koos tänaval käia, juhuks kui keegi mõnitama hakkab. Läksin koju erinevaid teid pidi, vältides neid tänavaid kus ma teadsin, et teised mu klassist ka käivad. Sõin iga päev magusat, kuna see aitas negatiivseid emotsioone peita. Tahtsin näiteks võrkpalli minna mängima, kuna see on üks väheseid spordialasid mis mulle meeldib, aga kuna klassi “popid” olid kõik meeskonnas, jäi see ära, sporti ei teinud üldse kuna ainuüksi mõte tänaval kõndimisest tekitas minus paanikahoo. Käisin mitu suve ja talve täpselt ühtemoodi riides (pikk pluus, pikk kampsun, pikad püksid, tossud), kuna mõte paljastest kätest või jalgadest ajas mu oksele, tundusid endale nii rõve.
Proovisin mitu korda end põhikoolis ära tappa, mu vanemad ei tea seda, kuna nemad minu arme ei näe ja õnneks on need lõikumisarmid nüüd ka piisavalt heledad, et ei paista välja.
Tihti arvatakse, et inimesed saavad sellest lihtsalt üle. See pole nii. Minul näiteks toimus ülikooli ajal täielik läbipõlemine: olin 22.aastat vana, sügavas depressioonis, suitsiidne JA mul oli kõhnuse ülistamisest tekkinud söömishäire. Seda paska ja jama ravin ma siiani – ma käin teraapias, ma võtan tablette, normaalsest sotsiaalelust, sõpradest, elukaaslasest võin ma vaid unistada. Ma võin käsi südamel öelda, et minu koolikiusajad on minu elu ära rikkunud, tänu neile ei suuda ma enam sotsiaalselt samamoodi funktsioneerida. Minu kinnisideedeks on olla KÕHN, ILUS, et ma teistele MEELDIKS, sest ma tean mis tunne on kui sind niimoodi mõnitatakse ja vihatakse sinu olemus, isikupära ja välimuse pärast, et sa lihtsalt ei taha elada. Ma ei tea, kas ma isegi lapsi tahan – ma ei taha, et nemad sellist õudust läbi peaksid elama.
Kohutav lugu! Soovin Sulle jõudu ja vaprust. Ma ei kujuta ettegi, mis tunne võis Sul olla. Mina olin suurema osa ajast normaalkaalus, aga mõned isikud leidsid ikka, et olen liiga suur ja Peki-Liisu. Nii et hurraa, kestev kehakompleks, toitumishäired ja enesepõlgus. Mul on siiani alles päevikud, kuhu ma olin kehateemat põhjalikult lahanud ja mõnel päeval rasvaselt kirjutanud “ilus EI võrdu kõhn, paks EI võrdu kole.” Mõnel teisel päeval jälle on juttu ainult sellest, milline tülgastav elukas ma olen. Minul läks kergemini, sest mul oli sõpru, austajaid ja elu väljaspool kooli. Aga seda ma ütlen küll, et 10 aastat hiljem on liigagi kerge taas toitumishäiretetsüklisse sattuda. Olgugi, et nüüd oleks nagu mõistust ja realismi ja kõrget enesehinnagut ja enesega rahulolu. Mõnikord piisab sellest, et mõni jõmm hõikab tänaval “õu, sink!” ja tuleb taas teismelise tunne.
Ma olen olnud nii kiusaja kui kiusatava rollis. Alguse sai see vast siis kui me kolisime väga väikesest maakülast suuremasse alevisse.. neljandas klassis olin siis juba uues koolis. esimene aasta läks päris hästi, sain palju sõpru ja suhtlesin kõigiga normaaselt. Viiendas hakkasin tajuma et ma pole eriti popp tüdruk, ja paljud ei suhelnud muga. Kuues-seitsmes olid minu elu kõige jubedamad aastad.. Mind noriti selle pärast et ma ei oska põristada R tähte ja sustistan S’i. Mind noriti kuserotiks, abordijäänuseks, taandarenguks jne. Mu asju peideti ja riideid soditi markeritega. Talviti istusin koolimajas õhtutundideni kuna välja minnes ootas mind alati ees suur lumepallide sadu, ja seda just poiste poolt. Mäletan et koguaeg öeldi et haisen. Ja ma ei saa aru miks?! Ma käisin iga päev pesemas, ma pesin oma riided alati peale ühekordset kandmist ära, kodu oli meil alati puhas seega ei saanud ma kuidagi haiseda (ja fakt on see, ma kardan endiselt et keegi ütleb mulle Haisu, ning siiani käin ma päevas mitu korda pesemas ning ei kanna mitte kunagi ühte rõiva-eset 2 päeva) Kõik need kaks aastat talusin ma mõnitusi, peksu, piina. Asi lõppes sellega et ühe suve veetsin isa juures ning leidsin sealt palju sõpru ning palusin isalt endale sünnipäevakingiks enda tuba tema korterisse, ning luba sinna elama jääda. Kustutasin kõik vanad klassi/koolikaaslased rate ja orkuti sõbrakast ning pöörasin nagu uue lehe. Uues koolis aga hakkasin ise kiusajaks. Õnneks mitte palju, aga siiski.. oli 2 minust kolm aastat nooremat poissi, kes ei olnud just eriti taibukad ning ei saanud endale alati kõike lubada. Nad ei hakanud kunagi vastu ja nende üle naersin tihti. Küll ainult esimesed kuud, aga siiski.. ise nüüd tagantjärgi mõtlen et ju oli see viha minu sees nii suur, et ma pidin saama kellelegi tagasi teha, lootsin et äkki saan sellest omale hea tunde. Aga ei kus sa siis sellega, igapäev kripeldas sees et kuidas ma nii öelda sain ja siiani kripeldab. Samuti oli uues koolis üks tüdruk, keda kõik eirasid. Mina siis uue tüdrukuna hakkasin ka teda eirama, et noh ikka teiste moodi olla. Kuid kui 8 klassi talveõhtul tema kodu maha põles, siis olin mina see kes teda toetas ja lasin tal oma õlal nutta. Nüüd oleme olnud 4-5 aastat parimad sõbrannad, ning olen tema käest tuhat korda vabandust palunud et teda eirasin ja vahel ka tema üle naersin. Üheksandas klassis käiski peast nagu plõks läbi, ja ma kaitsesin alati kõiki kes vajasid seda, ma võisin kõigi eest välja astuda.
Ja kui nüüd, eelmine kevad helistas mu 8 aastane õde hüsteeriliselt nuttes et ma võiks talle kooli järgi minna kuna klassiõde norib teda, siis läks silme eest mustaks ja olin valmis selle õe klassiõe lihtsalt kasvõi autoga alla ajama. Minu enda õnneks oli tema juba lahkunud koolist selleks ajaks kui mina sinna jõudsin. Kuna õde käib samas koolis kus mina siis põhikooli viimased kaks aastat, siis teadsin sealt kõiki ja panin asja suure kella külge, käisin kõik õpetajad läbi, direktori jne. Ning nemad siis rääkisid selle neiu emaga ja norimine lõppes õnneks.
Kui nüüd tuleks minu juurde need kes mind norisid, siis ei andestaks ma neile. Millajaoks? et nemad saaksid südamerahu? Kohe kindlasti mitte! Ise nad olid õelad, ja vedagu nüüd oma taaka kaasas elupäevade lõpuni..
Ka mind on koolis kiusatud, just pigem mu välimuse pärast. Algklassidest peale kommenteeriti pidevalt, kui paks ma olin. Seda kuulsin tihti ka oma sugulastelt, kuigi tagantjärele mõeldes olin täiesti normaalne laps, kindlasti mitte ülekaalus, kuid ilmselgelt mitte piisavalt piitsavars. Lisaks kommenteerimisele ja mõnitamsele peideti ka põhikoolis vahel asju ja muud sellist ning tõrjuti niisama. Mõnitati ka näiteks selle pärast, mis muusikat ma kuulasin ja üleüldse sellised lambised asjad. Kiusajateks olid ühed kindlad klassikaaslased, kellega ma vahel sain päris hästi läbi, kuid samas üsna tihti olid nad minu vastu väga vastikud. Hästi sain läbi ilmselt siis, kui neile see kasulik oli.
Nüüd ei jõua ära imestada, kui loll ma olin, et nendega edasi suhtlesin. Ilmselt oli asi selles, et peale nende poleks mul nagunii väga sõpru olnud, vähemalt siis ma nii arvasin.
Kõige selle tulemusena olen ma siiani väga ebakindel, nii välimuse kui ka muu osas. Eneseusku ei ole peaaegu üldse. Pubekaeas haavasid need asjad mind eriti palju ning lõpuks hakkasin ma nende juttu uskuma ka, seetõttu olid üsna tihti päris koledad mõtted peas, sest mul oli iseendast ja teistest nii kopp ees. Nüüd on nii nõme mõelda, kui palju oma ajast raiskasin ma muretsemise ja kurvastamise peale mingite lollakate pärast.
Aga mõnitajad-kiusajad on endiselt korralikud õeluskotid… ei usu, et nad kahetsevad või mõistavad, et nad midagi valesti on teinud.
Põhikoolis olin see keda narriti. Peksti, loobiti lumepallidga, sülitati jope täis garderoobis. Sõimati seaks. Peideti mu asju ära. See tegi vägagi haiget. Siiamaani pärast 10.aastat tahaks nendele inimestele näkku karjuda et kõik see tehakse teie lastele tagasi. Elu lihtsalt on kord selline.. aga hoian end tagasi
Miu, miks nende lapsed? Neile endale ikka, lapsed pole milleski süüdi. 🙁
Ka mind kiusati põhikooli ajal üpris palju kuna olin pikk ja kiitsakas ja sada muud häda. Kiusati nii vaimselt kui füüsiliselt. Õnneks oli mul sõpru, kes minuga ikka edasi suhtlesid ja tänu sellele pidasin ma ka selle aja vastu. Korrutasin endale terve põhikooliaja, et küll ma ükskord neile näitan! Ja näitasingi. Minu pikkus ja kiitsakus aitasid kaasa sellele, et minust sai modell. Lisaks olen nüüdseks käinud läbi ülikoolid ning töötan oma erialal ning muus osas läheb ka hästi. Nendele, keda kiusatakse teismelise eas keha pärast, saan öelda seda, et keha on selles vanuses nii muutuv ning inetust pardipojast võib sirguda tõeline kaunitar! Lihtsalt tuleb see aeg üle elada 🙂
Ma lugesin neid kommentaare siin ja kiidan kõiki, kes on oma eksimustest aru saanud ja vabandanud.
Mind on ka kiusatud, ise ma kiusaja ei olnud, üritasin alati kõikidega läbi saada-tüdrukutega saingi. Aga ma arenesin üsna kiiresti seitsmendas klassis olin juba üsna rinnakas, siis oli vaja igatsugu karvastel ja sulelistel kommenteerida ja näppima kippuda. Asi läks lõpuks nii kaugele, et ma hakkasin oma rindu häbenema, väga kaua häbenesin. Sellest on rohkem kui 13 aastat möödas, aga näed ikka tuleb aegajalt meelde. Eks ma olin selline kogukam tüdruk ka kooli ajal ja siis kutsus üks klassivend mind maakeraks. Täna ei tunneks see inimene mind muidugi tänaval äragi ja ise ei saanud ta ilmselt arugi, et tema kommentaarid olid väga põrmustavad. Nüüd ma enam nii kogukas ei ole, rinnad on ikka minu kogu ja pikkuse kohta üle keskmise liiga suured, aga nende üle ma olen uhke. 😉 Ja suhtumine on mul juba mõnda aega selline, et kui ei meeldi ära vahi! Kommenteerijad saavad kõik nahutada.
Eks see kõik mõjutas mu enesekindlust ja suhtumist poistesse/meestesse. Aga olulised on head sõbrad, kes aitavad põrmustatud enesekindluse taastada ja seda kasvatada. Ja ausalt ükski inimene, kes teiste enesekindlust õõnestab ei ole minu silmis midagi väärt. Kahju on, et teismelised on nii rumalad, päriselt, kahjuks mõni ei kasvagi sellest välja.
Tahtsin veel öelda, et ma olen blogi nüüd juba mõnda aega jälginud ja mulle meeldid sa, Mariann, peale Mari sündi rohkem, kuidagi targem ja küpsem jutt. 🙂 Jätka samas vaimus.
Koolikiusamisest rääkimine on igati hea mõte, ma lööks kampa, kui selline asi peaks teoks saama!
Lugesin seda postitust ja m6tlesin, et teema on tuttav, ka mind on kiusatud ja kuni füüsilise vägivallani välja. Kui hakkasin kommentaare lugema, siis muutusid silmad ka veidi märjaks. Päris 66vastav, et midagi sellist üldse toimub ja veel jubedam on m6elda, et meie enda lapsed (mul endal veel küll ei ole, aga olen mitmekordne tädi) peavad ilmselt samuti koolis selliste probleemidega toime tulema. Ja enda näitest tean, et paljud teevad seda vaikides s.t. et kodused asjast midagi ei teagi. Minu vanemad ei tea siiani, et mind p6hikoolis narriti. Klassis oli kamp tüdrukuid, kelle eesotsas oli kusjuures klassi tol ajal k6ige targem tüdruk, kes alati sai viisi ja 6petajate jaoks oli kukupai. See tüdruk siis m6tles teistele välja hüüdnimesid, narriti välimust ja seda kui sa milleski n6rgem v6i parem olid kui teised ja konkreetset olukorda ma enam ei mäleta, aga klassiekskursioonil päädis asi sellega, et millegipärast v6eti sihikule mind ja hakati kaasa v6etud v6rkpalliga rahvaste palli kombel vastu pead taguma (palli vastu minu pead viskama). Kuna istusime liikuvas bussis, siis minna polnud ka kuskile. Keei loomulikult täiskasvanud inimestele midagi edasi ei rääkinud ja mina seda ka ei teinud. Istusin ja kannatasin, mitte ühtegi s6na ei öelnud terve selle aja, pisarad voolasid. Lihtsalt ignoreerisin, kuni asi ära l6petati ja päevakavva tuli narrijate jaoks midagi p6nevamat. Ma ei ole sellest mitte kellelegi rääkinud ja koolis ei tulnud see minu tolleaegsete s6brannadega, kes olid pealtnägijateks, ka mitte kunagi jutuks. See oli seitsmendas klassis. Mul ei ole pärast seda aega olnud mitte ühtegi s6brannat. Minu perekond, minu kolm 6de ja mu ema on minu tugi. Ma ei oska inimestega suhelda, sest ma kardan, et nad kritiseerivad mind. Ma ei kaitse oma arvamust, ma ei diskuteeri, annan lihtsalt alla ja soovin, et ma oleksin julge hunt! Ma olen kunagi siin blogis avaldanud arvamust ühe postituse all ja seda veidi teise nurga alt kui teised kommenteerijad enne mind ja ma meelega ei läinud pärast seda kommentaari uusi kommentaare selle postituse alt lugema, kuna olin 100% kindel, et pärast seda kommentaari hakatakse mind materdama. M6tlen alati 10 korda järele, enne kui midagi ütlen ja selle kommentaari lugesin ka 5 korda üle, enne kui “Saada nuppu” vajutasin.
Mu ekspeika, kelle sõbrad mind mahajätmise eest pool aastat või enamgi terroriseerisid, palus mu käest paar aastat tagasi vabandust ja ma andsin ka. Paralleelklassivend, kes mind kõige enam Peki-Liisuks sõimas, vabandas ka. Ja andestasin. Klassikaaslased, kellest ma arvasin, et nad mind ei salli, ütlesid mõned aastad tagasi klassikokkutulekul, et mina hoidsin neist eemale ja ma olen neile alati meeldinud. Vimma ma enam kellegi peale ei pea, minu episoodid tunduvad teiste siinkirjutajatega ikka väga leebed. Hirm suurtest kampadest mööda minemise eest hakkab ka ära kaduma ja enesekindlust ja tugevust ja sõnakust on mulle ikka kõvasti antud. Läks lihtsalt aega, et üle saada kõikidest halbadest sõnadest a’la “miks ta nii riides käib? teadagi, miks, ta on ju IMELIK!” ja “ta on kaks korda suurem kui üks tüdruk olema peaks”. Kusjuures ma arvasingi terve elu, et olen ilgelt paks, sellest siis ka toitumishäired ja psühhiaater. Tagasi vaadates polnud ma sugugi pekine, selline tugeva kondi ja väga arenenud lihastega (ja samas suurte rindade ja tagumikuga) atleetlik kuju. See on juba pikem probleem, kodus narriti ka Pekiks ja Pasaks. Pidades seda hellitusnimeks ilmselgeks 🙂
Väga imelik on tagasi vaadata, tundub ühest küljest raske aeg, aga teisest küljest ma mäletan, et tegelikult oli mul kogu aeg ka sõpru ja austajaid. Enesekindlusehood vaheldusid enesepõlgusega. Puberteet vist selline ongi? Hea, et need kiusamisepisoodid siiski minuga mingit pöördumatut kahju ei teinud ja suudan kõigiga normaalselt suhelda ja neist hästi mõelda ja head soovida.
Kes Sind kodus narris?
Need olid isa hüüdnimed mulle. Vaevalt, et neid kuidagi väga halvasti mõtles, aga terve elu on tulnud isa ja muude sugulaste poolt tagasisidet, et ma peaksin ikka kõhnem olema. Et kuidas nii küll läinud on, et vend on kõhn nagu ema ja mina olen läinud isa moodi jämedaks 😀
Mind üldiselt ei kiusatud kuni üheksanda klassini, enne seda olin ise suht siuke liidertüdruk, kes võib-olla oli mõne inimese vastu ülekohtune. Üks endine klassiõde tuletab siiani meelde, kuidas ma teda esimesed klassis juustest tirisin. Ka arvates, et ma teen nalja. Ma ei mäleta, et ma oleksin tegelikult konkreetselt kedagi mõnitanud või kiusanud, aga vahele ka ei läinud ja naersin koos teistega mõnikord. Ja noh, koolibussis ei lasknud “mudilasi” tagumisse bussi ossa “suurte” sektsiooni. See võis küll üsna ahistav ja õel olla. Karma maksis kätte siis, kui kaheksanda klassi lõpus ühele kooliliidrist poisile haiget tegin (loe – pärast nädalapikkust “suhet” maha jätsin). Üheksandas klassis sain kuude kaupa öösiti telefonikõnesid (tavatelefonile), et kuule lits, poo ennast üles, toon sulle seebi ja köie. Ja kusjuures ma olin tollal 14 või 15, polnud kellegagi maganud, ainult selle ühe peikaga suudelnud. Nii et see oli väga ülekohtune. Ja tavatelefoni võttis sageli vastu mu ema. Koolis kiusati, võeti asju ära, topiti kapuutsi sisse pabereid. Üks sõbranna läks kiusava kambaga kaasa ja andis meie omavahelise isikliku tunnis kirjutatud kirjavahetuse üle ja sealt sai palju mõnitamisainet. Teesklesin haiget, ei läinud kooli, tahtsin enesetappu teha, sest see oli ikka parajalt õudne. Õnneks see ekspeika leidis uue pruudi ja mind jäeti lõpuks rahule, põhikooli lõpus läksid need kiusajad nagunii ära, aga mina jäin keskkooli edasi. Kümnendas klassis kiusasid mind uued paralleelklassivennad. Või noh, hüüti pekiliisuks ja räägiti tagaselja, et ma olen imelik ja hull. Ma polegi kindel, miks. Võibolla seetõttu, et mulle meeldis üks poiss, kellega hakkas käima mu klassiõde, kes mind kunagi sallinud polnud. Oli raske, oli. haigestusin toitumishäiretesse, kaotasin 20 kilo (ega ma enne ka nii paks ei olnud tegelikult), relvastasin end gootitšiki välimusega. Ega ei olnud ka lihtne olla kooli ainus metaltšikk, aga leidsin endale siiski samade huvidega uue sõbranna, tegin kooliajalehte ja õpilasnõukogu ja juhilube ja kooliväliseid tegevusi. Nagunii olen terve elu olnud autahvlil ja spordis ka aukirju noppinud. Vaikselt jätsid ka paralleelklassipoisid mu rahule, mõnele hakkasin isegi meeldima 🙂 Keska lõpuks olin siuke üsna populaarne tüdruk, kes sai läbi kõigiga. Ja elust õpetust saanuna suhtlesin ka kiusatavatega ja püüdsin neid toetada.
Alati ei aita vastu hakkamine. Mônikord teeb see asja veel hullemaks.
Aga jah. Môni tåiskasvanu on ikka vàga labane. Kasvôis see Vaido Neigaus, kes iga jádal kommenteerib neid misse inerustega. Vaadaku parem ennast, mitte teisi.
Oma lapsi tahan kasvatada nii, et teistele haiget teha ei tohi. Tuleb olla sôbralik aga kui keegi sulle midagi teeb, siis pead end kaitsma. Mina end pôhikoolis kaitsta ei saanud, kuna keegi ei uskunud mind. Lisaks puudus ka vanemate toetus. Minu arust ongi kôige olulisem see, et kiusatav saaks sellest suhelda oma vanematega ja nemad sind toetasid. Mul nt mehe, oli nii, et kiusati palju. Kui aga ûhel kiusajal nina veriseks lôi, siis kutsuti vanemad kooli ja poiss sai kodus vanematelt ka karistada. Ei uskunud vanemad, et poissi kiusati koolis juba pikka aega. Positiivne oli aga see, et koolis lôppes kiusamine, kuna keegi ei tahtnud endale verist nina.
Nii et sulle, mallu, ma soovitan oma lapsele ôpetada ka seda, et teiste vastu tuleb olla sôbralik ja ei tohi haiget teha. Kui aga keegi sulle haiget teeb, siis tuleb end kaitsta. Ja olge Kardoga sellised vanemad, et Mari saab teile kôike ráákida.
Kohutavalt nõmedaid asju ikka tehakse noores eas.. Kuid ma tahaks mainida midagi hoopis muud. Nii nõme on lugeda kuidas “kiusatavad” arvavad et kui “kiusajatel” on juba varajases eas lapsed siis see on KARISTUS.. Lapsed ei ole nende karistus.. Minu jaoks ei ole nt kool nii oluline ja saan selle ka lõpetada lapse kõrvalt.. Ei ma ei ole kiusaja olnud, vaid pigem kiusatav kuidlihtsalt kohutavalt häiris et inimeste arust on see karistus kui sul on TITT TAGA..
Tahtsin siia vastata, et erinevatel inimestel on erinevad prioriteedid – noh, mina 22. aastasena ei ole kohe kindlasti valmis emaks saama. Minu prioriteet on karjäär – kool edukalt lõpetada ja siis töötada mõned aastad. Selleks, et endale ja oma tulevastele lastele võimalikult hea elu kindlustada. Lisaks ka see, et mulle oma eriala ja seda õppida meeldib, st ma ei “ohverdaks” seda lapse nimel (kui jubedalt see ka ei kõlaks) veel.
Samas mul oli kursaõde (ta oli aasta akadeemilisel, sest sai lapse), kes saab kooli kõrvalt juba teise lapse. Tal on õnneks vanem ja toetav abikaasa kõrval.
Sõltub olukorrast – osadele karistus, teistele õnnistus.
MALLU! Kiusamisest rääkides, palun sinu arvamust FBs toimunud Vaido Neigause staatustest Modelli-Grete kohta. Staatuseid leiad Neigause kontolt.
issand, ma lugesin seda. Keegi peaks ta vanematele ka teatama, mis sousti ta suust välja ajab… või noh karta on, et need on samasugused. Vastik lihtsalt.
Keegi äkki mäletab, et kunagi (ma pakun mingi 1999-2000 aasta kandis) oli Tallinnas 49.keskkoolil ka mingi tüdrukute kamp, kes reaalselt peksidki inimesi. Isegi õhtulehes oli sellest juttu kunagi iidsel aal. Isiklikult ei tundnud neid, aga ajas kõhedaks küll mustamäelasena, sest mu oma tuttavad olid sealt üle tee 33.kooli õpilased ja noh poistel “strelka” mingite venelastega oli päris ülepäevane teema. Tsiisas mis idikatega ma ikka suhtlesin 😀 Nood on nüüd ossid kuubis. Õnneks ma sain 14-aastaselt endale rate.ee’st peika ja ta oli normaalne, siiamaani on sõbrad, kellega tema kaudu tuttavaks olen saanud :D)
Aga see Grete paistab lurjus kuubis olevat.
Noh, minul on kahju tõdeda, et ka mina olen olnud nii kiusatava kui kiusaja rollis. Kõik algas kui Soomest Eestisse kolisin. Loomulikult on inimesel, kes on 10 aastat ainult Soomes elanud probeem Õ-tähega – nii ka minul. Ei möödunud päevagi, kui mulle ei oleks öeldud: “Ütle õun, ütle õun, ütle õpetaja!!” Lisaks ei puudunud klassikaline hüüdnimi “põder” – unistasin iga päev, et Soome ja Eesti vahele loodaks mingisugune parv, kuhu minusugused soome-eestlased/eesti-soomlased kolida saaksid, et ei peaks kuulama kiusamist ja taluma erinevaid alandavaid hüüdnimesid.
Kuigi õppisin nö “eliitkoolis”, siis noh, kool ei puutunud asja küll absoluutselt – mäletan, et käisin rääkimas klassijuhatajale ja õppealajuhatajale. Neilt sain põhimõtteliselt vastuseks, et see on minu enda süü ja paras mulle. Pärast seda suhteliselt 0-respect selle kooli ja selle töötajate vastu. Välja arvatud mõned vähesed õpetajad, kes olid NII toredad ja toetavad – kes mind reaalselt motiveerisid. Nad olid Õpetajad, suure algustähega.
Probleem esines just põhikooli ajal – olen kuulnud, et gümnaasiumiga ei anna põhikooli isegi võrrelda. Algklassides on ka kõik väga armsad,vähemalt minu algklasside õppejõudu mäletan ainult heaga, olen teda siiski ju kogemata “emmeks” kutsunud 🙂
Mäletan selgelt kuidas meil olid klassis Secret Santa-kingitused jõulude ajal ja mina sain loomulikult põdra kuju kuskilt Tiimarist – ma proovisin olla sellest välja tegemata, cool, et noh kujuke, saan selle kuskile lauale panna, see on ju jõulune ja nii. Minu sõbrannad, keda mul oli reaalselt 6 tükki terve põhikooli aja jooksul mainisid mulle, et “kuule, sa ju saad aru mis see on, eks?” – loomulikult ma sain, ega sellisest asjast pole raske mitte aru saada. Ma lihtsalt proovisin olukorda enda jaoks lihtsamaks teha. Salaja vihates kõiki, kes mind vaimselt terroriseerisid loomulikult.
Lõpetasin põhikooli heade hinnetega, sain isegi sama kooli keskkooli edasi. Ma olin suhteliselt ükskõikne selle puhul. Lõpupeol olime rentinud sõbrannadega limusiini ja käisime minu kodu juurest läbi, kus mu ema ütles, et sain Soome, ühte Soome parimatest keskkoolidest sisse. Te ei kujuta ette, see on IKKA veel vist mu elu PARIM päev. MA OLIN NII ÕNNELIK! Süda muutub ikka veel soojaks kui sellele mõtlen. Ma sain ära, ma sain puhta lehe keerata oma elus, ma ei pidanud enam kunagi kuulama, et keegi mind põdraks kutsuks, ma olin VABA.
Kahjuks sellega, kui kolisin ära Soome, kaotasin oma sõbrannad, kes mind sellel raskel põhikooli ajal toetasid – nii kipub juhtuma kahjuks kui suhtlus kaob, nemad jäid samasse kooli edasi, okei noh, mitte kõik, aga mõned.
Keskkooli mäletan ainult heaga, seal mind enam ei kiusatud, see, et ma olin Eestist pärit ei kõigutanud kedagi. Nende jaoks olin mina lihtsalt üks 16. aastane tüdruk kes elab üksinda ja õpib koos nendega – me olime üks suuur sõbralik kommuun, kus kõik superhästi läbi said! 🙂 Isegi õpetajad olid sõbrad, sa said nende juurde pöörduda ükskõik mis murega ja nad olid toetavad, ei süüdistanud sind. Oeh, nii tore on ikka vanu aegu meelde tuletada!
Nüüdseks olen taaskord Eestis, õpin loomaarstiks ja sellesosas on elu lill, sest veterinaarmeditsiini õpivad Eestis nii soomlased kui eestlased (suhe on suht 50:50) – saan nautida kursavanema ametit ja olla niisama muhe 😀
Loomulikult igatsen iga päev oma keskkooli sõbrannasid kellega side pole katkenud, olenemata sellest, et olen Eestis ülikoolis õppinud juba peaaegu 4 aastat – mina käin Soomes ja nemad käivad Eestis nii tihti kui võimalik.
KUID kahjuks ei ole kõik inimesed kasvanud veel välja oma puberteedieast ja kiusavad kahjuks ikka veel, nad ei kiusa küll otse-otse, aga sa tead, et nad räägivad sinust taga. Kahjuks olen ma seda taaskord tajunud ome ühes teises sõpruskonnas. KUSJUURES, naljakas on see, et see inimene on minu vana põhikooli klassiõde – kokkusattumus? I don’t think so! See teeb mind väga kurvaks, sest ise ei saa ma aru, et midagi valesti teinud oleksin. Tunnen ennast konstantselt nurka surutuna ja ei suuda ära oodata kuni tagasi Soome tööle saan minna – sest Eestisse ma ei jää, ilmselgelt ei saa ma siin “normaalset” elu elada.
Õnneks on mul nüüd väga palju häid ja toetavaid sõbrannasid kellele saan oma muresid kurta! 🙂
Aga, kiusamisest veel, või noh, sellest kuidas mina kiusaja olin. Seda kestis väga lühikest aega ja ma arvan, et see tulenes sellest, et minus oli NII palju viha sellepärast, et mind ju kiusati ka. Ma tahtsin seda välja elada kellegi teise peal. Jube, aga see tegi enda enesetunde kergemaks – egoist nagu ma ilmselgelt olen..
Aga no, sellest tuli küll vabse romaan, sain räägitud asjad südamelt ära! hihii!
Lihtsalt nii kurb on selliseid asju lugeda! Mallu, oled tõesti vapper, et julged tunnistada ja ka andeks paluda.
Mind ei ole kiusatud ja ei ole ka ise kiusanud:) Olen kogu aeg selline avatud suhtlemise ja suhtumisega inimesehakatis olnud, ju siis pole olnud kuskilt kinni hakata ning endal huvi teisi kiusata. Eks suur suu on mulle probleeme toonud, aga mitte kiusamise mõttes. Loodan ka oma lapsest tubli ja tugeva inimese kasvatada.
Aga teised, kes siin kommenteerinud ja jaganud kogemusi: olete väärt inimesed ja kindlasti ei tasu endas kahelda:)
Tundub, et kiusamine on kahjuks teema millega väga paljud saavad samastuda.
Mind kiusati ka nooremana koolis üsna palju. Peaaegu igapäev loobiti mu koolikotti ja peideti mu asju kuskile ära. Üks klassivend andis mulle paar korda jalaga kõhtu ( alles nädalake tagasi nägin temast elu24s uudist, oh rõõmu) lihtsalt niisama. Üsna suur osa mu juustest on ka klassiõdedele pihku jäänud.
Paljudele klassiõdedele jäin lihtsalt ette sellega, et ei olnud nii popp kui nemad ja lasin täie südamerahuga emal endale koolimineku riided valida ( 9 aastane olin vist siis).
Natuke vanemaks sain, siis hakkas ette jääma see, et mul olid hinded enam-vähem korras ja sain paljude õpetajatega hästi läbi. Mõned klassiõed käisid mu koduukse taga karjumas ja röökimas kuidas mu emal peaks häbi olema, et tal minusugune lapseks on. Peaaegu iga päev soovitati enekat teha ja ähvardati, et mu toidu sisse pannakse mürki, et must lahti saada. Niisama mõnitused olid täiest igapäevased. Sõnadega võib ikka väga palju haiget teha. Iroonia on see, et üks mu suurimatest mõnitajatest sai mu parimaks sõbrannaks. Aga kas ma olen selle kõik andeks suutnud anda? Ma ei tea..
Kui põhikool lõpetatud siis vahetasin aga suurima rõõmuga kooli. Siis läks küll asi paremaks aga kuna läksin teatriklassi, siis see oli täis ikka igasuguseid kujusid ja osade jaoks olin ma liiga “meinstriiiiim” ja siis sai ikka sealt ka emotsionaalselt aeg-ajalt päris valusasti.
Aga noh, nüüdseks kool läbi ja olen eluga rahul ja üritan igasuguste tolguste peale mitte mõelda.
Mul on õnneks endal positiivne näide. Nimelt keeras ka minu klassiõde kuskil 7. klassis ära ning otsustas, et võtab minu ette. Ehk ta kommenteeris igasugu võimalikke asju, et teen seda ja seda valesti ja muidugi kõvasti ja teiste ees. A’la klassipildi pildistamisel oli tema kommentaar: “miks sa oma käsi nii hoiad, appi kui nõme sa oled.” Eks see on leebe kommentaar, aga kui see on pidev, siis ikka muutub õudseks küll. Aga kuna ma sain alati kõigiga klassist hästi läbi ning olin abivalmis, siis oli üllatus hoopis see, et üks hetk astusid minu eest välja kõik teised klassiõed ning kiusaja kius lõppes tema endi pisarais. Ühesõnaga teised mõistsid tema norimise hukka ning mind jättis ta rahule. Kahjuks 7. klassis ei olnud ma nii iseseisev, et enda eest seista ning olen alati olnud väga õrna hingega inimene. Sellest kiusamisest on mul küll suva, kuna see ei kasvanud kuhugi edasi, pigem kasvas enesekindlus, sest nägin, et teised hindavad mind ning ei lase põhjendamatult minuga halvasti käituda.
Meie klass oli üldiselt väga kokkuhoidev ning mõistuse pähe saabudes ei narritud kedagi, ka mitte neid, kes olid teistest erinevad (kehakaalu, õppimise kiiruse jms mõttes). Selle vastu paralleelklassis oli alati keegi keda kiusati. Kui kiusatav kooli vahetas, tuli alati uus asemele ja seal klassis oli see kiusamine küll räige(terve klass kiusas üht inimest). Seega olen alati arvanud, et meil oli kokkuhoidev klass tänu sellele, et meid oli klassis vähe – 18 inimest. Aga see ei pruugi nii ilmselt olla, pigem on asi kui mõistlikud inimesed kokku satuvad, mul vedas. Siiski olen mõelnud, et oma lapse panen ka võimaluse korral erakooli, kus väiksemad klassid, sest see armas perelaadne klass tundub parimaid asju mu kooliaja juures.
Gümnaasiumisse läksin aga palju suuremasse kooli, kus oli 36 õpilast klassis ja 5 paralleeli. Gümnaasiumis oli meil klassis mitmeid klassikalises mõttes “veidrikke”, aga kunagi keegi ei kiusanud kedagi ega öelnud halba sõna. Pigem võeti nende veidrusi huumoriga ning erinevus rikastab. Normaalsus on ju alati lihtsalt kellegi nägemus. Nii et olen alati heasse seltskonda sattunud.
Algkoolis olin pigem kiusatavate kaitsja rollis.
Põhikoolis see muutus. Mu “kamp” (psühholoogia tunnis tegi õpetaja mingi küsitluse klassikaaslaste kohta ja selle järgi kujunes meie klass n-ö kampadeks ehk siis mingi grupp koondus teatud inimese ümber, ühe sellise pundi keskmes olin mina) ignoreeris ebameeldivaid inimesi. Me otseselt ei solvanud kedagi, ei loopinud asju vms, aga kui ühel hetkel tundsime, et selle inimesega me enam suhelda ei taha, siis lihtsalt ühel päeval ei suhelnudki. Algul oli meid kaheksa, nüüd, kui keskkooli läbi, oleme jäänud kolmekesi ja oleme kolmekesi juba 4 aastat. Mõnes mõttes oli see täitsa hea selekteerimine selles mõttes, et kui ikka ei klapi, siis pole vist mõtet suhelda.
Samuti oli meil kodukülas oma suhtlusring, kuhu kuulusid ainult kõige ägedamad, ilusamad ja tegijamad. 😀 😀 Oli üks tüdruk, kellega olin kunagi parim sõbranna, kuid polnud enam ammu suhelnud. Ta ise oli alles nii noor (ma olin temast 2a vanem), kuid käitus mitte oma eale vastavalt. Pmt kui ta 14 sai, ta lausa kuulutas küla poistele küla poe ees, et ta on nüüd 14 ja võib ametlikult seksida. Ilmselgelt, meie ülejäänud, kes me olime kättesaamatud kaunitarid, taunisime sellist käitumist ja ei meie ega ka suhtlusringi poisid ei tahtnud temaga enam suhelda. Kõik mõtlesid oma ajudega ja said aru, et eit on veits arust ära (oli palju muid asju ka muidugi). Ja siis kui keegi temaga enam suhelda ei tahtnud, hakkas ta mind süüdistama, et ala “mina ässitan ja mõjutan” teisi. Tore, kui mul oleks kõigi üle selline võim olnud, kuid tegelikult ei olnud. Tema arusaamade kohaselt suutsin ma mõjutada endast vanemaid (18-19 a) poisse. See ei ole üldse loogiline!? Asi lõppes sama aasta suve algul (2009.a), kui sain politseist teate., et läheksin sinna, kuna minu ja minu kamba solvangute pärast tahtis kõnealune neiu enesetappu teha. Kõik olime hämmingus, keegi ei uskunud seda. Lapsepõlvest mäletasid kõik tema tähelepanuvajadust, nt kui kukkus põlve lõhki, siis oli kisa ja halamist palju rohkem kui asi väärt oli. Ühesõnaga see oli alati laim. Kui mina ja paar tüdrukut veel kutse saime, olid poikad kõik nõus tulema politsesisse ja rääkima, et see on puhas jama jne. Kuid neid ei võetud jutulegi.
Politsei küsitles meid ning asja lõpetas sõnadega “Hoidke temast eemale ja ärge otsa ka vaadake.” Minu meelest me olimegi seda teinud – hoidsime temast eemale, ei tahtnud suhelda. Hiljem asja uurides selgus, et kõnealune politsei oli tolle neiu ema tuttav/sõbranna, millest järeldasime, et eesmärk oli vaid meid/mind paika panna, mida ta olevat hiljem suhtlusportaalis kuskil ka kirjutanud, mitte et ta mu sõbralistisk oleks olnud, vaid kuulsin teistelt (postitus oli midagi sellist “S sarnased tulebki paika panna!”).
Ma ei tea, mida see neiu tundis või miks ta seda tegi, kuid minu elu läks sama rahulikult edasi, meie suhtlusringkond hoidis rohkem kokku kui ennem, kuid tema elab oma valedega elu lõpuni.
Võin käsi südamel väita, et omavehel me ilmselgelt nääklesime, vaidlesime, ülbitsesime ja asi ei olnud ühepoolne, kuid enesetapu katseks neilu põhjus ei olnud. Kuna asi oli vastastikune, oleksin võinud seda ka mina teha.
Pärast seda jama, mille tema ema ja ta ise korraldasid, kolisid nad ära, juba samal suvel ja ma ei ole neid näinud.
Vot selline draama leidis aset minu pubekaeas 🙂
Umbes 5.-7. klassini olin ise kiusaja, sest sain klassi “laheda” seltskonnaga läbi. Tol ajal ei tundunud see asi üldse hull, kuid praegu tagasi vaadates on kuradi häbi. Ei loe, et see kiusamine ei läinud kunagi jõhkraks, kuid ikka on paha mõelda, kui halb oli klassiõel seda peaaegu igapäevast norimist taluda. 8. klassis kasvasin vist suureks ning leidsin omale hoopis uued sõbrad ning sellest tüdrukust, keda norisin, sai üks mu parimaid sõbrannasid. Rääkisime asjad selgeks ja oleme praegugi lähedased, kuigi mõnikord vabandan ikka veel selle pärast.
Gümnaasium aga oli minu jaoks täielik piin (karma, I tell you). Need, kellega enne läbi käisin, olid muutunud veel hullemateks kahepalgelisteks mõrdadeks. Nad otseselt mind kuidagi ei kiusanud, kuid nad rääkisid KÕIGIST taga, isegi üksteisest ja ma ei tea isegi miks, aga ma hakkasin koolis käimist nende pärast täiega vihkama. Vb see pidev jõllitamine, sosistamine ja psühholoogiline terror hirmutas ära. Nad vaatasid kõiki sitahaisunäoga ja arvasid, et nad on kõige lahedamad inimesed maailmas. Gümnaasium on päris ausalt siiamaani mu elu kõige kohutavam aeg, sest siis sain aru kui pagana õelad ja vastikud võivad inimesed olla.
Ehh, mulle öeldi pidevalt elukas ja loom.
Sest ma olin lihtsalt pikk ja nati suurem kui teised. Aga need tüdrukud kes mind narrisid, neile on saatus tagasi teinud. Oma 100kg kaaluvad nad kindlasti 🙂
Mind füüsiliselt ei kiusatud küll aga sõnadega, sest ma olin ülekaaluline. Põhikoolis oli üks klassiõdede kamp, kes olid üleüldse perfektsed ja ma sain küll kuulda taolisi asju nagu “oleks ma nii paks ma ei julgeks kodust väljagi tulla”. Ma ausalt öeldes olin päris õnnetu alguses aga siis rehmasin käega ja mõtlesin, et ah oleks ma nii rumal, ei julgeks mina ka kodust välja minna 🙂
Ja ma ei tea kuidas aga minu enesehinnang on küll päris kõrge nüüd kuigi ma ikka ei ole peenike inimene ja ülekilosid ikka leidub. Ma ikka meeldin endale sellisena nagu ma olen 🙂
Mina olin koolis see heidik,kes sai läbi ainult teiste heidikutega. Juukseid pandi põlema, asju peideti ära,müts visati tiiki igast stuffi. Siis läks küll hinge, et miks just mina aga nüüd mul sellest küll midagi pole. Ise kedagi ei ole kiusanud – noh ma olin ju liiga hõivatud kiusatav olemisega 🙂
See on ikka nii jube teema. Mul on nii kahju kõigist, keda kiusatud on või kiusatakse 🙁
Minuga juhtus 6ndas klassis päris valus õnnetus, kus ma sain palgist valmistatud kiigega vastu nägu ja see lõi mu ninavaheseina sodiks ja nina oli viltu. 6-9 klass kutsuti mind koolipeal juudiks ja nõiaks. Meie koolis oli skinnide grupp, kes mind kogu aeg mõnitas. Üks ebameeldiv tüüp isegi küsis „kas sa oled päriselt juut?“. See oli suht wtf, sest siis ma polnud enda teada päriselus ühtegi juuti kunagi näinudki ja teadsin kindlalt, et olen ikka eestlane. Ei saanud ma alguses täpselt arugi, miks on nii halb juut olla ja miks neil peaks nina viltu olema. Võõrastele ju ütlema ka ei hakka, et kle, ma ei sündinud sellise ninaga, see on õnnetuse tõttu selline.
Üks poiss elukohakandist kutsus mind veel harakaks. Kui 17 sain, käisin operatsioonil, peale mida see poiss ütles mulle, et ta ei kutsu mind enam harakaks. Kui küsisin, miks, siis vastas: „sest su nina pole enam selline, nüüd oled täitsa inimese moodi.“
Oeh, see on nii raske teema. Kõigest on möödas juba 7 aastat, aga kuna kiusamiseperiood oli peaaegu sama pikk, siis tõenäoliselt tuleks lisada mingi kordaja, et suudaksin päriselt kiusajatele andeks anda. Kusjuures ma olen juba palju unustanud, aga meeles on ikka see, kui haavunud ma olin ja osaliselt siiani olen osade koolikaaslaste käitumisest.
Mina sain esimesed kiusamiskogemused juba lasteaias, kui keegi pidas vajalikuks mind teavitada, et olen paks. Olin jah natuke, aga ma ei usu, et nii väikesel inimesel oleks vaja end kaalu pärast halvasti tunda. Ega tegelikult ka suurematel. Algkoolist mäletan, kuidas mingi poiss mind hiinlaseks kutsus, sest mu silmad pdiavat sedamoodi olema. Tol hetkel tundus hull solvang olevat.
Ma ei olnud kunagi kõige popim tüdruk klassis, ma ei olnud sportlik ja mind oli kasvatatud koolis hästi käituma. Seda programmeerimist ma muuta ei suutnudki. Õppisin hästi, laulsin kooris jne. Aga samas ka meie klassi kõige popimad tegelased/kiusajad õppisid enamuses hästi.
Põhikoolist alates oli meie klassis 4+ kiusavat poissi – teised vaheldusid, mina sobisin alati kiusamiseks, kuigi püüdsin ikka enda eest seista ja siiani hästi ei mõista, mis neid nii väga häiris mu juures; mida halba ma neile teinud olin.
Ma mäletan, et millalgi põhikoolis jäi mu kõnnak kellelegi silma. Minust sai “robot” ja “kumminaine” – sõnad, millele reageerisin paanikaga veel kaua aastaid. Põhikoolis potsatas meie klassi ka kamp istumajääjaid, kellel oli vaja vist tõestada pidevalt, kui lahedad nad on. Üks neist oli kusjuures mu lapsepõlve tuttav – tüüp, kelle välimus oleks andnud piisavalt kiusamisainet, kui ta ise poleks end kiusajana positsioneerinud. Igatahes, ta suutis mu kallal sigatseda (ei mäleta, kuidas. Ehk oli tegu juhusega, kui ta üllatas mind minu rinnanibust haaramise ja keeramisega!?) ja mul viskas üle. Minu oskamatus ennast on the spotlight efektiivselt kaitsta päädis ühe tüüpilise sõbrapäeviku koostamisega ühes popi klassiõega. Seal oli küsimus “kas suudleksid teda või tõmbaksid end oksa?”. Paralleelselt oli seal ühe eraklikuma ja omapärasema tüdruku nimi ja selle osa pärast on mul nüüd eriti piinlik. Aga te saate vast aru, kui kuri ma pidin olema ise selle tasemeni laskumiseks. Igatahes ühel hetkel tahtis see tüüp ise meie vihikut täita ja tolleks hetkeks oli mu viha lahtunud ning see küsimus unustatud. Tüüp tegeles vihikuga terve ühe tunni ja siis visati see mulle tagasi, täis venekeelset sõimu ja suurelt kirjutatud sõna “lehm”, mis millegipärast eriti haiget tegi. Ma küll püüdsin vabandada… aga mina pole siiani saanud ise ühtegi vabandust.
Minu elu läks sealt edasi aina hullemaks, klassiõde pääses puhtalt. Poisid hoidsid muidugi hirmust selle tüübi poole. Ja kogesin aastate jooksul igasuguseid sigadusi – küll olid mu salvrätikud ära varastatud, tühi pakend lauale jäetud ja täisnuusatud salfakad minu kotti visatud. Küll kommenteeriti, kui erinevad mu rinnad nende meelest on. Küll peideti mu kott tunni ajal poole klassi koostööna kuhugi ära. Küll olid mu jalanõud garderoobis eraldi suvalistes kohtades terve kooli riietevaliku sisse laiali hajutatud. Popid poisid lipitsesid mu ees, kui tahtsid abi õppetööga ja ma, loll, muidugi lootsin, et heaga saavutab rohkem head. Aga sellele järgnes alati mingi uus sigadus. Ka paralleelklassipostest möödumine oli alati üks riskantne tegevus, sest mind võis vabalt oodata mõni solvang. õnneks vähemalt ei kogenud ma füüsilist vägivalda. Mu aju on paljud detailid vist ära blokeerinud, aga ka mina läksin mõnikord poole päeva pealt koju, nuttes ja ähvardades ei kunagi enam naasta. Parimal juhul lasti kodus olla üks päev. Emal ma asjadesse sekkuda ei lubanud, sest olin veendunud, et meie vanuses teeks see asjad minu jaoks vaid kordades hullemaks.
Minu parimad sõbrannad olid klassi populaarsemad tüdrukud – osa on siiani – aga nad ei astunud kunagi välja mu kaitseks, kui keegi mind üle klassi jälle mõne solvanguga kostitas. Pigem naerdi kaasa. Ja see teeb siiani väga haiget. Osa klassikaaslasi aga, kes tahtsid iga hinna eest minu sõbrannade sõbrad olla, vältisid mind samas kui pidalitõbist. Ja seda ka keskkoolis.
Oli ka üksikuid juhtumeid, kus mõni nö normaalne inimene, pigem ise varasem kiusatu, proovis oma jõudu minu peal. Mitte füüsiliselt, aga mõtlematu sigatsemisena inimese poolt, keda arvasin olevat enda poolel. Näiteks millalgi lõpuklassides sidus minu ees istuv klassivend keset sõbralikku vestlust mu tossud paelupidi laua alt läbi oma tooli külge. Ma arvasin, et see on süütu nali ega võidelnud eriti vihaselt. Kogu meie ümber olnud kamp naeris. Olin veendunud, et nad teevad need kohe lahti ka. Aga siis helises tunnikell. Ma ei läinud veel paanikasse, kuigi veetsin terve tunni niiviisi kinniseotult. Lootsin vaid, et ma mingil põhjusel püsti tõusma ei pea ja, et terve klassi naerualuseks taas ei satu. Aga siis helises taas kell ja peaaegu kõik jooksid ära järgmisesse klassiruumi – ka minu pinginaaber ja need ees istunud poisid.
Nüüd ma olin kuri ja hakkas paanika tekkima. Mul olid tol ajal geelküüned ja ma poleks eluski ise umbsõlme lahti saanud. Peast käis läbi mõte võtta käärid, lõigata paelad lihtsalt läbi ja iga hinna eest koolist põgeneda. Aga mul ei olnud kääre.
Õnneks üks mu sõbrannadest oli veel klassi jäänud ja nähes, et ma olen tõesti hädas ja nutuäärel, tuli ja päästis ta mu lahti. Ma ei tea, mida ma oleksin muidu teinud. Nüüd aga põgenesin koolist. Viimasesse tundi ma muidugi ei läinud. Ma ei oleks suutnud nendele “sõpradele” otsagi vaadata. Ma olin nii solvunud. Ja kusjuures ma ei mäleta, et nad oleksid kunagi vabandanud või üldse aru saanud, kui väga reedetuna ma end tundsin.
Kusjuures mulle tundub, et need popid põhikiusajad on jätkuvalt samasugused enesekesksed tegelased – nägin seda ühel klassikokkutulekul. Teised aga räägivad neist vahelduva eduga ikka ja jälle, et kui ägedad ja toredad nad on, keskkoolist peale. Ühel neist on pere ja terve kokkutuleku rääkis ta ainult endast, tundmata kordagi huvi teiste vastu; üks teeb karjääri, üks tundub olevat õnneks päriselt suureks kasvanud ja avastab maailma ja üks ei suutnud keskkooli koos meiega siiski lõpetada ning temast ei tea ma enam midagi. Kooliaegsed sõbrad aga ei paista üldse mäletavat oma halba käitumist ja ausalt, ma ei taha Pandora laegast avada.
Mina aga ei oska jätkuvalt enese eest seista, olen naiivne ja loodan, et ausalt ja heaga saavutab ka midagi. Aga kahjuks tõestab elu viimasel ajal taas vastupidist. Nii et ma ei saa (veel) kekata, kui palju parem minu elu nende kõigi omadest on.
Minu praegused sõbrad on üllatunud, kui kuulevad minu minevikust. Nad on arvanud, et ma olen nii enesekindel, esialgu ka, et ülbevõitu või kuri – ehk on see mingi kaitserefleks? Ja teiste eest seista oskan jälle väga hästi. Või sõbralikus seltskonnas lõõpides kõigil suu kinni panna. Ma olen ka alati pigem see kloun olnud. Aga kui mind rünnatakse, siis ma ei usu, et saaksin olla enam eriti haavatavam. Mõte lihtsalt blokeerub sellises situatsioonis. Ja ma ei ole üheski koolis tundnud, nagu see oleks minu koht. Osaliselt on see vist mingi üksiklapse teema, aga ma ei tea, kas ma üldse kunagi õpin end kaitsma ja kehtestama:(
Aga aitab minu romaanist – loen siit, et on olnud palju hullemaid kiusamiskogemusi. Huvitav oleks kuulda, mille alusel kiusajad oma ohvrid valivad.
Mina arvan, et valitaksegi selle järgi, kes tundub selline, kes laseb ennast kiusata ja naerda enda üle. Eriti kui ütled, et su mõte sellisel hetkel blokki läks. Vaja on vastu panna! Ja kohe 363 korda hullemini! Vot siis tõmbutakse tagasi ja otsitakse keegi nõrgem. Ja ma loodan, et sa õpid ennast kehtestama. Ära lase lollidel lastel enda tulevast elu mõjutada!
Umbes viiendas või kuuendas klassis oli see kiusamine minu jaoks ilmselt kõige hullem. Vene keele tunnis viskas klassivend mulle kärnkonna pähe , tatikuulidega sain samamoodi. . Kõik see jama algas alates kolmandast klassist peale, kuna astusin ühe istuma jäänud ja vaesest perest tüdruku eest välja.. Nüüd olen väga vaikne ja kompleksidega ema ja loodan südamest, et minu lapsi sama saatus ei oota..
Oi see kiusamine on üks hea teema. Ise olin pikka aega kiusatava rollis. Oli selline salajane, kui nii vòib ôelda. Esimeses klassis valati kingad vett täis, siiamaani ei tea ma miks. Terve algklasside aja eivõetud mind mängu, ei oskand ma ei laulda, joonistada, seltskonnamänge..aga olin hea peaga. Lõpphea mäluga. Ehk see tegi kadedaks. Mingil ajal sain ühe sõbranna, kes oli ka ignoreeritum, kuna polnud majanduslikult heal järjel, nagu minagi. Saime kenasti läbi. 7nda klassi lõpupoole hakkas asi üle viskama. Mis mòtet on olla kohas kus kõik ignorerivad, mõnitavad? Hakkasin vastu. Kord võttis üks klass madalamal poiss mul väikese palli ära, mul kihvatas, jooksin järele, võtsin kuklast kinnija surusin maha, peale mida vedasin ta prügikasti juurde ja käskisin palli välja otsida, mille oli sina visanud. Peale seda enam ei kiusatud. Siis aga vahetasin kooli ja 8ndasse läksin uude juba. Eks ikka püüti alul kiusata, ja ma selline hingeke ka, kes usub et kõik inimesed on ilusad ja head. Vat ei ole ikka küll. Igatahes mingil ajal jõudis neile kohale, et minuga tasub läbi saada kuna olen tark, kes muidu aitaks ülesandeid lahendada ja keeli õppida? Sain 2 klassi seal siis läbitud. Kutsekas aga…no sama lugu..oldi sõber kuna olin tark. Trigonomeetria ja füüsika pole kerged, kuid kuna mina sain teistest kiiremini aru siis oli ju abi vaja. Aga millegi pärast kiusasin seal ise üht toakaaslast. Kiskusin lina alt ja tegin nagu tahaksin aknast alla visata. 1 jaainus kord ja rohkem mitte. Südametunnistus piinas liialt. Eks seal kolmas toakaaslane kiusas ka. Kursuste lòpuks olin oma endise kiusamisobjektiga parimad sõbrannad, isegi súüa tegime koos. Oskasin end temaga samastada, ehk seepärast saimegi nii hästi läbi.
Nüüd aga…ma ei kannstakiusajaid. Lâhen enamjaolt vahele kui sellist situatsiooni näen. Ja lastele púüan kaõpetada, et kiusamine on vale. Ja kui kiusavadki, siis teen neile näitena ka ja küsin et kas oli hea? Kui ei, siis miks teed teisele? Teisel ka pole hea juu. (Eks see olne asjast ka, enamjaolt saab sõnadega selgeks tehtud)
Aa Mallukas tubli oledet vabandad…
Minu kiusamise juures oli kõige kohutavam see, et kogu asi kandus edasi mu õele ja vennale. Ma pean end siiamaani selle pärast süüdlaseks.
Mind kiusati algklassides nii kõvasti, et mul tuli seetõttu kooli vahetada 🙁
Kuid nüüd kui me kõik oleme suureks kasvanud ja koolid lõpetanud, on hea vaadata, et mul läheb elus mitu korda paremini kui mu kiusajatel. Ja ma tunnistan, et olen tõesti õnnelik, et enamusel neist ei lähe hästi.
Ja ma tunnen ka, et kui keegi tulekski vabandama, siis mina andestada ei suudaks 🙁
Ma loodan, et nad kunagi ikkagi vabandavad. See on muidugi sinu otsustada, kas andestad või mitte.
Tõsi, et õpetajad võivad kiusajad olla. Meie raugastunud matemaatika õpetaja solvas verbaalselt meeletult õpilasi nii, et õpilaste algatatud petitsiooni tõttu ta vallandati. Peale pikkiaastaid koolis. Ja üks meesõpetaja ei sallinud nooremaid õpilasi kui keskkooli omad, aga pidi neile tuned andma – see oli vast 7. klass kui ta mu klassivennale vihikuga pähe lõi!
Tunde*
See tuletas mulle meelde minu algklassijuhatajat. Mu klassiõde ei mõistnud ka matemaatikaülesannet ja õpetaja virutas talle raamatuga lagipähe. Tol hetkel ma ei saanud aru, mis juhtus. Ja küllap ka klassiõde mõtles, et ju siis oli ära teeninud.
Aga praegu tahaks küll talle endale kolakat anda.
Mul oli ka vene keele õpetajaga mingi jama koguaeg, no ma ei käinud koolis ka, ma vihkasin kooli, üldse mitte klassikaaslaste pärast vaid lihtsalt nõme süsteem tundus, ja ta elas muga ühes peatuses… sisuliselt ma kooliskäimise ajal sõitsin nii kaua trolliga ringe kuni ema tööle läks ja läksin koju tagasi 😀 Ja siis ta helistas mu emale, et huvitav küll, et trollipeatusesse jõuab, aga kooli ei jõua. selles osas oli tõsi, aga luuletas ta juurde seda, et ma käin punkaritega läbi ja et ema peaks mu veene kontrollima, sest ilmselt ma süstin ja olen koguaeg pilves näoga 😀 whatefuuuk 😀 mul ongi siuke bitchy resting face ja tõesti kui koolis ei taha käia ja elu on nõme, siis tuleb selline apaatne “pilves” moll ette äkki. A minu probleemid olid mujal, mitte kiusamisega seotud. Siiani jääb mõistmatuks, kus ta mind nende süstivate punkaritega nägi koguaeg. Hiljem olen igasuguste punkaritega suhelnud küll ja siiani pole ühtegi süstivat eksemplari kohanud 😀
Uskumatu, GOD BLESS YOU!
Minu poolt ”kiusatud” neiu nägi mu kirjutatud kommentaari siia. Ja tundis mu ära.
Ning sain talt facebooki kirja sisuga:(kirjapilt muutmata)
ära arva never et sa kiusaja olid. see kuidas suhtusid sina minusse põhikoolis ja kuidas käituti minuga gümnaasiumis on täiesti kaks erinevat asja. Nii võib sind isegi põhikooli sõbraks nimetada. see kui norisid mu tindiplekilist pinalit so what? see oli pinal 😀 😀 😀 😀
ja sa suhtusid pubekalikult vaid 6 klass 😀 kui seitsmendas rahakoti piusas kaotasid ja tagastasi palusid juba siis kõige eest vabandust.. suhtlema me küll ei hakanud aga olid sõbralik juuuu 😀
____
Dafuq (emptsioon: http://4.bp.blogspot.com/-ARnMAWQ5z6U/TftVwSoJsqI/AAAAAAAAABc/7irF_d92qTg/s320/scared+rabbit.jpg ) , mis mõttes? Miks mina mäletan, et ma poole halvem temaga olin. Aga vähemalt oli seda uuesti palju parem kuulda, et ma siiski kellelegi vaimset ega füüsilist terrorit ei pakkunud.
Sa ikka oskad just õiged teemad üles noppida 🙂
Issand kui lahe!! Tegelikult kah :))!
Oh jah. Mind ka kiusati koolis. Lausa kohutav aeg oli. Kellegagi ma lâbi ei saanud, kuna ei tahetud, et neid ka kiusama hakatakse. Oma kûla omadega sai peale kooli suheldud, kuna siis keegi ei teadnud sellest. Mina sain nii vaimset, kui fûûsilist vágivalda. Mitu korda olin peaaegu kooli teise korruse aknast válja viskamise áàrel, kuna siis keegi nàgi ja tuli vahele. Rôdult taheti ka alla visata aga siis lôpuks pandi siis rôdu kôikidele kinni. Mind siis noriti, kuna olin perest, kus mina ei saanud kunagi midagi aga teised said. Kui riided katki, siis ei saanud uusi, kuna lootsin, et ôde loobub mônest enda pluusist. Pûkse lappisin. Hiljem juba narriti, kuna minu jaoks ei olnud oluline 14aastasena kàia nádalavahetustel pidudel ja mône poisiga voodis aeleda. Minul oli ikka unistus, et olen seni vaba, kuni leian inimese, kellega tahan terve elu koos olla ja ka talle oma sûûtuse kinkida. See játkus ka keskkoolis. Keskkool jái aga pooleli, kuna mul oli jii tore inglise keele öpetaja, et siiani ajab oksele. Tema lemmikud olid poisid ja kuna mul ei ole keelte peale nö annet. Meeldivad just keemia, matemaatika, bioloogia, siis iga tund see ôpetaja mônitas mind. Ma vôisin pingutada aga ikka pani kahe ja mônitas. Lôpuks ei suutnud enam koolis káia. Olin kodus haige ja kåisin isegi psûhhiaatri juures ja kirjutas mulle rahusteid. Hiljem e-koolist avastasin, et olin kodus 2 nádalat ja mulle oli selle ajaga pandud viis kahte hinneteks. Kui koolist pabereid válja káisin vôtmas, siis mainisin ka, et mulle on pandud kahtesid ka siis, kui kodus haige olin aga neid ei huvitanud see. Isegi klassijuhataja mônitas mind, kuna káisin kooli kôrvalt tööl. Ometigi pidin ju millegi eest elama, kuna saades 18, siis ei saanud ma kuskilt mujalt raha, kui ainult ise teenides. Ûûr tahtis maksmist ja sûûa tahtsin ka. Aga mind hámmastas see, et kui káisin tööl jaolin oma esimese lapse ootel, siis mind vaevasid ninaverejooksud ja madal vererôhk. Tööl oli 4 vene tûdrukut, kes alustasid alles ûlikoolis ôpingiud. Kallimaid neil ei olnud ja siis vôeti punti ja hajati ûlemusele minust halba rââkima. Lôpuks, kui rasedus oliseal maal, et mul oli hea olla, siis nö tegin neile tagasi. Esiteks ei tulnud ma neile appu, kui abi vajasid. Kui oli lôuna aeg, siis ma kàjsin lôunale ja mind ei huvitanud, kui palju neil selle 30 min ajal tööd on. Hiljem virusesid aga vastasin kohe, et mul oli lôuna. Kui nemad jàid lôunale liiga pikaks, siis márkisin selle ûles. Viimasel tööpàeval ráákisin ûlemustele kôik, mis ma nendest neidudest arvan. Tulemus oli see, et saadi jálile, et nad varastasid tööl ja kôik neli olid 3 kuuga lahti lastud. Nûûd mul nii paks nahk, et táitsa savi, kui keegi halvasti ráágib. Kuna kolmas laps járjest, siis peale lapse sûndi liikus juba jutt, et teen lapsi raha párast ja ei kavatsegi tööle minna. Loodan, et laste kôrvu see jutt ei jôua. Ma ei saa aru, mida need inimesed saavad sellest, kui klatsivad teisi taga? Oma elu ei ole elada vôi? Mina nt leian, et ma enne tegelen oma perega, kui hakkan kedagi taga klatsima. No ja sellise silmakirjaliku jutuga, et lapsi tehakse raha párast. Kas emapalk kestab igavesti? Kas selle 19€ga saab tôesti rikkaks? Lapsed tahavad ju riideid, jalanôusid, süüa ja et neil oleks kodu. Seda aga selle 19€ga ei saa. Isegi lasteaia arvet ei saa sellega tasutud.
Ma käisin ka keskkooli kõrvalt tööl ( kuna elasin alates 11 klassi teisest katsest oma pead) ning õpetajad püüdsid selgeks teha, et tööl käimine üldhariduskooli kõrvalt nagu seda on keskkool on seaduse vastane.
Suht sürr, aga ma ei läinud seda eraldi seaduste kogust uurima, et kas tegelt ka nii on. Ei teinud lihtsalt välja – käisin tööl edasi ikka.
Riigieksamite tulemused said nii mõnegi õppejõu meelehärmiks väga head. Ei saa muidugi öelda, et kõik õppejõud pahad oleks olnud – oli ka neid , kes nägid mu pingutusi ning just väga toetasid. Aga ma olin keska ajaks juba ise piisavalt mässumeelne ja panin neid nn kiusavaid õpse paika.
Mulle vahepeal üritati ära väänata mingite täiesti absurdsete asjadega – et kui mul polnud raha, et kogu klassiga ooperisse minna siis see oli järsku KOHUSTUSLIK. Kui hakkasin nõudma, et kuidas saab ooperi külastus olla kohustuslik siis selgus et muusika tunnis peab kirjutama muusika elamuse arvustuse ja kogu klass teeb selle Anna Karenina ooperi põhjal, kui mina arvustust ei tee siis tegemata töö võrdub hindega 1. Tegin arvustuse ööklubis saadud muusikaelamuse kohta niiet silm ka ei pilkunud. Sain hindeks 4 🙂
Keskkoolis, mind klassikaaslased enam ei kiusanud, siis jäin kah kuidagi rohkem õppejõududele jalgu.
Raudselt mõnitasid selle pärast ,et kartsid ise mõnitatud olla ….
Vot ei tea.. ehk tõesti
http://www.facebook.com/photo.php?fbid=609301692462737&set=a.609299872462919.1073741832.145414838851427&type=3&theater
Mul on väga halb tunne sellist asja võõrast blogist paluda, kuid kui te saaksite like-i panna, siis ma oleksin teile nii tänulik. Auhinnad on head ja praegustel rasketel aegadel sellest ära kohe kindlasti ei ülteks. Iseenesest midagi rasket pole, lihtsalt on piinlik niimoodi küsida, kuid häda ajab härja kaevu. Mulle oleks tõesti see auhind vajalik!
Jube teada,et kui ma oleks teadnud ,et sa minevikus selline olin ei oleks ma sulle pihtinud kui halb elu mul minevikus oli.Aga tanapaeval terroriseeritakse igal pool .Ei ole seda mitte ainult koolis.
No seda enam hakkasin ma siis mõtlema, et ikka haige, mismoodi see inimest mõjutada võib…
Selle Katre posti kohta öelda, et sa tahtsid ainult nalja teha on ka natuke naeruväärne 😀 Päris nii see ikka ei olnud ju. Samas suva see, hea et aru saad vähemalt, et inimesed on erinevad ja võtavad asju erinevalt. Samas natuke ma olen kade, sest terve mu elu saadab mingi “aga äkki see või see või see teeb kellelegi haiget” ja siis ma ei tee pooli maailmaasju, kuigi inimestel on vist pohui tegelt. Lugesin Kardo aski ka veits ja ma olengi totaalne naisKardo, ma mõtlesin samamoodi, et kui inimestele head teha, siis nad on head vastu. No üllatusüllatus, maailm on ikka sitakotte, keda see reegel vabsee ei koti, täis.
Aga mul oli ka lapsepõlvesõbranna, kes koguaeg “nalja” tegi. Füüsiliselt kiusas ja näha oli, et see oli ainult igavus vms, muidu olime nagu parimad sõbrannad. Ja kui ma läksin ema juurde ütlema, et Aasa kiusab, siis Aasa alati vastas, et ta teeb ju ainult nalja. Ja siis ükskord ta jooksis üle toa ja ma panin talle jala ette ja siis jooksis ise ka kohe kitule (meie vanemad on ka sõbrannad ja istusid pidevalt koos köögis), et Grete pani mulle jala taha, mää mää, Vastasin ka, et ma tegin ainult nalja ja siis ta ema sellest küll aru ei saanud. Kui tema laps mulle nalja tegi pidevalt, siis oli pohui, a kui keegi tütrele nalja teeb siis on kohe draama majas. Üldiselt seda lapsepõlvesõbranna ema vihkan siiamaani, oli veel kõriauguni ebaausaid asju, mis ta minu kallal korda saatis, aga lapsepõlvesõbrannaga saame endiselt läbi. Kuigi ma ei saaks taga elusees tänapäeval tuttavaks, siis kõigele vaatamata on ta ikkagi nagu õestaatuses, sest me passisime TERVE lapsepõlve ja pubekaaja ja varakahekümnendad koos, kuni ta Berliini kolis.
Koolis olin ka selline keskmine tegelane, aga ebaausus käib siiamaani nii vastu, nii ka siis. Ma käisin pelgulinnas koolis ja elasin mustamäel, seega klassikaaslastega ma eriti läbi ei käinud, ei huvitanud ka, mul olid tuttavad mustamäel. Läbi sain normaalselt, lihtsat vabal ajal ei suhelnud. Ja meil oli klassis 2 mingit friiki küll, keda aegajalt poisid kiusasid ja ma läksin ka mingi triljon korda vahele ja võite kolm korda arvata, kes selle vaheleminemise eest õpetajatelt möliseda sai? Ja need friigid olid ka piisavalt friigid, et ükskord kaitsma minnes õhkas üks neist MULLE relvaks näkku 😀 Jep, tema relv kiusajate eest oli pesemata hambad ja halb hingeõhk. Omamoodi geniaalne muidugi 😀
Tegelt mul nüüd meenus üks kiusamine, milles ma mõnesmõttes kaasosaline olin. tolle sama Aasaga koos. Meil oli hoovis hästi palju lapsi ja et kedagi õue kutsuda, pidi alt kella laskma. Läksin Aasaga õue, Aasa ütles, et tavai nüüd kutsume Crissu õue. Ma kohe, et jaa tavai! Lasime siis alt kella ja kutsusime õue ja siis Aasa käratas mulle “ja nüüüüd jookseme paraadnasse peitu!” ja ma olin siuke jobu, et läksin ka. Mäletan veel, kuidas läbi paraadnaakna vaatasin pisarsilmi kuidas Crissu meid mööda hoovi taga ostib “Grete! Aasa! Kus te olete?” 🙁 Siiamaani jumala kahju, kuigi Crissul vist endal suhteliselt suva oli nagu ta hiljem teatas.. Ma ei tea, mul endal oli küll jumala vastik.
Mind kiusati aastaid – vaime ja füüsiline vägivald. Põhjust ei teagi – ju olen terve elu selline pisut ‘teistsugune’ olnud – kõhn noorena (nüüd enam-vähem normaalne aga pigem ikka kõhnapoolne), suhteliselt vaikne ja pigem oma asjadesse süvenenud, nt. meeldis (ja meeldib seniajani!) raamatuid lugeda ja kooli võtsin tõsiselt, nii et 5-4-line olin. Ju siis teistele ei mahtunud pähe, et kellelegi võib õppimine meeldida ja et ma selline vaikne ja heasüdamlik olin/olen, siis oli hea mind kiusata.. Lõin aga silmad maha ja nutsin hinges, hiljem juba päriselt. Eriti irooniline oli see, et õpetajad TEADSID kiusamisest, nägid seda ENDA TUNNIS, kuidas mulle harjaga pähe löödi ja prügikast lauale pandi ja nad ei teinud MITTE MIDAGI!!!!! Mitte kui effin midagi! Senini ei suuda uskuda, et õpetajad .. lihtsalt vahtisid toimuvat kui tasuta meelelahutust.
Kuidas kõik lõppes? Ütles, et suhteliselt nukralt, sest jõudsin otsaga haiglasse – sügisvaheaja veetsin haiglas, sest närvid olid läbi ja suure stressi tulemusena oli umbes 48953893 haigust mulle külge hakanud. Tagasi tulles oli kõik läbi nagu polekski midagi olnud. Kiusaja ise oli klassi poiste käest peksa saanud ja järgmisel päeval, silmad häbi täis, kooli vahetanud. Kiusamise lõppedes popp tüdruk polnud, pigem selline omaette nokitseja nagu varemgi ja n-ö oma kestast sain välja siis, kui endast paar aastat vanemale kutile silma jäin koolis, kes siis vaikselt minu ‘päris mina’ välja aitas tuua – uued tutvused, seltskonnaelu.. Olgu, jäin küll viksiks ja viisakaks endiselt aga seltsielu ja uued tutvused tõstsid minu mainet ka klassikaaslaste seas, nii et põhikooli lõpus olin juba praegune mina, kes naudib suhtlust ja samas ka omette olemist. Aastaid hiljem tuli kiusualustaja minu käest vabandust paluma aga.. sellist asja ei ole võimalik andestada. Pinali välja loopimine on köömes selle kõrval, mida tema suutis teha nende 3-4 aastaga.
Kogu kiusamise-tramburai on nüüd kauge ajalugu aga senini annab see tunda – alateadvus ütleb, et alati pean olema kõige parem ja ilmeksimatu, sest muidu ÄKKI hakkab kõik uuesti korduma. Ja sellepärast elan raskelt üle kõik hetked, kui ma pole olnud ilmeksimatu. Vot nii. Loodan, et keegi ei pea seda läbi elama, mida mina pidin – lapsed on tohutult õelad :(((
Mind kiusati koolis räigelt 2 aasat umbes 6-8 klassini. See on nii pikk jutt…. aga jah selle tagajärjel tekkisid mul paanikahood. Kujutage ette, et te lähete igapäev kooli mingi ca 8 h kellegiga ei räägi ja ainult mõtlete, et mis sigadusi täna teile tehakse….Kohutav…. Täna ei suhtle ma oma klassist kellegiga ja kuigi ma olen neile andestanud … siis ei unusta ma seda päriselt ju kunagi…
:(((((
Tubli tüdruk! Oled sina ka meil ikka inimene ja mitte nii ükskõikne, kui vahepeal välja paista lased. Väga viis pluss postitus. Mulle meeldib. Ainult tark ja tugev oskab oma vigu ka tunnistada. Tore, et oled tugev naine, aga tore, et mõistad, et neid hellakesi on ka olemas:)
Olen 13 ja jumaldan su blogi. Sellepärast on mind ka mõni päev narritud. (Õnneks aniult mõni). Aga mind narritakse ka minu suurema kehaehituse pärast. Koolis kui lähen ühest kambast mööda siis kuulen FATCAT. Tean et see pole väga julm aga ikka on kyll sellisele kellol pole sõpru ega paksu nahka. See oli natuke aega tagasi, kui mind narriti ka mu rindade pärast. Rinnad ikka liiguvad kui kõndida, ega ma ei saa ju tissikesi koguaeg kinni ka ju hoida. Nyyd olen paksema naha kasvatanud ja ei lase enam neid asju oma kõrvadest läbi. Aga kui hõigatakse lits, siis on terve päev mokk mossis ja vastik tunne. Ise pole narrinud mitte kedagi kuna tean mis tunne see on kui sind narritakse. Tean et see on tiba imelik et mingi 13 aastat vana tydruk jumaldab sind. Ja sul on lahead kassid ka ning armas tytar.
Sind on narritud selle pärast, et sulle meeldib mu blogi? No jumal hoia! KES NAD ON? Ma tulen neid ise narrima :D!
Ja ära kuula, kui keegi su keha kommenteerib. Päris ausalt, ei ole vahet, milline sa oled, sest alati leidub selliseid, kellele JUST SINUSUGUSED meeldivad! Mitte ehk just 13-aastaselt, aga elu muutub su järgneva 10 aasta jooksul NII PALJU, et sul on lõpuks nendest narrijatest ja nende arvamusest suva. Miks see sind huvitama peaks, mida mingid idioodid sinust arvavad :)?
Ja kui keegi sulle lits hõikab, siis ütle vastu umbes, et: “aa, kas tõesti nägid mind tänavanurgal tööd rabamas? okei…aga kas sa saaks oma emale öelda. et ta homme tööle ei tuleks, ta kella viiiene kunde ütles oma ajast lahti :)” 😀
Minu mälu järgi see 12-15 ongi kõige hullem iga üldse, siis võtad kõike ise väga hinge ja paljudel sellevanustel on ka kogu aeg ütlemist iga asja kallal. Õpid hästi, on vale, õpid halvasti, on vale, juuksed kinni on kole, juuksed lahti on kole, keha ei kõlba (oled siis liiga suur/liiga väike/liiga väikeste rindadega/liiga suurte rindadega) jne-jne, iga asja kallal virisetakse. Mul endal on tagantjärele väga kahju, et ma ei mõistnud, et NEMAD käituvad valesti, ma mõtlesingi, et minul on midagi viga. Ja üritasingi halvemini õppida ja mingitele nende tingimustele vastata, aga see oli täiesti võimatu, sest miski ju ei kõlvanud!
Praegu sa oled 13 ja ei pruugi mõista seda nii hästi, aga 10 aasta pärast sa ise ka imestad, et võtsid 13-aastaste laste ütlusi nii hinge 🙂
Need kes mind narrivad on 9 -dast klassist kõik.
Suht haige. Ma hea meelega tuleks su kooli rääkima koolikiusamisest, kasvõi aulatäiele inimestele 🙂 Ehk sa kirjutad mullle facebooki?
Kõige ebaoriginaalsem on üldse inimest kehakaalu pärast norida.
Ma tõesti loodan, et sa oled nendest rumalatest narrijatest üle ja saada aru kui mitme peajagu sina nendest parem oled. Lihtne on öelda, et ära tee välja… aga täiesti kohutav on tegelikult see statistika mis saab nendest noortest keda just nimelt kehakaalu pärast narritakse.
See on täiesti lame, kui Sind narritakse välimuse pärast! Väljaotsitud põhjus. Ma tean, et seda on kergem öelda, kui teha, kuid püüa mitte välja teha. Minu arvates on lahe, et siia sellest kirjutasid 🙂
Ja nendele, kes Sind selle eest norivad, et Sa ilgelt lahedat blogi loed, võid öelda, et ega iga tõusik ei tunnegi kohe head asja ära! Ja pealegi ma usun, et Mallukal on ainult hea meel, kui ütled, et ta on Su väga hea sõber! Ega siis netisõbrad pole vähem sõbrad kui need, kellega diivanil vestelda saab! 😉 Nendel kiusajatel kindlasti nii lahedaid sõpru pole.
Soovin Sulle paksu nahka ja rõõmsat meelt. Enesekindlus ja naer näol paneb tihti kiusajad tundma, et nad ajavad mõttetut asja ja jätavad siis tühja töö järele 🙂
Ole tubli!
Mind on kiusatud kooliajal,kõik sa alguse umbes 6ndast klassist ja kestis 9nda klassini välja. Siiani vihkan neid inimesi ja mõtlen vahest , et kas nad ise ka teavad mida nad on teinud ja millised haavad minu hinge jätnud?
Mõned kuud tagasi alustas minu tütar kooli,ta ootas seda aega niiiiii väga ! Umbes nädal aega oli jõudnud koolis käija,kui üks tema paralleel klassist tüdruk teda kiusama hakkas (see tüdruk on kiusanud lasteaiast kõiki !! peale minu tüdruku,nüüd tuli siis tema kord ) Oma lapse suhtes olen tõeline ema lõvi ja kuna minul endal see kõik kogetud, tormasin nagu silmaklapid ees selle tüdruku vanemate ukse taha,siis kooli õpetaja jutule , seejärel direktori jutule- ABI MITTE MIDAGI ! Kõik kõlasid kui ühest suust : ”Ahahh, nüüd siis ta on sinu tüdruku ette võtnud ? ” Asi oli juba nii hull,et pidin end töölt vabaks võtma ja tüdrukut koolivahet ise viima,kuna ta ei julgenud enam üksi käija,see kõik toimus alati siis kooliteel.
Üksõhtu välja jalutama minnes,nägin seda kiusajat,meil oli pikk jutuajamine koos teiste lisadega. Nüüdseks on asi korras !!!Ptüi,ptüi,ptüi 🙂
See kõik pani mind meeletult palju mõtlema,kas olen oma last õigesti kasvatanud ? Ta ei löö mitte kunagi mitte kedagi,aitab koolis sõbrannadel kingapaelu siduda,kuna nemad veel ei oska. Mul on tõeliselt hea ja õrn laps ( kindlasti iga ema ütleb oma lapse kohta nii,aga ausalt no !) Olen õpetanud et mitte kunagi ei tohi kedagi lüüa, kiusata,ega halvasti öelda. Kuid kui teised vanemad seda oma lastele ei räägi,siis ei ole kasu sellest midagi. Igatahes ma ei ole mindagi hullemat elus vist kogenud,kui see kui su väikene tütar sulle helistab täiesti hüsteerias ja kurdab et teda löödi ja tiriti juustest väga kõvasti.
Mallu- sünnitus on kõigest algus 😀
Ma vist läheks hulluks sellise kõne peale ja paneks kellegi maja põlema 🙁
Olen kooli ajal mõlemas rollis olnud kahjuks 🙁
Eks elasin ise seda siis teiste.. endast nö nõrgemate peal välja, et minule sitasti öeldi vms..
Aga VÄGA kahetsen seda.. ja seda, et sel ajal selline mämm olin, et vastu ei hakanud..
Praegu, kui mul lapsed on, siis olen nagu lõvi.. Kaitsen neid ja kui mulle keegi midagi ütlema peaks, siis võlgu ei jääks. Mulle absoluutselt ei lähe enam korda teiste arvamus või mida nad ütlevad mulle.. Olen mina ja selline ma olen 🙂
Aga seda, et teistega olen ise pahasti käitunud, kahetsen tõepoolest siiralt 🙁
Mind ka koolis kiusati, just algkooli ajal , põhikoolis enam asi nii hull polnud ja sain kõikidega läbi. Ja miks mind kiusati ?
Kuna olen pärit suurst perest ja ei käinud nii uhkete riietega, nagu osad meie klassist siis narriti, et ma vaene ja rott jne .
Algkoolis tegi haiget küll, aga hiljem oli jumala pohhui, mida keegi arvab.
Ma olen olnud mõlemas rollis. Täitsa väiksena, enne kooli minemist algas see kõige esimene nö kiusamine. Ma olin tõrjutud. Elasin maal ja käisin kodu lähedal koolis ja kõik kortermaja lapsed mängisid omavahel jne. Aga ühele tüdrukule ma millegipärast ei meeldinud. Ta oli minust vanem ja oli suht liider. Mõnikord tegi head nägu, aga enamasti tõrjus ja ignoreeris ja ässitas teisi minu vastu. Issand, kui nõme ja vastik, ma lähen alati keema selliste asjade peale. See kestis päris kaua, kuni neljanda klassini. Aga siis käis värk klassiõdedega väikestviisi edasi. Sellel ajal muutusin ise kahepalgeliseks, et ühele või teisele meeldida. Natuke õelutsesin ja mul on nii paha mõelda nendele hetkedele. Õnneks see ei kestnud kaua. Läksin pärast kuuendat klassi teise kooli.
Põhikoolis käisin natuke aega tantsutrennis ja seal üks tüdruk valis mu hoolikalt välja ja hakkas tasakesi terroriseerima kuni ma lõpuks nähvasin talle, et ta on mingi tropp pubekas, kasvagu suureks. Ehmatas ära ja järgmine kord tuli saba jalge vahel vabandust paluma ja edaspidi tuli ninnunännutades kallistama. Öhh.
Ühele kutile lausa virutasin ühel peol, kui ta nõmedalt muga käitus. Eks ta irvitas edasi aga ma nägin, et tal oli valus. Paras.
Aga see lapsepõlvetõrjumine pani paraja põntsu. Ma pole kuskil seltskonnas end väga mugavalt tundnud, ikka oli nagu midagi puudu. Ei osanud väga suhelda nendega, kartsin koguaeg, et teen midagi valesti ja mida muud veel.
Gümnaasiumis kohtusin oma parima sõbrannaga ja me oleme üksteisele nii palju õpetanud. Praegu ma suhtun potentsiaalsetesse konflikti algetesse neutraalselt ja tasakaalukalt ja ei lase nõmedal olukorral lihtsalt tekkida.
See läheb ka vist teemasse, natuke pikk aga jube hea minu arust 🙂 http://youtu.be/ltun92DfnPY
Jah, mind on kiusatud ja ma olen olnud kiusaja
Minu kiusamine sai alguse kuuendast klassist,kui satusin uude kooli. Kuna ma olin uus, leiti kohe miljon põhjust miks mind kiusata, peamine põhjus olid riided, kuna ma ei ole sündinud hõbelusikas suus, ei olnud mul loomulikult kõige uuemaid teksaseid jne.. Mitte, et ma oleks räpane olnud -aga klassikaaslastele see ei sobinud. Kutsuti haisukaks, räpakaks. Ja samuti jäi ette minu perekonna nimi , millest leiutati igasugu imeasju . See kõik läks veel hullemaks, kui ma nahahaigusega haiglasse satusin ja tagasi kooli tulin-oli kiusamine saanud oma tipp punkti . Keegi ei küsinud mis juhtud ja miks juhtus vaid leiti ikka asju mida öelda . Kiusamisele tegin ise lõpu, kui jäin koduõppele ja lõpuks lahkusin koolist .
Need kolm aastat ei lähe mul kunagi meelest , olen sellest peaaegu üle saanud , kuid tempel mällu igaveseks .
Kiusaja olin uues koolis, kui asusin kutsekooli. Meil oli klassis teistsuguseid ja ilmselt mingi viha mu sees lõi välja ja ma asusin neid kiusama,kuid karma tegi oma töö ja ma sain selle mis ma neile tegin, tagasi – kukkusin kutsekoolist välja.
Loomulikult ma kahetsen, et ma olen olnud kiusaja ja ma loodan, et karma ühel hetkel minu kiusajateni jõuab .
Ma usun küll, et karma on ammu nendeni jõudnud 🙂
Mina olin terve põhikooli aja kiusatud laps. 9nda klassi lõpupeol võtsin julguse kokku ja küsisin ühelt peakiusaja järeljooksikult, et miks te see 9 aastat minuga nii käitusite ( nii vaimne kui füüsiline vägivald, kuid kunagi ei mõnitatud mind välimuse pärast, vähemalt ma ei mäleta küll). Vastust ma tookord eriti ei saanudki, kohkunud poiss ühmas vaid, et “ei tea, sa ei rääkinud eriti ju kellegagi”. Ma muidugi ei öelnud talle, et oli päevi kus peale kooli läksin koju, kiskusin sukapüksid jalast ja proovisin end ära kägistada. Nuttes küsisin ma endalt MIKS????!!??!?!
Ükski laps ei vääri sellist tunnet mitte kuskil maailmas!!!
Minult pole keegi neist vabandust palunud ja ilmselt ma ei andestaks, haavad on siiani värsked. Kui näen mõnda neist juhuslikult tänaval, tunnen end automaatselt jälle selle kurva ja vaikse lapsena ja “ootan”, et mis nüüd tuleb. Mida ei tule, olen nende jaoks läbipaistev, õhk. Ilmselt nad ei teagi, kui palju ma olen nutnud ja kurvastanud. Minu enesehinnang on siiani üsna madal.
Kui läksin linna kooli, Gümnaasiumisse, tekkis minu ümber seltskond, keda sain nimetada sõpradeks. Tegu oli alternatiivkultuuri austavate inimestega ja tundsin end kuidagi koduselt ja turvaliselt nendega. Nüüdseks olen oma ümber kogunud kindlad sõbrad ja tuttavad, tänu kellele end ikka niiöelda veepeal hoian. Võiks öelda, et kõik on hästi!
Vahest siiski meenutan neid põhikoolikoledusi ning jumal hoidku, et ma kuskil klassi või kooli kokkutulekutel käiks. EI IIAL.
Nüüd kui näen koolide ümbruses või kusiganes lapsi, kes parajasti kellegi kiusamisega ametis on astun julgelt vahele.
Pika hala kokkuvõtteks siis tahtsingi öelda, et olen selline inimene kes ei andesta ega unusta, aga nüüdseks oskan ka rohkem enda eest seista ja südamesse ei võta nii väga. 🙂
Mallu, respect! Sa palusid vabandust neilt, kelle ees tunned end süüdi. Liiga paljud kiusajad selleni ei jõua. Nad ei jõua isegi arusaamiseni, et on valesti käitunud.
Saad aru, ma hakkan nutma praegu, kui ma mõtlen et mingi väike laps proovib ennast kodus kiusamise pärast ära kägistada 🙁 APPI. Tubli oled, et sa vähemalt nüüd oled leidnud head sõbrad ja suudad olla enesekindel ning enda eest seista!
Ära nuta, see on möödas ja näe elan ja kommin siin ja julgen tunnistada, et olin see kiusatud laps.:)
Hehee! Armas postitus, kummardus bloggijale :). Inimesed ikka teevad vigu ja siis parandavad ennast ja see on targa inimese märk. Loll laseb alati ühes vaimus edasi ja arvab, et see on õige :). Mind on püütud küll kiusata ja ka narrida, aga olen pärinud oma isalt käreda loomu ja särava isiksuse, mis summutas kõik katsed eos:))). Mäletan, et läksin 10 aastselt uude kooli ja oma klassis sõlmisin juba esimesel päeval sõprussidemeid, kuid paralleerist tuldi küll narrima ja mida ma siis tegin. Näitasin oma käredat loomust ja lubasin narrija tattipidi lakke üles riputada, kui too järgi ei jäta ja jättiski:). Aga ükskord sõbrantsiga nii 8 aastastena andsime ühele posile peksa (no tegelt küll vaid ühe paremhaagi) liuväljal, kuna too teisi jõhkralt pikali lükkas. sellest tuli üle õue skandaal ja lapsevanemad kutsuti kokku, aga õiglus pääses võidule. Meie saime vägivalla kasutamise eest noomida ema ja isa käest ja teine poiss pandi taltuma, et too enam väiksemaid ei lükkaks ja kiusaks. Üldisel aga olen ma nii nunnupunnu inimene :D:D:D, et vist liiga teistele sõnadega küll elus teinud pole, vähemalt mitte tahtlikult.
Mind ka vist päästis see, et ma olen nii suure suuga, et mulle ei juletud midagi öelda. Alust ju kiusamiseks nagu oleks olnud – kiitsakas, prillidega ja iial vait ei jäänd 😀
Olen olnud väga ränga kiusamise ohvriks, aga see lihtsalt tekitab minus viha nende inimeste vastu ja ei soovi nendega eriti kokku puutuda. Igasugused sõimusõnad ja riiete ära peitmised ja võtmised, näiteks kooli sisejalanõud või müts või jope ja see tuli täiesti suvalt, sest inimestel oli koolis igav. Üldiselt olid need inimesed sellised, kellele vanemad ostsid kõike ja neil oli nii öelda kõik olemas.
Ja olen ise ka kiusaja olnud, süümepiinad on siiamaani. Kiusajana põhiliselt oma otsekohese ütlemisega, ütlesin koguaeg välja mis mõtlesin, see vist tegi mõnele inimesele haiget ka.
Keegi üleval pool küsis, kas ülikoolis on ka sellist käitumist? Võiks öelda, et ülikoolis on tegelikult väga palju kiuslikke inimesi. Miks? Pole õrna aimugi.
Algklassides olin, ma see, keda noriti, kuid see oli mööduv. Paari aasta pärast sain juba väga paljudega läbi ning mu enesekindlus aind kasvas ja kasvas ning lõpuks hakkasin mina norima teisi. Enamus ajast ma ei saanud õieti arugi, et norin ja ega ma olin siis päris õela ütlemisega. Oma probleemist sain üldse alles aru siis kui jõudsin keskkooli ning hakkasin tähele panema, et mu väga hea sõbranna, kes minuga samasse kooli tuli, väldib mind. Ta isegi ei vaevund teesklema, vaid näitas välja otse, et ma pole ta seltskonda oodatud. Ma muidugi ei saanud aru, miks ja siis ta lõpuks hakkas seletama, kuidas ma olen aastaid loopinud sõnu suvaliselt ja koledalt ning ta enesehinnang on nii alla läinud ning ütles, et :”Kas sa tõesti ei saa aru, et su sõnad teevad teistele haiget või sa lihtsalt naudid teiste kannatusi.” Muidugi mõista hakkas mul halb nendest sõnadest ning tekkis piinlik tunne.
Näiteks, mis ma oma sõbrannale ütlesin ja ta mulle etteheitis oli see kui ta üks kord jooksis minu poole ning ma laususin talle:” Ma algul arvasin, et seal jookseb suur paks tüdruk, aga näed…sina olid.”
Igastahes, nüüd üritan ka enne mõelda ja siis öelda. Ega ikka tekitab halva tunde küll, kui on kedagi mõnitatud ning talle haiget tehtud. Nüüd ma ikka veendun, et inimene saaks aru, kui ma enda arust nalja teen või kui ma tõesti mõtlen midagi koledat, siis eks ma hoian end ikka tagasi kui tegemist on muidu toreda inimesega. 🙂
Eks see ole vist asi,mida paljud õppima peavad – enne mõtle, siis ütle 🙂
Mind narriti ja kiusati ka pikka aega päris paljude inimeste poolt. Sõprade leidmisele ei aidanud kaasa ka see, et klassijuhataja käsul pidin mitu aastat üksi istuma, sest muidu väidetavalt jutustan liiga palju. Tundsin end üsna eemaletõugatuna ja kindlasti on see mõjutanud minu enesehinnangut.
Praeguseks on üks kiusajatest nt ühe kooli juht – aega on möödas, aga ma ei suudaks nendele inimestele teregi öelda ja oma last ma küll sinna kooli ei paneks.
Olen nüüdseks haritud ja täitsa heal töökohal, kuid varasem madal enesehinnang annab ikka kohati tunda.
Suht kogu elu on kiusatud. Ja olengi kitsarinnaline ja ei andesta neile. NEVER. Nemad hävitasid minus positiivsuse ja vastuhaku. Nüüd ma olen viimased aastad tegelenud nende tehtud jama rookimisega enese seest janoh. Käigu nad ausalt kõik sügavale perse. Silm ka ei pilguks !
Ja ühte tüdrukut enda klassis mäletan, et mingil hetkel üritas ikka see “kõige popim” olla ja teisi oma “alluvateks teha”, päris kaua (võimalik, et siiani) oli mul hinges lause mis ta mulle ütles kui plaanis korraldada mingi “alksipeo” 15-aastaselt, et mina võin olla tema ihukaitsja, ja et ta lollusi ei teeks väga täis peaga. Saatsin ta suht seal samas pekki, ei mäleta, et teised tüdrukud oleks talle julgenud vastu haukuda.
Mind on ka kiusatud koolis. Kuna ma ei olnud nii ilus kui teised. Kui narrimine viis mind kaugele et võtsin ette kõrvade korrig opi siis läks asi veel hullemaks, sest tuli pikka aega kanda sidet kõrvadel ja hakati kutsuma kusepeaks sest nende arust voolas mul kusi pähe vms. Normaalne onju ? Tänu neile ei ole mul mingit enesekindlust ollagi, kui kõik kiidavad mu välimust ei usu ma neid. tulevad kohe halvad sõnad meelde. Vihkan neid vist elu lõpuni sest tänu neile on mu enesehinnang ikka ülimadal.Ega Katregi oskas vahepeal haiget teha(vana klassiõde). Igakord kui näen kegadi oma vanast klassist tõmub kohe müürililleks,silmad maha ja üritan olla võimalikult märkamatu. Sest nii mõnikord tulevad nad ka täiskasvanu eas tänaval vastu midagi kobisedes mu välimuse pihta. Kuigi jah, tglt ma tean et sellel pole midagi viga sest inetust pardipojast kasvas välja luik.
Aga müts maha nende ees kes on sellest välja kasvanud. Muidugi ega nüüd kõik kommentaarid ka mega hullud polnud, vahepeal piisas aind pilgustki.Ja sel ajal ajasid isegi kurjad pilgust endast välja.
Kas sa mõtled sama Katret, keda oma postituses mainisin?
ei ole sama. Kuna tema nimi eksisteeris kuskil postituses tuli kohe ette. Eesti on väike ja nimekaime on palju.
tuli kohe ette jutt mida jagasin.. https://www.facebook.com/niina.aleksandrova/posts/10151968247956084(i hope et avaneb) ..ehk on viitsimist läbi lugeda.. ise ka lähen oma naljadega teinekord liiale ja siis on endal hingepiinad kui näen et olen jälle mõne tobeda naljatükiga hakkama saanud, sest inimesel kõrvad lontis peale mu kohutavalt ”hilarious” nalja. Aga nii ta paraku on et tuleb õppida seda toredat enne mõtle siis ütle värki(minupuhul kipub käima nali seda radamööda mis meil siin see tore reklaam jooksis ”ära mõtle kohe ütle” 😀 )
Meil oli algklassides hästi ühtehoidev ja tore klass, aga viiendas vahetasin kooli. Seal hakati mind ikka täiega kiusama, narriti, visati koolikotti aknast välja, suruti pinkide vahele kinni ja korra riputati pea ees aknast välja, jalgadest hoiti kinni jpm. Ahjaa, korra üritati juukseid ka põlema panna. Mingist hetkest hakkasin neile vastu ning ise kiusama pigem, vot SEDA õpetajad nägid ning sealt alates olin kuni kooli lõpuni “kirstunael” ja “paha tüdruk” ning kõikide lolluste liider. Kusjuures lõpuks olingi klassi liider. Ma hakkasin kõvasti sporti tegema ka viiendas, kuigi südamearstid ei lubanud ja sinnani õppisin muusikakoolis klaverit ja laulmist :P. Lõpuks käisin vist kõikidel spordivõistlustel ning kiusavatele poistele sõitsin lihtsalt lõuga, olenemata sellest, kes pealt nägi või kus see juhtus. Lõpuks ei mässatud minuga, vaid austati. Siiski ühel poisil õnnestus mu käeluu ära murda mingil hetkel, aga ega tal endal väga palju paremini lõpptulemusena ei läinud 🙂
Ma arvan, et mina sain sellest tugevaks. Naljalt endast üle sõita ei lase, samas ma ei mäleta, et ma oleksin kedagi kiusanud, kes mind enne poleks torkinud. Põlema minemiseks muidugi piisas mingil perioodil üsna vähesest. Samas on mul allergia “kõrgema võimu” suhtes nagu õpetajad ning hakkan isegi täiskasvanuna sellise analoogia peal üsna kergesti mässama.
Ma ei mäleta küll, et oleksin kunagi kedagi narrinud või, et mind oleks (ilmselt ca 13-aastaselt kui breketid sain, siis üritati). Olen aga küllaltki terava keelega, seega astusin alati enda eest ja teiste kaitseks välja keda narriti. Suuremad poisid, kes kiusasid minu sõbrannasid, said minult ka korralikud sõnad vastu.
Ainus mis ehk hinge kriibib on see, et teatud klassis ikka tekkis huvi teistmoodi seltskonna vastu ja siis ehk jäid oma ustavad sõbrannad natuke tagaplaanile… see oli aga nii lühike aeg, sest siiamaani on nad minu head sõbrannad (või meelega nad ongi mul nii lähedal, et kättemaksu haududa :D).
Shamio küsis, et kuidas õpetajad sellist kiusamist ei märka. Omast kogemusest võin öelda, et kiusaja võib olla ka õpetaja ise. Kannatasin aastaid (kuni täiesti keskkooli lõpuni välja) oma venekeele õpetaja psühholoogilise kiusamise all, mis omakorda mõjutas minu suhtumist ainesse ja ka sellesse keelde. Seetõttu ei räägi ma põhimõtteliselt venekeelt (lausa vihkan seda. Venelaste vastu pole mul midagi).
Näiteid tema kiusamisest “Sa oled vene perekonnanimega, sa pead venekeelt oskama!”, “Kui sa veelkord oma vanemad kooli kutsud, löön nende nina ees ukse kinni!” jpm, mida ei anna nii lühidalt siin ära kirjeldada.
Olin muidu selline keskpärane/hea õppur. Kui muudes ainetes juhtus hinne “kaks” tulema, siis mõtlesin, et so what, parandan ära. Kui vene keeles “kahe” sain, lõppes see alati sellega, et hakkasin nutma (ja seda ka keskkoolis. On see normaalne?)
Hiljem ülikoolis oli ka aine vene keel. Õpetaja oli super tore ja sõbralik. Ometi oli mul endiselt hirm sinna tundi minna.
Kui too õpetaja tänaval vastu juhtuks, ausalt, keeraksin pea ära ja teeksin, et ei tunne teda.
Mina olen olnud pigem kiusatava rollis põhikooli ajal ja isegi keskas veidi ka veel…Põhikoolis tundsin kiusamist eriti uude kooli minnes ja eriti ühe inimese poolt kes alati kõiki mõnitas…Põhiline oli tordinägu,seanägu ja muud sellised asjad…Alguses karjusin mina alati vastu : ise oled,lollakas jne… Siis 8-9klass ei teinud ma enam välja- üritasin olla tagaplaanil alati.samas lüües klassiüritustel ja kooliüritustel alati kaasa. Mäletan väga hästi ühte klubi kokkusaamist: ootasime rahvast ja nähes seda tüüpi seal,kes mind kiusas,tahtsin koheselt minema sealt minema minna…Kui lobisema jäime,tuli välja et tüüp ei mäletanudki seda aega enam…Saime peale seda ka õnneks hästi läbi, kuid seda mida see tüüp tegi,ei unusta kunagi.
.
Igatepidi kiusu saand nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis 🙁 ei teagi millepärast, ju olen natukene teistsugune kui teised, ei ole mingi tibi ja ei ole ka mingi punkar olen omast arust täiesti normaalne 😀 Igatahes raske on andestada neile kes on tõesti tekitanud sellist traumat :/ Tänu sellele, et mind on kiusatud ja nõmetsetud minuga, olen ma ise muutunud tugevamaks, ma olen nüüdseks selline inimene kes ütleb kõik otse välja mida ta kellestki või millestki arvab, ma ei lase pähe istuda endale, kui on öelda ütlen otse. Nagu siin on öeldud juba kommentaarides et on palju nutetud ja lubatud et enam kooli ei lähe või vahetaks kooli vms, aga koolid lõpetatud ja ise palju tugevam 🙂 Tunnen sügavalt kaasa kooliaegsetele poppidele plikadele kes kiusajateks olid ja kes nüüd on hullemad kui kolkaküla moorid, lapsed taga ja kibestunud, kiusake aga edasi, see tuleb kõigile ringiga tagasi 😀
Igatahes minu kõrval on inimesi kes on aidanud üle saada nii mõnestki asjast ja olen õnnelik sellisena nagu ma praegu olen 🙂
Ole vapper Mallu 🙂
Kõigepealt suur austus minu poolt, et sa sellise blogi avaldasid. See pole lihtne ning aus olles – sa polegi nii karm naine, nagu alguses mulje on jäänud.
Ma olin 9. klassis, kui jäin oma klassiõele pinnuks silma. Ma ei teinud selleks midagi, lihtsalt ühel hetkel valis ta mind välja. Toimis sama süsteemi järgi, nagu paljudel siin – kõik klassiõed lihtsalt ei suhelnudki enam ja hoidsid eemale. Hirmust sama saatuse saamise ees isegi ühineti selle ühega, kes mind kiusas. Kõik algas väikestest asjadest. Sellest, kuidas mu pinalit aknast välja loobiti, salakirjad tunni ajal stiilis – miks sa nii nõme oled – jne. Ta kirjutas tahvlile, et L. on kosmodisk, L. on pasakanali äärmine ots, L. on abordijäänus. Palun vabandust, kui mu otsekohesus kellegi silmi riivab. Ja mida rohkem ta tegi ning mida rohkem ma nn välja ei teinud, seda hullemaks asi läks. Viimaste näidetena võin öelda, kuidas mu sall ribadeks lõigati klassikaaslaste ees, kuna roosa ei olevat minu värv ja ma ei tohtivat seda kanda. Või kuidas mu kehalise asjad poiste wc-sse wc potti kallutati. Ma kartsin kooli minna. Iga hommik, kui oli äratus, tekkis mul alati paanikahoog ja ma lihtsalt palusin ema, et ta mind kooli ei saadaks. Ent minema ju pidi… Ühel järjekordsel päeval koolimajas peale viimast tundi tundsin, et midagi nüüd toimub. Ma ei julgenud klassistki väljuda. Ukse taga oli seesama tüdruk, kes mind nurka surus ja üritas mingi lögaga kokku määrida. Püüdsin vastu hakata, enese eest seista. Üks asi viis teiseni ja see sama neiu lükkas mind trepist alla. See oli minu jaoks piir. Läksin klassijuhataja juurde, kes suunas meid koolipsühholoogile probleeme arutama. Läksimegi. Minu vastas istus see neiu, käed põlvedel, inglinägu ees ja ütles, et tema ei tea üldse, mis toimub. Et tema pere on usklik, käiakse kirikus perega, tema loeb õhtuti pühakirja ning ennem uinumist palveid. Ja et teda ääretult solvab see, mida kõike ma “välja mõtlen”. Psühholoog uskus teda ning ütles, et niimoodi ei ole ilus valetada. Kui me sealt kabinetist väljusime, sisistas see neiu läbi hammaste: nüüd alles läheb su elu põrguks, sest keegi sind niikuinii ei usu. Ja läks ka…. Ma ei taha laskuda rohkem detailidesse, kuivõrd õudne see kõik oli. Ja ma loodan, et karma teeb oma tööd korralikult.
Haige v*rdjas on see endine klassiõde! Ja selliste nimesid ning pilte ei ole ohvritel õigust netti üles riputada?!
Tahaks ise ka molli anda sellisele inimesele. Huvitav, milline ta praegu on?
Ennem seda jama olin ma väga aktiivne suhtleja ning mul polnud probleemi ka võõra inimesega kontakti otsida. Aga peale seda ühte aastat olen ma kinnine ning ei lase paljusid endale ligi. See võib kõlada imelikult, aga ma kartsin isegi võõras kohas küsida infot, kui eksinud olin. Kartsin kiusamist… Kui kuulsin naeru või selle tüdruku sarnast häält kuskil, siis tundsin sekundiga, kuidas pealaest alla välja surin käib ja tardusin. Lihtsalt seisin ning ei julgenud ei astuda ega sügavalt hingata. Iga kord, kui ukse taha tulevad Jehhoova tunnistajad, siis kogu mu austus nendele, kuid ma olen alati sõnagi lausumata ukse kinni tõmmanud.
Õnneks me ei ela enam samas kohas, ta ei ela Eestiski. Ma olen end lohutanud sellega, et ju on sellel inimesel elus nii kõvad probleemid, et teisiti, kui läbi nõrgemate, neid välja elada ei suudetagi… Ma ei tea, kas see kõik tegi teda õnnelikumaks (kuigi iga kord kiusates mind oli ta näol selline mõnulev naeratus). Ma ei tea, kas ta hetkel on õnnelik.. Aga mina olen. Mul on armastav mees ning ma tõesti olen õnnelik. Ning kui tõesti kord meie tulevasi lapsi peaks koolis keegi kiusama, siis kasvõi läbi tule, vee ja jää, aga ma leiaksin sellele lahenduse. Ühel või teisel moel 🙂
Minu meelest kiusajad on kas ise tulnud halvast/kiusavast perest, ei mõista nalja ja mõnitamise piiri ja muud sellised asjad, VÕI nad ongi hingelt õelad! Mõni PEAB olema!
Mind on ka koolis kiusatud ja alguses läks see samamoodi hinge mulle. Lõpuks kasvatasin endale kihi ümber ja mul oli sügavalt savi. Muidugi selline mitte välja tegemine ajas mõne veelgi rohkem närvi. Mul oli üks tore klassiõde, kes kunstiõpetuse tunnis nt mu selja taga istus ja mult juuksesalgu peast lõikas. Samamoodi juustest tiris ja noris. Kõige “vägivaldsem” kokkupuude oli 8sandas klassis 3. klassiõega. Üks alustas kahe käsitöötunni vahetunnis kiusamist aga kuna ma välja ei teinud, kutsus 2 teist klassiõde veel appi. Ja kuna õpetaja tundi hilines siis neil oli aega mind kiusata küll. Valati õli ja kuivaineid pähe, torgiti kääridega. Taguti käteräti ja lõikelauaga. Ma istusin rahus ja kudusin edasi. Peale tundi läksin klassijuhataja juurde ja palusin teda, et ta võtaks nende neidude vanematega ühendust ja öelda, et nad oma lapsi veidi paremini kasvataks. Muidugi peale seda läks kammaijaa lahti ja kõik õpetajad ja direktor olid tagajalgadel. Neidusid ähvardas lausa kaagvere kool ja kõiki vanemad kutsuti kooli ja nad vabandasid siis ükshaaval mu ees. Sellest sai üldiselt ka viimane kiusamine seal koolis minu jaoks. Sest üks tüdruk tuli ja palus mind, et direktoriga räägiksin, et ta kaagverre ei läheks. Tuli välja, et see tüdruk kes alustas läks närvi mu tuimuse peale ja valetas teistele, et ma olevat teda kiusanud ja nad siis “maksid kätte” enda arust. Palusin direktoril neid mitte kaagverre saata ja peale seda sai sellest tüdrukust mu kaitseingel ja rohkem selliseid vahejuhtumeid ei esinenud. Muidugi sellised asjad jäävad eredalt meelde aga sel hetkel mul mingeid enesetapumõtteid küll ei olnud.
Samas ise olen tänu sellele niivõrd muutunud, et kui kutsekas meie klassis paari tüdrukut noriti, siis võtsin nad hoopiski oma tiiva alla ja praeguseks on neist saanud mulle väga lähedased sõbrannad. Ei heidutanud mind see, et selle peale mind ka kõõrdi hakati vaatama. Lihtsalt ei salli ülekohut ja nõrgemaid peab ju keegi kaitsema. 🙂
Ahja, mõned aastad tagasi, kui meie klassil kokkutulek oli ja mina kohale ei ilmunud, siis hiljem kuulsin et oli minu järele päritud. Ja siis olid need kiusajad öelnud, et saavad aru, MIKS ma kohale ei ilmunud ja kahetsevad väga olnut. Mina nende peale viha ei pea, küll karma maksab ise kätte. Mina sain tänu sellele tugevamaks ja paremaks inimeseks aga nemad peavad süütundega elama, mitte mina.
Nii hea lugeda, et sul ikkagi hästi läks ja suutsid enda eest seista 🙂
Mind narriti põhikoolis hinnete pärast. Õppimine polnud selles koolis in. Eriti üks paralleelikas teritas hambaid. Aga karma on täiega lipakas, sest mina läksin edasi reaalkooli, aga see tips sai lapse ja töötas keska asemel poes juba.
Aga ise… Ei läinud vahele, kui klassivenda kiusati. Korra olin selle eest kolaka saand, enam ei riskinud.
Olen ise kiusanud. Minu klassi hakkas tulema uus tüdruk ning ma tekitasin sellise s*ta maine talle, tema pani mulle aga vastu ka. 🙂 Ja ikka mõnuga, me keerasime üksteisele sellist käru.umbes 1,5aastat. 😀 Nüüd vaatame tagasi ja naerame selle üle lihtsalt, kuna aastaid hiljem said meist parimad sõbrad. Nüüdseks hoiame kontakti kuid mitte väga tihedalt, oleme lihtsalt maailma eri paigus. 🙂 Põhimõtteliselt olen õnnelik, et ma tema kiusamiseks nn valisin, kuna tal jooksis see mööda külgi maha, ega muidu poleks ju vastu pannud. 🙂 Ja me mõlemad õnneks tugevad tüdrukud, pole kellegi lollid pubeka ütlemised ka mulle meelde või hinge jäänud.
Maailm on rumalaid ja halbu inimesi täis. Kuid mul on hea meel, et leidub ka neid positiivseid ja toredaid inimesi, kellega oma elu jagada.
Sooviksin öelda aitäh neile inimestele, kes mind kunagi kiusata julgesid, ma loodan, et neil on tore elu ja et nad on endaga rahu leidnud ja ei pea enam kellegi najal oma negatiivsust piitsutama.
Mind kiusati põhikooli lõpuklassides, hiljem gümnaasiumis ja nüüd tuleb seda aeg-ajalt ette isegi ülikoolis. Aga ega ma selles suhtes nurka nutma ei ole jäänud või kuidagi hinge võtnud. Põhikooli aegsest klassist olen ainus kes haridusteel nii kaugele kui ülikool üldse välja jõudnud on, kiusajad on aga kahjuks miinimumpalgalised või üksikemad (mitte, et laste saamises midagi halba oleks aga minu nägemus on ikkagi, et lapsel võiks isa ka olla, lapsi ei tohiks teha puhtalt sellepärast, et hiljem saaks mingilt suvaliselt aastaid vanemalt jorsilt alimente nõuda): Gümnaasiumis kiusati, sest mul olid pidevalt samad riided seljas – mitte, et ma oleks räpane olnud ega midagi, mul lihtsalt ei olnudki palju riideid. Riiete kohapealt olen üldse jõle kooner, sest mulle lihtsalt ei meeldi kaubanduskeskustes hilpe proovimas käia.. 😀 Ja noo, ülikoolis käivad lihtsalt osad pinda – ignoreerin. ;D
Misasja, ülikoolis ka veel kiusatakse? :/
Kas need on siis inimesed, keda varem juba tundsid? Või täiesti võõrad?
Sõnatuks võtab selline käitumine “täiskasvanute” poolt.
Tegu ikkagi inimestega, keda enne ülikooli ei teadnud.
Ma olen ka hämmingus, et ülikoolis selline asi ikka toimub? Tahad ma narrin neid vastu :D??
Jah, ka ÜLIKOOLIS on kiusajaid. Ise õnneks nendega kokku ei puutunud aga meil olid kursuse peal sellised.. pisikesed sõpruskonnad ja siis üks sõpruskondadest koosnes ühe linna neiudest, kes koos olid gümnaasiumis käinud – jubedad kahepalgelised mõrrad. Nokkisid ja mõnitasid pisut ‘maakamaid’, kuigi minu arust põhjust väga ei olnud – okei, riided olid jah imelikud aga so what? Puhas ja korras vähemalt – hiljem aga hakkasid juba omavahel jagelema need kiusajad kuna ‘maakad’ ei võtnud asju südamesse ja ei teinud neist välja. Igavesed kahepalgelised inimesed, andku tulevik neile karmid vitsad! 🙂
Jep, just umbes nii see ülikoolikiusamine välja näebki. Pole küll nii intensiivne kui põhikoolis aga seljataga sosistamist ja närvidele käimist on küll.. ;P
Olen olnud mõlemas rollis, kuid rohkem siiski kiusatav. Hinge on haigeks teinud ja oma jälje sinna jätnud, aga elu läheb edasi. Kooliajal sai palju nutetud ja lubatud, et enam kooli ei lähe, kuid näed, kool sai siiski lõpetatud.
Kiusaja rollis olemise pärast on väga-väga häbi.
Loodan, et minu lapsed ei oleks tulevikus kummaski rollis.
Mind on kiusatud, ma ei tea kas õnneks või kahjuks vaimselt, nagu tõrjutud. Kiusatavad on rääkinud, et füüsiline kiusamine pidi isegi kergem olema, aga ma olen ise samas õnnelik, et ma kusagil millegi eest peksa ei saanud. Aga see kiusamine oli põhikoolis, nende samade inimeste poolt, kellega olin pinki nühkinud esimesest klassist saati. Mäletan ikka, et iga aasta mingi tüdrukutega omavahel tülli ja tõrjuti see üks siis endast kaugemale, seda juhtus minuga ikka palju. Põhimõnitajaks ja kiusajaks oli alati klassivend, kellel oli päris suur mõjuvõim pea kogu klassi üle. Üks aasta suutis ta lausa terve mu klassi minu vastu keerata. See oli niiiiiiii nõme aeg. Tegelikult olin kuni kuskil 8nda klassini selline haavatav, sest viimases klassis tutvusin kooliväliste sõpradega ja enesekindlus kasvas natuke. Kõige tipuks läksin siis viimases klassis oma kolme parima sõbrannaga, kellega käisime koos esimesest klassist, tülli. Siiani oleme tülis. Põhjust kui sellist polnudki, neile vist ei meeldinud, et ma meist vanematega suhtlesin. Olin vist ülbemaks muutunud. Ma ka ei tea… Päevapealt lõpetati suhtlemine ja põhikooli lõpetasin nii, et nendega ei rääkinud. Siiani ei räägi.
Üldse võtan tegelikult südamesse mis öeldakse ja kuigi pealt tundun kivikõva, siis seest olen pehmeke. 😀
Minu lugu oli selline, et väiksena olin ma kodus isa pealt õppinud, et kui midagi tahta, siis vägivallaga saavutad sa selle. Asi koolis polnud selline, et ma oleks kellelegi kunagi lambist kallale läinud või küünistanud. Kuna ma kandsin algklassides prille ja ma ei olnud just rikkast perest, siis selline mõnitamine ja kiusamine oli tavapärane, kuid alati jäin süüdi just mina. Ma nimelt võtsin seda nii südamesse, aga mulle oli lihtsam teha kiusajale vastu haiget, kui nutma puhkeda. Niisiis oligi, iga kord kui mind oli juba kiusamisega viimase piirini viidud, siis mina kas küünistasin või lõin ( pole kunagi olnud pealekaebaja tüüpi ) ja sellepeale läksid kiusajad minu peale kaebama. Seejärel tulid muidugi õpetaja ja lastevanemate kõned koju, kus ma paremal päeval sain riielda, halvemal päeval aga sain korraliku keretäie. Kõige kurvemaks teeb asjajuures see, et ma üritasin oma vanematele seda nii palju kordi rääkida, aga kes ikka usub last, kes peksab ja küünistab koolis?
Sellest ajast peale pole mul olnud eriti palju sõpru, võtan kõike liialt südamesse, aga olen õppinud nutma- kogu oma meeleheidet ja kurbust välja nutma.
Tahaksin pöörduda meessoo poole. Isad, rääkige oma poegadele, et naise rinnad on küll toredad ja ilusad, aga kui varem arenema hakanud 7. klassi tüdrukule ta rindu “nina alla hõõruma hakata”, siis mingil eluhetkel võib ta avastada, et ostab poest sihilikult 2-3 nr liiga suuri pusasid, end nendesse peita ning kõveraks käidud seljaga võib naiseeani välja võidelda.
Ütleks sama ka teiselt poolt. No kui ei ole sinna rinnahoidjasse midagi panna, siis ei tohiks ka sellepärast mõnitada. 15 aastat hiljem ja ikka on piinlik oma keha pärast. See on kõige haigem kui mõnitatakse selliste asjade pärast mida sa ise muuta ei saa (rinnad, pikkus, nina jms).
Mul polnud kuni 16da eluaastani rindu. Ja paar korda tehti küll nalja, et Mariannil kasvavad rinnad sissepoole, siis oli tõesti nõmekas..
Mul ei kasvanudki 😀
Olen olnud kiusamise ohver, päris pikalt, kui aus olla. Tegi hingeel väga haiget, enesekindlus kadus. Ajaga sain sellest üle, võib öelda isegi, et tänu kogu sellele s*tale, mis läbi elasin, sain tugevamaks. Praeguseks olen kogu jama selja taha jätnud ja neile inimestele andestanudki. Aga mõjutas see kõik mind siiski. Väga palju olen mõelnud, milline ma oleks, kui mul oleks olnud sõpru, kui mind ei oleks kiusatud… Kuhu ma siis jõudnud oleks. Kas ma oleks teinud teistsuguseid valikuid, kohtunud teistsuguste inimestega? Enesekindluse olen nagu tagasi saanud, aga mõne koha peal annab ikka tunda, et olen natuke ebakindel. Natuke otsin teiste heakskiitu ka. Teinekord tunnen, et surun end inimestele peale või et mind ei taheta seltskonda… Kõik iseenda ebakindlusest.
Olen tulevikus valmis kõike tegema, et minu last ei kiusataks ja et temast ei saaks kiusaja. Saatuse iroonia tõttu olen koos inimesega, kes ise oli suur kiusaja…
Väga sarnased mõtted minuga..
Mina talusin klassipoolset psühhoterrorit 9 aastat, millele lisandus 3 aastat hirmu all elamist (hirm, et äkki keegi tuleb mõnitama, sest osa põhimõnitajaid jäi paralleelklassi). 5 aastat tagasi ma veel võpatasin, kui kuulsin tänaval kedagi naermas, sest olin harjunud, et naerdakse minu üle.
Praegu on enesekindlus taastunud ja pigem isegi üle keskmise. Aga ka praegu kipun kaitsepositsiooni võtma eriarvamuste korral ja mul on raske taluda, kui mu üle isegi sõbralikku nalja heidetakse.
Kiusajaid ignoreerin ega kavatse nendega suhelda. Klassi kokkutulekutele ei kavatse minna, kuigi nüüd saaks seal ise teistele “ära panna”, sest olen ilmselt kõige enam saavutanud. Aga no milleks, ei viitsi mina oma aega nendele raistata.
Mehele olen tasapisi rääkinud kogu loo ära. Ta sai osade juhtumite peale väga tigedaks ja ilmselt teeks nii mõnelegi kiusajale füüsilise noomituse.
Mul sama teema selle tänaval naeru kuulmisega.. Ja suuri noortekampasid kardan siiamaani. Hoian samamoodi eemale klassi- ja koolikokkutulekutest. Milleks mulle see, et kõik meelde tagasi tuleb?
Kaitsepositsiooni võtan ka, peaaegu alati.
Nii õudne võib niimoodi elada olla. Ehk peaksite just kokkutulekutele minema ja olema enesekindlad. Kasvõi feikima? Fake it ‘til you make it! Äkki see aitaks kuidagi?
Saaaaaad sa aru sind sellepärast kiusati, et sa ennast igale poole peale ja vahele surusid.
Kiusati põhikoolis ja minu reaktsioon nende inimeste suhtes oleks samasugune, nagu sellel, kes sinna kruiisile tulemast keeldus. Ma ei kavatse otseselt nendele inimestele midagi kättemaksuks teha aga no kui tulevikus sõltub nende elus miski minust (uus töökoht, palgatõus, mis iganes), siis naeratan ja ei tee essugi. Ja muide, ma arvan, et nad ka ei saa aru, mis nad tegid, sest kui oleme juhtumisi kuskil kohtunud, siis tuleb selline naeratus näole, mis väljendab: “Oi kui tore on sind näha!”. Samal ajal ma mõtlen, et kas ma TÕESTI peaksin rõõmustama nüüd? Kindlasti need, kes olid minust nooremad või vanemad (sh gümnaasiumiõpilased ka norisid!), nad nagunii ei mäletagi.
Pärast põhikooli vahetasin kooli ning elu oli siis lill. Polnud kellelgi enam midagi öelda, aga oma vana kool… Pommi paneks alla… Lihtsalt… kuidas on see võimalik, et õpetajad käivad ka ringi nagu pimedad kanad ja midagi ei tee, midagi ei märka? Urr. Võiks pikalt kiruda.
Aga kui keegi konkreetselt vabandama tuleks? Kuidas siis käituksid?
Oleneb, mis olukorras ta seda tegema tuleb. Näiteks kohtume tänaval ja siis ta ütleb midagi: “Tead, ma olin ikka jõle tropp, et sulle seda tegin mis tegin.” Sel juhul ma tõenäoliselt suudaks andestada, sest ta sai aru, mis valesti tegi ja aktsepteerin seda. Südamesõprasid muidugi ei saaks, aga käru siis enam võimalusel ei keeraks. Kui aga ta tuleb vabandama nt sellisel moel, et ma saan aru, et on omakasu peal väljas (ma ei tea, kuidas ma aru saaksin, aga oletame) või vabandab moe pärast, ise reaalselt ikka ei tea, mis siis valesti tegi, no siis ma oleksin küll: “Hahaha. Ei.”
Minu üks suurimaid hirme on see, et kui mu enda laps (no kui kunagi tulevikus saan mõne) oleks koolikiusaja. Ma olen peas selle stsenaariumi ikka mitu korda läbi mõelnud, et mis siis teeksin ja kuidas teeksin. Aga loodan, et ei pea kunagi kogema seda, kui minu laps on kiusaja või kiusatav.
Ma pole ka erilise kiusu ohver olnud, aga k2isin kyla koolis ja seal oli ikka paar inimest, kes suutsid mulle halvasti 8elda. Kuna ma olen natukese suurema kasvuga kui teised, nii koguaeg, siis 8eldi mulle pidevalt paks ja teletorn jms. Tegi haiget kyll, aga ma yritasin mitte v2lja teha. Kuigi seal koolis oli minus paksemaid inimesi, aga ikka j2in mina ette. Ma pole kunagi olnud mingis nn kambas, aga ma olen l2bi saanud ka nii nohikute kui ka tibi kambaga. Klassis olen ka mina kes nalja viskab ja hullu paneb.:D Aga pole kunagi yritanud kuskile kampa kuuluda. 😀 Pole ka selline kiusaja olnud.. Rohkem selline k6rvalseisja.:D
Jahh, mind on ka kiusatud, ja ma arvan et ka see on põhjus miks mina olen kiusaja rollis olnud.Õnneks saan väita, et oma “Kiusamistega” ma kellegile väga haiget pole teinud, sest kooli lõpu poole olin ma selline kahepalgeline inimene, algul olin kõva mutt, ja pärast läksin selle inimese juurde, keda olin kiusanud, endal silmad märjad ja palusin vabandust. Õnneks võin selliseid olukordi pooltel ühepäe näppudel üles lugeda.
Aga minu kiusamisest. (endiselt koolis) Esimene ja teine klass: Kuna mu ema oli veidrik, ja pani mind siis riidesse nagu poissi. õigemini ma käisin koolis viigipükste, valge särgija vestiga, how cool is that ? Isegi mu klassijuhataja tegi emalemärkuse, et selles koolis võib (holimata kõvast nimest) tavariietes ka käia, millele tähelepanu ei pööratud. Noriti ikka räigelt, ja ükskord taheti mind isegi põlema panna. just just …Komas neljas (uues koolis) klass sujus enamvähem. Ülikonna fetishist oli mu ema üle saanud, sain endale (tol ajal ilgelt tuus) alt laienevad püksid. ja nagu kulges, aga siis leidus mu klassis üks poiss, kes mind alati noris, kül ma olin paks, rõve jne… Võite ettekujutada, kui enesetapu äärel ma olin.
Viies klass samuti uues koolis. Sisse elamine oli raske, hullult. samuti noriti mind täiesti põhjuseta “pelmeeniks” “kuseks” sest kirjutasin klassiõele mingi vabanduskirja a’la sorri(sorin), “abordijäänuseks” ja no absurdseid asju veel… Nn. talusin seda 6nda klassi lõpuni, kui elu muutus. Ma ei teagi, kas klass kasvas järsku suurekss või oli asi klassijuhataja vahetamises, aga klass hakkas kokku hoidma.. minu populaarsus tõusis, kuid samas olin ka “paha tüdruk” , kooli nurgal suitsetamised jne. aga se oli ka ainuke “paha tüdruku” tunnus.Põhikooli lõpuklassis olin juba klassivanem, ning liider, Aga et ma oleks kellegile ise haiget teinud, nii nagu seda tehti mulle.. ei. See ka põhjus, miks ma ise alati ulgudes vabandama läksin, sest ma teadisn, kui halvasti see mõjub..
Tervitused Pärnusse, kes mind ära tundsid 🙂
Tore, et ka sina vabandama õppisid 🙂
Mind on kiusatud põhikoolis. Kõik sai alguse ühest klassiõest, kes millegipärast otsustas mind vihkama hakata. Ma võin käsi südamel öelda, et ma tõesti ei solvanud teda kuidagimoodi või ei rääkinud temast selja taga vms, et ta kukuks mind nii meeletult vihkama. Ta pani mulle hüüdnime, mis jäi päris mitmeks aastaks külge ja pmst ajas asja nii kaugele, et inimesed ei julgenud minuga enam suhelda (et noh äkki hakatakse neid ka retsima/kiusama), nii et mingi hetk mu klassiõed, kes mu “sõbrannad” olid otsustasid, et me enam sõbrannad ei ole ja ignosid mind püüdlikult. Ega ma samas neid ei süüdista ka, võib-olla oleksin ise samamoodi käitunud nende olukorras.
Lisaks sellele, et ta mulle hüüdnime pani, millega talle meeldis mind kutsuda iga kord kui minust mööda läks, siis sõimas ta mind igatepidi, helistas anonüümselt ja ähvardas, et annab mulle peksa, saatis kirjakesi tunni ajal kus kirjutas kui rõve ja nõme ma ikka olen, kui juhtus et kahekesi jäime, siis mitu korda üritas mul käsi väänata või lihtsalt tuli ja seisis hästi ligi ja ähvardas peksa anda. Ükskord olime kuskil ekskursioonil ja sõime mingis kiirtoidukohas friikaid, siis ta tuli minu juurde ja sisistas “Et sa nende friikate kätte lämbuks!” ja no ausõna mul on siiamaani meeles see PUHAS vihkamine tema silmades. Eks ma ütlesin talle vastu ka midagi või ignosin tema käitumist ja teksti, aga ta oli selles suhtes väsimatu. Kui niimoodi kirja panna, siis see ei tundu midagi NII jubedat, aga tglt oli see aeg ikka suht rets. Eriti kui mingi hetk ma olin absoluutselt ilma sõpradeta, kondasin vahetundides üksi ringi nutumaik suus ja ootasin, et see rõve koolipäev juba lõpeks. Ja niimoodi kuude ja kuude kaupa.
Kui läksin keskkooli samas koolis, siis õnneks see eit minu klassi ei tulnud, aga klassivennad, kes temaga jube hästi läbi said, tulid. Nii et sain oma ilusat hüüdnime veel ja veel kuulda, lõpuks mul see kool jäigi pmst pooleli, sest ma enam ei jaksanud lihtsalt. Liiga hinge läks kõik, eriti see et nende tüüpide jaoks ma ei olnudki inimene vaid mingi mõttetus, keda sõimata. Nüüd olen juba vanem ja targem, need tüübid mind eriti ei koti kui nt peaks tänaval nägema. Suurem osa neist on elus feilinud nagunii 😀 Aga vot kui ma seda eite peaks kunagi nägema, siis ausõna ma ei garanteeri et ma ei ürita teda peadpidi betoonseina matta nende aastate eest kus ta mu hinge retsis mõnuga. Ainuke inimene kellega seoses tekivad vägivaldsed mõtted.
Samas ma ei hiilanud erilise empaatiaga teismelisena, seetõttu ma ei imestaks kui minust endast oleks saanud kiusaja ilma sellise kogemuseta. Tänu sellele kogemusele ma teangi, et elu sees ei ütle kellelegi niisama kurjasti, sest tean kuidas sõnad võivad kedagi lõhkuda.
Mitte, et see kiusamist õigustaks, aga vähemalt sa oled selle võrra tugevam ja targem nüüd, et tead, mis tunne teisel olla võib. Ehk see ongi minu viga, et kuna ma ise väga hinge ei võta, siis eeldan,et teised ka mitte
Seda kindlasti 🙂 Nüüd aastaid hiljem kui olen selle üle mõelnud, siis ma arvan, et mingil põhjusel pidi see juhtuma. Võib-olla ilma selle kogemuseta oleksin ise kedagi hullemini retsinud kui see tšikk mind.
No ma arvan, et kui sa midagi ütled siis see rohkem mõtlematult midagi öeldud vms, mitte õelusega 😀 Ma ise olen ka tglt selles suhtes tuim tükk, et ei võta väga isiklikult seda mida mulle öeldakse (eriti pärast sellist kogemust, kes see ikka hullemini saab öelda kui mulle tol ajal öeldi :D) ja tihti mul puudub see taktitunne, et olen öelnud asju mis tol hetkel kõlavad endale jumala okeilt ja alles pärast aru saanud, et oih vb see solvas teist. Aga õnneks siiamaani keegi südamesse ei ole võtnud 🙂
Ükskõik milline mu tütreke tuleb, ma loodan vähemalt oma kasvatusega nii palju jälgida et ta piisavalt enesekindlust saaks et vajadusel enda eest seista.
Osad vanemad juba ju oma kasvatusega pärsivad seda mis nende lapsest võiks saada.
Mann, väga nõus Sinuga. Lapsele tuleb sisendada, et ta on äge ja lahe ja siis ta seda ka on:). Välisetele faktoritele mitte tähelepanu pöörata. a la,e t sa oled ilus v kole, sest siis tekib ka lapsel välise suhtes mingi kõrgentatud tähelepanu. :). Mulle on isa koguaeg sisendanud,e t sa oled üks äge ja kraade plika, et niimoodi lähebki elus nii pakust kui vedelast läbi :).
mulle ei ole ka keegi öelnud, et ma olen ilus või kole. pigem, et ma olen pullivend 😀
Ma ei ole veel tuvastanud, et kasvatusega saaks enesekindlust eriti mõjutada, Mul on kolm last – üks on täielik müürililleke, üks on “tavaline” ja üks on sihuke enesekehtestajast jõmm. See iseloom on neil umbes esimese elu-aasta lõpust saadik ja ei suuda ma aru saada, kuidas meie, lapsevanemad, seda väga mõjutada oskame.
Me muidugi püüame. Nohikule üritame ägedaid hobisid külge pookida, ja julgustame teda igasugu asju tegema, üles astuma ja rohkem suhtlema. Edu – minimaalne. Iseloom ON ja no ei muuda seda, sisenda kuidas ja mida tahad.
Leian, et iseloomu ei saagi muuta. Küll aga ei tasu täielikult ignoda seda, kes tema laps on ja toovad eeskujuks õde-venda või naabri Jüri. “vaata tema on hakkaja / tubli / tore”
Kui hellema hingega laps, peab seda õrnas eas päevast-päeva kuulma, on ta võitnud päris rängad enesekindluse-issued. Ja neid saab oi-kui-palju aastaid lahti harutada.
Julgustada ikka tasub, vist on lihtsalt küsimus, kuidas sellele minimaalsele edule reageerida. Loodan, et laabub 😉
Soovitan lugeda raamatut “Nad keeravad su untsu” (Oliver James). Natuke paks on, kuid räägib üsna põhjalikult kuidas vanemad enda kasvatusega lapsi mõjutavad 🙂
Kasvasin päris vara pikaks ja lisaks sellele olen vene rahvusest, ja hinded olid ka väga head (kuigi ei pidanud pingutama), niiet ma olin Venku, Teletorn, Kraana ja nohkar vist 🙂 Asju mult vist ei võetud 🙂
Oh sind armsakest 🙁
Minul oli põhikooli 6-7klass selline periood kus olin uskumatu tõbras. Selline pinalite loopimine oli igapäevane, üritasin häbistada neid igas olukorras ja mõnitada. Aga 9ndas käis klõks läbi ja mõtlesin, et kes kurat ma olen selline. Palusin vabandust klassikaaslastelt ja lõpetasime juba kokkuhoidva klassina. Mõisteti meie pubekaea võimuvõitlust. Õnneks oli kannataja pool piisavalt enesekindel ja lasi kõik minu ja mu buddy’de ässamise kõrvust mööda.. häbi praegu meenutadagi. Aga jah, peale klõksu aitasime kiusatavaid kes nooremates klassides käisid iga vahetund ja üritasime kooli vägivalla vastu võidelda. Aga selle vastu ei saa vist kunagi..
Ah jaa! Füüsilist vägivalda ei kasutanud ma kunagi.
http://m.youtube.com/watch?v=Gq7ZgXz_YLc
Aga üks asjakohane video. Armsa lõpplahendusega 🙂
See ju hea, kui ise oma veast aru said ja vabandasid. Ja et kõik andeks ka andsid 🙂
olen ka Remniku laagris käinud, sain isegi mingi kollase särgi sealt 🙂
Aga ise olen olnud nii kiusaja kui kiusatav. Ja tõesti siiani on piinlik et nii õel võisin olla.
Lasteaiast saadik olen erak olnud. Polnud mul õigeid sõpru ega midagi. Koolis hakati veel kiusama kah. Päris kuri lapsepõlv oli. Asi lõppes siis, kui ise sellele lõpu tegin.. ehk siis koorusin oma “kookonist” ja läksin kiusajale kallale. Siiani pole nagu keegi halvasti õelnud, ja kui ütleb, siis ütlen ikka vastu 😀
Ma arvan, et see ongi põhiline – kui ise vastu hakkad ja ei ole “nõrk” siis jäetakse rahule.
Ma usun, et iga inimene on kord olnud kiusaja ja kord jällegi kiusatav ning mõlemat hiljem kahetsenud. Põhikoolis näiteks minu “kamp” kiusas teisi ignoreerimisega – kui tuli midagi rääkima, ei teinud lihtsalt välja või ütlesime halvasti, tegime maha. Nüüd on jube piinlik 🙁 Mina kunagi 5. klassis lasin endale poisipea lõigata ning siis üks klassivend ütles: “Ma ei teadnudki, et Kristi on poisinimi.” Ja kui lasteaias pidime rühmaga joonistama lõvisid, siis kasvataja ütles üle rühma, et minu lõvi näeb välja nagu hobune. Need on kaks asja, mis jäävad vist surmani meelde 😀 Aga kuskilt 8. klassist on üsna suva ja nüüd küll enam miski ei kõiguta – vahel isegi liiga suva on inimestest ja pärast mõnda suhtlust mõtlen, et ma olin ju mõttes empaatiline küll, aga kuidagi seda välja ei näidanud.
mul oli neljandas klassis juhtum, kus peale tunnikontrolli käksin vetsu, ja kui tagasi tulin, oli õpetaja mu (väga tobedad) vead kõik suurelt ja punaselt tahvlile kirjutanud, et teised ikka minu vigadest õpiksid.Tahtsin endale tolhetkel kohe nööri kaela tõmmata..
Ei saaks öelda, et kõik on mõlemal poolel olnud. Mõned on ise kiusatud olnud, aga iial ei teeks sellist asja teisele. Sellest see oleneb, et kui hinge inimene ise seda võtnud on, ma arvan,
myts maha Su ees, et tunnistad ja vabandad.
No vabandada tuleb, muidu oleks ma ju siiani samasugune inimene
seda kindlasti.. m6tlesin lihtsalt et NIIII palju on inimesi, kes elu l6puni ehk ei tunnista et sead on olnud … niiet hea n2ha inimesi kes oma vigu tunnistavad, sest ega see kerge ei ole 🙂