ma kardan

Ühesõnaga käisin siis täna oma esimeses UH’s ja kuigi ma ei kartnud enne midagi ja olin kindel, et kõik on maailma kõige paremas korras ja et kindlasti täna see südameke lööb, siis tegelikkuses selgus, et arvatava 7+0 raseduse asemel on mul hoopis 5+6.

Mitte, et see ka mingisugune suur traagika oleks, sest ikka juhtub selliseid asju, sest naistel on ju ovulatsioon erinevatel aegadel ja sellest olenevalt võib siis see lapse suurus ka oleneda, aga no ikka on natukene kurb ja natukene hirmus, et miks ta ikka väiksem on ja miks südametööd näha polnud…Kuigi loogiline vastus on, et südametööd polnud näha, sest ta on nii väike, ma tean, aga ikkagi ma ju kardan. Ma ei tea miks, ma ei suuda lõpetada, sest enne ma ei kartnud üldse!

Eriti normaalseks tegi selle olukorra see, et ühel hetkel see arst ütles, et kuule ma lähen toon kõrvaltoast parema UH masina, siis tuli tagasi ja ütles, et kuule selgub et teist masinat polegi vaja, sest ma küsisin teise arsti käest ja see pilt on tegelikult jumala normaalne! Et SEE osa siin ei olegi imelik! Mitte, et ta enne oleks öelnud, et midagi üldse imelik oleks. Ma lisan pildi ka, siis ehk saate rohkem aru, millest ma räägin.

Nii, see näeb natukene välja nagu silm ja kulm eks 😀 Arst ühesõnaga arvas, et see “kulm” on mingi imelik asi, aga teine arst oli öelnud, et see tume viirg on hematoom(?). Et pmst peale rasestumist oli mul ikkagi ovulatsioon hakanud ja selle pärast ei tohiks ma muretseda, kui mul natukene määrima hakkab, sest see veri tuleb sealt mingi hetk välja. Ok, vist jagan liiga rõvedat inffi, aga no ma tahan kõik ära rääkida, mis mulle räägiti, et mul natikenegi kergem hakkaks.

Kus laps ise on? Nende kahe pastakatäpi vahel, mis pildile tehtud on. See väike…triip seal.

Ühesõnaga, ta ütleb mulle, et laps on väiksem kui arvatud, mis ei ole maailma parim uudis ja siis lisab, et see on OK kui ma veritsen. No kurat, vaevalt, et kui mul see juhtub, et ma rahumeeli kodus istuksin ja mõtleksin, et oh, küllap see pole mitte miskit. Lisaks lisas ta seda, et järgmised kaks nädalat ei tohi ma raskeid asju kanda, trenni teha ja üldse VÄGA lõõgastunud olema ja mitte muretsema, seda enamasti siis selle hematoomi pärast. No nagu see tunduks üli tavaline ja normaalne asi, mis mind lõõgastama peaks.

Ma hakkasin vist juba seal paanitsema, sest ta üritas mind veel lohutada, et ta ei arva üldse, et midagi halba oleks, sest kui oleks peetumine vms, siis peaks see lootemuna olema lapergune, aga minu oma olevat IDEAALNE ring. Ütleme nii, et ma olen segaduses ja kardan ja olen parakates.

Üks osa minust mõtleb, et jeesus küll, hull mure, et inimene on 7 päeva väiksem. SEITSE FAKING PÄEVA. Las nüüd inimene kasvab rahumeeli omas tempos ja üldse ei tea ju me keegi, kui vana ta täpselt on eksole. Küllap ta järgmise UH ajal juba on suurem ja arst ütles, et paari nädala pärast võib lausa käsi ja jalgu näha, et see areng on nii kiire, et ise ka ei usu. Et no mida kuradit ma põen, eriti kui selge sõnaga öeldakse, et ära põe. Ja kui on keelatud raskeid asju tassida, siis kuradi ei tassigi kaks nädalat ja asi ants.

Teine külg minus mõtleb, et holy shit, iga VIIES rasedus tegelikult katkeb ja miks ma südametööd ei näinud ja miks ta väiksem on ja kas ma ikka olen rase? OLEN VÕI???

Vaatan siin praegu Mari esimest UH pilti (SIIN) ja mõtlen, et tegelikult nad ju tõesti kasvavad kiiresti. Kui võrrelda, et see ring (lootekott) on praegu palju suurem kui lapsuke, siis Mari pildilt on näha, et nädal hiljem on juba laps jälle poole suurem, kui lootekott. Eks siis näha ole.

Kuna Pelgus olla paremad UH masinad, siis panin endale ühe aja järgmiseks teisipäevaks ja ITK’sse lähen tagasi 10. novembril. Eks siis näis, kuidas tegelintski kasvab. VÕI EI KASVA?!??!?!! Või ok pigem kasvab.

Ps! Googeldasin nüüd raseduse ajal hematoom ja nüüd mullle tundub, et see on maailma jubedaim asi. Minu oma tundub pildil küll MEGAAASUUR. Oh dear god. WHY ma seda googeldasin.