AVALDAN ARVAMUST KURB ON OLLA

jutujätkuks

11. november 2015

Kuna ma ei taha, et see eelmine postitus siin kõige esimesena ees ripuks, siis mõtlesin veel paar sõna kirja panna tänase jooksul. Näiteks üritasin ma aru saada, et miks ma üldse eelmise postituse kirja panin. Oleks ma võinud ju rahulikult omaette edasi elada ja seda mitte teile rääkida. Tegelikult on nii, et kui ma mõtlen “teile” rääkida, siis on see minu jaoks mingi… müstiline netimaailm, kus on mingi “minu komuun” kuhu ma kirjutan. Lihtsalt kirjutan ja te nagu ei ole päris inimesed. Noh, mitte, et ma ei arvaks, et te inimesed ei oleks, aga saate aru küll eks.

Kui ma mõtlen jälle, et need inimesed on kohati minu kolleegid või mu kodupoe müüja või mingi koostööpartner või vana crush või mu ämma sõbranna, mu perearst või jumal teab kes, siis mul tekib natukene tunne, et ma olen kuidagi alasti. Mitte, et mul alastiolemise vastu midagi oleks (so to speak), aga mulle üldse ei meeldi, kui keegi mind haletsevalt vaatab või mulle midagi haletsevat ütleb. Mis muidugi omakorda läheb vastuollu sellega, et kui ma ei taha, siis miks ma üldse kirjutasin.

Ma ei teagi, miks ma kirjutasin.

Eks selle pärast, et kunagi meenutada, mis tunne mul oli. Või kui keegi juurdleb, et huvitav, mis tunne oleks. Või kui kellelgi on sama asi (olnud). Ma ei teagi, miks ma kirjutasin.

Tegelikult ma tean, et maailmalõpp ei ole käes ja TEGELIKULT ma ju ei sure ära ja tegelikult ma ei istu siin päris 24/7 nutta röökides ka. Ainult siis, kui keegi nii väga sellest minuga rääkida tahab ja urgitseb, et kuidas on. Siis tuleb meelde, et kuradi sitt on. Aga muidu on okei.

Käisin täna ühel kohtumisel ja juurdlesin, et kas ma olen tõesti nii “kahepalgeline” inimene, et võin rahumeeli taksos nutta ja siis kohtumisel poolteist tundi lobiseda, süüa, kohvi juua ja juttu puhuda. Imelik lugu onju.

Aaa teate, mis on kehv asi veel. Et ma pean ju haiglasse minema. Ma ei ole täpselt kindel millal, sest nagu öeldud, ma ei kuulanud hästi, aga ma vist teen selle täna endale selgeks, sest sellisel juhul vist tark ikka tormab? Ei tea.

Ühesõnaga, ärge nüüd mind haletsevalt vaadake onju. Maailmas juhtub nii palju jubedaid asju ja inimesed elavad palju koledamaid asju läbi, kui minu … asi? Pisiasi? Viperus? Mis iganes. Lausa piinlik on tegelikult halada, kui tegelikult peavad mõned teised veel jubedamaid asju läbi elama ja 10x tugevamad olema, kui üks inimene suudab. Seega ma nüüd vaikselt korjan ennast kokku ja elan edasi. Ma ei taha, et ma oleks “see vend, kelle rasedus ära katkes” vaid ikkagi Mallukas edasi. Kui vähegi võimalik, eksole.

Ahjaa, suitsupaki viskasin ära. Ok valetan, andsin Kardo kätte, aga ma eeldan, et ta viskas selle ära. Mõni ime, et mul täna niru olla oli, kui eile 18 suitsu ära teha suutsin. On ikka tahtejõudu. Ma muidugi ei garanteeri, et ma endale uut ei osta, aga vähemalt praegu hetkel ei taha küll.

Aga rohkem ma vast sel teemal enam ei kirjuta, vaid jätkan… muu elu radadel. Näiteks Lotest kirjutan,

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

38 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Ymarik 13. november 2015 at 23:58

    Ka minul peetus oodatud-loodetud rasedus eelmisel aastal. Raseduse kinnituse asemel lahkusin naistearsti juurest
    saatekirjaga abordile.
    Nüüdseks on kõik nutud ammu nutetud ja ma saan ausalt öelda, et mõtlemine sellele ei tee mind isegi kurvaks enam, suhtun
    pigem asjasse kui fakti ja olen endaga rahu teinud. Mõtted, mis mind kõige enam lohutasid:
    – kuna arstidki ei tea täpselt, mis selliseid katkemisi-peetumisi põhjustab, siis ei saa ma ennast süüdi tunda millegi pärast, mille
    kohta ma ei tea, mis see „miski” on;
    – raseduse varajases staadiumis katkemisi-peetumisi arvatakse juhtuvat väga palju, nii et ma ei ole üksi sellise hädaga, ma ei
    ole mingi ebard;
    – mu keha ei ole mind alt vedanud, pigem isegi vastupidi: ilmselgelt oli raseduse peetumisel mingi põhjus (ei mina ega arstid ei
    tarvitse seda teada, aga küllap siis mu keha teadis) ja mu keha tegi õige valiku. Pigem peetunud rasedus kui raske puudega laps,
    pigem varajases staadiumis peetunud rasedus kui 20., 24., 30., 35. nädalal katkev rasedus või surnult sündiv laps;
    – elu läheb edasi.

    See on omamoodi karm elu õppetund, aga ma tunnen, et see on mulle siiski õpetanud päris palju ja just selle eest olen ma
    tänulik. Ja võib vist ka öelda, et tugevam.
    Sinna võib veel minna kaua aega ja see võib ka üldse mitte juhtuda, aga, Mariann, ma usun, et ka sina suudad endaga rahu teha
    ja edasi liikuda.

    • Reply Mallukas 14. november 2015 at 10:59

      Ma ise mõtlen täpselt neid samu asju ja ei kurvasta enan, tahaks lihtsalt et see kõik ÜLENI läbi oleks

  • Reply Helen 13. november 2015 at 11:32

    Ära kunagi arva, et sinu mure on
    tühine. Ükskõik mis see ka poleks..
    Ja ausalt, see pole tühine ega
    kuidagi mõttetum või väiksem või
    vähem oluline kui kellegi teise oma,
    kel on omad raskused elus.
    Me oleme kõik kuskil maal oma elus ja
    kõigil on omad mured. Aga keegi ei
    tohiks kunagi arvata, et ühe inimese
    hingevalu on õigustatum kui teise
    oma. Ma arvan, et peaksime oma
    tundeid lihtsalt aktsepteerima ja
    võtma neid nii nagu nad on.
    Luba endal tunda, mida tunned.

    Ja ma arvan, et see on hea, et
    sellest kirjutasid. Nii sulle endale
    kui nii mõnelegi lugejale. Sest ma
    arvan, et on lohutav lugeda, et
    sellised asjad juhtuvad täiesti
    tavaliste inimestega ja need on
    olemas. Selleks, et pea olema haigeks
    tunnistatud või üle elama mitmeid
    katkemisi-peetumisi (ma pean silmas
    seda, et võib eelnenud olla täiesti
    normaalselt kulgenud rasedusi ja
    miski ei välista siiski seda, et nii
    võib juhtuda). Lihtsalt, mõnikord
    läheb nii..

    Ole tubli!

  • Reply H 12. november 2015 at 14:58

    Mina olen hetkel samas seisus. Raseduskalkulaatori järgi oleks sünnitustähtpäev 9. juuni. 21. okt läksin rõõmsalt ja
    ootusärevalt Pelgusse naistearstile, olin 2 triipu testile saanud ja tahtsin sünnitada. Kui arst UH tegi, sain kohe aru, et miskit on
    valesti, sest kutsus teise arsti ka vaatama. Lõpuks öeldi, et loode ei arene ja rasedus on peetunud. Esimese pauguga ei
    jõudnudki kohale, aga kui kabinetist välja sain, siis istusin vetsus veidi aega ja tihkusin nutta, vereanalüüsi andes proovisin end
    kokku võtta ja haiglauksest välja astudes lihtsalt enam ei suutnud tagasi hoida ja nutsin terve kojusõidu + kodus mehe kaisus
    veel.
    Kohe järgmiseks päevaks saadeti tabletipuhastusele päevastatsionaari. Olin siis ca kella 3ni seal ja ootasin, et veritsema
    hakkaks, aga peale kõhuvalude ei olnud midagi. Veritsus tuli veidi hiljem ja oli lahja.. Olen teinud ühe abordi kunagi
    nooremana ja seekord jäi ikka päris mitmekordselt alla nendele valudele ja verekogustele, mis siis tulid.
    Täna käisin järelkontrollis, tehti UH ja lõpptulemuseks pean homseks jälle haiglasse minema ja seekord kirurgilisele. :S
    Niigi on raske ja ega see korduv väntsutamine kohe üldse asja paremaks ei tee.. hetkel joon üksi voodis veini, kuulan Adelet ja
    kassin omaette. Vähemalt sain end veidi tühjemaks kirjutada. Soovitan kirurgiline valida, kui valida saab.

    • Reply Mallukas 13. november 2015 at 13:31

      Mh, nii kahju kuulda. Ma ei saanud paraku valida ja vedelen ise ka praegu haiglas. Sain hunniku tablette aga ei toimu miskit. Öeldi, et võib võtta kuni 72h.

      • Reply H 13. november 2015 at 15:05

        Mul tulid siis verejooksud ka alles õhtul, haiglas hoiti võimalikult kaua, jube tüütu oli seal passida. See vene tädike seal
        seletas ka, et selle diagnoosiga ei hakkagi niiviisi kohe tulema. Täna peale kirurgilist narkoosist ärgates oli aga füüsiliselt
        päris hea olla, kõht ei valuta ega midagi. Ainult, et esimest korda vetsu jalutades lihtsalt tundsin iga sammuga, kuidas verd
        tuleb.
        Mind lasti ca pool 2 välja, oleks tunduvalt varem saanud isegi, aga ma jäin peale seda üüratut topsi jogurtit päris sügavasse
        unne ja ärkasin selle peale, et viimane palatikaaslane läks ka minema.

        • Reply Mallukas 13. november 2015 at 15:35

          ma ka nüüd kodus, aga ei miskit toimu.

  • Reply K. 12. november 2015 at 11:57

    Tead, olles ise läbi elanud puhastuse, soovitaksin ma sulle, et mine erakasse. Kas riiklikus tõepoolest saadetakse sind pärast
    tablettide andmist koju?
    Sest minuga juhtus nii, et mul tekkis mingi paanikahoog (pole seda kunagi olnud ja kuna puhastus oli omal soovil, siis ei saanud see
    tulla ka emotsioonidest). Erakas anti eraldi tuba, üks õde, kes oli nupulevajutuse kaugusel ja koju ei lastud enne, kui kontrolliti et
    puhastus oleks toimunud. Süüa anti ka (mitte et seda keegi sellises olukorras tahaks).
    See ei ole hirmus kallis, aga enda heaolu nimel soovitan.

    • Reply Grete 12. november 2015 at 17:42

      Paanikahood just siis minumeelest tulevadki,
      kui ise arvad, et kõik on okei. Alateadvus arvab
      aga midagi muud.

  • Reply K 12. november 2015 at 08:47

    tahan öelda, et loomulikult oled
    Mallukas edasi :) meie läbielamised
    teevadki meist meie.
    Ja see, et suudad ennast kokku võtta
    ja minna kohtumistele nagu midagi
    poleks juhtunud, on isegi et
    imetlusväärne… Mina nii ei oska :(

  • Reply anneli 11. november 2015 at 23:31

    ma ei taha seda eelmist teemat
    puudutada sest mulle läks see nii
    hinge..õnneks mul endal ei ole kunagi
    sellist asja juhtunud ja loodan et ei
    juhtu ka ja loodan et mitte keegi ei
    peaks sellist asja tundma ja üle elama…
    AGA nagu ma välja loen siis on
    pisikesele nimi ära pandud :D väga
    armas nimi..vb ma olen midagi maha
    maganud aga minu jaoks oli see nimi
    uus..ja muide kutsale sobib see nimi
    väga hästi ;) kes siis selle nime
    välja pakkus või sai Kardo ise nime
    valida ? ;)

  • Reply Helen 11. november 2015 at 22:30

    Minagi olen selle läbi teinud, 8 a tagasi. Jäin uuesti rasedaks u 6 kuud hiljem ja peale seda ma enam katkenud rasedusele ei
    mõelnud. Ma olen suur pillija ja nutsin omajagu, aga uus laps tõi uue elu sõna otseses mõttes. Ma pole kordagi mõelnud, et see
    laps oleks nüüd nii vana või midagi sellist. Tõtt öelda ei tunne ma ka enam mitte mingit südamevalu sellega seoses. Mul on 3 last
    nüüdseks olemas ja mingit nututunnet pole ammu-ammu. Nuta end tühjaks, ja aeg teeb oma töö. Pai.

  • Reply tr 11. november 2015 at 20:13

    Ma arvan, et kõik need emotsioonid on väga normaalsed mida sa tunned. Ongi jube sitt olla, kõik tundub mõttetu ja kõik on
    maailma asjades süüdi….
    Ajapikku läheb lihtsamaks.
    Palju lihtsam on välja rääkida ja välja suitsetada ( :)) ) kui omaette nukrutseda.

  • Reply G 11. november 2015 at 18:56

    Palun ära hakka uuesti suitsetama! Suitsetamine on kole ja sul endal ka palju parem olla kui tegema ei pea. Mis kasu oli suitsu
    maha jätmisest, kui jälle uuesti alustad?

  • Reply T. 11. november 2015 at 18:35

    Olen täpselt samas seisus olnud…
    Umbes poolteist aastat tagasi.
    Samamoodi arst ütles, et rasedus ei
    ole nii kaugel, kui arvutused
    ütlesid, aga ultraheli rasedust
    näitas, seega ei osanud midagi halba
    aimata, kuni nädal aega hiljem
    lambist verejooks algas. :( Kui arst
    mulle kinnitas, mis oli juhtunud,
    siis ei suutnud end tagasi hoida ja
    pisarad purskasid silmist välja.
    Esimene küsimus oli: millal saan
    uuesti rasedaks jääda? Sest see
    tundus ainus lohutus… Tahaks nii
    hirmsasti pisiperet, kuid kahjuks ei
    ole õnnestunud peale seda enam
    rasedaks jääda.
    Enda kogemusese põhjal võin öelda, et
    sellisest asjast päris üle vist ei
    saagi ega unusta kunagi seda valu. :(
    Mind aitas sellest rääkimine ja mure
    jagamine, pärast tunnistasid mitmed
    naised minu tutvusringkonnas, et neil
    on ka rasedus katkenud. Mallu, ole
    tugev, tea, et sa ei ole üksi. :)

  • Reply Sirle 11. november 2015 at 18:17

    Minul soovitati järgmine päev haiglasse minna. Või noh, kõigepealt saadeti uuesti naistearsti juurde (ma ei tea täpselt miks), kes
    kirjutas selle “puhastumise” kohta saatekirja ning nii ma siis haiglasse sõitsin. Bussiga.

    • Reply Mallukas 11. november 2015 at 18:18

      Mul vist on saatekiri, ma pole ikka seda paberipatakat vaadanud.

      • Reply Sirle 11. november 2015 at 18:26

        Mul oli alguses mingi paber, mis saatis mind Tõnismäe naistekliiniku osasse. Sealt sain saatekirja ja siis läksin sinna päris ITK
        haiglasse (Ravi tn). Ehk siis paras loksumine… Loodetavasti saad ühe käimisega tehtud, pole seda solgutamist vaja.

        • Reply Mallukas 11. november 2015 at 18:29

          Mulle praegu nagu midagi meenub, et mind saadeti ka Tõnismäele, aga ma sain aru, et seal ongi nagu lõpppunkt.. Ühesõnaga, ega ma ei kuulanud ka ausalt öeldes mitte midagi.

          • Sirle 11. november 2015 at 18:34

            Arusaadav.

            Eelmise postituse põhjal sul on vist rasedust vähem ka kui mul oli. Ehk antakse need tabletid ära ja saad koju
            tagasi minna, see oleks kõvasti parem lahendus ma arvan. Haigla on ikka.. haigla.

            Ma pidin haiglasse minema, sest mul oli platsenta liiga suureks kasvanud ja kardsid et.. noh.. läheb jamaks.

      • Reply tr 11. november 2015 at 20:15

        Mind saadeti ITKs sinna naistekliiniku osasse kus erakorralise omad käivad (äkki nüüd midagi ümber tehtud…). Seal
        vormistati paberid. Nats ootasin ukse taga, kutsuti sisse, pandi tabletid ja läksingi koju meeletut valu ja verd ootama ( arst
        hoiatas ja olin lugenud ka). Õnneks kõik see jäi olemata. Verd tuli aga mitte rohkem kui päevade ajal. Valu polnud üldse.

  • Reply karmen 11. november 2015 at 18:04

    Sa kirjutasid, et pole hull asi vms.
    Psühholoogiliselt on see väga ränk hoop.
    Mul oleks arvatavasti 2a vanem vend/õde aga pole. Ja
    see sama asi juhtus 19a tagasi ja mu ema siiamaani
    mäletab seda päeva 110% ja vahel harva siiamaani on
    selleparast kurb.
    Kui sa tunned, et sind hakkab see väga seest sööma
    siis kindlasti räägi sellest kellegagi kes pole
    kahepalgeline, latatara ja keda sa saad usaldada ja kes
    annab head nõu.
    Usun, et kõik saab korda :) Pead rahulikuks ja “kaine
    mõistuse” juurde jääma :)

  • Reply mustriks 11. november 2015 at 17:55

    Oma murest tuleb rääkida ,see pisut kergendab enda olekut. Sa tegid õieti ,et elasid ennast kirjutades
    välja ,mida tunned ja läbi elad .Nagu näed paljud on kahjuks seda läbi elanud ja teavad ,et läheb ajapikku
    kergemaks.

  • Reply Reet 11. november 2015 at 17:50

    Olen ise katkemise enne praegust last
    üle elanud ja aiman, mis tunne sul
    on. See selleks, ajaga läheb valu
    väiksemaks aga mul ei ole täna pool
    päeva rahu andnud, et kuidas saavad
    inimesed nii õelad olla. Mis kuradi
    maailmas me elame :( Mõtlen siinkohal
    seda, et kuidas küll inimesed
    selliseks muutuvad, et lausa võõrale
    inimesele halba ja sündimata lastele
    lausa surma soovivad- nagu see
    sarikommenteerija, kes sul oli :( :(

    • Reply Mallukas 11. november 2015 at 18:05

      No tegelikult see inimene on ise haige, ma olen selles jumala kindel. Normaalne inimene ei lähe sellist juttu rääkima teisele.

      • Reply K 12. november 2015 at 08:40

        normaalne inimene isegi ei mõtle ega
        soovi sellist asja teisele

  • Reply Raili 11. november 2015 at 17:11

    Mina eile komistasin YouTube lingile, kus
    ameerika pere (ema-isa ja kolm last) pidas
    vlogi. Juba viis aastat. Ja nüüd äkki vanim laps
    suri ära. 13 aastaselt. Mul on nii kahju, et ma
    seda üldse nägin, sest terve eilse õhtu ja
    tänase päeva olen vahtinud nende eelnevaid
    videosid ja nutta lahistanud :( praegugi on nii
    raske seda kirjeldada, sest see nad on nii
    vahva pere ja mõeldamatu, et üks pereliige
    lihtsalt järgmisel päeval on surnud.
    Ürita sina ka keskenduda oma inimestele, kes
    su ümber on ja täna õnne, et nendega kõik
    korras, küll teine tita tuleb siis kui õige aeg.

    • Reply Hei 11. november 2015 at 18:10

      Kui tohib küsida, kelle vlogiga oli tegemist?

      • Reply Raili 11. november 2015 at 20:22

        Bratayley pane otsingusse. Varasemad
        videod, kus nad kõik pisikesed on, on üle
        kõige :)

  • Reply anonüümne 11. november 2015 at 16:57

    Mul on ka vist halvasti see :( aga arst esmaspäeval,
    seniks tugevat närrvi mulle endale! Ja sulle ka ikka
    jõudi ja jaksu :)

  • Reply jk 11. november 2015 at 16:50

    Ise sama asja läbielanuna, 11 aastat tagasi tehti
    narkoosis puhastus. Sama protseduur mis abort.
    Tänapäeval ilmselt tehakse tabletiga see. Istud ja
    ootad kuni puhastub.
    Rõve jutt, ma tean.
    Ma jäin 4 kuud hiljem rasedaks ja sain tubli ja terve
    lapse, kes kohe kohe saab juba 11 .aastaseks

  • Reply Tn 11. november 2015 at 16:28

    Ma nüüd ütlen midagi jube nõmedat aga tead, iga halb on millekski hea. väga lame, kulund ja üldse mitte toetav lause aga
    see on tõsi.Küll see hea ka varsti paistma hakkab. Loodus teeb oma valikud.
    Lugesin just alles hiljaaegu internetist noore ema lugu, kuidas tal rasedana laps ära tahtis kukkuda aga arstid rohtude ja
    kõige muuga peatasid selle. Laps sündis puuetega. Looduse valik oleks olnud, kui see laps poleks sündinud aga tänapäeva
    meditsiin sekkub kõigele juba vahele. Lihtsalt n

  • Reply Siks 11. november 2015 at 16:27

    Tead sa sorri, et ma küsin ja et see on niiiiigi hell teema, aga mis sel puhul üldse toimuma hakkab? :( Ja OK, sa võid mu pekki saata,
    kui rääkida ei taha – asun guugeldama. Sul on see õigus :)

    Aga ole tubli! :) Ja ma arvan, et anna endale suitsetamine ka andeks. Sital päeval sitad asjad. Täna on juba parem!

    • Reply Aveli 11. november 2015 at 17:07

      Ausalt öeldes tunnen ise ka
      huvi..sest olen googeldanud aga see,
      mis seal on – tuim ja
      meditsiiniline.. Lähen ise ka homme
      kontrolli ja netiavarustest leitavad
      infot ei lohuta eriti.

      • Reply TTT 11. november 2015 at 18:47

        tavaline, nagu menstruatsioon peaks tulema, ainult et kuni kaks nädalat pikem, minul oli ühe korra nii et hakkas ise
        verejooks ja teisel korral läksin hästi kuuma vanni (siis kui juba teadsin et kõik läbi) ja tänu sellele hakkas ise verejooks, ei
        taha teadagi mis oleks siis olnud kui ma oleks pidanud haiglasse minema. Üldiselt nii väike loode tuleb menstruatsiooni
        taolise verega välja, mingeid erilisi suuri tükke pole, pisikesed paar klimpi. Noh ja see valu kah, üks kord oli selline normaalne
        talutav, teine kord oli nagu sünnitus valud, hoidsid ikka seinast kinni ja püüdsid püsti seista ja järgmine päev hakkas
        verejooks.

        • Reply Aveli 11. november 2015 at 20:08

          Okei..Ma just homme lähen kontrolli, sest endal tundub sama olukord olema. Mul pikalt kahtlased veritsused olnud ..
          ajasin selle mingi menstruaaltsüklihäire kaela, sest ma võtan tablette ja ei pea rasedust eriti tõenäoliseks. Samas olen
          nüüd päris hirmul..:(

    • Reply Mallukas 11. november 2015 at 17:10

      Kui võimalik, teevad tabletiga puhastuse, kui pole, siis kirurgiliselt.

  • Reply Tn 11. november 2015 at 16:26

    Ma nüüd ütlen midagi jube nõmedat aga tead, iga halb on millekski hea. väga lame, kulund ja üldse mitte toetav lause aga
    see on tõsi.Küll see hea ka varsti paistma hakkab. Loodus teeb oma valikud.
    Lugesin just alles hiljaaegu internetist noore ema lugu, kuidas tal rasedana laps ära tahtis kukkuda aga arstid rohtude ja
    kõige muuga peatasid selle. Laps sündis puuetega. Looduse valik oleks olnud, kui see laps poleks sündinud aga tänapäeva
    meditsiin sekkub kõigele juba vahele. Lihtsalt nõrgemad ei jää ellu.