Kuna ma ei taha, et see eelmine postitus siin kõige esimesena ees ripuks, siis mõtlesin veel paar sõna kirja panna tänase jooksul. Näiteks üritasin ma aru saada, et miks ma üldse eelmise postituse kirja panin. Oleks ma võinud ju rahulikult omaette edasi elada ja seda mitte teile rääkida. Tegelikult on nii, et kui ma mõtlen “teile” rääkida, siis on see minu jaoks mingi… müstiline netimaailm, kus on mingi “minu komuun” kuhu ma kirjutan. Lihtsalt kirjutan ja te nagu ei ole päris inimesed. Noh, mitte, et ma ei arvaks, et te inimesed ei oleks, aga saate aru küll eks.
Kui ma mõtlen jälle, et need inimesed on kohati minu kolleegid või mu kodupoe müüja või mingi koostööpartner või vana crush või mu ämma sõbranna, mu perearst või jumal teab kes, siis mul tekib natukene tunne, et ma olen kuidagi alasti. Mitte, et mul alastiolemise vastu midagi oleks (so to speak), aga mulle üldse ei meeldi, kui keegi mind haletsevalt vaatab või mulle midagi haletsevat ütleb. Mis muidugi omakorda läheb vastuollu sellega, et kui ma ei taha, siis miks ma üldse kirjutasin.
Ma ei teagi, miks ma kirjutasin.
Eks selle pärast, et kunagi meenutada, mis tunne mul oli. Või kui keegi juurdleb, et huvitav, mis tunne oleks. Või kui kellelgi on sama asi (olnud). Ma ei teagi, miks ma kirjutasin.
Tegelikult ma tean, et maailmalõpp ei ole käes ja TEGELIKULT ma ju ei sure ära ja tegelikult ma ei istu siin päris 24/7 nutta röökides ka. Ainult siis, kui keegi nii väga sellest minuga rääkida tahab ja urgitseb, et kuidas on. Siis tuleb meelde, et kuradi sitt on. Aga muidu on okei.
Käisin täna ühel kohtumisel ja juurdlesin, et kas ma olen tõesti nii “kahepalgeline” inimene, et võin rahumeeli taksos nutta ja siis kohtumisel poolteist tundi lobiseda, süüa, kohvi juua ja juttu puhuda. Imelik lugu onju.
Aaa teate, mis on kehv asi veel. Et ma pean ju haiglasse minema. Ma ei ole täpselt kindel millal, sest nagu öeldud, ma ei kuulanud hästi, aga ma vist teen selle täna endale selgeks, sest sellisel juhul vist tark ikka tormab? Ei tea.
Ühesõnaga, ärge nüüd mind haletsevalt vaadake onju. Maailmas juhtub nii palju jubedaid asju ja inimesed elavad palju koledamaid asju läbi, kui minu … asi? Pisiasi? Viperus? Mis iganes. Lausa piinlik on tegelikult halada, kui tegelikult peavad mõned teised veel jubedamaid asju läbi elama ja 10x tugevamad olema, kui üks inimene suudab. Seega ma nüüd vaikselt korjan ennast kokku ja elan edasi. Ma ei taha, et ma oleks “see vend, kelle rasedus ära katkes” vaid ikkagi Mallukas edasi. Kui vähegi võimalik, eksole.
Ahjaa, suitsupaki viskasin ära. Ok valetan, andsin Kardo kätte, aga ma eeldan, et ta viskas selle ära. Mõni ime, et mul täna niru olla oli, kui eile 18 suitsu ära teha suutsin. On ikka tahtejõudu. Ma muidugi ei garanteeri, et ma endale uut ei osta, aga vähemalt praegu hetkel ei taha küll.
Aga rohkem ma vast sel teemal enam ei kirjuta, vaid jätkan… muu elu radadel. Näiteks Lotest kirjutan,
38 kommentaari
Ka minul peetus oodatud-loodetud rasedus eelmisel aastal. Raseduse kinnituse asemel lahkusin naistearsti juurest
saatekirjaga abordile.
Nüüdseks on kõik nutud ammu nutetud ja ma saan ausalt öelda, et mõtlemine sellele ei tee mind isegi kurvaks enam, suhtun
pigem asjasse kui fakti ja olen endaga rahu teinud. Mõtted, mis mind kõige enam lohutasid:
– kuna arstidki ei tea täpselt, mis selliseid katkemisi-peetumisi põhjustab, siis ei saa ma ennast süüdi tunda millegi pärast, mille
kohta ma ei tea, mis see „miski” on;
– raseduse varajases staadiumis katkemisi-peetumisi arvatakse juhtuvat väga palju, nii et ma ei ole üksi sellise hädaga, ma ei
ole mingi ebard;
– mu keha ei ole mind alt vedanud, pigem isegi vastupidi: ilmselgelt oli raseduse peetumisel mingi põhjus (ei mina ega arstid ei
tarvitse seda teada, aga küllap siis mu keha teadis) ja mu keha tegi õige valiku. Pigem peetunud rasedus kui raske puudega laps,
pigem varajases staadiumis peetunud rasedus kui 20., 24., 30., 35. nädalal katkev rasedus või surnult sündiv laps;
– elu läheb edasi.
See on omamoodi karm elu õppetund, aga ma tunnen, et see on mulle siiski õpetanud päris palju ja just selle eest olen ma
tänulik. Ja võib vist ka öelda, et tugevam.
Sinna võib veel minna kaua aega ja see võib ka üldse mitte juhtuda, aga, Mariann, ma usun, et ka sina suudad endaga rahu teha
ja edasi liikuda.
Ma ise mõtlen täpselt neid samu asju ja ei kurvasta enan, tahaks lihtsalt et see kõik ÜLENI läbi oleks
Ära kunagi arva, et sinu mure on
tühine. Ükskõik mis see ka poleks..
Ja ausalt, see pole tühine ega
kuidagi mõttetum või väiksem või
vähem oluline kui kellegi teise oma,
kel on omad raskused elus.
Me oleme kõik kuskil maal oma elus ja
kõigil on omad mured. Aga keegi ei
tohiks kunagi arvata, et ühe inimese
hingevalu on õigustatum kui teise
oma. Ma arvan, et peaksime oma
tundeid lihtsalt aktsepteerima ja
võtma neid nii nagu nad on.
Luba endal tunda, mida tunned.
Ja ma arvan, et see on hea, et
sellest kirjutasid. Nii sulle endale
kui nii mõnelegi lugejale. Sest ma
arvan, et on lohutav lugeda, et
sellised asjad juhtuvad täiesti
tavaliste inimestega ja need on
olemas. Selleks, et pea olema haigeks
tunnistatud või üle elama mitmeid
katkemisi-peetumisi (ma pean silmas
seda, et võib eelnenud olla täiesti
normaalselt kulgenud rasedusi ja
miski ei välista siiski seda, et nii
võib juhtuda). Lihtsalt, mõnikord
läheb nii..
Ole tubli!
Mina olen hetkel samas seisus. Raseduskalkulaatori järgi oleks sünnitustähtpäev 9. juuni. 21. okt läksin rõõmsalt ja
ootusärevalt Pelgusse naistearstile, olin 2 triipu testile saanud ja tahtsin sünnitada. Kui arst UH tegi, sain kohe aru, et miskit on
valesti, sest kutsus teise arsti ka vaatama. Lõpuks öeldi, et loode ei arene ja rasedus on peetunud. Esimese pauguga ei
jõudnudki kohale, aga kui kabinetist välja sain, siis istusin vetsus veidi aega ja tihkusin nutta, vereanalüüsi andes proovisin end
kokku võtta ja haiglauksest välja astudes lihtsalt enam ei suutnud tagasi hoida ja nutsin terve kojusõidu + kodus mehe kaisus
veel.
Kohe järgmiseks päevaks saadeti tabletipuhastusele päevastatsionaari. Olin siis ca kella 3ni seal ja ootasin, et veritsema
hakkaks, aga peale kõhuvalude ei olnud midagi. Veritsus tuli veidi hiljem ja oli lahja.. Olen teinud ühe abordi kunagi
nooremana ja seekord jäi ikka päris mitmekordselt alla nendele valudele ja verekogustele, mis siis tulid.
Täna käisin järelkontrollis, tehti UH ja lõpptulemuseks pean homseks jälle haiglasse minema ja seekord kirurgilisele. :S
Niigi on raske ja ega see korduv väntsutamine kohe üldse asja paremaks ei tee.. hetkel joon üksi voodis veini, kuulan Adelet ja
kassin omaette. Vähemalt sain end veidi tühjemaks kirjutada. Soovitan kirurgiline valida, kui valida saab.
Mh, nii kahju kuulda. Ma ei saanud paraku valida ja vedelen ise ka praegu haiglas. Sain hunniku tablette aga ei toimu miskit. Öeldi, et võib võtta kuni 72h.
Mul tulid siis verejooksud ka alles õhtul, haiglas hoiti võimalikult kaua, jube tüütu oli seal passida. See vene tädike seal
seletas ka, et selle diagnoosiga ei hakkagi niiviisi kohe tulema. Täna peale kirurgilist narkoosist ärgates oli aga füüsiliselt
päris hea olla, kõht ei valuta ega midagi. Ainult, et esimest korda vetsu jalutades lihtsalt tundsin iga sammuga, kuidas verd
tuleb.
Mind lasti ca pool 2 välja, oleks tunduvalt varem saanud isegi, aga ma jäin peale seda üüratut topsi jogurtit päris sügavasse
unne ja ärkasin selle peale, et viimane palatikaaslane läks ka minema.
ma ka nüüd kodus, aga ei miskit toimu.
Tead, olles ise läbi elanud puhastuse, soovitaksin ma sulle, et mine erakasse. Kas riiklikus tõepoolest saadetakse sind pärast
tablettide andmist koju?
Sest minuga juhtus nii, et mul tekkis mingi paanikahoog (pole seda kunagi olnud ja kuna puhastus oli omal soovil, siis ei saanud see
tulla ka emotsioonidest). Erakas anti eraldi tuba, üks õde, kes oli nupulevajutuse kaugusel ja koju ei lastud enne, kui kontrolliti et
puhastus oleks toimunud. Süüa anti ka (mitte et seda keegi sellises olukorras tahaks).
See ei ole hirmus kallis, aga enda heaolu nimel soovitan.
Paanikahood just siis minumeelest tulevadki,
kui ise arvad, et kõik on okei. Alateadvus arvab
aga midagi muud.
tahan öelda, et loomulikult oled
Mallukas edasi 🙂 meie läbielamised
teevadki meist meie.
Ja see, et suudad ennast kokku võtta
ja minna kohtumistele nagu midagi
poleks juhtunud, on isegi et
imetlusväärne… Mina nii ei oska 🙁
ma ei taha seda eelmist teemat
puudutada sest mulle läks see nii
hinge..õnneks mul endal ei ole kunagi
sellist asja juhtunud ja loodan et ei
juhtu ka ja loodan et mitte keegi ei
peaks sellist asja tundma ja üle elama…
AGA nagu ma välja loen siis on
pisikesele nimi ära pandud 😀 väga
armas nimi..vb ma olen midagi maha
maganud aga minu jaoks oli see nimi
uus..ja muide kutsale sobib see nimi
väga hästi 😉 kes siis selle nime
välja pakkus või sai Kardo ise nime
valida ? 😉
Minagi olen selle läbi teinud, 8 a tagasi. Jäin uuesti rasedaks u 6 kuud hiljem ja peale seda ma enam katkenud rasedusele ei
mõelnud. Ma olen suur pillija ja nutsin omajagu, aga uus laps tõi uue elu sõna otseses mõttes. Ma pole kordagi mõelnud, et see
laps oleks nüüd nii vana või midagi sellist. Tõtt öelda ei tunne ma ka enam mitte mingit südamevalu sellega seoses. Mul on 3 last
nüüdseks olemas ja mingit nututunnet pole ammu-ammu. Nuta end tühjaks, ja aeg teeb oma töö. Pai.
Ma arvan, et kõik need emotsioonid on väga normaalsed mida sa tunned. Ongi jube sitt olla, kõik tundub mõttetu ja kõik on
maailma asjades süüdi….
Ajapikku läheb lihtsamaks.
Palju lihtsam on välja rääkida ja välja suitsetada ( :)) ) kui omaette nukrutseda.
Palun ära hakka uuesti suitsetama! Suitsetamine on kole ja sul endal ka palju parem olla kui tegema ei pea. Mis kasu oli suitsu
maha jätmisest, kui jälle uuesti alustad?
Olen täpselt samas seisus olnud…
Umbes poolteist aastat tagasi.
Samamoodi arst ütles, et rasedus ei
ole nii kaugel, kui arvutused
ütlesid, aga ultraheli rasedust
näitas, seega ei osanud midagi halba
aimata, kuni nädal aega hiljem
lambist verejooks algas. 🙁 Kui arst
mulle kinnitas, mis oli juhtunud,
siis ei suutnud end tagasi hoida ja
pisarad purskasid silmist välja.
Esimene küsimus oli: millal saan
uuesti rasedaks jääda? Sest see
tundus ainus lohutus… Tahaks nii
hirmsasti pisiperet, kuid kahjuks ei
ole õnnestunud peale seda enam
rasedaks jääda.
Enda kogemusese põhjal võin öelda, et
sellisest asjast päris üle vist ei
saagi ega unusta kunagi seda valu. 🙁
Mind aitas sellest rääkimine ja mure
jagamine, pärast tunnistasid mitmed
naised minu tutvusringkonnas, et neil
on ka rasedus katkenud. Mallu, ole
tugev, tea, et sa ei ole üksi. 🙂
Minul soovitati järgmine päev haiglasse minna. Või noh, kõigepealt saadeti uuesti naistearsti juurde (ma ei tea täpselt miks), kes
kirjutas selle “puhastumise” kohta saatekirja ning nii ma siis haiglasse sõitsin. Bussiga.
Mul vist on saatekiri, ma pole ikka seda paberipatakat vaadanud.
Mul oli alguses mingi paber, mis saatis mind Tõnismäe naistekliiniku osasse. Sealt sain saatekirja ja siis läksin sinna päris ITK
haiglasse (Ravi tn). Ehk siis paras loksumine… Loodetavasti saad ühe käimisega tehtud, pole seda solgutamist vaja.
Mulle praegu nagu midagi meenub, et mind saadeti ka Tõnismäele, aga ma sain aru, et seal ongi nagu lõpppunkt.. Ühesõnaga, ega ma ei kuulanud ka ausalt öeldes mitte midagi.
Arusaadav.
Eelmise postituse põhjal sul on vist rasedust vähem ka kui mul oli. Ehk antakse need tabletid ära ja saad koju
tagasi minna, see oleks kõvasti parem lahendus ma arvan. Haigla on ikka.. haigla.
Ma pidin haiglasse minema, sest mul oli platsenta liiga suureks kasvanud ja kardsid et.. noh.. läheb jamaks.
Mind saadeti ITKs sinna naistekliiniku osasse kus erakorralise omad käivad (äkki nüüd midagi ümber tehtud…). Seal
vormistati paberid. Nats ootasin ukse taga, kutsuti sisse, pandi tabletid ja läksingi koju meeletut valu ja verd ootama ( arst
hoiatas ja olin lugenud ka). Õnneks kõik see jäi olemata. Verd tuli aga mitte rohkem kui päevade ajal. Valu polnud üldse.
Sa kirjutasid, et pole hull asi vms.
Psühholoogiliselt on see väga ränk hoop.
Mul oleks arvatavasti 2a vanem vend/õde aga pole. Ja
see sama asi juhtus 19a tagasi ja mu ema siiamaani
mäletab seda päeva 110% ja vahel harva siiamaani on
selleparast kurb.
Kui sa tunned, et sind hakkab see väga seest sööma
siis kindlasti räägi sellest kellegagi kes pole
kahepalgeline, latatara ja keda sa saad usaldada ja kes
annab head nõu.
Usun, et kõik saab korda 🙂 Pead rahulikuks ja “kaine
mõistuse” juurde jääma 🙂
Oma murest tuleb rääkida ,see pisut kergendab enda olekut. Sa tegid õieti ,et elasid ennast kirjutades
välja ,mida tunned ja läbi elad .Nagu näed paljud on kahjuks seda läbi elanud ja teavad ,et läheb ajapikku
kergemaks.
Olen ise katkemise enne praegust last
üle elanud ja aiman, mis tunne sul
on. See selleks, ajaga läheb valu
väiksemaks aga mul ei ole täna pool
päeva rahu andnud, et kuidas saavad
inimesed nii õelad olla. Mis kuradi
maailmas me elame 🙁 Mõtlen siinkohal
seda, et kuidas küll inimesed
selliseks muutuvad, et lausa võõrale
inimesele halba ja sündimata lastele
lausa surma soovivad- nagu see
sarikommenteerija, kes sul oli 🙁 🙁
No tegelikult see inimene on ise haige, ma olen selles jumala kindel. Normaalne inimene ei lähe sellist juttu rääkima teisele.
normaalne inimene isegi ei mõtle ega
soovi sellist asja teisele
Mina eile komistasin YouTube lingile, kus
ameerika pere (ema-isa ja kolm last) pidas
vlogi. Juba viis aastat. Ja nüüd äkki vanim laps
suri ära. 13 aastaselt. Mul on nii kahju, et ma
seda üldse nägin, sest terve eilse õhtu ja
tänase päeva olen vahtinud nende eelnevaid
videosid ja nutta lahistanud 🙁 praegugi on nii
raske seda kirjeldada, sest see nad on nii
vahva pere ja mõeldamatu, et üks pereliige
lihtsalt järgmisel päeval on surnud.
Ürita sina ka keskenduda oma inimestele, kes
su ümber on ja täna õnne, et nendega kõik
korras, küll teine tita tuleb siis kui õige aeg.
Kui tohib küsida, kelle vlogiga oli tegemist?
Bratayley pane otsingusse. Varasemad
videod, kus nad kõik pisikesed on, on üle
kõige 🙂
Mul on ka vist halvasti see 🙁 aga arst esmaspäeval,
seniks tugevat närrvi mulle endale! Ja sulle ka ikka
jõudi ja jaksu 🙂
Ise sama asja läbielanuna, 11 aastat tagasi tehti
narkoosis puhastus. Sama protseduur mis abort.
Tänapäeval ilmselt tehakse tabletiga see. Istud ja
ootad kuni puhastub.
Rõve jutt, ma tean.
Ma jäin 4 kuud hiljem rasedaks ja sain tubli ja terve
lapse, kes kohe kohe saab juba 11 .aastaseks
Ma nüüd ütlen midagi jube nõmedat aga tead, iga halb on millekski hea. väga lame, kulund ja üldse mitte toetav lause aga
see on tõsi.Küll see hea ka varsti paistma hakkab. Loodus teeb oma valikud.
Lugesin just alles hiljaaegu internetist noore ema lugu, kuidas tal rasedana laps ära tahtis kukkuda aga arstid rohtude ja
kõige muuga peatasid selle. Laps sündis puuetega. Looduse valik oleks olnud, kui see laps poleks sündinud aga tänapäeva
meditsiin sekkub kõigele juba vahele. Lihtsalt n
Tead sa sorri, et ma küsin ja et see on niiiiigi hell teema, aga mis sel puhul üldse toimuma hakkab? 🙁 Ja OK, sa võid mu pekki saata,
kui rääkida ei taha – asun guugeldama. Sul on see õigus 🙂
Aga ole tubli! 🙂 Ja ma arvan, et anna endale suitsetamine ka andeks. Sital päeval sitad asjad. Täna on juba parem!
Ausalt öeldes tunnen ise ka
huvi..sest olen googeldanud aga see,
mis seal on – tuim ja
meditsiiniline.. Lähen ise ka homme
kontrolli ja netiavarustest leitavad
infot ei lohuta eriti.
tavaline, nagu menstruatsioon peaks tulema, ainult et kuni kaks nädalat pikem, minul oli ühe korra nii et hakkas ise
verejooks ja teisel korral läksin hästi kuuma vanni (siis kui juba teadsin et kõik läbi) ja tänu sellele hakkas ise verejooks, ei
taha teadagi mis oleks siis olnud kui ma oleks pidanud haiglasse minema. Üldiselt nii väike loode tuleb menstruatsiooni
taolise verega välja, mingeid erilisi suuri tükke pole, pisikesed paar klimpi. Noh ja see valu kah, üks kord oli selline normaalne
talutav, teine kord oli nagu sünnitus valud, hoidsid ikka seinast kinni ja püüdsid püsti seista ja järgmine päev hakkas
verejooks.
Okei..Ma just homme lähen kontrolli, sest endal tundub sama olukord olema. Mul pikalt kahtlased veritsused olnud ..
ajasin selle mingi menstruaaltsüklihäire kaela, sest ma võtan tablette ja ei pea rasedust eriti tõenäoliseks. Samas olen
nüüd päris hirmul..:(
Kui võimalik, teevad tabletiga puhastuse, kui pole, siis kirurgiliselt.
Ma nüüd ütlen midagi jube nõmedat aga tead, iga halb on millekski hea. väga lame, kulund ja üldse mitte toetav lause aga
see on tõsi.Küll see hea ka varsti paistma hakkab. Loodus teeb oma valikud.
Lugesin just alles hiljaaegu internetist noore ema lugu, kuidas tal rasedana laps ära tahtis kukkuda aga arstid rohtude ja
kõige muuga peatasid selle. Laps sündis puuetega. Looduse valik oleks olnud, kui see laps poleks sündinud aga tänapäeva
meditsiin sekkub kõigele juba vahele. Lihtsalt nõrgemad ei jää ellu.