KURB ON OLLA

minu 13 ja reede

14. november 2015

Eile sai siis haiglas ära käidud, vähemalt on nüüd selle osaga ühel pool, ma loodan. See valvel olev arst, kes meid kõiki seal hommikul vastu võttis oli küll hästi sõbralik, aga sügas ennast pidevalt igalt poolt, mis tekitas mul natukene endal ka igalt poolt sügelustunnet, sest ta ikka mõnuga kratsis enda pead ja käsi ja vahepeal jalgu. Aga mis inimene ikka teha saab, kui ta sügeleb.

Hommikul kella 9ks läksin sinna, sain mõned tabletid (kes selle kohta täpsemalt teada tahab, siis nett on täis infot, et mis ja kuhu) ja pidin ootama jääma. Möödus üks, kaks, kolm, neli, viis tundi. Mitte kui miskit. Teised palatikaaslased hakkasid juba riidesse sättima ja koju minema, kui see sügaja arst tuli ja uuris, kas ma olen ikka Läänerindel muutusteta. Olin.

“Peetumise korral võtab jah rohkem aega, kui nendel, kes elujõulise loote tapavad,” ütles ta rõhutatult ja vaatas mõlema teise naise otsa, kes kohmetult asju pakkisid.

Ma hakkasin natukene kartma, et kui midagi ei juhtu, siis äkki nad saadavad siis mind kirurgilisele protseduurile. Ma tean, et arvatavasti ei ole see valus ega midagi, aga ma pole elusees narkoosi all olnud ja ma miskipärast olen täiesti kindel, et ma sureksin selle ajal ära. Väga ratsionaalne eks. Õnneks väitis arst, et nad annavad mulle lausa teisipäevani aega ja kui siis ka midagi ei toimu, pean haiglasse tagasi minema. Nõnda lasti mind ka lõpuks ometi koju.

Sellest hetkest kui ma koju jõudsin olen ma nonstop veritsenud. Kohati on mul tunne, et igasuguste bioloogiliste seaduste tõttu peaksin ma juba ammu verest tühjaks jooksnud olema. Ühesõnaga, siin ma siis istun ja olen lausa hämmingus, et ma veel elus olen. Kui ma enam kunagi ei blogi, siis mul järelikult lõpuks ikka sai veri otsa ja edaspidi kirjutab seda blogi viiakusest Kardo.

Omg see blogi saab tulevikus nii igav olema…

Mitte nii füüsilise külje poolt ei ole mul enam midagi viga. Ei istu ega nuta ega hala. Ei kurvasta ka. Ainult, et kõiki teisi rasedaid vaadates, siis olen küll kade, et see pidin ju mina olema. Aga seegi on tarbetu jonn, sest tegelikult katkeb päris suur osa rasedusi ja kindlasti ei ole ma nüüd ainukene. Nõme on lihtsalt.

Kõik saab korda…V.a siis kui ma surnuks ei veritse. Siis on nadi.

b7741b3d3328b814c54ab2eba86147eae6984f3fb0c845fa0643c58c26631e58

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

57 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Heleri 18. november 2015 at 00:32

    Mul on kaks korda peetumine olnud, rõve kogemus. Ja
    tunne oli ka sama, et veri lihtsalt hakkab sellest kerest
    otsa saama. Mul olid need peetumised küll
    endometrioosi pärast. Vahepeal oli väike op ja nende
    peetumiste vahepeal tuli üks beebi ka, nüüd tuleb jälle
    op, et siis äkki saaks teise beebi veel. Loodan, et
    õnnestub. Peale sünnitamist ma tundsin kaasa nendele
    rasedatele, keda tänaval nägin aga peale teist peetumist
    olin ka kade..

  • Reply nipitiri 15. november 2015 at 11:45

    Oeh mallu sul läks niigi hästi!
    Ma jäin rasedaks olime mehega üli õnnelikud ja kui naistearstile läksin tuli välja, et mul on moonrasedus.
    Moonrasedus e viinamarjakobara moodi, loodet pole.
    mulle tehti kirurgiline protsetuur mis oli nii kohutav..
    Valud olid jubedad!!!!!!!

  • Reply Ann 15. november 2015 at 10:59

    Olen ise puudega, saan oma eluga kenasti praeguseks juba hakkama, mul on armastav mees, kodus käib hetkel remont, mul on
    olnud õnnelik lapsepõlv, sõbrad, armastavad vanemad, töö. KUID ometi teatud hetkedel mõtlen, et kas keegi minu käest küsis, et
    ma tahan sellisena sündida nagu ma olen.. et minu vanemad on isekad jnejne sellist mõtet ma mõtlen harva aga siiski.

    Olen teinud ise ka abordi, sest ei olnud majanduslikku kindlustatust, Tolleaegne mees, kes oli lapse isa ei oleks kindlasti isaks
    sobinud, oleksin olnud üksikema, ning ma ei oleks tahtnud panna väikest inimest kannatama ja rasket elu elama.. .et tema ei
    peaks juurdlema selle üle, miks ta olemas on.

    Aborditegijaid ei tohiks kuidagimoodi hukka mõista, sest tunne, mis jääb sisse pärast abordi tegemist on piisav karistus. Malluka
    postitust lugedes tuli mul endal kõik see meelde ja põhimõtteliselt olin ma terve päev õnnetu.
    Igal mündil on kaks külge. Alati.

    • Reply Mallukas 15. november 2015 at 15:00

      Puudel ja puudel on vahe. Kui on laps, kes ei suuda ise süüa ega enda heaks midagi teha, mis elu see siis oleks?

  • Reply Mari 15. november 2015 at 00:24

    Mind saadeti raseduse peetumisel kirurgilisele eemaldamisele. Ootasin opitoa ukse taga enda korda, kui välja kärutati naine,
    kellel oli tehtud keiser. Kui kuulsin personali jutust, et kõik läks väga hästi jne, haaras mind selline enesehaletsus, püüdsin
    küll pisaraid tagasi hoida , kuid ühel hetkel enam ei suutnud. Löristasin seal pukis nutta ja üks minu ümber askeldavatest
    maskides naistest käratas õelalt – no nutma nüüd küll ei hakka! Loomulikult valas see ainult õli tulle ja ma nutsin veel
    rohkem. Tuli arst ja ütles leebelt, et ma võin ju veel ümber mõelda, veel pole hilja. Tegin siis selgeks, et on küll hilja ja laps on
    juba surnud. Tegelikult oli siis narkoos juba tehtud ja enam-vähem kohe kustusin ära, ärgates polnud ruumis enam kedagi.
    Sanitar kärutas mu palatisse ja kogu moos.
    Jutu point on see, et tehakse jah vahet abordi tegijatel. Samas saatekirjal, mille alusel nad seda teevad, pole mingit põhjust
    kirjas ja eeldatakse vaikimisi, et küllap on jälle üks neist vastutundetuist “lapsetapjaist”. Olgugi, et lugu juhtus juba aastaid
    tagasi, tahaksin ikkagi teada, kes see mõrd oli, kes mulle käratas, et ma nutta ei tohi. Hea meelega oleksin tal samal hetkel
    maski eest rebinud, aga paraku olin juba rihmadega puki küljes kinni.

  • Reply riinukas 14. november 2015 at 17:30

    Ole tubli Mallukas!

  • Reply niru 14. november 2015 at 16:23

    Loodame, et sul kõik edaspidi läheb
    hästi. Endal on rasedus kuuel korral
    peetunud(millest 2 vajasid
    kirurgilist sekkumist) ja nüüd pole
    mitu aastat enam jäänudki. Nõme on
    see, et paljud küsivad, et millal sa
    siis lapse saad. Ei saa ju ka kõigile
    rääkida selliseid asju. Inimesed
    võiks natuke taktitundelisemad olla.

    • Reply riinukas 14. november 2015 at 17:23

      Niruga nõus. Ilgelt on teiste asi uurida ja kritiseerida

    • Reply Killu 14. november 2015 at 20:26

      Mul on väga väga kahju kuulda, mida sa oled pidanud läbi elama.

  • Reply hah 14. november 2015 at 15:47

    olen peetumise läbi teinud ja minul ei tulnud tabletikaga kõik välja. paari päeva pärast tuli palavik ja valud. valud olid hoopis nt
    põlvedes (noh, nagu palavikuga ikka igalt poolt valutab). lõpuks läksin tagasi itk’sse ja ütlesin, et see on imelik ja selgus, et oli
    tekkinud sellest veel põletik. pidin veetma paar päeva haiglas antibiootikumide peal ja siis tehti narkoosis puhastus. suhteliselt
    rõve ja vastik kogemus! jälgi ennast ja hoia end!

    • Reply Mallukas 14. november 2015 at 16:05

      Mul ei valuta nagu kuskilt ja palavikutunnet ka pole.

  • Reply Mia 14. november 2015 at 15:02

    Loodan, et sul hakkab varsti parem Mallu :) (Suht tobe asi mida öelda eksole, nagu ilmselgelt ma ei looda, et sul hakkaks halvem.
    Aga kõik muu kõlab sama totralt sellises olukorras).

    “Peetumise korral võtab jah rohkem aega, kui nendel, kes elujõulise loote tapavad,” ütles ta rõhutatult ja vaatas mõlema teise
    naise otsa, kes kohmetult asju pakkisid. – Vot selle peale jäi karp lahti nagu MIS MÕTTES inimene kes töötab sellises kohas ütleb
    nii?? Eriti kuna ma kujutan ette, et see otsus ei tulnud kummalgi naisel kergekäeliselt. Ma ausõna paneks sellele ämmaemandale
    vist laksu kirja. Ma ei ole ise aborti teinud, aga ma ei saa ka öelda, et mina mitte kunagi ei tee, sest ma ei tea mis elu võib tuua.
    Väga haige asi mida öelda :(

    • Reply Mallukas 14. november 2015 at 15:18

      oii, kui see ei oleks nii haige teema, siis ma peaksin kirjutama nendest arstidest, kes olid aastaid tagasi tööl, kui ma käisin aborti tegemas. Põhiline lause oli, et kui nad küsisid näiteks, et kas olen abielus ja ma vastasin ei, siis öeldi: “no vot siis ei tasu IGAÜHE ees jalgu hargitada!!”. Medõde varastas ära mu palatikaaslase shokolaadi ja teine õde vägivallatses narkoosi all naisega, nagu kaltsuga (kiskus plaastrist hoides kanüüli välja, nii et verd purskas). Vot see kord oli küll sellline tunne, et sa oled mingi alam väärtusetu sitt seal. Seekord olid kõik ikka sõbralikud, va siis see üks loobitus lause. Teised käsid ikka seal mööda palateid “oi, kullake, kuidas teil on:)” jne :))

      • Reply Mia 14. november 2015 at 15:26

        Appi kui haige :( Täielik WTF kui praegu seda lugesin, kuidas sellist käitumist üldse normaalseks peeti?? Abort on isegi raske
        teema naisel ja kui siis veel niimoodi koheldakse, täiesti sõnatuks võtab. Ma ainult loodan, et selline suhtumine on nüüdseks
        muutunud/muutumas. :/

        • Reply Mallukas 14. november 2015 at 15:29

          eks see oleneb kõvasti arstist ja ta enda maailmavaadetest. aga vaata, iga inimese maailmavaade kujuneb ju tänu ta elule. Kui ma poleks ise olnud olukorras, kus ma pidin aborti tgema, siis ma arvatavasti ka mõistaks neid inimesi vähem, sest noh mul on ju juba üks laps ja ma olen abielus ja elu on stabiilne. Aga nooremana võib selline põhiasi naisel puududa.

          • Mia 14. november 2015 at 15:47

            Ega jah, endal ka nooremana oli empaatiat vähem ja siis oli kerge lahmata teemadel millega ise ei olnud kokku
            puutunud. Alles nüüd olen hakanud rohkem mõtlema/mõistma. Aga tekitab ikka hämmeldust kui inimene, kes
            peaks olema professionaal ja puutub sellega rohkem kokku laseb oma maailmavaatel niimoodi mõjutada, või noh
            ideaalis võiks see maailmavaade tal olla juba natsa empaatilisem :D

  • Reply kätlin 14. november 2015 at 14:01

    Pean ütlema, mida mõtlen.
    Lugesin neid ridu, kus arst tuli sisse ja ütles, et
    peetumisega lähebki kauem, kui nendel, kes elusa
    loote tapavad ja siis vaatas nende kahe naise poole….
    Jajaa, ma saan aru, et elu on selline, kellel majanduslik
    olukord, raske elu, vb ühe öö suhe jms…. Aga siiski, käis
    südamest selline vastikus ja jõnks läbi, ehk on asi
    selles, et mul endal kodus 2 väga kallist tüdrukut.
    Andke nüüd andeks ka, aga ,kas sa ei oska siis ennast
    kaitsta selle soovimatu raseduse eest?
    Loodan, et keegi ei võta isiklikult, ma olen teadlik, et
    see on VABA valik…kuid siiski….

    • Reply s. 14. november 2015 at 14:31

      kätlin, käi persse

      • Reply kätlin 14. november 2015 at 15:00

        Ikka võtsid isiklikult? Kahju küll, ei olnud
        mõeldud isiklikult, sul jäi see rida vist vahele! :D

        • Reply kasutaja 14. november 2015 at 15:30

          Aga võib-olla need naised vägistati? Kasutati purjus peaga ära. Sa ju ei tea. Neil kõigil on kindlasti mõjuv põhjus. Mina
          pooldan küll pigem aborti, kui et laps on mittetahetud. Või pole majanduslikku kindlustatust ja laps sünnib vaesusesse.

          • kätlin 14. november 2015 at 15:37

            Kordan veelkord siis- kõik mõjuvad
            põhjused-mõistetav.mitte mõistetav
            on see, kui seda võetakse
            rasestumisvastase vahendina.

          • Mallukas 14. november 2015 at 15:38

            Aga ometi keegi pole rääkinud sellistest inimestest siin. See on sama hea, et ma räägin postituses, et ma nägin, kuidas keegi sai tänaval peksa ja sa jätaksid siia alla mitu kommentaari, et aga mõnel juhul on ju peksmine õigustatud. Me saame kenasti aru su poindist, jäta nüüd see teeema, ole hea.

        • Reply s. 14. november 2015 at 16:05

          kas sa, idioot, siis ei suutnud õppida koolis kirjutama? kas sulle ei suutnud su vanemad õpetada natukenegi empaatiat
          ja suure pildi nägemise oskust?
          loodan, et sa, kätlin, ei võtnud eelmist lauset isiklikult, ma olen teadlik, et elementaarne kirjaoskus ja haridus on VABA
          valik, kuid siiski…

          • s. 14. november 2015 at 16:06

            Ikka võtsid isiklikult, kätlin? Kahju küll, ei olnud mõeldud isiklikult, sul jäi see rida vist vahele, lulz (y) (a)

          • Elve 14. november 2015 at 17:16

            Abort pole kunagi õigustatud, vaid see on iga naise või ka paari valik, last mitte ilmale
            kanda.Isegi vaesuse või vägistamise puhul on igal lapsel õigus sündida. Abortide
            tegemistel on erinevaid põhjusi, kuid ma ütlen, et kõik need põhjused on isekad. Isegi
            siis, kui tead, et sündiv laps on puudega või võib sündida puudega, on abort isekas.
            Muide, ma ise tegin ka just selle viimase põhjuse tõttu kunagi aborti. Mul ei olnud
            kindlat suhet, sest tollane elukaaslane(nimetame seda voodipartneriks) ei olnud
            lapsest huvitatud ja soovitas tungivalt lapsest loobuda(abort teha). No ja minu tervislik
            seisukord ei olnud tol ajal ka kiita. Enne rasedust ja raseduse ajal oli mul ravikuur peal,
            mis oleks lootele võinud kahjulikult mõjuda ja ma ei tahtnud sünnitada vigast last.
            Kuna ise olen aborti teinud, siis ei hakka ma kedagi hukka mõistma. kirjutasin vaid oma
            arvamuse.

          • Birx 14. november 2015 at 17:47

            Elve- abort on ka siis isekas kui laps tuleb puudega?? Kule kas sa oled ise vähe vaimse puudega või mis sul viga on?

          • Elve 14. november 2015 at 19:38

            Birx! Seda ma räägingi, et abort on igas olukorras isekas. Aga tol ajal ma selle peale ei
            mõelnud. Vaimset puuet mul tuvastatud ei ole, aga muud terviserikked küll, sest olin
            rohukuuri all. No ja ma ei ole olnud oma tervetelegi lastele eriti hoolitsev ja hea ema-
            kahjuks. Nüüd, kristlasena saan sellest aru, et mul ei olnud õigus tollelt lapselt elu võtta.
            Praegu oleks ta juba 8 aastane olnud. :(

          • Elve 14. november 2015 at 20:05

            Kuna ma juba sellel teemal sõna võtsin, siis pean oma selliseid kommentaare
            täpsustama. Nimelt, mina, kristlasena tean, et ka puuetega lapsed on meile antud
            mingi põhjusega. Lihtsalt, et inimesed ise ei ole valmis oma puudega last saama, sest
            see “rikub” nende elu, vabaduse ja mis iganes ära. Ma ise ju ei olnud üldse teadlikki, kas
            mu laps üldse võib puudega sündida, sest rasedus oli nii väike, kui ma abordile läksin(7
            nädalat), kuid kuna ma ei saanud tol ajal endagagi hakkama, siis ma ei olnud valmis veel
            ühte last sünnitamna. Abort oli üldnarkoosis ja minu jaoks valutu. Isegi süümekaid ma
            tol ajal ei tundnud. Need tekkisid alles siis, kui ma kristlaseks sain. No ja praegu,
            vallalise inimesena pole mul enam hirmu ka rasetsumise ees, olgugi, et vanus on veel
            selline, et kui suhtes oleksin, siis peaksin oma pereloomist planeerima. ;) Nii, et… ma
            enam rohkem kommentaare siia ei lisa.

          • Elvele 14. november 2015 at 23:25

            Nüüd, kus sa oled kristlaseks saanud, saad aru, et abort pole kunagi õigustatud, isegi mitte raske puudega
            lapse puhul või kui naist on vägistatud? Kirjutad seda täie veendumusega, öeldes samas, et oled ise ka
            aborti teinud, oma olemasolevatele lastele oled olnud enda hinnangul halb ema ja sul pole meestki? Nii et
            sa usud kristlikesse väärtustesse ja pead neid kohustuslikeks, lihtsalt ise nende järgi ei ela.
            Mina ütleksin su kirjelduse järgi, et sa ei ole kristluse ōpetusest aru saanud, vaid näed selles lihtsalt sobivat
            vabandust endas peituv ebainimlikkus välja lasta.
            Tunnen paari sellist naist ka päriselus. Ei ole sellisel kristlasega midagi ühist. Maailmaparandamist alustage
            ikka iseendast. Elage nii, et teie elust oleks vōimalik eeskuju vôtta. Katsuge suhteid hoida, olemasolevatele
            lastele hea ema olla, mitte soovimatult rasedaks jääda ja hoidke lapsesuu avaldused endale.
            Lōpetuseks veel seda, et ära mōista ligimese üle kohut, et seda ei mõistetaks sinu üle. Ligimesearmastus on
            kristluse osa. Kui sinu sekt seda ei õpeta, siis mine mõnda kirikusse, kus suudetakse arusaadavalt selgitada,
            et ükski inimene pole jumal.

          • Mallukas 14. november 2015 at 23:36

            +1

    • Reply l 14. november 2015 at 14:58

      Eks juhtumeid ole igasuguseid. Võib
      ju olla, et mees kohkus ja pani ajama
      / pettis, mis iganes, ehkki lapsed on
      elu õied, ei ole üksinda hakkama
      saada kindlasti igaühele lihtne.
      Muidugi on ka variandid, et kaitse ei
      olnudki nii usaldusväärne (minu
      partner näiteks oli maru üllatunud,
      kui ütlesin talle, et 100% kindel ei
      saa ka pillides olla); purjuspäi ei
      antud aru või oli sootuks midagi
      hullu. No ja siis muidugi jäävad
      need, kes teadlikult end ei kaitse,
      mis on täielik jaburus.

      • Reply kätlin 14. november 2015 at 15:05

        Eks neid ‘kaitse ei olnud 100% ‘ ja purjuspäi
        juhtumeid on.. aga kindlasti on ka mõni protsent
        neid, kes lihtsalt ei kaitse end…. Neile pigem oli
        see suunatud

        • Reply T 14. november 2015 at 18:02

          Mina sain ka kätlini jutust aru pigem seda et see lause oli mõeldud neile vastutustundeta inimestele kes ei kaitse end
          kuigi on teadlikud mis juhtub seksides. Ma ei oska ennast ka päris täpselt väljendada. Aga jah, ise olen kasutanud sos
          pille kohe kui on juhtunud miski äpardus, samuti ei mõista hukka neid inimesi kellel näiteks sos ei mõjunud, neid kes
          tahtsid last saada aga viimasel hetkel selgus et mees pole siiski sobilik jne. jne. jne, rääkimatta vägistamis ohvritest jne.

          • kätlin 14. november 2015 at 19:51

            (Y)

    • Reply Mia 14. november 2015 at 15:12

      Come on, ole inimene nüüd. Ma saan aru, et see on sinu arvamus, aga kas sa arvad, et see kommentaar tekitas toredaid tundeid
      kelleski, kes on ise pidanud seda läbi elama (ja kellel kindlasti see otsus ei tulnud suvalt)??
      Naised saavad isegi nii palju paska meestelt, kas me tõesti peame üksteist ka pasaga üle valama.

      • Reply Mallukas 14. november 2015 at 15:15

        Kätlin, ma pean nõustuma teistega. Kindlasti on neid, kes kasutavad aborte nn rasestumisvastaste vahenditena, aga enamik naisi lihtsalt EI TAHA sellel hetkel last, ometi on see juhtunud ja seega on sellel naisel õigus teha abort. Vahet pole, kas läks kondoom katki, ta vägistati kuskil tänaval või pillid vedasid alt, sa ei tea nende inimeste stoorit ja väga tobe on üldse sellise teema all neid maha teha. Ka mina tõin selle arsti lause välja vaid selle pärast, et see oli minu meelest tohutult kohatu. Jah, ma olin seekord seal palatis see, kellel oli peetumine, aga ma olen ka olnud see teine. “Mõrtsukas”.

      • Reply kätlin 14. november 2015 at 15:16

        Ei ole ma kedagi pasaga üle valanud,sel juhul
        oleksin nõudnud selgitusi või süüdistanud …Ma
        väljendasin enda tundeid ja panin kirja ka peas
        tekkinud küsimuse.

        • Reply Mia 14. november 2015 at 15:28

          Ja kas oli elutähtis seda küsimust siia panna? Said sa vastuse? Tekitasid rõõmsa tuju mõnel inimesel sellega?

          • kätlin 14. november 2015 at 15:34

            elutähtis, minu jaoks. Kui minu
            arvamus sind niivõrd ärritab,siis ära
            loe..
            Eeldasin, et võib oma arvamust
            avaldada.

          • Mallukas 14. november 2015 at 15:36

            Kätlin, ma arvan, et aitab ka juba

  • Reply Siks 14. november 2015 at 13:47

    Haha Mallu – mind ajas naerma see, et narkoosi ajal sured ära. Mul on täpselt sama hirm!!! Ja ma arvan, et see ongi minu elu kõige
    suurem hirm… Kuid tore teada, et ma pole ainus “loll” :D

    Edu sulle! Küllap varsti läheb üle ja olemine igati paremaks :)

  • Reply Killu 14. november 2015 at 12:33

    Tegin sama jama läbi eile. Ka ei antud valikut. Mina hakkasin suht pool tundi hiljem veritsema. Korra
    oksendasin. Rasedus oli peetunud 9+5. Nii vähe jäi puudu esimese trimestri lõoust. Ma kardan üle kõige
    et see juhtus sest miskit on minuga viga, ning järgmine kord juhutb sama. Ja jah ole positiivne blabla.
    Metsa see.

    • Reply Mallukas 14. november 2015 at 12:35

      Nagu siin ühe postituse all naised kommenteerisid, siis see on nii… random asi, mis võib juhtuda igaühega. See, et peetumine näitab mingit suuremat probleemi on minu arusaamiste kohaselt pigem väga suur erand. Isegi kaks blogijat on ju veel rääkinud oma katkemisest ja on mõlemad praegu jälle beebiootel, nii et ma ei jääks seda kartma, et uuesti juhtub. Pigem mõtleksin, et välk kahte kohta ei taba :D

      • Reply Killu 14. november 2015 at 14:08

        Eks me näe :) loodame parimat. Tänks et jagasid…. Kõike seda. Kui saad jagad ehk neid teisi blogijais
        kh, saan nende blogisid ka lugeda, oleks ehk hea.

        • Reply Mallukas 14. november 2015 at 14:47

          üks on Lipsuke ja teine Tursaplika

  • Reply Naine 14. november 2015 at 12:27

    Jõudu ja vastupidavust!
    Olen ka peetumise üle elanud. Nagu tookord lugupeetud doktor mulle ütles, et parem on mõelda nii, et see laps ei tahtnud
    väärarenguga sündida, siis täpselt nii ongi. Ma ei usu igasuguseid jutte mitte-andestamisest ja mingitest õppetundidest. Ma olen
    liialt realist selle möga jaoks. Pigem on see psühholoogiline lohutamine, et kui midagi läheb halvasti, siis oleks pidanud tegema nii
    või naa. Inimene ei saa elada ideaalset elu. Ideaalsust kui sellist ei eksisteeri. Sest alati saab paremini.

  • Reply kk 14. november 2015 at 12:10

    Ohh Mallu, sa oled väga vapper, et tabletika valisid.
    Mul katkes hiljuti 9ndal nädalal ja no ei suutnud mina valida seda varianti, et näen kuidas lapse tükid hakkavad minust
    väljuma.
    Läksin nuttes kirurigilisele puhastusele. Aga õnneks oli hirm asjatu- 5 minutit narkoosi ja korras. Ise sain sellest üle vaid
    mõeldes, et vigast last ma sünnitada ei sooviks ja looduse valik see oli…
    Kõige õudsam oligi olla nendes UH-des kus mitu korda kontrolliti, et kas süda ikka ei löö. Ja kuna see ekraan oli minu suunas,
    siis see tegi tohutult valu…..

    • Reply Mallukas 14. november 2015 at 12:16

      Mulle muuseas ei andnud keegi valida. Öeldi lihtsalt, et tabletikas on kehale vähem stressirikas. 6 nädalane loode on muuseas mingi mooniseemne suurune, et ma ei teagi, kui väga neid “lapse tükke” ära peaks tundma :D

      • Reply kk 14. november 2015 at 12:31

        Mulle ka arst pakkus kohe tabletikat aga eieiei- nii jube tundus, et palusin kirurgilist. 6 nädal vist jah “natuke lihtsam”, et
        pole veel nii suur loode :(
        Aga suur pai Sulle!!!

        • Reply Mallukas 14. november 2015 at 12:33

          Eks oleneb jah ikka sellest, kuidas ise tunned ennast. Nagu öeldud, ma pigem kartsin kirurgilist ja pigem elan selle tabletika üle.

          • anonüümne 8. aprill 2018 at 13:23

            Kommenteerin nüüd vana teema all kuna uues teemas oli siia viidatud ja endal just puhastuse teema päevakorras. Olen mitu päeva veetnud teadusartikleid ja -uuringuid lugedes ja tundub, et see tabletika “tervislikum” pool on natuke müüt. Tabletika ja kirurgilise riskides suurt vahet ei ole (eeldusel, et kirurgiline on turvalistes tingimustes tehtud). Mõlema puhul on riskiprotsent suht sama. Tabletikas on meditsiinipersonalile mugavam kuna sel juhul nende roll piirdub enamasti tablettide manustamisega (ja Eestis ka ohjeldamatu näägutamise-mõnitamisega, mida on ilmselgelt mugavam teha kui sul patsient on ärkvel, suht mitu tundi “käepärast” ja sellistes valudes, et ei ole võimeline vastu ütlema midagi). Kirurgiline nõuab meditsiinipersonalilt rohkem tööd ja vastutust (ikkagi operatsioon, seda ei saa panna iga suvalist praktikanti tegema), kuid on patsiendile oluliselt mugavam ja vähemtraumeeriv – kogu asi saab kiiremini ühele poole, boonusena jääb ära nädalatepikkune veritsus. Tabletikaga on suhteliselt tavapärane isegi 3-4 nädalane veritsus, kirurgilise puhul on tavaliselt kuni nädal ja erinevalt tabletikast niisugust vere lahmamist, et tekiks verest tühjaksjooksmise tunne, ei ole. Mulle suruti ka tabletikas peale, mõne päeva pärast tabletiaeg kirjas, aga plaanin kohale minna ja öelda, et soovin siiski kirurgilist. Loodan, et õnnestub.

  • Reply Made 14. november 2015 at 11:24

    Ei oskagi alustada,tahaks lohutada et ju nii pidi minema :)
    Oodates oma esimest last ja minnes ultrahelisse öeldi mulle et lapsel puuduvad südamelöögid,
    kuna inimene kes mulle seda tegi ei omanud emotsioone ja olles ise väga noor,sain ikka šoki küll.
    See on jube üleelamine kui sinu laps on sinu sisse surnud ja sa ei tea miks,miks just minuga jne.
    Ole tugev :)

  • Reply Sk 14. november 2015 at 11:11

    Olen rase ja koolis just räägiti peensusteni
    kirurgilisest abordist – kuidas, millega jne. Ikka väga
    rõve. Õpin ämmakaks.
    Fännan igati Luule Viilmaad ja mulle meeldib tema
    mõte, et lapsed tulevad (või just ei tule) siia ilma
    selleks, et meid õpetada. Siiani olen aru saanud, et
    meie lapsed on tulnud selleks, et õpetada seda, et
    peaksime olema spontaansemad, st mitte niivõrd
    kõike plaanima, vaid tihtipeale go with the flow. Kui Sa
    oled valmis kunagi, siis mõtle korraks, mida see
    katkemime Sulle õpetas. Võibolla just seda, et ära lase
    ennast nii palju kõigutada, ntx see ema (või ämma,
    andesta, ei mäleta) halvastiütlemine. Nutad ära ja
    lased minna, ei kogu asju südamesse.

    • Reply Mallukas 14. november 2015 at 11:14

      Õhh, ma usun, et ega see midagi meeldivat vast olla saa jah. Ma ise mõtlen nii, et ma võin ju mingeid põhjendusi otsida, et miks see juhtus ja mida ma oleks võind teisiti teha, või mida see peaks mulle õpetama või midagi, aga samas juhtub maailmas nii palju suvalisi asju, mis ongi ebaõiglased ja ebaausad ja polegi kedagi süüdistada. Seega tuleb lihtsalt lahti lasta ja edasi elada.

  • Reply Eveliis 14. november 2015 at 11:07

    Ma natuke nüüd vihkan end, sest ma vihkan neid virtuaal-kallistuste kommentaare, aga kuna sa oled mu’st nii kaugel, siis mul ei
    jää muud üle. Öelda, et no pole hullu, ikka juhtub, oleks veel nõmedam, seega ma loodan, et sa siiski ei ole verest tühjaks jooksnud
    (mulle kulub ära selliseid heas mõttes segaseid tuttavaid) ja no läheb siis üks virtuaalne kallistus teele.

    • Reply Mallukas 14. november 2015 at 11:13

      No eks ma siis läbi ussi emmi võtan vastu selle :D

      • Reply Liis 14. november 2015 at 11:27

        On rõve. Aga läheb üle. Päriselt ka.