Mariga logopeedil

Mul on viimastel päevadel kogu aeg nii palju teha olnud, et ma olen ise ka hämmingus. Tavaliselt on mul selline väga aeglane elutempoke, aga nüüd lippa aina ringi nagu segane.

Esiteks käisin ma eile tööl, siis Mariga logopeedi juures ja pärast veel sadulsepa juures kah. Nagu ma eile õhtul kirjutasin, oli mul nii suur  uni ja nõnda jäin ma ise ka Mari magama pannes põõnama. Aga logopeedil käimisest siis natukene lähemalt: Mari logopeed ütles vaid ühte – proovige lapsega rohkem lihtlausetega rääkida. Ma räägin küll Mariga kogu aeg, aga ehk tema jaoks liiga keeruliselt. Logopeed soovitas kasutada isegi kõige lühemaid silpe. Ala “püksid jalga hops, kukkus maha põmm, kutsu jookseb siuh”. Põhimõte siis selles, et tal oleks lühemaid silpe ka oskus kasutada. Ta mainis seda ka, et tegelikult ei pea nii väike laps veel sugugi rääkida oskama, aga tal peab olema iga tegevuse ja eseme kohta vähemalt mingisugune märk või häälik. Seega jõudsime me selleni, et mitte Mari mitte-rääkimises ei ole probleem, vaid selleles, et erinevalt tavalistest väikelastest, ei ole Maril peaaegu üldse matkimise huvi.

Tõsi ta on, et kui ma tahan talle midagi näidata, kas siis raamatust või mõnda mänguasja, et kuidas seda kasutada, siis enamasti ta lihtsalt ei vaata mind, rabeleb minema ja takkatipuks viskab veel selle asja maha kah. Samas omaette tahab igasuguseid asju uudistada.

Seega ütles logopeed, et tema tööalane soovitus oleks lihtsalt rohkem rääkida, teha igasuguseid häälitsusi ja kogu aeg näidata asju (see on auto, see on sein, see on buss), mida ma tõepoolest ei ole kunagi teinud, aga nüüd tuleb vast alustada. Siis lisas logopeed, et tema soovitus ema ja vanaemana oleks pööduda hoopis Holistilise kliiniku poole, juhul kui me usume ka alternatiivmeditsiini, Mina igatahes usun küll. Seal soovitas ta proovida masgutova meetodit (lähemalt siin), aga no üldiselt aitab see lahendada sellist probleemi:

Refleksid pakuvad võimaluse edasi liikuda. Kõik inimesed saavad sündides kaasa teatud primitiivsed refleksid. Refleksid on liigutused, mida me teeme tahtmatult ja alateadlikult. Väikelastel toetavad ühed refleksid teiste väljakujunemist, toimides imiku ellujäämise nimel ja tagades imiku arengu – keeramine, roomamine, istumine, püsti tõusmine ja jooksmine. Kui laps suudab juba oma liigutusi kontrollida, siis on selle tegevusega seotud kõrgemad aju piirkonnad. Treenimine toimub seni, kuni liigutused on muutunud automaatseks ja alles seejärel on laps võimeline tegema mitut tegevust korraga. Seega on reflekside automaatseks muutumine uute oskuste omandamise ja õppimise eeltingimuseks. 

Kui liigutused ei ole automatiseerunud ja aju kõrgemad funktsioonid ei ole tegevusi üle võtnud sel moel, et laps (või täiskasvanu) omab liigutuste üle teadlikku kontrolli, siis jäävad refleksid endiselt mõjutama inimese liigutusi. Võib tinglikult öelda, et alles on jäänud algeliste reflekside “jäägid”. Kui laps ei saa oma keha liikumist kontrollida, siis väsib ta kergesti ja võib oma keha kontrollimisega nii hõivatud olla (nt. rahulikult istumine), et tal on raske konsentreeruda õppimisele, loetavale tekstile või sellele, mida õpetaja räägib. Ühtlasi blokeerib selline refleksi olemasolu (domineerimine) üldist arengut.

Sensomotoorse treeningu käigus me teeme kindlaks millised primitiivsed refleksid ei ole arenenud. Tuginedes mitmetele erinevatele meetoditele koostame me individuaalsed treeningu programmid, et välja kujundada ja arendada uued liikumise skeemid. Võib osutuda vajalikuks, et klient peab kordama varajase arenguastme liikumisi, luues sellega uusi ühendusi närvivõrgustikus ja automatiseerides loomulikud liikumise skeemid. Kui see automatiseerumine on aset leidnud, siis oleme me loonud uued võimalused õppimiseks.

Igatahes rääkis logopeed, et see oli tema lapselast väga aidanud ja seetõttu julgeb ta seda soovitada ka meile. No kuna mul midagi kaotada pole, siis ma kirjutasingi neile, et tahaks aega kinni panna. Eks näis, millal selle aja saame ja mida see endast siis kujutab 🙂

Veel soovitas ta pöörduda kellegi osteopaat Olga juurde. Kiire googeldamine ütles, et see on midagi kiropraktiku taolist? Ei tea, aga raudselt käime seal ka ära.

Lõpetuseks rääkisime me veel Marist ja ta ütles, et tegelikult on ta nii pisike, et võib vabalt juhtuda ka see, et ta ärkab ühel hommikul ja kukub lobisema. Tal on palju väga tublisid külgi – ta suudab 10 minutit ühe asjaga tegeleda, ta saab aru korraldustest ja… issand, ma ei mäleta enam, mis need asjad veel olid, mille üle teda kiideti, nii et visiit lõppes siiski positiivse noodiga 🙂

Lõpetuseks pilt Marist, kui teda on issi riidesse pannud. Esiteks jalas on MINU sokid ja pusa kenasti püksi topitud, nagu lapsel oleks sangad 😀