Alles nägin, et Lipsukene kirjutas, kuidas nad auto ostsid ja mõtlesin, et küll need blogijate elud on ikka sarnased. Ostab üks auto, siis kohe teine kah. See auto ostmise mõte oli meil juba jupp aega, sest ma teadsin, et Marile sellega sõita meeldib ja nii oleks ka meie elu selle võrra lihtsam.
Siis tekkis kohe muidugi esimene küsimus, et millist osta. Minu jaoks on nad kõik ühesugused ja täidavad üht eesmärki – nendega sõita. Küll aga on seal igasuguseid erinevad lisasid ja värvierinevused ja jumal teab veel, mis tehniline pool. Kõige tähtsam on muidugi hinnapiir ja selle suhtes otsustasime nii, et üle 50€ me ei maksa. No ja kohe sama päeva õhtul leidsin ma ideaalse isendi. Värvivalik oli samuti lai, aga lõpuks jäi mu pilk pidama lilla Bentley peale. Ja mahtus kenasti hinnapiiri sisse kah, sest selle masina hinnaks on 46.90€! Kes soovib, siis seal samas, Funxpert, lehel on neid veel erinevaid.
Tehnilistest andmetest nii palju, et ta sisse käivad 2 AA patareid, tänu millele saab rooli pealt nupule vajutades signaali lasta ja tümmi kuulata. Iste käib üles ja sinna sisse saab palju hädavajalikke asju mahutada. Näiteks mahuvad sinna ideaalselt kummiämblik ja -uss, mis on loomulikult hädavajalikud kaaslased ühe väikese tüdruku igapäevaelus.
Kuigi lasteaias kimab Mari nende pealeistutavate autodega kogu aeg ringi, siis kodus läheb ta iga kord vähe pingesse, kui ma palun tal millegi peale istuda, sest ta miskipärast arvab kohe, et ma teda jälle kuskile pissida palun. Tema õnneks ma siiski seda ei soovi, et ta auto peale häda teeks, seega kui ta sellest lõpuks aru sai, siis kimas ta mööda maja selliseid ringe, et ise ka ei usu. Ja kui tavaline sõit juba selge on, siis tuleb loomulikult üle minna vigursõidule.
5 kommentaari
vinge! 😀
Ma tahtsin ka kunagi esimesele lapsele sellist edevat tõukeautot, kollast põrnikat (mu oma kiiks). Leidsin ka koha, kust osta ja siis tuli naabrinaine, et näe, kas sa ei taha autot lapsele… Laps loomulikult tahtis kohe. Ma ei hakanud teist autot lisaks ostma, mõtlesin et kui see ära laguneb, siis ostan. Aga ei lagune kuskilt veel, ka teine laps on sellega hoolega rallinud. Hiigelajad on küll vist möödas, aga ikka sõidab (mu noorem tüdruk on vast paar kuud Marist vanem).
Lilla Bentley on aga klass omaette, daamide värk 🙂
Sellist tüüpi auto oli meie lapse lemmik ning konkurentsitult kõige pikemalt kasutusel olnud mänguasi, juba siis, kui toe najal käima hakkas, kusagil 8.elukuul ostsime ja kuni 5 eluaastani kasutas pidevalt. Sellega sai sõita, sinna sai asju peita, selles sai kaisukaid ringi sõita, sellele konstrueeriti külge järelkäru, kui targemaks sai siis gps ja sülearvuti ja muruniiduk ja telefon, kõik muidugi käepärastest vahenditest tal endal ehitatud 😉
Ta on viimastel piltidel nii sinu moodi ja kuidagi ultraarmsad näoilmed ka!
Aah, mis mul sellega meelde tuli 😀 Meil olid ka kodus sellised autod. Siis kui oli kõvem potitrenni aeg, siis kumbki poistest pidevalt pissis selle auto sisse. Talle meeldis veel sõita nii, et ta tõstis selle kaane üles ja siis istus sinna auku. Ju siis tundus nagu ideaalne pott. Istud, sõidad ja kui häda peale tuleb, siis ei pea end liigutama kuhugi 😀 😀