Uncategorized

elu “teistsuguse” lapsega

27. juuni 2017

Ma praegu istun siin mitmedat päeva ja mõtlen, mismoodi ma neid ridu kirja panema peaks, et ma suudaksin ennast kõige täpsemalt väljendada, sest teemaks on siiski minu laps(ed). Kui ma kunagi blogmisega alustasin, ei mõelnud ma kunagi, et kui palju ma teile oma elust avan. Ma ei juurelnud selle üle, et kas ma hakkan oma laste nimesid avaldama, neist pilte näitama, sest ma olin 15 aastane ja mul polnudki veel üldse mõtteidki pere loomisest. Siiski on kujunenud niimoodi, et olen blogi alguspäevadest saadik jaganud teiega pea kõike, mis mu elus toimub, nii head kui halba.

Ma võiks öelda, et see on 95% hea ja vaid 5% on seda “halba”. Eestis on tuhandeid inimesi, kes elavad meile siiralt kaasa, ükskõik, millega ma parasjagu ei tegeleks. On tuhandeid, kes mulle nõu annavad, lahendusi pakuvad, lohutavad, kui olen kurb ja rõõmustavad koos minuga, kui olen õnnelik. See on tõesti äge.

Jah, kõik head asjad tulevad halvaga. Oma elu üksipulgi lahkamine annab võimaluse ka kurjadele inimestele vaadata minu pähe, teada minu ebakindlusi ja loomulikult arvustada ja kritiseerida kõiki mu valikuid. Selliseid inimesi ei ole küll palju, aga neid on piisavalt, et aeg-ajalt panna mind tundma nii, et ma tunnen, et ma ei taha enam rääkida. Ma ei taha öelda, mis minu sees toimub, või mis meie perekonnas parasjagu käsil on, sest ma tunnen, et minu kõige tähtsamad, lapsed, jäävad haigete inimeste rünnaku alla.

Muidugi on kurb, et inimesed ei saa aru sellest seosest, et netis sappi loopida on niigi suhteliselt ennasthävitav tegevus. Kindlasti kaasneb sellega selline hetkeline rahulolu, et jess, sain sellele Mallukale öeldud ja tehtud, aga lõpuks tuleb arvestada ikkagi sellega, et kuigi ka mina olen ainult inimene ja võtan vahepeal hinge ja südamesse, siis ma olen ümbritsetud 24/7 oma perekonna ja sõpradega. Ma ei saa kurvaks jääda, kui mu ümber on naervad lapsed, armastav abikaasa, sülekoera mängiv Lotte ja sõbrad, kes annavad mulle iga kell head nõu (näiteks mitte seda postitust üldse kirjutada, sest normaalsed inimesed mõistavad asja ju nagunii ja ebanormaalsed vajavad lihtsalt ravi ja ei oska suure tõenäosusega lugedagi :D).

Eile oli tehtud perekooli teema, kus oli hambusse võetud Marikene. Ma ütlen ausalt, et ma esimese asjana mõtlesin, et kõige lihtsam lahendus on lihtsalt temast mitte enam rääkida. Ta on minu väike armas marakratt, kes pole siin ilmas teinud midagi paha, et anonüümsed täiskasvanud inimesed internetis saaksid tema kallal keelt teritada. Siis mõtlesin, et… see ongi täpselt see, mida seal foorumis mulle ette heideti ja mida saavutada taheti. “Ära räägi temast, sest ta pole nagu teised!”.

Ma olen siin rääkinud Marist ja tema arengust. Pikalt ja laialt. Maril diagnoositi umbes kaks aastat tagasi kõne- ja vaimupuue. See oli mulle isiklikult täielik šokk, aga ma olen ka sellest siin rääkinud. Eelmisel aastal tehti uued testid ja katsed, kus öeldi, et vaimupuuet siiski ei ole, tegemist on vaid kergemat sorti kõnehäirega. Eripedagoogikas tähistatakse sõnaga  “häire” ajutisi kõrvalekaldeid normist. Rõhutan siin sõnale ajutine. Meile öeldi juba eelmisel aastal, et säärane kõnehäire võib näiteks viie aastaga ära kaduda ja sellisel juhul on Mari juba niiöelda “tavaline” laps.

Olen alati uskunud, et kõige parem on olla aus ja kõige parem postitus on ka just ausalt jagatud elukogemus. Just seetõttu olen teiega jaganud kadalippu, alates esimesest diagnoosist, kuni uuringuteni, testideni ja viimaks siis lõpptulemuseni. Nii paljud on mulle kirjutanud, et tänu minu postitustele pöördusid ka nemad oma lapsega logopeedide/eripedagoogide jutule ja hakkasid abi saama, sest tegelikult kipuvad teised lapsevanemad alati korrutama, et “iga asi omal ajal, küll ta rääkima hakkab, kas sa oled kunagi näinud inimest, kes rääkima ei hakka?”.

See peaks lapsevanema muret vähendama, kuid tegelikult võib hoopis probleemi peita ja takistada lapsevanemal last arstile viimast. Muidugi kõik oleneb ka arstist, kes satub. Marile sattusid alguses sellised, kes kõik kui ühest suust kinnitasid, et ta on väga haige ja üks ütles isegi, et imestab, kui ta ÜLDSE kunagi rääkima hakkab. Samas tean juhust, kus laps ei rääkinud samuti kolmanda eluaastani ja arst kinnitas emale, et too mõtleb üle ja võiks maha rahuneda. Iga olukord, iga laps on individuaalne ja seetõttu vajab isiklikku lähenemist. Kui sul emana on mure, pöördu ekspertide juurde ja saa oma arvamus sealt, teiste kogemusi on huvitav kuulata, aga laias laastus ei loe need sulle pea iial.

Me oleme viimase kahe aastaga jõudnud kümnete ekspertide juurest ja hirmutavatest diagnoosidest sinna punkti, et Mari areneb. Iga päevaga areneb. Muidugi ei ole mul mõtet võrrelda teda teiste temavanustega, sest enamikel lastel hakkab kõne areng peale umbes aastaselt, mitte kahepooleselt, kolmeselt. Mari käib nüüd läbi kõiki neid erinevaid etappe ja omas tempos liigub edasi. Temaga tegelevad eripedagoogid, loovterapeudid, lasteaiaõpetajad ja loomulikult meie. Teha on palju, aga pahatihti ei ole laps kohe valmis kõiki neid asju tegema.

Muidugi oleneb asi ka sellest, mismoodi vanem seda uudist vastu võtab. Et laps vajab abi. Ta on teistsugune. TEISTEL hakkasid ju lapsed ise rääkima. TEISTEL ei ole vaja teha oma lastele eraldi programme, mille abil õppida. TEISED on oma lapsele paremateks vanemateks olnud. Igasugused enesesüüdistused ja kurvad mõtted võivad edasi kanduda ka lapsele, kes tõepoolest sunniviisiliselt ei hakka sinuga kõiki soovitatud arendavaid harjutusi kaasa tegema. Kuigi olukord on nadi, siis tuleb lihtsalt maha rahuneda ja edasi elada. Tasapisi.

Näiteks veel aasta tagasi soovitati meile seda Youtube kasutajat Ketriin Paabo, kes oma lastega koos videosid teeb ja räägib muinaslugusid, millega kaasnevad igasugused hääleharjutused. Ma praegu leidsin muuseas tema enda blogi ka (siit), kus ta natukene oma laste kõneprobleemidest räägib. Tema videod on hästi lahedad ja nüüd proovime Mariga korra päevas ikka temaga neid vaadata ja kaasa teha. Samas veel aasta tagasi ei olnud Maril selleks mitte mingisugust huvi. Null. Ma võisin neid põnevusega kaasa teha, aga see ei tekitanud tal emotsioone. Sundida ei saa. Nüüd polegi vaja sundida, sest ta on oma arengus selles punktis, et talle meeldib imiteerida ja kaasa teha.

Vaikselt on hakanud tulema täislaused, laulab oma laulukesi, õpib erinevaid väljendeid – kõik need on olnud täielikud “töövõidud”. Te oleks pidanud mu nägu nägema, kui ma sain aru, et Mari laulab minuga mõmmi unelaulu kaasa. Ma olen seda talle umbes kolm aastat enne magamaminekut laulnud ja pidevalt mõelnud, et millal ta ometi kaasa laulma hakkab. Et no vähemalt mõmm-mõmm või “äää-ääh” võiks olla ju täitsa tehtav, isegi kui muud kõne pole, aga Mari oli vait nagu sukk. Ja siis ühel päeval hakkas ta kaasa ümisema, siis võis juba sõnu eraldada ja nüüd kuulen iga natukese aja tagant, kuidas mingi uus sõna on jälle välja tulnud. Muidu on selline umbes laulu viisiga ümin, aga aina rohkem tuleb ümina asemel päris sõna. Eile just venitsas “iiinu memm… maasikaleeee” koha välja ja ma olin reaaselt nii õnnelik, nagu keegi oleks mulle just spordikotis miljon euri ulatanud.

Ja siis ma loen:

“Issand, see Mallukas on ju ise täitsa sooda, riputab oma puudega lapse lälisemist kuskile netti üles, et huvitav, kas ta ise ei saa aru, et pea neljaastane laliseb nagu aastane laps, kui piinlik! Et kas ta ise ei saa aru, et see pole normaalne või on tal lihtsalt nii pohhui?

“On, on pohhui. Ta ei raatsi Mari arendada, vaene laps on vaimupuudega, aga ema ostab selle raha eest väiksemale kärusid kokku!”

“Mina vaatasin ka videot, on küll täitsa puudega laps jah, vehib kätega nagu puudega laps! Autistlikud lapsed vehivad nii!”

“Arvestades, mida kõike Mallukas halba teinud on elus, siis selle pärast tal see puudega laps ongi. Karma!”

giphy-6717869

Olgem ausad, sellist jama on raske tõsiselt võtta, sest ega need inimesed ka päris terved olla saa, kes sellist jura suust välja ajavad. Nagu oleks tagasi kuskil nõukaajas, et kui laps on teistsugune, siis jumala eest, ära näita seda teistele! Ära kirjuta sellest, ära pane videosid! Salga maha!

Sõbrakesed, ma TEAN, et Mari on natukene aeglasem, kui teised. Uskuge mind, mulle pole vaja seda meelde tuletada. Ma olen sellega täitsa kursis. Just selle pärast käibki ta eripedagoogi juures ja läheb ka tasandusrühma, kus on olemas eripedagoogid ja logopeedid. Võiks rohkem käia? Hea meelega paneks rohkem aegu, aga neid lihtsalt ei ole. Mari käib Adeli keskuses, kus on mõni kuu võimalik saada vaid üks tasuline koht, tasuta kohtades ei hakka rääkmagi. Samas mõni kuu saab 3x nädalas käia. Kõik oleneb sellest, kui kiiresti jõuad sa ennast uue kuu aegadesse kirja panna. Soovijaid on sadu, kohti loetud arv. On naeruväärne mõelda, et ma ei raatsiks maksta seda 50€ per kord, aga teha pole midagi, kui neid kohti lihtsalt ei ole.

Nüüd võite ju mõelda, et aga vii siis kuskile mujale, kus ehk rohkem kohti on, aga teate, eripedagoogid ja logopeedid ei ole nagu vorstipoodi minek, et astud sisse, võtad oma lati vorsti ja lähed koju. See aeg, mis lapsel võtab uue inimesega kohanemine on nii pikk ja tegelikult ei saa last niimoodi ka koormata, et käi nüüd viie erineva spetsialisti juures, kes igaüks oma tehnikat ajab. Meil on nüüd lõpuks kindlad oma ala eksperdid, kellega me koos töötame, kellega see värk sujub ja tulemusi on näha. Asi ei jääks elu sees selle taha, et ma ei RAATSIKS oma lapse raviks ja arendamiseks raha kulutada, paraku raha eest kõike ei saa.

Aga teate mis? Minu poolest võiks Mari rääkida 6x vähem, kui ta seda hetkel teeb ja sellegipoolest rõõmustaks ma igasuguse uue edusammu üle. Puudega laps ei ole häbiasi, langemata siinkohal diskussiooni, et kas Mari on puudega või kui raske puudega, laias laastus ei ole sellel absoluutselt vahet. Ma ei häbene oma last. Ta on selline naaskel, kes ei püsi pudeliski paigal. Talle meeldib lauda ja tantsida. Talle meeldib joonistada ja maalida. Talle meeldib tagaajamist mängida. Talle meeldib legosid ja puslesid kokku panna. Kui ma uksest sisse astun, siis ta ütleb mulle rõõmsalt: “Tele, emme!” ja kui ma vastan, et tere-tere tibuke, siis ta kordab mulle usinalt järgi “Jaaa, tele tibu!”. Kui Lende nutab, siis jookseb Mari kohe tema juurde talle mänguasju pakkuma või musi tegema ja lausa nii sooja südamega on ta, et kui ükspäev telekas üks poiss kukkus, hakkas Mari talle läbi ekraani pai tegema.

Ta on tegelikult hästi sõnakuulelik ja enamasti küsib viisakalt, enne kui midagi võtab. Ta ei ole kunagi kade ja on alati valmis enda asju teistega jagama või sootuks ära andma. Mari on nii armastust täis, et vahepeal jookseb ta poolte toimetuste pealt meie juurde ja kukub meid kõiki järjest musitama.

Kui tal igav on, siis ta tuleb minu kõrvale, heidab pikali ja ütleb kavalalt: “Anna Mani see kõdi-kõdi!”

Mari kardab putukaid ja talle ei meeldi pea pesemine. Mari tuleb alati appi, kui näeb, et ma midagi koristan. Kui Mari midagi maha ajab, siis toob ta kuskilt lapi ja pühib selle ise kokku. Marile meeldib muidugi ja ekraani taga istuda ja kassimängu mängida (milles ta on hämmastavalt hea) ja kuigi seda palju lubada ei saa, siis tõesti, päris ära keelanud pole. Reisidel ja kriitilistematel situatsioonidel on see elupäästja.

Saate aru, ta on lihtsalt üks armas väike väänik. Puudega või mitte, las ta olla. Ta on minu eriline laps ja mingisugune diagnoos või selle puudumine ei tee teda mulle vähem armsaks. Me kõik oleme erinevad, meil on kõigil erinevad anded ja mõnes asjad oleme paremad, mõnes halvemad. See on elu. Ma ei hakka iial lõpetama Marist videode tegemist, sest kellegi arust ei ole teda mitte-normi-järgi-arenendes sobilik filmida. Mul on pigem nendest inimestest kahju, kes niimoodi üldse mõelda suudavad, sest kõne saab küll arendada, aga täiskasvanud inimsele empaatiatunnet ei saa tekitada isegi mitte peale makstes. Selle pärast see teema mind enam kurvaks ei teegi, kuigi alguses tegi.

Kui Mari peaks seda ühel päeval lugema, siis musirullikene, mul on kahju, et su ema juhtub olema Mallukas, kelle suur suu võib tekitada inimestele huvi ka sulle halvasti öelda. Kui ma saan, siis ma kaitsen sind kui emalõvi, aga ma loodan siiralt, et sa oled iseloomult nagu mina ja võtad elus ka nõmedaid olukorda paratamatusena, mille peale õlgu kehitada. Ma näen juba praegu, et sa oled mõistlik, hulljulge ja armastav. Ma loodan, et sa saad aru, et siin maailmas on lihtsalt haigeid inimesi ja usu mind, sina ei ole üks nendest. Sa oled täiuslik, just sellisena nagu sa oled. Isegi, kui sa ühel päeval otsustad olla täis tätoveeritud, siniste juustega traktorist 😀 Ole pealegi.

Mul on tegelikult lausa piinlik rääkida enda “raskusest” sellel Mari rääkima hakkamise teekonnal, sest mis raskus see ka on. Jah, me käime paar korda nädalas kuskil eripedagoogi juures, jah, me paneme ta tasandusrühma. Aga kõik need kodused harjutused ja ülesanded, see on ju tegelikult mäng. Aeg lapsega. Me mängime, teeme igasuguseid häälitsusi, viskame nalja, teeme pulli. See ei ole raske, vaid see on tore ja äge! Ma ei saa seda võrrelda nende vanematega eludega, kes tõesti peavad igapäevaselt hakkama saama tugeva puudega lastega. Ja ma ei kujuta ettegi, mida mõtlevad nemad, kui loevad, et “puudega lapsed sünnivadki halbadel inimestel”. Võeh, mõned inimesed on lihtsalt vastikud ja neile inimestele tahaks öelda, et lapsed on imelised. Puudega või mitte. Kui ei usu, mine küsi oma emalt 😉

Ps! Tahan meelde tuletada, et selle aasta lõpuni teen ma tasuta perepilte kõikide eriliste lastega peredele. Et oma perest ka pilte saada, kirjuta mulle aadressil marianntreimann@gmail.com ja lepime aja kokku 🙂 Samale e-mailile võivad kirjutada need, kellel on küsimusi reh. plaani koostamise, eripedagoogide ja logopeedide valimisega ja väkelapse kõne arendamisega. Kui oskan, vastan.

Rohkem mul sellel teemal rääkida ei ole plaanis ja sellest, kuidas Maril uuel aastal uues rühmas minema hakkab, kirjutan ma edaspidi lihtsalt parooli all. Kõikidele nendele, kellel nüüd seetõttu palju uut, mille üle iriseda, lugemata jääb, soovitan ma pöörduda Tallinna elanikuna näiteks SIIA, kus saab täiesti tasuta psühholoogilist nõustamist. Ma usun, et see aitab hädast välja küll!

Lõpetuseks mainin veel ära, et ma saan aru, et nende teemade taga on soov mulle haiget teha, aga laias laastus piniseda, et ehheee, vaadake, Mallu laps ei oska rääkida ei ole solvav, vaid lihtsalt… fakt. Sama hästi võin ma üritada kedagi haavata, öeldes, et ehhee, sul on kaks kätt! Ehheee, sul on nina peas! Ehhheee, sa magad öösiti voodis! 😀

Loe ka neid postitusi!

224 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Airi 4. jaanuar 2018 at 01:53

    Nii lohutav oli seda praegul lugeda. Olen ka hetkel oma 3 aastasega sarnast teekonda läbimas. Õnneks ei vaata keegi viltu selle asja peale, vaid kõik lohutavad et tuleb see kõne siis kui tuleb. Kuid iseasi mis mõtteid inimesed enda peas mõlgutavad, halvasti ei tule keegi tavaliselt sulle näkku ütlema.
    Võitlen ka hetkel ikka selle eest et lastehaiglasse uuringutele lõpuks saada ning vastuseid saada, millest on hilisem areng tingitud. Aga näen ka kuidas suhtlust tuleb aina juurde. Eriti palju uut tuleb korraga, kui vähemalt nädal on lasteaias käidud. (haiguste ajal on see meie puhul juba tõsine saavutus)
    Ka selline naljamees. Issi tegi puuksu, viis mind issi seljataha ning osutas näpuga, samal ajal öeldes kuulid (kuulsid). Siis lihtsalt naerad ja oled õnnelik et sul nii tore ja vahva laps on. Kordagi pole häbenenud teda, sest ta on üks mu päiksekiirtest päevas. Ning süda tahab rinnust välja hüpata kui ta tahab oma nutvat venda lohutada. Ei saa ju öelda ära nuta, aga ta üritab seda oma tegudega näidata.

  • Avatar
    Vasta aule 13. juuli 2017 at 13:25

    minul poiss hakkas rääkima 3aastaselt ja nüüd on tal kahe – ja kolmesõnalised laused. Tähtsam.on see, et sina temaga auhtled ja tegeled. Mulle hõõruti ka nina alla et ta ei räägi jne. Igapäevaga tuleb mõni uus sõna ja hääldab järgi. 🙂
    Ja sinu Marist saab asja. Ära muretse.

  • Avatar
    Vasta Kristiina 12. juuli 2017 at 22:36

    Väga hea jutt. Lubasid jätkata samamoodi aga kummaline on parooli alla kõik panna siis.. Muidu super. ma võitlen ka igapäevaselt liigse häbenemisega meedias. Süüd on nii erivajadustega laste emadel kui ka ajakirjanikel. Andmekaitse ka sõvendab. Mallukas on hea eeskuju aga nii erandlik.

  • Avatar
    Vasta Mannakas 7. juuli 2017 at 19:11

    Olen töötanud mõned aastad HEV laste ja noortega ja nüüd mõned aastad norm laste ja noortega ja võin garanteerida, et vahe on neil väga väike 🙂
    HEV lapsed on väga siirad ja avatud, nad võivad teha sulle maalima kõige ilusamaid komplimente ja mõelda seda täiesti siiralt
    Nii et ära muretse, sellised “teistsugused” lapsed on tegelikult väga väga toredad.

  • Avatar
    Vasta Krissu 6. juuli 2017 at 14:28

    Mari on Nunnu ja kõik saab korda.

  • Avatar
    Vasta Piret 6. juuli 2017 at 08:55

    Minul on üks teistsugune laps. Ta pidi aasta hiljem kooli minema, sest lihtsalt huvi ei olnud keskenduda õppimisele ja tegelikult soovitati veel kord koolipikendust võtta või erikooli panna laps. Laps käib tänaseks tavakoolis, aga rakendatud kergem õppekava.
    See, kui Marist juttu teed on südamlik ja soe, need, kes laidavad on lihtsalt “madalad inimesed” elavad oma ettekujutatud maailmas ning neil ei ole eluraskustega kokkupuutepunkte seni olnud.

  • Avatar
    Vasta Kat 3. juuli 2017 at 16:03

    Oeh. Minul on 2 “teistsugust” last. Jah, aastake elasin pea liiva all ja häbenesin, et noh miks. Nüüd vaatan lapsi teise pilguga- ei, mu armastus nende vastu ei ole grammigi vähenenud..aga ma näen nende tugevusi. Okei, mu laps ei räägi nagu temaaealised, AGA ta on südamlik, lahke ja arvestav. Ta ei vaata kunagi “teistsugust” last halvustava pilguga. Ei vaadanud oma venda ka halvustava pilguga, kui me vennakese koju tõime…kes oli kõike muud, kui tavaline. Minu teine eriline laps ei oska omale särki selga panna, aga mõistus on palju teravam, kui temaealistel. Ma ei vingu, et miks üks ei räägi ja teine ei pane särki õigetpidi selga…ma kiidan, et nad on just nii tublid, nagu oskavad. Mari liigub edasi ju- just temale sobivas sammus. Jõudu!

    Nb! Nagu tahaks ka pildistama 🙂

  • Avatar
    Vasta SSS 1. juuli 2017 at 18:38

    Eks kõrvalseisjad on muidugi kõige targemad teiste lapsi diagnoosima, aga eelkõige tuleb usaldada enda sisetunnet. Kui tunned, et lapsega on suuremas osas kõik OK, siis 99% see just nii ongi.

    Minu kõige vanem laps sündis ajal, kui ei olnud veel kombeks arstide käest diagnoosi küsimas käia:) Ja hoolimata sellest, et laps hakkas esimesi sõnu ütlema alles 4-aastaselt, “korralikult” rääkimise sai selgeks vahetult enne kooli ning lugemise sai enam-vähem selgeks alles 1.klassi lõpus, on ta praeguseks lõpetanud kõikvõimalikud kooliastmed, doktoritöö tegi Oxfordi Ülikoolis ja 32-aastaselt valiti ta ühe rahvusvahelise suurfirma juhiks.

    Ära põe, su lapsel on selge silmavaade, temaga saab kõik OK. Ainus soovitus, et ära lisa internetti laste pilte otsevaates … nagu mu vana sugulane ütles, siis kuri silm kaeb silma kaudu.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 2. juuli 2017 at 11:05

      Selle viimase soovitusega olen ma 4a hiljeks jäänd 😀

    • Avatar
      Vasta Kristiina 12. juuli 2017 at 22:38

      Minu meelest tuleb ikka lisada otsevaates. Teisiti on minu meelest alandav lausa.

  • Avatar
    Vasta Kirsika 29. juuni 2017 at 14:12

    Selline see sõnavabadus on. Võibki suvalisi asju avaldada. Aga pea püsti! Mari on vahva väike inimene ja loodetavasti saab tema tegemistest ikka edaspidigi lugeda. Kellele ei meeldi, see ärgu lugegu Malluka blogi. Alati on valikuvõimalus. Mina reaalselt ikka päris tönnisin kui seda postitust lugesin. Kurvaks teeb inimeste õelus. Täiskasvanu täiskasvanule öelgu mida tahes, aga lapsed jätku rahule. Edu teie armsale perele!

  • Avatar
    Vasta Loora 29. juuni 2017 at 12:36

    Olen alles uus blogi lugeja (u. paar kuud) ja esimest korda ka kommenteerin, aga seekord lausa pidin seda tegema. Ma ei suuda ära imestada kui mürgised inimesed Eestis elavad, kes Malluka suhtes sellist kriitikat(kui seda saab üldse normaalseks kriitikaks nimetada?!) pilluvad. Karjuv ebaõiglus minu arust. Kahjuks selliste jubedate kommentaaride tõttu ei ole varsti enam kellegil tuju Eestis avameelselt blogida, kui just täiesti pohhui pole.
    Mis toimub?! Perekooli foorumi võiks üldse ära keelata minu arust.
    Mallukale aga külma närvi selliste pooletoobistega tegelemisel.

  • Avatar
    Vasta M 29. juuni 2017 at 09:43

    Mina ei ole iial teinud vahet lastel.Pole kunagi vaadanud sinu Mari vaadanud imelikult ,vahva laps magu kõik teisedki lapsed . Ja sina oled ka tore ja terve su pere on tore ! Ainus millest ma kunagi aru ei ole saanud on see kuidas emad julgevad oma lapsi netis näidata. Okei üks pilt siin seal.Aga sa ju kirjutad igapäev oma lastest ,videod ,pildid ,täisnimed ,aadressid ,lasteaiad ,sõbrad jne . Mulle tundub et eestlased ei ole interneti mõjust elule aru saanud . Mõtle oma lapsepõlve peale .Kõik oli ju uus ja huvitav, esimesed korras siin ja seal ,puberteet jne . Sina ju oled oma laste identiteedid tervele maailmale juba selgeks teinud . Mari läheb esimesel päeval kooli ja arvatavasti teavad enamus et see on see puudega tüdruk sealt perekonnast . Ja vahet ei ole kas ta on puudega või mitte ,aga lihtsalt see et tema elu on ju kuskil üleval. Eelarvamustest ma rääkima ei hakkagi . Ma ei saa aru kuidas võtab üks ema laste eest sellise otsuse et nüüd ma räägin teie elust igapäev tervele maailmape ,like it or not. Kui sa leiad oma arvutist pildi mida sa sooviks facebooki panna aga seal oled sa sõbrannaga ,kas küsid temalt luba ? Loogiline et küsid ju . Mina ei eksisteeri ei facebookis ega kuskil mujal piltidega ,annaks otseses mõttes vastu tatti inimesele kes võtaks õiguse panna minust või minu lastest pilte netti. Ja kui ma näeks täna et mu ema on seda teinud siis ma oleks kurb . Jah eestsis on enamustel pildid netiks aga on ka palju inimesi kellel pole.Ma tean ju isegi et mu lapsed kaunid ja andekad ,milleks mul vaja neid reklaamida ? Sugulastel käime külas ja vajadustel saadame imessage’ga tasuta pilte lasteat ,kui on mingid võistlused jne . No pikaks läks see jutt nüüd aga mõte on selles et maailm on täis selliseid idioote kes viskavad netis sitta .Suur enamus teenakatest keda on kuritarvitatud on leitud netist.Kui palju on pedofiile kes vahivad vanemate netti topitud laste videot ja teevad ei tea mida ? Või veel hullem ,otsivad lapse üles ja teevad oma fantaasiad teoks ? Miks me ,lastevanemad selle neile võimalikuks teeme ? Tuleb ju päev kui Mari hakkab üksi koolis käima .Üleüldse usun/loodan ma et kui Maril tuleb kooliaeg ,siis saad nendest asjadest rohkem aru. Aga praegu pole küll mõtet siin nutta ja ohvrit mängida ,sa ise oled oma selle laimu ja pasa netitrollidele võimalikuks teinud . Sinu laps ei ole sinu head või halba kuulsust valinud ,seda enam ei ole ta ära teeninud seda sitta mis temast räägitakse .Seda ta ei saa praegu mitte sellepärast et netis on haiged inimesed vaid seetõttu et ta ema on selle võimalikuks teinud.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 29. juuni 2017 at 19:44

      Inimesed on erinevad. Minul oleks siiralt hea meel, kui minu ema oleks niimoodi minust kirjutanud ja kasvõi ÜLDSE pilte teinud. Kui raske on aru saada, et sina ei ole mina ja mina ei ole sina. Mis teeks sind kurvaks, ei tee mind kurvaks ja vastupidi.

      • Avatar
        Vasta hjk 30. juuni 2017 at 07:46

        Nii nagu kommentaator M pole sina, pole sina ka Mari. See mis sulle teeb rõõmu ei pruugi Marile rõõmu teha. Alles hiljuti oli Marist mitmeid vastu tema tahtmist tehtud pilte, kus ta nuttis. Teda see vägisi pildistamine ju õnnelikuks ei teinud…aga sind tegi. Ja sina tegid nii nagu sulle meeldis, mitte Marile.

        Mis puutub perekooli, siis see kaader seal on enamasti lihtsalt tülgastav. Üks asi on täiskasvanu kallal hambaid teritada, kuigi ma isiklikult ei leia, et seegi õige oleks. Aga nokkida ja ilkuda lapse kallal on absoluutne klass omaette.

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 30. juuni 2017 at 08:26

          Just, sul on täitsa õigus. Me ei saa ette ennustada, mis laps sellest kunagi arvab. Seega on täitsa mõttetu seda mängu mängida, et “äkki ta…”.

      • Avatar
        Vasta M 1. juuli 2017 at 18:04

        Ma saan aru et kõik vanemad toimetevad oma tahtmist mööda ja seda nii hästi kui oskavad aga ma lihtsalt kardan et sa ei ole süvenenud sellesse miks paljud blogijad ja veel enam ,päris kuulsused oma lapsi “peidavad” . Mitte kellegil ei ole õigus teha teisest inimesest internetikuulsust ,see kehtib ka oma laste kohta . Marikene ja ka Lende on imearmsad põngerjad ja vaata ikka mingi suur grupp inimesi et sellel imearmsal lapsel on midagi viga ja et teda tuleks nüüd avalikult norida .ja seda teevad täiskasvanud ,laste emad !! Mis siis veel koolilastest rääkida ,kes ei tea kuidas on õige käituda ,kui täiskasvanudki ei tea ? Minu jutu point oli lihtsalt see et kui sa juba oled vastu võtnud otsuse oma perekonnaliikmetest detailselt avalikult jutustada iga päev ,pildid ja videod siis tea ka et sellel on mitte alati meeldivad tagajärjed .juba see et sa imestad et mis inimesed meie ümber on kes lapsi norivad paneb mind mõtlema kas sa üldse oled aru saanud ,kuidas sinu otsus lapsi tulevikus mõjutab. Ja ma ei paneks oma aega selle tektsi kirjutamisele lihtsalt et sinu kallal norida ,ma lihtsalt tõemeeli arvan et sa ei ole seda korralikult läbi mõelnud ja su blogi on lihtsalt arenenud ilma et sa oleks saanud natuke ette mõelda .

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 2. juuli 2017 at 11:06

          Ma olen süvenenud küll, aga ma lihtsalt ei nõustu sellega. Sul oleks nagu raske leppida sellega?

    • Avatar
      Vasta Kristiina 12. juuli 2017 at 22:41

      Vot selliste mürgiste kommentaaride vastu olen sallimatu. Kellegil pole õigust öelda kas panna pilte netti üles või mitte. Ok kui ise ei taha siis olgu kuid teistele absoluutse tõena peale suruda ka ei tohi. Ise liitpuudega inimene.

  • Avatar
    Vasta päriselt hinge ja südamega 29. juuni 2017 at 02:06

    Pole sulle kirjutanud varem, aga kaua sa siin süüdimatut ohvrit mängid, toidad oma energiat teiste haletsusega, korraks ja siis mölised ja sõidad nõrgemate seljas edasi. Su postitused on kuuajalise tsükliga joodiku okse.
    Kui sinul on empaatiavõimega kõik korras, siis mina olen Inglise kuninganna . Said imearmsa looga hakkama, nii nunnu! Ok, asja juurde.
    Just, kõik tuleb ringiga tagasi, sulle tuligi ju. Sul on mingi haugi aju või??? Ise kirjutasid, et puudega lapsed on mingid põrandal ilastavad olendid ja sinu Marikesekene on täitsa terve. Nüüd kui sulle varbale astuti, keegi kuskil midagi kirjutas sinu lapse kohta, nüüd on sul äkki sügava puudega lastest kahju? Siis polnud kui ise nii halvasti kirjutasid? Nii valikuline “empaatia” ongi sul või? Vb. oligi see ühe väga raskelt haige lapse ema, kes sind häirivaid ridu postitas? Vb tema süda tilkus verd SINU postituse pärast, vb. nuttis see lapsevanem(ad) kuude kaupa patja SINU sõnade pärast!
    Sa oled üks kõige rumalam inimene kellest ma kuulnud olen. Sinu “kaastunne” ärkab siis, kui sind mingi asi puudutab? Õpi mõtlema inimene ja tee seda enne, kui järjekordset paska suust välja ajama hakkad ja jälle kellelegi haiget teed.
    Mind jättis su postitus külmemaks kui igavene jääpurikas Antarktikas, sa oled nii süüdimatu elanik, et isegi paha ei hakka.
    Sa ei õpi ei enda ega teiste viigadest, sa oled lootusetu juhtum!

    • Avatar
      Vasta Airi 29. juuni 2017 at 09:20

      Aga see ongi ju nii, et tihtipeale elus me alles siis mõistame mõnd asja, kui see meid isiklkult puudutab. Küll aga ei ole enamikul meist julgust seda tunnistada. Muutumine on elu seadus, õppimine ja uute arusaamade kujunemine samuti! See, kellele postitus päriselt korda ei lähe, ei hakkaks iial koostama ebaviisakusi ja solvangut täis sõnavalangut kommentaari. Ja tegelikult on teada ju, et see, kes teistele omistab mingeid negatiivseid omadusi, kannatab kõige enam ise nende käes…. .

    • Avatar
      Vasta Kats 29. juuni 2017 at 12:54

      Saan aru,et meil on sõnavabadus.
      Avalik blogija saab ka erinevaid kommentaare.
      Aga sulle selle kommentaari kirjutaja ütlen mine perse.. Ei see on liiga hea koht. Mine põrgu!!!

      • Avatar
        Vasta päriselt hinge ja südamega 29. juuni 2017 at 17:12

        Kogu kommentaar? Midagi muud öelda ei ole ega oska, siis ropendad ja mökitad. Hale ja nõrk!
        Avalik blogija saab selliseid kommentaare mis nägu ja tegu ta ise on!

        • Avatar
          Vasta Kats 30. juuni 2017 at 23:09

          Jap ropendan,mökitan jne. Sa polegi muud vastust väärt

    • Avatar
      Vasta Murka 29. juuni 2017 at 21:43

      Imelik on lugeda, et ei õpi enda ega teiste vigadest, lootusetu juhtum. Mallukas just kirjutas terve südamliku postituse oma puudega lapsest, sest ta on viimaks aru saanud, et puue ei ole midagi hirmsat, mida peab eitama ja häbenema. Kui tal mingi aeg tagasi puudega lastest kahju ei olnud ja nüüd on, siis mida muud see on kui mitte areng ja vigadest õppimine?

      • Avatar
        Vasta päriselt hinge ja südamega 29. juuni 2017 at 23:05

        Õukei! Ma siis küsin vastu, kui palju halbu asju peab temaga juhtuma, et saaks õppida oma vigadest ja areneda?
        Inimene võiks oma mätta otsast alla ronida ja lahtiste silmade ja südamega ringi vaadata ning püüda areneda enne, kui midagi juhtub (ptüi, ptüi, ptüi, ei soovi et juhtuks).
        Tema puhul on tegu egoistiga. Ka egoist saab õppida ja areneda, kui ta endale omaenese egoismi ja puudulikku empaatiavõimet tunnistab.
        Te libedad, pugejalikud, taldulakkuvad kommentaatorid teete asja ainult hullemaks. Ta ullike arvabki et on maailma naba ja et tal on õigus kõige ja kõigi kohta oma kibedat sappi pritsida. Palju õnne, jätkake samas vaimus. Tehke oma silmakirjalikkusega talle karuteene. Kiitke, pugege, õigustage, äkki näkkab ja saate tasuta nänni ka.

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 30. juuni 2017 at 08:27

          Eveliis kuule, rahune maha nüüd 😀

  • Avatar
    Vasta Rix 29. juuni 2017 at 00:59

    Üks parimaid blogipostitusi Sinult siiani. Täiskasvanulik ja väga arukas ning rahulik mõttekäik! Sa tegid õigesti, et sellest kirjutasid!

    Ja lihtsalt veel üks väike mõttekohake – ehk just sellepärast ongi Sul just selline vahva ja natuke omamoodi laps nagu armas Marike on, et see on andnud Sinule ühe hea ja vajaliku vaatenurga elule ja hindamatu arengulükke Sinule endale (ehk siis Mari on tulnud Sinu ellu Sind õpetama). Kui Mari oleks olnud 5+ arenguga superlaps, kes kõigist alati ees ja tublim, siis ei oleks Sina ehk kunagi sellesse puude ja erilisuse teemasse süvenenudki. Sul on aga läbi Sinu blogi meeletu mõju ja võim ning see praegune kirjutis oli ehe näide, kuidas Sina saad maailma (kasvõi alustades sellest 40tuh sinu jälgijast) kõigi veidi standardist erinevate inimeste jaoks paremaks kohaks muuta.
    See, et Sa võtad mingi tabu teema ja keeldud tõde peitmast, et mingit kaunist fassaadi klantspilti etendada, see ongi see Sinu fenomen. Ja samas ka Sinu võim ja võimalus teha midagi ühiskonnas ära. Ning just selliste südamest tulnud kirjutistega jõuab Su jutt kõige paremini kohale.
    Ma olen suhteliselt veendunud, et vähemalt üks neist kommentaatoritest tunneb praegu piinlikust oma ignorantsusest ning kui kasvõi üks inimene on edaspidi empaatilisem, siis oledki Sa teinud juba midagi terve ühiskonna heaks. Tegelikult näitab juba siinne kommentaaride hulk, et Sinu jutt jõudis kohale ja läks hinge paljudele nii et aitäh, et Sa selle postituse tegid! Ja aitäh, et Sa selle just sellises viisakas vormis ja rahulikul viisil tegid.

  • Avatar
    Vasta Tyy 29. juuni 2017 at 00:55

    ikka ja jälle üllatun inimeste suhtumiste ja eelarvamuste peale.
    Mu tööandja arvas et sellisest asjast nagu puudga laps ei tohiks ma avalikult rääkida. No mida ?! Ise 75 ja ajab nii lolli juttu. Teine tuttav ütles jumala süüdimatult , et sa ise nii normaalne inimene, kuidas sul saab olla puudega laps? Kolmandad imestasid, küll kiitval toonil, et sa oled ta alati igale poole kaasa võtnud ka käitud/suhtud temase kui tervesse.
    Minu paneb imestama hoopis mõte et haige laps on häbiväärne ja teda tuleb kohelda kuidagi teisiti.
    Karma aga on midagi mis pärineb eelmisest elust ja mille üle me ei tea vaielda.
    On selline saatus ja käin selle läbi nii rõõmsalt kui jaksu on, et järgmine elu saaks selles osas
    sest õppetunnist vabaks. Samas on mul tunne, et pean oma kogemut jagama neile kel pole kokkupuudet antud teemaga – panna mõtlema ja mõistma. Kui olen oma imestamised ära imestanud saan ka neist teisiti arvajaist aru – ole sa noor või vana kui sul elu pole kokku viinud selle teemaga ja sulle on keegi (kodu, sõber, jne) edasi andnud sellise suhtumise, siis miks peaksid sa teadma? No jah laus õelusest see küll ei vabasta – koguvad siis omale karmavõlga. Empaatiavõime on inteligentsuse üks osa. Selle puudus teeb nad samuti puudega isikuteks. Mallu anna neile andeks, sest nad ei tea mida nad teevad.
    Minu laps on mu suurim õpetaja ja ma olen selle eest tõesti tänulik. Äege tõlgendage seda vääriti.

  • Avatar
    Vasta Velli 28. juuni 2017 at 23:23

    Soovin Marile edu arengus. Ta on tubli laps ja laps areneb lihtsalt omas tempos. Tubli ema oled, et tead kelle poole lapse probleemide korral pöörduda. Ei maksa uskuda pessimistlikke arste, kes oma hinnangu andmisega suruvad lapse ema vastu maad. Kõik läheb hästi, hoia lippu kõrgel!

  • Avatar
    Vasta Airi 28. juuni 2017 at 20:31

    Tunnustan väga, et tõstatad oma blogis erivajadustega lapse teemat hooliva ja olukorda teadvustava lapsevanema vaatevinklist. Meelsasti loeksin just selliseid postitusi rohkem (edusammud, komistuskivid). Usun ja loodan, et see innustab ehk ka teisi vanemaid tegutsema. Olen erialalt lasteaia eripedagoog ja näen kahjuks väga sageli just sellist suhtumist, nagu siingi kirjeldatud, et küll läheb mööda või kasvab välja… . Paraku see alati nii ei ole ja kaotatakse olulist aega lapse arengu toetamisel. Aitäh sellisel teemal avameelselt kirjutamast ja palju jõudu ning järjekindlust!

  • Avatar
    Vasta Tiia 28. juuni 2017 at 18:14

    Võttis pisara silma, nõmedad inimesed, tublid olete ?

  • Avatar
    Vasta Maris 28. juuni 2017 at 17:51

    Ma lihtsalt soovitan väikse ettevaatusega nendesse logopeedilistesse muinasjuttudesse suhtuda. Muidugi on kasu kui lapsega harjutisi teha ja läbi muinasjuttude on ju väga hea viis last motiveerida tegema harjutusi, mis muidu on suhteliselt kuivad ja igavad, aga nendes videotes on päris palju tehnikavigu, millele peaks just tähelepanu suunama (nt ühe plesande puhul oli see, et tegelikkuses tulev kasu sellest, kui laps teeb harjutust nii , et lõug ei liigu kaasa, aga seal muinasjutus öapsel liikus ja eraldi sellele tähelepanu ei suunatud ka jms). Eriala õppiva inimesena oskan seda tähele panna, aga videote tegijast saan täiesti aru, kust need vead tulevad – ta pole logopeed ega eripedagoog, kellele seda oleks detailselt õpetatud vaid lihtsalt tubli ja hakkaja lapsevanem, kes on oma lapsega seda teekonda läbi käinud.

    • Avatar
      Vasta Maris 28. juuni 2017 at 18:16

      Tahtsin veel lisada, et sinu suhtumine Marisse on kiiduväärt! Mitte see, et sa teda armastad ja kiidad jne. Seda teeb iga ema. Aga just see, et sa tunnistad endale lapse olukorda ja suudad seda kaine mõistusega analüüsida ning sellele vastavalt ka aidata ja abi vastu võtta. Meeletult paljud vanemad ei suuda seda omaks võtta ja elavadki nö fantaasiamaailmas, et lapsel pole mingit abi vaja ja heal juhul suudetakse vanematele abivajaduse olulisus selgeks teha kooliminekueas, kus parim abistamise vanus on mööda lastud.

  • Avatar
    Vasta Liis 28. juuni 2017 at 13:55

    Tunnistan, et Su kirjutisi juhtun lugema harva. Hetkel aga pakkus Facebook, et peaks lugema.

    Tean isiklikust kogemusest täpselt, milline kadalipp on sellises olukorras vaja läbida. Ka seda, kuidas häid spetsialiste tuleb tikutulega taga otsida.

    Mu vanim on kohe-kohe 6. Reaalselt arusaadavalt rääkima hakkas 3.5a vanuselt. Logopeedi juurde läksin, kui ta oli 2a. On meeletu areng toimunud. Ühtlasi on selgunud teisi tervise iseärasusi, mis ilma reageerimiseta ilmselt oleks hullemaks ajas muutunud. Samas ka täna pole veel kindel, kas ta saab tavarütmis alustada kooliteed või ei. Ise usun temasse!

    Järgmine laps on 3 ja räägib veel vähem, kui suurem samas vanuses. Samas on need sõnad, mida ütleb konkreetsed ja arusaadavad. Temaga alustasin samuti 2a vanuses logopoeedi juures käimisega. Ma tean, et ka tema areneb. Nüüd on tal huvi papagoi-mänguks. Püüame suvel palju rääkida ja ehk augusti lõpus saab ta logopeedi üllatada juba lausetega! 🙂

    Pesamuna on veel paarikuune. Loodan, et tema sellist tralli läbima ei pea. Samas.. ma teen kõik selleks, et lastele anda parim start eluks – tulevikus ei huvita kedagi, kui väikelapsena kõne hilines 😉

    Jõudu kõigile, kelle laps vajab rohkem tuge! 🙂 Minu enda viisid lapsed ülikooli uut eriala omandama. Ikka selleks, et saaksin neid ja ka teisi lapsi aidata.

    PS. Kommenteerida on seni lõbus, kui ise pole probleemiga kokku puutunud. Igaüks, kes on elu näinud ja omab mõistust, teab, millal tasub suu kinni hoida.

  • Avatar
    Vasta Päevalilleke 28. juuni 2017 at 13:02

    Postitus ammu loetud ja pean nõustuma sellega, et tõesti väga-väga armsalt kirjutatud! Mari ja Lende on armsad, just vaatasin korfu videot ka, mainin juba siia ära siis.

    Kommenteerida tahtsin tegelikult seda, et lapse hoiaku järgi ei saa kohe kindlasti midagi eeldada, no tegelikult teada on, et ainult eelarvamustega nõmedikud seda teevad(siinkohal mõtlen Mari kohta käivaid eeldusi, kes on niinõme, et sellist jura suust välja ajab noh…). Igatahes ma olin alati olnud väga kiire arenguga ja normaalne laps, kuid ma hoidsin käsi ees, täpselt nagu selle ühe sündroomiga lapsed hoiavad. Ja ei, mul ei ole kunagi olnud mingit sündroomi, vaid mulle lihtsalt väga meeldisid jänesed ja ma arvasin,et ma olen jänes. Ma tegin seda ikka mingi kümne aastaseks saamiseni, kuni hakkasin vaikselt teadvustama, et inimesed peavad seda imelikuks, siis lõpetasin ära vist ka, harjumine aega võttis kuid hakkama sain. Seega lapsed võivadki lihtsalt väga kummalisi asju teha ja selle põhjal ei ole ilus midagi eeldada. Jah inimesed eeldavad ikka asju, kuid mingeid lambist tulnud tobedaid kommentaare teha, just nagu praegu seal teemas, siis see on küll nõme. Ma teemat ise lugema ei viitsi isegi minna, kuna siit saab juba piisavalt aimu sellest, mis opakad seal koos on.

    Ja need perekooli käod on igatahes nõmedad, ega suhteliselt omadega perses ja opakas peab olema, et teise lapse kohta mingit rõvedat teemat teha ja tühje sõnu loopida.

  • Avatar
    Vasta Britta 28. juuni 2017 at 12:44

    Nõmmel toimetab ûks igati vahva tegevusterapeut just selliste eriliste lastega 😉 Nessa tegevus- ja teraapiatoas 🙂 tulge vaatama 🙂 oleme ka FB olemas tutvumiseks.

    Pàikest !

  • Avatar
    Vasta Diana 28. juuni 2017 at 10:58

    Nii. See postitus tekitas minus nüüd küll miljon mõtet.
    Esiteks oli see kõikidest sinu postitustest kõige täiskasvanulikum, küpsem, siiram ja tavapärasest täiesti erinev kirjatükk. Mulle üldjuhul meeldib su blogi aga vahel ei suuda ka mina uskuda, kuidas üks inimene saab nii pohhuist olla ja samas ma imetlen seda oskust, sest olen ise ülemõtleja ja ülemuretseja, et on lausa kurnav. Ühes asjas oleme aga väga sarnased-olen aru saanud, et sul on ka tohutu empaatiavõime ja see on elus väga oluline. Sellepärast mulle meeldis kõige enam lause “Mul on pigem nendest inimestest kahju, kes niimoodi üldse mõelda suudavad, sest kõne saab küll arendada, aga täiskasvanud inimsele empaatiatunnet ei saa tekitada isegi mitte peale makstes.” Ja nii ongi. Lihtsalt polegi midagi muud teha. Tapjaid jääb meie sekka ikka. Kui ma jõudsin kohani, kus sa Mari poole pöördusid, valgusid mu silmad vett täis. Ma kuulen esimest korda sellest, et tal üldse midagi viga oleks ja video järgi ei oska ka diagnoosida 🙂 minu poeg on nüüd 3,4a, alles kuu aega pissib täiesti korralikult potti ja ööd on kuivad. Lasteaeda pole me veel jõudnud kuna kolisime alles sel aastal Iirimaalt Eestisse. Olen aru saanud, et 3a Eestis üldjuhul on mähkmetest väljas ja räägivad soravalt ja panevad end ise riidesse! Minu laps on selle kõigeni jõudnud alles nüüd. Kui ta oli 1,9a, pani Iiri õde ta sunniviisiliselt kõne-ja keeleteraapiasse, kuna “2a peaks oskama öelda 20 sõna”. Arst ei leidnud mingit viga ja olin väga solvunud ja šokeeritud kuna teadsin südames, et kõikide asjadeni jõuab ta hiljem. Beebieas jälgisin, et kõik asjad mis oli vaja teha, tema jõudis sama kuu lõpuks. Samas hambad tulid juba 4kuul ja istuma hakkas ka 5kuuselt. Kõndima emadepäeval kui oli 1a 2k, mähkmetest saime vabaks 3a ja kõne hakkas arenema umbes 2-2,5.
    Väga imelik, et mõni inimene soovitab blogi kinni panna. Minu arust on see sinu töö/hobi/kutsumus ja sobib sulle väga hästi. Kui paljud inimesed saavad end teostada alal mida nad tõeliselt armastavad ja selle eest ka korralikku raha saavad? Ja kui tööl või elus on tagasilöögid/tagakiusamine, kas sa jätad kõik pooleli ja põgened? Nii mõtlevad ainult nõrgad inimesed. Mis puudutab laste kaitset, siis kuna sul on eluline blogi, on nemad ju osa sinu elust ja seega ka blogist. Ma ei leia selles midagi halba. Sa võid end kivi alla ka peita, halvad inimesed jäävad ikka maailma eksisteerima ja suud pruukima 🙂
    Veel üks mõte, mis siit kommentaaridest läbi kumas. Et perekool koosneb madala haridustaseme ja hariduse pooleli jätnud inimestest. Elus pole oluline mitte kraad, see ei tee sinust inimest aga empaatiavõime, emotsionaalne intelligentsus ja üldine haritus ja elukogemus. Ma olen neid ülikoolilõpetajaid näinud, kes on lollid nagu lauajalad ja mind täitsa hämmastab kuidas nad kooli läbi on saanud. Ja samas on minu kaasa, kes jättis keskkooligi pooleli ja on minu jaoks kõige targem ja sooja südamega inimene 🙂 kõik oleneb taustast.
    Et need kommentaarid šokeerisid ka mind, mõtlesin, et tahaks sellist inimest kohe näha, kes sellist iba ajab. Mõni soovitab neid mitte lugeda aga mina olen ka selline, kellele meeldib teada. Öeldakse jah, et mida ei tea, haiget ei tee aga no mina pole seda tüüpi kes pea liiva alla peidaks. Tean ja on valus, aga vähemalt ma tean 🙂
    Ma imetlen su perekonda. Sinul on see, mida miljonid inimesed eluaeg otsivad-suurepärane suhe, armastusest sündinud lapsed ja võimalus teha seda, mida süda soovib. Ära kunagi sellest loobu ja ma loodan, et sa kirjutad kuni lõpuni kõigest ausalt. Sest see on elus kõige tähtsam!

    • Avatar
      Vasta EQ 28. juuni 2017 at 11:48

      Tere!

      Jah, nõustun Teie seisukohaga, mis puudutas minu kommentaari. Täiesti! Minu point seisnes: olen kindel, et need, kes Marianni ja Mari arengu kohta selliseid negatiivseid kommentaare laovad, on 90% sellise tasemega. Ma ei mõelnud siin, et kõik on sellised. Kindlasti mitte. Põhirõhk oli siiski neil, kes seal sellist soppa loobivad. Vabandan, kui kommentaar tundus üldistav, see ei olnud minu soov. Miks ma nii arvan, sest suhtlen oma töös paljude inimestega ja olen aastaid märkanud, et selline negatiivne ja ühekülge mõtlemine on enamasti vähese haridusega inimestel. Kindlasti mängib rolli ka kasvamine jnejne. Sh on mõned ka minu enda sugulased või sõbrad. Üks asi on see, kui inimene on nt põhiharidusega, aga arendab end iseseisvalt edasi ja läbi selle avardab mõttemaailma. Teine asi, kui jääbki nö paigale. Seda viimast pidasingi silmis.

  • Avatar
    Vasta Virge 28. juuni 2017 at 10:45

    Ma lugesin selle postituse läbi ja mul on meeletult hea meel, et Mari areneb. Küll aeglaselt aga ikkagi areneb ja see ongi kõige tähtsam. Küll aga panevad mind pead vangutama need täiskasvanud naised, kes ründavad väikest last. See on lihtsalt äärmiselt ebanormaalne ja lausa haige. Mulle lihtsalt ei mahu pähe kuidas saaks normaalse psüühikaga (fakt: suure tõenäosusega on neil ajukeemia siiski sassis) inimene midagi sellist öelda ja arvata. Haiged inimesed.

    Mina hoian Marile igatahes pöialt ja elan kaasa 🙂

    • Avatar
      Vasta Triin 28. juuni 2017 at 10:49

      Need naised ei ründa ju last, vaid ta vanemaid.

      Loe veelkord:
      “Issand, see Mallukas on ju ise täitsa sooda, riputab oma puudega lapse lälisemist kuskile netti üles, et huvitav, kas ta ise ei saa aru, et pea neljaastane laliseb nagu aastane laps, kui piinlik! Et kas ta ise ei saa aru, et see pole normaalne või on tal lihtsalt nii pohhui?”

      “On, on pohhui. Ta ei raatsi Mari arendada, vaene laps on vaimupuudega, aga ema ostab selle raha eest väiksemale kärusid kokku!”

      • Avatar
        Vasta Carry 28. juuni 2017 at 11:24

        Sama hästi nad ründavad Marit rääkidest temas kui vaimupuudega lapsest, kes läliseb ja vehib kätega nagu autist. Kas need väljendused pole lapse kohta solvavad? On ja sama mis ründamine. Ainult HAIGED täiskasvanud saavad nii rääkida.. aga eks samasugused kaitsevad neid.

        • Avatar
          Vasta Triin 28. juuni 2017 at 13:21

          Ma ei kaitse ega süüdista kedagi, avaldan lihtsalt arvamust.
          Püüan ise aru saada, mis paneb inimesi sellsieid kommentaare jätma.
          Alles hiljuti oli siin teema, kus pärismitmed kommentaatorid olid valmis laste läheduses suitsetada julgevatele ossidele suitsukoni silma kustutada.
          Selge on see, et video järgi on väga raske kellelegi diagnoosi panna, ja mistahes arvamised on sel teemal, mis puue kellelgi parajasti on, ja kui kaugele arenenud, absoluutselt üleliigsed.
          Puudelisus ei ole teema, millega lahmida.
          Ka olen täiesti nõus, et need kommentaarid on haiget tegevad, seda nii Marile, kui ta kunagi neid lugema satub, kui ka Mari vanematele praegu.

          Ja sellest on väga kahju, et ärapanijaid me keskel nii palju on.

          • Avatar
            väga väga naine 28. juuni 2017 at 20:55

            Vahekommentaar natu teisel teemal: mu poeg ja tema klassikaaslane kasutavad koos olles sõna “puudega” sõimusõnana.
            Ma siis alati meenutan neile, et mul on ka puue, kas see teeb mind kuidagi viletsamaks v?!

  • Avatar
    Vasta Sandra 28. juuni 2017 at 10:34

    Mallu, see on ju kohutav, milliseid inimesi olemas on!!! KUIDAS see võimalik on, kas on siis selliste lastetuba täielikult puudulik olnud. Hirmus ja nii nii kurb mõelda. Isegi, kui mina, sina ja 99% teisi teame, et nii asi ei ole, nagu sellised vigased kirjutavad, siis mulle-võõrale, teevad sellised öeldud sõnad toreda lapse kohta lausa haiget.
    Muidu Mari kirjeldus meenutas mulle hullult minu septembris kolmeseks saavat poega 😀 Kõne on tal rohkem, aga ülejäänud jutt, kui palju armastust ühe lapse sisse mahub ja kui abivalmis ta on, täpselt minu laps 😀
    Tahaks ka Mari kohta edaspidi lugeda, kuidas paroolini jõuda? 🙂

    Musid-paid teile ja las koerad hauguvad! 😀

  • Avatar
    Vasta Marjaana 28. juuni 2017 at 09:38

    Mina ei teadnudki et Maril üldse midagi viga on.Ta on lihtsalt imearmas laps.igakord kui kirjutad midagi mari või lende kohta loen suure huviga.Mari on üks kõige armsam kolme aastane kellest kuulnud olen,tal tundub olevat väga äge iseloom.Sooviksin ka endale sellist pisikest tüdrukut ❤️

    • Avatar
      Vasta Carry 28. juuni 2017 at 11:27

      Ega tal polegi midagi viga, lihtsalt meil on kombeks kõik väikesed kõrvalkalded NÖ normist kohe puudeks tõlgendada)).

  • Avatar
    Vasta Maria 28. juuni 2017 at 08:12

    Hei! Las koerad hauguvad- karavan liigub ikka edasi! Jõudu ja rõõmsat meelt!

  • Avatar
    Vasta Epp Petrov 28. juuni 2017 at 08:05

    Armas Mallu! Ma pole su fänn ja tänagi sattusin seda lugu lugema täiesti juhuslikult. Mulle väga-väga meeldib, kuidas sa kirjutad nii armsasti oma lapsest. Mina olen nelja lapse ema ja üheteistkümne lapse vanaema ja ütlen oma elukogemuse najalt, et on äärmiselt rumal lapsi üksteisega võrrelda skaalal parem-halvem. Kui väga vaja võrrelda, siis sobib tõesti vaid kiirem-aeglasem skaala, aga ka sellega ei maksa liiale minna. Iga inimene, mitte ainult laps, vaid ka täiskasvanu terve oma eluea jooksul areneb ja õpib erinevaid asju igaüks oma tempos ja järjekorras. Minu esimene kõrgharidus on matemaatikast ja seepärast ma julgen väita, et statistika ei peegelda mitte midagi muud, kui vaid seda, keda/mida kus kui palju olemas on. See, et ühte ilmingut esineb rohkem, ei tee seda ilmingut paremaks ega halvemaks ja kaugeltki mitte normaalsemaks, vaid näitab vaid selle ilmnemiseks soodsate asjaolude olemasolu.
    Iga ema, kellel on vähemalt kaks last, teab, et ka samade vanemate lapsed on samas kasvukeskkonnas erinevad, rääkimata siis erinevustest erinevate perede laste vahel. Kõik lapsed on väärt armastust, olgu nad millised tahes. Ja tore on lugeda, et sa oled sellest aru saanud ja julged seda nii kenasti välja öelda.
    Rõõmu sinu ja su laste ja pere päevadesse!

  • Avatar
    Vasta Jaanika 28. juuni 2017 at 07:10

    Mina soovin sulle, Mallukas, ainult jõudu ja jaksu.
    Oled imeline ema, kes armastab oma lapsi.
    See, mida arvavad meie eliitemad, kellel pole muud teha, kui laps koduõue vankriga magama panna ja facebookis istuda .. ei peaks küll Sind ja Sinu pere kõigutama.
    Inimesi on igasuguseid- kellele ema, kellele tütar!

    Minu silmis on Mari üks imearmas laps, kes teeb oma asja! Jõudu ja jaksu Teile ja kannatage ära.

    Nagu mulle meeldib öelda, et kajakad ikka kisavad kui laevad sõidavad! Jätka oma teekonda ja olge tugevad!

  • Avatar
    Vasta Eliisa 28. juuni 2017 at 00:59

    Väga ilusti kirjutatud! Marist kasvab üks tore ja hea inimene.

  • Avatar
    Vasta Liina 28. juuni 2017 at 00:11

    Jäi silma, et otsisid hiljuti facebookis kohta kus Mari poniga ratsutada saaks. Lugedes seda postitust tekkis küsimus, kas oled kunagi mõelnud ka ratsutamisteraapia proovimise peale? Tallinna lähistel peaks tegijaid küll leiduma ja usun, et Marile võiks see teraapiavormis loomaga suhtlemine ja ratsutamine päris tore ja arendav olla.

  • Avatar
    Vasta Lisa 27. juuni 2017 at 23:42

    Pigem tasuks võtta seisukoht, et kuskil keegi on usaldanud just Sulle ja paljudele teistele toredatele peredele kasvatada just neid “teistmoodi” ja “erilisi” lapsi.
    Seega kõik need Perekooli ja muude kommuunide kirjaneitsid on väga paljust ilma jäetud!
    🙂

    • Avatar
      Vasta Laura 28. juuni 2017 at 07:29

      Tahtsin just sama kirjutada. Mari on valinud omale parima ema ja pere kuhu sündida.
      Ma tihti imetlen sind kui loen mida kõike sa oma pisikese tütrega koos teed jne .
      Mari on väga vinge tüdruk!

  • Avatar
    Vasta Eelika Lumiste 27. juuni 2017 at 23:23

    Tean täpselt oma kogemustest seda olukorda. Kuigi ma põen diabeeti hoiti koolis minust eemale ja olin nagu katkuhaige aasta muidugi oli siis 1987. Aga koolilapsena oli väga raske.Tubli et oma lugu jagad ja suunad tähelepanu ka teistele vanematele. Minu poeg hakkas ka hilja rääkima ja nüüd on kooolis logopeedi juures.

  • Avatar
    Vasta Pia 27. juuni 2017 at 23:01

    Väga südamlik ja siiras postitus! Loodan väga, et saate abi teraapiatest, millega juba alustasite. Tundub, et olete õigel teel.
    Parooli all postitamist ei soovita, selle jaoks on su lugejaskond liiga suur, usu mind, et sa ei viitsi tegeleda sadade paroolilunijatega ja nagunii lekib see parool mingi hetk.
    Pigem jäta siis avalikult kirjutamata.
    Arvesta aga sellega, et kindlasti suuremat osa lugejaid kõnetavad rohkem Mari-teemalised postitused kui tootearvustused ja muu tühi-tähi.
    On näha, et seda postitust kirjutasid hingega ja mitte üle-jala. Selliste pärast me siin käimegi ja sulle ja su perele pöialt hoiame.

  • Avatar
    Vasta Marili 27. juuni 2017 at 22:47

    Mari meenutab mulle viimasel fotol Mashat 😀 Nii armas ja kindlasti sama nutikas ka!

  • Avatar
    Vasta Neiu L 27. juuni 2017 at 22:45

    Mina su asemel sulgeks blogi. Ja mitte seepärast, et see sitt on vaid oma laste huvides. Eales ei laseks oma lastele puid alla panna. See blogi annab vaid toladele hoogu juurde. :S

    • Avatar
      Vasta E. 27. juuni 2017 at 23:02

      Kust nad saavad siis raha,et marile ja lendele süüa osta? Ja üleüdse kõike muud mida vaja.

      • Avatar
        Vasta Neiu L 28. juuni 2017 at 01:15

        Mallukas ei ole invaliid, et ta ei saaks tööl käia ju.
        Või mis sa arvad tõesti, et parem variant on see, kui su last avalikult laimatakse?

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 28. juuni 2017 at 10:06

          Me ei saa iial võrrelda, et mis on mu lapsele parem. Kas see, et ma saan temaga aega veeta vaid nädalavahetusteti vs see, et kord poole aasta jooksul mingid segased kuskil netis plärtsuvad.

          Minu kodune töö on see, mis reaalselt paneb meie pere niimoodi funktsioneerima, nagu meile sobib. Tahame, lähme reisile, tahame, lähme kuskile teise linna jne. Töökohaga nii enam ei saa.

        • Avatar
          Vasta Vaike 28. juuni 2017 at 10:41

          Neiu L, Mallukas on korduvalt kirjutanud, et blogimine koos oma ilude ja valudega on osa temast. Nii suur osa, et sellest loobumine teeks temast oma lastele ehk üldse õnnetu ema ja see pole lastele sugugi parem. Samahästi võiks soovitada näitlejal loobuda oma tööst, sest sellega kaasnev avalik tähelepanu ei hõlma ainult teda, vaid ka tema perekonda. Vbl kasvavad avaliku elu tegelaste lapsed sedasi hoopis tugevamaks? Me ei tea seda, iga inimene on eraldi isiksus. Lapse vati sees hoidmine ka midagi paremaks ei tee, sest varem või hiljem kohtub ta päris eluga ja olgu ta, kelle laps tahes, ikka leidub keegi, kes põhjuseta halvasti ütleb ja kellele ise ütleme. Mõni lihtsalt rohkem, teine vähem.

          • Avatar
            Triin 28. juuni 2017 at 10:54

            Lapse vati sees hoidmine ei tee teda tugevamaks, seda kindlasti mitte, ja vati sees need lapsed ei kasva. Tegevuste ja aredavate mänguasjade külluses küll.
            Samas on aga on asju, mida ehk ei peaks avalikkuse ette laotama.
            Aga eks iga ema teab ise k6ige paremini, mis ta lastele hea on.

    • Avatar
      Vasta väga väga naine 28. juuni 2017 at 08:55

      Vaata, sina Mallu asemel teeks nii, aga tema ei ole sina ja sina ei ole tema ja teil ei SAAGI sama olukord tekkida elus, sest te olete erinevad inimesed.

      Krt, sellest ka aru ei saa, et maailmas on väga palju erinevaid inimesi ja sina ei ole see Kõige Õigema mõõt rohkem, kui keegi teine?

  • Avatar
    Vasta Merrru 27. juuni 2017 at 22:42

    Olles ise õppinud lasteaia abi õpetajaks ja ka sotsjaal nõustamist siis tean et palju on meie hulgas ju lapsi kellel igal ühel oma mured ja rõõmud ja see, et keegi sildistab kuskil on nii tavaline ja jube. Meile, kui noortele siis ju koolis tehti esimese asjana selgeks, et sildistamine pole meie asi kui järjest asi välja koorub saame me arengutest aru ja täpsemalt teada asjad ei käigi ruttu ja kohe, et tee suured sõna võtjad seda teaks!! Ja just laps on laps vahet pole milline ta siis on. Ja minu meelest on Mari väga armas ja tore laps. Ps ole tubli sest olete super peeekond ja ära tee kindlasti välja nendest sopa pritsijatest. Ütleme naljaga pooleks nagu väiksed lapsed kes teisele nime annab see ise on ????

    • Avatar
      Vasta Merrru 27. juuni 2017 at 22:43

      Perekond #

  • Avatar
    Vasta marju 27. juuni 2017 at 22:37

    Minu jaoks, alates sellest kui sa hakkasid kirjutama Marist ja tema kõnest ja arengust, muutus sinu blogi sellisest tühjast ajaviitmise kohast mingiks päris asjaks. See ei tekita minus võõristust ega kaastunnet, vaid austust ja ligimesearmastust. Mari on muidugi ka lihtsalt nii armas ja pull kuju, et tema tegemistest on alati lahe lugeda. Kummaline, et kõik ei mõtlegi nii, Kui ma satun mingeid eriti vastikuid kommentaare lugema, a la need mida sa postituses tsiteerid, siis ma alati imestan, mis inimesed need küll on. St kas need on tavaelus täiesti normaalsed ja elavad ennast kuskil netis välja, või pigem ongi täitsa täiskohaga kurjamid.

  • Avatar
    Vasta Ülle 27. juuni 2017 at 22:30

    Ma lihtsalt nutsin ja nii kurb hakkas kui õelad ja kadedad võivad ikka inimesed olla ja isegi laste vastu. Mariann sinule ja su armsale perele ikka päikest.

  • Avatar
    Vasta Helen 27. juuni 2017 at 22:25

    Nii ilusti kirjutatud! Siit kohe õhkab armastust Marikese vastu!
    Olge tublid, kõik saab korda ja teised ei loe! 🙂

  • Avatar
    Vasta Maria 27. juuni 2017 at 22:20

    Mu meelest on kuritegelik laste kohta midagi halvustavat kirjutada, kommida.
    Ilmselt peaksid sa ses osas ka paksu naha kasvatama, aga ilmselt on see väga raske.
    Mulle on alati meeldinud öelda, et lapse arengus toimub kõik õigel ajal…või natuke hiljem. Igal lapsel on oma aeg ja omad oskused. Õnneks olete spetsialistide hoole all ja kui see kõne kord paisu tagant valla pääseb, siis tuleb ka Mari kõne. Loodan ja hoian pöialt.

    Jätkuvalt saadan Marile häid soove ja loeksin ja edaspidi teie tegemisi, aga kuna ma ise ei postita oma lastest mitte silpigi internetti, siis mõistan seda väga hästi kui teed seda kaitstult.

  • Avatar
    Vasta Salme-Marta 27. juuni 2017 at 22:01

    Heldus. Sa ei peaks nii ägedalt reageerima. Õigemini – Sa ei peaks üldse mitte kuidagi reageerima. Arvad, et need “arvajad” võtavad seda nii tõsiselt? Usu, ei võta. Pasandavad oma sõnad kuskile maha ja sinna see jääb. Aga et asi lastesse puutub, siis usun jah – need võiksid tõesti parooli all minna, see oleks nende suhtes aus ja väärikas.
    Tubli oled, armas laps. Ja Sinu tirtsud niisamuti. Kogu Su pere.

    • Avatar
      Vasta Carry 28. juuni 2017 at 11:30

      Ma pole kunagi ühtegi parooli all olevat postitust küll lugenud ja ei tea kuidas see asi käib. Aga kas ei saa juhtuda nii, et see parool ikkagi kuidagi uitama läheb??? Et keegi küsib ja siis saadab mingile käole edasi?

  • Avatar
    Vasta Anni 27. juuni 2017 at 21:41

    Perekool! Issand, miks seal üldse üks normaalse IQga inimene käima peaks? Ammu juba ei ole neis foorumites midagi muud peale kollase keelepeksu. Kunagi esimest last oodates sai sirvitud, lapseootuse teemasid loetud- aga tundub, et neil teemadel vist seal enam ei räägita vaid hoopis pekstakse keelt. Mallukas, las arutavad, kel oma elu pole! Ära loe, ära tee väljagi! Edu, tubli oled!

  • Avatar
    Vasta Kadi 27. juuni 2017 at 21:29

    Täiesti uskumatu, et mõni inimene võib nii nõme olla ja hakata kuskil foorumis arutlema, missugused lapsed kellelgi on. Nimeliselt ja puha.
    Aga nagu ka paljud teised siin, olen jumala nõus, et mulle meeldib sinu blogi ja et sa oled selline ehe ja aus. Hästi lahe on lugeda sinu pere tegemiste kohta nii siiral viisil. Jään alati lugema! ?

  • Avatar
    Vasta regiina 27. juuni 2017 at 21:11

    Jeee! Sa oled väga hea inimene ja lihtsalt süda läheb soojaks, kui seda teksti loen. Do your thing! Mulle sa meeldid!

  • Avatar
    Vasta Leila 27. juuni 2017 at 21:10

    Oeh täitsa kurvaks teeb nende pahatahtlikke inimeste poolt öeldud sõnad. Aga Mallukas, kogemuste põhjal võin sulle öelda, et kadedus on see mis pahatihti suunatakse inimese nõrgemale kohale ehk, kui sinus endas ei leita vigu, siis leitakse keegi sinu lähedaste juurest, et võimalikult palju haiget saaks teha. Järelikult häiribki neid inimesi see, et sul läheb hästi. Edu teile.

  • Avatar
    Vasta Kristel 27. juuni 2017 at 21:10

    Tahaks sind ja su imenunnut Marikest kohe kallistada (ei elaks ma nii kaugel – oleks ma vist uksetaga juba) 😀

    Minul küll kahjuks pole sinu parooli, kuid loodan südamest, et Maril läheb lasteaias kõik hästi ja (no krt nutt tuleb peale hetkel) ma usun temasse ja minuarust oled sa küll väga hea ema!

  • Avatar
    Vasta kersti 27. juuni 2017 at 20:47

    Ma tavaliselt ei avalda oma arvamust netis,aga kui laste kallal keelt teritatakse ja arutatakse kes on milline siis teeb see mind väga kurvaks.Kahju kui täiskasvanud inimesed nii rumalad on . Sina Mallukas ära kuula neid sest lapsed on kõige armsamad olevused ja nendele ei tohi iialgi liiga teha.Oled väga tubli ema ja ole uhke oma armsate plikade üle.Kaunist suve teie perele!

  • Avatar
    Vasta EQ 27. juuni 2017 at 20:41

    Olen kindel, et 90% Perekoolis kommenteerijatest on madala haridustaseme või pooleli jäänud haridusega inimesed. Need inimesed ei ole ilmselt elus edasi liikunud ja mõistus ei ole kaugemale arenenud. Võiksin oma pea panti panna. Sellised ei ole võimelised asju teisest küljest nägema ega analüüsima. Mul on alati kahju selliseid inimesi vaadata/lugeda. Usu mind, ka Sinu praegune kirjutis, mis on väga südamlik ja loogiline, ei jõua nendeni. Nad on lihtsalt nagu elus seisma jäänud. Ühiskonna heidikud. Teie hoidke pea püsti ja astuge elus edasi. Selliseid ei ole väärt reageerimistki.

    • Avatar
      Vasta Mir. 28. juuni 2017 at 00:40

      90% populaarsetest blogijatest on ka madala haridustaseme või pooleli jäänud haridusega inimesed, kes pole elus edasi liikunud ja mõistus ei ole kaugemale arenenud. 😀 Irooniliselt ju tegelikult täpselt üks ja sama kamp, aga kui nägu on jutu juures, siis see leiab kaasanutjaid ja kaasakiitjaid.

  • Avatar
    Vasta Nana 27. juuni 2017 at 20:29

    Kohati tundub, et perekool on üks madalalaubaliste matside kohtumispaik. Normaalsele inimesele ei mahu pähegi, kuidas saab keegi selliseid postitusi ja kommentaare üldse teha. Mis nende inimeste peades toimuda võib… Tegelikult on mul neist kahju. Nad ju ise ei saa arugi, et nad pole just kõige kirkamad kriidid ja Mari intelligentsitase ning empaatiavõime ületab juba praeguses vanuses nende
    täiskasvanud kommentaatorite omi. Maailm on ikka kirju.

  • Avatar
    Vasta Kata 27. juuni 2017 at 20:22

    Võib öelda, et julgelt 75% postitustest jätavad mind a) külmaks b) ei lähe minu mõtteviisiga kokku, aga selle puhul siin olid ka minu silmad tiba vesised. Lapsed ja jutud neist on asi, miks ma selle blogi üldse kunagi üles leidsin ja aegajalt siia uuesti satun.
    Mari tundub kirjelduse ja piltide-videode järgi üks armas tüdruk olevat, ja isegi kui poleks, ei näe ma põhjust, miks keegi tema üle kusagil misiganes moel arutlema peaks (mujal, kui käesolevas blogis ja ikka sündsal viisil).
    Kui 3-aastase kõne areneb, siis on temaga kõik hästi. Kõne hilinemine ei tähenda, et sellega oleks edasisele elule tempel peale löödud. Võimalik, et ta on lihtsalt mitteverbaalses väljenduses väga edasijõudnud ja tema lähedased saavad temast ilma sõnadeta liiga hästi aru ehk siis pole olnud erilist põhjust pingutada. Nüüd, kus laps näeb, et rääkimisega saab asjad veel paremini aetud, on tal ka endal huvi juurde õppida ja kogu protsess edeneb meeletu kiirusega.
    Kui olete endale juba avaliku elu tee valinud, siis peab ilmselt mõningase “kobisemise” ja õelate keeltega arvestama, aga kui keegi ikka väga isiklikult – ja veel last – ründab, siis on ehk põhjust võimuorganeid asjasse segada.
    Ikka jõudu ja armastust, ning: those who care don’t matter, those who matter don’t care 🙂

  • Avatar
    Vasta Kadri 27. juuni 2017 at 20:14

  • Avatar
    Vasta Veronika 27. juuni 2017 at 19:53

    Nii armsasti kirjutatud. Mul tuli pisar silma. Olen ka nagu emalõvi kes seisab oma lapse eest. Pole kunagi aru saanud kuidas saab last kritiseerida miks ta mõningaid asju hiljem teeb kui teised ? . Mäletan kuidas uuriti minu lapse kohts koguaeg miks ta juba ei kõnni. Mina ikka rahulikult kõik omal ajal. Ära kuula neid inimesi kes õelutsevad. Ma iga kord vaatan teie pilte kui siiralt rõõmus ja armas Mari on ? Palju päikest teile ☺

  • Avatar
    Vasta R 27. juuni 2017 at 19:51

    Neli aastat tagasi käisin oma lapsega esimest korda sellise arsti juures, kes midagi lapse kõne puudumise kohta arvata võis. See oli taastusraviarst, kes pidi võimaldama saatekirjad logopeedi ja tegevusterapeudi juurde. Ta ei vaatand mu lapse poolegi, istus seljaga lapse suunas, kirjutas arvutisse infot ja teavitas, et see siin on autistlik laps, kes ei saa kunagi terveks ega tohiks mitte mingil juhul lasteaeda minna, seal kõik halveneb! Minu reaktsioon oli NUTT. Lihtsalt nutsin, ema oli mul ka kaasas, tema siis ütles arstile, et äkki selliseid diagnoose ei peaks loopima esimesel kohtumisel. Kui arstil oli käidud, läks laps vanaema juurde ja mina tööle tagasi. Olin näo juba sirgeks saanud enam-vähem, astusin kontorisse ja ülemus sai kohe aru, et miski pole hea. Küsis siis minu käest, et mis juhtus ja seletada proovides hakkasin uuesti nutma, nii raske oli. Istusin oma laua taha ja kõrval töökaaslane, kes samuti väikelapse ema, vaatas mind ja ütles: ”Ma olen alati rääkinud, et see kõik on karmavõlg.” Tänaseni mõtlen sellele lausele vahel, et appi, kuidas ta julges nii öelda ja appi, kuidas ma vait jäin niisuguse asja peale?!
    Igatahes laps nüüd 7a, ei ole autistlik, aga on ikka eriline. Kasvame teda kasvatades iga päev ise ka, õpime uutmoodi toimetama, tema vajadusi arvestama nii, et jääks vähemaks raskeid hetki. Täna just tõime ta sules kaubanduskeskusest välja nii, et ta peksis mind ja mu meest vaheldumisi käte jalgadega, sülitas, röökis. Inimesed vaatasid pahakspanevalt aga mis teha, selliseid asju meie peres, meie lapsega juhtub, üha harvem kuid ikka.
    Kuna laps muudkui areneb, kõne paraneb, käitumine muutub paremaks, siis kahjuks viimasel ajal jääb ta inimestele nö halva lapsena peamiselt silma. See on jube väsitav, et me iga päev kuskilt kellegi käest ikka riielda saame, märkuseid tehakse, näpuga viibutatakse jne. Jaanipäeval suurel üritusel lausa üks eriti ”normaalne” 30ndates naine ütles mu mehele karjudes, et kui see laps tema oma oleks, siis ta oleks ammu talle juba selliselt kerepeale andnud, et on antud!
    Sellises maailmas me elame ja selliseid lapsi me kasvatame……peab harjuma ja parimal moel toime tulema.
    NB! Minu laps on ka tantrumite väliselt lihtsalt imeline ja armas isiksus, kes pole kunagi kade, on kaasatundlik, kõige elurõõmsam ja nunnum üldse.

  • Avatar
    Vasta Maria 27. juuni 2017 at 19:50

    Ma olen väga pettunud, kui enam Mari kohta lugeda ei saa. Temaat jutud ja pildid on alati koige toredamad ja armsamad, ja lood sellest, kuidas ta midagi naljakat ütleb, on mu Lemmikud. Õnneks jõuab Lende ka varsti kunagi sellesse lahedasse ikka:D.

  • Avatar
    Vasta Merli 27. juuni 2017 at 19:49

    Kurb lihtsalt millised inimesed olemas on 🙁 Ags sina oled tubli.

  • Avatar
    Vasta Liis V. 27. juuni 2017 at 19:45

    Tublid olete, kohe kena oli lugeda 🙂

  • Avatar
    Vasta Rane 27. juuni 2017 at 19:32

    Sa ole Super ema. Ära pane tähele neid kibestunud inimesi, kes pisikese Mari kohta pahasti ütlevad. Ta on sul igati armas ja tore pliks. ☺ Jõudu ja jaksu!

  • Avatar
    Vasta M 27. juuni 2017 at 18:58

    Mallu, rahu!
    Mari on copy-paste minu pojast! Seda arengu, südamlikkuse, naeru- ja jonnitujude ja kõige muu poolest.
    Ka tema areng on olnud selline, et kõik tuleb peale õiget aega või pisut hiljem.
    Oleme käinud läbi kõiksugused uuringud, Tallinnas ja Tartus!
    Peale aju magnetuuringut üldnarkoosi all ütlesin stopp – diagnoos ei muuda midagi, asjale nime andmine ei arenda mu last!
    Nüüd räägib juba (pikad laused tulevad oma keeles, aga lühilaused juba arusaadavalt). Inglise keeles loeb numbreid kahekümneni, oskab lugeda sõnu, teab nädalapäevi, pole olemas automarki mida ta ei teaks, tal on mudeleid 130 ja teab täpselt kui miskit puudu, ta on tähelepanelik, super mäluga ja üks mõnus musitajast kaisukas ?! Jne, jne…
    Sain aastaid kõõrdpilke, kui ta oma keeles mulisedes oma päevast rääkis ja 4,5-selt polnud nõus potti pissima, aga nüüd olen harjunud ja tean, et kõik tuleb omal ajal (potile küsis täpselt viieselt ja päevapealt oli mure unustatud)…
    Mu poja viiene ja loen su blogi peamiselt Mari pärast (nu Lende on ka muheduse tipp!). Sorry- hea on lihtsalt näha, et mu poja pole ainus, jälgida ja jällegi nentida, et huhh meil see juba läbitud ja panna ennast sinu olukorda.
    Mulle meeldib Mari krutskeid täis nägu, tema pealehakkamine ja kõik see, mis teeb temast ühe üliägeda tirtsu!
    Ma näen, et Mari on ka eriline ja usu, need erilised on tihtipeale igas mõttes erilised ja südames rikutumad (mu laps käib tavalasteaias ja saan võrrelda teiste temavanustega)!
    Mulle meeldib mõelda, et ka mina olen eriline sest mu poja valis välja minu ?! Jumal tänatud, et ei sündinud ühe perekooli haraka juurde!
    Mallu, nina püsti – sa oled väga tubli ja super ema, su lapsed on armastatud ja seda koerte haukumine ei muuda!
    Marile musid-kallid-paid ja tervita Lentsut ka ?!

  • Avatar
    Vasta Katre 27. juuni 2017 at 18:27

    Mariann, sa oled nii tubli! See postitus on nii ehe ja armas, edu ja jõudu teile!

  • Avatar
    Vasta Kersti 27. juuni 2017 at 18:24

    Ma reaalselt hakkasin nutma kui seda lugesin, nii ilusti kirjutad, Sa oled vãga hea ema. Pisarad voolavad siiani ja mulle ei jõua kohale kuidas on olemas selliseid õelaid ja pahatahtlike inimesi….nii kurb 🙁

  • Avatar
    Vasta Hedi 27. juuni 2017 at 18:22

    Mina olen ise nö “aeglane” laps. Kõndima hakkasin hiljem kui tavalised lapsed ja rääkima hakates olin kõnedefektiga. S ja R ei töötanud üldse. Käisin mitu aastat logopeedi juures ja koolimineku ajaks sain R-i tööle. S-iga aga jamasin aastaid. Mingil hetkel ma ei julgenud väga rääkidagi, sest kartsin, et inimesed panevad minu susinat tähele. Nüüdseks täiskasvanuna on mul kõne korras (v.a mõned harva korrad kui vana harjumus nagu korraks sisse lööb) kuid mäletan siiani seda ebakindlust.
    See, et täiskasvanud inimesed lapse kallal ilguvad on äärmiselt labane ja näitab täpselt ära milliste inimestega tegu. Kibestunud ja õnnetud inimesed.
    Sellistega ei olegi muud teha kui lihtsalt ära minna ja jätta nad oma sapi sisse.
    Sulle, Mallu, Kõike ilusat!

  • Avatar
    Vasta Getu 27. juuni 2017 at 18:06

    Mida rohkem selliseid asju maha salata, seda rohkem arvavad need inimesed, et see on valus koht, kust on hea kinni hakata. Nüüd näitasid, et ei ole! Jätka samas vaimus, edu sulle ja Marikesele.

  • Avatar
    Vasta J 27. juuni 2017 at 18:02

    Mulle meeldib sinu siirus ja ausus. Kohutav on vaadata ja lugeda, kui õelad ja vastikud inimesed sinu vastu on. Igakord kui sinu postitusi loen mõtlen, et appi kui hea, et keegi jagab oma elu täpselt sellisena nagu see on! Ja igajumala kord, kui paned pilte Marist ma mõtlen, et appi kui ilus üks pisikene laps olla saab! Ta on nii elurõõmu täis, et kuskilt ei oska välja lugeda, et tal peaks puue olema. Minu arust on sul oma lastega vedanud! Nad mõlemad on imearmsad! 🙂

  • Avatar
    Vasta E 27. juuni 2017 at 17:40

    Ma ei ole jälgija, ehk siis ei loe kõiki postitusi ja noh, eks mõni, mida lugenud olen, on mindki pannud vahel silmi pööritama, et no kammooon, Mallukas.. maitse asi ja erinevus rikastab, eksole 😀 Aga see siin praegu.. nii siiras, aus, südamlik- kohati nagu tekkis isegi väike klomp kurku 😀 mul on hea meel, et sa ise sellesse nii elutervelt suhtud ja just nii ongi kergem kanda kõiki raskusi nende suurusest olenemata 🙂 minu poolt parimad soovid ja mõtted ning nendele konnadele, kes kuskil perekoolis põrkavad, kõrred p**se 🙂

  • Avatar
    Vasta Liis 27. juuni 2017 at 17:32

    Ei hakka pikalt heietama… Sa oled tubli ja Mari on üks ütlemata lahe tegelane (,kelle tegemistest tahaks ka edaspidi lugeda. Vihje: tahan ka parooli kui jagatakse.)!

    Mu vanemal õel on ka mingi kerge vorm autismi. Nii lihtsalt on, et ta on natuke teistsugune. Hellake. Aga ütleks et oluliselt parem kui paljud teised täiskasvanud. Samuti väga empaatiline ja heasüdamlik. Samas muu on nagu ikka. Pea töötab ja ütleks et veel päris hästi – kaitses see aasta tehnikavallas doktorikraadi. Mis elul nii viga?:) Seega nagu … mis siis? Elu on ilus ja “takistusi” tuleb võtta kui väljakutseid, mis meid ainult paremaks muudavad.

    Palju armastust!

  • Avatar
    Vasta Carry 27. juuni 2017 at 17:28

    Noh..näed perekool spetse täis..vehib kätega nagu autist jne..tule jumal neile appi! Oh jah, kahju, et meil maailmas nii palju kibestunud inimesi, ilma nendeta oleks nii hea elada. Aga mis sa teed..

  • Avatar
    Vasta Krissu 27. juuni 2017 at 17:19

    Minul oma lapsega sarnane lugu, tal oli samuti kõnepuue. Lasteaias koguni arvati, et ilmselt ta omavanustega koos kooli ei jõua ja ei suuda teistega samal tasemel õppekava omandada. Vaja erikooli panna mis asub kodust 100 km. Kasvatajad arvasid nii, ilma et oleks spetsialistide poole pöördunud. Nutsin paar õhtut patja ja pöördusin ise vastavate asutuste poole. Tänaseks lõpetas mu poeg teise klassi kiituskirjaga, tunnistusel kõik viied. Ja seda tavakoolis ja tavalise õppekavaga. Pea püsti ja julgelt edasi. Anonüümsed kommenteerijad võiks oma arvamised endale jätta, kui pole sellega lähedalt kokku puutunud. Teil pole õrna aimugi, mida need lapsevanemad üle elavad ja mida tunnevad.

  • Avatar
    Vasta Nele 27. juuni 2017 at 17:07

    Mul on nendest inimestest tõesti kahju, kes anonüümselt selliselt kommenteerivad ja halvustavad. Ja kahju sellepärast, et siiski eksisteerib karma. Ma tõesti loodan, et nende endaga ja lähedastega on kõik korras ja jääb kõik korda. Aga nii kohutavalt kurb on lugeda sellist jama. Milles üldse saab kunagi olla süüdi väike laps, kes toob nii palju rõõmu. Kelle sees pole kurjust ja vaenu. Kelle süda on nii suur ja silmis nii tohutu siirus. Öelda halvasti kellelegi, kes ise ennast veel hetkel kaitsta ei saa. Argpüksi tegu. Ja siis me räägime koolikiusamisest. Kurb, kui see kõik algab juba enne kooli.

    Su lapsed on imetoredad ja nii armsad.

  • Avatar
    Vasta Leevi 27. juuni 2017 at 16:50

    Mõistan täiesti, mis tunded sind valdavad ja kui pohhui tegelikult selliste jobude arvamus on. Endal on kodus samasugune laps ja absoluutselt ei heiduta see. Diagnoosi pole küll saanud, aga kui saaks, ei muutuks meie jaoks miski peale rohkema kvaliteetaja. Laps on laps ja meie oma on pidevalt kiidetud et nii rõõmsameelne ja nunnu. Meie väike päike! Täiesti savi mis diagnoosiga ta on. Seda enam, et pooled tänapäeva täiskasvanutest on aladiagnoositud ja ise vb palju hullema puudega 😀

  • Avatar
    Vasta Kairixxx 27. juuni 2017 at 16:42

    Oeh, nii õige ja armas mõtteavaldus. Mina ei ole küll iial arvanud, et te Mariga ei tegele, olete ta unarusse jätnud või teda ei õpeta. Olete suurepärased vanemad! Mariga tegelemise osas olete mulle isegi eeskujuks (mul on ka 3a laps). Õelad ja südametud inimesed ei kao kahjuks kuskile, aga püüame siiski nende keskel ise inimesteks jääda 🙂 Sa oled tubli ema ja ma elan jätkuvalt teie perele kaasa! Loodan kunagi teiega päriselt ka kohtuda 🙂

  • Avatar
    Vasta Nella 27. juuni 2017 at 16:40

    Ma tahaks mingi eriti ägeda toreda uue sõna välja genereerida, et kirjeldada seda, kui imetabane inimene sa oled, kõik olemasolevad sõnad tunduvad kuidagi mittepiisavad! Super ema, imeline inimene igas mõttes!!!
    Saadan koos oma imearmsa pojakesega häid mõtteid sulle ja su perele! ???

  • Avatar
    Vasta Anni 27. juuni 2017 at 16:34

    Loen igapäevaselt su blogi ja elan väga kaasa su perele ja tegmistele ,aga kõiki neid postitusi vaadates ja lugedes ja videosi vaadates olen mina tiesti ära unustanud ,et väiksel Maril oleks probleeme ,kuna ta ei räägi üldse nii vähe ,et sellest mingit probleemi välismaailmale nüüd nii palju paistaks.
    Olete üks ütlemata vahva perekond ja meeldite mulle väga ,südamest elan alati kaasa teile ja kui on kurvad päevad teil seal vahest siis mõtlen alati ,et küll paremaks läheb ja alati on teil läinud ka kuna te kõik toetate üksteist nii palju ja armastate kõik nii palju ja seda on nii ilus vaadata.
    Perekooli omadest ei ole üldse mõtet välja teha ,sest kui nad ka samasuguse pilguga blogile kaasaelaks siis nad mõistaks ,et kõik on teil seal supper hästi 🙂
    Kallid teile ja olge sama tublid edasi 🙂

  • Avatar
    Vasta Huugi 27. juuni 2017 at 16:30

    Selle postituse eest ma armastan sind kuuni ja tagasi!

  • Avatar
    Vasta Camme 27. juuni 2017 at 16:30

    Oi kui hästi ma tean, mida sa tunned. Sulle kirjutavad võõrad inimesed, mulle ütlesid sõbrad, et see ikka paha, et mul teistsugune laps jne.
    Aga aeg teeb omad korrektuurid ja ka minu kõnepuudega lapsest on saanud 3 aastaga päris tubli rääkija, logopeed aitab ja tulemused tulevad ajaga. Jõudu teile!

  • Avatar
    Vasta Egle 27. juuni 2017 at 16:29

    Mallukas, sa oled imeline naine ja suurepärane ema! Marikene on väga armas, heasüdamlik ja see on täiesti normaalne, et kõik lapsed ei arene sama kiirusega. See mida teised halba kirjutavad ei ole hoopis normaalne. Nad ise vajavad abi.
    Aga nii tore on lugeda sinu kirjutatut, mida kõike sa teed selleks, et Marike suudaks paremini ja rohkem. Väga armas ja liigutav on üldse lugeda iga sinu jutukest kus räägid oma armsatest lastest.
    Mina igaljuhul kallistan teid kõiki tugevasti! Marikesel on vedanud, et tal on sinusugune ema!!
    Päikest teile! ?❤

  • Avatar
    Vasta Alesja 27. juuni 2017 at 16:17

    mul on sama eriline ja armas Luka 😀 ja sinu lugu väga sarnane minu lapse looga.

  • Avatar
    Vasta E 27. juuni 2017 at 16:13

    Mini väike väänik on täpselt samamoodi konearengus maas. Käime ja teeme igasuguseid asju. Ma elan teile täiega kaasa. Oled tubli!

    Nendele perekooli jobudele tahaks rusikaga silma anda!

  • Avatar
    Vasta Tuure 27. juuni 2017 at 16:13

    Appike, uskumatu, milliseid inimesi siin ilmas on. Kas teil häbi ei ole selline õeluskott olla? See ajab ju lausa raevu. Midagi peab neil inimestel väga valesti olema, kui rahuldavad end vaese lapse, või kasvõi teise täiskasvanu peale keelt pekstes.
    Häbi teil olgu!!!

  • Avatar
    Vasta Maiken 27. juuni 2017 at 16:13

    Ma imetlen sind igas mõttes! Sa oled oma kirjutistes nii siiras ja aus, Sa oled suurepärane ema, Sul on kaks nii imearmsat last ja Sa oled üks tõeliselt vägev ja kaunis naine! Igatahes mulle oled suureks eeskujuks ja elan Sinu tegemistele igati kaasa 🙂

  • Avatar
    Vasta Janne 27. juuni 2017 at 16:10

    Te olete ägedad, rääkigu need tondid seal mis tahavad!
    Pea püsti ja edasi! 🙂

  • Avatar
    Vasta Tiina 27. juuni 2017 at 16:09

    Ma ei ütle muud, kui sügav kummad us sulle Marian. Ole see, kes sa oled ja tee mida sa teed edasi.
    Ausalt öeldes, oleks tahtnud nutta seda postitust lugedes. Kui haigeid ja alatudid inimhinges on olemas.

  • Avatar
    Vasta Ave 27. juuni 2017 at 16:05

    Tere!
    Ma ei loe sinu blogi just tihti, vaatan postitusi ja loen pealkirju, aga see postitus nõudis kohe lugemist.
    Olen kolme toreda poisi ema. Kaks nooremat on mõlemad ATH diagnoosiga, üks skaala ühes ja teine teises otsas.Tunnistan, et alguses oli raske töö kõrvalt laste vajadustega arvestada, aga tegin valiku arvestades laste vajadusi. Tean, mida tuleb selliste lastega läbielada. Arstide keeli on neil ju puue, aga mina kutsun neid erilisteks lasteks, jah minu jaoks ongi nad erilised, oma väikeste” kiiksudega”. Soovin sulle jõudu ja head närvi kõigega toimetulekuks.

  • Avatar
    Vasta Eleriin 27. juuni 2017 at 16:02

    Mida peaks tegema et sa usaldaksid oma parooli??:)

  • Avatar
    Vasta Nipitiri 27. juuni 2017 at 16:02

    Sa kirjutasid NIIII armsalt Marist! Need väärtused, mis Maril on- ongi kõige tähtsamad! Minu arust vähemalt ja muu on… ütleme nii, et pole head ilma halvata ja mul on siiralt kahju sellest vaevast, mida läbi peate tegema!
    Mari on NIIII armas laps!!! Ja Maril on emmega vedanud, kes tema jaoks kõike teeb! Kirjutan seda selle pärast, et tean ema, kes hoolimata diagnoosist ei käinud lapsega kuskil spetsialistide juures ja selle pärast kannatab laps väga.
    Palju kallisid ja päikest teile!

  • Avatar
    Vasta AnnA 27. juuni 2017 at 15:53

    Sa tead ise ju kõige paremini milline inimene ja ema sa oled, see on juba teab mitmes kord kui lased Perekooli kommentaaridel end häirida…Marist…muidugi on kurb, et tal “need ajutised probleemid” on aga eks vaata ka ise tõele näkku enne kui teisi kommijaid tropiks sõimad, eks suits, alkohol ja narks tegid oma töö, ehk siis omad vitsad peksavad…

    • Avatar
      Vasta Agnes 27. juuni 2017 at 16:49

      Ai-ai kui inetu!
      Mu abikaasa on karsklane, ise joon aastas ehk mõne siidri, raseduse aeg ei ole üldse alkoholi tarbinud, ei joo ja narkot ei tee. Aga no näed, mu laps ka ei räägi. Loeme temaga raamatuid ja näitame asjadele ja ütleme sõnu, aga vot ikka ei räägi!

      • Avatar
        Vasta Gerly 27. juuni 2017 at 18:16

        Jah, eks iga asi võib oma jälje jätta, kuid paraku on erineva arengupeetuse ja ka erinevate puudeastmetega lapsi täiesti karskete ja igati tervislikku elu elavatel vanematel. Vahel lihtsalt juhtub selliseid asju. Kedagi selle pärast nö süüdistada… pigem tunne rõõmu, et sul on paremini selles osas läinud või, et ei pea sama südamevalu tulevikus tundma selle asemel, et kedagi parastad ja sappi pritsid!

  • Avatar
    Vasta MM 27. juuni 2017 at 15:52

    Haha, see postitus pakkus mulle nalja ja täiega kohe. Just nalja pakkusid need kommentaarid, mida inimesed on öelnud. Te panete ise võõrale lapsele diagnooi aga võiks vahelduseks ennast kontrollida lasta.
    “On, on pohhui. Ta ei raatsi Mari arendada, vaene laps on vaimupuudega, aga ema ostab selle raha eest väiksemale kärusid kokku!
    Nagu wtf, kes tuleb sellise idiootsuse peale, kust sa tead kulla inimene mis Mallukas oma rahaga teeb? Mallukas on väga palju abivajajaid aidanud. Ma üldjuhul ei kommenteeri midagi, aga sorri inimesed, te ei tunne seda last. Kuidas saab olla südant et lapsest nii rääkida. Mallukas, keep up the work ja proovi naerda iga kommentaari peale samamoodi, et kuidas saab kellegi aju selliseid asju genereerida.?

    • Avatar
      Vasta Triin 27. juuni 2017 at 20:56

      Ehk on asi selles, et inimesed ei suuda m6ista, kuidas kellelgi v6ib väga paljudest asjadest suva olla, samas paljude suhtes väga kriitiline olla ja …. kasv6i see kolme käru (ja enne seda vist ka mitu vankrit, enne kui ühe juurde pidama jäi?) ostmine on ka m6nev6rra üllatav.
      Ja eks on ka neid, kel on Marist siiralt kahju ja kes tema vajakajäämised automaatselt vanemate kraesse kirjutavad.

  • Avatar
    Vasta Evelin 27. juuni 2017 at 15:51

    Mallukas, su pere on väga armas ja tubli. Saadan pikad paid Marile ja Lendele.

    Mul on nii kahju, et mõned inimesed ei saa aru kust läheb piir ja kritiseerivad ja lausa solvavad Su pisikest Mari. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab mõni nii tundetu olla ja sellised solvavad read kirja panna… solvata väikest last. Lihtsalt ei mahu pähe. Saan aru, et sellega tahetakse sulle halba ja naha vahele pugeda, kuid siiski, miks valida tee laste kaudu?
    Soovin sulle palju edu. Ja küll Mari varsti korralikult räägib. Tänapäeval lihtsalt ei saada aru, et kõik lapsed on individuaalsed ja arenevad individuaalselt.
    Inimesed kes ei oska ega suuda nendest asjadest normaalselt rääkida, tuleks kellegi vastuvõtule saata. Väga vale on nii süütute ja puhaste inimhingede kaudu, nagu seda lapsed on, üritada kellelegi haiget teha.

  • Avatar
    Vasta Gerly 27. juuni 2017 at 15:43

    Minu jaoks on pehmelt öeldes tülgastav lugeda täiskasvand inimeste avalikke solvanguid laste kohta. Vahet ei ole millises arenguetapis laps on, kellelgi pole õigust selle kallal ilkuda.
    Mul sõbrannal on 6aastane laps, kes räägib suhteliselt kasinalt(4aastani ta pm ei rääkinudki). Läks tasandusrühma, kus igapäevaselt tegeleb logopeed lastega individuaalselt, lisaks ka eraõpetaja. Areng on olnud viimase kahe aasta jooksul märgatav. Kõik on võimalik, kui vaid tahta.
    Lugedes Mari arengust on ju näha hüppeline edasiminek. Mulle tundub, et selliste poolearuliste probleem algab kadedusest. Kadedusest selle vastu, et Sa tunned oma lapse üle siirast rõõmu, et oled see kes sa oled. Nad lihtsalt ise ei suuda rõõmu tunda nö lihtsatest asjadest.
    Kuigi mul endal sellist probleemi pole loen hea meelega Mari arengust, sest never ei tea, millal ise sama asjaga silmitsi oled. Väga palju saavad ka häid nippe ja tegevusinspiratsiooni emad kelle lapsel pole keelelizt probleemi. Kurb, kui seda enam lugeda ei saa ☹️
    Lõpetuseks aga, olge sama tublid edasi. Rõõmu teie kõigi südamesse ja olge vaprad! Ärge laske mingitel poolearulistel (inimene on selliste kohta liiga palju öeldud) oma tuju rikkuda! ?

  • Avatar
    Vasta Mirjam 27. juuni 2017 at 15:42

    Mul täitusid silmad veega, nii ilusti kirjutad Marist!
    kahjuks on Eestis väga väga palju matse ja lollakaid. Tänu internetile on neist lihtsalt rohkem näha ja kuulda. Väga väikse ajuga inimesed, kellel kahjuks pole muud teha kui sitta toota 🙁

  • Avatar
    Vasta K 27. juuni 2017 at 15:34

    “normaalsed inimesed mõistavad asja ju nagunii ja ebanormaalsed vajavad lihtsalt ravi ” – kuldsed sõnad!

  • Avatar
    Vasta Laura 27. juuni 2017 at 15:28

    Mallu! Nii siiras ja tore postitus, tõsiselt kohe, südame tegi soojaks ja tuju heaks 🙂 Ma uuriksin ka, et kuidas parooli all lugemisega, on šanssi saada parooli?
    Sinu kirjutiste suur fänn.
    Laura, 15

  • Avatar
    Vasta Kadri 27. juuni 2017 at 15:24

    ❤️

  • Avatar
    Vasta Lalala. 27. juuni 2017 at 15:22

    Lugesin seda postitust ja mõtlesin automaatselt enda lapsele. Tema on ka “teistsugune”, ka temal diagnoositi kõnehäire, ka tema ei rääkinud kolmeselt, olid vaid üksikud sõnad. Keegi ei teadnud, milles on probleem. Läbisime arstide armee, enne kui selgus surmahirmu tekitav diagnoos-kraniosünostoos. Tohutu hulk uuringuid ning ainult üksikud arstid, kes olid siis võimelised eestis sellist asja diagnoosima. Laps oli neljane ja algas võidujooks ajaga.. Ajaga, mis ei andnud armu. Me ei teadnud, mis see täpselt endast kujutab, ei teadnud, kui palju on see jõudnud kahju teha. Peas oli tuhandeid küsimusi, sealhulgas, kas on äkki liiga hilja? Kas ta silmanärvid on kahjustatud ja kui palju? Kas ta võib jääda pimedaks? Kas tal on arenenud juba silmanärvi atroofia? Jnejnejne. Terve eesti peale on tallinnas vaid üks arst, kes teadis vastuseid küsimustele, teadis mida ja kuidas teha ning oskas maha rahustada. Hingasin sügavalt sisse ja teekond opisaali sai alguse õigeaegselt, tema silmad on korras, ajurõhk oli normaalne, ta sai minna operatsioonile, mis nõudis kokku 10 pikka tundi ootamist, 3päeva intensiivis ja kokku nädal aega haiglas. Meil läks hästi. Praeguseks on laps kuuene ja me keegi ei jõua ära kuulata tema naeru, laulmist, rääkimist. Jah, mu lapsel on peas suured armid ja tihti ei saa inimesed neist niisama mööda vaadata, tihti nad käivad ja pilluvad oma sapiseid märkuseid. Aga mitte keegi neist ei tea, mida me oleme pidanud läbi elama ja kui õnnelikud me oleme, et see kõik on seljataga ning et need on lihtsalt armid! Seega pillun ma alati selliseid sapiloopijaid oma naeratusega, teades ise, et nad piinlevad teadmatuses, mida need armid tegelikult jutustavad. Ja õnneks on laps ise alati positiivne. Olen mõned korrad kuulnud, kuidas ta küsijatele vastab “armid kaunistavad meest”.

    Ühesõnaga, ma ei kujuta ette, mida need inimesed saavutavad oma kommentaaride ja märkustega, aga üks asi on küll alati kindel, tagasi nendeni jöuab see isegi siis, kui nad on eriti kiired jooksjad.

    Soovin sulle ja Marile kõike kõige paremat, sa oled super ema ja Mari on väga äge väike tegelane. Ja mis puudutab sarikommentaatoreid, siis jäägu neile nende arvamus, kõik mõistusega inimesed saavad aru, et nad on ladvast lõbusad ning et nende elu on nii igav, et peab poole kohaga teie oma elama ?

  • Avatar
    Vasta Astrid 27. juuni 2017 at 15:21

    Mul on lausa häbi lugeda, et milliseid inimesi on olemas.
    Lugesin Su postitust ja valasin heldimusest pisara kui suur on emaarmastus oma lapse vastu. Rõõm on näha,et suudad selle kõige juures jääda rahulikuks ja ei lasku nende inimeste tasemele, kellel pole muud teha kui käia interneti sügavustes teisi inimesi mustamas.
    Minul endal lapsi ei ole veel, kuid usun, et Sinu postitused Marist on abiks paljudele, kes info otsimise käigus nendeni jõuavad.
    Hoia pea püsti ja ära lase ennast häirida. Armastus võidab kõik 🙂

  • Avatar
    Vasta Karina 27. juuni 2017 at 15:21

    Mul on häbi ja piinlik, et meie seas eksisteerivad sellised inimesed. Tõesti hakkab neist endist kahju!
    Sitasitikad sellised

    Paid Mari’le ja Lende’le

  • Avatar
    Vasta Liivi 27. juuni 2017 at 15:21

    Nonii, tunnista üles, mida teavad perekooli kägud su andunud lugejatest paremini. Kelle sa maha oled koksanud, kelle pere lõhki ajanud või kellelt miljoni välja petnud? Nii halb inimene nagu sa oled. Ja jumal tänatud, et meie seas on nii häid, ilusaid ja õilsaid inimesi nagu perekooli käod. Maailm oleks üks külm, kibestunud ja kole paik, ilma nendeta.

  • Avatar
    Vasta Helen 27. juuni 2017 at 15:15

    Mallu, oled imeline! Ja Su pere on samuti imearmas!

  • Avatar
    Vasta Liisa 27. juuni 2017 at 15:10

    Minul ka elu nn teistsuguse lapsega. Mu laps sündis raske südamerikkega. Esimese eluaasta veetsime me enamjaolt haiglas. Talle on välja kirjutatud raske puue. Ta tegi kõike asju aeglasemalt kui teised. Aga keegi pole mulle näkku ütlemas käinud et ma halb ema et puudega laps sündis vms. Terve raseduse ma ei suitsetanud ega ammugi joonud. Aga vot laps sündis ikka raske rikkega mis terve tema elu takistab teha teatud asju mida teised teevad rõõmuga. Ma kardan kooli aega, kuidas teda seal võetakse kas noritakse et ta nn teistsugune on. Praegugi raske seletada teistele et minu laps ei saa batuutide peal lõbutseda, palju ringi joosta, jalgpalli mängida vms. Laps juba 3aastane. Ta väga energiline aga väsib kiiremini kuigi ta ei taha seda ise välja näidata. Pealt näha pole nähagi et mu laps haige ainult arm rindkerel reedab. Tuleb veel 1 operatsioon aasta jooksul läbi elada ja siis edasi minna. Aga laps on laps ja ikka igale emale kallis. Need perekooli mutid võiksid tõesti oma suu koomale tõmmata, hea on teisi parastada aga nad ei tea mismoodi me tunneme või oleme. Igal oinal oma mihklipäev.. küll see parastamine neile endile ükskord seljale koputab ning saavad kõik sita mida tootnud on enda peal näha.
    Mallu, mina tahaks väga edasi lugeda Mari teekonda ja kuna sa nii avalikult räägid neist probleemidest siis ma usun et paljudele on see siiski kasulik kellel sama probleem juhtub lapsega olema. Ega paberil puude sõna ei tähenda ju midagi. Iga laps areneb erinevalt. Olgu ta nn teistsugune või mitte.

  • Avatar
    Vasta Kristin 27. juuni 2017 at 14:59

    Ma ei suutnud postitust kibestunud kommentaaridest kaugemale lugeda – piinlik hakkas kaasmaalaste pärast. Karmasse ma usun küll, aga just nende inimeste suhtes, kes lapse vastu õelust üles näitavad ning seejuures seda argpüksi kombel anonüümselt teevad. Kartku sellised karmat! Musid ja pikad paid Marile ja Lendele!

  • Avatar
    Vasta MaruMann 27. juuni 2017 at 14:57

    Appi, mis toimub
    Kuskohast tuleb selline kibestumus, et aju üldse toodab mõtet “puudega laps sünnib halvale inimesele”
    TuleAnsipAppi ?

    Mul on tohutult kahju, et ma selliste ainuraksete pärast tulevikus Marikese käekäigust lugeda ei saa.

    Jõudu teile Mallukas&Co

  • Avatar
    Vasta Me 27. juuni 2017 at 14:53

    Ma kommenteerin Sinu blogis esimest korda. See postitus on väga hästi läbi mõledud, soe ja ilma liigsete emotsioonide ja ilkumiseta kirja pandud. Mari on armas, teie pere on armas! Lendele pai ja sama hoolivalt ning armastavalt laske aga edasi. Ühel päeval on Mari “tavaline” laps võib olla teistele, aga oma emmele on iga laps eriline 🙂

  • Avatar
    Vasta Raili 27. juuni 2017 at 14:53

    Sa oled väga tugev naine ja ma olen kindel et sinu avameelsus oma lapse arengut jagada on aidanud ja julgustanud paljusid. Aga sinu julgus sellest rääkida toob kahjuks kaasa ka kriitikat…..ma ei tea kas sedasi saab öelda, aga pead harjuma.

  • Avatar
    Vasta nymps@hot.ee 27. juuni 2017 at 14:49

    Ikka vaatan ja imestan,mismoodi saavad olla inimesed nii õelad,nii vastikud.. Peaasi,et saaks kuskil kellegile sitasti öelda, kadedust täis ussid!
    Pisara võttis silma sinu jutt, Mari pole kaugeltki mitte puudega,mul on endal sõbranna kelle laps samamoodi arengust maas ja lalises samamoodi nagu Mari ,aga see ei ole mingi PUUE !!! Nüüdseks on see laps 6 aastane ja ,jah natuke arengust veel maas,aga räägib nagu normaalne inimene.
    Perekoolis ongi seal koos persetäis puudega isiksusi. (mitte kõik)
    Krt vihaseks ajab,tahaks kohe näha päriselus,mis nägu need inimesed on ,kui loll on olla nii loll!
    Edu sulle 🙂

  • Avatar
    Vasta :) 27. juuni 2017 at 14:48

    Suur süda kogu jutule. Enesekindlus on sellise teema juures kõige olulisem. Ja te olete igast küljest vaadatuna/loetuna väga tublid.
    Ja nendele “toredatele kommentaatoritele”: Mallu (vähemalt minu, kui lugeja, vaatenurgast vaadatuna ) on üks heatahtlikumaid inimesi maa munal alustades siin asjade ära andmisest ja lõpetades raha korjandustega abivajavatele inimestele.
    Ja sinu ideaalne perekond, toimetamised, saavutused, sõbrad, kaasaelavad lugejad ongi sinu karma! Sest nii suure südamega inimest on raske leida ja kogu tänu avaldubki sulle selle õnnega mis sind ümbritseb.
    Sinule saab otsa vaadata ainult kui “müts maha pilguga”, sest seda kui palju head sa saavutanud oled ei oskagi sõnadesse panna.
    Sa oled tubli ja mul on au lugeda sinu blogi ning saada sealt postistuste kaudu neid emotsioone ja läbielamisi tunda. ?

  • Avatar
    Vasta 2 lapse ema 27. juuni 2017 at 14:45

    Pole lihtsalt sõnu, kui kibestunud inimesi on olemas. Sellistel lõualaksutajatel on tavaliselt oma elust miskit puudu, et end teiste (eriti veel laste) peal välja peavad elama. See perekool on üks õudsamaid kohti. Esimese raseduse ajal olin ka seal pidev lugeja, ja see materdamine, mis seal igapäevaselt toimub on üle igasuguse mõistuse. Ausalt ei soovitaks Sulle sinna üldse mitte piiludagi. Säästad rohkelt närve! ?
    Iga laps on õnnistus, olenemata tema arengutasemest. Mari on nii vahva tüdruk. Ta on alati nii rõõmus ja on näha, et ta saab palju armastust.

  • Avatar
    Vasta Maiu 27. juuni 2017 at 14:44

    Südamest südamesse kirjutatud jutt!

  • Avatar
    Vasta Katri 27. juuni 2017 at 14:42

    Lihtsalt liiga vastik seda kõike lugeda kui pahatahtlikud võivad inimesed olla…? Sina aga oled super tubli ema oma kullakestele ja Mari on ütlemata vinge präänik!!! Olge sama mõnusad edasi…?

  • Avatar
    Vasta Mir 27. juuni 2017 at 14:39

    ❤️

  • Avatar
    Vasta Merca 27. juuni 2017 at 14:37

    Tead Mallu sa oled üks vinge inimhing. Su laused mis sa Mari kohta kirja oled pannud.Nuuks tuleb kohe nii hinge läksid.
    Ma kasvatan ka ise “teistsugust last” ja miskipärast samastan ennast hetkel väga hästi sinu olukorraga. Aga minul kasvab kodus varsti 9aastaseks saav aktiivne autist. Ta oli pealtnäha täitsa okei laps. Ta hakkas ka rääkima või nohh üritas kuni 2,5a eluaastani. Siis tuli kusagilt. Ei tea kust langus. Järsku ei rääkinud, ainult laamendas ja jonnis. 5a saime siis ta rääkima. 7a sai koolipikenduse ja läks nüüd erivajadustega laste kooli 8a 🙂 Kooliga oleme rahul.Eelkoolis käies ka õpetaja ütles, et kohe näed paistab välja, et laps vaatab teistmoodi ja käitub teismoodi ja ta kehahoiak on teistmoodi jnejne. Noo mulle oli ja on ta ikkagi kallis. Nüüd kooli minnes ta ei lugenud,kirjutanud. Aga ennäe imet minu,kooli ja logopeedi kaastööl peale jõuluvaheaega laps loeb….Tundsin ka nagu oleks lausa miljardi võitnud 😀 Ja esimese klassi lõpetasime kiituskirjaga 🙂
    Nii, et mida ma öelda tahan Mallu, kui teistele jääb su laps hambusse siis tegelikult ongi suurem osa inimesi kes mõistavad sind ja toetavad sind igati 🙂 Ja on ka üks selline ütlus “Pole minu tsirkus,pole minu ahvid”.

  • Avatar
    Vasta Em. 27. juuni 2017 at 14:36

    What goes around, comes around- need halvad inimesed saavad selle kõik kümme korda hullemini tagasi.
    Ära lase pead norgu! Sul on imearmsad lapsed ning Sa ise oled ka!
    Jõudu ja jaksu Teile!

  • Avatar
    Vasta Pätu 27. juuni 2017 at 14:32

    Minu sõbrannal on 4ja aastane laps kes ütleb umbes 4sõna ja kui on pööraselt rōõmus või ärevuses lähevad käed taha ja teeb linnuliigutusi- miks ma seda räägin, sest tema ema ei käi lapsega mööda logopeede ringi ega otsi abi 🙁 lõpuks tema lasteaiatädid saatsid ta logopeedi juurde aga ema ei otsi abi ega tee sellest väljagi- ma ei tea miks, oleme korduvalt rääkinud et äkki peaks veel kuhugi minema ja olen andnud talle ka soovitusi mida olen sinu tegevusest lugenud (piltidega raamat jne, kuid ka seda ta ei tee)
    Sa oled suuurepärane ema ja Mari on sul imeline- ära võta teiste kommentaare hinge…las koerad haiguvad sina tõsta nina püsti ja naerata nendele nõmedustele.

  • Avatar
    Vasta Maro 27. juuni 2017 at 14:26

    Ausalt öeldes nendelt videodelt, mis sa marist üles oled riputanud, ei oska mina küll öelda, et ta puudega on. Lapsed ongi ju sellised…. natuke kiiksuga, vehivad ja möllavad ja teevad sada muud asja, mäletan omast lapsepõlvest. Ja kuna mul peres esineb autismi, siis sellised nö solvangud, et ta ju autist, tekitavad sellise tunde, et mis me siis tegema peame??? no sorry inimene, aga autism väga harva paistab nii noorelt välja. Ilmselgelt puudub neil reaalne arusaam puudest ja üldse arenguhäiretest.
    Igal juhul soovin sulle ainult edu:)

  • Avatar
    Vasta G. 27. juuni 2017 at 14:26

    Troppe on maailmas kõriauguni. Peaksid pigem küsima endalt, kas teed ise kõikvõimaliku, et Mari (ja üleüldse su lapsed) neile troppidele hambu ei jää. Või pigem soodustad seda? Ei saa alati süüdistada teisi, kui saad ise palju ära teha selleks.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 27. juuni 2017 at 14:32

      Ei saa süüdistada inimesi, et nad tropid on :D? Keda ma siis süüdistama peaks?

      • Avatar
        Vasta G. 27. juuni 2017 at 14:34

        Lihtsalt praegu sa ütled, et kaitsed Mari kui emalõvi, aga miks sa paned teda üldse sellisesse olukorda (avalik elu ja potist mööda kakamise jutud jne), kus ta seda kaitset üldse vajab!

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 27. juuni 2017 at 14:40

          No see on lihtsalt blogimisega kaasnev asi, pole midagi teha. Ma ei jäta ju selle pärast oma “tööd” katki, et ÄKKI mari kunagi solvub, ma usun pigem, et ta on normaalne inimene ja mõistab, et mõni suur inimene ongi debiilik. Elu õppetunnid.

          • Avatar
            nymps@hot.ee 27. juuni 2017 at 14:52

            Eheee, just seda ju tahetaksegi,et oma tööst loobuksid..Las koerad hauguvad!!

          • Avatar
            G. 27. juuni 2017 at 15:24

            Sa ei pea ju oma tööst loobuma, mõtle lihtsalt rohkem, mida ja kuidas kirjutad.

          • Mallukas
            Mallukas 27. juuni 2017 at 15:33

            ok

    • Avatar
      Vasta Keegi 28. juuni 2017 at 07:16

      G. Kas vägistamise ohvri käest küsid ka, et kas ta ikka tegi kõik, et sellest hoiduda (et ei käi peale 20:00 väljas ja kannab ainult maani riideid ja burkat enda varjamiseks jne) või pigem soodustas seda (Äkki käis lausa ilma meessoost saatjata kodust väljas?) ? Süüdi on sellises olukorras ikkagi ründaja, nagu ka Malluka näite puhul on probleem ründajas, mitte Mallukas või Maris.

      Troppide ja hullude eest ei ole keegi kaitstud, selleks ei pea Mallukas kindlasti oma tööst loobuma. Pigem tuleks selliste hullude nimed avaldada kui vähegi võimalik.

      Mallukas, jõudu oma pisikeste vahvate väänikute ja blogiga!

      • Avatar
        Vasta L. 28. juuni 2017 at 15:07

        Võrdlema peaks võrreldavaid asju. Aga ka vägistamisel on soodustavad asjaolud. Käid Indias pimedas üksi kuskil tänaval versus ei käi.

  • Avatar
    Vasta Liis 27. juuni 2017 at 14:23

    Mallu. Ära nüüd valesti aru saa, aga sa oled ikka tohutult arenenud. Ma olen su blogi lugenu alates rasedusest ja olnud sinuga samas beebidegrupis. Nii täiskasvanulikult ja tasakaalukalt ei suudaks mina vist küll sellel teemal kirjutada. Kurb oli lugeda nende inimeste väärakaid kommentaare, aga sinu armastust täis jutuke tegi küll südame hellaks. Keep going! ?

  • Avatar
    Vasta Mer 27. juuni 2017 at 14:15

    Ma usun, et on valus lugeda neid sapiseid kommentaare.
    Loodan lihtsalt, et Mari ise neid kunagi tulevikus lugeda ei saa. See oleks ikka julm laks ta jaoks. Oleneb muidugi, kui paksu nahaga ta selleks ajaks on.
    Jõudu!

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 27. juuni 2017 at 14:18

      Eks ka lapsele saab seletada, et iga “suur inimene” ei ole just mõistusega. Tuleb leppida sellega.

  • Avatar
    Vasta Kersti 27. juuni 2017 at 14:11

    Minu arvates on täiesti normaalne see, kui kibestunud internetikommentaatorid suurest kadedusest Sinu pihta sappi loobivad, inimesi on seinast-seina ja teinekord lihtsalt tähelepanuvajadus ja vimm on sees nii suured, et “paremat kraami” lendab igast ilmakaarest. Las nad siis sisutavad oma aega arulagedustega ja kes teab, ehk saavad sellest ka mingisugust rahuldust oma “haigele” hingele…AGA…Laps on laps, olgu ta siis kui eriline tahes. Mitte ükski täie mõistuse juures olev täiskasvanud inimene, ei hakka internetiavarustes teise inimese last lahkama. Selliste inimeste teovõimet tuleks piirata, sest tõenäoliselt vaevab neid nõrgamõistuslikkus või muu psüühikahäire, mistõttu nad ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada. Kui inimestel on nii suur vajadus kellegi kallal võtta, siis julgegu hammast ihuda “omasuguste” kallal. Häbi peaks olema, et endast nõrgem ja pealegi täiesti süütu laps sellesse kaasatakse. Näib, et igasugune väärikus inimestel puudub!

    • Avatar
      Vasta Elve 27. juuni 2017 at 14:24

      Just! Mitte ükski normaalne täiskasvanud inimene ei naera teise inimese või lapse puuete üle.
      Seoses selle kõnehäirega meenub mull üks umbes minu vanema tütre ealine tüdruk, kes ka lapsena ei osanud rääkida(arenes aeglasemalt, kui teised). Ta käis logopeedi juures ja isegi vist Tartu “Hiie koolis”. Praeguseks on ta küll oma kõnehäirest jagu saanud.
      Sapipritsijaid ei tasu tähele panna. Ma ei saa üldse aru, miks Sa, Mallukas seda “perekooli” foorumit külastad. Las nad seal omaette räuskavad, palju tahavad. Mina ei laseks end kadedate kanade(kägude)kaagutamisest heidutada.

  • Avatar
    Vasta Mann 27. juuni 2017 at 14:09

    Oi ma lugesin seda praegu ja lahistasin salaja kohvitassi taha pugedes nutta. Lapsed küll uurisid,et mis viga ….noh liiv läks silma:) Te olete uskumatult armas seltskond ja jätkake samas vaimus. Pole küll su postituste pidev lugeja kuid siiani tundub Marike samasugune maragrat nagu minu 4,6 ja8 aastased heas mõttes hullukest kes on pigem puu otsas kui selle all. Aga need halvas mõttes hullud inimesed mingu põrgu oma õelusega. Hullult kihvt mutt oled ja oleks selliseid ainult ilmas rohkem.

  • Avatar
    Vasta Keiss 27. juuni 2017 at 14:08

    Issand mis kommentaare ma just lugesin!

    Milline (!!!!???!!) inimene ütleb teisele, et sinu laps on puudega sest sa oled elus halba teinud ? Kohe praegult tahan näha seda inimest, kellel on õigust sellist asja suust välja ajada ja veel enam, kes meist on nii täiuslikult elanud et ta saab seda kõva häälega öelda ??!? Mina tahan näha, milline see inimene välja näeb! Tahaks talle kaa öelda, et vaata et see karma sulle endale otsa ei jookse.

    Teiseks, minu teada autistne laps ei võta välismaailmaga mitte mingisugust kokkupuudet. Ei kuula, ei vaata, ei naerata. Ei ütle _mitte midagi_. Nii et kui Mari juba ühegi sõna ütleb, siis ei saa ta ju autistne olla…

    Kolmandaks, ütleks neile, et kui midagi ilusat öelda ei ole, siis tuleks oma suu üldse kinni hoida. Muidugi pea püsti Mallukas, tegelikult oled neile inimestele ju idol, sest iga su tegemist ja ütlemist nad teavad. Juusiis kulutavad kaa palju aega su elu uurimise peale.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 27. juuni 2017 at 14:15

      Autismi on tegeliklt väga palju erinevaid vorme, on ka täitsa kergeid autismivorme, millega laps vaatab küll silma, aga on ikka väheke teistsugune. Laias laastus võib pea igal inimesel olla mingi väike autismiosake sees. Ja noh, mis siis kui ongi!

      Usun, et sellise lapsega võib sul kohati väga raske olla, aga minu respekt, et sa hakkama saad! Soovin teile edu ja ka kasvõi kõige väiksemaid edasiminekuid 🙂

  • Avatar
    Vasta M 27. juuni 2017 at 14:08

    Sinu lapsi vaadates tekib suur soov ka endale juba lapsi saada! Vaatan imestusega kui armas väänik Mari on, nii elav ja suure iseloomuga tüdruk! Olge tublid! 🙂

  • Avatar
    Vasta E. 27. juuni 2017 at 14:08

    Issand inimesed on nii vastikult õelad. Loodan, et see nn karma tuleb neile endilegi. Mäletan, et minu vend ei rääkinud ka üldse… kôik viskasid nalja, et kooli jôuab siis ka veel ei tule sônagi 😉 Ta oli mingi 4 vôi 5 kindlasti, kui “puudega” siis oli… nii seda vist kutsutakse, kui oled natukene rohkem arengust maas. Aga teate nüüd ta ei ole ûldse puudega… laisk oli lihtsalt ja hakkas ennem esimesse klassi minekut niimooodi seletama, et siiani jöua àra kuuulata. Nüüd ta muidugi pea 20 a ?? Mallukas ära muretse, ta vôib sul rahumeeli veel mitte rääkida… nagu minu vend. Pärast räâgib sulle tagantjârgi kôik ära, mis kuskilt kôrvataha jäi. ?? See pole üldse kellegi asi kuskil laimata ja veel eriti lapsi.. milles nemad süüdi, kui sôna “Mallukas” ei meeldi & tahetakse vaid paha sinule ning su perele. Ole mureta sul nii suur toetajaskond ?

  • Avatar
    Vasta Helena 27. juuni 2017 at 14:08

  • Avatar
    Vasta Triin 27. juuni 2017 at 14:07

    Sellised inimesed saavad ise karmaga karistada.
    Mis valu on solvata last???Mida see neile annab?
    Pole vahet kas see on Malluka või külamutt Juta laps, see võib juhtuda igaühega. Kunagi ei tea, mis vingerpusse see loodus mängib.

    Kahju on inimestest kes saavad naudingu teise solvamisest, peab ikka olema jube igav ha masendav elu vist, et vaja perekoolis solki lugemas/kirjutamas käia.

  • Avatar
    Vasta Liisi 27. juuni 2017 at 14:07

    Täitsa õige iga laps on eriline ja omamoodi! Ja kõige kallim oma emale❤❤

  • Avatar
    Vasta Kristi 27. juuni 2017 at 14:07

    Üleüldine pilt lasteaias on selline, et paljud 2,5 a ei räägigi veel. Loomulikult on ka neid, kes sünnist saati loevad, arvutavad ja niisama kõiges parimad on. Kõige olulisem on ikkagi armastus ja hool, mida laps saab kodust. Ja ilkujatel on lihsalt vaja oma elu. Olge tublid edasi!

  • Avatar
    Vasta Triin 27. juuni 2017 at 14:07

    Ma pole siin enne veel sõna võtnud (kahel korral loosisid osalemiseks küll) vaid käinud lugemas ja teie perele kaasa elamas. Olen seda teinud sellest hetkest saati, kui sa Mari ootasid. Mul on tunne, et kui ma Sind peaks kuskil tänaval kohtama, siis ma ütleks sulle raudselt automaatselt “tsau”, sest mul on tunne nagu oleksid juba sõbranna mul 😀
    Nüüd ma tunnen küll, et tahan ka sõna sekka öelda.
    Minu meelest on need, kes õelaid kommentaare loobivad peast ikka päris rumalad ( see ikka päris leebelt öeldud tegelt :D)
    Tegelikult mis ma öelda tahtsin see, et kuigi minul kasvab kodus täiesti tavaline laps, siis on mul hea meel, kui keegi jagab nii avameelselt oma kogemust, mis võib paljudele tulevikus tuge ja jõudu anda!
    Mari on väga vahva väike põnn, kellel on vanematega ikka täiega vedanud 🙂
    Mina igastahes elan ka edaspidi teie perele täiega kaasa!

  • Avatar
    Vasta K. 27. juuni 2017 at 14:06

    Kuidas saada parooli all olevat infot lugeda?
    Mari on meie lapse praegune lasteaiakaaslane ja tahaks küll teada, kuidas tal edaspidi läheb. Ei ole kunagi ega plaani ka hakata ühelgi lapseteemal üheski kohas ilkuma.

  • Avatar
    Vasta Mariann 27. juuni 2017 at 14:06

    Ei hakka enam kordama teiste sõnu, kui tugev sa oled. See on juba ilmselge. Küsimusi tekitab, kui neile veidratele inimestele tekitab küsimusi sinu lapse areng ja sellega hakkavad sind maha tegema, siis miks nad üldse loevad. Võivad Mari videodest lihtsalt kaarega edasi liikuda ju. Sest normaalsed inimesed elavad teile täiest jõust kaasa ja on õnnelikud, nähes kui palju Mari edasi on arenenud ja liikunud. Praegu on teil see probleem, olge valmis kui Mari hakkab kohtingutel käima ? ja mõtle sellele, et positiivseid kommentaare ja kaasaelamisi on teil palju rohkem, kui kibestunuid tädikesi, kellel enda elu elada pole. ?

  • Avatar
    Vasta Aire 27. juuni 2017 at 14:06

    Minu arvates sa oled igati tore emme aga Mari on veel toredam! 🙂 Eks need teised emmed ongi enda arust kõige paremad ja eks nende lapsed on teistest alati igas asjas etemad ning saaksid ka kindlasti guinnesse-i rekordite ületamisega hakkama!
    Pea püsti ja Teie elage ikka päev korraga ja olge muhedad! Musid-kallid Teile! 🙂

  • Avatar
    Vasta Kätlin 27. juuni 2017 at 14:05

    Sa kohe oskad nii siiralt, ausalt ja südamesse kirjutada. Sinu tekste on nii kerge lugeda ja vaimusilmas tekib kohe see kujutlus ja emotsioon silme ette. Kerge öelda, et ära kuula või võta südamesse, aga kui keegi ka minu lapsed hammaste vahele võtaks, siis oleksin küll üks tige…. Tigemon. Need halvad ja tigedad inimesed jäävadki su nõrku kohti torkima, sest teavad, et sellega kaasneb tähelepanu. Saavad pihku itsitada hahahaa paras. Nii on. Su ümber on nii palju häid ja toredaid inimesi. Nemad teavad, kui palju sa oma laste heaks teed/teeksid ja ülejäänutele polegi vaja seda tõestada. Pai ?

  • Avatar
    Vasta Galja 27. juuni 2017 at 14:03

    Mari on super armas väike preili. Ja mina elan teile täiega kaasa, mulle nii meeldib lugeda kui kirjutad Marist ja Lendest 🙂
    Ära pane tähele mida kibestunud inimesed räägivad. Väga tore ja tubli perekond olete 🙂

  • Avatar
    Vasta mairi 27. juuni 2017 at 14:02

    Mallu, kas sa nii ei saaks, et sa lihtsalt ei loeks seda perekooli iba. Miks kulutada oma närve? Pole ju asja, mille kohta kägude seltskonnal poleks midagi halba öelda, olgu teema nii neutraalne kui tahes. Mingit puudujääki oma elus nad sellega ilmselt korvavad – või puuet. Neist võiks isegi kahju olla, kui see, mida nad toodavad, sageli nii vastik poleks, Aga on ju variant mitte avada perekooli?
    Sest kui sa Mari arenemise lood parooli alla paned, siis jääb nii paljudel lapsevanematel nii palju kasulikku infot saamata, millest neil oma lapse kasvatamisel ehk abi oleks – võhivõõras ei hakka parooli küsima ilmselt, aga niisama tuleks, loeks, mõtleks ja saaks targemaks. Ja ka tema lapsel saaks tänu sellele lõppkokkuvõttes ehk parem.
    Sest selles on sul jumala õigus: häbeneda pole seal küll mitte kui midagi. Keegi ei tea, millise kõnevõistluse Mari kümne aasta pärast võita võib – või milles muus tema anded avalduvad. Haigete sildistajate pärast ei maksa kasulikust infost ilma jätta inimesi, kes seda vajaksid. Just sellepärast, et sinu lugejate seas on inimesi seinast seina – on neid, kes ise oma lapse probleeme märkavad ja lahendust otsima hakkavad, aga on neid ka, kes märkavad neid alles siis, kui teema otse nina alla satub ja lahendusvariandidki sealt paistavad. Kõigi nende laste pärast – ära loobu Mari arengu ja selleks vajalike tegemiste kirjeldamisest. Need lapsed, kes lõppkokkuvõttes sellest kasu saavad, on ikka ju rohkem väärt kui perekooli käod. Miks peaksid mingid kaagutajad võidutsema: näed, vait sundisime. Sa oled igasuguse heategevusega ka tegelnud aga minu meelest on üks kõige suurem heategu just see, et sa räägid siin avalikult murest ja lahendustest, mida paljudes peredes ei osata mureks pidada ega ka lahendusi otsida – neist nii mõnelegi oled sa ehk otsa kätte andnud ja tänu sellele saab nende laste tulevik ehk parem, kui see muidu oleks.

  • Avatar
    Vasta Kersti 27. juuni 2017 at 14:00

    No ei mahu minu peanupukese sissegi kes on need “inimesed” kes käivad teiste lapsi maha tegemas,solvamas,kritiseerimas ja mõnitamas? Nagu whaat? Nad on ju väikesed lapsed. Mida on nad maailmale või neile inimestele halba teinud. Imestan väga ,et Marikese kohta niimodi kirjutada. Temaga seonduvat on nii tore ja vaffa lugeda.va siis tema kõne teema. Seal on õpetliku ja kasulikku. Samamoodi lentsukese kohta on nii vaffa lugeda. Imelised on nad sul 🙂 tubli oled 🙂 paid su päiksekestele 😉

  • Avatar
    Vasta Triin 27. juuni 2017 at 14:00

    Appi kui jube on lugeda et täiskasvanud inimesed nii õelust täis on …Täiesti kurb..Neeed inimesed peaksid ise pööörduma kuhugi et abi saada..Mari on küll väga armas laps ja mina ei saaks küll õelda et tal mingi puue oleks.minu ema ütles et ma hakkasin ka alles 3 rääkima oli jooksnud arstide vahet ja midagi ei avastatud.ma ei tunne et ma oleks nüüd puudega.aga teile palju edu selliste inimeste eest.
    Sinu lapsed ei ole puudega nad on väga armsad väikesed lapsed 🙂

  • Avatar
    Vasta Jaanika 27. juuni 2017 at 13:59

    Minu peres on ka kaks puudega last. Küll mitte füüsilise puudega õnneks. 8. Aastasel poisil diagnoositi aktiivsus-tähelepanuhäire ja 6.aastasel tüdrukul on perhasiivsed käitumishäired. Ja tean kui raske on igapäevaselt hakkama saada lastega kelle tundeid ja emotsioone sa ei suuda ette näha ega kontrollida. Minu arust on sinu Marikene nii särasilmne ja tubli, küll see kõne ka kunagi tuleb kui õige aeg tema arvates.

  • Avatar
    Vasta Jane 27. juuni 2017 at 13:59

    Ma õppisin küll rääkima varakult, kuid olen terve elu olnud see nn. erivajadusega laps, kes ei pidanud kunagi hakkama kõndima, kes pidi olema teistest rumalam ja aeglasem. Reaalsus – jah, ma tean, et asjadest aru saamine võtab mul aega, sest töötan nn. oma süsteemi välja. Samas kui see süsteem on juba olemas ei lõhu seda miski.
    Anna Marile ka lihtsalt aega, eriti arvestades seda, et eksperdid on tema suhtes positiivsel arvamusel (minu suhtes oli neil näiteks kindel arvamus, et ma ei hakka kunagi kõndima – eksisid – kõnnin, jooksen, ujun ja tantsin).
    Mari meenutab mulle väga minu õde, kes õppiski rääkima umbes sama vanalt kui Marikene. Praegu on ta tegus ja tubli noor ehitusinsener.
    Jõudu ja jaksu Sulle – ja nagu öeldakse – las koerad hauguvad, karavan sõidab ikka edasi :)!

  • Avatar
    Vasta Kristi 27. juuni 2017 at 13:58

    Kohutav mida inimesedsuus välja toodavad!!! Ma loodan, et nendel ülimalt “heatahtlikel” lõualõksutajatel omal juba lapsed olemas, sest kes teab mida saatus neile muidu sellise heatahtlikuse eest anda võib.
    JÕHKER!

  • Avatar
    Vasta Kelly 27. juuni 2017 at 13:57

    Süda! <3
    Pea püsti edasi,Mallur!

  • Avatar
    Vasta Silja 27. juuni 2017 at 13:57

    Väga harva,kui ma midagi siin sekka ütlen, kuid nüüd lugedes pisar silmas seda juttu võib öelda, on ikka haigeid inimesi ilm täis…
    Mina olen tugiisik ühele erilisele armsale poisile, kes ei rääkinud 3 a peale mõne silbi midagi.Kõik see mis teete on väga hea. Aitab käeline tegevus ja mäng, see on see mis edasi viib.Ja nendel lastel kes ei räägi algul on mälu hea.Kõik see mis nad on ennem kuulnud, räägivad pärast välja 🙂 See on neil mälus.Nüüd saab sügisel 7 aastaseks ja juba suudab lauseid kokku panna. Küll on vahel kummaliseid aga aru saab.Kahjuks on tal ka tähed vahetuses, vahel raske aru saada mis räägib.Mina aga mõistan kõike.Ja peale selle on see poiss, üks armas ja lõbus sell!!Kui me käisime kohvikus või minu lapse kontserdil ja ta mümises või häälitses siis kõik vaid põlastavalt vaatsid meid.Kuid hea on olla julge ja astuda vastu sellisele ühiskonnale, kes ei taha mõista,et ka teissuguseid lapsi on olemas!!
    Tuleb olla positiivne ja rõõmus. Kõiksugu arendamine aitab. Olge tublid!!

  • Avatar
    Vasta Meer 27. juuni 2017 at 13:56

    Mari on üli nunnu, ära tee idiootidest välja! Jõudu ja jaksu!??

  • Avatar
    Vasta Lälli 27. juuni 2017 at 13:55

    maailmas on palju õelust. Mari on mega armas väike tüdruk. Pea püsti Mallukas. polegi vaja teha välja nendest kes ei tea et iga laps on õnnistus ( ilmselt neil endil polegi lapsi, sellepärast nii ütlevadki).

  • Avatar
    Vasta Kix 27. juuni 2017 at 13:54

    Kui puudega lapsed sünnivad halbadele inimestele, siis nendel foorumis kommenteerijatel ilmselt sellised lapsed sünnivadki. Lapse kallal ilkuda…no ma ei tea…

    Mallukas, ma hakkasin su blogi jälgima alles siis kui olime koos oktoobribeebide grupis ja mulle tuli Mari puue üllatusena. Kui ei teaks, siis ei arvakski.

    Lähen kallistan oma pisikest ja loodan, et sinise peaga traktoristiks ta saada ei taha 😀

  • Avatar
    Vasta Katre 27. juuni 2017 at 13:54

    Tõeliselt soojendav lugemine ja Mari ON üks väga armas kullatükk!
    Jõudu ja jaksu Teie perele! Te olete väga vahvad ja mina loen Sinu postitusi alati suure huviga.

  • Avatar
    Vasta Sirli 27. juuni 2017 at 13:51

    Need kes anonüümselt sappi pritsivad,hoidku alt,sest karma hammustab neid ükskord väga valusalt 😀
    Sul on väga ägedad ja armsad lapsed Mallu 😉

  • Avatar
    Vasta Anett 27. juuni 2017 at 13:50

    Tead, ma loen su blogi igapäevaselt, aga kommenteerima tavaliselt eriti ei kipu, sest noh, ma lihtsalt ei viitsi. Mul pole lapsi ka, nii et ilmselt ei kvalifikatseeru ma ka nende hulka, kes oleksid pädevad sel teemal rääkima.
    Tahtsin lihtsalt sulle öelda, et mina ei ole küll ühegi video või pildi järgi mõelnud, et Maril midagi viga võiks olla. Ok, ei räägi veel nii ladusalt kui mõned temavanused, aga mis siis? Küll õpib. Mul läks lapsena nt väga kaua aega püksipissimisest lahti saamisega. Lihtsalt ei viitsinud pissile minna 😀 Aga vot, nüüd täiskasvanuna ilmselgelt probleeme pole ja samas ei arva ma ka praegu, et mul oleks see mingisugune puue olnud.
    Ja no ikka täielik ajuvabadus on otsustada lapse puuet selle järgi, kui palju ta kätega vehib. Lapsed mu arust liigutavadki end rohkem kui täiskasvanud? 😀

  • Avatar
    Vasta Erilise ema 27. juuni 2017 at 13:50

    Sa oled ülitubli, Sa oled tugev inimene ja Sa oled suure südamega ema, sest erilised lapsed sünnivadki vaid parimatesse peredesse/parimate inimeste sekka. Olenemata siis erivajaduse suurusest/raskusest.
    Vähemalt ma tahan nii uskuda. Miks? Sest mul ka väga raske erivajadusega laps kodus, 24/7 hooldatav ja mulle on öeldud, et ta tuligi meie juurde vaid sel põhjusel, et meie saame temaga hakkama, meie oleme talle alati olemas ja meie ei anna esimese komistuskivi juures alla. Ja sellest ütlusest saan mina jõudu hetkedel, kui jõud ja vaim tahavad kaduda, kui lootust ei näe kuskilt.
    Oi kui palju ma olen ka kuulnud oma pere kohta jutte, et minu eriline laps on mulle karistuseks, et me mehega küll oleme joodikud, küll narkomaanid, küll südametud halvad inimesed. Oma erilise lapse teekonna algul võtsin ka kõike nii südamesse, aga nüüd olen kasvatanud omale piisavalt paksu naha, et kõik rämps jääb minu hinge puutumata. Pigem teebki haiget see, ei mõistmatud on inimesed, kõigil on kergem halvustada, kui tulla siis kasvõi küsima/uurima, et miks nii on olukord. Palju kergem on seljataga või siis kuskil foorumis kommenteerida asjast, millest ole õrna aimugi.
    Nii et Sa oled tubli, nagu minagi. Ma loodan vähemalt 🙂

  • Avatar
    Vasta Tiina 27. juuni 2017 at 13:50

    Minul ka kodus poja, kes on puudega. Olen oma elust “eemaldanud” inimesed, kes ajava sellist jama. Aga on veel üks sort inimesi, kes arvavad, et kui sul on puudega laps, siis majanduslikult ei tohi sul hästi minna. Pead virelema ja ei tohi parema elu poole püüelda. Oled tubli ja pildistamise asjus kirjutan.

  • Avatar
    Vasta väga väga naine 27. juuni 2017 at 13:50

    Kuule, me ei ole sinuga vist kallistanud? Või oleme?
    Igatahes kalllllllllllllllllistus ja ma tean, et sa ei põe, ega sa minuks ole – aga ära põe! 😀

    See oli nii ilus post pealegi.

  • Avatar
    Vasta Lii 27. juuni 2017 at 13:50

    Kui sisutühi elu peab olema, et kohe nimelt niiviisi teema avada ja üks konkreetne inimene/pere ette võtta?

  • Avatar
    Vasta K 27. juuni 2017 at 13:48

    Tead seda on nii kurb lugeda. Päris palju inimesi ei tunnista puudega inimest inimeseks kaasa arvatud minu laste lasteaia kasvataja kes arvas, et kuna mul on puudega laps siis ta ei mahu teiste lastega koos tavalasteaeda.
    Ma olen kodus palju patja nutnud, sest üks osa ühiskonnast ei võta mu last omaks, sellegipoolest armastab ta kallistada musitada ja on ülimalt hooliv laps ja mina oskan oma lapse üle rõõmu tunda.
    Puudega lapsi ei pea ega ei tohi häbeneda nad on ühiskonna osa kes oskavad õpetada meile paljutki.
    Edu Teile ja pea püsti!

  • Avatar
    Vasta Krista 27. juuni 2017 at 13:47

    Mari on erivajadustega, Lende on erivajadustega. Ka Sina ja Kardo olete erivajadustega! Kõik Su lugejad(kaasaarvatud mina ja mu pere) oleme erivajadustega. Ükski inimene ei ole vajadusteta ja need vajadused ongi erinevad!
    Ääretult vahva, et oled nii palju abi otsinud, et tegeleda Mari kõneprobleemiga. Läheb aeg mööda ja keegi ei mäletagi enam, et oli aeg mil Mari ei rääkinud või halvasti rääkis!
    Edu ja jõudu ebanormaalsetest möödavaatamisel 😉

    • Avatar
      Vasta Elis 27. juuni 2017 at 14:47

      Vàga hàsti öeldud. Ma ei oleks osanud sònastada paremini.

    • Avatar
      Vasta väga väga naine 28. juuni 2017 at 08:56

      Nõus!

  • Avatar
    Vasta Katre 27. juuni 2017 at 13:47

    Ma arvan, et mingisugune vimm sinu vastu võimendab seda, kuidas inimesed ka su last näevad või vaatavad.. mis on väga kurb. Eks ma ka paratamatult võrdlen enda last teiste samavanadega ja ma vaatan kogu aeg suurte silmadega, et jummel, mida too teine oskab ja mida minu oma veel kaugeltki ei huvitu tegema vms. Samamoodi olen ma ka Mari vaadanud, et ta tundub minu lapse kõrval kuidagi nii.. advanced sepake juba olema. Samal ajal, kui A ei julgeks elusees mingisuguse nöörkiiguga liuelda, teeb Mari seda kõhklematult. Samal ajal kui A ei oska ühtegi unelaulu kaasa laulda, hoolimata sellest, et ma talle neid küllalt laulnud olen, laulis Mari nii ilusasti karulaulu kaasa jms.
    Ma ütleks selle kohta lihtsalt, et iga laps on eraldi isiksus ja seetõttu tunneb ta ka erinevate asjade vastu huvi, areneb erinevalt, kardab erinevaid asju, käitub erinevalt jms. Kõik nad ei saagi ju ühe vitsaga löödud olla (vitsata siiski :D).

    Jutu point tahab olla see, et minu arust on meie lapsed samal pulgal arengu poolest ja mina olen vaadanud Mari pilguga, et ta on isegi asjalikum ja targem. Küll aga ei ole keegi iial minu lapse kohta tulnud midagi ütlema, et ta oleks mingi.. uknow. Seega mu jaoks on lihtsalt utoopia, et jagub inimesi, kellel reaalselt pole muud teha, kui et sinu kallal võtmiseks kaasata mängu hoopis Mari ja tema kohta neid sõnu loopida.

    Mari on minu silme läbi viimase aastaga ikka meeeeeeeeeeeeeeeeeeeletu suure arenguhüppe teinud ja ka see on asi, mis kohati kõnet näiteks pärsib. Tahaks ju kohe järsku ja palju ja siis lähevadki asjad segi jms, aga kõik see peagi vaibub. Pole tal mingit häda küljes, jeez.. Kammoon, inimesed!

  • Avatar
    Vasta Sandra 27. juuni 2017 at 13:47

    Tahaks midagi öelda, aga raske on õigeid sõnu leida. Väga-väga imeline postitus. Sa oled lihtsalt nii tubli naine ja ema! Mäletan Su emotsioone ja postitusi selle teekonna algusest- nagu öö ja päev praegusega. Väikesed asjad ongi olulised! Iga väike asi on tegelikult suur asi, eriti teile! Jõudu ja edu ja jaksu!

  • Avatar
    Vasta E 27. juuni 2017 at 13:47

    Ei maksa kuulata selliseid kibestunud mutte. Muuseas ka mina hakkasin VÄGA hilja rääkima, kui ma ei eksi siis 4 või isegi 5aastaselt. Emal soovitati juba “eriliste laste” lasteaedasid vaadata.. Rääkisin nö enda keeles, millest keegi ary ei saanud. Ent lõpuks hakkasin rääkima. Olin väga tark laps, koolis olid hinded korras ja koolgi sai lõpetatud medaliga. Moraal – laps ei ole loll kui hakkav hiljem raakima vms.

  • Avatar
    Vasta Kristel 27. juuni 2017 at 13:44

    Kasvatades erivajadustega last, olen mitmeid aastaid juba kuulnud seda juttu, et mu laps on kasvatamatu jne. Siis pigem ütlengi kõigile ” targutajatele” ausalt, et tal ATH- diagnoos ja ta käitubki nii nagu aju just talle ütleb. Mulle on ta sama armas ja oluline kui teinegi laps me peres, ning tean, et teen omalt poolt kőike, mida emana oskan. Tean, et ta saab kunagi oma eluga hakkama iseseisvalt ja püüan olla alati olemas, kui tal peaks mu abi või nõu vaja minema. Ja nende emade/ isade ees võtan julgelt mütsi maha, kes kasvatavad raske füüsilise või vaimupuudega last. Nad on uskumatult tugevad. Aga mis puutub nendesse ” kõige targematesse”, siis olen arvamusel, et küll neid ka kunagi ootab ees see hetk, mil nende ellu tuleb midagi väga rasket.

  • Avatar
    Vasta Mari 27. juuni 2017 at 13:43

    Harva kui ma kirjutan kommentaari. Mul on kodus 8 aastane kõnekeskuse häirega laps ja 2016 aasta oktoobribeebi. Minu vanem laps on ka teistmoodi aga kõnesvõttis ta 5 aastaseks järele ja nüüd riburada tulevad kõik teised tegevused. Ole vapper. Olen sõna otses mõttes jalaga uksi lahti löönud, nõudnud ja ennast oi kui hästi seadustega kurssi viinud – ja mis seal salata saanud ka kõik oma lapsele mis vaja. Ja on ka minu tutvusringkonnas inimesi, kes arvavad, et minu lapse “haigus” on minu süü, sest olen elus halbu asju teinud 🙂
    Mul on ülimalt vapper ja tubli poeg, kes oma silmaringi poolest teeb paljudele tavalastele silmad ette. Tegeleme temaga iga päev ja arvutis istumiseks pole tal aega ega tahtmist!

  • Avatar
    Vasta Triin U 27. juuni 2017 at 13:43

    Su laps on terve. Täiesti tavaline laps, kellel võtab rääkima õppimine aega. Ma lihtsalt ei saa…. Ma ärritun selliste inimeste peale… Isegi kui Maril või ükskõik missugusel lapsel oleks puue, pole õigus suvalistel inimestel neid kritiseerida. Emana läheb mulle selline asi väga hinge. Olen ise tasandustrühma logopeed ja näen, kuidas kõneprobleeemidega lapsed iga päev suuri edusamme teevad. Ja teeb ka Mari… Eriti veel, kui tal on nii tublid vanemad. Edu teile 🙂

  • Avatar
    Vasta Monika 27. juuni 2017 at 13:42

    Tead..ausalt mul on kahju nendest sapipritsijatest kellel pole enda elu. Kas tõesti nendel on elus kõik niibideaalne..titted kasvavad raamatu järgi..elu nagu zuenaalis..2x aastas käivad väljamaal. Ütlen et las vinguvad elu on bumerang. Loetakse ridade vahelt siis irisetakse. Fakk u ütlen..Mul on sugulane kes 5 aastane ja ka kõnehäirega..kusjuures sinu postitused ongi informatiivsed et saan järge hoida ja soovitusi anda. Kahju muidugi?. Marile pai

  • Avatar
    Vasta Vikike 27. juuni 2017 at 13:42

    Hästi kirjutatud Mallu,Mari on nunnu ja ma EI saa aru mis see kellegile juurde annab kui lapse kohta sellist jama ajada☹️Edu !!!Laps ei saa ju kaitsta ennast ja siis peadki sina seda tegema,emana!!

  • Avatar
    Vasta Krista 27. juuni 2017 at 13:41

    Prr. Mind teeb see niii kurvaks, et erivajadustega laste vanemad, kelle päevad on nagunii 24/7 täis muret oma lapse pärast, hooldamist, tegelemist, bürokraatiat ja asja-ajamist, peavad veel taluma kellegi arvustavaid ja halvustavaid pilke ja kommentaare. Sellised pimedusega löödud inimesed võiks mõnda aega kuskil asutuses vabatahtliku tööd teha, et nad näeks, missuguste raskete situatsioonidega inimesed peavad toime tulema, selle asemel, et internetis ananüümselt totraid kommentaare kirjutada. Veel tahaks kõigile sellistele väga meelde tuletada, et kunagi, mitte kunagi, ei tasu oma nina liiga püsti ajada ja arvata, et vot nemad on kõige halva eest kaitstud, et nad on kuidagi paremad, sest nende lapsed on terved. ei, ei ole, väga väga paljud lapsed jäävad ka õnnetuste, haiguste ja traumade tagajärjel erivajadustega lasteks. Selle eest ei ole mitte keegi kaitstud ja mõistlik oleks olla tänulik ja abivalmis.

    Teie perre head!

  • Avatar
    Vasta Kaaslane 27. juuni 2017 at 13:40

    Tõesti mind paneb imestama, kui öelad võivad inimesed olla.
    Mul on kodus kasvamas 3 aastane ratastooli poiss kes kahjuks ei saa liikuda aga see ei tee veel temast ” mötetut ” last. Ka mina olen kuulnud väga teravaid ütlemisi, et issand kui suur laps ja ikka veel kärus või kui pargin invaliidi kohale jäävad inimesed vaatama ( vötan poisi sülle et poes kãrusse panna ) siis tulevad sealt ikka väga öelad komenteerijad et ei suuda nüüd lapsega õigesse kohta parkida vaid kasutamb invaliidi kohta.
    Tõesti nukraks teeb selline olukord aga pea püsti ja uhkelt edasi!
    Mina olen selle 1,5 aasta jooksul, mis poiss on ratastoolis olnud, lihtsalt mööda laskma kometeerijatest!

  • Avatar
    Vasta M 27. juuni 2017 at 13:40

    Tahaksin nii suure laigi ja südame panna sellele postitusele!
    Puhas õelus on selle nimi inimestel. Kurb, sest näitab, et nad on ise armastusevaeguses ja on valus vaadata, kui keegi siin maailmas tunneb end õnnelikumana kui nemad parasjagu.
    Sulle, Mallu aga rõõmu ja meelekindlust edaspidiseks! Ja Mari on üks igavesti vahva badass väänik, kellel on õnnelik lapsepõlv!

  • Avatar
    Vasta Birgit 27. juuni 2017 at 13:40

    Pea püsti !! Minul on ka kõnehäirega laps kodus 8a poiss käis esimeses klassis ja oli oma klassi edukaim õpilane ja täitsa tavalise õppekavaga koolis ;). Nad on meie erilised ja teevad asju omal ajal! Kahjuks diagnoositi meile kõrvale ka autism kuid ka see jääb võõrale silmale mitte nii märgatavaks ja kui keegi peaks midagi ütlema sellekohta siis see inimene oleks hoopis see kellel oleks vaja mingit ravi või ümberkasvatust kuidas käituda. Edu sulle Mariga ja vastava abiga olete kindlasti varsti eakaaslastel järgi!!!

    • Avatar
      Vasta Kristina 27. juuni 2017 at 19:14

      Birgit,kuidas ma saaksin ,sinuga privaatselt suhelda? Oleks mõningaid küsimusi..seoses autismiga!

  • Avatar
    Vasta Krk 27. juuni 2017 at 13:38

    Ma tean, et sul on raskem seda lugeda, sest see käib sinu kohta, aga need kommentaarid, mis sa perekoolist siia kopisid, on mega naljakad. Noh, naeruväärsed, piinlikud 😀 haahaha! Imbetsillid. Ära võta neid südamesse, nad ei ole peast terved. Minu meelest paistab Mari armas ja nutikas laps – ka siis, kui see ta kõnes veel ei väljendu. Jaksu!

  • Avatar
    Vasta Olja 27. juuni 2017 at 13:38

    Olen sulle algusest peale kaasa elanud! Sa oled tubli ja hea ema, kellel on IMEILUS tütar 🙂
    Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi 😉

  • Avatar
    Vasta Kätlyn 27. juuni 2017 at 13:38

    Olen 100% sinu jutuga nõus!!! Tubli, et selle kõik välja ütlesid! ? Ükski normaalne inimene ei kirjuta selliseid kommentaare. Inimesed võiksid rohkem endaga tegeleda, mitte kadedusest mürki pritsida. Lõppude lõpuks on kõik lapsed erinevad ja iga laps oma emale eriline ja kallis. ?

  • Avatar
    Vasta Gettet 27. juuni 2017 at 13:38

    Hei Mallukas!
    Ära lase teiste arvamusest ennast heidutada,sina olen Mari ema ja tead paremini milline ta on,isegi kui areneb arglasemalt on teie edusammid väga suured olnud ja Mari on ülinunnu laps.
    Kui ma oma teise lapse sünnitasin vaakumi abiga tuli mulle ka üks naine ütlema et tead,vaakumiga sündinud lapsed on lollid ja puudega ma nagu nutsin täiega et mis mõttes tuleb seda ütlema inimene kel endal kodus 3 puudega last ja ise ei tea mis sünnitus ongi,kuna ta keisriga sünnitanud.
    Kokkuvõttes ära lase heidutada teiste ebanormaalsest ja ebaadekvaatsest käitumisest,sest ilmselt vajavad nad rohken abi kui need kellele nad soovitavad seda.
    Minuarust olete tublid ja mulle meeldib su lastepostitusi lugeda 😉

    • Avatar
      Vasta Lilian 27. juuni 2017 at 15:19

      Kas tõesti väidad, et kes keisriga sünnitanud on, ei tea ise, mis sünnitus ise ongi? Kuidas sa peaksid praegu olema parem neist perekooli kägudest? Olen kaks last keisriga ilmale toonud ja natuke nagu riivas selline kommentaar!

    • Avatar
      Vasta Lilian 27. juuni 2017 at 15:22

      Kuidagi jääb ka sinupoole halb hinnang, et kõik lapsed keisriga ning seetõttu puudega. Vähemalt minule tundub nii.

      Mallukale aga pai! Võtab ikka palju julgust sellise kirjutise kirjutamine. Üldse Mari elu kohta kirjutamine. Olen kindel, et oled heaks eeskujuks paljudele emadele.

  • Avatar
    Vasta a 27. juuni 2017 at 13:37

    Peapüsti 😉 Las koerad hauguvad , karavan läheb ikka edasi . Kusjuures ise pole perekoolis käinud ja ausalt ei tõmba ka ..aga.. fb on pisikese Joanna teekond . Huvitav kas teda materdatakse samamoodi ? Siret paneb igaliigutuse pisikesest üles . Kahju et selliseid ajuhiiglasi on ikka perekoolis .

  • Avatar
    Vasta Pirje 27. juuni 2017 at 13:35

    Mari on ikka hästi armas tüdrukutirts:)
    Millal ta logopeedi juures hakkas käima?
    Mul on endal kaks last: pea viiene poeg ja kahepoolene tüdruk. Poeg käib logopeedil (lõigatud on adenoidid ja varsti keelekida opile), ta hingab suu kaudu. Tüdrukuga käisime ka logopeedil, räägib liiga vähe ja peamiselt oma sõnadega. Jingab ka suu kaudu. Nina-kõrva-kurguarst ütles, et vajab ka adenoidioppi (saime aja JUBA 2018 jaanuariks) ja arvatavasti mandlilõikust ka:(
    Lähen pinnin perearstilt uut saatekirja, et teise kurguarsti arvamust kuulata, ehk saab uut infot…
    Ma lihtsalt ei tea mida enam teha:(

    • Avatar
      Vasta Mari 27. juuni 2017 at 20:10

      Lihtsalt teadmiseks, et kui laps ei räägi, st tal on vähe sõnu ja lauseid, siis ei tulene see enamasti suuhingamisest või adenoididest. Kui arst ütleb, et need tuleb ära lõigata, siis seda tuleb kindlasti teha, sest nina kaudu hingamine on väga oluline. Kuid keelelist arengut ei takista suuhingamine enamasti. Seega tuleb leida logopeed, kes oskab lapse kõne arengu mahajäämuse põhjusele jaole saada ja ka aidata.

  • Avatar
    Vasta Kädi 27. juuni 2017 at 13:34

    Jube armsa näoga laps,saaks siis tuleks pigistaks neid põski 😀

  • Avatar
    Vasta Annika 27. juuni 2017 at 13:33

    ?

  • Avatar
    Vasta Kadri 27. juuni 2017 at 13:32

    Mari on imearmas väike tüdrukutirts ja igasugused perekooli anonüümsed lollakad võivad minna sinna kus päike ei paista…On väga vahva vaadata su videosid ja näha kui palju ja kiiresti on Mari kõne arenenud ? Olete väga tublid ja elan teie edusammudele alati väga kaasa!

  • Avatar
    Vasta Kats 27. juuni 2017 at 13:26

    Jessas kui halvad on inimesed. Mul endal on ka poiss 5 aastane ja kõnepuudega. Minu tutvustingkonnas on kõik harjunud sellega, et lapsel on kõnega probleeme ja lapsel kône paraneb.Kône probleem on tänapäeval vâga paljudel lastel. Ega lapsed siis oinad pole…debiilikud arvavad , et laps on vaimupuudega siis….kûll kõik tuleb teile tiiruga tagasi kes sellesse halvustavalt suhtuvad…