AVALDAN ARVAMUST

kellega juhtuvad halvad asjad?

3. juuli 2017

Sattusin netist vaatama paari huvitavat videot, kus räägiti sellest, miks inimesed kipuvad võõraid inimesi süüdistama. Me ju kõik oleme lugenud artikleid, kus on juhtunud mingi õnnetus ja kommentaarid on “paras talle! ta on selles ise süüdi sest….*sisesta põhjus*. Niimoodi lennatakse peale vägistamisohvritele – “ta on ise süüdi, sest oli purjus/kandis litsakaid riideid/andis mehele vale signaali”, kui ka inimestele, kes saavad tänaval peksa  – “ju siis ta oli selle ära teeninud! ju siis mölises valede inimestega!” jne. Isegi puudega laste vanematele – “ju siis oled ise süüdi, et raseduse ajal suitsetasid/jõid/narksi tegid!” või lihtlabane “sa said puudega lapse, sest sa pole hea inimene”.

Mulle näiteks meenub, kui juhtus see kohutav õnnetus, kus lapsevanker kukkus tiiki ja laps sai surma. Reaalselt, ma ei suuda isegi praegu sellele mõelda, ilma, et mu peast ei käiks läbi mõtted, et kas see ema ikka ärkab hommikul hetkeks mõttega, et kas see oli uni? Kas tema beebi on tõesti läinud? Issand, praeguseks on ta ju juba kindlasti maha maetud ja mulla all… Okei, hormoonid! Ma ei suuda sellele mõelda.

Aga mis olid kommentaarid? Eks ikka parastamine. Paras talle! Ise oli hooletu! Ise ta ei mõelnud sellele, et tuul puhub! Seda poleks kunagi juhtunud, kui *sisesta suva põhjus*. Vastik, aga kas teie olete kunagi mõelnud,  miks inimesed on nii altid inimesele kaela kargama ja talle süüd peale tembeldama?

Põhjus olla vägagi loogiline – inimestele meeldib elada illusioonis, et kõik, mis me teeme, tuleb meile tagasi. Noh, et kui mina olen hea inimene ja kellelgi kurja ei tee, siis ei tehta mulle ka. Õudne on elada maailmas, kus asjad on juhuslikud. Nii juhuslikud, et ma võin olla imeline inimene, kes käib supiköögis vabatahtlikuks, aitan vanatädide poekotte koju tassida, ei tee kellelegi kurja ja olen oma sõpradele ustav ja hea, et siis ühel päeval upub minu laps tiiki. Lihtsalt niisama.

Või, et ma võin minna rahulikult poodi leiba ostma ja teel koju mind vägistatakse.

See olla inimloomusele kõige raskem asi, millega leppida. Just seetõttu on ka vaimselt kõige jubedamad just need õudusfilmid, kus inimestele tehakse täitsa juhuslikkke kuritegusid. Kui keegi on näinud filmi “The Strangers”, siis teate, millest räägin. See on mega õudne film, kus suvalised noored püüavad kinni ühe perekonna ja piinavad ja tapavad neid. Muuseas – põhineb see film päris elu sündmustel!

Ma tahtsin lihtsalt jõuda sinna, et järelikult ei olegi need “süüdistajad” täitsa südametud inimesed, vaid see on lihtsalt alateadlik refleks mitte uskuda, et halvad asjad juhtuvad ilma põhjuseta. Aju hakkab ise otsima mingisuguseid seoseid, et leida SÜÜD. Sest nii on lihtsam elada, kui on arvamus, et halb tegu = halb karma. Aga tegelikult nii kahjuks ei ole. Või on? Ma ei tea, ma ei oska öelda, kas karma eksisteerib, kuigi ma usun seda, et negatiivsus sünnitab negatiivsust. Ehk see ongi karma?

Lihtsalt tahtsin teile jagada, et kui te ise kunagi avastate ennast mõtlemas, et “TA ON SÜÜDI, SEST!” mõelge korraks uuesti, et… alati ei ole keegi süüdi. Mõnikord juhtuvad hirmsad asjad ilma ohvri süüta ja lihtsalt selle tõttu, et satud kokku haige inimesega, kes tahab kurja teha, või lihtsalt… läheb nii! Looduse vääramatu jõud.

Õudne, aga tõsi :(

Et jutt liiga õudne poleks, siis lõpetuseks pilt vigurdavast Marist. Võtkem eeskuju lastest, nad ei süüdista kunagi kedagi ja võtavad elu nii nagu see on. Kahjuks mõnikord juhtuvad halvad asjad ja kellegi süüdistamine ei too kasu nagunii. Rohkem kaastunnet ja mõistmist (endalegi vajalik meeldetuletus!).

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

41 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Brit 7. juuli 2017 at 11:26

    Mina armastan mõelda hoopis niipidi, et süüdi ei olegi kunagi keegi teine, alati tuleb endasse vaadata :) Kui õpid ennast kriitiliselt analüüsima ja tundma, siis on maailmas palju lihtsam orienteeruda, sest kõik sinu mõtted ja tundmused peegeldavad vaid sind ennast, mitte teisi inimesi.

  • Reply Jubin 4. juuli 2017 at 17:32

    Siia juurde tahaks jagada teile viisi kuidas seda vaadelda ja näha, et elu teiega suhtleb – jälgige oma mõtteid kui saate haiget/komistate/pillate midagi – kas mõte oli kuidagi vägivaldne, kuri, väiklane, inetu – kasvõi iseenda suhtes.

  • Reply Jubin 4. juuli 2017 at 17:25

    Sinna juurde vahemärkus, et kuigi veidi pelgan surma (teadmatu) siis ei usu, et see on lõpp, või üldse hirmus või halb ning ei vaata seda kui kurba asja vaid pigem kui üleminekut järgnevasse olekusse.

  • Reply Jubin 4. juuli 2017 at 17:23

    Minu isiklik kogemus on sedapsi – kui kunagi ise parastan teisi – “ma ei saa aru kuidas nii on võimalik” siis elu näitab mulle, kuidas nii on võimalik, üldiselt oma nahal.
    Samas tundub, et erinevatel inimestel on see ehk erinev ja minu arust on elu 100% not coincidence! Kohe kindlalt usun mingisse kõrgemasse teadvusse või tundmisse mis poetab ja seab nii kuidas vaja on – rääkimata imedest, suurepärastest leidudest, tuttavatega välismaal kohtumistest ja muidu väga “out-of-the-box” paranormaalsustest mis ajapikku normaalsuseks muutuvad.

  • Reply S 4. juuli 2017 at 15:31

    Üks asi on õnnetused ja tähelepanematus, need liigitaks kategooriasse inimlik eksitus ja saatus. Teine asi on teadlik potensiaalsete ohuolukordade esilekutsumine, nt purjus peaga rooli istudes on %, et juhtub õnnetus suurem ning ei saa lugeda, et see oli ainult õnnetu juhus, kui korralik promill sees suurel kiirusel auto juhitavuse kaotab. Vōi kui teadlikult raseduse ajal juua ja suitsetada ja lapsel pärast hüperakiivsus, õpiraskused ja muud sellist ilmneb. Võib sündida ka korralikel emadel selline laps, kuid jällegi riskid on suuremad. Väga palju juhtub heade inimestega halbu asju, kuid see pole veel põhjuseks, et teadlikult sellist riskikäitumist harrastada.

  • Reply M 4. juuli 2017 at 09:37

    Olen täielikult poolt su juttuga, sest kui endaga kunagi üks õnnetus juhtus hakkati samamoodi kohe,, noh ise oled süüdi,, ja sellele järgnes ka kooli kiusamine jubedal moel. Detailidesse siin ei hakka laskuma. Ja kui sõber kaotas elu autoavariis, tegin suure vea lugesin kommentaare ja seal oli ka,, ongi üks kaak vähem,, ise on süüdi ise kihutas,paras talle ja bla bla. Seda oli kohutav lugeda, juhtuks nende enda lähedastega nii küsiks kas siis ka nii arvaksite? Inimesed nagu ei oska muid seoseid tuua kui aind et ise oled süüdi ega tehnika ja muud asjad kohe ei rikne kunagi aind ise süüdi igalpool. Inimesed peaks tõesti rohkem tõele näkku vaatama ja mõtlema kui endaga nii läheb ei ole hea tunne kui süüdistatakse ju.

  • Reply Liis 3. juuli 2017 at 22:25

    Mina elan juba tükk aega mõttega, et elu koosneb 50% heast ja 50% halvast, kõigil, aga lihtsalt see väljendub igalühel erinevalt ja erinevas eluetapis. Ole sa siis nii hea või halb inimene tahes, sama õnnetuna või rõõmsana tunned end läbi elu ikka :) Nautige elu inimesed!

  • Reply Lily 3. juuli 2017 at 21:30

    Mina usun, et kõik halb tuleb ringiga tagasi.
    “Ära tee teistele seda, mida sa ei taha et sulle tehakse” Nii õige lause !
    Vahel isegi kellestki negatiivselt paar sõna rääkinud ja pärast kahetsen seda, sest kõik halb tuleb tagasi ja ise ka ju idealist pole ..Minu elus on küll alati see lause nagu Murphy seadus olnud. (Mitte et ma nüüd mõrvanud kedagi oleks või megalt s*tta keeraks :D ) Iga negatiivne pisiasi annab tõuke vastulöögile..
    AGA ! ..minu arvamus oli siiski pigem sellistest süütutest asjadest..õnneks ptui ptui, päris koledate asjadega pole pidanud kokku puutuma.. ja ei oska teiste õnnetustele ka hinnangut anda..

  • Reply Mia 3. juuli 2017 at 19:00

    Nagu keegi siin eespool mainis, siis ma usun ka seda, et karma käib hingega kaasas läbi mitmete elude. Aga see ei tähenda, et kui kellelgi midagi halvasti läheb, et siis parastan et “höhö sitt karma” vms, ikka on inimesest kahju. Eriti kui asi puudutab lapsi.

  • Reply Ketlin 3. juuli 2017 at 18:57

    Sa ise oled sama moodi inmesi/nende lapsi mõnitanud. Mis heategija ja kõige õiglase levitaja sa enda arvates oled?

  • Reply Päevalilleke 3. juuli 2017 at 16:42

    Üldiselt ma ei ole sellise mõtteviisiga, kuna mul on liialt suur empaatiavõime. Kuid kunagi ütlesin ühe räige mõrra kohta seda…ja ütleme nii, et elu maksis vist kätte :D Peale seda pole vist enam nii mõelnud ka kunagi…

  • Reply L 3. juuli 2017 at 16:30

    Oeh.. minu jaoks see veidi raske teema, kuna mind on ennast nii rõvedalt mõnitatud terve elu, siis kahjuks olen enda kiusajatele ja halvastiütlejatele halba soovinud, jah, nüüd olen ma “suureks kasvanud” ja saan aru, et elu teebki ise ju tagasi kõik.

  • Reply Marii 3. juuli 2017 at 16:27

    Minu lemmikkolleeg sai insuldi. Keset tööpaeva. päriselt. Nüüdseks on toovoimetuspensionil. Ja kogu moos. Ise töötan psyhhiaatriavaldkonnas inimestega, kel pole peas kõik korras. Ent kunagi olid ka nemad terved. Keegi meist pole kaitstud mitte millegi eest ja seniks kuniks me yksteisel olemas oleme sellistena nagu me oleme, hoidkem ja armastagem teineteist. hoidkem yksteist nagu sitta pilpa peal ja… Parastamise või halvasti ütlemise asemel tasuks hoopis küsida, kuidas ma aidata saan.

  • Reply Helge 3. juuli 2017 at 16:20

    Ma pole kunagi kellelegi halba soovinud ega parastanud. Aga kogu see pasarahe, mis mulle viimase aasta jooksul pähe on kukkunud( ja igakord on eelmisest hullem), paneb hoopis arvama, et keegi kurat on minu peale ikka väga vihane.

  • Reply Mai 3. juuli 2017 at 13:46

    Karma käib ehk hingega kaasas? Läbi mitme elu … kui juhtub mõni väga negatiivne sündmus, siis see võib eelmise elu karmavõlg ka olla. See aitab mul seletada mõnikord selliseid väikelastega juhtunud õnnetusi. Ka oma lähedastega, kus lapse vanemaid tunned ja tead ning õnnetus tundub karjuva ebaõiglusena.
    Samuti usun, et rängad läbielamised juhtuvad vaid kõige tugevamatega. Nendega, kes tulevad sellega toime ja õpetavad teisigi sellistes olukordades toime tulema ja suudavad hiljem nõrgematele toeks olla.
    Lapsed on kingitused vanematele. Mul on ka üks ;)
    Usun, et on ette määratud mingi aeg, kui kaua see kingitus sinu õpetajaks on.
    Iga päev õpin enda kohta midagi. Nt, et suudan pääris kõvasti karjuda, päris kannatlik olla ja täiesti tingimusteta armastada…

  • Reply Mari 3. juuli 2017 at 13:22

    Mul elus selline mõõna periood, sain teada, et emal kasvaja peas ja enda saatust sama asja kinnitamiseks/ümber lükkamiseks ootan. Lähedane sugulane ütles, no seda oli arvata, mis siis. Kui rasedus katkes avaldas sama inimene arvamust, et hea oligi, et katkes. Loodan, et sellised sõnavõtte talle kunagi endal läbi kogeda ei tule.

  • Reply Kris 3. juuli 2017 at 11:30

    Selline süüdistamine ja ärapanemine on mingil põhjusel iseloomulik just eestlastele, kinnitades ütlust, et eestlase parim toit on teine eestlane. Huvitav, millest see küll tuleb. Ajaloost või halvast ilmast?
    Kui vaadata välismaiste blogide või artiklite kommentaare, siis on mujal inimesed enamuses mõistvad, toetavad ja elavad positiivselt kaasa või lohutavad. On empaatiavõimelisemad.

    • Reply Tere 3. juuli 2017 at 12:06

      Kirjutaksin su kommentaarile niipalju vastu, et olen elanud ise aastaid võõras keskkonnas, siis tean, et pigem eestlaste lajatavad välja mida arvavad. Mujal nad ninnunännutavad ja lähevad räägivad seljataga. Ei ole julgust otse öelda. Asi pole kaugeltki selles, et mujal on inimesed toredamad.

      • Reply Beeta 3. juuli 2017 at 21:19

        Nõustun Terega täielikult. Ise elan Soomes ja siin on küll eestlased tuntud väga otsekohese väljaütlemisega rahvusena. Mul on paar korda mainitud, et kas see nüüd oli see eestlaslik otsekohesus. Soomlased nt kipuvad rohkem selja taga susistama ja rääkima ning asju ringiga teavitama vms. Selleks hindangi neid soomlasi ja üldse seda kui julgetakse midagi otse välja öelda. Ma ei ütleks, et eestlane on mingi eriline kibestunud hing. On neid vingatseid ja kurjajuuri ikka igal pool. Kuid jah, võib olla tõesti eestlased on kuidagi vahepeal kurjema olekuga ja rohkem kiusakad. Mina nt olen siin Soome ühiskonnas läinud palju rõõmsameelsemaks ja tunnen kuidas inimesed on kuidagi rohkem abivalmimad ja sõbralikumad.

  • Reply Maria 3. juuli 2017 at 11:25

    No ma voiks oelda, et ma kunagi olin usna Isekas ja keerasin ka teistele Sitta, mitte meelega, lihtsalt olin nii ignorantne inimene, aga uks aeg joudis karma mulle jarele ja sain ise ka tunda mis tunne oli mu lahedastel mu korval.
    Elu opetab nii oelda, nuud uritan alati anda endast parima ja aidata ka vooraid, sest volg tahab tasumist. Kes teab filmi “pay it forward”.

  • Reply Katss 3. juuli 2017 at 10:44

    Ma arvan, et tänapäeva ühiskonnas me isegi ei märka, kui palju me endale negatiivseid karmavõlgu kogume. Ma mõtlen, et tahtlikult ehk ei tahagi paljud inimesed halba teha, aga samas ostame üliodavalt AliExpressist kaupa, mille jaoks võib-olla on mõni pisike poiss või tüdruk pikki tööpäevi teinud ja kes teab – ehk ka seetõttu väga palju kannatanud. Sama on paljude toitudega, mida ebainimlikes tingimustes korjatakse ja mida meie soodsa hinna tõttu tarbime. Mitte, et üldse saakski elada ilma negatiivse karmata, aga minu mõte on see, et ehk kogume me seda halba karmat vahel ka täitsa enesele teadvustamata.

    • Reply Laura 3. juuli 2017 at 13:45

      Minul ka samad mõtted. Lisaks usun veel, et osa karmavõlgu on meil kogutud juba eelmises elus, mis võib olla alles nüüd karistuse või vastutasu leiavad.

  • Reply Mammukas 3. juuli 2017 at 10:20

    Olen ka tunda saanud sellist suhtumist. Kui mu elukaaslane pool aastat tagasi surma sai nähvati mullegi et ma olen halb inimene ja olen sellised asjad ära teeninud. Kohutav kuidas see tegi haiget , solvad jne. Selline suhtumine ei unune iial ja sellistele inimestele ei andesta ka kunagi.

    • Reply Kersti 3. juuli 2017 at 11:09

      Kui kohutav?

    • Reply Sandra 3. juuli 2017 at 11:34

      Kui jube!Öelda inimesele,et oled ära teeninud lähedase surma,uskumatu…
      Tunnen kaasa kaotuse puhul!

    • Reply Mallukas 3. juuli 2017 at 14:59

      Loodan, et su ellu enam selliseid inimesi ei satu!

  • Reply Ma 3. juuli 2017 at 10:20

    Ma tahaks arvata, et karma siiski eksisteerib ja kui teed kellelegi liiga, tuleb see iseendale ringiga tagasi. Aga iialgi ma ei usu nii õudsesse karmasse, et teed kellelegi liiga (ütled halvasti vm sarnane “leebe” asi) ja siis nt upub su laps tiiki ära. See pole minu mõistuse kohaselt “aus” ja nii hirmsasti ei saa ju ometi see karma kedagi hittida. Kui juhtuvad mingid väga kohutavad õnnetused (keegi sureb ära), siis ma nimetaksin seda pigem saatukseks ja lihtsalt eluks. Kaldun vist pisut ka sinnapoole, et iga inimene on tulnud siia ilma mingi kindla eesmärgiga ja kui tal on see eesmärk täidetud, siis tal on aeg minna. Suremine on igal juhul jube, eriti väikese inimese suremine, aga kuidagi peab see ju minu teooria kohaselt juhtuma. Väga segased tunded on mul nende asjadega.

  • Reply loll jutt 3. juuli 2017 at 10:19

    uhhh kui loll jutt ,aga yeah eks jutustamisega ja valetamisega lollimatele raha teenidki

    • Reply Ma 3. juuli 2017 at 10:20

      Võta kommi, tarkpealuu!

    • Reply Mallukas 3. juuli 2017 at 10:25

      mis osa sellest loll jutt on või mida ma täpselt valetasin?

    • Reply Lii 3. juuli 2017 at 10:52

      Sest Mallukas käibki ju absoluutset tõde oma blogis kuulutamas… ??
      Tahaks lugeda ikka argumenteeritud vastuseid, mitte ainult alghariduse tasemel “loll jutt ja punkt” kommentaare. Kui targemat öelda pole, siis teadke, et sõnavabadusega kaasneb ka vaikimisvabadus ja kohe üldse ei pea oma rumalust ja/või kesist haridustaset avalikult välja näitama.

      Mina olen ka see inimene, kes usub, et elu näeb, ette, et seda mida külvad, seda lõikad. Aga see ei ole absoluutne. Vahel tulevad ka lihtsalt proovikivid, õppetunnid. Igale ühele täpselt nii palju, kui nad kanda jaksavad.

  • Reply väga väga naine 3. juuli 2017 at 10:11

    =)
    Olen üllatunud, et see kognitiivse dissonantsi teema polegi kõigile mõistlikele inimestele teada =) Aga ta jõuab, ta levib, jee!

    https://et.wikipedia.org/wiki/Kognitiivne_dissonants

    • Reply Mallukas 3. juuli 2017 at 10:15

      vau, kui huvitav! ma ausalt ei teadnud sellest enne midagi!

      • Reply väga väga naine 3. juuli 2017 at 16:52

        Ma praegu loen õudusega kommetaare ja – no on ikka jube küll.
        Paljud inimesed ei tea või ei usu, et nad mõtlevad “headega juhtuvad head asjad, halbadega halvad”, nad usuvad, et NII ONGI. Et kui kellegagi juhtus halb asi, siis ta oligi ise paha.

        Ok, vahel ma tunnen usku inimkonda taastumas ja vahel puhub see tunne must välja kui tuulehoog.
        Aga mõned inimesed, mõned on siiski lahedad. Noh, nagu issand Piiblis ütleb, et kui Soodomas ja Gomorras on kümme patuta inimest, säästab ta neid linnu, mina mõtlen, et kui inimkonnas on ka mõned lahked ja lahedad, on see inimese väljaarenemine siiski asja ette läinud.

  • Reply Helina 3. juuli 2017 at 10:09

    Tegelikult oleme üksteisele peegeldused ehk kui näed teises mingit viga, siis tegelikult sinus endas närib see viga.

    • Reply Mallukas 3. juuli 2017 at 10:11

      Ehk tõesti. Ala, et röögid kellelgi peale anonüümselt, et “issand, sa oled nii sitt ema”, aga enda laps istub kõrval ja vaatab samal ajal klaasistunud pilguga telekat :D

    • Reply Bino 3. juuli 2017 at 13:40

      Mitte alati. Nt kui mind häirib, et inimene on homofoob vói rassist, siis ma ise olen ka? Loll jutt..

      • Reply Mallukas 3. juuli 2017 at 14:59

        Hehe, mul sama asi, et kui keegi on homofoob vi rassist, siis see ajab mind NII NÄRVI, aga ei suuda välja mõelda, et mis osa see minust peegeldab. Et äkki olen ise ka ebatoleratne kuidagi millegi suhtes?

        • Reply Mi 3. juuli 2017 at 21:02

          Sama

    • Reply Beeta 3. juuli 2017 at 21:31

      Sorri aga minu arvates on see teooria täielik pullikaka :D kuidas see isegi loogiline saab olla? Nt mulle ei meeldi väga vaiksed inimesed või sellised kes alati mokk töllakil vahivad või ei oska midagi öelda. Ja see peaks tähendama et ma olen samasugune? No ei ole, täielik vastand ja väga seltskondlik ning kui midagi öelda on siis ütlen ka. Nt mulle ei meeldi veel rooliraevuga inimesed, kes sõimavad kõiki teisi halvas sõiduoskuses ja sitas liikluses ning kogu aeg kuradid lendavad. Ma olen ise alati roolis vana rahu ise ja on öeldud kui kindel minuga sõita on. Ma võin ummikus ka jumala tuima näoga istuda nii et üks närv ka ei liigu sest kellegi kirumine seda ummikut ei liiguta :D seega ma ei saa aru kes on selle teooria välja mõelnud sest see lihtsalt ei pea paika.

      • Reply Jubin 4. juuli 2017 at 17:39

        Peegeldus ei tähenda alati samas aspektis peegeldamist – kõik teevad kuskil mingeid absurdseid mõtlematuid käike, asi on selles, et tuleb MITTE LASTA HÄIRIDA ennast mingil asjal, sest põhimõte ongi sind häirida – häiritus näitab, et antud teema on sinu jaoks sinu HELL punkt e. peegeldus, et SIIT KOHAST KIPITAB, RAVI MIND. Siis hakkab tõeline töö pihta, välja juurida ja meelde tuletada miks see häirib ja siis sellest üle saada. Ja kui üle saad, tuleb järgmine challenge ;)