Teate, mulle üldiselt ei meeldi enam teha mingisuguseid “õigustuspostitusi”, aga sedapuhku tekkis tunne, et lugu on selline, millest keegi õppida võiks. Jah, jälle on teemaks blogiintriigid, aga tegelikult võiks laias laastus öelda, et tegu on lihtsalt eluliste lahkarvamustega. Neid ei ole ju ainult blogimaailmas, lihtsalt mõned inimesed blogivad oma asjadest ja teised mitte. Kes üldse blogimaailmaga kursis pole, siis väga lühikene kokkuvõte, millest pall veerema hakkas:

*Blogija 1 kirjutas sellest, kuidas ta oma mehega lahutas, uue mehega tutvus ja nüüd temaga varsti kokku kolib.
*Blogija 2 leidis, et selline käitumine ei ole tema silmis okei, sest antud blogijal on lapsed. Seega leidis ta, et normaalne oleks enne mõned kuud ikka eraldi elada, et lastel oleks aega harjuda. Seda arvamust jagas ta nii esimese blogija kommentaarides, kui ka tegi postituse enda blogisse.
*Blogija 3 kirjutas teise blogija postituse kommentaari, et säärane arvamusavaldus on konkreetne kiusamine, sest laias laastus on igal inimesel õigus elada oma elu nii kuidas soovib, ilma, et keegi kõrvaline peaks kahtluse alla panema selle “kui hea ema” ta on.

Mina lugesin seda draamat vaikselt pealt ja olin vait. Mul võib küll arvamus blogija number kahega kattuda, et MINU jaoks oleks ka see samm ehk natukene kiiresti ette võetud, aga laias laastus, mis see minu asi on. Ega mina nende elu ei tea ja ei ole ka mina sellises olukorras olnud, et saaksin 100% väita, mida ma teeks või ei teeks. Küll aga mida ma EI teeks, on see, mida tegi blogija kaks. Mul ei ole selle blogija vastu küll mitte midagi, me oleme sõbradki, aga ega me ei saa ka igas asjas nõustuda ja elu on mulle juba näidanud, et kui ma peaksin kirjutama blogis avalikult millestki, mis mulle ei meeldi, siis ükskõik kui argumenteeritult ma selle kirja paneks, siis lõpptulemusena on seal ikkagi hunnik kommentaare, mis antud inimest solvavad ja maha teevad. Ja selle kõige tulemuseks on lihtsalt üks vaene inimene, kes on kuskil mõnitatud ja tema üle on naerdud, et eeheee, tseki lolli. Käitub NIIII valesti! Aga siin tekibki tegelikult küsimus, et mis vahet seal on, kuidas teised oma elu elavad, kui see kellelegi päriselt haiget ei tee. Me kõik elame KELLEGI arust alati valesti, ega selle pärast ennast kohe mättasse lüüa ei saa.

Seega, kui ma lugesin kolmanda blogija kommentaari, siis mul ei jäänud muud üle kui nõustuda. Kuigi blogija kaks on mu sõber, siis leidsin ka mina, et on üle piiri mindud. Ja minu meelest oli see tõeliselt…eee…tore? Et keegi üldse võtab vaevaks öelda, kui talle tundub, et kellelegi on liiga tehtud ja nn kiusatud. Ometi seal postituse all ma midagi ütlema ei hakanud, sest ma olin endale pähe võtnud kogu sellest kammajaast eemale jääda. Mis see minu arvamus siin ikka loeb, onju.

Kui ma aga nägin Eveliisi postitust, kus ta blogija kolme tema “targutava” kommentaari pärast blogimendiks kutsus (see post, mida nüüd on muudetud), siis otsustasin ma, et kirjutan kommentaari autorile ise. Ei, mitte et teada anda, et kuskil mingi teema on temast tehtud, vaid lihtsalt et tunnustada teda teise inimese kaitseks välja astumise eest. Et te TÄPSELT näeksite, mida ma ütlesin, siis kopeerin selle siia:

Mina: tsau mul kahju, et sa blogimaailma mendiks oled tituleeritud aga ma tahtsin öelda, et su kommentaar *seal* blogis oli minu meelest küll õige.
Tema: What
Mina: https://estonianwithabackpack.com/2017/10/07/kes-see-kohutav-blogiment-on/
Mina: minu meelest on üdse haige sellest teemasid teha, niii nõme lihtsalt, kahju lausa. (edit :sellest teemasid, on siis need teemad kellegi kokku-lahku kolimistest ja eraeludest, mitte ma ei räägi Eveliisi postist)
Tema: Ma ei maleta et ma seda blogi kunagi elus konmenteerinud oleksin
Mina: vb sa olid oma ametimärgist pimestatud , või on lihtsalt peale sinu veel *samanimelisi* ja ta iihtsalt arvab et see sina.
Tema: Ausaltoeldes ma ei maleta, et ma seda lugenudki oleks 😀 Mingi palju aastaid tagasi kui oli diipkunstiinimene vms.
Mina: ei tea jah, mis värk tal on sinuga, aga kui ma su kommi *seal* blogis lugesin, siis mõtlesin et vähemalt keegi julgeb selle välja öelda, et see on nõme. Ja no kiusamise vastu peab ju ütlema midagi, aga ma ei tahtnud olla seal vahel, also ma pussy. Aga mul ol hea meel et sa polnd 😀

Ja näed, saingi öeldud, mida tahtsin. See, et see Eveliisi blogipostitusest sõna “blogiment” kasutasin ja seetõttu ta küsis, et miks ma niimoodi ütlesin, oli lihtsalt selle pärast mainitud, et ma olin just seda posti lugenud ja mul oli tõesti kahju, et inimese katset kedagi kaista, veel kuskil naeruvääristatakse ja blogimendiks kutsutakse. Ma tahtsin lihtsalt teada anda, et minu meelest oli see õige asi mida öelda, AGA ma ei tahtnud seda kuskil blogis kommenteerida, et noh…ennast välja jätta sellest asjast. Seetõttu kirjutasingi Blogija 3 messengeri ja arvasin, et see asi sai siis läbi. Öeldud, kiidetud, elame edasi.

Mida ma aga ei teadnud, on see, kas Blogija 3 on kunagi elusees üldse Eveliisi blogis tänitamas käinud, nagu see Eveliisi blogimendi postitus rääkis. Ma ei teadnud ja mind isegi ei huvitanud see osa seal üldse. Kuna aga blogija 3 ise teadis väga hästi, et ta seal midagi kommenteerinud ei ole, et temast selline postitus kirjutada, siis kirjutas ta Eveliisile selgitava kirja, et tegemist on eksitusega ja palus postitust muuta.

Mida aga blogija 3 ei teadnud on minu ja Eveliisi..eee…lahkhelid viimasel aastal. Ei loe ta meie kummagi blogi ja sõbrad me ka ei ole, et ta seda teada saaks. Seega ei osanud ta aimatagi, et kui ta kirjutab “Mariann Treimann andis mulle su blogi lingi” koorub sellest midagi absurdset.

Ja mis koorus on see, et Mallukas korraldab draamat. Eveliis ise kirjutab postituse, kus ta fakte kontrollimata kellestki nimeliselt räägib ja siis…mina olen süüdi? Mina üritan draamat tekitada? Ma isegi ei teadnud, et see laim on. Ma tahtsin AINULT blogija 3le öelda, et good job. Ma ei saagi täpselt aru, et kas Eveliis arvas, et see tema nimeline postitus mitte kunagi blogija kolmeni ei jõua? Ja kui oleks jõudnud kellegi teise kaudu, siis oleks see keegi teine draamas süüdi olnud, mitte Eveliis ise, kes kogu selle asja algatas? Ma võin küll loll ja labane olla, aga vot sellest loogikast mina aru ei saa. Ei ole ma kellelegi öelnud, et kuule mine löö nüüd kord majja, mine pane kedagi paika, mine …draamatse?!

Blogija3 tundis ennast natukene pahasti, et see nii välja kukkus ja tahtis minna Eveliisile uuesti kirjutama, et olukorda selgitada, aga ma soovitasin seda mitte teha, sest jumal ju teab, et see on nii kergestisüttiv teema, mis võib lihtsalt omasoodu edasi põleda. Ja kuigi ta ei läinudki midagi ütlema, ei pidanudki kaua ootama, kui järgmine Eveliisi kirjatükk minust juba blogis üleval oli – näe, siin.

Staarblogija, kes on väitnud 73467893698 korda, et minu blogi ei loe, saadab paar minutit peale mu postituse avaldamist mu blogipostituse kellelegi konkreetsele, keda mina ei tea ja kes minu blogi, nagu ma aru saan, üldse ei loe. Sellise teo eesmärk? Otseloomulikult draamat tekitada, teha minust JÄLLE pahalane. Oma blogis ta ju draamat teha ei saa, sest uus Ema Teresa imago ei luba, aga draamat tahaks, ässitaja ei ole, aga verd tahaks. Tõeline bitch lambanahas. Ja milleks? Miks mitte minust üle saada? Halenaljakas. Ausalt. Aga paha olen mina. Staarblogija on rahul. Jeeeiiii! Sain ära panna.

Palun öelge, keda ma ässitasin? Kus? Ma küsiks seda Eveliisi käest otse, aga paraku ei ole mul absoluutselt ühtegi kohta, kuhu talle kirjutada, või noh, vaevalt, et ta mu kirja avakski. Ma tõesti ei saa aru, kas mina olen loll, või kuidas mina selle draama tegin? Küll aga ma võin vastata küsimusele “miks mitte minust üle saada”.

Jah, ma vist tõesti pole üle saanud, sest ma käin ikka Eveliisi blogi lugemas. Ja ma ei tea, miks ma ei saa üle? Miks see meie katki läinud sõprus mul nii väga ikka südames on? Mitte ühegi anonüümse kommentaatori (või ka suvalise nimelise) kommentaarid ja sõnad ei torka kunagi nii räigelt, kui tema omad. Ja ju siis ongi asi selles, et me olime sõbrad. Ja mulle ei mahu pähe, mis valesti läks ja mis juhtus, sest ma leidsin veel aasta tagasi, et Eveliis on üks ägedamaid inimesi üldse. Ta oli alati valmis minuga asju tegema, ta oli alati valmis mind aitama (inimene tuli minuga üheks ööks Lätti kaasa, et mind peale silmaoppi aidata!), ta oli alati valmis pokaali veini võtma ja elust-olust rääkima. Meil oli alati koos täiega lõbus, viskasime nalja ja mina pidasin meid väga headeks sõpradeks.

Ja ühel hetkel see oli kõik läbi, kõik läks perse ja veel kuidagi nii kiiresti, et ma isegi ei tea, mis juhtus. Ma saan aru, et mina tegin talle haiget ja tema mulle haiget ja lõpuks olime me oma ütlustega teineteisele nii palju haiget teinud, et tagasi minna ei olnudki enam võimalik ja sisse jäi ainult mingisugune ebamäärane vastik vimm.

Ma käin ta blogis ja vaatan, kuidas aeg-ajalt kommentaariumis kerkib üles mingisugune “see-kelle-nime-ei-tohi-nimetada” teema. Seal siis üheskoos arutatakse ka seda, kui labane, isekas, vastik “lambanahas bitch” ma olen ja noh, eks Eveliis naerab seal kaasa. Äge ju. Minu kohta ju ei tohtivat mujal rääkida, aga tema blogis võib. Tema blogis teavad kõik, et “keiser on paljas”. Ja nii vähe, kui ma seda praegu tunnistada tahan, siis need sõnavõtud teevad mulle iga jumala kord haiget. Sest mulle meenub, kuidas me istusime mu elutoas, jõime veini ja naersime selle üle, et ma ostsin lohvaka kampsuni ja Eveliis ütles, et minust võib ka veel ehk kunagi stiilne inimene saada. Või kui me käisime söömas ja Eveliis rääkis, et talle täiega maitseb lambaliha ja foie gras ja siis me istusime seal ja tegime naerdes selfisid. Pulmas istus ta minu kõrval, pruudilauas. Me tantsisime poole ööni. Ja siin me siis nüüd oleme. Nüüd ma olen bitch, mõrd, vastik staarblogija, draamakiskuja, kes tahab vaid Eveliisi halvas valguses näidata.

Siiralt, käsi südamel, oma laste nimel, võin vanduda, et see ei olnud mu taotlus isegi mitte salaja kuskil hingesopis. Ja kuna see ei ole mitte meie ainukene… jagelemine, siis võin öelda, et ma pole kunagi, mitte kunagi, tahtlikult teinud või öelnud midagi, mis Eveliisile haiget teha võiks. Kuigi ma mõistan, et ma ilmselgelt olen seda teinud ja mul on kahju. Ausalt on. Ma ei taha, et mu elus oleks keegi, kellele mõtlemine mind korraga vihaseks ja kurvaks teeks. Ma ei taha, et Eveliis arvaks, et ma muudkui istun kodus ja haun skeemi, kuidas omaenda tütre sünnipäeval Eveliisi tuju halvaks teha või talle kuidagi haiget teha. No päris ausalt ei ole nii.

Ma olen kindel, et iga inimene tuleb meie ellu põhjusega. Ma ei tea, mis see põhjus oli, miks meie sõprus niimoodi otsa sai ja nii koleda lõpuga oli, aga ma tõesti siiralt palun, et lõpetame selle ükskord ära. Ma ei taha Eveliisile halba, ma ei mõtle temast halba, ma ei taha kellelegi VÄITA, et ta teeb halba, ma ei taha ära panna, ma ei taha MITTE MIDAGI! Ma tahan lihtsalt olla ja elada oma elu. Ja mul on tõesti endal ka üllatav näha, kuidas selliste pingeliste omavaheliste suhete sees võib mittemillestki kerkida nii suur asi. Ma siiralt ei soovinud seda.

Ja ma siiralt ei soovi seda õudsat vimma jätkata, aga ma ei tea, kuidas seda ära lõpetada. Lihtsalt ei oska. Ainuke, mida ma saan öelda vabandada nende kordade eest, kui olen öelnud midagi, mis on  haiget teinud. Ma ei tee seda enam kindlasti mitte kunagi. Ja muud ma öelda ei oska. Kui sa, Eveliis arvad, et inimestel on tänu minu blogile sinust halb mulje jäänud, siis ma pean vabandama ka nende ees, kellele tõesti on niisugune mulje jäänud. Sõbrana on ta väga-väga tore ja suure südamega inimene, ainult, nagu ta isegi tunnistab, terava keelega ja tuulepea. Nii nagu minagi. Kunagi me veel mõlemad mäletasime, et need meie mõlema iseloomuarsenali kuulusid, aga eks vimmaga ununeb palju.

I’m out. Ma ei taha enam, ausalt. Ja teile ütlen sooja soovitusena, et proovige teie oma tülid ja jauramised sõpradega enne lahendada, kui need juba naeruväärsed pöörded võtavad ja kõik nii palju haiget saavad, et enam isegi ei mõtle, enne kui ütlevad.

Kommenteerida mõtet pole, sest siia postituse alla ei avalda ma ühtegi Eveliisi laitvat kommentaari. Lihtsalt selle pärast, et pole vaja jälle kuulda, kuidas andsin ta nn oma jüngritele pureda vms. Seda on omavahel vast piisavalt tehtud. Võtaks üldse sellel postitusel kommenteerimisevõimaluse ära, aga mu kujundus miskipärast ei luba seda teha ja IT mehel pole mahti kohe seda probleemi lahendada. Üldse ei kavatse ma enam siin blogis avaldada ühtegi kommentaari, mis on Eveliisiga seotud. Kui mul on sitt, et tema blogis minule nii tehakse, ei pea ma seda ju vastu tegema. Öeldakse, et targem annab vist järele, eks ma üritan. Tõstan käed ja annan järele.

Jaga: