KURB ON OLLA

pime viha, draamad ja surnud sõprused

8. oktoober 2017

Teate, mulle üldiselt ei meeldi enam teha mingisuguseid “õigustuspostitusi”, aga sedapuhku tekkis tunne, et lugu on selline, millest keegi õppida võiks. Jah, jälle on teemaks blogiintriigid, aga tegelikult võiks laias laastus öelda, et tegu on lihtsalt eluliste lahkarvamustega. Neid ei ole ju ainult blogimaailmas, lihtsalt mõned inimesed blogivad oma asjadest ja teised mitte. Kes üldse blogimaailmaga kursis pole, siis väga lühikene kokkuvõte, millest pall veerema hakkas:

*Blogija 1 kirjutas sellest, kuidas ta oma mehega lahutas, uue mehega tutvus ja nüüd temaga varsti kokku kolib.
*Blogija 2 leidis, et selline käitumine ei ole tema silmis okei, sest antud blogijal on lapsed. Seega leidis ta, et normaalne oleks enne mõned kuud ikka eraldi elada, et lastel oleks aega harjuda. Seda arvamust jagas ta nii esimese blogija kommentaarides, kui ka tegi postituse enda blogisse.
*Blogija 3 kirjutas teise blogija postituse kommentaari, et säärane arvamusavaldus on konkreetne kiusamine, sest laias laastus on igal inimesel õigus elada oma elu nii kuidas soovib, ilma, et keegi kõrvaline peaks kahtluse alla panema selle “kui hea ema” ta on.

Mina lugesin seda draamat vaikselt pealt ja olin vait. Mul võib küll arvamus blogija number kahega kattuda, et MINU jaoks oleks ka see samm ehk natukene kiiresti ette võetud, aga laias laastus, mis see minu asi on. Ega mina nende elu ei tea ja ei ole ka mina sellises olukorras olnud, et saaksin 100% väita, mida ma teeks või ei teeks. Küll aga mida ma EI teeks, on see, mida tegi blogija kaks. Mul ei ole selle blogija vastu küll mitte midagi, me oleme sõbradki, aga ega me ei saa ka igas asjas nõustuda ja elu on mulle juba näidanud, et kui ma peaksin kirjutama blogis avalikult millestki, mis mulle ei meeldi, siis ükskõik kui argumenteeritult ma selle kirja paneks, siis lõpptulemusena on seal ikkagi hunnik kommentaare, mis antud inimest solvavad ja maha teevad. Ja selle kõige tulemuseks on lihtsalt üks vaene inimene, kes on kuskil mõnitatud ja tema üle on naerdud, et eeheee, tseki lolli. Käitub NIIII valesti! Aga siin tekibki tegelikult küsimus, et mis vahet seal on, kuidas teised oma elu elavad, kui see kellelegi päriselt haiget ei tee. Me kõik elame KELLEGI arust alati valesti, ega selle pärast ennast kohe mättasse lüüa ei saa.

Seega, kui ma lugesin kolmanda blogija kommentaari, siis mul ei jäänud muud üle kui nõustuda. Kuigi blogija kaks on mu sõber, siis leidsin ka mina, et on üle piiri mindud. Ja minu meelest oli see tõeliselt…eee…tore? Et keegi üldse võtab vaevaks öelda, kui talle tundub, et kellelegi on liiga tehtud ja nn kiusatud. Ometi seal postituse all ma midagi ütlema ei hakanud, sest ma olin endale pähe võtnud kogu sellest kammajaast eemale jääda. Mis see minu arvamus siin ikka loeb, onju.

Kui ma aga nägin Eveliisi postitust, kus ta blogija kolme tema “targutava” kommentaari pärast blogimendiks kutsus (see post, mida nüüd on muudetud), siis otsustasin ma, et kirjutan kommentaari autorile ise. Ei, mitte et teada anda, et kuskil mingi teema on temast tehtud, vaid lihtsalt et tunnustada teda teise inimese kaitseks välja astumise eest. Et te TÄPSELT näeksite, mida ma ütlesin, siis kopeerin selle siia:

Mina: tsau mul kahju, et sa blogimaailma mendiks oled tituleeritud aga ma tahtsin öelda, et su kommentaar *seal* blogis oli minu meelest küll õige.
Tema: What
Mina: https://estonianwithabackpack.com/2017/10/07/kes-see-kohutav-blogiment-on/
Mina: minu meelest on üdse haige sellest teemasid teha, niii nõme lihtsalt, kahju lausa. (edit :sellest teemasid, on siis need teemad kellegi kokku-lahku kolimistest ja eraeludest, mitte ma ei räägi Eveliisi postist)
Tema: Ma ei maleta et ma seda blogi kunagi elus konmenteerinud oleksin
Mina: vb sa olid oma ametimärgist pimestatud , või on lihtsalt peale sinu veel *samanimelisi* ja ta iihtsalt arvab et see sina.
Tema: Ausaltoeldes ma ei maleta, et ma seda lugenudki oleks ? Mingi palju aastaid tagasi kui oli diipkunstiinimene vms.
Mina: ei tea jah, mis värk tal on sinuga, aga kui ma su kommi *seal* blogis lugesin, siis mõtlesin et vähemalt keegi julgeb selle välja öelda, et see on nõme. Ja no kiusamise vastu peab ju ütlema midagi, aga ma ei tahtnud olla seal vahel, also ma pussy. Aga mul ol hea meel et sa polnd ?

Ja näed, saingi öeldud, mida tahtsin. See, et see Eveliisi blogipostitusest sõna “blogiment” kasutasin ja seetõttu ta küsis, et miks ma niimoodi ütlesin, oli lihtsalt selle pärast mainitud, et ma olin just seda posti lugenud ja mul oli tõesti kahju, et inimese katset kedagi kaista, veel kuskil naeruvääristatakse ja blogimendiks kutsutakse. Ma tahtsin lihtsalt teada anda, et minu meelest oli see õige asi mida öelda, AGA ma ei tahtnud seda kuskil blogis kommenteerida, et noh…ennast välja jätta sellest asjast. Seetõttu kirjutasingi Blogija 3 messengeri ja arvasin, et see asi sai siis läbi. Öeldud, kiidetud, elame edasi.

Mida ma aga ei teadnud, on see, kas Blogija 3 on kunagi elusees üldse Eveliisi blogis tänitamas käinud, nagu see Eveliisi blogimendi postitus rääkis. Ma ei teadnud ja mind isegi ei huvitanud see osa seal üldse. Kuna aga blogija 3 ise teadis väga hästi, et ta seal midagi kommenteerinud ei ole, et temast selline postitus kirjutada, siis kirjutas ta Eveliisile selgitava kirja, et tegemist on eksitusega ja palus postitust muuta.

Mida aga blogija 3 ei teadnud on minu ja Eveliisi..eee…lahkhelid viimasel aastal. Ei loe ta meie kummagi blogi ja sõbrad me ka ei ole, et ta seda teada saaks. Seega ei osanud ta aimatagi, et kui ta kirjutab “Mariann Treimann andis mulle su blogi lingi” koorub sellest midagi absurdset.

Ja mis koorus on see, et Mallukas korraldab draamat. Eveliis ise kirjutab postituse, kus ta fakte kontrollimata kellestki nimeliselt räägib ja siis…mina olen süüdi? Mina üritan draamat tekitada? Ma isegi ei teadnud, et see laim on. Ma tahtsin AINULT blogija 3le öelda, et good job. Ma ei saagi täpselt aru, et kas Eveliis arvas, et see tema nimeline postitus mitte kunagi blogija kolmeni ei jõua? Ja kui oleks jõudnud kellegi teise kaudu, siis oleks see keegi teine draamas süüdi olnud, mitte Eveliis ise, kes kogu selle asja algatas? Ma võin küll loll ja labane olla, aga vot sellest loogikast mina aru ei saa. Ei ole ma kellelegi öelnud, et kuule mine löö nüüd kord majja, mine pane kedagi paika, mine …draamatse?!

Blogija3 tundis ennast natukene pahasti, et see nii välja kukkus ja tahtis minna Eveliisile uuesti kirjutama, et olukorda selgitada, aga ma soovitasin seda mitte teha, sest jumal ju teab, et see on nii kergestisüttiv teema, mis võib lihtsalt omasoodu edasi põleda. Ja kuigi ta ei läinudki midagi ütlema, ei pidanudki kaua ootama, kui järgmine Eveliisi kirjatükk minust juba blogis üleval oli – näe, siin.

Staarblogija, kes on väitnud 73467893698 korda, et minu blogi ei loe, saadab paar minutit peale mu postituse avaldamist mu blogipostituse kellelegi konkreetsele, keda mina ei tea ja kes minu blogi, nagu ma aru saan, üldse ei loe. Sellise teo eesmärk? Otseloomulikult draamat tekitada, teha minust JÄLLE pahalane. Oma blogis ta ju draamat teha ei saa, sest uus Ema Teresa imago ei luba, aga draamat tahaks, ässitaja ei ole, aga verd tahaks. Tõeline bitch lambanahas. Ja milleks? Miks mitte minust üle saada? Halenaljakas. Ausalt. Aga paha olen mina. Staarblogija on rahul. Jeeeiiii! Sain ära panna.

Palun öelge, keda ma ässitasin? Kus? Ma küsiks seda Eveliisi käest otse, aga paraku ei ole mul absoluutselt ühtegi kohta, kuhu talle kirjutada, või noh, vaevalt, et ta mu kirja avakski. Ma tõesti ei saa aru, kas mina olen loll, või kuidas mina selle draama tegin? Küll aga ma võin vastata küsimusele “miks mitte minust üle saada”.

Jah, ma vist tõesti pole üle saanud, sest ma käin ikka Eveliisi blogi lugemas. Ja ma ei tea, miks ma ei saa üle? Miks see meie katki läinud sõprus mul nii väga ikka südames on? Mitte ühegi anonüümse kommentaatori (või ka suvalise nimelise) kommentaarid ja sõnad ei torka kunagi nii räigelt, kui tema omad. Ja ju siis ongi asi selles, et me olime sõbrad. Ja mulle ei mahu pähe, mis valesti läks ja mis juhtus, sest ma leidsin veel aasta tagasi, et Eveliis on üks ägedamaid inimesi üldse. Ta oli alati valmis minuga asju tegema, ta oli alati valmis mind aitama (inimene tuli minuga üheks ööks Lätti kaasa, et mind peale silmaoppi aidata!), ta oli alati valmis pokaali veini võtma ja elust-olust rääkima. Meil oli alati koos täiega lõbus, viskasime nalja ja mina pidasin meid väga headeks sõpradeks.

Ja ühel hetkel see oli kõik läbi, kõik läks perse ja veel kuidagi nii kiiresti, et ma isegi ei tea, mis juhtus. Ma saan aru, et mina tegin talle haiget ja tema mulle haiget ja lõpuks olime me oma ütlustega teineteisele nii palju haiget teinud, et tagasi minna ei olnudki enam võimalik ja sisse jäi ainult mingisugune ebamäärane vastik vimm.

Ma käin ta blogis ja vaatan, kuidas aeg-ajalt kommentaariumis kerkib üles mingisugune “see-kelle-nime-ei-tohi-nimetada” teema. Seal siis üheskoos arutatakse ka seda, kui labane, isekas, vastik “lambanahas bitch” ma olen ja noh, eks Eveliis naerab seal kaasa. Äge ju. Minu kohta ju ei tohtivat mujal rääkida, aga tema blogis võib. Tema blogis teavad kõik, et “keiser on paljas”. Ja nii vähe, kui ma seda praegu tunnistada tahan, siis need sõnavõtud teevad mulle iga jumala kord haiget. Sest mulle meenub, kuidas me istusime mu elutoas, jõime veini ja naersime selle üle, et ma ostsin lohvaka kampsuni ja Eveliis ütles, et minust võib ka veel ehk kunagi stiilne inimene saada. Või kui me käisime söömas ja Eveliis rääkis, et talle täiega maitseb lambaliha ja foie gras ja siis me istusime seal ja tegime naerdes selfisid. Pulmas istus ta minu kõrval, pruudilauas. Me tantsisime poole ööni. Ja siin me siis nüüd oleme. Nüüd ma olen bitch, mõrd, vastik staarblogija, draamakiskuja, kes tahab vaid Eveliisi halvas valguses näidata.

Siiralt, käsi südamel, oma laste nimel, võin vanduda, et see ei olnud mu taotlus isegi mitte salaja kuskil hingesopis. Ja kuna see ei ole mitte meie ainukene… jagelemine, siis võin öelda, et ma pole kunagi, mitte kunagi, tahtlikult teinud või öelnud midagi, mis Eveliisile haiget teha võiks. Kuigi ma mõistan, et ma ilmselgelt olen seda teinud ja mul on kahju. Ausalt on. Ma ei taha, et mu elus oleks keegi, kellele mõtlemine mind korraga vihaseks ja kurvaks teeks. Ma ei taha, et Eveliis arvaks, et ma muudkui istun kodus ja haun skeemi, kuidas omaenda tütre sünnipäeval Eveliisi tuju halvaks teha või talle kuidagi haiget teha. No päris ausalt ei ole nii.

Ma olen kindel, et iga inimene tuleb meie ellu põhjusega. Ma ei tea, mis see põhjus oli, miks meie sõprus niimoodi otsa sai ja nii koleda lõpuga oli, aga ma tõesti siiralt palun, et lõpetame selle ükskord ära. Ma ei taha Eveliisile halba, ma ei mõtle temast halba, ma ei taha kellelegi VÄITA, et ta teeb halba, ma ei taha ära panna, ma ei taha MITTE MIDAGI! Ma tahan lihtsalt olla ja elada oma elu. Ja mul on tõesti endal ka üllatav näha, kuidas selliste pingeliste omavaheliste suhete sees võib mittemillestki kerkida nii suur asi. Ma siiralt ei soovinud seda.

Ja ma siiralt ei soovi seda õudsat vimma jätkata, aga ma ei tea, kuidas seda ära lõpetada. Lihtsalt ei oska. Ainuke, mida ma saan öelda vabandada nende kordade eest, kui olen öelnud midagi, mis on  haiget teinud. Ma ei tee seda enam kindlasti mitte kunagi. Ja muud ma öelda ei oska. Kui sa, Eveliis arvad, et inimestel on tänu minu blogile sinust halb mulje jäänud, siis ma pean vabandama ka nende ees, kellele tõesti on niisugune mulje jäänud. Sõbrana on ta väga-väga tore ja suure südamega inimene, ainult, nagu ta isegi tunnistab, terava keelega ja tuulepea. Nii nagu minagi. Kunagi me veel mõlemad mäletasime, et need meie mõlema iseloomuarsenali kuulusid, aga eks vimmaga ununeb palju.

I’m out. Ma ei taha enam, ausalt. Ja teile ütlen sooja soovitusena, et proovige teie oma tülid ja jauramised sõpradega enne lahendada, kui need juba naeruväärsed pöörded võtavad ja kõik nii palju haiget saavad, et enam isegi ei mõtle, enne kui ütlevad.

Kommenteerida mõtet pole, sest siia postituse alla ei avalda ma ühtegi Eveliisi laitvat kommentaari. Lihtsalt selle pärast, et pole vaja jälle kuulda, kuidas andsin ta nn oma jüngritele pureda vms. Seda on omavahel vast piisavalt tehtud. Võtaks üldse sellel postitusel kommenteerimisevõimaluse ära, aga mu kujundus miskipärast ei luba seda teha ja IT mehel pole mahti kohe seda probleemi lahendada. Üldse ei kavatse ma enam siin blogis avaldada ühtegi kommentaari, mis on Eveliisiga seotud. Kui mul on sitt, et tema blogis minule nii tehakse, ei pea ma seda ju vastu tegema. Öeldakse, et targem annab vist järele, eks ma üritan. Tõstan käed ja annan järele.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

53 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Laanetagune 10. oktoober 2017 at 12:32

    Mina tahan öelda, et ma olen väga väike blogide lugeja ja pole siiani ühtegi kommentaari kuhugi jätnud – just sel põhjusel, et eks igaüks elab oma elu ise. Aga see postitus kõnetas mind. Kõnetas just nii, et tean mis tunne on väga head sõpra äkitselt kaotada asja eest, teist taga. Ja tegelikkuses isegi aru saamata, miks see nii läks. Lumepall läks veerema ja enam peatada ei osanud, kuigi oleks väga tahtnud. Ja kaotusvalu on oi kui suur. Päris võrrelda vast abikaasast lahkuminekuga ei saa, kuid süda murdub küll. Saan vaid öelda oma kogemusest, et kui suudad, siis vaata enda ümber uuesti ringi ja leiad teise sama hea sõbranna, kellega ehk sujub paremini. Mina ka püüan seda teha :) Ja sinu tööd blogijana silmas pidades on sul see väga hea mõte, et targem annab järele.

  • Reply Rain 9. oktoober 2017 at 22:20

    Kulla Mallukas. Loen su postituse viimast lõiku ja mõtlen, et kas tõetsi ei ole võimalik kommentaare kindlatel postitustel “välja lülitada”. Saan aru, et sa oled suhteliselt hästi kursis SEO teemadega ning oled teadlik otsimootorite mingigi hingeeluga. Ehk siis mida rohkem kommentaare, seda tõenäolisem on antud lehekülje “rank” otsingutes välja tulemiseks.
    Vaadates su blogi “source code`i” ehk aluskoodi, on näha, et kasutad CMS süsteemina WordPressi. WordPressis on väga lihtne välja lülitada vaid ühe kindla postituse kommentaare. selleks pead lihtsalt postituse tegemise juures (kusjuures ka peale postituse avaldamist on see võimalik muutmise puhul teha) arutelu osas eemaldama “linnukese” “luba kommentaarid” eest. Või siis inglise keeles “allow comments” eest. Kui seda välja näha pole, siis ekraani ülaservas on väike “tab” ekraaniseaded. sealt paned linnukese “arutelu” juurde ja need väljad on näha. See pole teemas kinni, sest tegemist on WordPressi alusvõimalustega, mida teemad üle ei kirjuta.
    Mõistan, kui sa ei ole valmis seda kommentaari siia postituse juurde lisama.

    • Reply Mallukas 10. oktoober 2017 at 08:36

      Nüüd juba saab jah, tol hetkel wordpressi template ei võimaldanud.

  • Reply Annely 9. oktoober 2017 at 18:06

    Suuri laevu saadabki alati kajakate kisa

  • Reply Liisu 9. oktoober 2017 at 12:03

    Mallukas ma ei teadnudki et sa nii jube mõrd oled nag seal blogis kirjeldatakse?Ok,ok jube sa pole ja mõrd ka mitte:)aga jeesas kuidas sinust seal räägitakse APPI mis tekst ühe naise peast võib tulla…..??

  • Reply F 9. oktoober 2017 at 11:38

    Kuidas sa ei mäleta, millest tüli alguse sai? Minu arust sa solvusid selle peale, kui Eveliis kirjutas postituse, et talle ei meeldi avalik imetamine. Sa võtsid seda mingil põhjusel isiklikult, kuigi ilmselt oli teema rohkem üldine. Ja sina tegid omakorda siis postituse ja siit see pall veerema läks.
    Õigete sõprade vahel on eriarvamused täiesti okay ja sõber ei solvu, kui sõber ei jaga tema maailmavaadet, vaid aktsepteerib. Loomulikult peaks see erineva maailmavaate küsimus olema vaba isiklikest solvangutest.

  • Reply Merks 9. oktoober 2017 at 09:54

    Ma lugesin mõned kommentaarid läbi ja noh..kommenteeriks vaid sedasi et wow.. teil muidu muud teha pole, kui siin kakelda? Tema ütles, tema tegi, see ütles, see tegi, kellel on suisa salvestatud igast asjad. Ausalt, viimase puhul mind hirmutaks see, sest see inimene ei ole terve, kes nii teeb. Okei ei meeldi keegi, ei meeldi – ütle seda ja mine edasi. Kui sa hakkad teise fb lehel olnud postitusi ja teab mida veel salvestama, siis peaks endalt küsima ja endasse süüvima, et miks seda tehakse. Mis vajadus on hakata Mallukale nina alla hõõruma tema öeldut või tehtud? Julgeks väita, et asja tuumani jõudes ei ole probleem tegelt Mallukaga.
    Aga teemast. Need, kes hinge läinud on, kellega on hingesugulus ja megaklapp. Nendega ongi kõige valusamad need riiduminekud. Nendest üle saamised võtavad aega ja vahest ei saadagi üle. See on kombo mingist vihast, pettumusest, valust, kahjutundest ja tahtmisest öeldu tagasi võtta vms. Kurbus, et teine ei taha sinuga asju selgeks rääkida, lisa sinna juurde veel enda mingisugune jonn, et ei taha olla esimene kes ulatab käe või siis oled sa seda justkui enda silmis teinud aga teise jonn on niivõrd tugev, et ta on selle suhtes pimedaks jäänud või ignoreerinud, mis omakorda tekitab seda juurde. Jõuetuks teeb ka see, et teine pool ei võitle teie nimel, olnu nimel ja on nii valmis loobuma ja sitaga üle loopima. Ilmselt on need tunded teil vastastikused tunnistate seda või mitte. Kahjuks ainus mis siin aitab on aeg. Üksteise ignoreerimine ja üritamine üle olla aitaks ka. Laske üksteisel minna ja kui on ette nähtud, et teie teed ristuvad, siis nad teevad seda nagunii. Vanemana, maha rahunenuna ja veidi targemana mingi aja pärast on seda palju lihtsam teha :)

  • Reply väga väga naine 9. oktoober 2017 at 07:24

    Kõik saab korda.

  • Reply Elisabeth 8. oktoober 2017 at 23:07

    Esiteks: see nüüd küll ei ole teema, kus tuleks laste nimel vanduda, sest tegelikult käitute teie, kaks blogijat, ise kui lasteaed.
    Teiseks tundub, et te mõlemad, nii sina kui ka Eveliis olete üleväsinud. Pidage blogimisest veidi pausi, vaadake ilma ja inimesi, rahunege maha. Elus on palju ilusamaid ja mõttekamaid asju kui teie kahe suhtedraamad.

  • Reply Avely 8. oktoober 2017 at 23:06

    Hmm..hästi vahvalt kirjutasid alguses postitusse, et ühtegi kommentaari üles ei lase ja siis kui ilmselt nägid, et hakkas toetavaid kommentaare sisse hordidena tulema, siis muutsid postituse sisu, et ühtegi EVELIISI halvustavat kommentaari üles ei lase. Aga miks kõik enda toetavad kommentaarid üles lased kui algselt oli jutt, et ühtegi kommentaari üles ei pane? Otsusta ära ja ära muuda PIDEVALT oma meelt.

    • Reply Mallukas 9. oktoober 2017 at 08:44

      Kui sa vaatad esimesi kommentaare, siis need on kõike muud kui toetavad. Ma ei tahtnud sinusugustele anda põhjust kurtmaks, et “tõde ka ei meeldi” või muu jura.

  • Reply Merx 8. oktoober 2017 at 22:40

    Wtf.. Muud nagu ei oskagi kosta…aru nagu ei saandki kust saag käima tõmmati…

  • Reply Lote 8. oktoober 2017 at 21:25

    Te olete Eveliisiga nagu B.Spears ja C. Aquilera omal ajal :D olid parimad sõbrad kuni hakkasid konkureerima omavahel enese teadmata :D Aga kumb sinu arust kuulsamaks sai kas Spears või Aquilera ? :D …Minu arust on nad võrdselt kõvad mutid :D

    • Reply LL 9. oktoober 2017 at 08:17

      Britney on Christinast vähemalt 2x rohkem plaate,singleid ja kontsertipileteid müünud, nii et tema võitis. ? Kuigi jah, ega nad tahtlikult omavahel ei võistelnud.

      • Reply Mallukas 9. oktoober 2017 at 08:42

        ma kuulen esimest korda nendevahelisest draamast :D

  • Reply Lyna 8. oktoober 2017 at 21:19

    Sinu valik kas avaldad mu kommentaari voi mitte aga minu soovitus sulle ja tead kull kellele on see et minge kuhugi valja koos jooge klaas voi kaks veini ja raakige naost nakku koik ara. Ja sealt edasi on kaks voimalust kas suudate ara leppida voi lahete kumbki oma teed.

  • Reply keegiolen 8. oktoober 2017 at 21:14

    Saage kokku ja rääkige asjad selgeks nagu kaks täiskasvanut, jumal küll!

  • Reply Murka 8. oktoober 2017 at 21:11

    Loen nii Malluka kui Eveliisi blogisid. Huviga loen, sest meeldivad mõlemad oma isiksuste, juhtumiste ja ammendamatu huumori allikatena. Ja teate, te olete ikka paar parajaid. Üldse ei imesta, et te varem head sõbrannad olite. Ükskõik, mida te ise endast arvate ja kui palju praegu üksteise suhtes ussitate, te olete kõrvaltvaataja jaoks ikka väga sarnased. Just oma emotsionaalsuse ja ohvrimängimise poolest.

    Mis ongi omakorda probleemiks, sest ma ei tea, kas te siis ei saa aru või ei taha aru saada või on see teil tegelikult mingi kaval kokkumäng, aga teil on täielik ussitamise sümbioos. Ühe ussitamine toidab teise ussitamist ning see on vastastikune toiteahel. See on lõputu ring ja kestnud sellest ajast saati, kui sõprus suure pauguga lõhki läks. Väga huvitav on jälgida, kuidas kaks täiskasvanud inimest, intelligentset ja humoorikat isiksust, pidevalt ühe ja sama reha otsa astuvad. Te sureks “nälga”, kui üks teist ikka aeg-ajalt midagi käima ei tõmbaks. Blogilugejana on muidugi see käts huvitav vaadata, aga kas see üksteise pidev torkimine ja hiljem ärritununa halamine väsitavaks juba ei muutu?

  • Reply Eku 8. oktoober 2017 at 21:08

    Isaand sa näed ,aga ei mürista. Mulle ei meeldi mallukas ,eveliis ega muud blogijad. Aga oma fustratsiooni ma siia välja elama ei tule (käin vahepeam õhtuti kui lapsed magavad lihtsalt aega viitmas erinevate lehte peal). Mind nt absull ei koti malluka arvamus-tema lehte olen kolme nelja kuuliste vahedega ikka tsekkimas käinud.Ei koti mind ka teiste blogijate ,mitteblogijate jms arvamus. Kuid üks asi siiski jäi nagu kriipima. No milleks on vaja teha blogijate (mul võib olla megakirjavigu sest ma ei viitsi lihtsalt EEsti keele tunni jaoks kirjutada)arvamusi maha,neid solvata,neile öelda kui rõvedad nad on ,kui paksud või peenikesed või keskmises kehakaalus nad on ,et nende lapsed pole TEIE ehk suvakate jaoks mõtetud jne. Ei kirjuta praegu konkreetselt selle teema kohta kuid ei viitsi otsida neid postitusi ja erinevate alla kaks lauset kirjutada. Mallukas on normaalne naine ,normaalne ema ,ja eeldan et ka normaalne sõbranna(kuidas kellegile muidugi aga no pole ju vaja teiste suhteid jms materdada )Mu postituse mõte on see et Mul on kama kaks kus mallukas oma tissid välja võtab ja oma last söödab kes wauwau polegi veel nii tark et lusikapeale endale rinnast ise pigistada ,mul on veel rohkem suva milline ta välja näeb ja kõige rohkem suva kui palju ta oma mehega seksivärki teeb.Meie kui lugejate (jah nimetasin ennast siin lugejaks)on oluline see et tal on väljendusoskus,hea kirjutamisoskus,lapsi oskab ka teha kellest hiljem kirjutada ja eeldada et tema lugejad rõõmustavad koos temaga,süda on ka vist õiges kohas.

    Mallukas-kokkuvõtvalt kolme kuu pärast tsekkan jälle siia ja loen kuidas sa oled mõtetu paljaste tissidega rongaema ja gei abikaasa ning rõkkan rõõmust et mul on õhtul mida lugeda ja et sa pole veel hullumajas arvel.Juhhei

  • Reply B.Bligzna 8. oktoober 2017 at 21:01

    Miskipärast ikka ja jälle ma suudan üllatuda, kui loen neid “viha” kommentaare. Uskumatud inimesed! Ma ei tea, kuidas neid inimesi kasvatatud on, kuid mulle on alati öeldud, et kui ei meeldi, mine ära. Kui igav või kibestunud peab Oma elu olema, et niimoodi halvustada? Mida see annab? Ja kuhu on kadunud häbi tunne? Kurb, lihtsalt kurb…
    Mariann, mul on kahju, et oled kaotanud enda jaoks tähtsa inimese. Pettumus on alati valus ja ainult aeg suudab haavad parandada. Kuid ära kunagi kaota enda ausust ja siirust inimeste vastu. Sa oled inspiratsiooniks paljudele inimestele k.a minule ja kui oleks võimalus, siis kallistaks sind ja ütleks aitäh. Aitäh, et sa jagad meiega oma elu! Võib ainult loota, et jaksad enda blogi pidada veel pikka-pikka aega ?

  • Reply Eylin 8. oktoober 2017 at 21:00

    Tubli oled!Siiralt,südamelt ära.Minu respektid.

  • Reply Ma 8. oktoober 2017 at 20:59

    See postitus tegi mind niiiiii kurvaks! Sa oled äge naine! Kallistan sind!!!

  • Reply Irina R 8. oktoober 2017 at 20:29

    Kuidas sa suudad olla blogija? OMFG kui kõva kivi sa oled!! Jõudu! :)

  • Reply Evelyn 8. oktoober 2017 at 20:21

    Tead, tülid heade sõprade vahel ongi kuidagi väga teravad ja nendest tagasi tulla on väga raske või polegi võimalik.. (kogemusest räägin)
    Antud blogijate teemast ei tea ma mütsigi (peale sinu blogi pole tegelikult juba aastaid kedagi lugema sattunud ?) aga no sitt värk..
    Selg sirgu ja edasi! Mis läinud, see läinud. On tark ja igati mõistlik teema korstnasse kirjutada! Mu ema ütleb, et anna talle (kellele iganes siis vaja) südames andeks ja elu läheb lihtsamaks! ✌? Peace!

  • Reply MiuMiu 8. oktoober 2017 at 20:00

    Vb mingi kadedusenoot lõi teie sõpruse lahku? Ei tea. Ja üldse mu jaoks on see stoori segane :D blogija 1 ja 2 ja 3.. ma ei tea, millest jutt, sest peale sind ei loe kedagi :D Aga peale seda postitust on mul sinust ikkagi kahju, sest sa kirjutasid nii siiralt. Aga raudselt see, kellele sa lõpus kirjutasid, sellest aru ei saa ja arvab, et see on jälle mingi sinu salaskeem vms :D
    Sa võid mu kommentaari mitte läbi lasta..ma ei kirjutagi seda teistele vaid sulle :))
    Ole ikka sama äge edasi!

  • Reply Tr 8. oktoober 2017 at 19:47

    Üleliia põhjalikult ei süvenenud eelpool mainitud postitustesse aga üldmulje on küll selline, et miks sul oli oma nina vaja sinna üldse toppida?? Asjatu tüli keeramine ju.
    Pole sina mingi õigusemõistja või asjade paika panija, oled ka valanud soppa jne. Ei õigusta ka teisi osapooli aga alati targem eemale hoida kui asi otseselt sind ei puuduta.
    Vanarahvas juba ütles, et Sõnumitooja on see, kes alati maha lüüakse.

  • Reply Astra 8. oktoober 2017 at 19:14

    Inimesed ongi nii õelad! Selle vastu tundub, et ei saagi. Inimesed pole kunagi rahul. Olgu siis, et oled halb inimene- ei meeldi inimestele ja kiunuvad või oled hea inimene ja tahad teistele vaid head- oled ka halb, sest siis tundud teistele liiga hea inimene, et üldse see tõsi olla võiks.
    See on absurd, et pead kuidagi põhjendama või mingit oma tegu õigustama, sest kui inimene ikka sinust juba sitasti arvab, siis usu mind, ta jääbki seda arvama. Ta on selle enda alateadvusesse ära salvestanud, et vot, see inimene mulle ei meeldi ja ta on vastik ning kõik mis ta teeb või ütleb, ei meeldi mulle ja ma lihtsalt pean selle kohta vastavat negatiivset teemaga ketrama ja ketrama…
    See on tegelikult minu arvates ka vaikne versioon kiusamisest, kus füüsiliselt inimene sulle haiget ei tee, aga teeb seda oma sõnadega ja seda nii, et iga teine sõna kuidagi raputab nagu soola haava peale… Kui inimene saab asjast valesti aru, ei võta ta pähegi mitte midagi muud, kui vaid jahub seda ühte teemat ikka ja alati.. Isegi kui sa vannud kellegi nimel..
    Kannatasin ise gümnaasiumi lõpuklassis kiusamist klassijuhataja ning paari klassiõe poolt, keda pidasin oma sõpradeks. Isegi kui vandusin oma surnud ema nimel, ei uskunud nad mind ja kui nad minu tõelised sõbrad oleksid olnud, siis nad oleksid teadnud, et ma ei võta kunagi oma ema nime niisama suhu…Fuck this shit, ausalt ka!
    Seega arvan mina, et sa ei pea kellegi nimel vanduma ja ka tõestama, et sa midagi halba ei teinud, sest neid negatiivseid inimesi, kes peale negatiivsete asjade midagi muud ei suuda mõelda, ei usu sind nagunii ja miks enda energiat sellise asja peale raisata?
    Sa meeldid mulle sellisena nagu sa oled ja kohe kindlasti pole sa mingi ussitaja, kes tahaks vaid verd näha ja draamat tekitada..
    #peace

  • Reply Helen 8. oktoober 2017 at 19:00

    Ma selle draama kohta ei ütle midagi ja ei arva ka mitte midagi. Aga selle postituse teine pool on avameelne ja haavatavalt aus. Inimsuhete sasipuntras on hea aeg ajalt kõva häälega välja öelda oma tunded, mis segavad rahuliku eksisteerimist. Loodan et sellest ka abi on ja see sasipundar hargneb lahti.

  • Reply Kaja 8. oktoober 2017 at 18:56

    Mul hakkas Sinust kahju :( Ikka väga paks nahk peab olema, et selline pasarahe vastu võtta. Kurb!

  • Reply K. 8. oktoober 2017 at 18:51

    See postitus, see on nii siira noodiga! Ja tegelikult on lõpulaused nii head. Puudutas kuidagi..
    Las koerad hauguvad, karavan käib ikka edasi!

  • Reply kersty 8. oktoober 2017 at 18:29

    Hei Hei,

    Tead Mallukas, on lihtne arvata, et inimestele oma tegude motiive selgitada. See, kes tahab halba näha, see ka seda näeb. See, kes on oma arvamuses ( eelarvamuses) kindel, see ka seda uskuma jääb. Ja see, mida teed sina, üks kükk, või kaks ja viskad tirelit, siis seda ei nähta. Selgitad ja proovid, aga kui midagi muutub, siis ainult hullemaks.
    Aga mina mõistan. Jõudu, omal teel püsida :)
    las kurjad koerad hauguvad, karavan läheb edasi

  • Reply nomaivõi 8. oktoober 2017 at 18:12

    Aga mida sa ise teed?
    Sul on oma maailmanägemus, fain, hoia see endale, kui keegi küsib sinult, räägi.
    Sa ei pea oma arvamust igale poole jõuga suruma, su blogis näha väga tihti see kui keegi avaldab arvamust mis erineb sinu omast, sa hakkad kohe tõmblema ja blokeerima ja kustutama – kriitikameel peab blogijal olema, sinul seda pole!
    Sina arvad, et kogu maailma, ok, vähemasti kogu eesti inimesed peavad alati sinu arvamust austama ja olema sellega sama meelt, vastaseljuhul sinusilmis need ei ole inimesed.
    Küllalt su facebooki lehel seda näinud.
    Ma ei hakka siia neid näiteid esialgu panema aga mingi 2a lõikes olen neid salvestanud, et oleks vajadusel olemas ja kätte näidata. Lisaks sinu hüpped facebookis – sa blokeerid seal ise inimesi kelle arvamus sinuomaga ei kattu aga kes on ka julgenud AVALIKUS ruumis oma arvamust avaldada, kusjuures sa vehid peale kaklust (blokeerimist) ikka veel nende inimeste suunal rusikatega, küllalt näinud seda kus siis võtate seal oma titemammidega neid inimesi hambusse ja järate, kusjuures puudub sel inimesel võimalus end argumentidega kaitsta. See on ka kurjus, tundub, et lilleke leiab, et temale tehakse liiga aga see mida sa ise koos oma jüngritega teistele teete, sellest su arunatuke vist ei luba aru saada? See vägivald sünnitab samuti vaid vägivalda.

    • Reply Mallukas 8. oktoober 2017 at 18:18

      Väga huvitav kommentaar. Ma ei väida, et ma poleks kunagi ühtegi sinu loetletud asjadest teinud, aga päris kindlasti kohe ei arva ma, et kõik peaksid minu arvamust austama. Või noh, ideaalis võiksid kõik ju kõigi arvamust austada. Ma ei tea küll kelle blokeerimisest sa FBis räägid, keda ma edasi sõimanud oleks vms, aga kui see nii on olnud, siis pole mul enda õigustuseks küll sittagi öelda :D Nõme värk indeed, aga see, et kunagi sitasti sai käitutud, ei pea ju tähendama, et inimene/mina päriselt kuri inimene oleks ja kuigi vägivaldne oleks?

      • Reply nomaivõi 8. oktoober 2017 at 18:33

        Siit kohe viimane näide.

        Selsamal suvel, suvehakul võtsid FBs väga laialt sõna selle avaliku imetamise teemadel. Olen üks neist kes sai seal blokeeritud kuna sulle mu arvamus kohe üldse ei meeldinud. Lisaks blokeerisid seal tolkorral neid inimesi veel, kusjuures ei kirjutanud keegi roppusi ega midagi. Inimesed tõid võrdlevaid näiteid sellest, miks niisugune asi avalikku pilti ei sobiks, näiteks märgiti seal meie kõigi, nii naiste kui meeste loomulikke vajadusi, need on vajadused mis ei sobi ju avalikku ruumi kuigi sügavalt analüüsides on need meie kõigi vajadused.
        Teine asi antud teemal. Mina, olles töö-ärialasel vestlusel näiteks mõnes õdusas kohvikus oma partneritega või kasvõi lõunatamas, ei sooviks küll, et ma rüüpan kohvi ja kõrvallauas keegi hakkab oma vääksuvat lapsukest tissitama, se eon lihtsalt rõve, rõve sellesmõttes, et esiteks ma tunneks end halvasti, piinlikult, teiseks ilmselt rikuks see mu söögiisu. Miks peavad need inimesed kannatama kes leiavad, et avalikus ruumis on selline käitumine kohatu?
        Tollesama teema raames blokeerisid sa usinamalt seal neid arvajaid, seejuures rõhutan veel, et mitte keegi neist ei kirjutanud roppusi.
        Mis sa arvad, mis pildi sa endast jätad sellega? Kriitikat peaks üks blogija ikka rohkem kannatama kuna see käib loomuliku tegevusega alati kaasas.

        • Reply Mallukas 8. oktoober 2017 at 18:39

          Kui sul on rõve, siis sul on rõve. Mina sinna kahjuks midagi teha ei saa ja imetan sellegipoolest oma last seal, kus on VAJA. Kui kohvikus pole privaatsemat kohta imetamiseks, siis teen seda laua taga. Mind isiklikult häirivad sellised kitsarinnalised “MUL on rõve, MULLE ei meeldi” tüüpi inimesed. Ehk ei viitsinud ma lihtsalt sinuga enam vaielda ja seetõttu blokkisingi? Kes teab. Lihtsalt loodame, et me kunagi ühte kohvikusse ei satu, sest nagu sinule on loonud minu sõnad ühe pildi, siis samamoodi on sinu sõnad mulle sinust pildi loonud. Mina julgen vähemalt oma nimega oma sõnade taga seista. Küll aga ei mõista ma, mis see imetamise värk puutub praegusesse teemasse?

          • nomaivõi 8. oktoober 2017 at 18:49

            Tahad veel näiteid?

            Puutub ta küll ja veel kuidas.
            See näitab ÜLDIST suhtumist, selle suhtumise ühine nimetaja on “MINA JA MAAILM”
            Sellest on täpselt näha see, nagu allpool kommija ka märkis – soov lõigata profiiti, ässitades ühte teise vastu. Sellest suhtumisest joonistub see väga kenasti välja. See vaenlasele s..a keeramise näide, see on lihtsalt sõnastatud, minu sõnastus on seni olnud ilmselt keerulisem aga teenib täpselt sama eesmärki ja ma ei arvanud, et sellest niiraske aru on saada.

          • Anna 8. oktoober 2017 at 19:18

            to nomaivõi

            “See näitab ÜLDIST suhtumist, selle suhtumise ühine nimetaja on “MINA JA MAAILM””

            Aga sinu suhtumise ühiseks nimetajaks on mis? Kui tuled räuskama, et imetamine avalikult on rõve ja väkk ja iuu ja isu kaob ära ja mis iganes veel, siis see ei ole “Mina ja maailm”? On ju. Täpselt samamoodi arvad sa, et sinu seisukoht avaliku imetamise kohta on see kõige õigem. Keegi pole sulle rinda suhu toppinud. Samuti pole keegi palunud vahtida. Hoia pilk oma kohvil/teel kui nii väga häirib ja küll see kahvlike ka toiduga suuveerele jõuab ja pärast kiidad, et küll oli alles hää söök.

            See ei ole rõve käitumine ega tegu. Täiesti loomulik ja selliseid asju tuleb ka mõista. Ära arva, et sinu maailmapilt selle kohapealt õige on.

        • Reply makaeivõi 8. oktoober 2017 at 19:47

          Sul on rõve, seega peaks imik nälgas olema? Ema ei peaks kuskil väljas käima ja ainult kodus istuma? Ujulas sul pole rõve? Enne trenni riideid vahetada pole rõve? Pesupoe reklaami bussipeatuses näha pole rõve? Tule taevas appi. Ole õnnelik, et su ema sind rinnaga imetas ja sa täisväärtusliku toitu said, või on see ka rõve? Ütled oma emale näkku, et tänks su hoole eest aga mida sa rõvetsesid nii?
          Mind küll imetavad emad ei häiri, pealegi tehakse seda väga viisakalt, tavaliselt sätitakse privaatsuse pärast ka sall või tekk või midagi muud peale, et sinusugustele silma ei riivaks ja sa kohe kohvikus ketti ei paneks selle pärast. Minu pärast ei pea küll mitte üks ema kuskile peldikusse last toitma minema. Riivab silma siis get lost ja jumala pärast ära lapsi saa.

        • Reply Anette 8. oktoober 2017 at 20:05

          No mida sa tõmbled seal? Küsiks sinult sama küsimuse mis sa Mallukalt küsisid ” mis sa arvad, mis mulje sa endast jätad?” Sa solvad väikseid beebisid kes pole võimelised ise sööma ning kes väljandavad oma “vääksumisega” mure. Kohe näha, et sa pole ema ( või kui oled, siis oled veits kiviga vastu pead saanud, et sellist kelbast ajad ). Mida ma pean siis tegema kui mu laps on näljas.. Kui ise oled näljas, siis astud sammu ja lähed vōtad süüa, aga pisike alla aastane laps seda ei tee ju?!?! Mind ausalt öeldes ei koti kas sa oled mingil äri miitingul vōi täidad oma magu niisama, minu laps on mulle tähtsam kui su mõttetu lõuna. Su kommentaari lugedes tundub, et Malluka elu on sulle nii oluline.. Sa reaalselt salvestad mingeid postitusi, et hiljem saaksid inimest maha teha ? Mul on tavaliselt nii kahju sellistest lambipeadest kuna neil puudub elus ilmselt igasugune positiivsus.. Sellistel inimestel ei saa olla kõik korras elus kui nad elavad selle jaoks, et teha teistele sitta.. nomaivõi ?

        • Reply Tups 8. oktoober 2017 at 23:32

          Arvamuse avaldamise puhul peaks silmas pidama, et see oleks esitatud lugupidavalt. Väide “aga ta ju ise ei ole” ei päde, sest sina täiskasvanuna vastutad ainult enda sõnade eest ja lapsik “aga teised teevad ju ka” pole argument. Muuta saad ainult iseennast, enda suhtumist ja väljendusviisi. Ka kriitikat saab jagada konstruktiivselt, see tähendab, sellest tagasisidest on võimalik midagi õppida ja nö kõrva taha panna. Midagi kommenteerides mõtle, kuidas sa ise ennast tunneksid, kui sulle nii öeldaks. Kas halvasti ütlemine või negatiivse võimendamine peaks panema kedagi paremaks inimeseks muutuma? Ei pane ju. Kui midagi häirib ja tahad, et see muutuks, keskendu positiivsele. Üldiselt, positiivsed mõtted tuleks alati välja ütelda, negatiivsed võiks jätta ütlemata. See ei muuda maailma paremaks. Kui sa annad välja negatiivsust, siis see negatiivsus läheb ringlusesse ja jõuab sinuni tagasi. Mida külvad, seda lõikad. Imikute kohapealt, nemad ja nende imetavad emad on ka osa ühiskonnast ja neil on õigus osaleda igapäevaelus täpselt samamoodi nagu kõigil teistel. Ära eelda, et teised muutuvad sinu pärast, kui sa ise selleks valmis pole. Teised elavad iseenda, mitte sinu jaoks. Tee seda ka ise, ära ela teiste elu, keskendu enda elule, oled nii palju õnnelikum.

      • Reply Anna 8. oktoober 2017 at 18:50

        Ei meeldi mulle need kommentaariumid absoluutselt, aga …

        “Sul on oma maailmanägemus, fain, hoia see endale, kui keegi küsib sinult, räägi.”

        Mariann on blogija ja nagu tihtipeale välja tuleb, blogib ta iseenda jaoks, oma laste jaoks. Keegi ei sunni lugema ega klikkima. Kui tuled maailmanägemust kaema- ju siis pakub huvi.

        “Sa ei pea oma arvamust igale poole jõuga suruma, su blogis näha väga tihti see kui keegi avaldab arvamust mis erineb sinu omast, sa hakkad kohe tõmblema ja blokeerima ja kustutama – kriitikameel peab blogijal olema, sinul seda pole!”

        Igaühel on õigus oma arvamusele. Ja nagu nende asjadega ikka on, siis igaüks üritab ka oma arvamust põhjendada, arusaadavaks teha. See kui sina suhtud sellesse kui tõmblemisse.. Noh peab ütlema siis, et s*tt lugu küll. Kriitikameelest rääkides.. Mariann on mulle kui blogijugelale väga aus ja avameelne inimene. Kui inimene laotab sõnaotseses mõttes oma elu võhivõõrastele ette, siis ei saa öelda, mõelda ega väita, et talle ei meeldi temast erinevad arvamused jne. Peale nii mitmeid aastaid ilmselt teab väga hästi, mis mingi post omadega kaasa toob.

        “Sina arvad, et kogu maailma, ok, vähemasti kogu eesti inimesed peavad alati sinu arvamust austama ja olema sellega sama meelt, vastaseljuhul sinusilmis need ei ole inimesed.”

        Mina isiklikult küll iga postitusega päri ei ole.. AGA, ega ei jookse kommentaariumi karjuma ka, et kuuled, misasja noh.. Inimeste arvamused erinevadki koguaeg ja igas asjas. Ja see et ühel variandil ja teisel variandil mõttekaaslased on. Paratamatus, nii lihtsalt on.

        “Ma ei hakka siia neid näiteid esialgu panema aga mingi 2a lõikes olen neid salvestanud, et oleks vajadusel olemas ja kätte näidata.”

        Tervest su kommentaarist kumab läbi see, kuidas Mariann on nii jama inimene ja rämedalt vägivaldne ja uss ja madu ja draakon ja kes iganes veel.. Aga millegipärast jälgid sa ta poste ja mis veel hullem, salvestad neid endale. Ja juba kaks aastat. Kellele sa mida tõestada tahad? Inimesel ikka peab igav olema küll, kui aina miskit loeb ja salvestab.

        “See on ka kurjus, tundub, et lilleke leiab, et temale tehakse liiga aga see mida sa ise koos oma jüngritega teistele teete, sellest su arunatuke vist ei luba aru saada? ”

        No just. Sinu arunatuke vist ei luba ka seda mõista, et blogi kommentaariumis sapi pritsimine külvab ainult ohakaid ja ega suurt kollast päevalille peale seda kasvama ei hakka. Teise silmas pindu näeb, aga enda silmis palki ei näe, on nii jah? :)

        “See vägivald sünnitab samuti vaid vägivalda.”

        Väide millega ei saa täiesti nõustuda. Inimene, kes ei taha lasta vägivallal sündida, siis ega see nagu võimalik ei ole. Aga see on kõigest minu arvamus. Aga ma loodan, et peale oma tabavate väidete kirjutamist pikalt ja laialt hakkas sul sisimas kohe kergem. Said ju siiski staarblogija blogi kommentaariumis mürki pritsida. :) Awsome :)

        Ja ütle siis veel, et Mallu ei ole hea inimene, lasi sinu jabura kommentaari üles ja nägi veel vaeva, et sulle vastata ka. Ülimalt heatahtlik ja sõbralik.

        Nalja kah ! Jap, Mallu, ma niisama poen sulle perse, sest mul oleks nii kahju, kui ma su arvamuste vastu oleks ja siis sa mind inimeseks ei peaks. Võibolla blokid ära kah veel, seda küll vaja ei ole. :D Edaspidi hakkan ka su blogiposte salvestama, aga ainult neid heatahtlike ja sõbralikke, et siis vajaduse korral näidata, et tegelt sa üldse üdini halb ei ole. :D

        • Reply nomaivõi 8. oktoober 2017 at 20:01

          Ei viitsi neid kirjandeid lugeda.

          Palgaline kisakoor tuli kaitsma oma jumalat :D :D :D

          Ka mul on oma arvamus, ka mul on oma arvamuseks õigus ja kusjuures pole ma sugugi ainus kes avalikku tissitamist kasvõi ei salli.
          Mullikasugused leiavad, et nemad teevad mis pähe tuleb?
          Kui ma võtan tilli välja kui mul põiekas peale tuleb? Ma siis ka ei taha, et keegi tuleb mingit oma arvamust avaldama – mul on just tolhetkel põit vaja järsku lasta ja pole kellegi asi kobiseda, eksju!

          Pointess siin maid jagada, mina jään oma arvamuse juurde koos paljude teiste inimestega: Viha sünnitab viha, vägivald vägivalda, pole siis pärast ka kiunuda :)

          • G 8. oktoober 2017 at 21:35

            Seriously??? Sa võrdled tilli püksist välja võtmist ja lapse imetamist avalikult? How the hell, Sa sellise asja peal üldse tuled??? Kaks täiesti erinevat asja… Eeldan, et oled täiskasvanud meesterahvas ja sa võrdled enda vajadusi imikuga, kes ei suuda end väljendada, kes ei suuda ise minna külmkapist süüa. Laps ei vali kohta, kus tal nüüd järsku kõht tühjaks läheb või millal…

          • Liis 8. oktoober 2017 at 21:55

            Sellega, et teksti korralikult läbi ei loe, aga arvamust ikka avaldad suure suu ja radikaalsete väidetega, jätad endast väiklane mulje. Jätad mulje, et oled millegipärast jube solvunud. Mis iganes see ka pole ongi kõigil õigus oma arvamusele. Samas kui keeldud kuulamast teise poole argumente ja raiuda tuimalt oma (ehk keeldud arutelust) teemat jätad endast teksti põhjalt kibestunud mulje, mitte ei kaitse oma seisukoht.

          • Jane 9. oktoober 2017 at 09:16

            Issand jumal küll. Võta oma till välja, kui tunned selleks vajadust. Ära ainult rohkem oma suukest paota, sest sealt tuleb vaid s***a.

        • Reply Evelyn 8. oktoober 2017 at 20:15

          Hahaa.. “Word!”

    • Reply Maria 8. oktoober 2017 at 20:29

      supper hästi õeldud!!! Ma olen ise ta ohvriks sattunud kui julgesin oma arvamust avaldada tema kohta.. No sorry, sa ei meeldi mulle ja nii oli on ja jääb! Korra hakkas nagu kahju isegi.. Kuid siis tulid nulle meelde kõik need halvustavad postitused erinevate inimeste kohta.. Ja kui nagu mingit draamat ei taha siis mida sa teed mingit postitust jälle kellegist eksole?! Kirjuta inimesele otse, helista, saada sõnum või mine ulse taha kui vajadus midagi õelda.. Ilmselgelt (nagu ta ise ütles) ootab oma jüngrite kummardamist jälle?!

    • Reply Ma 8. oktoober 2017 at 21:08

      Alguses tundus su kommenteerimine justkui aegumenteeritud olevat, aga viimasest kommentaarist selgub, et kui argumendid otsa saavad ja leidub neid, kes sinuga nõus pole, hakkad isiklikult solvama. Tõmbasid kogu oma eeposele kolinaga solgiämbri pähe.

    • Reply Maire 9. oktoober 2017 at 13:08

      Kulla inimene, nomaivõi, kui sa üritad võrrelda oma tilli ja naise rinda, siis oled väga looduskauge inimene. Naise rind, muuseas, ongi loodud imiku toitmiseks. ?

  • Reply Marge 8. oktoober 2017 at 18:11

    “Ma tahtsin AINULT blogija 3le öelda, et good job.” Ei tahtnud ju., Siis sa oleksidki öelnud lihtsalt: good job. Aga sul oli vaja kindlasti avaldada “kaastunnet”, et teda blogimendiks sõimati ning sellega sa päris kindlasti lootsid ässitada blogija 3 Eveliisile kallale. Nii ehtne ja ehe koolikiusamise näide! Ise üritad tahaplaanile jääda, aga vaenlasele s*tta keerata tahaks kohutavalt :D

    • Reply Mallukas 8. oktoober 2017 at 18:15

      Vaata, kui ma ütlen sulle, et ma LASTE nimel vannun, et see ei olnud mu salajane soov ära panna, siis nii see ka ausalt on. Ma ei teadnud isegi, et Eveliisi postituses on midagi nn “vale fakti”. Ma ei teadnud ju, et Blogija 3 ei ole ta blogis kommenteerimas käinud. Ja ma ei arvanud ka, et see Evelisii postitus mingi riigisaladus on, mis muidu mitte iial välja ei tuleks. Ma ei tahtnud kedagi kuskile ässitada ja kes seda blogija3 lugenud on, peaks aru saama, et ta pole väga seda tüüpi inimenegi, kes kohe peale lendaks ja ässitusest üldse mingit vedu võtaks. Ma ei avaldanud kaastunnet, et teda blogimendiks kutsuti, ma avaldasin kiitust, et julges oma põhimõtete eest väljas seista. Sinu enda voli on mind kas uskuda või mitte, ega ma sind käskida ei saa, saan vaid oma seisukohta seletada.

      • Reply Mari 9. oktoober 2017 at 08:44

        Mulle tuleb ainult 1 mees pähe, kes võiks kohe salvestada postitusi ja silma peal hoida Malluka blogil ja see on Meelis Marimell Tomson. Mis kana sellega kitkuda on, enda nimega võtab ta ka hoogsasti Eveliisi blogis sõna?

        • Reply Mallukas 9. oktoober 2017 at 08:46

          Ma arvan, et kui Meelis siin kommenteeriks, siis teeks ta seda oma nime alt.