KURB ON OLLA LOOMAD MILVI

kas võtta minisiga? EI

1. detsember 2017

Sellest ajast peale, kui ma olin sunnitud Milvi ära andma, olen ma aeg-ajalt saanud kirju, kus minult küsitakse sigade kohta igasuguseid asju ja uuritakse, kas ma soovitan neil ka endale sea võtta. Vaadake, sellega on selline asi, et ma oskan rääkida ainult enda seisukohast ja muidugi ei tea mina, millised need inimesed on, kes mulle seavõtu mõttega kirjutavad. Küll aga ütlen ma alati esimese asjana, et ära tee seda. See ON suur viga nagu mingi 99% ajast.

Jah, sead on jube toredad ja hästi targad ja intelligentsed ja ka mina mõtlesin enne Milvi koju toomist, et see saab olema umbes samasugune kogemus, et nagu mul oleks tore koer, aga noh, ta on samal ajal siga. Ma lihtsalt mõtlen minevikule ja ise ka aru ei saa, KUIDAS ma ometi nii loll olin?! Mul polnud kunagi koeragagi kogemust, aga kujutasin ette, et ma saan sea kasvatamisega hakkama.

Seda enam ajavad mind need “tsau, kuule, sul oli siga, ma ka just siin võtan endale notsut ja mõtlen, et ehk sul oleks mingeid soovitusi anda?”. Miskipärast neile ei meeldi see vastus, et mu soovitus on: “ÄRA TEE SEDA!“.

Ma kirjutasin Milvi ära andmisest kunagi pika jutu, kes tahab, võib selle üles otsida, aga ma lühidalt ütlen, et see oli hästi kurb ja hästi vastik. Üks osa minust ei tahtnud seda teha ja mõtlesin, et suva, ma kannatan ära selle eee… 20 aastat seapidamist, aga teine osa minust sundis MINU tunded maha suruma ja mõtlema Milvile endale. Tal ei olnud minuga hea. Ja mul oli nii kahju vaadata, kuidas ta lihtsalt igavledes lamas ja noh, silmadest mädanes, sest tal oli tugev kassiallergia.

Kahjuks ma olen ise ka selline, et kui mul mingi mõte tuleb, siis ma tahan seda kohe ja NÜÜD ja mind ei huvita selle tagajärjed. Isegi, kui kõik ütlevad, et see ei ole hea idee, siis ma teen seda ikkagi ja lõpuks saan ikkagi ainult iseennast süüdistada, kui selgub, et teistel õigus oli. Mõnikord on see okei, aga kui tegemist on elusolendiga, siis see EI OLE okei ja kindlasti ei tohiks sellist asja ehku peale teha. Tõstan käed ja ütlen, et olin VÄGA loll.

Mis on vaja läbi mõelda enne sea võtmist?

Kas sa elad korteris või majas? Sea koht ei ole korteris! Kuigi ta võib põhimõtteliselt ära õppida treppidest käimise ei ole see talle lihtne. Vaadake nende kehasid – suured jurakad peenikeste keppjalgade peal. Trepid ei ole neile kõige mugavamad värgendused. See on muidugi väike probleem selle kõrval, et sigade kõige suurem instinkt on tuhnimine. Korteris tuhnida ei saa, seega hakkavad nad üles kiskuma kõike, mida saab. Parketti, liiste, linoleumi, puitpõranda juppe. Kõike.

Olgem ausad, isegi kui sa elad majas, tuleks küsida, et kas sul on oma aiast pohhui? Kui jah, siis võid sea sinna võtta küll, sest ega sellest suurt midagi alles ei jää. Siga tuhnib selle koheselt suuri auke täis, sööb ära kõik söödavad ja mittesöödavad asjad (näiteks lillesibulad). Kuna minul oli meie aiast pohui, aga Kardol ja Leal ei olnud, siis tuli ehitada Milvile aedik, kus oli luba tuhnida, aga mis elu see on, väikses kastis kinni olla. Notsul oli igav! Nii toas, kui aedikus.

Öösel oli ta ikka toas, aga seal keeras ta lisaks põranda ära söömisele ikka terve öö korralikult sitta. Tassis kogu prügi maja peale laiali, rebis kõike tükkideks. Näris puidust mööblit, kiskus riideid ribadeks, näris mu käekottidele augud sisse (sest talle tundus, et seal sees on või oli kunagi olnud midagi söödavat). Oma massiga lükkas ta asju ümber ja purustas suht kõike nagu elevat portselanipoes. Lisaks pead sina jälgima, et notsu sõraulatusse ei satuks midagi ohtlikku (juhtmed jne).

Kas sul on viitsimist siga treenida? Nagu lapsi ja koeri, peab ka sigu õpetama, mida tohib ja mida mitte. Muidu on sul pärast 70 kilone sõnakuulmatu jurakas, kes teeb, mida tahab. Lisaks tuleb seale õpetada häid toitumisharjumusi, sest nagu teada, siga sööb KÕIKE, aga nagu inimenegi, eelistab ta igast jura. Saia ja muud rämpsu. Siis läheb siga aga jube paksuks ja see on väga ohtlik – kui kõht vastu maad lohiseb ja siga millestki teravast üle kõnnib… See oleks väga kurva lõpuga lugu. Minu Milvar oli nii ära hellitatud, et isegi oma aia õunad ja viljad ei ei huvitanud teda absoluutselt. Andke saia ja krõpsu! Eriti palju “head” kraami sai ta muidugi mööda jalutavatelt inimestelt, kui ta aia taga piisavalt kurba kisa tegi.

Siga VÕIB olla lastele mingil määral ohtlik. Ega nad kurjad ei ole, aga nad on suured ja kobakad. Oli tavaline, et kui siga sulle oma sõraga jala peale astub, siis see oli MEGA valus. Umbes nagu keegi astuks sulle tikkkontsaga paljale jalale. Lisaks kipuvad notsud nahhaalselt toitu ära võtma kõigilt, kellelt saab. Ja kuna ta on nii suur, siis lükkab ta lapse selle käigus kogemata ümber ja võib käest toidu krabades ka natukene kogemata hammustada. Mitte meelega, aga no haiget võib saada nii laps kui täiskasvanu. Kuri Milvi ei olnud, lasi Maril enda peal ukerdada küll.

Siga teeb, mida ta tahab. Nad on väga isepäised ja neid on VÄGA raske panna tegema, mida sina tahad. Tõsiselt.

Kui notsul tekib mingi tervisehäda, on väga raske leida adekvaatne arst, kes oskaks sind su notsuga aidata. Te ei kujuta ette, mis arstidega ma kokku puutusin, kui Milvi silmajama hakkas. Üks käis mul kodus ja pussitas Milvit süstlaga kõrri, kuni sealt verd jooksis, aga antibjotsi ikka antud ei saanud. Teine käskis mul sea ära uimastada ja ta kliinikusse viia, see oli KOHUTAV ja lõpptulemus oli see, et arst vaatas teda autos lambiga silma ja ütles: “on jah põletik”. Blaah, ma ei taha meenutadagi, see oli nii jube ja mul oli oma notsust niii kahju.

Nad karjuvad KOGU AEG. Ega ilmaasjata ei ole väljendit, et nagu siga aia vahel. Nad kiunuvad, kui nad ei saa su käest, mida nad tahavad. Nad karjuvad, kui õue tahavad. Nad kisavad, kui neil igav on, kui kõht tühi on ja noh põhimõtteliselt iga asja peale saadab sind mahe seakiun.

Ma ei tea, igatahes ma tean, et kes tahab, teeb seda nagunii. Nagu üks neiu, kes kirjutas mulle, ütles: “Ega alati saab ju ära anda, kui ei sobi!”. Nojah, saab ja mõnes mõttes peabki, kui sa tunned, et seal ei ole sinuga hea, aga kas seda on vaja? Ma oleksin palju õnnelikum inimene, kui ma ei peaks elama selle koormaga, et ma ühele notsule nii tegin ja ta ära andsin. Tal on muidugi teiste notsudega koos palju toredam olla, aga ta oli ju ikkagi armas ja oma :( Niiet, kellel ma soovitaks siga võtta? Neil, kes talus elavad :)

Sead on imelised loomad ja kindlasti on neid, kes oskavad ja saavad nendega hakkama, aga ma garanteerin, et kuskil suures talus saavad nad rahus oma kartuleid tuhnida ja elust rõõmu tunda. Ausalt, ärge olge sama lolllid kui mina, teiste vigadest on ju kergem õppida!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

31 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Johanna 5. detsember 2017 at 18:37

    Aga on tarvis võtta endale koer, kellega hakkama ei saa ja kelle kasvatamisele aega ei soovita panustada.. Palun mõtle iga kord, kui sa oma perre mõne elusolendi võtad. Seda enam, et sa juba nägid, et sa sea kasvatamisega hakkama ei saa…

    • Reply Mallukas 5. detsember 2017 at 19:58

      Mis ma tegema peaks nüüd, magama panema koera v?

      • Reply Johanna 8. detsember 2017 at 21:21

        Ei, kas sa üldse mõtled enne kui sa kommentaaridele vastad?! Ma lihtsalt olen sinu puhul hämmeldunud, et mitu korda võib samasse ämbrisse astuda. Tuleviku mõttes võiks meeles pidada, elusolendi enda ellu võtmine on suur vastutus ja kohustus.

        • Reply Mallukas 8. detsember 2017 at 21:49

          Ma saan aru, et sa oled hämmingus. Ma ise olen ka. Küll aga mind huvitab, et mis lahendust sa siis pakud? Või niisama “teed juttu”?

  • Reply Maiken 4. detsember 2017 at 21:40

    Kas Milvi on ikka Virtsu lähedal Ranna ranšos? Kui jah, siis sigu seal nagunii ei tohi vaatamas käia. Katkuoht on ja sead on kinnises laudas, teistest loomadest eraldi ningi külastajad sinna pääse.
    Tean, kuna käisin laupäeval seal loomi vaatamas ja küsisin ka sigade kohta.

  • Reply Anett 2. detsember 2017 at 06:40

    Tead, sul on absoluutselt õigus. Ma ise olin veel rumalam kui sina – ma võtsin sea endale korterisse. Elasime teisel korrusel, trepist üles oskas ise minna, aga alla mitte, pidime tõstma iga kord kui õue tahtsime minna. Ilmselgelt oli ta juba kahe aastasena nii suur, et väga ei jõudnud enam tassida.
    Sigade kasvatamine on mega raske ning tõenäosus põrsas ära hellitada on väga suur. Ülekaaluliseks lähevad nad ka väga kiiresti ja kergelt, toitumist peab väga jälgima ning pidevalt ka tegevusi mõtlema seale, et tal igav ei hakkaks.
    Mina viisin oma notsu vanaema juurde maale – elab nüüd laudas ja saab õues käia, millal hing ihaldab. Otsus tuli raskelt ja valasin mitu nädalat hiljemgi pisaraid, aga samas oli ilmselge, et tal on seal parem. Kui siga võtta, olge kindlad, et teete piisavalt eeltööd ja olete teadlik ka negatiivsetest asjadest, mis seavõtuga kaasnevad.

    • Reply Mallukas 2. detsember 2017 at 11:21

      Vähemalt on vanaema oma inimene :(

  • Reply Kata 1. detsember 2017 at 23:02

    Olen minisea pidamist kodustes tingimustes lähedasel inimesel kõrvalt jälginud ja olen täiesti nõus sinu kirjutatuga. Lähen alati närvi nende videote ja artiklite peale kus promotakse kui nunnu, tark ja põhimõtteliselt nagu koer minisiga on. Ei ole! Lisaks veel see, et sead võivad olla reaalselt ka ohtlikud ja kurjad. See konkreetne siga omanikega kuri polnud aga külalisi üritas mitu korda hammustada. Ja sea lõuahaare on nii tugev, et purustab kerge vaevaga näiteks lapse jala või käeluu.
    Kodusead on aretatud taluloomaks ja sinna nad ka sobivad.

  • Reply Vaike 1. detsember 2017 at 16:53

    Selle neiu vastus, et alati saab ju ära anda, hämmastas mind küll. Tase! Võtangi looma selle arvestusega, et annan ära, kui enam ei meeldi/hakkama ei saa. Teen lapse, tahan annan ära, kui enam ei viitsi. Seejuures usun ma, et lapsele on lihtsam uut kodu leida kui seale.

  • Reply Rs 1. detsember 2017 at 16:09

    Aga kas rahaliselt toetad?

    • Reply Mallukas 1. detsember 2017 at 16:23

      Jah, olen raha kandnud

  • Reply Kristiina 1. detsember 2017 at 14:53

    Meil siin kodukandis jalutab üks tädi oma seaga, eriti kõndida ei voitsi ja meelitab saiaga teda kõndima. Muidu tubdus see täitsa tore aga nüüd peale seda postitust ei tundugi nii tore selle sea elu..

  • Reply Pätsike 1. detsember 2017 at 13:59

    Võta väiksem verioon- merisiga. Ülimõnus loomake. Parem isegi kui hamster või rott. Merisiga ei põgene eest ega näri mööblit.

    • Reply Mallukas 1. detsember 2017 at 14:03

      Ei aitäh, ma ei kavatse üldse midagi võtta, kuigi kui Mari väga kunagi tahaks, siis arvatavasti jah, mingi närilise võtaks talle ehk.

    • Reply K. 1. detsember 2017 at 16:52

      Need samamoodi ruigavad. Eriti meeldib neile lõuata keset ööd kui inimesed magavad(wuiiik-wuiiik-wuiiiik). Mul on neid 2 old ja never again!

    • Reply Evelin 1. detsember 2017 at 18:20

      Merisiga kiunub nagu kurjast vaimust vaevatud. Kogu aeg. Minu närvid sellele vastu ei peaks:D

      • Reply Kiivi 1. detsember 2017 at 20:11

        Mul on neid 20 aasta jooksul olnud kokku seitse. Mulle just wuiiik-wuiik meeldis, keset ööd ei karjunud, vaid siis, kui inimesed koju jõudsid või kui kuskilt värske kurgi lõhn ninna hakkas. Palju suurem mure oli erinevad terviseprobleemid, mis vanaduses välja lõid – mitu tükki olime sunnitud lõpuks magama panema. Tol hetkel mõtlesin küll, et never again… Nüüd pean salaplaani “lastele” meriseaduo võtta, aga aega veel on selle kiire asjaga?

      • Reply Tr 1. detsember 2017 at 20:53

        Mul 3 merisiga ja kisavad vaid rõõmust kui pererahvas koju tuleb, toitu tuuakse jne. Jummala vaiksed loomad.

  • Reply Lille 1. detsember 2017 at 13:59

    Ma ka ei käheks vaatama. Loom mäletab hästi ja teda uuesti traumeerida taas kord mahajätmisega pole vaja. Endal kergem ja loomal ka.

  • Reply Mae 1. detsember 2017 at 13:53

    Ma ei teadnud, et sul on siga olnud. Aga tõepoolest iga inimene peab endale aru andma, et looma võttes tuleb teda hooldada kuni surmani. Seoses sigade Aafrika katku ohuga on minisea võtmine täiesti välistatud. Järgima peab samu bioohutus nõudeid nagu kodusigade puhul.
    PS. Mu vanemate juures elab mõneaastane minisiga (nii umbes 75 kg), kelle sugulane mõtlematult korterisse lemmikloomaks võttis ja varsti see lemmik enam elamisse mahtuda ei tahtnud.

    • Reply Mallukas 1. detsember 2017 at 13:54

      Eks neid mõtlematult võetud notsusid on siin ja seal kahjuks :(

  • Reply kuks 1. detsember 2017 at 13:17

    Miks sa teda vaataams pole käinud,miks sa Mari pol teda vaatama viinud? nad ikka kasvasid päris pikalt koos. Miks sa nii ükskõikne oled????

    • Reply Mallukas 1. detsember 2017 at 13:20

      Mari teda nagunii ei mäleta. Vastuseks, et miks ma nii ükskõikne olen, no ma ei tea. Ei ela ta ju kuskil väga lähedal ja muud elu tuleb ikka nagu edasi elada, või nii.

      • Reply Natalia 1. detsember 2017 at 13:30

        Pead nüüd lapsed ära andma ja siga armastama minema. :´D

        • Reply Mallukas 1. detsember 2017 at 13:44

          Ei no eks oleks ilus käia küll külas, aga ma ütlen ausalt, et endal oleks nagu vastik, lähen vaatan teda, kuidas ma ta kuskile hüljanud olen vms. Enda isekus lihtsalt.

          • Kätu 1. detsember 2017 at 17:16

            Sina ei pea küll millegipärast süüdi ennast tundma,sa ei hüljanud vaid andsid heasse kohta ta,kus hoolitsetakse ta eest.

    • Reply Liis Keira 1. detsember 2017 at 13:35

      et annad looma kasuperre ja siis käid seal pisaraid niristamas ja haavu lahti kraapimas v? mitte vaatamine ei tähenda alati mitte hoolimist!

    • Reply Mann 1. detsember 2017 at 14:27

      Kuks: aga miks peaks käima vaatamas looma, kelle oled ära andnud uude peresse? Mis see sulle annab ja loomale? Et saaksid tunda kergeid süümekaid, et kurrja küll, miks ma nii tegin või mis see point oleks?
      Paljud inimesed on viimasel ajal ja üldse hakanud jätma kuulutusi, et ära anda koer/kass, kuna ei klapi lastega enam või pole aega nendega tegeleda. Ka siis arvad samuti, et looma ära andnud pere peaks käima pidevalt ust kaapimas uue pere ukse taga, et oma endist looma näha? Ole mõistlik.
      Või müüd oma auto maha ja samuti lähed kiibitsema seda kuskile linna, kuhu selle maha müüsid? :D

      • Reply Britt 1. detsember 2017 at 16:13

        Meie ostsime ka 2aastase koera teisest perest ja tema eelmised omanikud käivad siiani vaatamas teda koos lastega. Minu meelest on see just väga vahva, et nad hoolivad ja huvituvad kuidas koeral läheb. Näen ka kuidas koer suhtub nendesse lastesse ja kui rôômus ta neid nähes on.. alati kui nad aga lahkuma hakkavad siis tuleb koer minuga ära :) Ega see vaatamas käimine pole kohustus ja kui ise peaksin mône looma ära andma siis hoiaksin ka eemale, sest hingel oleks nii valus. Aga mina ja minu koer oleme küll rôômsad , et vana pere meid vaatamas ikka käib ?

        • Reply Lily 1. detsember 2017 at 17:15

          Nii tore :)

    • Reply Liisa 1. detsember 2017 at 16:12

      Miks looma traumeerida veel? Nagu öeldud intelligentsed looma – mälu ka ehk parem kui rotil?