AVALDAN ARVAMUST

hea inimese meelespea: ole vait

15. Märts 2018

Teate, mille peale ma eile õhtul voodis mõtlesin? Selliste asjade üle, mis mind mingil põhjusel ärritavad, või pigem isegi asjad, millest ma aru ei saa ja tahaks targutada. No ma toon mingid suvad näited, et ala kunagi ma mõtlesin, et ma ei elaks MITTE KUNAGI sellist elu, kus mu mees töötab välismaal ja mina pean lastega teises riigis olema. Et see on minu jaoks täiesti välistatud ja alati peab leiduma mingi teine viis, kuidas perekond ikka koos olla saab. Seega ma natukene nagu vaatasin viltu neile peredele, kes sellise elukorraldusega elasid. Et umbes nagu nad poleks piisavalt viitsinud mõelda, et kuidas ikka koos olla.

Natukene irooniline, et tegelikult minu enda vanemad elavad ju ka samamoodi ja reaalsuses ka mitmed tuttavad. Osad neist on isegi öelnud, et umbes nii hea, kui mees ära on, et siis ei koperda ees ja saab rahus enda moodi elada ja asju teha. Ühest küljest ju siis neile sobibki selline elukorraldus, teisalt võib-olla see tähendbki seda, et suhe on juba nii lahku kasvanud, et selle asemel, et koos kergem oleks, on lahus kergem olla. Ma ei tea! Pole ka mõtet spekuleerida, sest ma pole sellist elu elanud ja mida mul siin siis üldse mõelda või arvata on.

Ja nüüd ma jõuangi selleni, et kui ma mõtlesin läbi kõiki neid asju, mille kohta ma hetkel arvan, et “mina teaks küll paremini” (ma ei mõtle seda välismaa näidet, sest selle kohta ma ammu enam ei arva mitte midagi, kunagi lihtsalt tundsin, et jubedalt on vaja arvata ja targutada), siis lõpptulemus on see, et ma peaks lihtsalt tänulik olema, et mul seda kogemust ei ole.

Et ma ei tahaks ju, et meie pere lahus elaks, seega mis see minu asi kritiseerida on, kuidas ja mismoodi teised oma pereelusid elavad ja mismoodi hakkama saavad.

Või ala kui ma mõtlen, et vot kui minu mees mind petaks, kus ma siis alles teeks seda või teist – aga jumal tänatud, mu elus pole sellist olukorda olnud ja seega peaks ma ka selle asemel, et mõttes kritiseerida teiste valikuid petvate meeste suhtes, lihtsalt tänulik olema, et ma ise selliseid valikuid tegema ei pea.

Kerge on mõelda, et kui mees su vastu halb on ja sind sõimab, või veel hullem, lööb, et pead ikka täitsa lollakas olema, et kohe ära ei lähe. Aga ma ju ei tea! Ma pole olnud sellises olukorras ja ausõna, jumal tänatud!

Ma olin muuseas kunagi ka depressiooni koha pealt täitsa tumedal maal. Et kui keegi ütles, et tal on depressioon, siis see tähendas mulle nagu “mul on halb tuju”. Ja ma olingi see vend, kes mõtles, et no issand jumal, võtku ennast kokku, tehku midagi, mida ta siin masetseb nagu loll, kõik on ju korras! Praegu mõtlen, et jumal tänatud, et ma sellise jutuga ühegi tuttava depressiooni “mõnitama” ei läinud.

Üldse hästi lihtne on üleolevat mõelda, et mida mina küll sellises ja teises olukorras teeks, selle asemel, et lihtsalt olla õnnelik, et meie parasjagu sellises olukorras EI OLE. Huvitav, miks see mul nii kaua aega võttis, et sellele loogilisele lahendusele jõuda? Eks see ole vist inimloomuses kinni, et tahaks muudkui arvata ja targutada, et mida mina küll teeks ja kus mina alles ütleks ja kus mina alles lahendaks olukorda. Aga tegelikult võiks lihtsalt vait olla ja selle asemel, et teiste probleemi “naeruvääristada” proovida talle toeks olla, noh, seda muidugi, kui sa teda päriselt ka tead. Aga ma olen viimasel ajal avastanud, et kui ma ka loen kellegi võõra kohta midagi, kellel halvasti läheb, siis ma mõtlengi konkreetselt oma peas, et ma loodan, et tal läheb kõik varsti paremini. Ei ole küll mingi jeesuseusku vend, aga positiivseid mõtteid saata võib ju ikka, ega see halba tee!

Endal on ka kuidagi parem olla, kui pole täis mingit üleolevat #fafa, ma küll tean paremini” fiilingut, vaid aitad kui saad, avaldad arvamust, kui küsitakse või kui tunned, et sinu arvamusest ja kogemusest võib kasu olla. Aga noh, see eeldab ka kogemust. Ega vist ilmaasjata ei öelda, et enne kui pole ise samas olukorras olnud, võiks heaga vakka olla.

Ühel päeval saab minust ka hea inimene! Ma tunnen seda :D!


You know what I was thinking in bed last night? About stuff things that irritate me for some reason, or rather things that I don’t understand and want to make snarky comments at. So I will give you random examples, a’ la I used to think that I would NEVER have a life where my husband works in another country and I have to be at home with the kids. That would be completely out of the question for me and there is always a way to keep the family together. So I didn’t approve of families who lived like that. Like they didn’t put enough thought into how they could stay together.

A little ironic, because that’s how my parents live and in reality many people I know. Some of them have even said that the husband being gone is very good, so they are not in the way and the woman can live their life like they want and do things their way. From one side I guess this arrangement works for them and from another side maybe they have grown so far apart that it is easier to be apart than together. I don’t know! There is no point in speculating about it either, because I have not lived a life like that so what can I think or say about it.

And that leads me to thinking through all the things I consider to “know better” (and I am not talking about the working abroad topic here, because I don’t think anything about that anymore, it’s just I used to feel like I needed to think and comment on it), because in the end I just have to grateful I don’t have that experience.

I wouldn’t want my family to live apart, so who am I do criticize how other live their family lives and how they manage it.

Or for example if I thought I would do this or that if my husband cheated on me, but thank god I have never been in that situation and so I should, instead of judging others, be thankful I don’t have to make those choices.

It’s very easy to think that you would be a dumbass not to leave if your husband was being bad, called you names, or even worse, was beating you. But I don’t know! I haven’t been in that situation and honestly, thank god!

By the way, I was completely clueless about depression in the past. If someone said they have depression it meant “I am having a bad day”. And I was totally the guy who thought – come on, oh my god, just get yourself together, do something, why are they just begin sad like an idiot, everything is fine! Now I think, thank god I didn’t “mock” any of my friend’s depression.

It is very easy to feel superior and think what I would do in this or that situation, instead of just being happy that I AM NOT currently in that situation. I wonder how long it took me to come to this perfectly reasonable conclusion? I guess it’s in human nature, to want to think and comment with what I would do and say and problem solve in that situation. In reality we should just shut up and not “make a joke” of people’s issues. Instead be there for them, well, that is if you really know them.  But I have recently discovered that when I read someone I don’t know is not doing well, I hope everything will work out for them soon. I am not a religious person, but sending positive thought couldn’t hurt!

I personally feel better too, if I am not constantly filled with this #fafa, I know better feeling, but rather help if I can, give your opinion, if asked, or if you feel someone could benefit from your opinion or experience. But that requires having the experience. It’s not just a saying that if you haven’t had that situation, it’s better to just shut it.

One day I will also become a good person! I feel it :D!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

20 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Ch 17. Märts 2018 at 14:21

    Ma màletan perioodi mil sina ja veel mitmed teised blogijad kiitsite taevani oma mehi ja oma imelist suhet. Kuidas te never-ever ei tülitse ja kuidas kõik kellel ei ole selline suhe peaks lihtsalt lahku minema. Stiilis, et mis sa halad et sul selline tont mees on, et lastega ei aita ja koguaeg aind tülitsete, te ei pea ju koos olema kui sind tema juures ikka häirib see ja teine. Ma imestusega lugesin kuidas väikeste lastega emad andsid sellist soovitust oma lugejatele… Meil on nt olnud palju tülisid pärast laste saamist, aga need tulevadki reeglina sellest, et keegi on magamata ja väsinud. Keegi jällegi jube pinges, et ikka rahadega kenasti välja tuleks jne jne jne. Need on ajad mis on täis muutusi ja vàsimust ning ilmselgelt ei tule kõigil uue rolliga harjumine nii kergelt kui mõnel teisel. Ise ma mõtlesin, et mis tunne Sul näiteks oleks kui Kardo tuleks ja ütleks sorry aga ma jätan su nüüd maha, sest mulle ei meeldi ikkagi kuidad sa seda vöi teist asja teed. Ja jube närvis oled ka vahepeal. Mõni tubli meesblogija on tõstatanud täpselt sama jutu kuidas neil on ikka nii zen kodus ja mis te mehed halate, et naised inisevad ja lastega hakkama ei saa, minge lahku! Ei soovitaks ju ühelgi mehel oma naist väikeste lastega nii kergekäeliselt maha jätta, ega? Aga kuidagi naistele öelda, et heas suhtes EI TÜLITSETAGI kunagi ja et suhe EI PEA selline olema, on nagu okei…
    Ma ei tea, mulle jäi see lihtsalt siis väga hinge,sest tundus nagu ma teeks midagi valesti või oleksin elus justkui teinud valed otsuses. Tänaseks on meil titemajandus seljataga, uued rollid selged ja ka tülisid peaaegu ei ole (vähemalt mitte sellised tühistest asjadest). Jumal tänatud, et rasked ajad koos üle elasime ja mõttetute tülide pärast lahku ei läinud! Hea näide sellest, et kõigil on eluke erinev ning tasuks vähem hinnanguid anda!

    • Reply Mallukas 17. Märts 2018 at 15:30

      No ma tahaks näha, kus ma olen öelnud, et kui üks tüli on, et kohe minge lahku? Ma olen enam kui kindel, et ma rääkisin peredest, kus rohkem on tülitsemise aega, kui mitte tülitsemise aega. Ja nemad peaksidki, kas siis teraapiasse minema, või lahku minema. Või arvad sina, et kuna SINUL läks paremaks, siis virelegu kõik aastaid sitas suhtes, et äkki läheb neil ka? :D Eks iga inimene tabab selle koha ära, et kas on niisama kehvem periood, või sitt suhe, lihtsaltei taheta tunnistada.

      Aga mina tõesti pole ikka veel Kardoga tülitsenud. Ei tea, mis teistes suhetes tehakse, või ei tehta, laias laastus pole ka minu asi. Minu point oli öelda, et tobe on ka väita, et IGAS TÕELISES SUHTES TÜLITSETAKSE (olen kuulnud seda väljendit). Ei, ei tülitseta. Aga vabalt võib ka, sest nagu sa ütled, kõigil ongi eluke erinev:)

      • Reply Ch 17. Märts 2018 at 16:07

        Ei ma ei arva, et kuna MINUL nii on siis on ka kõigil teistel nii. Või millal ma seda küll väitsin?! Küll aga julgesin ma sõna võtta, sest MINA tundsin end halvasti ja tegelikult ei oleks pidanud! Väga tore kui teil on nii ja sa ei arva, et kuna teie peres pole tülisid, ei tohiks neid olla ka teistel!

        • Reply Mallukas 17. Märts 2018 at 16:16

          No vaata, igaüks räägibki enda koha pealt. Sina tundsid ennast puudutatuna sellest, mina jälle teinekord sellest, et igas ÕIGES suhtes ikka peab tülisid olema :D

  • Reply Taki 16. Märts 2018 at 14:42

    Kui on seltskonnas räägitud naise peksu teemal, siis alati naised ütlevad, et nad läheks ära ja mehed tahaks maha lüüa need kes naisi peksavad. Mina ei tea mis teeks. Koolis õppisin seda spiraali ja sain sellest väga hästi aru, miks ära ei minda. Ja arvestades kui sillas ma oma mehest praegu olen, siis väike raputamine mind küll tema juurest lahkuma ei paneks.
    Samas kui mees ütles, et kui kunagi lapse saame ja ta täisealisena ka ikka räme kriminaal on, siis tuleks lõpuks keretäis anda. Mina ütlesin, et ei anna sa midagi, millal vägivald midagi lahendanud on, siis ta oli küll nõus.
    Mu mees on suur tugev mõmmi ja pole kellelgi elus liiga teinud, ma ei usu, et ta ka selleks võimeline on, aga point on selles, et ma saan aru, armastus võib olla nii suur, et võtab ka löögist saadud valu ära.

  • Reply Hõbe 16. Märts 2018 at 13:35

    Kui Kardo (või sina) soome (rootsi/norra) mingil põhjusel tööle PEAKS minema, kas te pigem ei otsiks võimalust, et perega sinna minna? Seal on ka ju lasteaiad-koolid jne.

    Lihtsalt mõtlesin, sest kui minul avanes võimalus eestist eemal teenida sellist palka, mille nimel ei pidanud 15 tundi päevas töötama, et ots otsaga kokku tulla, ei tulnud isegi mõttesse üksi minna. Ja saame vähem stressavat elu siin koos elada. Ega 15 tundi päevas töötades ka peret väga ei näinud. No nägin, aga ega mind olemas neile ju polnud.

    Ma pole kursis, muidugi, miks kalevipojad just üksi peavad minema. Ja sellest ma üldse aru ei saa, kui ema-isa mõlemad lähevad ja lapsed eestisse jäävad. Kuuldavasti üsna palju on ka selliseid peresid. Asi ei saa olla ka selles, et laps keelt ei oska – selleks on võimalused ka loodud.

  • Reply Hõbe 16. Märts 2018 at 11:46

    Et kui perse majas ja pakutakse võõrsil mitu tonni palka… siis minnakse, jah, nagu keegi ütles. Ikka on mindud sinna, kus on töö – maalt linna, linnast võõrsile.

    Ma olen sellele mõelnud küll. Peabki minema ju siis. Keegi ei taha vireleda või 18 tundi päevas tööd rabada, et ots-otsaga kokku tulla. Ega siis ju ka pere suurt ei näe ja kasvad lahku.

    Aga mina mõtlen, et kui minna sinna, kus palk on elamisväärne, siis peaks koos minema. Soome ehitajaks, aga naine ja lapsed kaasa. Jah, elamiskulud siis suuremad, aga palk ka suurem, stressi vähem ja seda stressivaba olemist saab koos nautida. Lisaks hoolivam ühiskond. Enamasti. Igatahes. Mina isiklikult võtsin pere kaasa.
    Ega saa aru, miks kalevipojad ei või peret soome kaasa võtta. Seal on ka koolid ja lasteaiad ju.

  • Reply Särts 15. Märts 2018 at 17:48

    Ma olen märganud, et niipea kui ma mõne asja kohta ytlen või mõtlen, et mina IIAL nii ei teeks…siis elu paneb mu peatselt just sellesse olukorda ja alles siis saan teada mida ma päriselt teen..tihti teen just seda mille kohta ma olin IIAL öelnud…praegu katsun selle kohapealt oma mõtete ja väljaûtlemistega ettevaatlikum olla. Aga noh, ega enne ei teagi kui pole kogenud.

  • Reply Liblikas 15. Märts 2018 at 17:07

    Olen olnud ise kaugsuhtes ja võin öelda, et see mees oli mulle väga suur armastus. Kaugsuhe on miski mida ma endale tõenäoliselt mitte kunagi enam ei loo, sest see on üks kõige sitem asi mis olla saab. Muidugi on üks erand, juhul kui see kestab teatud lühikese aja ja on tulemas mingi lahendus et emb-kumb kolib teise poole juurde vms. Mina isiklikult selle igatsemise ja läheduse puudusega hakkama ei saaks. Kui muidugi mõnele meeldib, et see mees on jalust eest ära ja saab omaette rahus olla siis jumal olgu temaga :D leidub ka selliseid.
    Olen olnud ka ahistavas ja vaimse vägivallaga suhtes, iroonilisel kombel oli see sama mehega, selle mu armastusega. Kuid ÕNNEKS kestis see asi lühikest aega ja ma sain kogu selle aja aru et see sitt pole kõik normaalne mida ta teeb, lootsin nagu idioot et ta muutub ja mingi hetk hakkasin tajuma et seda ei juhtu ever ja tegu on psühhopaadiga. Nüüd olen vahel mõelnud, et kuidas on võimalik et mõni naine kannatab sellist asja 10 aastat ja lausa pool elu. Veel ulmelisemaks teeb asja see kuidas mõned peale nö abi saamist on isegi tagasi roomanud selliste nälkjate juurde. Seega selle naise psüühika peab olema juba maast madalast nii mutta tambitud ja ta ei taju reaalset maailma enam(kõige kurvem on see muidugi laste olemasolus). Ma olen sellised asjad ise läbi elanud(õnneks vähe aega ) ja mõtlen et inimene peab eelkõige ennast armastama. Ma olen üldse muutunud selliseks realistiks, et ei lase endal kellegile enam mingit jama ajada ja ei loo mingeid õhulosse ega roosat mulli. Selleks vaatangi vahel kuidas justkui elukogenud inimesed usuvad selliseid asju ja mõtlevad teab mis õhulosse endale, et raske on seda olukorda mõista, kuid noh, inimesed on erinevad.

  • Reply Kristiin 15. Märts 2018 at 15:54

    Ma ütlen, et õigesti elad ja oledki hea inimene! Päris teemasse ei lähe aga kirjutan ikka…Enamus postitustega mõtlen sarnaselt kaasa. Imetlen seda, et teed seda mida armastad ja julged katsetada. No, näiteks mu isa on terve elu olnud autojuht ja terve elu vingunud laias laastus. Aga sina, sulle meeldib pildistada ja sa ei karda avada oma stuudiot ja hakata fotograafiks. Paljudel sellist julgust poleks. Püüan enda elu ka nii elada, et tee seda mida armastad ja mine just selle poole kuhu tõmbab. Elu ongi selleks et elada! Ja nii tore, et soovisid rasvaimusse minna ja nüüd tunned ennast veel ilusamana kui sa enne olid! Üldse minu jaoks on sinu blogis nii palju motiveerivat! Tahaksin ka enda eluga ükshetk olla seal punktis, et teen tööd mis tuleb hästi välja ja naudin seda. Ja kui tahan ravaimusse minna siis lähen! Kui tuleb mõte soojale maale minna siis lähen! Kui tahab spaas lebotada koos tütrega, siis lähen! Nii äge! Jõudu ja jaksu.

  • Reply Sirly 15. Märts 2018 at 12:38

    Nii hea arutelu ja mõtlemapanev ka. Mõnikord tundub mullegi, et teiste elu on nii kerge elada. Võtan sõna siiski, kui on oma naha ja karvadega mingi situatsioon ära proovitud või arvamust küsitakse.
    Kuigi miks inimesed küsivad teiste käest nõu kui nad ikka risti vastupidi teevad ?! :)

  • Reply Daisi 15. Märts 2018 at 11:43

    Väga hea jutt ja tervislik arusaam. Mõnikord need ‘halvad’ valikud, mis tehakse on lihtsalt halvimatest kõige paremad. Ei tasu mõelda, et ma ei teeks kunagi nii. Kui perse majas ja mehele mitu tonni soomes palka pakutakse siis küll ta läheb sinna ka :D

    • Reply Mallukas 15. Märts 2018 at 11:48

      just :D

    • Reply M 16. Märts 2018 at 08:46

      Mitme tonni palga pärast hülgab oma pere, mis ilmselt lahku kasvab ja laguneb. Olles ise väiksest kohast pärit siis selline on sealne muster. Mehed lähevad Soome või Rootsi tööle, naised jäävad lastega või üksi kodumaale ning varem või hiljem see asi ei toimi. Tekivad uued suhted, kuna inimestel on vaja lähedust. Kõige hullemini elavad seda läbi ikkagi lapsed. Need naised, kelle arust ongi hea, et mehed eemal on ja jalus pole on lihtsalt rahaahned ilmselt. Mehed saadavad ju naistele raha, et need siis oma Guessi asju osta saaks :D

      Pealegi kahte tonni palka saada on võimalik ka Eestis kui ise tubli ja hakkaja oled. Minu jaoks on see lihtsalt loll vabandus, et Eestis ei maksta hästi ja arvatakse, et Soomes, Rootsis on pudrumäed ja kullakangid ootamas.

  • Reply Heidi 15. Märts 2018 at 11:12

    Samas sellistele situatsioonidele mõtlemises pole ju midagi halba. Sealt tekib kindlasti mingi oma hoiak ja arvamus selle kohta, kas siis positiivsem või negatiivsem. Ja enda asetamises mingisse kindlasse olukorda pole ka ju midagi halba. Siis saabki mõelda ja arutleda, et mida mina teoreetiliselt sellises olukorras teeks ja tunneks ning see on isegi väga arendav tegevus inimesele, sest ma usun, et see tekitab ka empaatiavõimet. Ja need ei pea just negatiivse tooniga situatsioonid olema ju. Ala mõelda, et mida mina teeksin, kui lotoga suure summa võidaks. Pm sama asi ning need, kes on võitnud ja seda arvamust loevad, ei peaks seda isiklikult ju võtma. Igal inimesel on eri asjadest omad arusaamad ja need ei saagi kõigil identsed olla. Muidugi oleneb arutamise alatoonist, kui seda on neutraalselt tehtud ja otseselt kedagi hukkamõistmata (sest tõesti, ma vb pole selles olukorras olnud ja ISEGI kui olen, siis on pea kõik tingimused ikkagi erinevad), siis on see ainult tervislik mõtete arendamine, minu arvates. :D
    Asju tuleb vähem isiklikult võtta ning rohkem normaalselt teistega arutada, ilma kellelegi liiga tegemata.

  • Reply kurij 15. Märts 2018 at 11:11

    Mallu, teed mingit ümbersündi v? Teistele võid ju valetada, endale mitte :)

    • Reply Mallukas 15. Märts 2018 at 11:20

      Ei tee ümbersündi ja valetamiseks pole ka põhjust, ei teistele, veel vähem iseendale. Sulle kuluks natikene ümbersündi ära küll, tundud maru negatiivne :D

      • Reply kurij 15. Märts 2018 at 13:46

        Ei, ma pole negatiive, ma olen realist. Ma olen selle sama ümbersünni teinud muuseas, aga ütlen ausalt, et see, et ma enam avalikult kuskil kellelgi halvasti ei ütle või ei klatsi, ei tähenda, et ma omaette ikkagi ei mõtleks halvasti :D sellest ei saa lahti, usu mind!

        • Reply Mallukas 15. Märts 2018 at 13:48

          No ega ma ka mõtlen igast jura, aga siis kohe meenutan endale et pole minu asi

  • Reply Ma 15. Märts 2018 at 11:04

    Aeg-ajalt mõni inimene küsib minult, kuidas ma küll nii rumal olin, et nii lolli mehega oma esimese lapse sain. Et kuidas ma ei saanud aru, et ta nii tropiks muutuda võib. Ma siis küsin vastu, et kust kurat ma võisin aimata, et ta pärast lapse sündi ja lahku minekut selliseks muutub, kui meil polnud varem kummalgi lapsi ja me polnud varem koos sellised olukorras olnud?! Tarkpead!