SÜNNITUS

millist sünnitust ma EI taha

23. september 2018

Ma isegi ei mäleta, kas ma kunagi blogis mainisin, et ma tahtsin üksvahe minna doulaks õppima? Seda saab tarkusekoolis teha ja eks selle suur motivaator oli see, et ma hakkasin ju sünnitusi pildistamas käima ja mulle tundus, et päris kasulik oleks ka neid teadmisi omada, mis seal koolis antakse. Eks mõni aine tundub rohkem huvitav kui teine, aga kuna mu elu nii tihedalt just beebide ja sünnituste ja selliste asjadega seotud on, siis tundus see igati põnev ja kasulik asi, mida juurde õppida. Kuigi “platsenta töötuba” tundub veits.. okei…😂

Igatahes kuna mul endal see mõte olnud on, siis tekkis mul seekord tunne, et äkki ma peaks endale ka doula võtma. Mulle meeldib see mõte sünnitoetajast, kes pakuks mulle variante ja ideid erinevateks asenditeks, mõtteid, kuidas lõõgastuda, suhtleks minu eest ämmakaga, kutsuks arsti ja ma ei tea, annaks vett. See meeldis mulle ka, et enamasti doula tuleb sulle juba enne haiglasse minekut koju ja aitab sul nii kaua ennast lõdvestada, kuni ise ütleb, et yo, õige aeg oleks haiglasse ronida. Ja kuna nad pärast ka koju tulevad ja imetamisnõu annavad, mis mul mõlemal korral alguses üsna valulik olnud on, siis tundus see kõik päris hea mõte.

Seetõttu võtsin ma ühendust paari doulaga ja sain nendega ka kokku ja ütleme nii, et ma nüüd enam doulat ei taha 😂 Absoluutselt mitte mingit solvangut kellegi suhtes, aga kuna ma juba ise ennast doulana ette kujutanud olen, siis ma tahtsin loota, et on veel neid minusuguseid inimesi seal maailmas, mitte ei ole nad kõik zen-avanen-kui-lilleõis tüüpi inimesed. Ja no ärge saage valesti aru, mõnele kindlasti sobivad just ainult seda tüüpi inimesed ja nad ei tahaks jällegist sünnitustoas näha minusugust inimest, kes pigem ratsionaalselt ja huumoriga asju võtaks.

Kuna ma ei taha siin nimeliselt kellestki rääkida, siis need paar tk kellega ma suhtlesin andsid mulle järgnevat infot:

  • Nad loevad mu avanemisel erinevaid luuletusi, et mind lõdvestada.
  • Nad suunavad mu meest mulle kõrva sosistama: “Ma armastan sind, sa suudad seda”. Nagu…esiteks ma tahaks nagu loota küll jah, et mu abikaasa, kelle kuradima kolmandat last ma sünnitan, esiteks armastab mind. Teiseks, NO SHIT, et ma suudan seda. Kaks korda olen suutnud, miks ma seekord suutma ei peaks. Ah? Arvad, et ma ei suuda või? Miks sa siis sellest juttu üldse teed?! Isegi mõte sellest, et Kardo kellegi “suunamise” peale mulle tuhude ajal sellist iba tuleks kõrva kähisema, ajab mind ette närvi 😂
  • Nendega tuleb enne sünnitust x+n arv kohtuda, et nad saaksid mind tundma õppida, et paremini aru saada, kuidas mind aidata. Issand jumal, ma ei viitsi oma parimate sõbrannadegagi nii palju kohtuda, kui üks doula raseda naisega tsillida tahab. Ausalt ka nagu, ma juba ütlesin, mis ma tahan – et sa vb veits suunaks ja annaks nõu, mis asendites olla, miks me selle jaoks miljon korda kohtuma peame? Ma otsin doulat, mitte uut bestikat, jeesus.
  • Neil on hunnik lõhnaküünlaid, mille põletamine lõõgastab ja aitab avaneda.

Ma saan aru, et on naisi, kelle jaoks sobib selline tundeline lähenemine ja neile on see meeldiv, kui mees sünnituse ajal julgustavaid sõnu kõrva sosistab (miks sosistab, ega me raamatukogus sünnita….), aga minu jaoks on see lihtsalt kuidagi nii eemaletõukav ja imelik. Lapse sünd on selles suhtes selline tegevus, et minu meelest oleneb enamasti geneetikast, kuidas see läheb. Et kui su ema nt sünnitas kiiresti, siis suure tõenäosusega sina ka. Mitte, et see nüüd fakt oleks, aga lihtsalt hästi paljudel on nii olnud. Kellel see raskem on, siis noh… on ja kellel on kergem, siis ega ta ikka kuigi MEELDIV tegevus ei ole.

Minust ei saa iial naist, kes läheks haiglasse õnnepisarad silmas, et jee, saan kõhutibuga kohtuma. Või noh, esimene kord tegelt läksin, sest ma ei teadnud, mis mind ees ootab, aga üldiselt… See on valus ja ebameeldiv protseduur, mille käigus sa saad lapse. Suht vältimatu ja tuleb üle elada. Ja kui nüüd keegi hakkab mulle rääkima, et jaa, tegelikult on see valu ainult su peas kinni ja kui sa ikka väga tahad ja mõtled õigesti ja “avaned nagu lilleõis” siis see pole absull valus, vaid on meeldiv teekond lapsega kohtumiseks, siis jumala eest, lõpeta mulle valetamine.

Miks nad arvavad, et selle teekonna teeks lihtsamaks mingi L. Koidula ette kandmine, jasmiinilõhnalised küünlad ja mu mehele kõrva sosistamine? Siit nimekirjast puuduks vist ainult Enya plaadi põhja panemine ja hõimutantsu tantsimine. Et nagu… tsillige!

Ma kavatsen haiglasse kohale minna, ma kavatsen võimalikult palju püsti seista, ringi kõndida ja proovida oma alakeha lõdvestada. Ma proovin mitte oma juukseid täis oksendada ja ma proovin teha vähemalt sama hästi, nagu eelmine kord, mis oli minu meelest juba päris hea. Kui läheb paremini, siis on kah tore, mis seal ikka. Vähemalt ma tean nüüd, et ma teen seda ilma doulata, sest päris nadi oleks 3 lapse emana 10-15 aastat vangis veeta selle eest, et ma kogemata kellegi oma sünnitustoas ära kägistan, kui ta balletti tantsides mingit viirukit mu nina all vehib ja kinnitab mulle sosinal ja pühalikult, et “sa suudad seda”.

Selles suhtes et ma usun kindlasti, et sünnitamine on selles mõttes peas kinni, et kui sa paaniliselt kardad, siis sa oled krampis ja see teeb sünnitamise raskeks, sest seal sa pead just avanema. Et sa ise teed seda endale hirmuga valusamaks ja kui kellelgi võtab hirmu vähemaks see, kui keegi tal seal kõrval leelotab, siis palun väga. Ma lihtsalt ise tunnen, et ma olen SELLE jaoks liiga teistsugune inimene.

Õnneks sain ma omale eraämmaka, kellega kohtumine läks täpselt nii nagu ma lootsin. Humoorikas, mõnus, normaalne inimene. Ei öelnud, et hakkab mu mehele midagi sosistama ja ei tahtnud minuga enne südamesõbrannaks saada ja sõbrapäevikut vahetada. Niiet võiks öelda, et nüüd ma olen küll Marta tulekuks valmis. Mitte, et ma VEEL sünnitama plaaniks hakata, mul on isegi kalendris kirjas, et enne 24dat oktoobrit ei sünni siin kedagi, sest mul pole asjad veel valmis, aga no üldiselt. Mul on ämmakas olemas, mul on Kerli olemas, kes seekord hoopis minu sünnitust pildistab (vaene laps saab vist südari, aga ma ei saa ju ise enda sünnitust pildistada :D) ja Kardo hängib seal kuskil ja küllap me kamba peale hakkama saame.

A mis teie sellest doulandusest arvate? Ja mis te pakute, millal see Marta välja kargab? Jõuan enne raamatu valmis v 😂

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

53 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Helena 25. september 2018 at 13:44

    Mul 6 nov tähtaeg, äkki sünnitame samal päeval :P

  • Reply Kats 24. september 2018 at 15:01

    Arvan, et sinusuguse Doula võtaks küll kaasa!
    Kusjuures, siin veidi aega tagasi mõtlesin samale asjale, et äkki doula seekord! Aga käisin paaris loengu, millest iseenesest oli ka kasu, kuna veidi oli hirm peale esimsest sünnitust ja olen rahul, et hingamist sai veidi harjutatud!
    Aga selle kohapeatl sul õigus, et selline uim (zen) :) oli küll! Ja leidsin, et pigem sünnitusele mitte! :) Ja kuigi tean, et eks ta tegutseks seal ikka vastavalt minu soovidele, aga hetkel mõte läks sellele viirukile või lõhnaküünaldele seal sünnituspalatis, siis oli küll tunne, et hakkaks oksele, kui peaks nii olema!
    Ja nüüd siinset kirjeldust lugedes, mõtlesin, et jumal tänatud, et edasi ei arendanud seda mõtet :)
    Sa tahaks mitte enne 24. sünnitada, ma tahaks täpselt selleks ajaks asjaga ühele poole saada :)
    Ega sul muud varianti vist ei ole, kui vaja see raamat ikka enne valmis saada, või mis?
    Ja Marta tuleb siis, kui tema ise selleks valmis on :p

  • Reply Katz 24. september 2018 at 13:54

    Need kõik asjad on sellised, mida ei tahaks mitte mingil juhul enda sünnitusel kogeda. :D Selliste valude ajal, mis tavaliselt sünnitus kaasa toob, ei koti küll, et keegi sulle armastusavaldusi kõrv sosistab. Kolm moodust, kuidas sünnitaja võimalikult ruttu endast välja viia? Ja selle juures kindlasti korrutada, et see valu on ainult su peas…

  • Reply Isabel 24. september 2018 at 11:13

    Ma lihtsalt naersin praegu nii, et mu kõrval kabinetist tuldi küsima kas mul on kõik ikka korras..

    • Reply Mallukas 24. september 2018 at 11:23

      on sul siis kõik korras v :D

  • Reply Vaike 24. september 2018 at 09:52

    Kust on teada, et lilleõiel on valutu avaneda? :D

  • Reply Siidiviiul 24. september 2018 at 09:03

    Lugesin Fbst kommentaare su jagatud blogiposti kohta ja keegi seal väitis, et su jutt on pigem ilukirjandus ja selliseid doulasid ei ole olemas. Mnjah, on küll. Käisin joogakoolis ning meie grupis olid ka 2 doulat ja no apppi!!! Nad vastavad täpselt sinu kirjeldatud inimestele. Nad rääkisid seal veel ka seda, et proovivad igati oma sünnitajad viia nii kaugele, et nad ka oma platsentast laseks kapsleid teha, mis on imeravim. Jälk.
    Ja kiidetud ämmakas Siiri Ennika ei oleks sulle sobinud, sest tema on suur loomuliku synnituse pooldaja ja selliste doulade lemmik. Muidugi ei ole ta nii hingeline nagu need doulad, aga üsnagi. Ette epika planeerimine poleks k6ne alla tulnud temaga ma arvan.

  • Reply JJ 24. september 2018 at 03:52

    Milleks doula, kui sul juba eraämmakas on?

    AGA kas sa sellist asja võiks palun sünnituse ajal proovida (kui sa parasjagu ei oksenda), et suudled Kardoga valu ajal? Ära nüüd löö, aga see olla väidetavalt üks valutustamise meetod – endorfiinid või nii. Tahtsin ise kolmandaga seda proovida, aga mees, kurat hankis ohatise mokale! Lihtsalt huvi pärast tahaks teada, kas toimib siis ka või.
    Neljandat selle jaoks tegema ei hakka;)

    • Reply Mallukas 26. september 2018 at 20:11

      Siis mul ei olnud veel eraämmakat, kui doulat otsisin. Ja no ei suudle ma kohe kindöastoi :D

  • Reply Andra 24. september 2018 at 00:22

    Minu sünnitus oli küll uskumatu. Just tànu nendele harjutustele, kus õppisin hingama. Nina kaudu sisse ja suu kaudu välja nii kaua, kuni kõhulihastega surusin kogu õhu välja. Pmst ma arvasin sel ööl kodus voodis pikutades, et ma noh niisama harjutan. Tuhude vahel siis lasin end niiiii lõdvaks kui vähegi võimalik. No miski tund aega ag-ajalt jälgisin ja katsetasin, et kuidas nii oleks sünnitades kergem lähipäevil. Järgmine hetk, kui mõtlesin, et okei need tuhud suht tihedad, et lähen duši alla, et siis saab sotti, kas hakkan äkki täna sünnitama. Ma sain duši alt välja ja mul tulid veed ära, mille järel ma tundsin presse ja voila, haiglasse ma ei jõudnudki, sest ma ei saanud arugi, et mul tegelt ka sünnitegevus käib. Beebi sündis kodus elutoa põrandal 😀 kiirabi jõudis vaevalt kohale kui beebi pea välja tulema hakkas. Siis ma olin jah lõpuks paanikas, et oota misasja mis kus ma olema pean jne ja see tegi selle väljumise ilmselt valusamaks aga kui ma Oleks siis ka suutnud hingata nii nagu väljutusprotsessis (😀) vaja ehk siis pmst ähkides (mida ma ka üritasin korra aga kiirabiarst arvas, et ma läksin hüsteeriasse ja ütles, et ma rahulikult hingaks 😂). Ühesõnaga elus näide, et kui teada, mis hetkes kuidas hingama peaks, siis on valu kordades väiksem. See oli mu teine sünnitus.

  • Reply G 23. september 2018 at 22:53

    Minul oli doula. Ei lugenus luuletusi, mees ei pidanud mulle kõrva sosistama ja viirukeid ka ei põletanud :D kokku saime kyll kuskil 3-4 korda enne synnitust. Mina olen ylirahul, et ta oli synnituse juures ja temast oli väga palju abi. Usun, et esmasynnitajale ta eriti vajalik ning annab kindlasti mehele ka julgust juurde ja aitab. Mina soovitan ja kindlasti tahan sama inimest ka teiae synnituse juurde

  • Reply Kadi 23. september 2018 at 22:15

    Noo, just lugesin septembribeebide lehel sünnitus- ja esilekutsumisjutte, mis mulle hirmu peale ajasid. Nüüd lugesin seda siin ja mul hakkas kohe palju parem ja saan vist isegi rahulikult magama minna. Ma siin istun 40+6 ja ootan, millal ometi minek…. või tulek. Minul minek, beebil tulek 😂

  • Reply Kaie 23. september 2018 at 21:18

    ……3 sünnitust, mul 5 olnud ja iga sünnitus erinev ja kõik abiga ning 12-19 tundi 😁 iga sünnituse juures erinevad soovid, tunded, olukorrad 😉

    • Reply Mallukas 23. september 2018 at 21:22

      No mul küll kaks, aga suht samad. 19 tunniga ma juba haiglast lapsega ammu kodus :D

  • Reply soovitan 23. september 2018 at 20:54

    Küllike Lillestik on nii armas inimene ja tema loengud on tõesti väga huvitavad ;)

  • Reply Mj 23. september 2018 at 20:32

    Mina ei soovinud ka kedagi peale oma elukaaslase enda juurde ninnu-nännutama.

  • Reply Kelluke 23. september 2018 at 19:16

    Kas sa seda hüpnosünnitust ei ole uurinud? Või see ka liiga zen?

    • Reply Mallukas 23. september 2018 at 19:34

      Me saate raames tutvume natsa sellega, aga pole veel olnud :D

  • Reply Liivi 23. september 2018 at 19:10

    :D ma olen samal arvamusel .. ainult,et sünnitama äkki 21.okt? 😁

  • Reply Marie 23. september 2018 at 16:44

    18. oktoober pakun =)

    Kas õigesti pakkujatele on eriauhind ka? =D

  • Reply Katriinu 23. september 2018 at 16:27

    No aga siis ongi turule vaja sinusugust kick ass huumoriga doula’eite männikult – usun, et nii mõnigi on doulast loobunud, kuna valdavalt on tule-kui-leebe-tuul-doulad valikus. Nii et, tee ära!
    Minule oleks ka liigne õrnutsemine sünnituse ajal närviajav, khkmm, väljaarvatud siis, kui ma ise seda mingis meeltesegaduses NÕUDMA hakkan, sest never say never – siis olgu sekundiga olla nii paid, sosinad kui lembesõnad igavesest armastusest :D
    Mul on kuklas soov sünnitusmajas aafrika sünnitustantsu vehkida, vot sellisteks asjadeks utsitav doula oleks vohhh!
    https://www.youtube.com/watch?v=ap9yHpbSO3w
    https://www.youtube.com/watch?v=LfhCMCSCWSo
    november 6 on ilus kuupäev (mitte, et mul väga aimu on, millal sul tähtaeg on).

  • Reply Evelin 23. september 2018 at 16:15

    Ma võin tulla sulle sünnitustuppa roppe anekdoote rääkima.

    • Reply Mallukas 23. september 2018 at 16:22

      peaasi, et sa samal ajal kassettmakist Enyat lased.

      • Reply Evelin 23. september 2018 at 17:46

        No Enya on ise juba selline roppus, et ka kõige krõbedam anekdoot jääb selle kõrval lahjaks.

        • Reply Mallukas 23. september 2018 at 19:07

          vb sünnitus kiirem, sest laps tahab välja tulla ja selle kinni panna?

  • Reply Triin 23. september 2018 at 13:22

    Täitsa naljakas, et ainult selliste doulade otsa siis komistasin. Meid on seal lehel ikka väga palju ja kõigist on kirjutatud ka tutvustused. Nende järgi saab juba väga hästi välja sõeluda need doulad, kes lille avanemisest räägivad, ja need, kes mitte. Käisin aasta otsa nende naistega tundides ja võin julgelt väita, et meid on ikka pooleks. Minu jaoks kõige raskem pool oligi seal koolis see nn “hingelisus” siis. Olen oma kolm tütart sünnitanud haiglas, proovinud omal nahal erinevaid valutustamisvõtteid, nii meditsiinilisi, kui ka mitte. Teen rasedatega võimlemist (ja mitte joogat), sest minu maalim on rohkem hantlite tõstmine ja kükkide tegemine. Minu kliendid on eranditult olnud kõik täiesti tavalised naised, kes ei tea douladest midagi ning nende jaoks olen ma olnud lihtsalt kaaslane, kes läbib selle sama teekonna, mis nemad. Olen olemas, toeks, räägin, julgustan, jagan kogemusi, masseerib, kui soovi, hoian patsi, kui vaja ja tupsutan otsaesist, kui tekib tarvidus. Kõik ikka vastavalt naise soovidele. Doula on see, kes on teenimises, ehk siis ikka sünnitaja vajadusi ja soove arvestades. Siiski, mingeid imevidinaid ma kaasas ei kanna ja kui peaks minu teele sattuma keegi, kes soovib just selliseid asju nagu sa loetlesid, siis soovitaksin kedagi teist nende teekonna kaaslaseks.

  • Reply Lisbet 23. september 2018 at 13:06

    Mina läksin küll õnnelikuna haiglasse,sest ma niiväga ootasin oma last! Ilmselt läheksin teist korda ka :D

    • Reply Mallukas 23. september 2018 at 13:09

      Esimene kord minnaksegi :D

      • Reply A. 23. september 2018 at 14:00

        Ma läksin teist korda ka õnnelikuna, sest et olenemata sellest, et sünnitus kui protsess on kõike muud kui ilus, on oma lapsega kohtumine seda siiski. Mäletan, kui sõitsime teisele sünnitusele, sees kõik keeras, kui meenutasin, mis mind lähitundidel kõik ees ootab. Küsisin mehelt, kas tal on vaim valmis, et ma ta jälle poleks pitsitan ning et kas ta usub ka, et see nüüd jälle juhtub. Aga siis liikusid mõtted sellele erilisele hetkele, mil antakse kätte ahjusoe beebi… Ma pole mingi eriline hingeline või vaimne inimene vms, ka ei lähe peale see mediteerimise, küünalde, lõhnade jm teema. Aga vot see sündimise hetk ja kui antakse laps on küll nii erilised (päris iga päev ei juhtu), et kaalub üles kõik muu, jätab sünnitusest üldiselt ilusa mälestuse ning väärib paari õnnepisarat ka.

        • Reply Mallukas 23. september 2018 at 16:24

          eks igaühel oma, mul pole kunagi olnud lapse sünni järgset muud tunnet kui “jumal tänatud, et see läbi”. ei mingit heldimust ja õnnepisarat. eriti häiris see, et kohe hakati last sülle toppima, kui ma liigutadagi ei suutnud, anusin, et keegi ta ära võtaks, enne kui laps maha kukub :D

          • Vaike 24. september 2018 at 09:57

            Mu ema on rääkinud, et ta on iga sünnituse järel lihtsalt nii rämeväsinud olnud, et mingist armastusest ja õnnest pole haisugi olnud, lastagu ainult magada. Kõik joovastused ja heldimused on hiljem kodus tulnud.

          • OhLaa 24. september 2018 at 15:38

            Olen vaimsusest ja hingelisusest sama kaugel kui lehm kosmosest, aga kuidagi on juhtunud nii, et koheselt peale laste sündimist on mind tabanud võimas õnne- ja eufoorialaine. Ja neid pisikesi ma käest ära ei anna – minu omad!
            Õnnelikke hetki on elus omajagu olnud, aga need korrad on ikka hoopis midagi muud. Teist nii suurt õnne ja õrnust ma polegi tundnud, mitte sellises mastaabis.
            Suhtun võõrastesse lastesse muidu pigem jahedalt, nii et küllap on looduse poolt see õnnelaine mulle saadetud, et ma oma lastesse teistmoodi suudaksin suhtuda.

          • Mammu 25. september 2018 at 07:55

            oh ja ma mõtlesin, et ma olen ainuke, kes hea meelega oma last peale sünnitust kõhule ei taha :D esimest ma ei suutnud vaadatagi, sest alt kõik valutas ja ainuke soov oli, et palun õmmelge mind ainult kokku ja laske olla :D teisega kül korraks oli see moment, kui kõhu peal oli ja ma täitsa rahul ja õnnelik olin, sest sünnitus tahtis kole kriitiliseks minna ja olin õnnelik et väikseke ikka õigel ajal välja tuli, aga jällegi ta libiseb seal kõhupeal ja parem on ikka kui mehe sülle saab, seniks kuni minuga toetused lõppenud on :D

  • Reply Sandra 23. september 2018 at 13:05

    Mina läksin ka kolmandat sünnitama plaaniga palju kõndida ja püsti seista ning oma alumist otsa lõdvana hoida. Teisega sain niiviisi hästi hakkama ja siis lootsin kolmandaga ka. Õnneks sain. Esimesega lamasin ainult voodis ja valude ajal olin terve kehaga nii krampis…
    Mul on ämmakatega hästi läinud, sünnitamise lõpus tuhude vahel on saanud nendega nalja visata ja niisama juttu ajada ning presside ajal on nad ka väga toetavad olnud. Ja täpselt nii palju oligi mul seda ämmakat vaja. See doula värk tundub mulle küll veits…hmm.. naljakas.

  • Reply Liisa 23. september 2018 at 12:41

    Marta nüüd raudpolt tahab sündida 24.oktoobril.

  • Reply Eliana Koov 23. september 2018 at 12:15

    Meid on ja erinevaid. On väga vaimseid ja maisemaid. Ise kuulun sinna teise gruppi. Ja üldiselt on ikka nii, et toetan täpselt seda ideed sünnitusel nagu pere tahab! Aga tore kui oled leidnud omale oma ja jõudu selleks sündmuseks ;)

    • Reply Mallukas 23. september 2018 at 12:26

      Aga sellisel juhul see tundub mulle veits… feik? Et ma tahaks PÄRIS inimest ja kui see inimene on hingeline, siis olgu ja kui ta pole, siis ärgu olgu? Aga see mu enda nägemus :D

      • Reply Eliana Koov 23. september 2018 at 12:52

        Ei ma ei mõelnudki seda, et ma hakkan teesklema, et olen meeletult hingeline,kui seda minus lihtsalt pole. Selleks ongi esmakohtumine(minul isegi tasuta), et näha sobivust, sest punnitada pole mõtet, see ei aita sünnitusel kaasa. Aga pidasin silmas seda, et kui luuletuste abil avanemine ei tundu perele meelepärane, siis seda ei saa ka peale suruda. Lihtsalt näide…
        Aga nagu ma ennegi ütlesin, kui ämmakas täidab kõik vajadused, siis see on ju super! :)

  • Reply b 23. september 2018 at 11:54

    Mul tekkis hoopis huvi, et kas ütlesid neile paarile doulale ka, mis neist arvad ja miks neid ennast doulatama ei soovi? :D

    • Reply Mallukas 23. september 2018 at 12:02

      Ei no mis ma ikka ütlen, see et mulle ei sobi, ei tähenda, et teistele sobida ei võiks, või et nad miskit valesti teeks :D

      • Reply Saku 23. september 2018 at 19:39

        Küll nad siit loevad siis :D

  • Reply 1ema 23. september 2018 at 11:36

    Tundub, et su sünnitustuba on juba suht rahvast täis. :) Aga kui ikka peaks tekkima doula soovi, siis soovitan sellist inimest nagu Astra Türk. Väga normaalne ja tore inimene, ise 3 lapse ema. Facebookist annab kindlasti üles otsida.

    • Reply Mallukas 23. september 2018 at 11:42

      Ei teki mul mingit doula soovi, usu mind :D

  • Reply Annely 23. september 2018 at 11:07

    Tore oleks kui Marta valib oma sünnipäevaks sama päeva, mis minulgi: 22.oktoobri ;) saab veel kaaludesse, muidu tuleb juba skorpioniplika ;)

    • Reply Mallukas 23. september 2018 at 11:11

      Ega ta tegelikult vast enne novembrit ei tule, pole tarvis kah :D

  • Reply S 23. september 2018 at 10:38

    Ma douladest kaasa rääkida ei oska, aga tahtsin kommenteerida su soovi epiduraaliga. Minu sünnitus venis päris kaua. Kell 2 öösel oli avatust 2cm ja kell 7 hommikul oli 4cm, sain epiduraali ja ca kell 8.30 teise epiduraalidoosi. Oh üllatust kui enne kella 9t oli tekkinud järsku täisavatus. Epiduraal minul valusid täiesti ära ei võtnud, muutis need lihtsalt veidi tuimemaks. Kuna aga epiduraalimõju kestis, siis ma tundsin valusid ja presse, aga ma ei saanud pressida, sest epiduraalimõju oli selline, et ma ei suutnud iseseisvalt pissidagi, rääkimata pressimisest. Kui epiduraalimõju kaduma hakkas, siis valud olid megatugevad, aga pressida ma ikka ei suutnud, lihased ei teinud koostööd. Lõpuks sündis laps 11.16 ehk siis kaasnes epiduraaliga ligi 2 tundi lisavalutamist ja reaalselt kui lõpuks pressida suutsin, siis läks ca 15 min ja laps oli käes.

    • Reply Merje 23. september 2018 at 15:19

      Mul epiduraaliga just positiivne kogemus. Esimene doos lõdvestas niipalju, et poole tunniga sai 5 cm avatusest täisavatus ning kohe tulid pressid ka. Presse lõpuni ei tundnud, aga kaasa aidata sain ning 15 minutiga pressisin peaaegu 4,2 kg lapse välja ainult üksikute rebenditega. Valu ka päris ära ei võtnud, aga mulle just meeldis see, et see kiirendas ning kogu sünnituse kestuseks märgiti 2,5 tundi (vs eelmised 5-7 tundi). Praeguseks pole enam midagi viga, pole tunnetki, et 8 päeva tagasi sünnitasin. Oma loo jagamisega tahtsin tegelikult öelda seda, et kõigil ei pruugi minna samamoodi, on nii häid kui halbu kogemusi. Eks riske muidugi on ja igaüks peab ise otsustama, mida teha tahab.

  • Reply El 23. september 2018 at 10:37

    Arvan ka, et kõik on su enda mótlemises kinni. Pluss ega abiks pole ka see kui päris enamus räägib et oi kui hirmus kôik on… oled igaltpoolt lõpuks lõhki jne 😀 Eks valus ongi aga milleks nagu seda kôike võimendada ja inimeses hirmusid üles kruttida. ( just esmasünnitajates)

    Päris hirmus oleks kui keegi kuskil mõmiseks mingeid luuleridu ja ajaks viirukihaisu. 😂 selle peale läheks kûll krampi seal palatis ….

  • Reply Sirly 23. september 2018 at 10:34

    Jeebus jeebus, oehh, ma pühin nüüd silmad kuivaks, et midagigi näha ning kirjutada.
    Oehh, igatahes üks ühele minu mõtted. Ma sellest zenlusest ja lootosõitest ja öökima ajavatest küünaldest miljoni valgusaasta kaugusel. Mul ikka aeg ajalt tekkis tahtmine sünnitustoas kellelegi kolki anda, mitte huina muinat kuulata. Kolm last (erakorraline keiser , ise, ise) hiljem ma sinna tuppa ei roni ei abiga ega abita :) :)
    Aga nii äge, Sul ikka nii vähe lõpuni :)

  • Reply Anu 23. september 2018 at 10:15

    Sünnitasin augustis kolmanda lapse ja mõtlen et minu doulaks võiksid tulla küll, kui ma mingi eksimuse läbi veel neljanda peaks saama 😂😁 ma tuleks ise sulle ka siis 😂😂..
    Tõesti ei suuda mina ka olla selline avanev lill ja mõelda mingeid harmoonilisi mõtteid, veel vähem tahaks mehega sel ülirõvedaltvalusal hetkel mingeid õrnusi jagada :D muidugi ma olen igal sünnitusel oma hingamist kontrollinud ja aru saanud et mida sügavamalt ja rahulikumalt hingan seda paremini valu möödub, aga üleüldiselt lööks ma selle viiruki kellelegi kõrva kui et tahaks neid enda nina alla..
    Pigem eelistaks ka sellist konkreetset suhtumist et teeme nii ja naa ja muuda asendit ja u can do it ära ole pussukas!! :D

    Aga kuigi esimene ja teine sünnitus (ja tegelikult kolmas ka) olid täitsa talutavad ja ei midagi kohutavalt hirmsat, siis mõtlesin kolmanda valutamise ajal, et MIIIIIIKSS KEEGI ENDALE NII TEEB??? Korrutasin mehele sada korda et kui ma kunagi kasvõi hingama peaks selles suunas et neljas laps võiks tulla siis jooksku ta mulle hullusärki otsima, sest no kes kurat tahab vabatahtlikult (täitsa planeeritud rasedused) selliseid valusid kannatada, muidugi lõpptulemus on super aga no , ikkagi :D :D 😂

  • Reply M. 23. september 2018 at 10:14

    Ma muuseas olen ise ka vaadanud seda koolitust ja just selle mõttega, et siis oleks mõni normaalse inimese moodi doula ka olemas :) No et Sinusugused ja mini enda sugused saaksid siis vajadusel mind valida :( Aga jah, platsenta töötuba natuke nagu vihjab, et kui Sa sinna koolitusele isegi lähed normaalse inimesena, siis väljud Sa sealt juba hoopis teistsugusena :) Kuigi kuulujärgi on ikka mõni normaalne vist ka olemas, üks Eesti neiu, kes Soomes töötab, temast olen kuulnud. Ja kas mitte Henry Esileedi ka ei ole doula? Tema blogi põhjal tundub ka ju täitsa inimene :) Aga Marta võiks küll 24.oktoober sündida. Minu sünnipäev ka sellel päeval, täitsa hästi sobib. Oleksin paar päeva varem sündinud, oleksin veel Kaalud, aga Skorpion on hea turvaline elukas olla.

  • Reply Mari 23. september 2018 at 10:08

    2 sünnitust – esimene koos mehe ja toatäie med.personaliga ja teine sünnitus teadlikult üksi (+ ämmakas ja med.õde). Minu jaoks on sünnitus niivõrd isiklik ja sügav kogemus, et võimalusel oleks täiesti üksi koos oma beebiga. Seega kui peaks kolmas soovima tulla, eelistan n.ö vähem sebimist (loe: mees jääb ukse taha või koju) . Arvamusi on loomulikult erinevaid, tutvusringkonnas on minu oma suhteliselt ainulaadne.

    • Reply Mallukas 23. september 2018 at 10:13

      Mul oli ka esimesel sünnitusel tuba rahvast täis ja ma tahtsin AINULT üksi olla. Samas teine kord oli kõik nii… tsill, et mul hiljem oli kahju, et pole pilte ja jäädvustust sellest.