MUL ON LOAD!?

Ma varjasin kiivalt teie eest enda ARKi sõidueksami sooritamise kuupäeva, sest ma lihtsalt olin ise nii pinges selle koha pealt, et ma poleks vist suutnud seda hala ära kuulata, kui ma läbi kukkunud oleksin. Muuseas, ma olin üsna kindel, et see nii juhtub ka. Esiteks seetõttu, et ma läbisin ainult 22 sõidutundi, mis tundub kuidagi… vähe? Teiseks ma kartsin, et kui isegi mu sõbranna, kes on TÄIEGA sõitnud, kaks korda läbi kukkus, et kuidas mulgi paremini minna saaks. Ja no kolmandaks kõik need õudusjutud kiuslikest eksamineerijatest, kes elavad selle nimel, et sind läbi kukutada.

Reedel oligi mu viimane sõidutund õpetajaga, peale mida ütles ta mulle, et “sa võid rahulikult ARKi minna.”. Noh, seda ma garanteerisin talle kohe, et ma lähen küll, aga rahulikult kindlasti mitte. Igaks juhuks pakkus mul sõbranna, et ta võib mulle veel nv juhendajat mängida, aga peale seda meie sõitu mõtlesin ma küll, et issand jumal, kui juba temal load on, siis oleks puhta imelik, kui mina neid ei saaks. Sorri, no offence, aga kui inimene küsib siiralt, et “miks sa käsipidurit kasutad?? Ma küll KUNAGI ei kasuta!” siis jääb küll selline mulje, et ilmselt suuri nõudmisi seal Maanteeametis olla ei saa ?

Ehk oli see ka hea, et ma sõitsingi ainult juhendajaga, sest sellisel juhul sain ma vältida seda, et mulle antakse “ekspertnõu” sõpradelt, kellel ammu load ja kes ise enam vb hästi ei mäleta, kuidas sõidetakse. Teine sõbranna mul sõidab ka tihti sõpradega niiöelda nagu juhendajatega, aga need istuvad enamasti telefonis, nagu ma aru saan ja seega pead sa ikka rohkem enda oskustele panustama, mis alati esimese laksuga õiged olla ei pruugi. Seega minu soovitus ongi see, et kui vähegi võimalik, võtta sõidutunde rohkem päris juhendaja, kui sõbraga, kes juhendajapaberid teinud on. See viimane variant võib abiks olla, kui sa ei oska hästi autot käsitleda või ei tunne ennast liikluses väga kindlalt, et siis aitab selline lihtsalt ringi sõitmine, aga ARKiks selline tiirutamine vast nii palju ei aita. Õpetajaga tead ikka kindlalt, et nii kuidas tema ütleb, nii ka päriselt on ja võid rahus meelde jätta selle.

Eilne õhtu oli kohutav. Mul oli nii kiire kõikide asjade valmissättimise ja pakkimise ja sorteerimisega ja kogu aeg turgatas mulle pähe mõte, et issssand, mul on homme eksam! Ja siis hakkas mu peas käiama alati sama mõtterada.

Issand, ma kukun raudselt läbi!

Aga kui ma nii mõtlen, siis ma kukungi raudselt läbi? Negatiivsed mõtted! Mõtle parem, et sa saad raudselt läbi!

Samas kui ma mõtlen, et ma saan raudselt läbi, siis ma olen pärast nii pettunud, et parem oleks ikka mõelda, et ma EI saa läbi ja valmistada ennast halvimaks.

Issand, ma kukun raudselt läbi!

Kaasa ei aidanud üldse ka see, et Lendekesel öösel mega köha tekkis, mistõttu ta pidevalt ärkas ja siis mina ärkasin, et talle vett pakkuda ja süles hoida, et tal mugavam oleks, endal kogu aeg peas tagumas mõte, et appikene, ma niiiii-iiii kardan homset.

Aga homne tuli sellegipoolest ja täna pidingi ma silmitsi seisma sellega, et üritasin ennast terve hommiku rahustada mõttega, et saab mis saab. Ega kõik, mis ma teha saan on anda endast parim ja kui peaks pekki minema, siis saab ju kasvõi sada korda seda eksamit teha, kes mind keelata saab. Mitte, et see mõte mind rahustanud oleks, aga vähemalt ma üritasin.

ARKi jõudsin ma 20 min varem, mistõttu istusin ma seal ees ja juurdlesin endamisi, kas ma pigem läheks täna sünnitama, või sooritaksin eksamit. Jõudsin järeldusele, et eksami tegemine (ja isegi läbi kukkumine) on raudselt vähem valus ja ma peaks vast õnnelik olema, et ma ikkagi sünnitama minema ei pea ?

Ühel hetkel ilmuski mu ette härrasmees viisakas ülikonnas ja tutvustas ennast, et tema on eksamineerija ja lähme siis eksamit tegema. Andis mulle võtmed ja istusime autosse. Ma küsisin üle, et kas ma peaks targa näoga auto ümber ka tiirutama ja rehve toksima. “Palun..palun ära tee seda,” ütles ta mulle, nii et ma siis ei teinud. Seletas mulle, et eksam koosneb linnasõidust ja maanteel sõidust ja kolmest harjutusest ja rehvi toksimise asemel küsis paar küssi. Et mis tuledega ma sõitma pean (päeva) ja et kas mulle tundub, et kütust on piisavalt. Mulle tundus, et on ja nõnda me minema hakkasime.

Esimese asjana juhtus see, mis ma arvasin, et raudselt juhtuda EI saa. “Mine loomaaia juurde” ütles ta mulle. Noh, see polnd selles suhtes nii otsene käsk, sest ta küsis enne, et kas ma Tallinna inimene ja et kas ma üldse oskaks juhendamata sinna saada. Ma küll 100% ei olnud kohe kindel, et kuidas, aga no KUIDAGI ma lubasin sinna jõuda. Vahepeal küsisin üle, et siit vasakule vms, ta ütles jah ja jõudsimegi haaberstisse. Seal ma sain kohe aru, et minu loodetud trajektoor Nõmmele ei saa kindlasti teoks vaid juhtub teine asi, mille juhtumist ma kõige vähem soovisin – võõrasse kohta sõit.

Haaberstist läksime Tabasalu poole ja seal olidki vahepeal 90 ja 70 alad, seega sain näidata, kuidas ma kiirendan. Kuigi paaril korral olin ma suht kahe vahel, et mis pagana alas ma olen, aga ma üritasin loogiliselt võtta ja vaatasin silmad punnis märke, et mitte mööda panna. Ühel hetkel jäime kuskil Vatsla teel seisma, kus ma pidin tee äärde tõmbama ja ilma liiga teelt väljumata ümber pöörama. See oli küll mingi max üksik tee, aga ometi JUST siis tuli mingi auto ka vastu, mis mind veits närviliseks tegi, aga sain ümber pööratud ja ta ütles kohe ära, et esimene harjutus sooritatud. Siis pidin 15m otse sirgelt tagurdama ja ka selle kohta ütles ta kohe, et tehtud. Sõitsime siis edasi, nüüd juba vaikselt suunaga linna poole, kui ta mingi hetk ütles, et pööra siit parklasse, mille peale ma vaikselt kergliiklusteele keerata tahtsin, aga ta lihtsalt ütles, et kle… sealtpoolt ikka. Õnneks ma kuskile pöörata veel jõudnud ei olnud, niiet ju siis polnud NII suur viga.

Parklas pidin parkima enda valitud kohale, enda valitud… viisil. Ütles, et mul on kaks katset. Esimesel olin veits viltu ja närv tahtis tagasi sisse tulla, sest mul muidu pole parkimisega probleemi olnud (pole seda ka nüüd väga hullult harjutanud ka, kui aus olla). Teisel katsel sain ennast joonte sisse ja ta ütles ka, et noh mitte ideaalne, aga et seal parklas on hullemalt pargitud autosid ka ja seega on ka kolmas ülesanne sooritatud.

Seejärel avastasin, et issand me oleme juba 35 min sõitnud, ma polnud kella enne vaadanudki ja ma juba lootsin, et issand, ma polegi ju kedagi alla ajanud, et äkki saangi siis läbi? Suund oli meil juba ka täitsa ARKi poole, nii mulle tundus. Ja ma ei eksinud ka, sõitsimegi ARKi parklasse, kus ma kohe Kardot ja võttemeeskonda nägin autos konutavat. Viimane katse – parkida see auto tagasi joonte vahele ARKi ette. Eriti haige oli see, et seal olid mingid imelikud topeltjooned, seega ma tegin KOLM katset, et seal normaalselt pargitud saada ja hakkasin lõpuks juba kõva häälega taevaiša paluma, et see auto ükskord pargitud saaks ja ma ometi sealt autost välja saaks, pinge hakkas juba vaikselt ära tapma ja minu meelest ei olnud ta küll kordagi selle terve eksami aja kuskile kadunud.

Siis hakkas ta rääkima, et tema tundis ennast autos väga hästi. Tunnen märke, oskan olla ettevaatlik, aga mitte liiga ettevaatlik, suudan sõita ökonoomselt ja väga hästi ka enda jaoks võõras kohas. Maanteesõit olla natsa raskem olnud, sest väga tihti vaheldus seal 50/70/90 ala, kuid ma sain hästi hakkma olukorras ja tegin kõik õigesti. Ja siis see tuli… AGA parkimine polnud just mu tugevaim külg ja see hetk ma juba tundsin, et klomp tuleb kurku. KURADI parkimine!! Siis ta jätkas, et aga ta ei tea, ehk praegu mängisid närvid ka rolli ja eks see ole ka harjutamise asi ja üldse võin ma endale õnne soovida, sest ma olen nüüd eksami läbinud ja homsest alates võin ma sõita, ning nädala pärast tulevad load mulle postiga koju.

Saate aru v?! Ma tegin load ära esimese korraga! Ja ta ei paistnud üldse arvamusel, et ma sõita ei oska, erinevalt mingisugustest kommentaatoritest, kes mingil põhjusel pidevalt korrutanud on, et ma lube raudselt ei saa, sest ma ei tee midagi lõpuni. Hehe, nali on nüüd teie kulul, sest ma tegingi täpselt poole aastaga load täitsa lõpuni ära! WOHHOOO!