Ma olen juba jupp aega oma avatud blogi ees istunud, et eilseid muljeid kirja panna, aga tõesõna iga kord kui ma mõtlen eilsele õhtule, hakkan lihtsalt naerma ja ainuke mõte mu peas on “what. the fuck”. Aga okei, ma alustan lihtsalt kuskilt ja vaatame, kuhu ma jõuan. Ühesõnaga… Rääkisime eile ühe sõbrannaga juttu ja kuidagi läks teema selleni, et mingi päev võiks Parolesse minna, sest pole seal iidamast-aadamast käinud ja seal on nüüd uus köök (Peruu köök) ja ega ma ei ole tegelikult ju üldse kuskil VÄGA ammu käinud. Rasedana ei viitsinud ja nüüd tundus, et aeg on seal maal, et paariks tunniks võiks ju minna. Kardo arvas ka, et tema saab lastega ilusasti hakkama ja piima on külmikus Martale küll ja veel ja pudeli võtmisega tal probleeme pole, seega anti mulle linnaluba. Ma arvasin, et ega ma kauem, kui südaööni väljas ei ole, sest Martal võib ju kodus süüa olla, aga ma ei teadnud, kui kaua mu tissid väljas olla lubavad. Parole oli tore nagu alati ja ühel hetkel tuli mulle mõte, et kirjutaks Triinule. Et kui ma juba enivei NII harva väljas käin ja ilmselt sada aastat enam välja ronida ei viitsi, et tahaks ju Triinuga ka tsillida … Jätka kohe, kui laste kõrvalt välja saab, siis torman svingerdama lugemist