Kunagi kirjutasin ma teile, et ma tegin vetsus “remonti” mille käigus suutsin ära lõhkuda seal rippunud ruloo. Eks ta vast oli mingi kümps vana ka, väetike, ei elanud minu puhastust lihtsalt üle. Lagunes kätte ära – umbes samamoodi nagu lagunes mu ema kätte ära üks rebasekrae, mida ta teadmata põhjusel mitu aastat kapi otsas kilekotis hoidis. Kui üritas seda sealt siis välja võtta, pudises rebane käte vahele laiali, ainult küünised käid kotipõhja klõbisema. Ma hakkasin ka rulood puhastama ja see lihtsalt murdus igalt pooolt katki. Nagu te mäletate, siis ma mainisin, et peaks uue tellima. Selle peale kirjutas Rulo.ee mulle, et kle me saadaks sulle hea meelega ruloo kingituseks, aga mul kohe ahnus lõi pähe ja pisikese vetsuruloo asemel küsisin ma endale hoopis elutuppa suurele aknale rulood. Ütleme nii, et säärane arutu ahnus maksis mulle kurjalt kätte, kaua seda ootama ei pidanud. Kas te saate aru, kuhu ma sellega sõuan? Eks ikka sinna, et vetsus polnud ikka midagi akna ees, aga loo moraal on see, et kui sa just ennast elutoaaknal tühjendamas ei käi, siis oleks soovitatav eelkõige aknakatted sinna panna, kus sa käid. Kes Henry blogi loevad, siis te raudselt mäletate seda posti, kui talle kuller tuppa astus samal … Jätka kui viis sekundit on liiga pikk aeg lugemist