Uncategorized @et

põlend kirik ja purunenud südamed

16. aprill 2019

Nägin eile, et Jumalaema kirik põleb. Kahju. Ilus kirik oli. Raamatuski sees ja puha. Keegi kannatada ei saanud (sel hetkel, nüüd vist öeldi, et üks tuletõrjuja sai veidi viga?) ja tegemist olla ka lihtsalt täbara õnnetusega. Vähemalt nii ma lugesin, et seoses renoveerimistöödega. Kurb, aga laias laastus… ikka juhtub. Majad põlevad, hooned varisevad kokku ja elu läheb edasi. Päris palju on ju selliseid kohti, mis kunagi on olnud suursugused ja olulised ehitised, aga tänapäeval saab neid ainult piltidelt ja ajalooraamatutest vaadata. Elu on selline.

Ma tõesõna ei räägi sellest, et mingisugust intriigi tekitada, ma lihtsalt tahan teada, mis teie, lugejad, eile seda uudist kuuldes tundsite? Ma pidin rabanduse saama, kui nägin instas ja feissis NUTETUD nägudega pilte. Küll olid südamed murtud, elu läbi, ahastus, õud, paanika, mida kõike veel. Nagu.. eee… tegemist oli küll vana ja väärika kirikuga, millel ajaloos oma koht, aga nagu see on AINULT KIRIK. Ja mina tõesti leian, et kui sul on aega ja viitsimist mingisuguse kiriku üle nutta ja südamel puruneda lasta, siis on su elu küll ikka liiga libedalt läinud ja sa võiksid oma emotsioone millegisse vähe kasulikumasse rakendada.

Või need samad nutuvennad lappavadki ajaloolisi raamatuid ja nutavad iga lagunenud ehitise pildi juures, sest krt, nii ilus ja nii oluline, aga vahi pele, KATKI läind!

Muuseas, eile põles üks mošee ka. Selle peale ei nutnud nagu keegi, süda tuhandeks killuks. Iga jumala päev sureb lapsi nälga. Iga jumala päev sureb üldse inimesi sõjas ja põlengutes ja iga jumala päev juhtub midagi traagilist. Neid uudiseid on ju IGA päev. Kas tõesti need kõik asjad ajavad nutma? Sessuhtes, et kui ma juba nutaks, siis pigem laste ja ülemaailmse kehva seisu üle üldiselt, aga mingi kirik? Please…

Mu ainukene teooria on see, et inimestel on endal mingi ängistus või mure südames ja siis see lihtsalt … vallandub igasuguse uudise peale. Et sitta sellest kirikust, aga süda on niisama muudel põhjustel haige ja nutt kipub peale. VÕI – laadiidaa, vahtige mind. Ma nii kultuurne. Mulle niiii meeldis see raamat! Ma olen mega arhitektuurifänn! MU SÜDA PURUNEB! Jumala haud, nagu vanaema ja esmasündinud laps koos põleks, mitte mingi kirik.

Aga jällegi, vabalt võib tegu olla sellega, et mul on niiiii paljudest asjadest suva, et mingisugune kirik Pariisis on viimane asi, mille üle ma nutta viitsiks või oma pead üldse murraks. Veelgi enam – hakkasin mõtlema, et mis koht see põlema peaks, mis mind üldse heidutaks. Oma kodu vist. Või sõbra kodu. Aga mingi “oli ajalooline ehitis”…

Iga asi siin ilmas on taastatav. Ja kui ei ole, siis noh, see on lihtsalt ASI. Mis nende asjade üle ikka niiväga tihkuda.

Ma muuseas hea meelega kuulaks teie arvamust ka, et kas teil tuli selle kirku põlenguga mingi fiiling või mitte? Seda ei pea mulle isegi ette heitma, et ma harimata mats, kes ei mõista selle kiriku tähendust ja nii. Seda ma tean ise ka, aga ehk keegi hea inime valgustaks siis mind läbi pisarate. Ma luban, ma ei solvu, sest minu jaoks ei olegi eluliselt tähtis, et kõik mind kultuurseks peaks, keda ma ikka petan 😂 Sõbranna ka ütles, et ta saab aru inimeste kurbusest, et see nii paljudele sümboliks ja lootuseks ja lohutuseks – ma saan sellisel juhul tõesti aru, et usklikud inimesed võivad ehk seda jah niimoodi traagiliselt võtta (ma ise ei ole, selle pärast ma esimesena üldse sellele ei mõelnud) aga mitteusklikud. Miks nemad siis nutavad? Sest neil usklikest kahju? Ausalt, ma EI SAA ARU. Ja ma oleks maru tänulik kui keegi suudaks seda mulle arusaadavalt seletama – mul mitu korda nii olnd, et ma olen mingi laadiidaa, mai saa midagi aru, aga pärast te seletate nii ilusti, et ma olen nagu aaaa…ookkkk, oleks pidand vait olema.

Aga kuna ma lubasin eile endale, et aeg-ajalt luban endale ka mitte nii poliitkorrektseid mõtteplärtsatusi, siis ärge päris mättasse lööge.

Ps! On vaid üks normaalne põhjus, miks üks inimene peaks endast nutva pildi üles panema ja see on loomulikult siis, kui Grey anatoomias Derrick ära sureb. Muul juhul…püüa olla veits. #ebakultuurne #greionelu #võtkenaljagapliis

 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

132 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Jutta 21. aprill 2019 at 11:16

    Aitäh, Mallukas, teema tõstatamise eest. Omapärane sotsiaalne eksperiment, mille tulemused on pehmelt öeldes ehmatavad – milline segadus meie sees valitseb…

    Jumalaema kiriku põleng näitas veelkord, milline osa inimkonna arengus on kultuuril. See ühendab ja liidab inimesi kogu maailmas. Keel ja kultuur on tugisambad, millel püsib inimsus ja rahvad.
    Jumalaema kirik Pariisis ja Reimsi katedraal on ühed võimsaimad ajaloolised kunstiteosed. Seda ei saa hoomata tõesti vaid piltide kaudu, kuid kes on kordki kohapeal käinud, mäletab igavesti. Neis hoonetes on tuhanded ja tuhanded inimesed oma soove ja palveid vorminud mõtteiks ja sõnadeks, elanud läbi tundeid, mis on talletunud neisse müüridesse. See ilu ja suurus, mis on loodud tuhat aastat tagasi jahmatab ja paneb mõtlema….

  • Reply M 18. aprill 2019 at 07:15

    Kus nüüd alles tuff tüdruk välja siin järsku 😃
    Ma arvan küsimusele ,miks sotsiaalmeedias pisaraid voolatakse millegi üle oleks sa ise õige vastaja ,kogemust ju on

  • Reply Elisabeth 17. aprill 2019 at 20:44

    Remondivad ära ja tehniliselt parem kui varem. Kui Haapsalus puuetega laste hooldekodu põles, eriti vist ei nutetud, või kui Venemaal kurdid lapsed sisse põlesid, näiteid palju leiaks, kirik ju hoone, turistedele armas mälestus, oleme oma hea elu otsas unustanud, mis on tõeliselt hirmus, Mallukal õigus.

    • Reply Väike Myy 20. aprill 2019 at 21:00

      Vale et Haapsalus ei nutetud. Õudu oli palju ja psühholoogilist abistamist selle õuduse nägijatele. Muide venemaal õudsi üle elanud käisid just Haapsalus taastusravis. Miks peab lahmima ja olema kriitiline seal kus see on kohatu,

    • Reply Lusja 25. aprill 2019 at 13:46

      Me nutame siiani oma Haapsalus hukkunud kalli sugulase pärast. Terve küla nuttis, terve suur suguvõsa nuttis.

      Samas kirikust – kui põles puit ja muu materjal, annetati kohe miljardeid. Aga Mosambiigis hukkus üleujutuses märtsis 300 inimest ja sajad tuhanded on koduta ja sissetulekuta…see jääb meile liiga kaugeks. Kõik ei jõua kõigi pärast nutta kah.

  • Reply Helen 17. aprill 2019 at 16:08

    Vabandust, et ingliskeeles, aga…. :

    “I know that the Notre Dame is a very important landmark but the fact that billionaires have pledged over 600 million dollars in under than 24 hours to help fix it just really puts into perspective how easily rich people could help solve world problems if they cared”

    Link ka, siis ei ole plagiaat ;)
    https://scontent.flhr5-1.fna.fbcdn.net/v/t1.0-9/57044149_1126527057535027_7020468291235741696_n.jpg?_nc_cat=1&_nc_ht=scontent.flhr5-1.fna&oh=e915b7357b8dd0081eadd93c15794b44&oe=5D310492

    • Reply Liis 18. aprill 2019 at 07:34

      Mina mõtlesin täpselt sama asja. Need rikkurid võiks oma rahaga parem hädas olevaid inimesi aidata. Piisavalt on näiteid kasvõi sellest, kuidas inimeste kodud on loodusõnnetuse vms tagajärjel hävinud. Miks on vaja mingi vana kiriku taastamisse nii palju raha tampida.
      – veel üks kultuuritu inimene

  • Reply Rg 17. aprill 2019 at 13:55

    Ok, sind jättis ükskõikseks. Mind ka, kuigi kahju on ikka. Aga miks naeruvääristada neid, kes endast nutvaid postitusi tegid, aru ei saa. Sa oled aastate jooksul nii palju kordi nutnud sotsiaalmeedias!? Kuidas see normaalsem on?

    • Reply Mallukas 17. aprill 2019 at 14:03

      Noh, igale ongi oma normaalsus.

  • Reply Üks vanaema 17. aprill 2019 at 12:03

    Mallukas, kui sa ei suuda mõelda, et tegemist on ajaloo- ja kultuuriväärtusega, mis on inimkonna (ka sinu praeguste ja tulevaste laste) ühine suur varandus nii materiaalses kui ka vaimses ja hingelises mõttes, siis mõtle neile pääsukestele, kelle koduks olid selle suure ehitise tornid ja karniisid ning katusealused. Neil oli pesitsusaeg ja mõtle sellele, mida tundsid põledes nende tillukesed südamed. Neile oli see kirik kodu, inimestele aga hinge kodu.

  • Reply Käts 17. aprill 2019 at 10:15

    Minu jaoks on pisut kummaline, et seda võrreldi 11 sep. sündmustega. Natuke liig pole see või?

  • Reply TYY 17. aprill 2019 at 00:24

    See ilkumine ja arikkel oleks võinud olemata olla.
    Ei ole asi millega esineda.
    Lihtsalt kurb sinust seda teada.
    T

  • Reply Kertu 16. aprill 2019 at 23:57

    Im with you Mallu, esmane uudis shokeeris alguses korraks ja natuke oli kurb ka kuna nii tuntud ja kena ehitis ja ajalooline jne, aga..nagu jah, juhtub. Jumal tänatud et keegi viga ei saanud lihtsalt ja elu läheb edasi. 🙂

  • Reply Grete 16. aprill 2019 at 22:08

    Ma küll ei nutnud aga kuna ma olen kõrgharitud restauraator (mis alal ma ei tööta, sest raha ja vaba aeg on sutsu tähtsamad 😄), siis ikkagi see teadmine, et vb seal ei olnud kõik veel mõõdistatud, teeb tiba kurvaks. Meile kõigile meeldivad ju teatud asjad ja need, kellele meeldib ntx arhitektuur, kellele pere luua jne. Ja see fakt et seda kirikut ehitati peaaegu terve sajand… Peaaegu 1000 aastat tagasi… Tolleaegsete vahenditega. Pean tõdema, et minu jaoks tõesti lihtsalt maja, aga ilus maja. YOLO ja kahju korraga.

    • Reply Targutaja 17. aprill 2019 at 10:38

      Peaaegu terve sajand ja 1000 aastat? Sajand on ikka 100 aastat, mitte 1000 :D

      • Reply MÕMM 17. aprill 2019 at 11:39

        Loe tähelepanelikumalt, targutaja. :) Seda ehitati sajandi vältel peaaegu tuhat aastat tagasi. Grete ei öelnud midagi valesti.

      • Reply Gleidis 17. aprill 2019 at 12:21

        Lugege nüüd uuesti kommentaari, millele vastasite ja ilmselt saate aru, et te ise panete oma kommentaariga pange 🤦🏼‍♀️🤦🏼‍♀️

  • Reply tinkerbell 16. aprill 2019 at 21:28

    Ei nutnud- mats, mis mats! Olen ka käinud selles kirikus ning ilus on ta tõesti, minu jaoks see muud ei tähenda. Ka ajalugu on mind alati üsna külmaks jätnud.. Mis aga on tõesti veider on see, kui mingi Eesti blogija paneb endast nutupildi üles, et nagu olen nii kurb but first let me take a selfie?

  • Reply Merike 16. aprill 2019 at 21:20

    A muidu Väätsal ( pidin googledama, kus asub) põles öösel kohalik prügila!!!!
    Nutku need inimesed patja või taskurätti, ärgu luristagu oma vesist nina teiste ees!! See on MINU isiklik arvamus…

  • Reply M 16. aprill 2019 at 21:09

    Ma olin/olen kurb ikka, nutma küll ei ajanud, aga selline šokeeriv vaatepilt oli. Kõige rohkem on kahju sellest, et enne põlengut seal ära käidud ei saanud. Nüüd ei teagi millal seda uuesti näha saab…. oleks ma seal käinud, siis ilmselt poleks nii palju kõigutanud:D

  • Reply Laura 16. aprill 2019 at 20:20

    Nutma ei puhkenud ,kuid kahju küll hoonest ennast ja hämming et nagu päriselt ka nii v :D
    Selle asja pärast nutta küll ei viitsi :D

  • Reply Kotkas 16. aprill 2019 at 20:10

    Minu arust on see traagiline sündmus küll, et nii ruttu 21. sajandil nii võimas ja ajalooliselt väärtuslik hoone maha põleb ja no ei olegi muud teha kui järk-järgult kustutada, sest endiselt pole veel tänapäevalgi suurele tulele muud vastast kui palju vett.

    Saan aru inimestest keda see mõjutas, eks ikka teeb kurvaks, kas või see kui kurvad on sellepärast teised keda rohkem puudutas see #empaatia. Aga vot empaatiat ei jagu neile, kes sotsiaalmeedias oma äranutetud nägudega pilte jagasid. WTF!!!!!! Sa võid ausõna nutta rahus oma kodus, aga mida kuradit annab NUTETUD PILDI sotsiaalmeediasse paiskamine. Tähelepanu? Ee haletsemist? Kaastunnet? Absurditragöödia.

  • Reply Ergo 16. aprill 2019 at 19:06

    See kirik on siiski ajalugu, mis elab ja püsib siiamaani. Kuna ta pole puukirik, püsib ta veel peale seda suurt põlengut. Kirik 13.sajandist ei ole mingi lambiehitis. Loomulikult ei pea selle peale kohe nutma hakkama aga see ei ole endiselt selline lugu, et ok põles siis põles. Kujuta nüüd ette, et meil on meie väärtuslik ja hindamatu Tallinna vanalinn, vaadake kui suur väärtus see meie jaoks on. Vähemalt mina pean seda väga suureks hindamatuks varaks iga eestlase jaoks. Sama on ka Notre Dame, üks suur osa ajaloost. Tasub hinnata sellist väärtust.

  • Reply Arvan et 16. aprill 2019 at 18:00

    Minul käis läbi hoopiski selline mõte. Kui paljud, läbi sajandite on seda kirikut ehitanud ja võib arvata, et seda pidi tegema tasuta v siis väga vähese raha eest. Olen võhik, aga loogika ütleb, et kunstiväärtused, paljud ehitusmaterjalid jne on kohale tassitud anastatud maadelt. Nüüd kui kirikut taastama hakatakse saavad inimesed vähemalt korralikult makstud.

  • Reply Kadi 16. aprill 2019 at 17:54

    Tegemist on siiski 850 aastase kunstiteosega, aga kõige tähtsam jäi siiski õnneks alles ja praeguseks Jaapan jt riigid juba oma abi pakkunud. Suuremat sűdant, eks. Endal käis küll jõnks läbi seda jälgides… Ateistlik ajaloovaluline jõnks.

  • Reply Bino 16. aprill 2019 at 17:24

    Asi ei ole selles kirikus kui karkassis, selle saab jah taastada. Asi oli selles, mis seal kirikus SEES on. Maalid, kroonid, surilinad, altar, peekrid, muud väärtasjad. Ajaloolised asjad hävisid! Neid ei saa taastada. Sama hea kui Mona Lisa maal pandaks pólema ja keegi teeb siis koopia, see on su arust sama vói? 😹 pole ju

    Seal on tuhandeid aastaid neid ajaloolisi asju säilitatud ja nüüd saab ainult piltidelt näidata. Mul on küll kahju..

  • Reply Hel 16. aprill 2019 at 17:14

    Huhh, ma ei ole ainus, kes nii mõtleb :D.

  • Reply Kati 16. aprill 2019 at 16:30

    Ei valanud pisaraid ega postitanud sotsiaalmeediasse nutupilte, aga kurb oli ikka ja kõhust võttis õõnsaks. Esiteks on ND ajaloolise väärtusega – arhitektuur, kunst, maalid, reliikviad ja nikerdused – kardetakse, et vähemalt mingi osa hindamatuid asju hävis. Arhitektuuriliselt pole meil lihtsalt võimalik kõiki asju nö järgi teha, sest me lihtsalt ei tea kuidas kõiki asju on ehitatud. ND pole lihtsalt kirik, see on Euroopa kultuuri ja tsivilisatsiooni üks keskseid paiku – kirik, mis on vastu pidanud sõdadele, reformatsioonile, Prantsuse revolutsioonile, kahele maailmasõjale… hävis tules, võimalik, et mingist sädemest. Kultuuri- ja kunstireliikviatest kardeti näiteks, et roosaknad (maailma ühed vanimad ja suuremad) on hävinud, sest need on ainult klaas ja pliisegune metall (mis sulab juba madalamatel kraadidel, rääkimata tohutust kuumusest) – roosaknaid on keeruline taastada ning kuigi need on ulatuslikult üles pildistatud, siis klaas muudab aja jooksul värvi, uus ja järgi tehtud roosaken ei oleks enam “seesama”.

    Prantsuse riigi sümbol on see kirik ka – see on küll kirik, aga see on samaaegselt Pariisi ja terve riigi sümbol. Selle tähtsus Eestis võiks olla võrreldav näiteks parlamendihoone põlemisega (ükski meie kirikutest ei oma samaväärset positsiooni ühiskonnas kui ND Prantsusmaal). Prantsusmaa on viimaste kuude ja aastate jooksul sisemiselt põlenud, sest erinevate ühiskonnakihtide ja sotsiaalsete gruppide vahel hõõguvad pinged. ND põleng kui selline võib nii mõnelegi inimesele justkui tunduda Euroopa tsivilisatsiooni ja ka Prantsuse riigi allakäigu algusena, justkui sümbol millestki, mis on seni vastu pidanud ja nüüd poolenisti maha põles.

  • Reply Anet 16. aprill 2019 at 16:19

    Ma ei tea see on kirik on esiteks Pariisi, teiseks katolik kirik kui ma ei eksi. Esiteks ma elan eestis ja vaatan et mul endal midagi põlema ei läheks ja muid tervis vms korras oleks ja teiseks olen luterlik vist 🤣 aaa ja kui Väike-Maarjas pea 10. A tagasi kiriku torn minema lendas ss käisin lihtsalt veidi ahastuses ringi ja vaatasin mida hekki nii ongi v. Ja üritasin kiriku aiast tornis, risti sees olnud vanu pabereid vms leida. Pillima ei hakanud keegi, busside kaupa rahvast käis ja pildistasid. Väike-Maarja kirik pole vist kunagi nii kuulus olnud kui too aeg 😃

    • Reply meow 16. aprill 2019 at 19:37

      Kui vana sa oled? :)

  • Reply E.e. 16. aprill 2019 at 15:33

    Kurb olin, ise ka ei tea, miks täpselt mul sellest kirikust nii kahju oli. Võib-olla seepärast, et eelmisel aastal Pariisis käisin, võib-olla seetõttu, et just mõned päevad tagasi koos lapsega Disney Jumalaema kiriku kellalööjat vaatasin. Nutma just ei ajanud, aga hirmus oli neid leeke uudistest vaadata.

  • Reply Ann 16. aprill 2019 at 15:17

    Derek**

    • Reply Helina 16. aprill 2019 at 22:39

      Ses suhtes eks kurvem ja hingelaastavam on ikka oma maamaja põleng, mitte kiriku, mida ma oma ihusilmaga näinud pole. Kurb on, aga hingesidet ei tundnud.

    • Reply J 16. aprill 2019 at 22:52

      Derrick😂

  • Reply Mann 16. aprill 2019 at 15:01

    Ma esimese hooga mõtlesin, et see on nali. Hakkasin vaatama, et ega 1.aprill pole. 😀 Eks ta on kurb, aga nutma see mind ei ajanud. Ja mingit tühimikku see mu hinge ei jäta ka.

  • Reply Katrin 16. aprill 2019 at 15:00

    Pisaraid põleng välja ei kiskunud. Selline ” päris jama… ” tunne oli korraks. Aga hetk tagasi lugesin et 300 milli euro on juba annetused koos taastamiseks.

  • Reply G 16. aprill 2019 at 14:57

    Ma nii mats, et ei mõelnud selle üle pikemalt kui umbes 0,1 sekundit? :D ja siis ka instas nägin nutvaid inimesi, mõtlesin, et noo okei, kas ma sain millestki valesti aru, et kõigest kirik ju põles… Meie enda ajalooline esimese laulupeo aegne kirik ootab annetusi, et saaks ajaloolise kiriku taastada jne, see jätab inimesed suht külmaks, aga näe kuskil mujal miskit põleb, draama :D olen märganud, et seniks kuni miskit ise teha ei saa, siis ongi kõik jube emotsionaalsed ja avivalmid. Aga kui päriselt on vaja kadunuid otsida/annetada kuhugile/prügi sorteerida on kõigil ükskõik ja ei mingeid pisaraid :D

  • Reply Geidi 16. aprill 2019 at 14:38

    Minu kodukandi inimesed olid kurvad ka nutsid kui laululava põles. Noh nutjaid pli vähem aga kõik plid kurvad. Ilus laululava oli ka paljudel mälestusi. Nendin, et aastaid holjem tehti uus aga see pole nii ilus ja hea. Aga inimesed olid üks öö õnnetud ning elu läks edasi.
    Eks ta kõhedaks tegi, see kiriku põleng. Kui midagi nii suurt põleb siis see ongi kõhedaks tegev. Alles mingiaeg tagasi põles Soomes ka kirik.
    Puit põleb teate. Hommikul kodused ka naersid mu nentimise peale.
    Mulle pole tulekahjud kunagi meeldinud, kellele meeldiks.
    Nutma seepärast ei hakka aga jahm. Usu poolest siis kirik ise ju ei usu, inimesed usuvad, elavad. Kui see oleks kodukirik kus oled ristitud ja nt laulatatud siis ehk oleks ka emotsionaalsem. (Õnneks meie kirik kivist :D )
    Eile lugesin, oli kahju, täna elan edasi oma tavalist elu ;)

  • Reply Birgit 16. aprill 2019 at 14:25

    Mind selline asi küll nutma ei aja, maailmas on palju tõsisemaid muresid. Ma ei saa üldse aru, miks välisilma asjad meid eestlasi nii väga puudutama peaksid, ok on kahju saan aru aga milleks selline paanika, kellele. Viimastel aastatel näeb järjest rohkem seda, kuidas eestlased igal pool välismaal tahavad kõiki aidata, jne. Mingi hetk oli blogija kaa, kes kutsus üles annetama Aafrika lapspruutide päästmiseks, et tema annetas. No tore, eralõbu kuhu keegi oma raha paneb. Tegeletakse mingi jumal teab mis huinjaaga aga teeks äkki silmad lahti ja vaataks, mis toimub meie kodumaal, annetaks omadele, aitaks esmajärgus omasid, mitte ei trügiks kusagile maailma parandama – seda ei ole. On ainult pidev hala, kui sitt elu on Eestis ja väiksed palgad, jne. Minu arvates väga silmakirjalik.

    • Reply k 16. aprill 2019 at 15:27

      Silmakirjalik? Kas sa oled päriselt olemas? Jah, muidugi, mis see lastevägistamine siis ka ära ei ole, eks. Kui meil külameestel oleks õigus meie lapseeas tütreid seksiorjadena kasutada, siis poleks ju hullu ju. See poleks absull probleem, on ka” tõsisemaid muresi”. Või ei ole see sama, sest tegemist siiski aafriklastega ja see ei lähe inimese alla, onju. Häh, kui need lapspruudid päeva Eesti hädaorus peaks elama, valiksid nad ju loomulikult kohe pigem seksiorja saatuse kui elu Eestis, eks.

      • Reply Birgit 16. aprill 2019 at 17:53

        Äkki tegeleks vahelduseks Eesti probleemidega, mitte kõigi teiste omadega, Eesti on samuti olemas seksuaalne väärkohtlemine laste suhtes, jne probleemid, seda ei pea Aafrikast otsima aga selle asemel on kõigil vaja osaleda igasugustes välisriikidega seonduvates annetusprogrammides, jne sildi all, et olen suur heategija. On küll silmakirjalik, kui ei näha seda, mis toimub oma kodumaal aga näe kui sellised asjad toimuvad mujal, siis on kõigil suur kahjutunne. Ma leian, et on iga eestlase esimene südameasi aidata oma väikse riigi inimesi, sest meid ei ole nii palju aga rahvuslus on sulle vist tundmatu teema. Muidugi on kahju lastest aga see on kahjuks nende traditsioon olnud koguaeg, samuti see, et naine pole midagi väärt, vaid on ese – see pole mingi uus asi, hämmastav on asjaolu, et neil isegi vastu võetud lapspruutide omamist keelavad seadused aga ometi juhtuvad sellised asjad. See on tõsine probleem riigi tasandil aga see riik pole mitte Eesti.

    • Reply Hm 16. aprill 2019 at 16:46

      Ma ei mõista, miks peab esmalt enda koduriiki aitama? Kui olla riigitööline ja saada selle eest palka, siis muidugi, aga nii nagu meil on pea kõiges muus vabadus, on meil ka vabadus valida endale hingelähedased teemad, millele keskenduda ja kuhu oma raha suunata. Tõesti ei saa aru, kust sa võtad selle mõtte, et kõigepealt peab aitama oma riigi inimesi.

    • Reply Reesi 16. aprill 2019 at 18:45

      No kes need “omad” siis on, keda eelisjärjekorras aitama peab? Eestlased? Mis see eestlane siis niiväga parem inimene on, et tingimata teda peab just aitama? Inimene peaks aitama ikka seda, keda tema südametunnistus aitama sunnib. Inimene on inimene, riigipiirid on mingid suvalised jooned kaardil. Ja tavaliselt need kes koguaeg kritiseerivad, et küll keegi aitas valet inimest jne…keda teie viimati aitasite? Hästi mõnus on diivani peal istuda ja teistega möliseda eks? Tehke püsiannetus EKREle, siis on süda rahul et abi saavad ikka ainult valged mehed eesti passiga.

  • Reply SS 16. aprill 2019 at 14:21

    Kurb tõesti et põles, pole esimene kord ja väga pika ajalooga koht. Kunagi tahaks isegi külastada. Aga see emotsioonitsemine igal pool tundub nii võlts. Hommikul Terevisioonis käis ka draama kiskumine, et omg mis emotsioonid inimestel on ja issand kus-kes-mis see ja teine.. No tõepoolest, on küll traagiline, et nii väärikas hoone põlema läks, aga – no katsuge olla nüüd. Eile õhtul jooksis mingi klipp ka, et inimesed siin teevad pilte ja seisatavad ja mõtlevad ja on kurvad ja korjavad põlengust tänavale langenud kiriku tükke. No okei. Saime aru juba, on jah halb lugu. Kajastada muidugi võib ja peabki, aga no see on natuke üle võlli mu meelest.

  • Reply Mammu 16. aprill 2019 at 14:16

    Nii õige!! Üks tuntud blogija tegi eile live-i, kus nägu oli hullumiseni ära nutetud ja loppis.. See ajas seest keerama, kelle krdi jaoks sa esined. 😏😏🙄😆

    • Reply Mallukas 16. aprill 2019 at 14:27

      Kes :O

  • Reply Janeli 16. aprill 2019 at 14:09

    Selles on suhtes olen päri, et kõigi empaatialävi erinev ning iga asi ei aja undama. Samas ma ei mõista sellist suhtumist, et “tra, mida sa töinad. Puit ennegi põlema läinud,” (ei parafraseeri sind!) mida siis nüüd vastu kahurväeks pakutakse. Kes sellisest suhtumisest kasu saab, sellest pasundamisega? Andis midagi ilgelt juurde siia maailmale. Igaühel on muidugi õigus arvamusele ja selle avaldamisele, kuid kuidas seda teha, see on pigem põhiline.

  • Reply Salme-Marta 16. aprill 2019 at 14:07

    Mulle tegelt igast nisuksed kultuuriasjad ka küll väga meeldivad, aga sama siin – ei jõua see nutulaul kohale. Keegi ei nuta, kui Tuuli Roosma oma reisusaates kõneleb, kudas väiksed tüdrukud neile mustanahalistele vanameestele nukkudeks antakse. Mitte kuskis põle suuri punaseid päälkirjasid, mis koledustega aafrikamaal tegeletakse. Muidugi. See põlegi ju kellegi tragöödia! See on nende kultuur!
    Ja ikkagist. Kui ma üldse nutaks, siis oma inimeste pärast. Inimtragöödiate pärast.

  • Reply Helina 16. aprill 2019 at 13:57

    Nägin ka eile õhtul seda uudist ja jälgisin mingi aeg youtubest live videot… No oli tõesti kurb – näitasin mehele ka ja olin “õnnelik”, et ma olen seal käinud ja oma silmaga ära näinud. Siiski ei tekitanud see minus sellist emotsiooni, et nüüd pisara võtaks välja. Nagu sa Mallukas ka ise mainisid – siis minul isiklikult on ka muresid ja need on minu jaoks tähtsamad kui see kaugel asetsev kirik. Aga nähes neid pisarais pilte/postitusi jne, siis tekkis tõesti tunne, et kas ma olen imelik, et ma ei kurvasta nii palju? Mis peaks mind üldse nii kaugele viima, et ma postitaksin endast nutva pildi, teeksin nutvast endast live vms? Mulle tundub see puhas klikimagnet. Draama tõmbab ja mõni peab olema dramaatilisem kui teine.

  • Reply A. 16. aprill 2019 at 13:52

    Ma ka eile vaatasin terve päev nutetuid pilte jne.. Ja mõtlesin, et on ka asi, mille pärast nutta, aga nohh. :D

    • Reply K 16. aprill 2019 at 14:51

      Põleng alagas allaes õhtul…ju need siis olid muud nutupildid, mida sa terve päeva vaatasid?

      • Reply Mallukas 16. aprill 2019 at 15:14

        ok terve õhtu siis :D

  • Reply Maarja 16. aprill 2019 at 13:50

    Ma isegi pole ühtegi uudist selle põlengu kohta avanud… suht selline nohjah tunne on …õigemini öeldes..polegi mingit tunnet. Mind see ei puuduta ju 😂😂

  • Reply Lilli 16. aprill 2019 at 13:49

    Minul ja Jaanusel võttis täiega seest õõnsaks ja nututunne oli isegi. Ma ei ole usklik, pole prantslane, pole eriline kultuurihai, aga no see on siiski õudne ja minu silmis traagiline. On jah hullemaidki asju elus, aga ma ei pea ju nende vahel valima, mis tekitab emotsiooni ja mis mitte. Kui mul on elus muresid ega see minu kaastunnet teiste asjade osas ei vähenda . Ma olen päris kindel, et paljud inimesed oma tõsiste murede kõrval siiski jõudsid ka seda õudust tunda, mis siis, et “kõigest ehitis” ja muid muresid küllaga. Igatahes, jah, täiega tekitas kurbust, päriselt!

    • Reply Mallukas 16. aprill 2019 at 13:50

      Nojah, ega emotsioon ei hüüa tulles, või kuidas öeldaksegi!

      • Reply Lilli 16. aprill 2019 at 14:16

        A no ma olen suht selline, et iga asi ajab pillima niikuinii. Kuigi jah, see pole päris iga asi ka. Ja nutmiseni ma seekord siiski ei jõudnud, aga kui pikalt mõtlema hakkan, saab vabalt pisara välja.

  • Reply carmen 16. aprill 2019 at 13:42

    ma pole usklik, pole raamatut lugenud ega seal kirikus käinud, ja ikkagi tuli seda uudist nähes pisar silma. sest no see on suur sümbol ja noh.. ma ei tea. olengi selline pisardaja :D

  • Reply Kerli 16. aprill 2019 at 13:18

    Aitäh harimast ja uudiseid jagamast. 😀 Ma ei teadnudki, et kuskil Pariisis kirik põlema läks. Ja ausalt öeldes ega ei huvita ka. Nõustun täiesti sinuga, et maalimas on palju, palju hullemaid asju, kui üks mingi kirik. Oli ilus, oli ajalooline, no hästi, aga et selle pärast nüüd peaks maailm seisma jääma ja “süda miljoniks killuks” olema… No andke andeks, see on absurd.
    Seega, keda huvitab….. Mind mitte.🤣
    Peace 😀

  • Reply K 16. aprill 2019 at 13:11

    Ma ei tea nüüd küll kellest Sa täpselt räägid, aga pildid nutvatest katoliiklastest ja prantslastest – jah, ilmselgelt polnudki see neile LIHTSALT vana hoone, vaid millegi suurema sümbol. Mul oli samuti suur šokk ja kurbus, sest see “lihtsalt hoone” oli üks silmapaistvamaid gooti stiili ehitisi ja ei, kõike ei ole võimalik tänapäeval taastada. Näiteks see kuidas katus toestatud oli, seda ei ole enam võimalik taasatada samal moel kuidas see keskajal ehitatud oli, seda öeldi juba välja. Nüüdseks on see igaveseks kadunud.

  • Reply Britt 16. aprill 2019 at 13:11

    Ma mõtlesin pikalt, kas hakkan üldse kommenteerima või mitte. On vist näha kumb variant kaalukausil peale jäi. :)

    Eile oli täiesti tavaline argiõhtu. Hakkasin süüa tegema ja nägin, et vahukoor on puudu. Lippasin poodi ja märkasin, et tavaliselt üsna elav keskväljak on äkitselt täitunud mornide inimestega. Mõni vanadaam pingil istumas ja nutmas. Matuselised? Kellaaeg ja riietused ei klappinud. Samuti ei tundnud suurem osa inimestest teineteist tundvat. Kehitasin õlgasid ja läksin poodi. Pood oli inimtühi, tavaliselt naeratava müüja näol hoopiski lein.

    “Kuidas küll niiviisi ühe hetkega..” pobises ta omaette.

    Mu segaduses näo peale pobises ta vaikselt kiriku nime. Sees hakkas vaikselt keerama ja erinevad variandid käisid ruttu peast läbi – pommitamine, tulistamine, mingil muul moel rünnak?

    Läksin kodus ruttu arvutisse ja esimese asjana vaataski mulle vastu otsepilt kirikust leekides. Jooksin peaaegu karjudes ülakorrusele küsimaks, kas Bruno on näinud, aga ta nägu andis mulle vastuse. Õhtul helistasid nii ta ema, mõlemad vennad kui mõlemad tädid – kõik olid šokeeritud ja kõik nutsid.

    Mul on kaks head moslemist sõbrannat. Mõlemad valasid eile pisaraid ja mõlemad ütlesid, et need pisarad on Jumalaema kirikule, mitte mošeele. Jah, mošee puudutab rohkem nende usulist poolt. Aga nad on sündinud Prantsusmaal, veetnud siin terve oma elu, rajanud enda perekonna. Jumalaema kirik on suuresti selle riigi kultuuri ja ajaloo sümboliks – selle langemine puudutas neid rohkem. Selle sümboli leekidesse lahvatamine puudutas eile tuhandeid inimesi. See ei tähenda, et nad kõik peaksid ajaviitena ajalooraamatuid lugema ja nutta lahistama. Kas sa tõesti arvad, et ajaloos toimunud kurbade sündmuste puhul pole nutetud?

    Igal inimesel on õigus olla kurb. Ükskõik, mis seda kurbust põhjustab. Inimestel on erinev empaatiavõime, ellusuhtumine ja ka üleüldiselt eluviis. Mõni nutab tänaval kodutut koera nähes, teine nutab telekast kurba reklaami nähes ja kolmas ei nuta ka siis, kui mõne lähisugulasega midagi juhtub. Mõni nutab vaikselt omaette, teine teeb Facebookis laivi, kolmas teeb enda nutunäost pildi ja paneb selle kuskile ülesse.

    Ma olen juba lugenud kommentaare, et ah savi, suvaline kirik, panevad paari aastaga rikutud osad uuesti kokku, yolooo. Minu jaoks ei näita säärane suhtumine muud kui piiratud silmaringi (sorry not sorry). See kirik on palju rohkemat kui üks suvalistest kirikutest. See on sümbol. See on osa ühe linna näost ja loost. Ühe riigi loost. Ühe kultuuri loost. Ja selle restaureerimiseks ei piisa paarist aastast. Pigem läheb selleks mõnikümmend.

    Muidugi on mu arvamus kallutatud – ma olen siin varsti juba kaheksa aastat elanud. Aga ma näen neid kurbasid nägusid, mis on täis puhast kurbust ja ausalt – paljudel prantslastel ongi tunne nagu mõne lähedasega oleks kohutav õnnetus juhtunud.

    • Reply Mallukas 16. aprill 2019 at 13:13

      Jaa, ma ausalt mõistan sind – sina oledki SEAL ja sul ongi teisiti! Absoluutselt! Ei hakka isegi absull vaidlema sinuga.

      • Reply Virks 16. aprill 2019 at 14:22

        Tegelikult ma ei saa aru, kas keegi takistab inimestel praegu olla kurb? Ei takista. palun väga: olge kurvad! Aga miks peab absoluutselt iga inimene ükskõik kus maailma otsas oma emotsiooni kusagil facebooki või instagrami seinale välja ütlema nagu see oleks mingi ennolematu tundmus. Kõige häirivamad ongi need, kes oma nutusest näost pildi teevad ja selle siis üles topivad. Kui võltsiks annab minna.

        • Reply K 16. aprill 2019 at 14:52

          Sest sotsiaalmeedia point ongi see, et sa võid OMA emotsioone OMA sotsiaalmeedias välja elada? On’s see siis parem emotsioon, et “näe, käisin seal restos söömas ja jube hea oli”?

        • Reply Marleen 16. aprill 2019 at 20:55

          Oot oot oot. Kas mitte Mallukas ise ei ole mitmeid kordi oma Facebookis laivi teinud oma nutmisest? Sama hästi võin ma öelda, et loll eit rikkus autoriõigusi, kopeerides terve artikli oma blogisse ja nüüd töinab oma lugejate ees. Ja need lugejad töinavad koos temaga na teevad annetusi.
          Kahepalgeline much??!!

          • Mallukas 16. aprill 2019 at 23:17

            Aga muidugi võidki, vaba maa :)

      • Reply J 16. aprill 2019 at 14:27

        Mina olen küll siin, aga puudutas see mindki. Hommikul esimese asjana telekat käima pannes peaaegu karjatasin. Ja võttis küll seest õõnsaks. Võibolla seetõttu, et olen kunsti, kunstiajalugu ja arhitektuuri õppinud päris mitmed aastad oma elust ning Gooti arhitektuur oma õhulisuse ja taevasse pürgivate pitsiliste tornidega on ka minu lemmik. Mäletan, kuidas toona vaatasin pilte sellest kirikust ja lootsin seda kunagi ka oma silmaga näha. Õnneks nägingi – ja seda, mis tunne oli seal seistes ja kõrgusse vaadates, on siiani meeles. Võimas ja ilus. Ja see oligi sümbol – gooti arhitektuuri pärl, aukartustäratav ehitis, riigi ja linna sümbol. Seega jah – muresid on ka minul hetkel kuhjaga, aga poetasin minagi pisara Notre Dame mälestuseks.

    • Reply Saara 16. aprill 2019 at 16:59

      100% nõus Brittiga. Eestis oleks see võrreldav lauluväljaku hävimisega. See ei lihtsalt huvitav arhitektuur, see on sümbol kogu rahva jaoks. Ja kui inimesed kes ei ole prantslased nutavad või tunnevad kurbust selle pärast, siis see näitab, et neil on alles empaatiavõime ja nad tahavad üles näidata solidaarsust, mitte et nad oma kaasaelamisega metsikult tähelepanu otsivad. Olen su püsilugeja ka edaspidi, aga sorri, see postitus sul täna on ikka suht loll. Aga ma olen aru saanud, et sa ka ise tunnistad seda, et aegajalt teed emotsiooni pealt mõtlematuid postitusi ja sa ka vist ei pane pahaks, kui Kardo, su sõbrannad või su lugejad sulle teinekord otse ütlevad, kui su jutt veits rumal on.

      • Reply Mallukas 17. aprill 2019 at 00:34

        Mul oleks lauluväljakustki suva, küllap üles ehitataks, kui säärane Õnnetus juhtuks.

        • Reply Mari 17. aprill 2019 at 08:53

          Mõtlesin selle üle tükk aega ja eestis polegi ühtegi hoonet, mis sellise emotsiooni tekitaks.
          Kui Tallinna vanalinn tervikuna põleks, see võib-olla oleks sama mastaap.

  • Reply Lii 16. aprill 2019 at 13:04

    ‘Nutsvad’, et ‘like’ oma pildile/videole saada. Sotdiaalmeedia kiiks eks :D

    Ma peaks hoopis nutma, et ma never nüüd seda hoonet oma silmaga ei näe 🙄

    Tegelt ma mõtten täpselt nii nagu sina…. majad põlevad, inimesed surevad – see on elu osa. Iga asja ei saa ka hinge võtta, sured ise kiiremini- kurbusesse :D

  • Reply Mõmm 16. aprill 2019 at 13:03

    Justkui sinu postitusele vastuseks ilmus ERRi kultuuriportaalis arvamusartikkel, kus kirjutatakse muuhulgas:

    “Võiks ju küsida, et mis sellest siis ikka väga on? Üks kirik põles, hävines pisut puitu, mis oli seal aastasadu seisnud, küll ehitatakse uus ja kvaliteetsem. Ükskõik kui väga ka ei püüaks, me lihtsalt ei suuda niiviisi mõelda. Ehk peitub just selles vastus küsimusele, kes või mis on inimene? Me võime sõdida, üksteisele kirveid pähe kinni lüüa, tegeleda poliitilise avantüüriga, sõimata, petta, varastada, valetada, mida iganes, aga kui leekides põleb 800 aastat ajalugu, siis jääme kõik korraks seisma, langetame käed ja pea ning tunneme, kuidas hävib osa meist kõigist.”

    https://kultuur.err.ee/930607/kaspar-viilup-jumalaema-kiriku-poleng-uhendas-paariks-tunniks-maailma

    • Reply Mõmm 16. aprill 2019 at 13:23

      Järgmine lõik vastab su küsimustele tegelikult veelgi täpsemalt:

      “Samamoodi voolasid pisarad mööda põski alla nii inimesel, kes on kogu oma elu pühendanud kiriku heaolule, kui ka sellel, kes elab teises maailma otsas ja pole võib-olla kunagi varem isegi Jumalaema kirikule mõelnud. Inimtsivilisatsioon on nii tugevalt seotud ajaloo ja kultuuriga, et selle kadumine – isegi, kui me sellele kunagi varem mõelnud polnud – paneb hinge värisema.”

      :)

      • Reply Mallukas 16. aprill 2019 at 13:23

        Ok, järeldus et mul polegi hinge ja vist ei saagi mõista siis :D

        • Reply Mõmm 16. aprill 2019 at 13:33

          Ah, ära mis sa plärad. Ju see hing su sees kuskil ikka peidus on. Mina ka muide ei nutnud. Ma nutan üldse väga harva ja kui ma seda teen, siis 99% enda pärast ja enesehaletsusest. Ma ei nuta, kui kuskilt mõnda kurba lugu loen või liigutavat reklaami näen või pisarakiskujast filmi vaatan või mõnest õudsest õnnetusest kuulen. Asi ei ole selles, et need asjad mind ei liigutaks või mulle korda ei läheks. Ma lihtsalt protsessin oma emotsioone teistmoodi, ilma pisarateta ja see on täiesti okei. Nagu on täiesti okei ka see, et mõned inimesed kõigi eelpool nimetatud asjade peale nutavad. Nutmine ei tee minu arvates kedagi teistest paremaks või halvemaks, empaatilisemaks või kalgimaks. Mõned lihtsalt nutavad ja teised mitte, mis seal ikka.

        • Reply TYY 17. aprill 2019 at 00:49

          JAH VAHEL OLED SA TÕESTI TALUMATULT KALK.
          See et sa neid nutjaid ei mõista ei anna õigust ilkumiseks- isegi mitte oma isiklikus blogis, Või noh võid aga siis su tase on nagu Inno Irja oma.

          • Mallukas 17. aprill 2019 at 07:59

            Mulle tundub, et sa liialdad ikkka kõõõõvasti üle praegu, aga noh jäägu meile meie eriarvamused :D

          • TYY 20. aprill 2019 at 21:11

            jAH tsipake nördimusest. Samas ma usun et adud ise ka et natuke nihu see arvustus läks. Küllap oli põhjus selles et mõni konkreetne isik ei tundunud siiras aga kriitika langes kogu sündmusele.

          • Mallukas 20. aprill 2019 at 21:46

            Jah, ehk mul läks tõesti vb isikupõhiseks asi :)

  • Reply Liisa 16. aprill 2019 at 12:58

    Jah, mind ajas küll nutma, ma arvan, et see on täiesti normaalne. See on olnud minu bucket listis, koht, mida kindlasti külastada, sest see on mulle nii armsaks saanud läbi paljude raamatute, kus see on suuremat või väiksemat rolli mänginud. Ja ma olen alati mõelnud, et hah, 800 aastat seisnud, seisab teist 800 veel, aega on sellega. Ja kui eile nägin otseülekandes, et see põhimõtteliselt mu silme all põleb vbla täiesti maha ja midagi ei ole teha – jah, ajas küll nutma.

    AGA üks asi on see, kui inimene on siiralt kurb, sest mingi sellise mastaabi õnnetus juhtub. HOOPIS teine asi on see, kui endast nutunägudega pilte postitatakse kusagile. See ei ole siiras ega aus emotsioon, see on hale esinemine ja tähelepanuvajadus. Ma nägin ka eile üht sellist postitust Instas ja pehmelt öeldes ajas närvi. Eriti, kuna tegu on inimesega, kes siiani ei ole silma paistnud eriti suure huviga ajalooliste paikade külastamise osas ei kodu- ega välismaal. Isiklikult teda ei tunne, aga kuna väga suur osa ta elust on veebis jälgitav, siis seda poolt pole siiani veel näha olnud. Seda naeruväärsem see Insta-vesistamine tundus.

  • Reply A 16. aprill 2019 at 12:55

    Jep, I feel you sis. Ainuke blogija, kelle osas ma tunnen, et saan lugeda 100% ausat teksti, mis ei ole kirjutatud eneseupitamise eesmärgil. Okei, tegelt on veel paar. Aga noh, tendents jne. Aitäh selle eest.

    • Reply Mallukas 16. aprill 2019 at 12:59

      nukid.

  • Reply K 16. aprill 2019 at 12:54

    Nägin ka eesti blogijate seas pisarais instagrami postitusi ja murtud südameid.
    Mõtlesin ka endamisi, et milleks? See on ASI, palju hullemaid ja kohutavamaid asju juhtub maailmas päevast päeva, miks siis ei näe ma mingeid paiste nutetud nägusid? Tõesti võlts.

  • Reply Maili 16. aprill 2019 at 12:54

    Nii tore kuulda, et ma pole ainuke kellel suva on. Just ennem mõtlesin, äkki olengi südametu. Minus ei tekitanud see uudis mingit emotsiooni. Fb kiiresti lapates hakkas see silma, et mingi kirik põleb. Nojh, mis teha, elu on selline…. ma mõtlen nii, et kui minu lähikonnas on kõik hästi siis ma ei hakka endale võõraid muresid juurde võtma. Milleks? Mis kasu on millegi taga nutmisest mis ei ole kuidagi seotud ei minu ega ka mind ümbritsevate inimestega.

  • Reply tiina 16. aprill 2019 at 12:46

    Kahju jah, aga oma elu vajab ikka kõige pealt elamist ja Notre Dame’i põleng pisaraid tõesti pilduma ei pane. Ma olen siin mingite kuulsuste surmade üle küll veidi kassinud ja nutnud, muudest maailmahädadest rääkimata. Aga see põleng nagu nii korda ei lähe jah. Pigem on positiivne, et inimesed hukka ei saanud, ainult kirik. Kõik maine kaob kunagi, meeldib või ei. Pranstlastest saan aru, kui neid see nutma pani. Nad on üsnagi suured patrioodid ja kultuur on nende jaoks päris oluline.
    Olen kunagi seal kirikus muidu isegi käinud. Oli vägev ja ilus tõesti. Muidugi mega turistide hordid olid ka, aga ikkagi tundsin seal hoones midagi pühalikku ja erilist. Ise ma usklik ei ole.

  • Reply Mirjam 16. aprill 2019 at 12:44

    Ma ise olin ka väga üllatunud, et see mulle NII PALJU haiget tegi. Aga ma arvan, et see on tingitud sellest, et minu prantsuse kultuurist läbi imbunud kool kasvatas mind ja teisi selles meelsuses, nende sümbolitega, selle kõige keskel. See on nagu osa minust – mingi asi, mis on ALATI olnud muutumatuna, miski, mis on nii iseenesestmõistetav ja mis lihtsalt ON. Mul oli eile tunne, et kui nii iseenesestmõistetav asi võib kaduda hetkega, siis KUI kergesti võivad muutuda meie ajas need asjad, mis ei ole silmaga nähtavad ja käega katsutavad? Sõnavabadus, vabadus oma kehade üle otsustada, see, kes oranž lapsmehest riigijuht vajutab nupule enne kui vajutab nupule lapsmehest diktaator ja kõik on kadunud… Kui igavesest ajast igavesti seisnud kirikud põlevad maha, kas võib juhtuda, et maailm sellisena nagu me seda tunneme, võib ka niimoodi hetkedega otsa saada?

    Sul vist ei ole usuga eriti mingit suhet, aga mul on kuidagi juhtunud, et ma kasvan uskumisele iga aasta vanemaks saades lähemale. Pühadusele, siirale usule, lootusele, sellele, et kõike pole vaja TÕESTADA – vahel piisab südamega nägemisest. Ja nii raske on mõelda, et mingi asi, mis lihtsalt on ja alati on olnud inimestele selle südamega nägemise kohaks ja sümboliks, turvaliseks paigaks… et seda enam pole.

    Siin pole kultuuri ja NÄITAMISEGA mingit pistmist. Aga omamoodi ilus oli see kah, et see paljusid niimoodi liigutas. See näitab, et kaabude rahvusriigijaur ja Euroopaga vastandumine, väide, et meil EI OLE ühisosa ja ühist identiteeti… et see on vale. Et see läks korda inimestele Eestist Portugalini.

    Aga nüüd südamest tulnud selgituse lõpetuseks: kellegi pisarate naeruvääristamine on üsna “kaabulik” suhtumine sellesse, mis võib olla teisele inimesele tõeliselt oluline, aga on sulle võõras ja tundmatu.

    • Reply Mallukas 16. aprill 2019 at 12:50

      Kõik need kaks aastat seal prantsuse kultuurist läbi imbunud koolist mõjusid kohe sedapsi? Ei no siis küll, mis mul selle peale ikka kosta.

      Sinu viimase lõigu peale, meenuta meie viimast vestlust Käopesa fbi lehel, kus sa samamoodi naeruvääristasid midagi, mis teisele inimesele oluline, aga sulle võõras ja tundmatu. Palgi ja pinnu värk, sõbrake! Oleme vist kaks kaabupead sellisel juhul.

      • Reply kr 16. aprill 2019 at 13:14

        Ei side-i teie kummagagi, aga mis kõrvaltvaatajale (mulle) overkill on, oli vajadus panna endast Instasse üles pilt “Vaadake, ma nutan!!!” Et päriselt see liigutus käiski nii, et olen sündmuse üle (arusaadavalt) õnnetu, aga sellegipoolest ruttu telo kätte, kaamerasse selfie ja laksin Insta storysse üles :D? Tähelepanuvajadus või mis see täpsemalt on?

        • Reply Mallukas 16. aprill 2019 at 13:15

          Mina siis panin kui ma grei pärast nutsin :D aga selle pärast, et see mulle endalegi naeruväärne tundus.

        • Reply Mirjam 16. aprill 2019 at 14:27

          Mul ei ole sellele ühest selgitust, nagu mul ei ole ka mingit adekvaatset selgitust sellele, miks see mu NII rivist välja viis – üritasin siin ülalpool selgitada aga ilmselgelt asjata – aga ma arvan, et see oli vajadus kogukonna tuge otsida. Kuuluda kokku teistega, kellel sama reaktsioon. Ja ma tegelt saavutasin ka selle, sain DM’ides samamoodi tundvatega neid tundeid tuulutada. Veidi kummaline, olen nõus, aga see mõjus mulle ootamatult pahasti ja see oli väga spontaanne ja kalkuleerimata otsus.

          Mis kahest aastast Mariann siin minu koolitee osas räägib, arusaamatu – ainsad kolm aastat kaheteistkümnest kui ma EI käinud prantsuse kultuurist läbi imbunud koolis, olid 7.-9. klass Eesti koolis Stockholmis. Aga seal samas käisime ühe toreda saksa kiriku kõrval koolis ja kui see kirik põleks, nutaksin ka.

    • Reply Liisa 16. aprill 2019 at 13:01

      Endast pisarates pildi postitamine on hästi tobe lihtsalt. Selliste fotodega naeruvääristad oma pisaraid esmalt ise.

    • Reply Krista 16. aprill 2019 at 13:02

      Uudis tuli küll üllatusena, aga liialt kohkuma ei pannud – nutma veel vähem mitte. Tegelikult oli isegi vägev vaadata mõndasid pilte sellest põlengust – need praksuvad leegid, valgus, mille nad ümbritsevale heidavad ja loomulikult see gooti arhitektuur leekides – kuradi kaunis!

  • Reply M 16. aprill 2019 at 12:40

    Mul oli küll lihtsalt kurb neid pilte vaadata, kuidas selline võimas ja ajalooline ehitis silme all lihtsalt hävis. Kui palju meil lõpuks neid ikka alles jääb.. Mingi suva kiriku peale tõesti erilisi emotsioone ei teki, aga see ei olnud enamuse jaoks suva kirik. Inimesed ikka teadsid seda ehitist, juba samanimelise romaani põhjal. Lahe on, et maailmas erilisi ja vaatamist väärt paiku/ehitisi ja kurb kui need hävivad, eriti kui nende juurde kuuluvad lood/legendid, mis neid veel põnevamaks teevad. Ehitised, mis pea 1000a tagasi loodud ja meie saame neid veel näha ja katsuda. Minus tekitab küll emotsioone.

    • Reply MP 16. aprill 2019 at 13:19

      +1. Ei nutnud, aga kahju ikka, et nii juhtus. Pole ise seal kunagi käinud, aga on 1 unistustest alati olnud. Minu arvates ka nii lahe ja uskumatu, et tänapäeval, 21.sajandil, on sellised märkimisväärsed ehitised säilinud ja põnev ajalugu, mis nende kõikidega kaasas käib ning saab tänini paljusid oma silmade – ja kätega üle vaadata ja katsuda. Just need tunded, et wow, see ehitis loodi just nii kaua aega tagasi… on äge! :)

  • Reply Jaanika 16. aprill 2019 at 12:38

    Ma mõtlesin ainult seda, et kui hea, et oma silmaga sai ära nähtud see kirik ja see oli ka kõik 😁.

  • Reply Anna 16. aprill 2019 at 12:36

    Ma ei nutnud, aga oli/on kahju et pole seal kunagi käinud. Ja ausalt öeldes, kui ma vaatan uudiseid ja seal on iga kell mingi õnnetus/sõda/haiged inimesed ja eriti lapsed – siis varem ma läksin endast välja ja nutsin ja oli kõiki/kõigest jube kahju. AGA mis mõte on nii reageerida? Mite midagi ei muutu, midagi ei saa teha… Ainult enda tuju on rikutud ja närvid… Ma vaatan neid uudiseid ja saan aru, et see pole minu süü ja mitte midagi ma teha ei saa juba sellele kirikule Pariisis. Niiet ma EI näe põhjust teha nutetud näo pilti ja laadida see internetti. Selle asemel inimesed võiks telefoni/teleka välja lülitada ja minna näiteks oma tulekustuti/alarmi üle kontrollima. Iga kord kui on mingi jama telekas ma mõtlen mida ma saan teha, et minuga ja minu perega seda ei juhtuks.
    Ma ei tea, võibolla läksin teemast veits mööda aga noh vot nii… ja elu läheb edasi.

  • Reply G. 16. aprill 2019 at 12:20

    Derek ;)

    • Reply Mallukas 16. aprill 2019 at 12:21

      jaa :D

  • Reply Älis 16. aprill 2019 at 12:20

    Mina lihtsalt imestasin antud uudise üle, umbes, et nii tähtis vaatamisväärsus ilusas linnas ja kuidas siis nii, et tulekahju ära ei hoitud. Nutma ma küll ei hakanud. Ja muide Pariisis pole mina käinud ning see kirik jääbki vist nägemata. Või noh, kui ta kunagi taastatakse, siis vb..
    Samas prantslastele oli see kindlasti natuke rohkem, kui kohalik vaatamisväärsus või lihtsalt kirik. Vast mingite nende rahva jaoks tähtsate sündmuste poolest. Aga jah, miks teised nii lahinal nutma hakkasid, seda ei tea.
    Ja veel üks mõte tekkis, siis kui ma uudist põlengust nägin, et kindlasti on selle taga kohalikud moslemid, kes rahutusi tekitavad ja nemad panid selle kiriku põlema (mida ei saa ju ka välistada tegelikult).

    • Reply Mallukas 16. aprill 2019 at 12:20

      No on jutte jah, et moslemid, aga samal õhtul põles ka üks mošee, niiet ma ei usu. Need jutud pigem viha levitamiseks.

    • Reply Ann 16. aprill 2019 at 12:53

      Täiesti masendav, mis kurat inimestel viga on?! PM kommentaarium ka kihab sellest, et höhö raudselt moslemid/pagulased/neegrid panid põlema ja nüüd rõõmustavad höhöhö. Kust te inimesed nii palju vihkamist ja vaenu võtate, et iga jumala asjaga selle järelduseni hüppate?!

      • Reply Mallukas 16. aprill 2019 at 12:55

        sama küss..

      • Reply Älis 16. aprill 2019 at 13:25

        Mul isiklikult pole mingit vihkamist moslemite või kellegi teise vastu, lihtsalt võttes arvesse viimaseid sündmusi, rahutusi jne.. enne kui uudise läbi lugesin, tekkis just selline mõte ja kõik. Ma ei väida, et see nii oli, aga mitte keegi ei saa ju välistada ka.
        Iga üks loeb välja seda mida tahab, ja saab sellest oma moodi aru..

  • Reply Maru 16. aprill 2019 at 12:18

    Ei nutnud, aga vaatasin otseülekannet kustutamisest ja nägin ka hetke, kui torn pikali kukkus ja audaltöeldes oli kahju ikka. Missiis, et ma seal kunagi käinud pole ja oma elus sinna ka nyyd ei saa.
    Põlengud on üldse ühed kohutavad asjad ja põlegu või naabri saun, mul on ikka tohutult kahju ja tahaks midagi teha, et seda lõpetada.

    Ise ma kirikus ei käi ja jumala värki ei oska kuidagi võtta, AGA kus nüüd siis jumala kõikvõimas jõud oli, et see sedasi üldse põlema lahvatas. (Vaatasin eile Kuuuurijat ja seal kirikupapp seletas, et jumal aitas inimest kui tollel kuur pôlenma läks, et pauhti oli veeämber mehe ees maas, mille olevat ise muidugi enne viinud, aga umbes, et jumala käsi oli ikka mängus selle vee osas.) Miks nyyd Pariisis eile siis tugev vihmasadu ei alanud ja muud värgid. Kas jumal luges ehk hoopis Malluka blogi ja ei pannud säärast suurt õnnetust tähelegi?

    Tglt on kurb ikka, et see maha põles, paljudele oli tähenduslik nagu näha võib.

  • Reply Katrin 16. aprill 2019 at 12:17

    Mõtlesin lihtslat, et tahaks seda kirikut näha kunagi, aga no nüüd ei näegi. Vähemalt mitte selles hiilguses. Nutma ei aja.

  • Reply Eliko 16. aprill 2019 at 12:17

    Päris nutma ei hakkanud, aga kurb oli küll. Käisin seal detsembris ja see oli imeline ja kaunis, samal ajal toimus seal pühapäevane jumalateenistus… See kõik jättis mulle võimsa mulje.

  • Reply Krk 16. aprill 2019 at 12:16

    Minu meelest on ka naljakas, et nutmisest pandi pilte üles, aga nutmist ise ma naljakaks ei pea. Paljudele seostus see 9/11 õnnetusega ja näiteks mina tundsin siis küll puhast hirmu (kuigi nutma ei hakanud). Hirmu, et meile on keegi võimeline viga tegema. Hirmu, et see on vaid väike osa millestki suuremast halvast. Kui keegi tundis seda ka praegu, siis saan aru küll, miks nuteti.
    Samuti on see Pariisi mõttes ikka üks väga märgiline hoone, mitte lihtsalt vana maja. Seda tulevad paljud vaatama, keda isegi vb Louvre või Eiffeli torn nii väga ei puuduta. Oleks küll kole, kui näiteks Big Ben või Vabaduse sammas põleks. Mõtle, kui Tallinna linnamüürid põleks.

    • Reply Mallukas 16. aprill 2019 at 12:18

      No kui põleks Tlna linnamüür ja keegi viga ei saaks, siis ma oleks nagu.. ok :D Küllap üles ehitatakse.

  • Reply Kertu 16. aprill 2019 at 12:16

    Mina poetasin pisara, sest kui veebruaris seal käisin, siis lubasin, et järgmine kord tulen tagasi ja lähen sisse ka. Sellist järgmist korda ei tule enam mõnda aega.

  • Reply Karin 16. aprill 2019 at 12:16

    Mina isiklikult olen käinud seal kirikus ja see on tõesti väga võimas kirik ja meeletult ilusate roosakendega. Kui sa oled käinud selles kohas, siis on see sinu jaoks ka hoopis teise väärtusega. Võib olla ongi sul ükskõik, kuna sa seal kunagi käinud pole?
    Pluss see on ikka Pariisi üks top vaatamisväärsustest ja paljude prantslaste jaoks väga suure tähendusega. Üle maailma käivad seal aastas miljonid inimesed ja see on ikkagi väga suur osa ajaloost. Kuigi jah, päris nutma see mind ei ajanud, aga elasin kaasa ja lootsin, et kunsti jääks alles ja õnneks jäigi.

    • Reply Mallukas 16. aprill 2019 at 12:17

      Ma muuseas olen seal käinud u 10a tagasi.

  • Reply K. 16. aprill 2019 at 12:13

    See kirik ei ole lihtsalt kirik… See kirik on sümbol, 800 aastat ajalugu. Prantsusmaal on viimasel ajal niipalju halba juhtunud ja tulekahju on jäämäe tipp. On täiesti masendav, kui midagi nii fundamentaalset hävineb.
    Igal juhul tunnen prantslastele ja kõigile, keda see puudutas südamest kaasa.

    • Reply Mallukas 16. aprill 2019 at 12:15

      Okei, kindlasti kurb, eriti prantslastele, aga noh, eks erinevus rikastab :D Mõni nutab silmad peast ja teine on nagu.. neeh. Ok.

  • Reply Elen 16. aprill 2019 at 12:06

    Same thouhts..

    • Reply Elen 16. aprill 2019 at 12:07

      Thoughts 😂… võiks emakeele juurde vist jääda

  • Reply Hundu 16. aprill 2019 at 12:03

    No kirikul ja kirikul on ikka vahe. Kui Väike-Maarja kiriku torn tormiga alla tuli, siis käis see uudistest läbi ja taastati ära, aga Väike-Maarja kirik on väheke teise kaliibriga kui tuhandeaastane katedraal. Kui põlema läheks Hagia Sophia, Hiina müür või Tallinna vanalinn, oleks ikka vähe suurem kahjutunne ka (või ei oleks? eks inimesed on erinevad.)

    Jumalaema kirik on muidugi ses suhtes eriti… sümboolne?… et Victor Hugo kirjutas selle raamatu spetsiaalselt eesmärgiga luua teadlikkust arhitektuurist kui millestki olulisest, mida tuleb säilitada ja hinnata. Enne seda raamatut oligi üldine suhtumine, et kirikud, lossid, kindlused ja misiganes muu iidne praht ongi ainult kivid ja seinad, kisume maha ja ehitame ümber, kui vaja. Hugo põhieesmärk oli tekitada arusaam arhitektuurist kui väärtusest omaette ja raamatu peategelaseks peetaksegi seda kirikut, mitte misiganes küürakaid kellamehi, kes seal paaril leheküljel ringi siblisid. Oma eesmärgi ta täitis ka, säilitamise-restaureerimisega hakati tegelema ja praegu ei saa niisama lihtsalt vanalinna majale plastikaknaid ette panna.

  • Reply Anu 16. aprill 2019 at 12:03

    Minul oli tõsiselt kahju… sest ikkagi niivõrd vana ehitis, mis siiani kasutuses ja arengus (niivõrdkuivõrd), selles mõttes et pole mingi tolmunud iluasi vaid tõesti kasutatav iluasi. UNESCO maailmapärandisse iga suvaline asi ikkagi ei saa ning mu klaasikunstnikust tädi on tõeliselt õnnetu nende vitraažide hävimise pärast :( Kui sa oled oma asja fänn, siis see mõjub, isegi kui see su veranda aken pole vaid lausa teises riigis.
    No ja rääkimata muust kunstiväärtusest, mida see kirik täis oli… minul arhitektina on praegu tõsiselt kurb, et kui kunagi Pariisis käisin, siis ei viitsinud tungelda ning jätsin kirikusse sisse mineku teiseks korraks (Missa oli algamas ja ma tundsin end seal segajana too hetk).
    Ja mu meelest on selliste asjadega nii, et mingi kurbus on igal intelligentsel inimesel sees, kellel suurem, kellel väiksem…. kes nutab, kes ütleb, et kahju. Aga sellised teematõstatused, et ah oligi vana asi ja kogu aeg põleb jne, see ei näita just erilist nende inimestega, kes seda tõsiselt hinge võtsid, arvestamist ning mõjub (kuigi iseenesest pole nii mõeldud) soola haavale raputamisena. Ma arvan, et sellega on nagu iga leinaga… kes tahab, see lohutab aga teised hoidku eemale, pole mõtet hüpata, et kõik surevad ja kõik on kaduv jne, see ei aita leinajat sellel hetkel.

  • Reply Pisi 16. aprill 2019 at 12:03

    See on ajalooline ja ilus ja turistidele tähtis kohta aga… Ma leian, et igal asjal saab kunagi eluiga läbi. Lisaks olid seal ju renoveerimistööd, kuna kivid murenesid. Olen õnnelik, et seal ei olnud inimesi. Oli see ju kohati varisemisohtlik ja nüüd üritati seda saada korda. On neid ajaloolisi ehitisi küll ja küll põlenud ja plahvatanud aga see kõigest hoone. Mul pigem on kahju sellest, kui nt perel põleb kodu maha ja jäävad kodutuks. On neid peresid, kus keegi pereliikmetest veel põlengus saanud kannatada. Oled majast ilma ja enda tähtsast pereliikmest. nt see uudis, kus oli gaasileke ja pere kõik lapsed surid. Vot see uudis ajas mind nutma. Nii kahju sellest perest, kes ostis enda perele kodu ja siis kaotavad seal unistuste kodus kõik enda lapsed, kuna oli gaasileke.
    PS. Ma nutan ka filmides, kuna ma nö elan filmile kaasa/sisse. Olen nagu ise osa seda storyt ja need pisarad lihtsalt voolavad :) Ma ei peagi muud tegema, kui ainult vaatama ja pisarad voolavad :)

    • Reply Krista 16. aprill 2019 at 13:07

      Ahh, jeerum, jah! Nende uudiste pärast pluss ise ükskord kerge vingumürgituse saamise pärast oma tollal alla aastase lapsega olin ma üle aasta väga närviline ja kujutlesin endale koguaeg suitsu ja tuld ette ning iga anduri piuksatus tekitas suurt paanikat ja nuttu. Rahu ei saanud enne, kui olin kindel, et uues üürikas on naabritel ka ilusasti suitsu- ja vinguandurid olemas ja ka sugulastel.

  • Reply Aska 16. aprill 2019 at 12:01

    Minul isiklikult oli kahju neist maalidest, kujudest, nikerdistest ja ka nendest vapustavalt ilusatest vitraažidest. Ei nutnud aga veits kurb ikka. Ja no kirik ise ka ju arhitektuuri koha pealt oli/on võimas. Eks kui sa usklik oled ja veel ka prantslane, siis saan pisaratest aru aga jah nii mõnigi tuttav jäi eile nutva selfiga silma. Tahad nutta siis nuta aga miks on vaja endast sel hetkel pilt teha ja seda edastada? 100% tegu sellise.. “Look at me, I’m soo wounded by it all” tüüpi isikuga ja no tõesti ma kadestan, et nende elu nii hästi läinud on ja pole õiget ängustust tunda saanud.

    • Reply Vaike 16. aprill 2019 at 12:12

      Vitraažid, muuseas, polnud originaalid, vaid taastatud. Niisama infoks, ei targuta :)

  • Reply Gerts 16. aprill 2019 at 12:01

    Aaaaah, jah, mul samad mõtted! Vaatasin ka eile instagramis nutta lahistavaid inimesi ja ei saanud aru. (tundus hirmus võlts see pisardamine)

  • Reply K. 16. aprill 2019 at 12:00

    Minus tekkis lihtsalt sees kuidagi väga tühi tunne ja ausalt, ma ei oskagi öelda miks. Ma ei ole katoliiklane ja ajaloostki eriti ei hooli, aga tundus kuidagi imelik vaadata kuidas selline ajalooline ehitis lihtsalt nagu säraküünal põleb. Väga ilusad ja kurjakuulutavad kaadrid oli püütud sellest sündmusest (saab üldse ilus öelda sellise asja kohta? Vist ka kohatu) ja oli kuidagi selline väga… “võimsam kui meie” tunne.

    Muidugi, elu läheb edasi. Pisarate valamisest ei saanud mina ka aru, kui välja arvata kohalikud ning need, kelle jaoks see katedraal tähendaski väga suurt osa nende elust, usust. Minul oli lihtsalt kurb vaadata seda.

    • Reply Mariliis 16. aprill 2019 at 12:59

      Mul on sama. Ma ei ole ka usklik, ajalooteadlik ka ei ole, Pariisis kunagi käinud pole, aga kuidagi õõnes tunne on sees. Siiani mõtlen sellest. Just see, et tuli on pidurdamatu. Isegi kõik inimesed koos ei oleks saanud seda tulekahjut kuidagi kustutada. Abitu tunne. Et nagu, tehke midagi! Aga midagi väga ei anna teha. Sama tunne on mul siis, kui näiteks näen, et väikene koolilaps jääb tugeva paduvihma kätte ja kusagil varju lähedal ei paista. Ei saa kuidagi aidata ka, kui isegi ilma vihmavarjuta oled. Loodusjõud on võimsamad kui meie.

  • Reply Maasu 16. aprill 2019 at 12:00

    Minu esimene mõte oli, et Saatan on vist Pariisi külastanud😂
    Jah ma olen halb inimene…

    • Reply Sandra 16. aprill 2019 at 12:17

      See on ikka kohutav suurkatastroof. Eile olid ikka pisarad silmis küll. Ei ole usklik ega arhidekt, vaid täitsa tavaline Eesti inimene. On hooneid ja sümboleid, mis on kogu maailma inimeste jaoks hindamatu väärtusega. Eestis pole vist ühtegi hoonet, mille hävimine nii hinge läheks. Estonia teater vist kõige lähedasem ehk. Isegi kui katedraal kunagi taastatakse, pole see enam see… Kurb, nii lõpmata kurb on. Ja ilmvõimatult uslumatu.

  • Reply Evelin 16. aprill 2019 at 11:57

    Ma ei nutnud isegi siis, kui Estonia katastroofist kuulsin, kuigi see on mulle kui eestlasele ikka tunduvalt lähem asi. Šokeeritud olin muidugi, aga kuna see päris isiklikult mind ega ühtegi mu lähedast ei puudutanud, siis ei näinud nagu põhjust hakata ennast ise emotsionaalselt üles kruttima.
    Samas mingid teemad ajavad küll nutma. Kui näen või loen kurbi uudiseid lastest ja loomadest. Pulmades nutan, sest nii iluuus on juuu (also, hakkan ilmseltgelt vanaka jääma:D).
    Ma ausalt öelda poleks selle peale üldse tulnudki, et keegi võiks mingi Jumalaema kiriku pärast nutta. Võib- olla, kui ma oleks prantslane, siis oleks isegi veidi arusaadav.

  • Reply Maria 16. aprill 2019 at 11:56

    Mina poetasin pisara kui nägin üht kirikutorni varisemas. Mäletan kuidas kunagi tohutult tahtsin seda kirikut külastada ja olen seda ka paar korda teinud. Ei ole usklik, aga kõnetas mind ja tegi väga kurvaks. 800 aastat vana ehitis ja Euroopas väga tuntud, ajalootundididest tuttav ja oma silmaga nähtud. Siiani mäletan kuidas ajaloo õpetaja õhinal rääkis nendest suurtest värvilistest roosakendest. Mõistetavalt puudutab mind rohkem kui mõni muu pühakoda maailmas. Kurb. Näha inimesi tänavatel üheskoos kirikulaule laulmas, samas kui taamal kirik suure leegiga hävib oli samuti hingematvalt kurb.

  • Reply A 16. aprill 2019 at 11:56

    No seda uudist nähes ja jälgides tuli küll kurbus peale. Nutma ei hakanud aga siiralt kahju et selline ilus ehitis nii raskeid kahjusi sai. Eestis mingi toomkirik põleks ss sorry aga ei oleks kahju.

  • Reply Camme 16. aprill 2019 at 11:55

    Mul kahju ainult, et seal käia ei ole saanud. Muidu suht ükskõik ja ka sellest meeletust nutust aru ei saa. Tuim ja külm eestlane noh.

  • Reply Vaike 16. aprill 2019 at 11:39

    Mul enam-vähem samad m6tted ja ma olen seejuures ajaloolane. Minu arust on iga p6leng jube, aga sama tunne, et keegi kodu ei kaotanud, sisse ei p6lenud ja tuhandeid kirikuid on enne seda p6lenud v6i rusudeks pommitatud. Kahju jah muidugi, aga katastroofi ma ei taju. Sorri.

    • Reply Laura 16. aprill 2019 at 12:07

      Mis Derrick, Derek ikka 😆.

      Aga jah, tolle kirikuga samad tunded. Mudugi kurb on, et põleb ja loodame et ei levi mujale, aga mingi tragöödia või katastroof see mu jaoks tõesti pole.
      Olen ka teistele seda öelnud ja vastu sain, et oma süü et harimatu olen 😅.

    • Reply K 16. aprill 2019 at 12:15

      Ajaloolasena jagan sinuga suhteliselt sama seisukohta. Sellegipoolest on see minu meelest ääretult kurb – mõtle vaid milline suurepärane gooti stiilis ehitis, mille valmimiseks kulus mitu sajandit! Lisaks kui oluliseks mälupaigaks on see prantslastele ja üldiselt eurooplastele kujunenud. Õnneks keegi tõsiselt viga ei saanud ja loodame, et tuletõrjuja paraneb varsti. Selles suhtes midagi katki tõepoolest pole – Macron juba mainis, et ehitavad uuesti üles ning isegi mõned olulised kunstiteosed suudeti leekidest päästa.