Kuna ma tulin Mariga teraapiasse, mis tähendab seda, et mina saan kaks tundi ukse taga istuda, siis võtsin arvuti kaasa, et teiega jagada väga tähtsat seika oma elust, see tähendab imelist korda, kus ma Comarketis liputamas käisin. Aga noh, päris nii lihtne see ka ei olnud, et panin perverdimantli selja ja pistsin poe poole plagama, et seal esimesele õnnetukesele oma kehakumerusi välgutada. Või noh, ma üldiselt ei tegele selliste asjadega, et see oli pigem kogemata. Okei, räägin siis algusest peale, sest algus oli ilus, kohe väga ilus. Teate neid riideid, mida te hoiate kapis, et äkki läheb kunagi veel selga? Mul rippus kapis üks punane OAOA kleit, mille ma kunagi instast allahindlusega skoorisin. Tellisin ta endale koju, aga vot sulle lopsu. Tee või tina, palu või põlvili maas, tõmba kõht ka sisse, aga ikka see saadanas mulle selga ei läinud. St ta tegelikult läks, aga lukk külje pealt kinni ei läinud. Mitte isegi nii, et noh veits jääb puudu, vaid konkreetselt ikka nii, et sa saad kohe aru, et sul, paksul, pole mingit asja seda kleiti endale selga vägistada. Vot temast saigi mul selline kleit, et ei raatsinud ära anda. Polnud ju teist iial kandnud ja lootus oli, et “äkki … Jätka kuidas ma comarketis liputamas käisin lugemist