AVALDAN ARVAMUST niisama juttu

kas ma elan õigesti?

27. november 2019

Getter Jaani leelotas kord, et me kõik jääme vanaks. See tegelikult ju tõele ei vasta, laulusõnad oleks pidanud olema näiteks “me kõik saame surma”, aga see oleks vist säärase nunnu neiu jaoks laulda natukene morbiidne. Ma ise olen viimasel ajal just sinna… morbiidsuse poole kalduv. Mitte nagu halvas mõttes, aga esiteks lugesin ma Elisa e-raamatus uuesti läbi Jane Paberiti #ükskilihaseiliigu raamatu. Ma olin enne ta blogi lugenud ka, seega ei olnud raamat midagi uut, aga sellegipoolest pani mõtlema, et kui hull see on, et elad oma elu, rahulikult, nii nagu harjunud oled ja ühel hetkel PÕMM, oled haige. Ja veel sellise haigusega, mille käest pääsu ei ole. Eks see ole ju igaühele teada, et me kõik saame surma mingi moment, aga eks see tundub selline utoopile ja mega kaugel olev asi, mille üle veel absoluutselt mõtlema ei pea. Aga mis siis, kui pead? Nagu näiteks Janel oli: nii humoorikas, positiivne, aga sellegipoolest liipas ta aeglaselt jubeda surma poole. Mul on hea meel, et ta sai oma elupäevad ise, siis kui soovis, lõpetada.

Veel olen ma hakanud ma ei tea miks, followima instas sellust naisterahvast Austraaliast nagu @hollywithMD, kellel on selline haigus nagu lihasdüstroofia. Ma selle kohta väga palju ei tea, aga nii palju kui ta instas enda haiguse olemust seletanud on, siis saan aru, et ta sai selle juba 11-aastaselt ja pmst terve ta elu on sümptomid vaikselt hullemaks läinud. Ta lihased närbuvad ja tal on mega suured nõrkushood, iiveldab, valutab jne. Oma instakonto tegigi ta selle pärast, et teised ka teaks, mida see haigus endast kujutab ja jagabki oma paremaid ja halvemaid hetki. Imearmas on see, et tal on peika, kes teda südamest armastab ja tema eest hoolitseb, seda on tõesti ilus näha. Ta ise kirjutas ka, et ta kunagi arvas, et ta ei leia iial armastust, sest ta on haige sant, aga näedsa, ta eluarmastus siiski kappas kohale nagu prints valgel hobusel. Nad kasvatavad oma kasse ja… No ma ei tea isegi miks ja kuidas ma ta leidsin, aga midagi temas on nii toorelt aus ja nii võimas, et iga kord, kui ma ta pilte näen, siis ma soovin talle südamest, et tal ehk täna parem oleks, või et täna oleks üks nendest headest päevadest. Kui tal kehvad perioodid on, siis ta alati rõhutab, et need, kellel on terved kehad, hinnake seda, viige see keha jalutama, hüpake üles-alla, kallistage oma lähedasi, keerutage lapsi või seiske peapeal. Sest iial ju tegelikult ei tea, millal seda enam teha ei saa.

Eile tuli müügile ka MTÜ Meeta esimene raamat “Me armastame elu! Lood metastaatilisest rinnavähist. Valust ja surmast. Armastusest ja rõõmust”. Miks ma üldse nii kurba raamatut lugema sattusin. Noh, Kaisa saatis mulle selle lugemiseks, et ehk mulle meeldib. Mulle meeldis küll, kui täitsa aus olla. Kuigi natukene kurb oli ka. Seda enam, et mul on peres nii paljud naised rinnavähki surnud ja tegelikult peaks ennast ikka tihemini kontrollima. Veidi lootust andis see, et nii paljud, kes seal raamatus haigestunud olid, olid hästi sportlikud ja tervislikud inimesed. Mulle veini kaanida meeldib ja suitsu olen ka elus palju teinud, ehk pääsen…

Idee autor, metastaseerunud rinnavähiga patsient ja MTÜ Meeta vedaja Kaisa Sein sõnul läheb raamatu tulu läheb heategevuseks. „Meil on kaks plaani – nii nagu haigetele lastele korraldatakse minu unistuste päevi, nii tahaks pakkuda ka metastaseerunud rinnavähiga naistele ja nende peredele unistuste päevi, mil nad saavad teha koos midagi sellist, milleks võib igapäevasest pere-eelarvest nappida, samas luua ühiseid mälestusi. Samuti tahame toetada lahkunute laste osalemist leinalaagris.“ Minu meelest ju imeline asi, milleks raha koguda. Nii keeruline võib ju elada nii, kui näiteks haiguse kaugele levimise tõttu enam tööl käia ei saa, üks sissetulek jääb puudu, päevades on ikka vaeva ja stressi ja kurnatust ja no ma ei tea, kas neil ka on, aga minul oleks küll konkreetselt hirm. Laste, raha, kaaslase, elu ja muu säärase üle. Et kui palju sul sellisel hetkel mõtteid ja võimalusigi on mingisugused ühiseid mälestusi looma minna?

Raamatut saab esialgu otse MTÜ Meeta kodulehe kaudu, raamatupoodidesse seda müügile ei tule. Huvilistel palume teha annetus MTÜ Meeta arvelduskontole EE597700771002998245 (sobilik summa on 15 eurot ühe raamatu eest) ja kirjutada aadressile raamat@meeta.ee. Rohkem infot tellimise kohta leiad SIIT!

Kõik need erinevad inimesed ja nende lood kokku on pannud mind mõtlema: kas ma elan õigesti? Üks osa minust mõtleb, et jah, ikka elan. Ma võiksin hommepäev ära surra (loodan, et ei sure ikka 😂) ja teile 100% väita, et mind on armastatud, ma olen armastanud, ma olen tunginud päris paljude ellu ja loodetavasti seda veidikene rõõmsamaks teinud mingitel hetkedel. Ma ei ole oma elus väga palju stressanud, vaid võtnud elu nii, nagu ta mulle tulnud on. Ja eks see eluke ole ka lahke olnud, ei saa salata. Olen muidugi saanud ka palju pragada nii netis, kui päriselus, et kuidas üks täiskasvanud inimene on nii pohhuist ja kuidas ma küll selline olen ja kuidas ma ikka suureks ei kasva ja kuidas kuidas kuidas. Aga vot, ma olen selline, nagu mul on mugav, et ma ise oleks õnnelik ja enamasti ma leian, et minu tegemised teisi niiväga ei puuduta, et ma neile oma olemusega kuidagi liiga teeks. Ja kui teen, siis tegelen, mis seal ikka. Elu ju nii käib. Vahepeal paned mööda, vabandad, elad edasi. Vahepeal panevad teised mööda, siis ma võitlen ja elan edasi.

Mul just sõbranna ükspäev ütles, et kui tal oleks kõik jamad mis mul (no kohtuvärgid ja muu säärane, et netis aina kritiseeritakse) et siis ta oleks ammus stressist rabanduse saanud. Ma olen nagu… a mis siis? Eks mul ole ka kehvemaid päevi, kus mul on tunne, et no ÜKS asi veel ja ma heegeldan endale ise poomisnööri, aga TEGELIKULT on ju kõik fine. Nagu kui ma mõtlen läbi kõik oma suurimad nn stressiallikad, siis mis traagilist juhtuda saab?

Kaotan selle linnukohtukeisi (homme tuleb vastus vist). No siis kaotan. Kaeban edasi. Viidan veel veits aega oma elust kohtus käimisega. Kaotan ekspressi asja? No siis kaotan. Kaeban edasi. Maksan. What ever, tuleb mis tuleb. Kõike annab orgunnida, kasvõi ma ei tea, järtsu maksta, elu läheb ikka edasi ja põdeda tasub minu meelest asjade üle, mis juba käes on. Mitte ette, sest ma ju ei tea mis tulevik toob. Ei ole mina mingi hiromant.

Vahepeal tundub mulle, et ühiskond ei soosi seda “hetkes elamist” mida soovitavad jälle kõik surijad (ehk siis ka meie kõik, hehe).  Näiteks ma ei viitsi koristada, aga ühiskond iniseb, et ikka NORMAALNE inimene elab korras kodus. No tule jumal appi, Kardo toas on 4 nädala jagu puhast pesu, ehk siis see tuba ongi üks suur puhta pesu hunni, kus sees sobrada. Positiivne elluvaatmine ütleb mulle, et tegelikult on tegu walk-in closetiga, mida ma alati tahtnud olen, seega miks viriseda. Eks ma ta kunagi ära koristan, aga nii kaua, kuni ma pean valima, kas mu sõbrad, lapsed, aeg Kardoga või kirjutamine. Siis sorri, puhas pesu ja korras kodu, sa ei võida mitte kunagi. Samas ma täna vist ikka natukene sobran seal ja teen mingigi otsa lahti, sest lapsed on lasteaias ja ehk leidub selline mõnus moment, et saaks ehk midagi seal tehtud. Ehk siis i’m fucked, kui homme suren, siis oma viimasel elupäeval lappasin ma puhast pesu kappidesse 😂🤷‍♀️ Aga õnneks ma suure tõenäosusega veel homme ei sure, seega on täitsa võimalik, et kui ma suren, siis olen ma oma viimasel päeval näiteks lapsi keerutanud, lasknud neil guaššidega elamise roosaks võõbata, plastiliinist tigusid meisterdanud, Kardoga mõnda komöödiat vaadanud, söönud midagi eriti head ja samal ajal elanud täiesti suures seapesas. Mis seal ikka.

Ärge siis teie ka selle stressamise ja detailide üle põdemisega liiale minge eks. Sest lõpuks on need asjad täiesti teisejärgulised ja mõttetud. Keskendugem põhilisele ja olulisele. Ja minu meelest see on parim kaitse üldise kurjuse eest ka, mis kahjuks inimeste seas on. Et tehke mis tahate, mind ei huvita, ma elan ikka oma imelist elu, bitches! Te inisege rahus omaette oma lugulaulusid edasi. Või hakake ka normaalseks inimeseks. Ei maksa ju elu nautima hakata siis, kui päriselt suremas olete.

mina ja mu õied/närvisöödikud/sidrinahad/põrssad ja muud loomad

Kas te elate õigesti?

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

19 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Birks 28. november 2019 at 23:50

    Ma olen suht alati olnud vist selline, et ma pole unistanud väga suurelt ehk et teiste sõnadega ma ei ole unistanud suurest majast, vingest autost, mingist glamuurist ja materialist, sest need ei anna mu õnnele midagi juurde. Seda teevad inimesed kes on minu ümber, minu pere ja minu sõbrad. Mulle on öeldud ka, et ma olen selline vähenõudlik inimene ja ma suht oskan olla õnnelik vähesega. Ja vahel kui ma kuulen mille üle inimesed halavad ja vinguvad(eriti mis puudutab materiaalsust) , siis ma mõtlen et issand jumal küll! Loomulikult ma ei räägi siin virelemisest, et peab nüüd säästma iga senti et umbes kuu lõpus ka süüa saab, selline reaalne vaesus ilma rahata on muidugi paha paha, aga just selline vaba ära elamine et ei pea senti saagima). Aga jah viimaste aasta jooksul olen ma kuidagi eriti hakanud just hindama neid kõige iseenesestmõistetavaid asju nagu tervis, et kui see on üldiselt okei mida see mul on ka,siis sellised väikesed asjad nagu reaalselt kõik need igapäevased mõnusad tegemised, kohvi joomine, dušši võtmine ja see et saab teha kõike ilma takistuseta. Nagu lihtsalt elada ja olla hetkes. Ja vahel ma vaatan ka mingeid eriti masekaid videosid youtubis, et siis hinnata seda mis mul on. toetav pere ja hea tervis.

  • Reply Aune 28. november 2019 at 09:29

    Just eile öösel lugesin Estonia uppumise kohta pikka , värvika loo. Üks hetk on pidu ja pillerkaar, tantsijad ja pillimehed..poole h möödudes olid sajad meist mere põhjas. A mis mul viga on…ei ole kõik nii nagu olen unistanud ja mille poole ma aastaid (omastarust) liikunud olen aga meeletult halvasti ka midagi pole, tervis korras nii mul kui lapsel, töökoht olemas, katus peakohal, toit laual. Kõige muu kallal tuleb teha vaimsel tasemel ennekõige ja siis ka füüsiliselt tööd 🙂

  • Reply Heidi 28. november 2019 at 08:52

    Ma ei ole varem Sinu postitusi lugenud – ainult “külajutte” kuulnud. Tegelikult oled Sa tore ja südamlik inimene, loetu oli ilus ja õige. Olen “mallukateemat” kuuldes alati mõelnud, et miks keegi tahab oma elu teiste ette laotada ja kuulata, mis keegi sellest arvata võtab. Ma ise nimelt ei armasta ka koristada, lubasin millalgi oma tolmurullidele suurest armastusest nimed panna. No peale mu lähedaste ei ole ma oma seisukohti siiski eriti kuulutanud, ma ei viitsi kuulata, mis keegi suvaline asjast arvab. Aga iga hetk, mis veedad lähedastega, hulgud metsas, rajad aeda, reisid – kaalub minu jaoks üles võitluse tolmuga :D Edu Sulle!

    • Reply Mallu 28. november 2019 at 11:01

      Tere tulemast, eks külasta jälle mu pühadeboksi :D

  • Reply G 28. november 2019 at 00:58

    Vahest tõesti teevad materiaalsed asjad nukraks, aga siis tõstan ka pea püsti, et raha tuleb ja läheb, aga vot tervis ja lähedased on olulised!

  • Reply Riina 27. november 2019 at 23:17

    Ükspäev just vaatasin oma puhta pesu hunnikut ja mõtlesin, et las ta rahus olla seal edasi. Ei sega see kedagi.
    See on ka mul selles igapäevaste toimetuste listis ikka väga lõpus.
    Tore äratundmine!

  • Reply F 27. november 2019 at 21:06

    Läks hinge see teema. Kindlasti toetan MTÜ-d Meeta .
    Ise elan ka kroonilise haigusega, on halvemaid ja paremaid päevi ja nendel halbadel on ikka raske elurõõmu ja lootust säilitada. Aga alati tuleb uus päev ja uued võimalused. Lihtsalt tuleb rohkem vaeva näha, et hädadest üle olla ja märgata positiivset.

  • Reply Liisu 27. november 2019 at 16:19

    Kuna olen üks neist “õnnelikest” kes ka põeb üht sorti lihasdüstroofiat mis viib mind vaikselt ja vaikselt liikumatuse suunas. Siis ma ka alati rõhutan kallid inimesed, kui te saate joosta, hüpata, trepist üles minna! siis tehke seda. Nautige neid tegevusi igat pisiasja mis võib tunduda nii tühine nagu kasvõi pluusi selga panek. Ma aegajalt ikka ka satun musta auku ja mõtlen, mida ma korda saatsin eelmises elus ja siis teisalt ma olen õnnelik, et mulle see “koorem” kanda on antud. :) Ma usun, et ma olen tänu sellele palju parem inimene. Ilma oma haiguseta oleksin kindlasti toorem kuju.
    Ja see on väga eluterve mõtlemine, et asju ei pea ette kartma. Kui need käes on siis vaatame edasi. Elu on siiani näidanud, et ega kõik mis ei tapa ikka teebki tugevamaks :D

  • Reply R. 27. november 2019 at 16:12

    Mul on nii palju mõtteid veel 🙂
    Olen minagi lugenud kommentaare, et sa peaks ikka päris tööd tegema jne. Aga miks need päris-töö-tegijad arvavad, et vohh nemad on õiged inimesed, neid võiks ju piitsutada, et hakka a la Sõõrumaaks, mis inimene sa oled, et lihtsalt palgatööd teed?!
    Inimesed elavadki erinevalt. Kes ei tahaks elust läbi minna nagu nuga sulavõist? 😁
    Vaatamata oma nii-ja-naa lapsepõlvele on elu mind täiskasvanuna üsna hellitanud ja mul on vedanud. Ja ma täitsa õigusega tunnen sellest rõõmu, miks seda endale keelata 🙂

  • Reply R. 27. november 2019 at 16:01

    Mulle nii meeldib selliseid elu üle mõtisklevaid postitusi lugeda, tunnen iseennast ära nendes. Minu meelest on sinu elamise viis äge! Ma ise olen ka selline, elu peab olema võimalikult mugavaks ja mõnusaks tehtud, et siis oleks aega lõbutseda ja elamist nautida.
    Ma ükskord lugesin Elisa reklaami valesti ja nüüd kordangi endale – elu on elamist väärt! Nii kaua, kui antakse, kavatsen sellest võtta kõik mis võimalik 😊

  • Reply Kristina 27. november 2019 at 14:58

    Aitäh, Mallu, et oled nii inimlik inimene ja kirjutad nii olulistel teemadel! Oskas hinnata olukordi nende eheduse ja siiruse mitte kunstikkuse ja näilisuse järgi, oskus võtta elu sellisena nagu ta parasjagu on ja vähem ennast teistega võrrelda mõeldes “miks mul seda ei ole” vaid muutes mõttemaailma ning suurendades tänutunnet nende momentide, hetkede ja väärtuste üle, mis olemas on – see kõik on kunst, mida igalühel meil oleks vaja õppida, saaks ühiskond ka parem ja solidaarsem.
    Palju rõõmu koju ja jõudu ning jaksu kohtus kemplemiseks!

    • Reply Mallu 27. november 2019 at 15:09

      Ah, muidugi mul on hetki, kus ma mõtlen ja jonnin, et miks mul seda ja teist pole. Oi jumal, kuidas ma tahaks ka ilusat tuttuut maja avarate akendega ja kõike seda pinteresti sitta 😂 aga siis ma mõtlen, et no mul on OMA KODU ja ta näeb päris kabe välja, et eks saab veel teda ajaga muuta nii ja naa suguseks. Et jah, ma hindan hetki, aga ma vahepeal ikka mõtlen, et mis VEEL võiks olla 🤷‍♀️🤷‍♀️

  • Reply Uja 27. november 2019 at 14:55

    Okey..just see juluski täna ära👍🏼

  • Reply Kaisa 27. november 2019 at 14:03

    Aitäh, et aitad meil teavitustööd teha (issand, kui ametlikult see kõlab). Elus tuleb rääkida ka päris asjadest, ei saa alati pead liiva alla peita ja vaadata ainult seda, mis meeldib. Paljud vähihaiged on rääkinud positiivsest, mida haigestumine nende elus on muutnud, nende mõttemaailmas, või milliseid inimesi nende teele toonud. Samas – hoolimata sellest kõigest postitiivsest, ma arvan, et keegi ei soovi kellelegi neid kannatusi ja raskusi, mis haigusega kaasnevad. Seda postitiivset saab võtta kui boonust, aga kindlasti mitte kui soovitust. Selline mõte tuli praegu.

    Kuigi metastaatilisele rinnavähile ei ole praegu ravi, heal juhul (oleneb metastaaside ehk siirete paiknemisest) võib haigus kulgeda aeglaselt, justkui kroonilise haigusena, suhtume me surma paratamatult teisiti. Me arvestame selle võimalusega rohkem, kui igaüks, kes võib ka sattuda mõnda õnnetusse (ptui ptui ptui) ja varakult elu kaotada. Elu muideks lõppebki surmaga, selles mõttes ei ole kellelgi pääsu. Lihtsalt – kes, millal ja kuidas… Tahtsin ütelda seda, et hoolimata enda suurtest valudest, mida hoian kontrolli all narkootiliste valuvaigistitega, ei alahinda ma sõbranna hambavalu vms. Tema valu on tema valu ning samuti väga tähtis. Temale on see tähtis. Ta hammas ei saa jäta valutamata või ta ei pea /saa seda valu kuidagi selle pärast alla suruda, et oi, mis mul viga, vaat mu sõbrannal on ju ravimatu vähk. Igaühel on oma rasked hetked ja neid ei saa pisendada. Lihtsalt võib-olla mõttetut virisemist võiks olla vähem kui lugeda teiste inimeste lugusid, mis on ikka tõelised väljapääsmatud jamad. Aga milles leiab ka päikeselisemat poolt.

    Jube segane jutt tuli, aga need on minu esmased emotsioonid. Ma lihtsalt soovin, et keegi ei kardaks seda raamatut nende pealtnäha süngete teemade pärast. See raamat on valus, jah. Aga ta on ka aus. Ja kui sellest valust mööda vaadata, siis targemaks saab ikka, kui muud ei saa.

  • Reply Lee 27. november 2019 at 13:48

    Eile mees just ütles, et kardab pensionipõlve.
    Väike tähelepanu: ka minu tutvusringkonnas on just tervislikud ja sportlikud vähki surnud.

  • Reply Triin 27. november 2019 at 13:34

    Aitähh Mariann, täpselt sellist postitust oligi mul just vaja .
    Siiani on elu suhteliselt rahulikus tempos kulgenud ja olen saanud oma rasedust nautida aga hiljuti sain seoses oma lähedasega ühe häiriva uudise, mis ei lase üldse hetkes elada. Aga pidevalt sellele probeemile mõeldes tegelikult midagi ju ei muutu ja hetkel ei saa ma mitte midagi selle parandamiseks ka teha.
    Ma loodan, et sul läheb nende kohtukeissidega ka leebelt :)

  • Reply kätlin 27. november 2019 at 13:03

    Vahel ikka mõtlen, et kuidas ma saaksin olla tänulik? Mida selleks teha? Kuidas seda väljendada? Vahel olen nii õnnelik ja rõõmus ning tänulik kõige eest, mis mul on, et tahaks kohe…..
    Kuna minu perekonnas on hetkel rasked ajad (tervisega), siis jääb tahes tahtmata kõrvu kõiksugu hirmsad lood rasketest haigustest. Ja vot sellistel hetkedel on tõesõna tänulik, et olen terve inimene (ma loodan!), et mu lapsed on terved. Üsna noorelt sain aru, et kõige tähtsam siin ilmas on see, et me oleksime terved. Ülejäänu (no osaliselt ikka tervise osas ka) on meie enda teha – kui õnnelikud, rikkad, ilusad, rõõmsad me oleme. Aga vot tervist me osta ei saa.
    Lugesin ka Jane raamatut ja no südames oli selline äng sees… Aga siis mõtlesin, et näe, temal ei olnud tõesti mingisugustki võimalust ravida ennast. Aga teiste haiguste puhul on vähemalt mingisugunegi võimalus. Kas ja kui palju ravimid aitavad, aga vähemalt on lootust.
    Me kõik võiksime koguda ilusaid mälestusi ja hetki oma kallite inimeste seltsis, ka siis, kui kõik on hästi, eks :)

  • Reply Geidi 27. november 2019 at 13:00

    Ma ikka aegajalt avastan end mõttelt “Kas see ongi täiskasvanute elu ja kas ma just nii tahtsin”. Nendin siis abikaasale, et mul on rohkemgi veel mida ma kunagi tahtnud/unistanud olen. Ma olen jätnud enda ümber inimesed kes päriselt ka hoolivad ja armastavad, mul on super pere ja nii ongi. Elu on ilus. Ikka on meil koos unistusi. Surra ma ka veel ei plaani siiski :D Eks kõigil on kunagi selleks aeg, midagi suurt pooleli ei jääks aga näkää mul on liiga chill elu.
    PS! Mu ema on üks neist kellele Kingitud Elu on kinkinudki elu. 8 aastat vähiravi, mõned aastad aheldatud voodisse, kiirabi käis iga mõne tunni tagant valuvaigistavaid süste tegemas, sest ravi kõrvalmõjud oli väljakannatamatud, rääkimata sellest, et ta polnud võimeline iseseisvalt liikuma. Aga tänaseks on ta 3 aastat vähivaba. Väidab küll, et kunagi enam sellist asja läbi ei teeks ja hoopis loobuks aga seda ma ei usu, me kõik tahame elada. Ema ehitab oma elu taas üles, käib tööl, klaarib vanu asju ja hoiab väga oma pere – lapsi ja lapselapsi. Juukseid tal pole tänaseni aga nagu ta ise muigab “Need on ju vaid juuksed, ma ELAN” Ja see ongi peamine – ELADA. Õppida oma vigadest ja elada, sest elu on ju ilus.

    • Reply R. 27. november 2019 at 16:25

      See teema tõesti mõjus mulle, juba kolmas kommentaar 🙂
      Ma ei oska oma mõtet kuidagi kirja panna.. mul on diagnoositud ärevushäired ja ma jäängi ravimeid kasutama. Aga ma olen õppinud sellega elama ja mul on sellele vaatamata täitsa hea elukvaliteet ja ma naudin oma elu 😊