Ma ei ole kindel, kuidas ma täpsemalt seda küsimust sõnastama peaksin, aga küsimus ise on selline, et kas keegi juhtumisi teab kedagi, kellel oleks Nõmme kandis üürida kolmetoalist korterit? Soovitatavalt möbleeritud? Soovitatavalt mitte urgast? Soovitatavalt sellist, kuhu oleks koduloom ja lapsed lubatud? Ma täna lähen ühte vaatama, aga ega kõiki mune ühte korvi ka panna saa, selle pärast mõtlesin, et küsin teie käest kah.
Nüüd ma peaksin ilmselt seletama, et miks ma korterit otsin, aga see põhjus on vist üsna loogiline, et noh, me siin otsustasime Kardoga moekad olla ja selle 2020 lahutamise trendiga kaasa minna.
Te ilmselt nüüd loodate lugeda siit mingisugust dramaatilist lugu, kuidas selline hirmus asi juhtuda sai, aga tegelikult ei ole siin suurt mitte midagi. Me tegelesime kahjuks lihtsalt liiga piki aastaid mitte tülitsemisega, millest ma siin blogiski suure suuga rääkinud olen, aga ma ei saanud ise aru, et mitte tülitsemine tuleb lihtsalt meievaheliste teemade ignoreerimisest ja probleemide vältimisest. Ja nii juhtuski, et enne kui ma isegi aru sain, olid aastad möödas ja kõik need tunded hakkasid mul juba viiel erineval moel üle ääre ajama, nagu te ilmselt viimasel ajal siin blogist näinud ka olete. Ma käisin teraapias, sain oma üli paljudele küsimustele vastused ja nii see otsus sündis. (Kardo kõrvalt kommenteerib, et ma pean rõhutama, et see oli MINU otsus, et okei okei, ma rõhutan siis, et te teaksite, siis see tõepoolest oli minu otsus).
Ma ei oskagi pikemalt enam midagi öelda, see on kõik kurb värk, aga me oleme asjad selgeks rääkinud ja mõelnud, kuidas me sellega edasi tegeleme ja mis moodi lapsi omavahel võrdselt jagame ja kõik on olnud hästi rahumeelne ja sõbralik. Me isegi viskasime siin nalja too õhtu, kui me lahutusplaanidest rääkisime ja siiani tundub kõik väga kenasti minevat. Ainuke miinus on see, et mul hakkab silmadest lahinal vett jooksma, kui ma sellest räägin, või sellest kirjutan, ups. Aga muidu sees pool on nagu fine ja meil on omavahel kõik hästi. Lastel on kõik hästi ja värki. Muidugi see otsus ei tulnud üldse kergelt, sest mu peas oli sada “mis siis kui’d”, aga see hetk kui ma need enda jaoks lahti harutasin, sai kõik palju selgemaks.
Et jah, sellised uudised siis siia septembrisse. Ma usun, et teil raudselt palju asju küsida ja ma luban, et nii palju kui ma oskan vastata, siis ma vastan ka, aga mul on siin vahepeal muid postitusi ja tegemata tööasju ka vaja teha, sest noh, mul on arusaadavatel põhjusel jube raske oma asjadega järje peal olla. Mul on lihtsalt lootus, et ma varsti saan kuidagi rahulikumalt hingata ja kuidagi … oma asja edasi teha? Või ausalt öeldes, ma ei tea ise ka, mida ma tunnen. Ühest küljest nagu kurbust, teisalt sellist veits põnevust, et noh, mis nüüd saama hakkab. (Mitte meeste suhtes tho. Ma ütlen ausalt ära, et sõbranna näitas mulle eile oma Tinderist vallaliste meeste pilte ja ütleme nii, et kui ma isegi korraks ära unustaks, et ma olen SEE MALLUKAS ja kolme lapse ema, siis issand jumal, kas vallaliste meeste saak ongi nii nadi v? Keegi enne lahku minekut ei tahtnud mulle öelda v??)
Ma ei oska muud midagi öelda, et tsau siis. Olge minuga hellad pliis, ma niigi reaalselt ei taha teada, mis nüüd saab, kui ma selle postituse üles panen (Jällegi Kardo kommentaar, et ta loodab instasse 10K followeri saada, et jah, olge inimesed siis :D).
Ok, nüüd see kõlab nagu see kogu post oleks alatu vale, et Kardole instafänne saada, aga ma luban, et päriselt ei ole, haha. V no ta tahab küll instafänne, aga me also läksime lahku ka.
Võeh, okei, ma lõpetan oma elu kõike awkwardima blogipostituse maailmas ja lähen panen ennast nüüd valmis, et korterit vaatama minnes võimalikult adekvaatne ja usaldusväärne naisterahvas tunduda.
Wish me luck!
237 kommentaari
https://mallukas.com/2017/10/16/lahus/
Kui meil 10a abielus sai oldud, siis oli sama seis.Istusime teine teise laua otsa ja panime oaberile,mis teise tegemistes närvidele käib.Kuna tahtsime koos edasi minna siis üritame siiani neid asju vältida.Kuigi jah nüüd juba 38a,ega eriti mäletagi mis oli,ju siis harjumused muutunud.
Räägid, et oled siiani probleeme ignoreerinud ja mitte tülitsemisega tegelenud. Äkki oleks tark tegu enne lahutamist ka probleemide lahendamise ja tülitsemisega veidi tegeleda? Could be fun!
Aga tegelikult, probleemide eest ära jalutamine tundub küll lihtsam, kuid need tulevad sinuga kaasa btw.
See Kardo on Sulle nii äge mees küll, et kui sa mõne probleemi sisu talle selgeks teed- et mida tema valesti või halvasti teeb, või mida muuta saab, ta lahendab su jaoks mõnegi ära ka (kuigi kahtlustan, et tema pole su probleemide allikas ega peasüüdlane).
Vastus kellegi, kes väidab, et SINA ise täpselt tead, mida tunned ja teed, siis julgen väita, et ega ikka ei tea küll. Enamus meist saavad wayyy pärast lahutust täpselt teada, millega hakkama said. Ja ainult sariabiellujatel-lahutajatel on ettekujutlus, mis järgneb. Kui teed esimest korda, siis reaalsus on märksa räigem, kui see õrn ettekujutlus praegu. Ja just seetõttu ma soovitakski kasvõi pisukese momendi võtta kaklemiseks-vaidlemiseks, probleemide lahendamiseks. Suure tõenäosusega pead seda üksi olles enivei tegema, sest tead mis – paljudes probleemides polegi kaaslane süüdi. Ja keegi ei keela neid ka täna, kohe, tema kõrval ka lahendada (“tasuta lapsehoidjagi” võtta selleks).
Jaksu!
Tead, mul võttis pisara silmanurka. Mitte see lahutuse asi, vaid see, et mul meenus enda lahutus ja kõikide ohkijate ja õpetajate manitsused ja siis nende sõkalde vahel üks tera, kes taipas küsida, et kuidas mul läheb. See inimene andis kuidagi lootust, et kuskil pasamere vahel on väike helgus, selgus ja toetus, ükskõik, mis ette võtan. Loodan, et ka sul on vähemalt üks inimene, kes jätab oma arvamuse enda teada ja on sinu jaoks ka päriselt olemas.
Erakordselt s**t aasta on see 2020. Ma reedel pean matma oma ema…lisaks ootamatud võlad + ema võlad ja pärandi asi.
Saaks see aasta ometi juba läbi!!!
https://www.facebook.com/loveflame8/videos/670410156906787/
Tere Mallu, kas sa õhtulehte loed, Kardo jutu järgi pole ta sind petnud!? Aga mina soovitan sul mõelda enne lahutamist.Aeg parandab haavad, jätab küll armid aga kui asi oli ammu siis pole mõtet nüüd tormata.Edu sulle.
kust sa üldse loed, et ta mind petunud oleks?
Mallu, räägi otse Õhtulehega, milleks Kardoga suhtlemisele aega raisata!?
Lasid mehel opi ära teha et enam lapsi ei saaks ja siis jätad maha .. on ikka mõistlik tegu.???
Like kommentaarile!
Mis te sisestate inimesele, et kle äkki ikka oli vale otsus ja rohtude laksu all tehtud…nagu wfk, idioodiks peate teda v? Arvate, et õhtul läks õnnelikuna magama ja hommikul ärgates otsustas igavusest lahutada!?
Usun, et see ikkagi pikalt kaalutud otsus. Äkki diagnoos just aitas lõpliku otsuse teha mis sees keerles enne juba.
Muidugi iga lahutus kurb ja raske aga miks peab suhe olema mingi jõhker pingutamine kui ei ole enam õnnelik selle inimesega? Väga okei on lahku minna sõpradena, mitte lasta asjal venida ja lõpuks nugade peal lõpetada.
Olen ka lahutatud ja see oli õudne kuid veel õudsem oli see kuidas sai n-ö aina uuesti üritatud enne lahutust jne. Aja raiskamine. Laste pärast koos olla on loll põhjus sest ega vanemad ju ei kao kuskile.
Lahkuminek on üks täiesti normaalne eluga kaasas käiv protsess ja seda enam kui see on kahe inimesevaheline kokkulepe ja rahulik protsess siis nii ongi. See on küll kurnav ja raske periood kuid edasi läheb kõik jälle kergemaks ja ju nii peabki olema.
jôudu ja jaksu muud ma ei soovi sul neud kysijaid ja pommitajaid tuhanseid ? sa oled tubli sa saad hakkama ???
Hea Mallu,
Tahan öelda, et mõelge enne hästi läbi. Võtke aega, kui vaja, siis palju. Kui vähegi annab parandada ja on tunne, et jätkub veel kasvõi natuke imetlust/austust teise poole suunas, siis ma väga soovitan – proovige parandada 🙂 ükskõik kui kaua see aega võtab.
Aga enne seda, olge pisut eemal ja puhake. Ja vaadake eemalt iseennast ja oma kooslust ja kõike seda, mis on olnud. Võib-olla peabki vahepeal proovima uut suhet, see on ka ok.
Ma olen ise teinud raske lahutuse läbi, lootes, et see viib mind paremasse kohta. Kindlasti paljuski see õnnestus, kuna meie puhul kahjuks ei jätkunud teise poole osas enam üldse imetlust/armastust või austust, või seda tunnet, et tahaks päästa ja jätkata. Kõik oli katki. Mõlemal peab olema tahe suhet päästa ja mõlemal peab olema sellest sarnane nägemus. See, mis juhtus pärast seda, kui olin öelnud, et tahan lahutada, oli väga ebameeldiv ja tema reaktsioon tõukas mind temast aina kaugemale. Kui ta oleks reageerinud teisiti ja valinud teise suuna meie suhte päästmiseks, siis oleksin tõenäoliselt ka mina tahtnud proovida päästa. Aga kahjuks/õnneks seda ei juhtunud, ta vaid süüdistas mind kõiges (ka väljamõeldud asjades) ja tegi end kõigi ees “ohvriks”. Manipuleeris aastaid, et ma muudaks oma meelt. Seda teeb ta mingil määral endiselt. Kuid tegin otsuse minna lahku, kuna meie suhe ei toetanud ei minu ega laste heaolu. Meil oli küll väga armas ja ilus kodu loodud ja pealtnäha justkui kõik toimis, aga minu õppetund – kedagi teist ei saa muuta, ainult iseennast saab. Olime koos elanud 9 aastat, millest 2 olime abielus. Minu kannatlikkus sai otsa ja vabastasin end tema eest vastutamast – see oli parim tunne! Ma ei olnud enam vastutav ega mõjutatud tema käitumise ega valikute eest. Kogu see raskus vajus minult maha. Olin ilma temata palju õnnelikum ja rahulikum inimene ja palju kergem oli olla (on siiani). Sain sellest hetkest alates elada “oma tões.”
Tahtsin säästa lapsi olukordade ja mälestuste eest, mida nad ei vaja oma ellu. See mul ka kindlasti õnnestus ja suudan neile üksinda (ja oma uue partneriga) pakkuda palju stabiilsemat ja rahulikumat kodu. Kuid uue suhte otsingud ja lastega kolimised (lapsed on kolinud nüüdseks koos minuga 3 korda, sh lasteaia-kooli vahetused) on olnud väga rasked. Olin pikka aega “lost”. Olin ka seetõttu oma tütarde jaoks mõnda aega “lost” (st automaatrežiimil, et endaga kuidagi vaimsel tasandil toime tulla) ja seda aega enam tagasi ei saa. On olnud väga raske teekond. Erinevus oli kindlasti selles, et minu endine abikaasa hakkas mind emotsionaalselt terroriseerima (mida ta teeb aeg-ajalt siiani, ehkki tal on uus suhe) ja üritas minult kõik “ära võtta”, mis tal finantsilises mõttes ka päris hästi õnnestus. Laste osas õnneks mitte, ehkki ta üritas ka seda.
Nüüd olen küll kindlasti paremas kohas (suhte mõttes), aga ilmnevad uued raskused, mida iial ei osanud ette näha. Näiteks kärgperenduses on samuti palju uusi probleemileveleid 🙂 Ja alguses olid muidugi ka rahalised probleemid, õnneks mu enda pere oli mulle toeks ja head inimesed minu ümber aitasid mind emotsionaalselt väga palju. Olin ise ka muidugi super tubli ja olen väga palju ise kasvanud ja arenenud. Saan rahaliselt nüüdseks väga hästi hakkama. Tunnen, et olen nii palju läbi teinud selle 6 aasta jooksul, nagu oleks need aastad korrutatud kahe või kolmega.
Loomulikult olen veendumusel (ja ka oma lapsepõlvest võtnud kaasa otsuse), et kui suhe enam ei toimi ja on vaid pinged, siis see ei ole kellelegi seal koosluses hea, sh lastele, kes on sellest eriti mõjutatud. Parem siis juba 2 õnnelikku vanemat.
Kuid, kui vähegi õnnestub päästa ja tunnete mõlemad, et tahate seda teha, siis kindlasti on see hea otsus. Lapsed on kindlasti oma kodus õnnelikumad.
Loodan, et teete õige valiku, mis iganes see on. Süda!
Väga kahju. Aga loodan, et Kardo on nii palju mees, et laseb 3 lapsel koos emaga senises kodus edasi elada ja otsib pigem ise üürikorteri.
see on tema maja, jumala ees
Vabandust, Katarina, aga miks peaks mees oma majast välja kolima? Üürika võtma?? Eriti, kui see polnud veel tema otsus lahku minna 😀 Väga huvitav, kuidas mõni naine meestesse suhtub.. et naised on justkui hädapätakad ja ise hakkama ei saa, et mees las kingib oma maja ära 😀
Väga kurb uudis.Olete ju idekas paar for real? Kui nii suur soov eraldi olla siis proovige tõesti ennem lihtsalt lahus elada,seda enam et lahutussoov on vaid ühepoolne.Ei tasu kohe asja ametlikuks ajada.Lapsed ju kannatavad ka.!!!
Võta lihtsalt aeg maha Mallu ja mõtle sügavalt järgi kas sa ikka tahad seda.
Kardo hea elu sai läbi??
ennem elas naise kulul,nüüd peab ise teenima hakkama
kurb et nii läks,aga ju siis elu soosis seda
Tead, ma ei soovita sulle praegu mitte midagi 🙂 Nii naljakas kui see ka ei kõla, aga tundub, et siin kommentaariumis neid “kõige targemaid” on nagunii juba nii palju, kes teavad, mida sa peaksid tegema, kuidas olema, mida tundma ja kuidas edasi minema.
Ma tahan öelda ainult, et ma USUN, et SINA TEAD, mida SINA SOOVID ja mis sinule parim on ja mina soovin Sulle, et kõik sinu soovid täituksid.
Lisaks kinnitan, et olen selle kõik läbi teinud (te olite nii nunnu paar, kes kunagi ei tülitsenud ja blää-blää, väkk-öäkk). See kõik võtab sitaks aega, aga lõpukson seda väärt. Kusjuures, erinevalt siin paljude kommenteerijate arvamusest, ka lapsed on seda väärt, et vanemad on õnnelikud 😉
Niiet, sa oled tubli. Sa oled imeline! Te olete kõik imelised! Ja see on teie imeline elu! 🙂
See oli nüüd eraldi kommentaar, mitte vastus kellelegi*.
..soovitan aeg maha võtta ja natuke eraldi elada. lahutada jõuab alati. ükski mees ei võta Sinu lapsi nii omaks, nagu oma isa. võibolla eraldi elades saad aru, et pole Kardol häda midagi. ka mul oli nooruses igasuguseid tuuli peas ja ka lahutus polnud kaugel, ehki mehega teised probleemid. õnneks võttis mees oma vigadest õppust, mina jäin ja nüüd on tal täita väga oluline vanaisa roll.
miks mingi mees peaks mu lapsi hakkama omaks võtma “nagu oma isa”, neil endiselt on oma isa jumala olemas 🙂
..taevale tänu jah..aga kui läheb elu nii, et Kardol uus perekond ja kohustused, siis paratamatul ei ole ta n.ö “iga kell” võtta..kui lapsed kõik koolis, trennides, ringides, siis on seda edasi-tagasi vedamist ja möllu kolme lapsega ikka väga palju..aga jah, no mis ma targutan, ise suur inimene juba:)
Ma ei ole tihti su blogi lugenud/ järjepidevalt jälginud aga I feel u. Olles ise 6 aastat pealtnäha ideaalses suhtes ( läksime samuti rahumeelselt lahku MINU algatusel). Tänaseks tunnen, et ta on siiski oluline inimene mu elus, st ma väärtustan teda jne aga ma reaalselt tunnen, et ilma selle otsuseta poleks ma täna nõnda palju kasvanud/ arenenud ( oma Mina leidnud vms). Kui sa tunned, et ta ei paku sulle seda mida sa otsid on täiesti okei.. inimesed kasvavadki ajas ja soovid/ vajadused muutuvad ( lel, ma kõlasin just nagu sooviksin sulle öelda, et “go nuts ja proovi mitut meest korraga”. ? Ma tegelikult päris nii ei mõelnud). Ma soovin sulle igatahes kõike paremat!
Keegi ei tea mis teistel kodus tegelikult toimub. Kuid tundusite selline vaba boheemlaslik perekond. Paratamatult hakkan ka mina paralleele tõmbama su hiljutise diagnoosi saamise ja ravimite võtmisega seoses. Neid kurbi mõtteid oled väljendanud peale seda avalikkusele rohkem.
Kuidas sa saad väita, et te Kardoga otsustasite lahku minna, kui seda otsustasid ju sina?
See võib olla reklaamitrikk aga kui ei ole, siis väga austan su julgust ja ausust. Eriti kuna kogu teie elu on nii suure tähelepanu all, seda julgem sinust, et söendad tunnistada, kui pealtnäha roosamanna seda tegelikult ei ole. Tahaks endast ka seda vaprust leida…
Ja mis lapsi puudutab, siis lapsed vajavad õnnelikke vanemaid, mitte nui neljaks koos püsivaid vanemaid.
Kirjutasin enne aga see kommentaar ei pääsenud avalikuks, ja kindlasti on sul absoluutne õigus mitte lasta siia neid ütlused mis sulle ei meeldi, see selleks.
AGA üht asja ütlen küll: kuskil varasemas tekstis oli vihje Concerta ravimile. Muide, see ravim võib vahel/mõnel inimesel ATH jms puhul määratuna tekitada kõrvaltoimena hoopis raske depressiooni, kuni suitsiidimõteteni . Sel juhul peab adekvaatne terapeut oskama seda märgata ja ravimit vahetama.
P. S. Seda kommentaari pole tõesti vaja avaldada, see on lihtsalt teadmiseks sinule.
Jaksu ja kõike head!
Kuhu vana kodu jääb.
Kas sa seal ja elada ka Kardo üürikasse. Ladsel on parem vb?
Mul on kahju, et nii läks!
Olen oma mehega/laste isaga ka paar korda “lõplikult” laiali läinud, elanud paar aastat lahus oma elu, jaganud sõbralikult lapsi. Nüüd elame jälle koos ja liigume ühiste eesmärkide poole ?? Õnnelikumad, kui ei kunagi varem. Seda poleks ilma lahusolekuta juhtunud.
Kui oma elueesmärkide poole püüeldes, peab kumbki partneritest tegema ebamõistlike ohverdusi, siis tasub kaaluda eraldi edasi püüdlemist 😉
Ma ei soovita kohe lahku minna. Proovige nõustamist ja igasugu harjutusi, mis aitaks ühist tulevikku helgena näha jne.
Soovin Teile parimat!
Kulla Mallu! Ära torma, lase see lahutamisekihu natuke settib ja hakkad nägema asja teisest küljest. Kui vaja, siis riielge/kakelge õhk klaariks. Elage eraldi aga ära torma lahutama, sest see samm on tagasipöördumatu. Kunagi aastaid tagasi oli mul sama seis(abielu selleks ajaks 12a) ja kolisin oma lastega mehe juurest ära. Nii vaatasime mõlemad ringi ja leidsime ka uue suhte aga ometi viis paari aastane lahusolek meid uuesti kokku ja nüüd oleme kokku 36 aastat ametlikult abielus(sellest paar aastat pausi). Mu mees armastab mind ja kõik erimeelsused lahendame kohe, et ei tekiks käärimist hinges. Võta palun endale aega. Pole olemas lahendamatuid asju.
Uh, lahku minekud on nii valusad, eriti abielust minu arust. Täiega jõudu ja jaksu. Esimene aasta on mu arust kõige hullem, isegi kui tuleb otsus mõlemalt poolelt ühiselt.
Naljakas kuidas inimesed sel hetkel kõik nõu hakkavad andma, noh samas kommenteerida võivad kõik, aga mõtlen isegi lähedased inimesed. Kõik on jube targad, aga see on sinu kogemus ja asi mis pead läbi elama 🙂
Ole tubli!! Kallid!
Teise inimese sisse ei näe ning kirjutan vaid blogipostituste ja vlogide põhjal. Liimist lahti oled sa olnud juba üsna mõnda aega. Eks asjadest, mis meie sees toimuvad ongi keerulised ja veel keerulisem neid teistele seletada, kui isegi ei saa aru. Olen olnud taolises virrvarris, kus kõik peaks nagu ju hästi olema, kuid miski rõhub ja üldse ei saa aru milleks see kõik. Miski ei paku huvi, midagi ei ole hästi, kõik rõhub ja maailm tundub värvitu. Õnneks on minuga vaid nii olnud paar päeva. Aga siis hakkab endal juba halb ning mõtlen läbi miks ma nii tunnen ja mis tegelikult seda olukorda põhjustab. Vahel saan vastuse, vahel mitte.
Tundub, et su otsus on tulnud rutakalt (kuigi jälle ma ju ei tea, võib olla oled juba kevadest saati “liimist lahti” või veel kauemgi). See, mis su peas ja elus hetkel toimub vajab aega, et nii elumuutvaid otsuseid vastu võtta. Kiiret pole mitte kuhugi. Rutakalt vastuvõetud otsused võivad veel tugevama hoobi anda sinna, kust seda kõige vähem ootad. See, et uue kodu leiad – ei lahenda probleeme. Antud hetkel tekivad neid just juurde. Üleüldine elukorraldus (mis võib küll uus ja huvitav tunduda), laste heaolu, lasteaiaelu, külmetushaigused, sinu töö, igapäevaelu…
Mõelge, käige teraapiates, vajadusel psühholoogi juures, arutlege omavahel. Armastus ei saa lihtsalt otsa. Nagu ma aru saan, siis üksteisest hoolite ning peate lugu siiani ning ehk võib öelda, et ka armastus on olemas. Miks mitte natuke vaeva näha ja mitte püssi kohe põõsasse visata? Nagu ma ütlesin lahkuminek ei ole teie probleemide lahendus…
Huhhh..minul on ka raskeid aegu olnud ning vahel mõtlen, et pm olen üksikema. Meest enamuse ajast ju kodus pole (Kalevipoeg) ja kõigega pean praktiliselt ise hakkama saama. Milleks mulle siis teda üldse vaja on? Lapsi kasvatan mina, kooli-lasteaeda viin mina, kodu eest hoolitsen mina – kõike teen mina! AGA, miks ma sellesse inimesse armusin? Miks ma temaga lapsi saada soovisin? Mis olid need omadused, miks ma temasse armusin? Mis mulle tema juures meeldib? MEIL on lapsed ning minu omad on nii issikad, et ma ei suudaks neile teha seda, et te issit ei näe ka siis, kui ta üle pika aja taas koju tuleb. Nad näevad isa küll harva (video vahendusel iga päev), kuid see, kuidas nad teda hoiavad, armastavad…
Ma ei ütle, et ma elu lõpuni just temaga koos olen, aga ma püüan vähemalt teha kõike, et me koos püsiksime ja see ka toimiks.
Olge tublid! Te kõik!
Ei usu….lihtsalt mingi trikk see lugu….
Tegelt see ei ole normaalne, kuidas siin kommentaariumis võõrad inimesed loevad sõnu peale, et proovige ikka veel, katsetage paariteraapiat, tehke seda ja teist… Ning see kriitika et Malluka jutt on justkui tühi. Wtf? Inimene läks just lahku. Ilmselgelt on ta seest tühi.
Sees keevad nii paljud vastuolulised tunded ja emotsioonid ja miks ta peakski kõiki nüansse siin jagama? Saan aru, et väga avalik lahkuminek, aga las talle jääb mingisugune privaatsus ja õigus asju läbi seedida.
See on masendav kui kergelt inimesed lahutavad. Mul oli üks kooselu sellise lahkuläinud naisega , kelle last ma pidin kasvatama (endal lapsi ei olnud). See on väga skisofreeniline olukord kõigi asjaosaliste jaoks. Selline tunne oli, et ma võtsin kellegi teise valesti elatud elu enda kanda. Alati oli tunne, et see kõik on VALE ja POOLIK. Ma vihkasin seda kooselu lõpuks täiega. Lahutada tasub siis kui enam muud väljapääsu ei ole. Mehena vaadates on kõik kohtingusaidid selliseid naisi täis, kes on mingi jobuga lapse saanud ja ootavad, et sa neid päästaksid. Lõpuks ongi terve ühiskond hinges katki ja mõtlevad, mis küll valesti läks. Pere tuleb ikka hoida, isegi kui väga raske on. Ehk siis kunagi hoiab pere ka sind.
Õige jutt.
Sa, Aleks, tundud ikka eriti nõme inimene olevat.
Lahutage kõikk naised ja elage surmani yksinda siis ei keera te teiste närve läbi. Ärge ptsige uut meest vaid Elage yksi.
ma pidin suisa kalendrisse vaatama, et ega aprill ei ole või midagi 🙁
Ära tee seda!
“When a flower doesn´t bloom, you fix the environment in which it grows, not the flower.”
Vaatan neid kommentaare siin ja, no ma ei tea. Ei loe ma küll kusagilt välja, et see otsus üleöö sündis, et peaks veel proovima, üritama ja pereteraapiasse minema. Kui kaks inimest otsustavad ühisele kooselule lõpu teha siis ei ole seal tegemist üksteise mittemõistmisega. See on see koht, kus üksteist päriselt mõistma hakatakse.
No good marriage has ever ended in divorce, or what?
Omal on varsti aastake lahkuminekust möödas. Väga pikk suhe ja hea mees, lihtsalt mitte mulle.
Viimased aastad me lihtsalt kulgesime läbi elu, elasime koos aga kumbki oma elusid. Ei tülitsenud ja hoidsime oma mõtted/pahameele omale. See sõi mu seesmiselt nii ära et kui arvasin, et nüüd on rock bottom, siis tegelikult ei olnud. Paar korrust kannatas veel minna ja ikka mõtlesin, et küll saab hakkama. Ei saanud, reaalselt eluisu kadus ära ja siis sain aru, et on viimane aeg asi ära lõpetada. Mõni asi ei vaja parandamist.
Oli raske ja oli kurb. Sellest rääkimine oli raske, pakkimine ja minek oli raske, Ja üksi olek oli nii paganama raske. Veel tänagi leian end temale mõtlemast ja võin lahinal nutta, sest mul on lihtsalt nii kahju. Konkreetselt leinan, aga samal ajal tunnen, et otsus oli ainuõige.
Kus ma sellega jõuda tahtsin, et ära sa Mallukas nutmist ja oma tundeid pelga. Nutad täna, nutad homme. Nutad pakkides, kolides, uues kohas elades ja ilmselt igal hetkel kui mõtled kõigele positiivsele ja armsale, mida Kardo ja teie ühine elu sulle pakkus. See on normaalne, seda enam, et suudate selle sujuvalt ja somewhat üksmeelselt lõpetada.
Sa ju ei lõpeta inimest armastamast, teie ühised mälestused jäävad ja teie lapsed jäävad teid elu lõpuni siduma.
Hoia lähedased ligi, räägi oma tunnetest ja mõtetest. You grow through what you go through.
Pea püsti, lill!
https://mallukas.com/2020/06/30/abielu-oleme-igavesti-koos/
Sa oleksid siin nagu ette tundunud, mis tulemas on. 🙁
Hei. Unpopular opinion aga lahutus tundub õige otsus olevat. Sa ei olnud enam ammu õnnelik. Nüüd on aeg õppida ennast uuesti tundma. On lapsi, kelle vanemad ongi kokku jäänud vaid laste pärast ja nad on suureks saades öelnud, et oleks eelistanud pigem lahus olevaid vanemaid kui kogeda seda pidevat teineteisega rahulolematust, mis isa ja ema vahel oli. Pealegi..Kardo ei kao ju laste elust ära, eeldan. Saate kuidagi asja toimima. Ise mul kogemused puuduvad selles valdkonnas ja ajan täiega häma aga tahtsin öelda, et soovin edu teile.
Tere Mallukas! Olen sinu vaikne austaja pikemalt olnud. Väga, väga kurb, et tahate lahku minna. Te olete nii,nii äge perekond.
Mina ei taha õpetada aga soovitan ka võtta nt. aastake paus, elage eraldi, minge teraapia ja proovige see armastus űles leida mis teid kokku tõi. Kui siis ikka tunned sama, siis lahutad. Räägin enda loo. Elasin eksabikaasaga koos 13.aastat, meil koos kaks last. Tűűpilised pereprobleemid (mees ei aidanud, ei kuulanud, mina ei osanud suhelda või leida teed end kuulama panna).
Kui kakskorda palusin ja keegi appi ei tulnud,siis tegin ise ära kuni mind täiesti tűhjaks tõmmatud. Pluss häiris mehe napsutamine mind ja liigne armukadedus.
Lõpuks peale 13.aastat päevapealt oli mul kriips peal. Peale mitmeid aastaid minu juttu, mida mees ei kuulanud, tegigi mees näo, et mis juhtus, mis minul viga hakkas. Mina olin kindel lahutama ja ei võtnud mingit teraapia võimalustki kuulda, olin 100% otsustanud. Mees sai shoki ja terroriseeris veel mitu aastat ja tõukas mind endast sellega veel rohkem eemale.
Nűűdseks olen lahus olnud 6 aastat ja kõik ammu maha rahunenud. Aga hiljem suhet tagasi vaadates olime noored, lapsed väiksed ja lihtsalt ei osanud suhet toimima panna. Kui ma saaks uuesti selles olukorras olla siis siiski ma võtaks teraapia ja prooviks.
Kui siis ka kõik, siis oleks vähemasti űritanud.
Loomulikult võid leida selle õige inimese ka hiljem enda kõrvale aga on siiski vaja taas sobituma hakata, kogu elu looma hakata ja probleeme peab õppima lahendama samamoodi. Tulevad uued ja teistsugused probleemid.
Arvan kergem on olla inimesega kellega kokku hakkasid, sobitusid ja lapsed ka juba, kogu elu rajatud juba…. Mõtle päevale kui armusid temasse!
Arvan proovi, aega sul on!!!
Esiteks: psüühikat mõjutava tablettravi aeg ei ole õige hetk teha pöördelise otsuseid mis mõjutavad kogu su pere elu. Tablettravi jooksul jõuab meeleolu veel 100x kõikuda ju.
Teiseks: tegite lapsed, nüüd võtke vastutus. Vanemate lahutus mõjutab Alati laste psüühikat, mõttemaailma ja kahjuks kandub see edasi ka su laste käitumismustrisse tulevikus ja mõjutab nende valikuid suhete loomisel. Nii on. Kui sul on lapsed, ja kui laste isal on seni olnud oluline roll nende igapäevaelus, siis tuleb kuni laste ca 16-17 eluaastani mõlemal vanemal teha kõik, et pere püsiks koos. See ongi emaks ja isaks olemine.
Jah, omaenese vajaduste teadvustamine on tähtis. Kuid muutuste tegemiseks ei pea peret lõhkuma. Lahutus stiilis,, ma ei taha enam,, on lumehelbekeselik käitumine, oma mina seadmine Ette poole oma lastest.
Kui on vaja radikaalset muutust, siis soovitaks kolida teise elukohta. Ei pea olema kinni ühes majas.
Ja kindlasti soovitaks teile mõlemale leida mingi töövariant väljaspool kodu. 24h ninapidi koos aastate kaupa ajab igaühel närvid krussi.
Ennegi on lahku mindud, sest teine pool oli ” liiga hea”, “igav hakkas”. Kolme lapse järjest sünnitamine on midagi su peas segi keeranud, pinged, emotsioonid, tujud- need on need, mis käesolevat rasket otsust on mõjutanud.
Ühinen kõigi eelkirjutatutega, kes soovitasid mitte kohe lahku minna, vaid mõnda aega lahus elada ja tunnetada, mis siis teie mõlema eludes ja tunnetes toimub. Üksi kolme nii väikese lapsega hakkama saamine ei ole naljaasi- jah, te lubate mõlemad panustada laste kasvatamisse, aga see pole see, kui partner on kohe varnast võtta raskematel hetkedel. Vat alles siis hakkavad sul “lained üle pea lööma”, mis, võrreldes praeguste põhjustega, mis ajendavad sind lahutama, pole naljaaasi.
Minu soovitus, elage mõni aeg eraldi, ärge tehke veel lõplikke otsuseid, mida hiljem tagasi pöörata on raske, kui mitte võimatu. Kui oled partnerile sellise”äralõikava otsusega” haiget teinud, ei ole ta enam see armas ja tore, kes su kõrval seni on olnud. Midagi on pöördumatult rikutud.
Lase ajal kulgeda ja mõtle siis veel! Rahulikku meelt sulle!
Kaua aega antakse, kui uuesti kokku, sest Me ikka ei saa teineteiseta!!
Hea trikk samas, kus sissetulek sõltub reaalselt blogi külastatavusest ja klikkidest. Kokku-lahku-kokku ja klikke ja $$ tuleb 😉
Mallukas broke the internet
jess, mallukas on vaba
Kui lahku viivad probleemid on muudetavad ja selgeks räägitavat, siis võtke aega, proovige eraldi, käige kohtamas ja proovige uuesti ning paremini. Sest lahutus ise õnne ei too ning uus toob uued probleemid ja polegi nii mõistev, armastav ja näiteks leplik…
Igaljuhul edu mõlemale ?
Elu on täis üllatusi. Kõik, mida sinu jälgijad näevad, ei ole kogu su elu. On midagi, mis jääb nö kaardinate taha.
Mida ma aga soovitan? Ma ei tea teie probleeme aga olle su jälgija sellest ajast, kui sa Mari ootasid, olen jäänud mõnele asjale mõtlema. Sa oled olnud nö kärsitu inimene ja pole ime, et teil jäid nö tülid tülitsemata, kuna alati on midagi paremat teha ja hea vana asi unustada. Ma olin ise kunagi selline inimene. Nüüd, kui sul on rohud peal, siis need muudavad ka su personaalsust. Öeldu, mis teised tahavad aga mul on kogemust adhd ja add inimestega. Nad on täitsa teised inimesed, kui kasutavad rohtusid või on rohtude vahetus. Ma ei tea, kui kaua sa oled olnud teraapias ja kas olete käinud koos. Meie peres nt oli samuti, et meil ei olnud mehega enam aega teineteisega rääkida. Mees oli alati tööl või siis oli lapsed. Ükskord ma lihtsalt nö plahvatasin ja ma nutsin u 2h. Ma tundsin, et ma enam ei suuda. Peale seda oleme võtnud mehega teineteisele aega ja rääkinud sellest, mis meid vaevab. Peab ütlema, et see tegi meid palju lähedasemaks. Me oleme küll kauem koos olnud. Lausa 16 aastat. Aga me olime isegi 16 aastased, kui hakkasime käima. Käisin samuti teraapias ja sain sealt tuge. Kuna mu mees saab mulle endiselt nö liblikad kõhtu, siis lahutus ei tulnud meie puhul isegi mõttesse. Meil oli rohkem see, et kuidas leida aega, kus saame teineteisega rääkida. Ja ei ole nii, et üks kuulab ja teine räägib, mis oli meil enne minu nutuhoogu. Nüüd on nii, et me konkreetselt vestleme. Ei ole sellist tunnet, etä räägi, mida tahad, kuna teisel läheb jutt ühest kõrvast sisse ja teisest välja.
Kirjutasid, et sind ajab nutma, kui mõtled, et kolid ära. Ma soovitaks nii, et jätate selle lahutuse hetkel katki aga kolid mõneks ajaks eemale. Saad mõelda ja vaadata, milline on elu ilma Kardota. Kas saad kindlust, et teie suhe ei toimi või siis leiate, et te ikka olete teineteisele loodud ja kolite tagasi kokku. On 50-50 olukord. Kardo on olnud väga kaua sul kodune ja teie elu ongi tiirelnud nö pere ümber. Mõlemad töötate kodus. Usun, et kui teil oleks päev teineteisest eemal, siis õhtul on hoopis teine tunne.
Aga mõtle sellele. Sa alles alustasid rohtude võtmisega ja see toob suuri muudatusi. Oled julge, et võtad selle sammu ette, kui oled alles alustanud ravi.
Ma ei saa aru nendest, kes üüdistavad sind selles, et Kardo käis lõikusel. Kardol on juba sinuga kolm nunnut last ja isegi, kui lahus elate, on tal endiselt kolm last. Kui palju peab siis ühel mehel lapsi olema? Mitu naist peab mehel elu jooksul olema ja siis iga naisega vähemalt 1 laps?
Aga jõudu ja jaksu teile mõlemale. See on suur muudatus. Alustasite kooselu siis, kui jäid Mari ootele ja olete pidanud nägema vaeva, et pere koos oleks. Nüüd siis uued kutsumused.
Ei ole suhteekspert, ei tea, milles siinkohal täpsemalt asi jne. Aga arvan, et selles on mingi oma väärtus kui suhet suudetakse hoida, kui rasked kohad elatakse koos üle ja töötatakse läbi. See on võimalus mõlemal kasvada inimestena, paarina, lapsevanematena… Lahku minna on mingis mõttes lihtne (sest seda saab ju alati), aga ühine kasvamine ja töö iseendaga kannavad mingit püsivamat väärtust. Tänapäeval (nagu ma oleks ise mingi vanake – ei ole, vaid paar aastat vanem kui Sina, Mallu) valivad inimesed lahutamise üsna kergekäeliselt, sellest ka kõik see statistika, eks. Aga mis siis edasi saab? Uued mehed, naised, suhted… Ainult et nüüd on midagi juba kadunud, osa Sinust on igaveseks Kardoga seotud – teie laste kaudu ja teie koos elatud aastate kaudu. See, mida üles ehitasite – sellest võiks ehk saada üks ilus hoone, lausa särav palee (kui nüüd nõnda ilukõneliseks minna, eks…) kui jätkaksite. Mis on selle kõrval lahutus – see on nagu ehituse pooleli jätmine – hoolega valitud kujundus ja iluasjad jäävad kõik lagunema ja kõdunema. Varemed. Nii-nii raske ja kurb. Lastele, teile endile. Mõelge veel, palun, mõelge veel…
See oli küll nagu pauk luuavarrest!
Tundub, et tänapäeval ei olegi enam võimalik eluaeg koos olla, nagu meie vanaemad-vanaisad. Lahutama jooksmise asemel soovitaksin mõnda aega niisama eraldi elada, äkki selgineb veel olukord.
Edu igal juhul! 🙁
Mallu,
Ma lihtsalt kallistan tugevalt (virtuaalset, aga mote loeb), see on vaga pika teekonna algus!
Siiralt soovin joudu!
See on nüüd niisugune uudis, et võtab põhja alt ära täitsa..
Kui teie lahku lähete, siis mis lootust on üleüldse kellelgi…
Täiesti masendav.
Mul on nii kahju, et nutt tuleb peale. Kui teie ei suuda koos olla, siis nii mõnelgi pole lootustki.
Mõelge ometi veel, lahutada võite hiljem kui olete mõnda aega eraldi proovinud. .. ei kujuta teid eraldi ja laste peale mõeldes…oehhh…
Nii lõputult kurb ??
Hellou göörl…how are you doing 😉
Mina ei ole mingi “soovitaja”. Otsuse teed sa ikka ise..aga mõtle kõik väga hästi läbi! Saan aru, et oled seda juba 100 korda siin lugenud!
Aga kas lahutus on ikka see, mida sa tõesti soovid? Äkki on see hoopis muu vajadus, olla natuke üksi, mõelda, tõmmata hinge nö. Meil kõigil on elus erinevaid perioode ja kui käimas on just mingi negatiivsem aeg, siis tähtsaid otsuseid selle ajal pigem ei langetata. Oota natuke, vaata, mis saab?! Arutle endamisi, mõtle. Paariteraapiad on väga edukad, äkki oleks seda mõtet proovida?..
Kui sa tunned, et tahad eraldi elada, mine, proovi, vaata, äkki tulevad uued mõtted pähe.
Lahutus on kuidagi nii lõplik ja viimane lahendus, et ma siiralt loodan, et sa oled selle otsuse väga hästi läbi mõlenud ja hiljem ei kahetse. Ja muidugu ei tohi unustada Kardot, tema sõna peaks ju ka midagi tähendama?
Aga soovin sulle südamest kõike head, kindlat meelt ja rahu :).
Olen elukaaslasele öelnud, et lahku läheme alles siis, kui paariteraapia ka enam meid ei päästa. Tahaksin sama ka sulle soovitada, aga samas saan ka aru, et praegu on need soovitused viimased asjad mida sa tahad. Tõenäoliselt ei meeldi sulle praegu absoluutselt, et kõik sulle kirjutavad ja ütlevad kuidas tegema peaksid ja see võib tekitada erilist vastumeelsust nende soovituste osas. Ütlen sulle lihtsalt, et pea vastu. Kindlasti oled sa need asjad läbi mõelnud ja oma otsuse teinud, aga siiski jäta endale veel veidi vabadust ringi mõelda, eriti kui see otsus on olnud sinu. Leia aega iseendale ja võib olla hakkad asju mõne aja pärast uues valguses nägema, vahet ei ole kas see viib teid kokku tagasi või mitte.
Ma saaks sellest lahkuminekust aru ainult siis, kui Kardo on Mallukale muutunud nii vastumeelseks ja mõttetuks igas olulises rollis ja kui esineb tunne, et sellise inimesega koos ta küll ülejäänud elu elada ei taha.
Hmmm… Kui see nüüd mingi halb turunduslik lähenemine ei ole, siis kurb..
Ma ei loe sinu blogi tihti, vahel arva satub, kui mingi teema kõnetab.
Veel vähem olen ma siia midagi kunagi kommenteerinud (ehk mitte kunagi), aga täna ei saa nagu ütlemata jätta.
Sinu postitused on alati emotsionaalsed. Põhjalikud. Kõik variandid on läbi kaalutud.. Arutlevad ja mõtisklevad..
Tänane postitus.. Tühi..
Täiesti emotsioonitu ja ausalt öeldes veider.
Võib-olla ei olegi tarvis alati iga pisiasja maailmaga jagada, aga kurb on ikka, kui oled päriselt nii otsustanud.
See on natuke sama uskumatu, kui kunagi Jennifer Aniston ja Brad Pitt lahku läksid..
Siis lõid endalgi tiinekana emotsioonid lakke.. Nagu wft..
Ja sinu tänane jutt.. no lihtsalt ei taha pähe mahtuda..
Kui nii, siis nii..
Loodan tegelikult jätkuvalt, et see on halb nali 🙁
Ei tunne sind ju isiklikult, aga oma olemusest oled blogijana üsna hästi aimu andnud.
Ma olengi suht tühi hetkel, kui aus olla
Jah.. eks soovitusi oled siia saanud juba parasjagu.. ja kui midagi üldse.. siis aeg annab mõista, mis ja kuidas edasi. Sa oled tugev naine ja saad kõigega hakkama.. ?
Äkki siis olekski parem aeg maha tõmmata, pane asjad kokku ja mine paariks nädalaks puhkama kuhugi spaasse ja jäta lapsed Kardoga. Leia end taas, tule tagasi ja vaata kuidas siis asja näed… isegi kui oled pikalt kaalunud siis vean kihla, et eemal olnud ei ole.
Löö end lille ja sära ☀️
Milline on sinujaoks täiuslik kooselu?
Milline on hea mees?
Kas Kardo vöib olla tegelikult ” liiga hea” ja oled harjumuses ise nõudmistega lati liiga kõrgele ajanud ja rohkem tahtma hakanud?
Kas keegi kunagi on täiuslik? Kas keegi võib olla parem?
Kas oled enne lahutust pidurit tõmmanud?
Mis endal valesti läks selles suhtes?
Kuidas armastada mitte täiuslikku inimest?
Kas suhetele lisa stressi on andnud ka ” corona aeg ” ?
Kas oled köikideöe küsimustele vastanud eneses?
Whattt ????
Miks mina nutan teie pärast?
Apppiii
Äkki ikka lähete pere või paariteraapiasse vms
Pliiis. Ärge veel lahutage, te olete ju kokku loodud? Ei? Minge ilma lasteta spaasse tehke räigelt kebo kaks päeva, äkki aitab? Ja minge deidile ja leidke üksteist veel!
Ma ei suuda uskuda. Ma muidugi ei tea mis teil seal toimub, aga ma nüüd hakkan muretsema, et miski pole igavene ja et kui teie lahku läksite, siis äkki mina ka tülitsen liiga vähe mehega. Kõik teemad muidugi lahkame kiirelt läbi, me kiirtülitsejad ?
Kui loomadega on korterileidmine pigem raskendatud vms, siis miks nad ei võiks Kardole jääda? Aiaga majas loomadel ikka parem elu.
Kardo ei taha neid suurt
Aga, Kardo üürib? Sest lapsed on ju nn oma kodus ikkagi?!
No niikaua kui ise leiad vot just selle uue kodu?
Ohh, kurb, kurb 🙁 soovitan ka enne lahutust lihtsalt eraldi elada , sest distantsilt on asjad , elud ja tunded hoopis teised . Jõudu ja tarkust Mallu.
Täiuslik paar tundusite olema. 🙁
Loodan, et see on mingi halb nali või et teie teed ühinevad varsti jällegi.
Äkki esimese asjana ei lahutaks, vaid elaks mõnda aega ns lahus?
Nömme kandis ei ole. Aga on Männi pargi kõrval Mustamäel 4-toaline 1. korrusel. Lapsed ja loomad lubatud. Ruumi kui palju. https://m.city24.ee/real-estate/3179902
Kuule muti, maga kaineks enne ja siis mõtle, kuidas kolm väikest inimest perest ilma jätta. Praegu räägib ainult see ravim, mida sa võtad.
Need inimesed, kes teevad ravimite võtmise üle nalja ja kasutavad seda halvustavas kontekstis, on ikka nii humoorikad, et anna olla.
Uuri natukene selle ravimi kohta, endalgi selline ehe näide tuua kus elukaaslane keeras ära seda tarbides. 🙂
sa vist ei tea ravimitest suur
vaesekene
Wtf Mallu. Rääkige siis nüüd asjad selgeks ja otsustage ümber! Tuleta meelde, miks üldse hakkasite sebima, seda esimest sädet ja minge võtke aeg maha kahekesti kusagil. See minu esialgne lihtsustatud emotsioon kogu selle uudise peale! Aga lihtsalt need asjad sageli toimivadki, you are what you think and you can always rethink!
Kurb…. ja ma leian, et liiga kiirelt otsustatud. Kas siis armastus sai otsa?
Kui lihtsalt asi selles, et probleeme ei ole või nendega ei ole tegeletud, siis nüüd tulebki need ette võtta.
Tean, mida räägin-olen oma mehega juba 15 aastat koos, neist abielus 13.. lahku läinud korra enne abiellumist ja paar korda lahutada ka tahtnud.
Ise leian, et sa oled praegu mingis madalseisus ja siis tundub, et elu peab muutma.. aga saab ka koos edasi minna
Kui on huvi, võid mulle kirjutada ?
Veits musta huumorit aga, kui tinderis on kehvad mehed, siis tiktokist mõne väljamaa strippari ikka leiad:D
Tegelt on mul väga kahju, et lahku lähete.
#meetthetigers
?
Päris paljud küsivad sult kommentaariumis et kas su otsus tuleneb ehk liialt nendest tablettidest mida sa sööma hakkasid?
Ja miks lapsed kardoga elama ei võiks jääda?
Mõnikord on lahkuminek vältimatu selleks, et hakata liikuma tegeliku iseenda poole. Kindlasti läheb kõik hästi! Õnne ja armastust kogu perele!
Stop saying Marriage is just a piece of paper. So is money, but you still get up everyday and work hard for it. Kirjutasin selle kunagi ühe su postituse alla, kuhu see sobis ja siis sa vastasid sellele umbes nii, et ei taha, ei viitsi pingutada, kui see peab raskelt tulema/olema vms. Aga tegelikult on selles ju tõde, et suhtes olles sa siiski pead pingutama ja vaeva nägema, kui tahad, et asjad toimiksid jne… mitte kohe kergelt käega lööma. Sulle on antud juba siin ja fb-s palju head nõu ja kindlasti kasutage neid. Ise olen sama meelt, et proovige kõike, võtke aega eraldi iseendale kui vaja, proovige, kuidas on elu eraldi, siis kindlasti pere/suhte teraapia ja andke endale võimalusi. Ja tõesti, kui nendest antud võimalustest tolku pole, siis alles tehke see lahku minemise otsus, mitte enne. Ja, kui kohe esimene võimalus n.ö luhta läheb vms, siis ärge andke alla, andke veel võimalusi ja proovige, ega siis kõik ei saagi kohe esimese korraga korda. Kui mõlemad olete ühte meelt, et jah, ka teine, kolmas, nelja võimalus, variant ei päästa ikkagi, alles siis tehke mis vaja teha on. Pingutage ja panustage mõlemad. Kõike head ja kindlat meelt ja usku, et kõik saab tegelikult paremaks ja ehk veel paremaks, kui ennem. 🙂
Kõik soovitavad/keelitavad/teavad ise paremini. Fuck that.
Stay strong, gurl!
Huvitav, Et inimesed ei oskka elada, kohe lahkku. 3 last ja lahkku haloooo noor daam. Mees oli liiga lammas vaata teisi mehi ja kahetsed veel.
Mis kuradi nõukaaegne arusaam see on, et laste pärast peab abiellu jääma, isegi kui lõpuks üksteist vihkate??? Debiilsus
MISASJA? D:
Miks?
See tundub nii uskumtu, sest max problemeid, mida sa siin seoses Kardoga jaganud oled, on… a’la ta oli liiga kaua kuskil vms. Ma isegi ei mäleta, mis täpselt. Mingit tühised asjad no. Ja oled alati rõhutanud, kuidas SUL temaga vedanud on ja kuidas nii ja naa ja.. Eks see arusaam ja teadmine on lugejatesse sügavalt juurdunud, mispärast suht kõik on vist šokis siin. Mina kaasa arvatud.
Võtab täitsa tummaks küll. Ja tõesti nagu ainult küsimused jäävad. Kui pikalt see eraldi minemise soov siis kestnud on? Kas see on tõesti midagi sellist, mida teisiti ära ei lahenda? Mikkss? Väga kahju igatahes 🙁
Miks sina pead kolima üldse sul oleks laste ja loomadega lihtsam sinna jääda kui tal kolida üksinda ära..
Sama mõte jah – kolm last, kass ja koer korteris vs teine üksinda majas?
Loen sinu blogi pikalt, Mari sünnist saati. Tihti näen meie vahel sarnasusi, aga olen ka kala tähtkujud ja mõtlesin ju sealt midagi.
Kommenteerinud olen ennegi. Kirjutanud 20 realise teksti. Lugenud läbi ja sama targalt ka kustutanud ?
Alles hiljuti kirjutasid ka, et kuidas saab keegi mitte millegiga lihtsalt nii närvi ajada.. Mõtlesin kohe enda suhte peale 3 aastat tagasi.. See oli kohutav. Mida iganes ta ei teinud, ma krigistasin hambaid ja nii närvi ajas. Tõusis diivanilt püsti, mõmises laule, oli kleepekas mu küljes, mängis oma arvutimänge, vahel lihtsalt istus või seisis valesti. Mida iganes ta ei teinud, ma ei suutnud temaga samas ruumis olla 😀
Mõtlesin ka kordi ja kordi, et inimene on mulle nii vastu. Ütlesin häirib see, häirib teine ja tema koguaeg ütles vastu, et see on ettekääne ja vabandus, et tegelikult näägutan lihtsalt. Ilmselgelt ajas see mind veel rohkem närvi. Ühel hetkel majanduslik seis halvenes ja mees pidi välismaale tööle minema. Jäime alguses kaugemaks, ei suhelnud väga ja ühel hetkel muutus kõik. Mõtlesingi, et ma proovin ignoreerida kõiki asju mis närvi ajavad ja proovin olla keegi teine. Üllatus oli suur, kui tundsin, et olin ise terve aeg negatiivsust enda ellu süstinud.
Enam ei käi närvidele, mida iganes ta ka ei teeks. Tagantjärgi tean, et olin ise vaimselt nii katki, et otsisin süüdlasi. Kes millega närvidele käis, armastan palju omaette aega, mida sain sel ajahetkel väga vähe.
Mehega koos olnud 11aastat ja kaks väikest last ka 🙂 mõnikord on ikka hea pea liiva alla peita, kui probleemid lahenevad ise ära…
Sulle aga vastupidavust, lõpuks lähevad asjad ikka nii, nagu minema peavad 🙂 mis iganes ka ei saaks
Kardo maja ju. Thats why.
Khmmm, see on Kardo maja, kus elab samal krundil ka Kardo ema.
Ja on täiesti loogiline, et kui Mallukas otsustab abielu lahutada, siis tema ka lahkub.
Lapsi kasvatatakse edaspidi võrdselt, nagu Mallukas ütles. Ja lahutamise soov tuli Mallukalt. Kummaline on automaatselt järeldada, et mees kadugu üksi minema. Kõik on individuaalne ja kokkulepete küsimus.
Miks üldse eeldada, et lapsed peavad kindlasti just ema juures elama ja isaga saavad kokku aint kord nädalas vms?
Kui te juba aastaid selle kõva mitte tülitsemisega tegelesite, siis lahkumineku asemel tülitsema ei taha hakata??
https://mallukas.com/2020/03/22/kusimus-ainult-naistele-mehed-arge-lugege-sina-ka-kardo/
Loe seda kahh
Jääb mulje, et asi on pulmakleidis. Kõik kes seda kannavad lahutavad. Kurb lugu aga kui nii vaja siis parem varem kui hiljem.
Soovitan lugeda HARVILLE HENDRIX, TEEKOND SOOVITUD ARMASTUSENI. Olenemata sellest mida edasi teed.
https://www.rahvaraamat.ee/p/teekond-soovitud-armastuseni/37326/et?isbn=9789949469444#!/activeTab=tab01
https://www.youtube.com/watch?v=FfbfHtoHqiE&ab_channel=TalksatGoogle
Kiidan ka seda raamatut, väga palju andis mõtteainet 🙂
Mis te majaga teete? Miks sina lastega korterisse kolid?
see on kardo maja 🙂
Kurb lugemine,ei oska midagi enam őelda.
Depressiooni puhul on arstid ja terapeutidel alati üks kindel reegel. Et sel ajal ei tehta suuri otsuseid. Suuri otsuseid tehakse siis, kui on juba paranemine käimas. See on kuldne reegel.
See on väga õige… Depressioon neelab, rohud teevad alguses tuimaks. Alles mõne kuu möödudes, saab hakata paranemisega tegelema, kui ajukeemia hakkab paika minema.
Soovin sulle jõudu, jaksu ja palju kannatust. Olen selle kõik läbi teinud paar aastat tagasi. Lastele oli see raske. Aitas see, et magasin nendega koos ühes voodis mitu kuud ja lihtsalt lohutasin neid, kui nutt peale tuli. Selgitasin pidevalt, miks oli vaja kolida ja et mõlemad vanemad armastavad neid sellest hoolimata. Mulle oli omaette kolimine suur kergendus, kuigi vahel tunnen puudust, et keegi mind hoiaks ja turvatunnet pakuks. Aga see kogemus on näidanud mulle, et ma olen tugev, saan hakkama ja ma olen viimase peal naine?
Ei! Ei! Ei! Sa kiirustad. Võib ju teha väikese pausi üksteisest, anda veidi hingamisruumi ja mõtlemisaega. Milleks kohe lahutada? Teie olete küll selline paar, kelle suhtes ma olin kindel, et vot nemad elavad küll surmani koos ja hakkavad sellised armsad armunud vanurikesed, kes Männikus oma kanderaamidega jalutamas käivad… Sul hetkel masendus/deprekas, aga Kardo käest ära küll lahti lase…
Plaanis kohe lahutada või elada eraldi ennem,vaadata mis saab?
Kui vanemad lahutavad siis on õiglane, et mõlemad vanemad kolivad kodust välja ja korraga on siis üks vanem laste juures. Ja edasi-tagasi liiguvad vanemad. Kui on emme nädal siis on emme lastega ja kui issi nädal siis läheb ema oma koju ja isa tuleb asemele. Lapsed ei pea olema need, kes elavad pakitud kompsudega ja edasi-tagasi sõeluvad. Las lapsed ja loomad jäävad oma koju ja teie Kardoga otsige endale mõlemad üürikad.
see, et kõik peavad uude kohta kolima, on laste seisukohalt väga ebamõistlik. lahutus on kõigile raske, aga laste puhul muudab see nende terve järgmise elu ja iseloomu. kui neilt veel oma kodu ka ära võtta, on juba liig mis liig.
See võib laste ja loomade seisukohalt olla ehk tõesti parim lahendus aga reaalsuses ei saa ilmselt paljud seda endale lihtsalt lubada, sest tihti see ühine kodu ka veel laenuga. Kui sissetulekud jäävad suures plaanis samaks, siis tähendaks see ju sisuliselt, et senisele pere-eelarvele lisanduvad veel kahe kodu ülalpidamiskulud. Ja sealt veel jõuda selleni, et üürikast edasi oma kinnisvara saada.. noh, keeruline.
Ps. keegi vist on oma blogrollist ka lahutanud 🙂
blogroll ei pidanud tänasele koormusele vastu lihtsalt
Ja kui ühel või mõlemal osapoolel tekib uus pere? Siis kolib uus pere kaasa või elatakse nädal aega lahus? See teooria on küll väga lapsesõbralik aga rõhk ongi siinkohal sõnal “teooria”.
Gerda, teil on täiesti õigus. Kui muud ei aita tuleb lastekaitsele teada anda ja siis allkirjastatakse kokkulepped. Ei mingit laste solgutamist!
Kõige õigem jutt! Miks mitte proovida, eeskujuks kõikidele!!!
Aga mis saab siis kui kumbki vanematest uue elukaaslase leiavad, või veel hullem uued lapsed tulevad. Mis siis saab? Jutuna hea küll aga tegelikkuses ei toimi. Et siis võtad oma uue pere ka nädalaks vanasse kohta või jätad selle pere nädalaks pausile!?
Kui teed ❤️ järgi ongi kõik hästi. Luck wishitud!
Kurb kuulda! Kuna teil on ikkagi ka lapsed JA isegi kui lahku lähete, soovitan pereteraapiat – laste pärast jääte ju igal juhul igaveseks suhtlema, seega tasub õppida omavahel suhtlema, teist kuulama jne. St rääkida lahti ka kõik see, mis seni rääkimata on jäänud. Usu mind, kui selle ette võtad ja joonele saate, oled endale 1000-kordselt tänulik.
Mina olen üliõige kaaslase leidnud ja räägime palju, aga ikkagi jõudsime millalgi sarnasesse kohta, et nii palju oli rääkimata jäänud ja kuigi all rahu, siis vihkasime ja närvitsesime kogu aeg, üldse ei kannatanud koos olemist, aga ise lahendada poleks enam saanud. Leidsime väga väga väga sobiva pereterapeudi ja käisime seal algul tihedamalt, hiljem harvem ja nüüd võib öelda, et oleme väga kaua nüüd rahumeelselt hakkama saanud. Olen väga rõõmus, et läksime terapeudi juurde napilt enne kui oleks jõudnud lahkuminekuni.
Ma ei soovita vaid enda kogemusest, vaid tean palju sarnaseid kogemusi. Kusjuures ühed sõbrad jõudsid suhteterapeudi abil (suhtes olemist saab õppida vaid suhtes olles ja uus suhe üldiselt asju ei paranda, samad suhtlemisraskused jms tulevad ikka ja jälle ka uues suhtes mingi aja peale esile) lõpuks selleni, et on jälle koos ja väga rahul. Õppisid suhtlema, teineteist kuulama, suhtes olema ja mingil hetkel tuli see mott tagasi ilmselt ka seepärast, et ka neil on laps ja tasus pingutada. Suur rõõm ja julgustus oli seda kõrvalt näha, et ka nii saab, st juba lahkuminekust ja eraldi kolimisest veel tagasi pöörduda ja suhtest veelgi rohkem rõõmu tunda kui varem.
Äkki saaks terapeudi nime? Aitäh!
Ma ei saa aru nüüd, kas see on sinu tavaline geniaalne sarkastiline huumor või… no mitte ei suuda uskuda, et tõsijutt…?
Sama siin!
kõlab läbimõtlematult nagu oleksid 100€ kunst ripsmed ostnud.
Inimene võib kolida teispoole maakera aga ega koht, suhe, teema või mis iganes asja muuda, probleem on inimeses endas ja kolib sinuga kaasa – igale poole.
Soovin, et lahutuse osas võtaksite ühendust mõne lastepsühholoogiga. Uurige ja küsige nõu, kuidas lastejaoks lahutus kergemaks muuta. Nad on väga tundlikud ja sõltuvad vaid teie otsustest.
Pidage vastu. 🙂
Lahutada jõuate iga kell (ok, kuu aega on järelemõtlemisaega ka). Elage natuke aega lahus kõigepealt.
Ja muidugi need tabletid ka, mis sa hiljaaegu said – ära unusta, et need mõjutavad ajukeemiat, aga kas just alati heas mõttes. Aga igatahes – väike aja mahavõtt ei tee paha.
Soovitaks enne lahutust käia koos teraapias ja mõelda korralikult asjad läbi. Olen lugenud mitu raamatut lahutuse mõjust lastele ja lahku minek peaks olema kõige viimasem asi. Laste aju keemia muutub, neil on raskem keskenduda jne. Isegi kui lahutus on sõbralik, sest nad võtavad seda isiklikult. Soovitaksin proovida kõik võimalused mis teil on, et suhet taaselustada või parandada kui see ikka ei õnnestu ja ikka ei suuda koos olla siis lahutage. Laste pärast proovige enne kõike.
See oli küll nüüd välk selgest taevast.Blogi lugedes või teie teleserjaali vaadates jääb just meelde teie kui paari mõnus omavaheline olek. Tõsi..probleemidest mitte rääkimine on probleemi eest põgenemine või selle lumepalli lükkamine tulevikku, mis on tasapisi juba veerema hakanud. Minu suhtesse on toonud kiilu laste sünd, õnneks olen olnud ikka seda meelt,et kõik mis südamel, tuleb ära rääkida. Arvan ka, et uude suhtesse järgmise mehega astudes tulevad siiski ühel või teisel moel sarnased jamad päevakorda ning muster kipub ikka korduma, muutus tuleb teha enda südames. Jõudu ja jaksu Sulle edaspidiseks 🙂
Palju jõudu ja jaksu! Kus teraapias käisid?
Loen … ja ei usu … ja siis vaatan, et lugejatele läheb marudalt korda, et Kardo lasi vasektoomia enne teha … et kas keegi tahab talle juba käppa peale panna ja tibusid tegema hakata – saaks Mallukaga kärgperet pidada 🙂
Ise olen abielus, meil on 2 last. Aeg-ajalt ajab mees ikka turjakarvad nii püsti, et paneks ka ajama, aga puhtast õelusest juba mina talle vabadust ei kingi 🙂 Lihtsalt selline frukt olen …
Äkki see praegu tundub sellepärast parem otsus, et sul see kärsituse teema, et tahaks kõiki otsuseid kohe ise teha ja siis tunned nagu stabiilsemalt ennast, kui kõik enda kontrolli all rohkem? Mul oli pigem vastupidi, mees jättis eelmisel aastal maha ja mul oli ligi aasta aega tegemist, et hakkaks selle peale mõtlema, mis ma ise tahan (mitte keegi teine) jne ja et vaikselt üle saama hakata sellest, et kedagi kõrval pole. Tundus, et sa vahepeal olid enda vastu liiga karm ka, nt selle ATH teemaga jne.
Mul diagnoositi pärast lahkuminekut depressioon ärevushäirega, mõtlesin et jäängi nüüd niimoodi elama, et ei julge kuhugi tuttavatega minna, kellelegi ennast avada enam väga jne ja sisuliselt vihkasin ennast tihti, et mul millekski jaksu ega tahtmist enam polnud ja tööasju isegi ei viitsinud enne ära teha kui suure surmaga viimasel minutil, asjadega alustamine ja eneseusk olid ülisuureks probleemiks jne. Käisin ka psühholoogil ja natuke aitas, hakkan juba rohkem järje peale saama oma asjadega ja palju vähem on neid depressiivseid episoode. Ole kindlasti lahkem enda vastu ja ma loodan ka ikkagi väga, et äkki on mingi väikegi võimalus, et jääte kokku ikkagi.
Kas armastust ei ole enam kummalgi?
Ma kunagi ei ütle kellelegi, mida tegema peab. Aga teil on 3 väikest last! Minge ometi teraapiasse, harutaga enda tunnete sasipundar lahti. Pingutage! Tegelege oma probleemidega. Nähke üksteise ja perekonna pärast vaeva, sest see on kõike seda väärt ükskord, kui enda lapselapsi süles hoiate. Ja kui tõesti asi ei toimi, alles siis minge lahku…
Perekond on asi, mille nimel võidelda! Niii kergekäeliselt alla ei anta
Täiesti nõus! Lõhkuda on alati lihtsam kui parandada…
Loodan, et leiate endas jõudu ja soovi asi toimima saada!
Sellises suhtes (pikalt koos oldud, lapsed, loomad, maja) ei minda lahku tühiste asjade pärast (a la, mulle ei meeldi, kuidas ta sööb/mustad sokid vedelema jätab jne). Selge see, et inimesed aja jooksul muutuvad ning igas suhtes tekib kriise. Suhtekriis ei ole midagi muud kui see, et vanamoodi ei taheta enam elada, aga uutmoodi ei osata. Otsige palun abi, ärge andke nii kergelt alla. Teil on, mille nimel pingutada!
Sry, aga soovitus lihtsalt laste pärast koos olla on päris halb nõuanne. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Lapsed saavad muide aru kui vanemad hambad ristis, ainult nende ja mitte armastuse pärast koos on.
Ühtlasi – eriti patroniseeriv jällegi – öelda, et ärge minge tühiste asjade pärast lahku. Kas te teate, et need on tühised asjad? Kas te näete teiste inimeste sisse? Kui inimene juba ise rääkis, et käis teraapias ja harutas enda tunde lahtis, siis miks hakata veel mingit loengut pidama? Las inimesed ise vaatavad, kuidas oma elu elavad..
Said natuke valesti aru. Ega ma ei väidagi, et tühiste asjade pärast minnakse lahku. Vastupidi, ma just rõhutan, et antud juhul EI minda lahku tühiste asjade pärast. Et kindlasti on see miski, mis on kogunenud pikema aja jooksul või inimesed suhtes on muutunud ning ei oska enam edasi minna. Keegi ei räägi ka seda, et laste pärast tuleb kokku jääda, vaid laste pärast peab püüdma suhet päästa ja parandada. Aga loomulikult, igaüks elab ise oma elu ja teeb oma valikuid, mida ta ka teiste ees mitte kuidagi põhjendama ei pea
Oled sa kindel, et see lahkuminekusoov ei ole lihtsalt seotud sinu enese praeguse hetke stressi/depressiooniga? Mul isiklik kogemus olemas täpselt selline, et kui kolmas laps oli 1,5 aastane, siis ma tundsin, et mulle aitab. Mul oli tore, kena, lõbus, kodus igati abistav ja lisaks ka romantiline abikaasa, keda ma aga kõigis maailma hädades hakkasin süüdistama, lihtsalt seetõttu, et ma olin väsinud, aastaid korralikult magamata, ma igatsesin välja sellest hullumajast nimega “suur pere”, tahtsin olla jälle MINA, olla oluline muuna kui emana, kasutada oma ajusid ja olla tähtis…
Me läksime paarinõustaja juurde ja hakkasin käima ise psühholoogi juures, sest tundsin, et mul olion depressioon. Aga see kõik võtab aega, me aga rahalisel põhjusel loobusime peale paari korda paarinõustaja juures käimisest kahjuks. Võib-olla suunasin oma abituse ja viha ja stressi mehele lihtsalt seetõttu, et ta oli kõige lähim ja sobivam patuoinas? Järgmiseks olid lapsed, aga no ema südamel on raske lapsi süüdistada ju, mehe kaela võib aga kõik valada 😛
Ühesõnaga, lahutasime minu soovil oma abielu. Ilma ühegi suure põhjuseta, ilma suure tülita (tülitsesime raha ja laste üle hiljem veidi küll). Aga tol hetkel ma lihtsalt tundsin, et mul ei JAGU rohkem energiat veel ühe inimese jaoks. Ja suhte hoidmine vajab päris palju energiat. Minu ainuke unistus oli asuda kuskil üksikul saarel rahus ja vaikuses, ilma kohustusteta. Kõike oli lihtsalt liiga palju!
Umbes aasta-poolteist peale lahutust jõudsin alles arusaamisele, et see kõik oli puhtalt minu depressioon, mis mind seda otsust tegema ajendas. Depressioon ja minu äkiline loomus, siuh-prauh. Kõige lihtsam on ju keegi süüdlaseks teha ja siis ta majast välja visata ju. Pole inimest, pole probleemi!?
Nüüd on sellest möödas 4 aastat. Eksabikaasa on uuesti abielus ja usun et õnnelik. Mina olen jätkuvalt üksikema kolme lapsega. Sest noh… paremat pole leidnud ja kehvemat ei taha 😛 Tinderis on toredaid mehi küll tegelikult, aga sisemiselt on nad kõik ka ikka üsna katki paraku. Selles eas on ju kõigil oma kogemustepagas kuhjas selgas ning mehed üldiselt ei kipu ka oma selle pagasiga tegelema. Ma aga tunnen, et ma enne olengi üksi, kui võtan endale hoole alla veel neljanda “lapse”, kelle hinge ja maailmavalu eest vastutada.
Hea meel oleks, kui sa seda kommentaari avalikuks ei teekski 🙂 See lihtsalt Sulle lugemiseks rohkem. Ja kuisoovid, võin meili teel veel oma kogemust jagada 🙂
Lisaksin siia sama mõtte, et ärge olge sunniviisiliselt koos, üritage alustuseks neid probleeme arutade võtmes “sina ja mina” koos terapeudiga-
Samas kui te mõlemad tõesti ei taha, siis muidugi, ongi parim asi teha seda kõike rahumeelselt.
Soovin edu.
Sa hakkasid ju võtma ravimeid, mis mõjutavad ajukeemiat?
Ma soovitaks seda, et ärge tormake kohe lahutama. Koli ära ja proovige mingi aeg (kas või paar kuud) eraldi elada. Võib-olla tahate pärast seda hoopis uuesti kokku kolida. Kui ei taha – lahutada jõuab alati ja selle aja peale on ehk kindlam, et see on ikka just see, mida sa tahad, mitte “meds talking”.
Kõlab magu mingi mugavuslahutus? Sorry, lastele see lihtne olema ei saa nii või naa ja see et meil on tegelt kõik nii korras, aga lahutame, sest et põnev on. Ma arvasin teist ikka rohkem….
Igatahes suured kallid!
Pere/paariteraapiat on siin juba mitmes kommentaaris mainitud. Teadmata osapoolte täpsemaid mõtteid, siis muidugi võib kõike soovitada, aga…
Tõesti, enne ühegi lõpliku otsuse tegemist võiks natukeseks aja maha võtta ja tòesti proovida ka koos teraapiat. Kui peale seda on tunded-mõtted samad, siis saate vähemalt nö rahuliku südamega öelda, et ei tehtud otsust rutakalt ega jäetud proovimata asja parandada.
Ja kuna Sa alles said oma diagnoosi, katsetasid ravimeid, kâisid korra teraapias, siis seda on korraga võibolla palju.
Ja pereteraapia võib aidata ka selles osas ehk, et kui tõesti lahkuminek, siis kuidas oleks seda kõige parem teha, ka just lastele mõeldes.
Mallu sa teed nalja v?
Nagu aru saan, otsid 2-toalist korterit.. Kas lapsed jäävad siis Kardoga elama?
Jah, kui Mallukas kirjutab, et otsib kolmetoalist korterist, siis tähendab, et ta otsib ikka 2-toalist 😀
Hahahah, kas sul on mingi silmahälve, et loed numbreid väiksemaks kui need on? 😀
Lapsed peaksid jääma Kardole Kardo majja, kuna ta on niigi seni olnud täiskohaga kodune isa. Mallukas saab endale lubada alimentide maksmist. Kui pere töötas enne lahutamist nagu pööratud soorollidega, siis oleks silmakirjalik nüüd seda muuta. Keegi ei ütleks kodusele sissetulekuta kolme lapse emale, et koli oma nimel olevast majast välja ja hakka alimente maksma. Kardo oligi kodune isa.
See on ikka vanemate asi otsustada, kelle juures lapsed kasvavad, mitte võõraste kommenteerida
Lahkuminek ei pruugi alati olla nii jube ja kole. AGA Hea lugeda, et te Kardoga saate hästi läbi… AGA lihtsalt tuli mulle enda olukord meelde- olin abielus, Kaks last, …aga tead- tuleb vâlja, et leida inimest, kes vôtab Sind sellisena nagu sa oled ja laseb sul olla nii hull, kui sa oledki-sellist naljalt ei leia.
Eks meist igalühel on soul issues ja kasvame ja kûpseme ja partner avaldab meis meid ennast.
See pidi olema tegelikult toetuskiri, et soul issues saab korda ja usu mind- 30 a parast on teil Kardoga uhke tunne, et olete lâbi ilusa ja hea ja vahest mitte nii hea, ikkagi koos 🙂
Ehk vahepeal eraldi elada ja saada oma vabadust hullusteks, on hea vaheldus
#ärajookselahutama
#päästamemallujakardoabielu
Good luck!
Kindlasti on raske ja kui mõnel õhtul see raskus nuiaga pähe lajatab, vaata, et üksi ei jää. Mobiliseeri kõik sõbrannad ja kogu armastus enda ümber.
Vau.. ei oskagi midagi öelda, Pauk…AGA (üldse ei taha targutada) olen minagi siia kommenteerinud kunagi, et mittetülitsemine on sageli “sümptom” hoopis ükskõiksusest. Aga teile soovin jaksu.. et see kõik läheks valutult, eriti laste jaoks.
Kurb. Ma ainult ei mõista, miks Sina kolida plaanid? Mees peaks ise ära kolima ja Sina lastega peaksid edasi elama seal, kus on laste kodu ja kus nad on harjunud. See on lastele niigi stress, et vanemad lahku lähevad, nüüd peavad veel oma turvalisest keskkonnast ka ära kolima. Õige mees koliks kasvõi tagasi ema diivanile, aga laseks lastel oma kodus edasi elada.
Nad elavadki ju Kardo ema majas. Nii et Kardol minema kolida oleks imelikum kui Mallul.
Mulle jääb paratamatult tunne, et teed liiga rutakalt kaalukaid otsuseid.
Teil polegi seda oma “elu” nagu olnud, alati rasedus ja beebimajandus. Nüüd, kus uut beebit tulla ei saa, ongi äkki tühjus ja teadmatus eesootava suhtes. Maja remondiga ja pideva alateadliku muretsemisega majandusliku toimetulekuks suhtes, oledki läbi põlenud?
Sulle tundub, et panustad kordades rohkem ja saaksid üksi sama hästi hakkama?
Kindlasti saadki!
Samas on hetkel kõige suuremateks kannatajateks lapsed, nende tugipunkt on Kardo , kes on alati olnud nendega, võimaldades sulle kõikvõimalikke veiniõhtuid ja ära käimisi.
Ma väga loodan, et nende elukoht jääb sinna kus nad hetkelgi on, et nende turvatunne ei kaoks.
Sa saad kolida korterisse ja lapsed käivad sulle sinna külla vm aga jumala eest ära nende turvatunnet/ turvalist keskkonda lõhu.
Nii moekas on ka lapsi jagada pooleks üks sulle, teine mulle vm. Olen kõrvalt näinud sellist elukorraldust ja tulemus on pehmelt öeldes jube, need õed-vennad kasvasid täiesti lahku.
Palun minge paariteraapiasse, rääkige lahti kõik kogunenud pinged ja mured, sinna minemine ei tähenda, et peate kokku jääma ju. Saate adekvaatset abi ja mõtteid kuidas uus elukorraldus lastele paika sättida.
Igaljuhul nõudis tänane postitus palju julgust!
Edu
Lastele jääbki see kodu ka alles. Ma ei saa aru mis kodutunde täiskohaga emmed siin kommentaarides on. Nii keeruline on mõista, et on selliseid mehi, kes peale lahutust jäävad lastega sama palju koos olema nagu enne lahkuminekut?
Sa muidu blogi ka loed w?
Kas sa lugesid muidu seda osa ka, et NAD PLAANIVAD JAGADA LAPSI VÕRDSELT?
Saad sellest lausest aru?
Ära tee sellist otsust nii ruttu. Seedi veidi:) ela eraldi veidi aega ja analyysi.
Jobuke teele nyyd 100% sillas. Kurb.
Pole kunagi varem kommenteerinud aga aastaid lugenud olen küll. Mallu mõtle nüüd rahulikult järele ja ära kiirusta sellega. Tõesti ravimid võivad siin oma osa mängida. Võtke prooviperiood teineteisest eemal kui seda vaja on, minge paariteraapiasse ja Kardo sina mine tööle jumala eest. Lahutada jõuate küll ja küll. Te olete lihtsalt liiga palju ninapidi koos olnud ja lapsed nõuavad oma osa, see lihtsalt on abielu see kõige hullem hetk.
NOOOO! Päriselt? Ma ei kommenteeri muidu üldse, aga nüüd on küll nagu… This can’t be happening. Äkki on teil see 7-year-itch (jah, teil 8, lugesin, sama asi ikka.)? Äkki su ravimid mõjutavad? Lastel praegu vb fine, sest ega nad asjast ju päriselt veel aru ei saa. Kindlasti see nii fine’iks ei jää.. Väga-väga kahju ikka :(. Pliis, proovige veel? Ehk on vara veel sildasid põletada?
Tegelikult on nõme, kui võõrad inimesed hakkavad suhtenõu andma ja soovitama, et proovige paariteraapiat jne teadmata, mis tegelikult kellegi sees toimub. Usun, et sa ei teataks sellest avalikult, kui poleks seda eelnevalt tõsiselt läbi mõelnud. Aga proovi alguses endale korter leida ja uue elukorraldusega harjuda. Teinekord on vaja võib-olla lihtsalt natuke teistmoodi elukorraldust, et asjad selgeks saada. Kui mõne aja pärast tundubki nii õige, jõuate ka ametlikult abielu lahutada.
Te olete jälle selline paar, et ma oleks oma pea giljotiini all võinud vanduda, et TEIEGA seda ei juhtu.
Kurb tunne.
Nõustun paljudega, et see oli küll viimane asi, mida teilt oodata.
Aga usun, et mõnda aega lahus olla saate aru üksteise väärtusest ja leiate uuesti ühise tee.
2020 pidi olema ka “iseenda” aasta….ehk siis eneseotsingud ja enesele keskendumine jnejne. Ja ma lugesin seda postitust ja mõtlesin, et kerin kohe alla ära, et lugeda sealt lõpust “NALIIIII!!!!!”, aga ma lugesin kenasti läbi ja seda ei tulnudki…
Ma tegelt täiega mõistan Su mõtteid. Mul endal samuti 9 aastat kestnud suhe lõppes sel aastal….aga jama oli ka juba tükk aega, proovisin erinevaid variante, aga mis sa punnitad, kui ei aita….oeh…samad tunded/mõtted, et mega kurb aga samas põnev. 2 nädalat olen üürikas olnud ja kuna sügis ka peale pressib, tahab masendus ka külla tulla ning hetkeks on see excited aeg läbi, sest nagu päriselt, MIS MUST SAAB? 😀
Lootus muidugi jääb, et kõik saab veel korda, aga seda näitab ainult aeg….nii sinu kui minu puhul 🙂
Sa oled tugev ja vapper naine, ole tubli!
Kallis Mallukas! Oli ammu näha, et see on vaid ajaküsimus ja ega lahutus ei ole hirmus, see on lihtsalt vaja teha armastuse energias, mida nüüd järjest rohkem ka õnneks tehakse. Inimeste eluteed lähevad eri suunas, kui on kokku mindud kire pealt ja kui looming on loodud. Olete Kardoga väga tublid ja ühel päeval vaid tänate endid, et selle ära tegite. Te väärite vaid parimat elu!
Armastusega!
Aivi
Tuleb välja, et on jah sitt aasta ja üldse mitte korona pärast 😀
Läksime ka elukaaslasega pärast 9 aastat lahku. Kõik varade jagamised jne on üks horror, aga elab üle. Nagu öeldakse, et pärast igat langust tuleb ikka tõus, aga see tõus peab nüüd vägev siis olema 😀
Suur julgus, et avalikult sellest rääkida! Ma olen poole aasta jooksul, mis lahus oleme olnud vaid oma perele ja paarile lähikondsele rääkinud. Ei ole tahtmist selgitama hakata.
Väga ilus pilt Sinust!
Oeh, mul endal oli sarnastel põhjustel lahkuminek, aga probleemide mitte lahkamise põhjuseks oli kaugsuhe. Tahtsime koos olles aega nautida ja nii see ka läks.
Mis sa arvad, kas teil on Kardoga võimalus kunagi midagi parandada või jõudsid arusaamisele, et te lihtsalt ei ole teineteise jaoks õiged?
Igal juhul loodan, et leiad selle, mis sulle sisemise rahu annab 🙂
Tundub, et ininesed ei mõtle enne kui tegutsevad. Lihtsalt nii, et ahh lähme lahku. Paarisuhtega peab vaeva nägema-koos!
Siin sinu jutus on see kõik sees….nagu armastust polekski olnud…..väga kurb, et nii lihtsalt ja kergekäeliselt alla antakse!
Kui vaeva nägemist on rohkem kui head, siis ei peaks küll koos olema.
shokk. Tundusite unelmate paar olema. Mees õudsalt rahulik ja naine energiapomm-sellsied liidud tasakaalustavad teineteist.
Mina olen umbes täpselt sellises olukorras olnud selle vahega, et mul on kaks last ja olukord kestnud juba aastaid. Kogu aeg olen tundnud ennast halvasti, ärritun laste peale, mees käib närvidele, aga korraliku inimesena ei taha tülitseda ja siis olengi lihtsalt vaikivalt rahulolematu. Sel suvel otsustasin lõpuks korteri üürida. Ja siis selgus, et ega mul rohkem vaja polegi – korter on olemas, see tähendab, et ma ei pea siin majas koristama, lapsi kantseldama ja ennast aheldatuna tundma, aga see on OK, ma võin seda teha. Ja ma võin lisaks olla sõbralik ja lahke ja armastav. Ma ei saa valida olukordi oma elus, aga ma võin alati valida, kuidas ma neile reageerin. Kas viha või armastusega. Ja VÕIN alati valida armastuse. See kehtib ka enda ja eelkõige enda suhtes. See on ok, et ma pole kogu aeg energiline, rõõmus, aga ma ei pea ennast sellepärast kuidagi kehva või alaväärsena tundma. Mina igatahes otsustasin, et minu enesetunne ei pea sõltuma sellest kus või kellega ma elan ja oma sisemisi vajalikke muutusi saan läbi viia ka ilma, et peaksin lapsi lahkuminekuga traumeerima. Korteri üürimise asemel võiksin ma hoopis palgata koristaja ja investeerida raha teistmoodi enda heaolu parandamisse. See üürimise samm oli minu jaoks ilmselt vajalik, aga näitas tegelikult seda, kui palju oma probleemidest olen ma mõelnud välja oma peas, ilma et neid reaalselt eksisteeriks. Lisaks olen ka aru saanud, et elu koosneb hetkedest, mis kõik mööduvad, kui sa lased neil olla ja neid aktsepteerid, võitlemine tekitab alati vastupanu. Ja seda kõike tunnen ma täna, mis ei tähenda, et homme midagi muutuda ei võiks…
Väga asjalik kommentaar. Aitäh!
Mina ise maadlen praegu ka veidi sellise situatsiooniga, kus lihtsalt mees ajab närvi ja siis tahaks kohe nähvata jnejne. Aga need on MINU tunded ja minu emotsioonid. Tegelikult on siiski tegu inimesega, kellega ma tahan koos olla ja kes väärib seda, et ma pingutaksin omalt poolt selle nimel. Me ei ole alati koos olnud, st olime koos, siis läksime suuuure pauguga lahti peale mida ma üritasin teda nö “hävitada” (st teha kõike võimalikku et võimalikult palju teda seest lõhkuda ja haiget teha), sest see oli minu muster, ma tegingi nii. Aga ta ei andnud alla ja lasi ennast rappida. nüüd on ta öelnud, et kuigi ta oli murdumise ääre peal, siis ta ei loobunud, sest uskus, et minus on siiski midagi head ja lubas ennast “peksta” kuni ma murdun ja lõpetan. Tol ajal ma naersin ta välja ja keerasin aga tuure juurde selle jutu peale (jah ta ütles seda ka siis). Läks aega, oma pool aastat ja mu sees käis mingi krõks. Ja ma taipasin, et ma tahan talle helistada mitte sellepärast, et talle veel mingi jutuga haiget teha, vaid sellepärast, et ma tahan temaga rääkida ja oma tegemisi jagada. Nüüd tuleb välja, et see muutus minu sees toimus viimasel minutil nö.
Ma ei suuda seda siiani uskuda, kuidas ta suutis mind taluda, sest see oli piinamine, mida ma talle tegin ca pool aastat järjest. Aga ta talus ja ootas mind.
Nüüd oleme kokku kolinud, veel üsna värske kooselu. pool aastat. Aga see mees on ennast minu silmis tõestanud, et ta on mu kõrval no matter what. Ja ta väärib endale sama head naist. Ja ma tahan olla see naine.
Ta on hea, lahke, abivalmis, aitab alati mind kodutöödes, toetab emotsionaalselt, teeme asju koos, alati tahab teha koos minuga kõiki asju, usaldab, voodis mõtleb minule ja näeb vaeva, et pakkuda mulle parimaid naudinguid (ja seda õnnestunult!). Ta on just selline mees, kelle kõrval ma tahan saada vanaks ja kelle kõrval oleks see ka reaalselt võimalik.
Aga minu psüühika on katki. Ma ei ole harjunud kellegi nii heaga ja olen selline inimene, kes nö leiab probleeme ja kui midagi mind ärritab, siis ma plahvatan. Ja sellised plahvatamised on ebaausad tema suhtes, sest ega ma siis ise süütuke pole, ikka süüdistan teda asjades, milles ma ise samasugune olen.
Meil oli alles hiljuti taaskord vestlus sellel teemal, kus ma selgitasin oma tundeid ja tema enda omasid. Ja ma avastasin, et mina pean õppima kontrollima oma viha ja emotsioone. Ehk mul on vastupidine probleem veidi kui Mallukal. Ma ei ole vaikne kannataja, kes talub vaikides ja naudib head elu millegi arvelt enda sees. Ma plahvatan välja kõik oma emotsioonid, tunded ja mõtted ja tihti on need alusetud või vähemalt ei ole õige asju nii lahendada.
Eile oli esimene päev, kus ma üritasin ennast kontrollida. Läksin taas väga vihaseks, aga selle asemel, et talle sõnadega kallale lennata, ma suunasin oma viha asjadesse, mida ma oleks tahtnud talle öelda, et miks on tegemata. Tegin need ise ära. Ja miks? Sest nt tema tegi süüa mulle, tõi isegi lilleoksa ja kõik oli hea. Siis aga võttis ta aega endale ja hakkas mängima arvutis. Aga nõud olid pesemata ja vannitoas oli jälle kraanikauss must ja ma tahtsin üleüldse just sel hetkel saada tema täit tähelepanu endale (nagu väike laps)..Ja ma tegin otsuse, et okei, ma olen vihane, aga ma suunan selle sinna, et ma pesen ise nõud ja kraanikausi puhtaks. Nohisesin ja mossitasin küll nähtavalt, aga me ei tülitsenud, sest ma tegin otsuse olla vait.
Õhtul voodisse minnes mossitasin veel, rääkisin oma tunded välja, tema vastas ja vaatasime koos filmi. Ja ma üritasin olla esimest korda nii kohal kui saab, ehk nautida seda, et ma olen tema kõrval. Tema juures. Ja avastasin, et see on hea. Ma ei pea saama tähelepanu KOHE siis kui ma tahan ja on nö “tunne”, vaid ma võin saada ka hiljem ja ikka on hea tunne, kui ma ei keskendu mossitamisele vaid üritan olla hetkes.
Ehk veidi segane. No igatahes. Ma tegelen endaga aktiivselt ja kavatsen minna ka teraapiasse (aeg juba kirjas) ja teen endast kõik, et olla koos selle mehega. Sest ta on seda väärt.
Ma võin valida, kas ma reageerin vihaga või armastusega ja ma olen otsustanud, et ma valin armastuse. Sest ta on seda väärt. Ma ei kujutaks ettegi, kuidas oma elu veeta koos kellegi teisega.
Ühiseid lapsi meil ei ole, ilmselt ei tule ka (üks on minu poolt ja sellest piisab meile).
Loodan, Mallukas, et sa saad ka oma sees asjad korda ja lähete teraapiasse, sest mulle tundub sinu kirjelduste järgi, et Kardo on seda väärt. Ta meenutab ehk veidi nagu mu oma meest (just see kodune osa ja lastega tegelemine jnejne) aga mu mees on veidi laisem. Nagu minagi 😀 Ei ole neid häid mehi nii jalaga segada miskit, kes aitaks kodus, oleks voodis head, ei petaks, kes usaldaksid ja oleksid ise usaldusväärsed jnejne. Ja kes oleksid valmis RÄÄKIMA ja lahendama asju, kui selleks ainult võimalus anda. Ja kes on valmis ise muutma endas midagi ning kes oleksid toeks, kui endal on raske.
Väga kurb, ise läksin ka kuuaega tagasi mehest lahku (enda otsus), meil 2 väikest last, ise 25aastane aga ka selline leina tunne. :/ Ootan ka millal see paremaks läheb. See aasta ja nii jube ikka!!
Miks ma arvan, et tegu on clickbaitiga?
See on uskumatu milliseid psühhoterroristidest egomaniakke ikka on naiste hulgas
Aga nõud olid pesemata ja vannitoas oli jälle kraanikauss must ja ma tahtsin üleüldse just sel hetkel saada tema täit tähelepanu endale. Ühiseid lapsi meil ei ole, ilmselt ei tule ka (üks on minu poolt ja sellest piisab meile). loodan, et see mees saab aru millise tegelasega ta elab.
Sa mõtled et ma olen psühhoterrorit egomaniak? Miks peab kokku jääma kui sind petetakse kui laps on 5 päevane…
Ma arvan, et ta mõtles ülemist CEISSY kommentari, aga postitas kogemata sinu kommentaari alla. 🙂
minul kulus üle 4a et saada lahkuminekust üle, sest lapse isaga jääb eluks ajaks side ja seda on raske murda ja minna edasi tunneteta.. leida keegi teine, kes paneks taas südame kiiremini tuksuma. eriti kui minnakse sõbralikult lahku. st et pole vaja kätte maksta kellelegi vms 😀 ja no üksikvanemana on veel eriti keeruline kui just lapsi kellelegi koguaeg ei taha anda hoida ja mina seda pole tahtnud teha. mehi ka koju ei tassi lapse juurde ju.
Vahel teeb saatus ka selliseid käike 🙂
Teil on ilusad aastad mida meenutada ja ilusad lapsed kelle tuleviku eest koos võidelda:) Vahel on parem asi lõpetada enne kui see jõuab koledaks minna
Äkki käite enne lõplike otsuste langetamist pere v paariteraapias/nõustamisel? Lahutada ja lahku minna on aega maa ja ilm.
Mõtlen sama. Või võtke aeg maha ja kolige mingiks ajaks lahku, aga ärge kohe lahutage. Aeg annab arutust. Eriti veel, kuna sa ju ise ka mainisid, et vallaliste meeste valik kehvake ? Ok, nali!
Mexit
Tsekkasin kalendrit-pole aprill..damn (no siis oleks varsti mul sünnipäev) aga september ja siuke “nali” … Hmmm… Lets hope its fake news…
On jah lahutuste aasta. Ise ka lahutasin aasta alguses, mitmed tuttavad pikast suhtest lahku läinud. Juu siis on selline aasta, et kõik, mis pole kestma jäädud, saabki läbi. See, mida teised ümberringi sosistavad, on suht ükskõik. Oluline ongi enda seesmine rahulolu. Tugevat närvi ja küll kõik ise paika loksub.
Miks ometi nõustamisele ei lähe?? Ise promod ju arste jne
mm..äkki on ikka asi ravimites? 🙂
Mõtlesin sama. Tekitavad deprekat ja kassid oma probleemides ja ära minek tundub parim variant. Probleemid aga jäävad.
Saatke lapsed vanavanemate juurde ja võtke aega iseendale. Tehke ära asjad, mis teil tegemata. Ja siis paar päeva iseendale. Ja siis mõtle uuesti. Üldse kujutad sa ette kui raske on kolida ?
Kuidas Kardo rahaliselt ilma sinuta toimib?
https://www.facebook.com/102502061283593/posts/189087882625010/
Vestlus mida võiks kuulata 🙂
Kuula oma keha. Kui Sul silmist pisaraid voolab, siis Su süda ilmselt tegelikult ei taha seda. Äkki Sul oleks lihtsalt natuke oma aega ja puhkust kogu perest vaja?
Toetan seda mõtet…
Sama siin.
Kurb oli lugeda kuidas tabletid su aju pekki keerasid. Tõesti.
Tahtsin juba ammu kommenteerida ja öelda, et PALUN LÕPETA nende söömine!
Ja kuidas sa tead nii täpselt, kaua ma neid üldse sõin?
Ka peale ravist loobumist on veel ajukeemia sassis kuni pooleks aastaks. Need tbl pole naljaasi, sa said julmade kõrvaltoimetega pihta. Sorry. Mul on kahju, kust sa oleksid pidanud teadma, aga kõigil ei lähe selle raviga hästi.
Ohtlik kraam on, ausalt, kõigi jaoks ohtlik. Lastele ei tohiks seda üldse anda. Kas arstid saavad aru mida nad sinuga teinud on, nad ei maini kunagi, aga poole aasta jooksul ükskõik millist psüh. tbl. ravi alustamist ei tohi mingeid lamp otsuseid elus teha. Plz loobu veic ajaks netist ja puhka eraeluliselt välja, see breakdown on halb ja see uudis veel halvem. Su tekstid on mõnda aega nüüd veidrad olnud, võta ruttu (sots)meediast puhkus enne kui mõistuse kaotad. Sry ma ei taha munnilt kõlada aga olen seda olukorda varem elus tunnistanud ja sellest on võimalik välja tulla kui kannatlikult läbi põdeda. Muidu läheb hullemaks ja see no joke :/
Teed tüübi viljatuks ja siis lased jalga.. norm 😀 Ma tean ühte naist, kes viis Inglismaalt ärimehe “maale elama Missosse” ja siis lahutas ja tuli ise linna, aga mees jäi lõksu maja koos laenuga. Valutut lahutust sulle.
Tüüp äkki ikka ise tegi?
Ka kolme lapse inimeseks kasvatamine, koolitamine… see on kallis lõbu.
Et mees on mingi rumal nöör, kes laseb endaga kõike teha?
Haige suhtumine!
Sellist varianti sinu arust pole, et mees otsustab ise, et ei soovi rohkem lapsi?
Palju jõudu ja jaksu! Üksi kolme tegelasega pole lihtne kodus kindlasti. Eks lahkuminek on alati kurb aga vahel on vajalik! Pai!
Kui sa ise oled teraapiast kasu saanud, kas siis pereteraapia koos Kardoga ei aitaks lahendamata küsimusi lahendada? Enne lahkuminekut võiks ju proovida koos probleemidest jagu saada.. teil on ju 3 toredat last.
Te olete aastaid peaaegu 24/7 ninapidi koos olnud. Las Kardo läheb tööle nii, et sa ei peaks teda iga päev nägema (ja tema sind) ja vaadake siis, kuidas kõik hakkab tagasi paika loksuma. Kahju muidugi kui nii läheb, et suhet parandada enam ei anna, aga andke endile vähemalt võimalus, läheneda natuke teistmoodi, see on ikkagi suur-suur muutus. Viis pluss selle eest, kui suudate seda teha sõbralikult ja rahumeelselt.
Täpselt minu arvamus. Minge mõlemad tööle munale, kui ainult kodus 24/7. Saate uue hingamise ja suge muutub ka teineteisega ja paremaks.
Lõhkuda saab alati, pigem proovida liita ja parandada.
Sama arvamus. Ma arvan, et ei suudaks ka koos mehega olla 24/7, eriti mehega, kes ei käi tööl (loe kodust väljaspool). Mu paljud tuttavad just sp lahku läinud, et ninapidi koguaeg koos, seega proovige enne uut elu ja siis mõelge uuesti.. Laste pärast tasub ju proovida? ?
Aeg- ajalt juhtub , et lained löövad üle pea ja tõesti ei näe/ leia mingit tahtmist enam koos jätkata. Siiski tasub anda aega ja kaaluda kõiki võimalusi…sest sa ju siiski abielludes pidasid kaaslast parimaks valikuks. Parimaks isaks lastele, parimaks meheks endale. Ehk käia paarinõustamisel vms. Ma ei usu, et armastus saab lihtsalt otsa, pigem lihtsalt argipäev teeb oma töö ja matab kõik tolmu alla. Inimene muutub laisaks ja igavaks, kaob huvi ja tahtmine üksteise jaoks olemas olla..Mis ei tähenda, et seda tolmu maha ei anna pühkida ja särtsu tagasi tuua. Kõik suhted nõuavad aegajalt suurt pingutust.
Kõik uus on muidugi põnev, küll aga ei pruugi ka see ellu rahuldust tuua.
Oleks, et tegu on halva suhtega ( vägivald jne). Teil ju pole..Teil ma oletan on lihtsalt tüdimus..ja selles saaks ilmselt üle.
Edu ja jaksu Teile mõlemale!
Ega see pulmakleidi laenamine ei too head. Nii nagu Triinu nii ka sina nüüd. Neetud kleit ? loodan siiski, ei et saate üle oma raskustest ja elate õnnelikult elu lõpuni sest kõige lihtsam ongi midagi ära visata kui parandama hakata.
Kurb aga tõsi, mul samad mõttes peas ka tahaks ausalt sama teed minna. Abielus küll pole aga laps ka olemas. Geel u ühesõnaga ja ei tea kust alustada.
Ehk ei ole praegune periood selliste otsuste vastuvõtmiseks siiski kõige õigem? Asjad võivad nii keerulisel ajal tunduda ainult mustad ja valged, ehkki tegelikkuses on seal vahel terve värvipalett. Ehk olekski mõistlik võtta aeg maha ja proovida seda lahus elamise asja ilma lahutamata? Kuigi – abielluda saab ju alati uuesti, ka sama mehega,m mõni on seda mitugi korda teinud.
Tavaliselt kui nii järsku lahku minnakse ja kui lapsed on peres siis tavaliselt on keegi kolmas mängus. Mallukas pikalt postitas oma nooruspõlve “sõbra” teemalisi poste. Kus suitsu, seal tuld?
Üks vastikuimaid asju mida täna hommik lugenud olen.. Selles suhtes, et nagu välk taevast.
Sellel aastal on mul 3 sõbrannat/tuttavat lahku läinud.. Kõigil 1-3last. Ja need ei ole olnud nö. Sõbralikud lahkuminekud.
Lastel on ikka väga raske ja nii..
Aga neil oli ka tülisid, arusaamatusi ja veel muudki.. Osa neist ennegi lahus olnud aga nüüd siis tulnud lõplikud otsused.
Ma ise olen abielus alates 2009a..meil on olnud ikka väga kohutavaid aegu ja tülisid.. Kaotusi ja rõõme.. Aga ikkagi oleme koos..
Tohutult kurb on lugeda kui pered lahku lähevad..
Äkki ikka leiab lahenduse miski probleem.. Proovite veel.. On ju olemas suhtenõustajad..
Olete ju niii tore perekond 🙂
Ma olen niii šokeeritud.
Ma ei suuda kujutada ette Mallut ilma Kardota ja Kardot ilma Malluta.
Tõesti on äärmiselt kahju, et elutee nii on läinud. Kuid mis mis seal parata, vahest elus lihtsalt läheb nii.
Minupoolt mõlemale palju-palju edu ja õnnestumisi! ♥️
Ma väga vabandan juba ette, aga kuna tööalaselt puutun sellega lähedalt kokku, siis esiteks mul on väga kahju, et teil nii juhtus ja teiseks tahtmatult tekib mõte, et kuna teil on 3 ühist last ja Kardo vasektoomia oli ka ühine otsus, siis natuke nadi, et lahku lähete 🙁
Mul hakkas seda lugedes endal sees keerama nagu ise hakkaks välja kolima. 🙁
Mul ka 😀
Lõpuni lootsin, et tuleb mingi naliiii sinna lõppu :O
Samaa! Lugesin mingi viis korda üle, et näha, kus on kirjas et eheeee nalts!
Pole hullu Mallu, sa pole ainus. Tugev inimene on see, kes oskab tunnistada ja teha muutusi, mitte leppida ja kulgeda.
Ja väike tobe nali ka siia lõppu, vasektoomia oli hea mõte 🙂
See on nüüd küll selline kirjutis, et ….. võtab kukalt kratsima. Jaaa noo, ei usu.
Eeeeeeeeeeeeee what? ???
Kas sa saad kindel olla, et see otsus sul ei tulnud tingitult ravi alustamisest põhjustatud keerulisematest tunnetest (kõrvalmõjudest tbl ravi alguses), mis mõne aja pärast (kui organism nendega harjunud on – kui need sulle sobivad) mööduvad/stabiliseeruvad?
Mul võttis ka kurvastusest silmad märjaks 🙁
Nagu halb plot-twist lemmik telesarjas.
Aga äkki paariteraapia aitaks? Appi, nii kurb tegelt 🙁
PS. See et nutad võiks ju näidata, et ikkagi tunded on.
Pliis ütle, et see on halb nali. :O
Ma ei tea sellest trendist küll midagi, ei kavatse kaasa minna. ?
Nali ei ole, aga ma lugesin artiklit, et 2020 on jube palju lahutusi 😀
liiga ilus et olla tõsi
tead, meil oligi täitsa ilusad kaheksa aastat, lihtsalt millegi arvelt, mis mul otsa sai lõpuks, ma ei oska paremini seletada. ma ei ole kunagi siin blogis tegelenud oma elu ilustamisega vms 🙂
Imbi Viirok on väga hea paariterapeut. Guugelda.
Ehk annab mõlemale uusi mõtteid.
Vahel on hea kui keegi teadja kõrvalt midagi näitab.
Mees las läheb tööle, lapsed kõik aeda või istub mees kodus lastega edasi ja rendid office/stuudio kuhu lähed Sina iga päev tööle. Osa kohustustest lükkad mehe kanda. Et ei peaks olema Sina perepea rollis. Teise variandina võid kaaluda ennast hullarisse sisse lasta kirjutada ja oleskled seal mõned nädalad või kuud. Mõtled elu üle järele. Kui just kedagi kolmandat mängus pole või mingeid ületamatuid erimeelsusi. Lastele on lahkukolimine igal juhul ränk katsumus.
Mul on üks küsimus ainult. Lahku minna on ülikerge, aga miks te paariteraapiat ei proovi?
wait.. what? seeriasse “kui Mallukas juba load sai, saan ma ka” – kui teie juba lahku lähete, kes siis üldse peaks koos olema??
Shit
Elame üle
Tundub, et siinsed lugejad elavad seda uudist palju raskemalt üle kui asjaosalised ise … Edu ja jaksu uues elukorralduses! On olukordi tõest, mil on õigem langetada ka selliseid otsuseid. Olen sama läbi teinud ja kiidan otsust. On täiesti võimalik minna eluga edasi erinevat rada, kuid omades ühisosa ehk siis lapsi ning seda ka sõbralikult manageerida. Olge tublid 🙂
Heip. Ma kommentaare ei lugenud aga ehk olete enne lahutust lihtsalt aastakese lahus. Jäta lapsed koju ja koli ise kohta, kus oleks koht ka lastele. Mine hulluks, mine katki, karju, mölla ja lase mehel ka olla. Puhake, mängige ja lihtsalt olge. Ma ei tea milleski midagi aga aeg ja kaugus annab parema vaate. Olen vb. Miskit sellist läbi teinud 🙂 edu ,õnne mõlemale ja lastele.
Lugedes siin meenub ühe ema kaotanu kommentaar, et kõigil, kellega ta rääkis, oli talle rääkida lugu sellest, kuidas nende oma ema oli surnud.