Ma olen aru saanud, et kogu meie lahkuminek on kõikide meelest maru imelik, sest me ju ei tülitse ja ole vihased ja see jätab inimestele umbes sellise mulje, et miks me siis üldse peame lahku minema, kui ikka veel teineteist armastame ja hästi läbi saame ja koos hea olla on.
Ütlen ausalt, et ma tahaks teile seda kuidagi paremini seletada, aga ma ei taha siin kellestki halba või hoolimatu inimese muljet jätta. Eks ma olen ju ise ka süüdi selles sama palju, et nii palju aastaid lihtsalt enda mõtteid ja tundeid endasse hoidsin ja teist inimest nn eemale hoidsin. Aga praegu mul on nii hea meel, et see on täpselt nii, nagu see on. Et ma saan ju ise ka aru, et mõned asjad on sellised, et kui hakatakse väga noorelt koos olema ja ise ka täpselt ei tea, kes sa ISE oled ja mida sa tahad, siis ei piisa alati armastusest, et kokku jääda. Ning ma pigem siis valin selle, et lähen praegu lahku, kui 10 aasta pärast, kus me juba ei suuda teineteist enam taludagi, sest sisse elatud probleemid ja pahameel igast otsast välja purskub.
Ja kõik need sajad, kes küsivad, et kas ma ikka 100% kindel olen, et me mitte kunagi oma asju korda ei saa ja ära ei lepi – ma ei ole ennustaja, ma ei tea ju, mis juhtub aasta või 10 pärast. Aga praegu ma tean ja tunnen, et see oli õige otsus ja vaikselt on hakanud taanduma ka see maailma suur kurbus ja rõhumistunne, sest minu meelest oleks imelik ka olnud, kui mul see osa vahele jäänud oleks. Ma olen ju ka siiski kõikide uuringute järgi inimene ja iga lahkuminek võib olla valus, isegi kui see toimub ilusasti ja rahumeelselt. Mulle saatis üks tore naine instasse sellise pildi ükspäev ja ma ütlen, et noh, täpselt nii ju ongi, eks?
Me saame Kardoga väga hästi aru, kuidas ja miks asjad nii läksid ja võiks öelda, et me oleme rohkem rääkinud, kui kõigi kaheksa aasta peale kokku, see on kõik super vabastav ja tore olnud. Aga see ei tähenda, et okei, kle saime räägitud, nüüd saame rahus edasi koos olla. Paraku nii lihtsalt on ja see on … elu. See ei tähenda, et me ei saaks koos aega veeta, lastega koos asju teha, omavahel üldse suhelda, teineteisel külas käia ja teineteisele abiks olla. Mis siis, et varsti mitte enam abikaasadena. Ikkagi on koos hea, ma isegi ütleks, et parem, kui see loogilisena üldse kõlab.
Ja mul on hea meel, et kogu selle kaose sees ta ikka minu jaoks olemas on, see on hea pidepunkt.
Muud ma nüüd ei oskagi öelda, loodan, et saate nüüd minust kuidagi rohkem aru või nii.
62 kommentaari
Kas sul on nüüd juba pärast lahkuminekut enesetunne parem? Mulle tundub, et olen väga sarnases olukorras ja ei tea mida teha.. 🙁
Jaa, mul on täiega parem. See suur masendus ja kass ja nutud jäid eelmisesse nädalasse. Ma ütlen, et hästi palju aitas Kardoga rääkimine ja see üksi olemine, et ma sain aru, et kuigi raske ja keeruline, siis ega õiged asjad ei peagi kohe laksust kerged olema. Ma saan hakkama 😀 Iga päevaga aina rohkem.
Väga paljud kuidagi ei mõista, et kui tülisid pole, siis ju nagu kõik korras. Nagu see oleks ainuke tähtis asi suhtes. Ja miks peaks lahkuminekuga venitama nii kaua, et rahulolematus muutub vihaks. Pigem teha seda siis, kui on veel üksteise mõistmine. Eriti tähtis kui on ühised lapsed. Vihaga lahuminek teeb edaspidise läbikäimise ju tohutult raskeks. Ja eeskuju antakse ka lastele.
Mul oli viimane lahkumine väga mõistlik ja oleme nüüdki, aastaid hiljem, väga hea sõbrad.
Parem on kohe lahku minna.mina elasin mehega 22 aastat ja lahku minna oli raske sest see oli pikk aeg .Proovisime visiitkooselu ,algul tundus kobiv aga pikapeale sain aru et ma seisan ühe kohapeal ja minu elu seisab ka ,Võtsin kätte ja valetasin talle et olen teda petnud ja oligi kõik ,teistmoodi oleks ta ikka mu külge rippuma jäänud,Vale polnud ilus aga muud varianti ei näinud aga oleks pidanud kohe lõpilikult lahku minema sese nüüd on veel raskem ja valusam
Loen ja imestan – miks üldse peaks keegi kõrvaline isik kellegi koos/lahus olemist mõistma?! Katsuge oma elus toimuvast aru saada, oleks juba suur võit 🙂
Ise kah 4 aastat lahutatud ja 2 lapse ema.
https://mallukas.com/2018/07/12/miks-ma-kardot-vihkan-ja-milline-sober-ma-olen/
Kõige selle taustal on vähemalt 1 osa teie lahkumineku põhjuseks seksuaalne sobimatus. Epp Kärsin oleks siin välja aidanud.
Väga paljudest Kardo enda lausetest (aastate jooksul) on jäänud mulje, et elab pidevas seksivaeguses et tema teeks seda vanainimeste asja iga kell, igas asendis ja koguaeg, sina seevastu tundud frigiidne ja ei taha temaga iga kell seksutada, ja seda saab nii vähe, sest point on selles et ta ei oska rahuldada sind. Rahuldamata naine ei tahagi seksi ja see halastusseks tundub nii suure kohustusena mehe ees ja mees muutub mingil hetkel suisa vastikuks. Teie eksisteerisite koos rohkem sõpradena, seepärast lahku kolimine tundub kordades rahumeelsen. Sinul on suuremad ootused mehe suhtes ja sa tead et on asju, milles Kardo ei muutu, ei suuda muutuda. Kardo on paljudes asjades laisk ja mugavam on elada nii, kui naine kõik ära teeb ja tema siis ainult suusoojaks kiidab ja silitab naist et näiliselt kodus rahu oleks.
Kui palju tean paare, kus mees koguaeg imalalt seksi tahab (naist tiirase pilguga jälgib ja silub) mitu korda päevas lausa ja kõik vahekorrad on pmslt kähkukad, naine jääb ALATI täiesti rahuldamata. Sellised mehed ei ole head ja peale kähkukate ja niisama voodis mõtetu rullimise nad hakkama ei saa. Teine asi mis on silma jäänud, oled Sa ju piisavalt kordi selgelt välja öelnud, et oled Kardot alati vaadanud selle pilguga et ta on Lihtne ja temaga ei ole suurt millestki rääkida. Kui sa poleks Mari ootama jäänud poleks teist kahest iialgi paari saanud, kuna olete totaalselt erinevad inimesed erinevate ootustega. Sa tahad mehist isalikku meest, kes Sind päriselt ka hoiaks, organiseeriks ja oskaks tavalisi mehetöid, ei eelda, et ainult sina kõïke teed ja organiseerid koju töömehed kes siis pmslt kruvi seina keeraks. mida Kardo ei taha teha ja Kardole sobib naine kes on sama lihtne ja tahab sama palju kähkukaid. Ja kes ei oskagi muud tahta. Elu on lill. Lõpetuseks mainin et tglt selle Heleriga oleks Kardol palju parem (vaimne) klapp olnud. Minu aastatepikkused tähelepanekud 🙂
Minul oli ka just täpselt sama lahkuminek. Aastaid omavahel ei rääkinud, hakkasime väga noorelt koos olema ja lõpuks sain aru, et ma vist ise kasvasin suureks. Istusime rahulikult maha mõned kuud tagasi ja võtsime vastu otsuse, et läheme lahku. Sellest asjast saadik oleme rääkinud rohkem kui kõikide aastate jooksul kokku ja see oligi valesti – me ei rääkinud üldse. Noh, olulistest asjadest siis. Suhtleme siiani, ta on täiega normaalne inimene ja hea meelega oleksime teineteise eludes edasi, lihtsalt mitte elukaaslastena. Kohutavalt häirib teiste inimeste käitumine tho.. Kõik on nii harjunud mingiste vihaste lahkuminekutega, et inimesed reaalselt ei suuda uskuda, et me siiani käime koos söömas, kinos jms. Esimesed 2 kuud olid minu jaoks täielik põrgu. Paanikahood olid igaõhtused, kuigi teadsin ju, et tegin õige otsuse. Huvitav oli see, et kutt ise oli mulle neil hetkedel toeks, ütles, et kõik saab korda jne. Ehk siis.. kui püüda asju vaadata objektiivselt ja kaine peaga, ei pea kõik lõppema tüliga. Palju jõudu sulle, it will get better!
Mul on juba pea 5 aastat laste isaga lahkuminekust. Eks peale lahkuminekut oli selliseid koledamaid üksteise peale väljaelamisi ja ütlemisi aga mingi hetk see taandus. Nüüd aastakese oleme hästi läbi saanud. Lapsed elavad minuga. Kui laste isa tahab lastega olla, siis tuleb meile külla ja on siin nii kaua kui soovib/saab. Kuna ta ei ela eestis, siis on talle ka ööbimiseks diivanvoodi soetatud ja väike kapike kus oma asju hoida. Ta ei pea ju selleks ometi hotelli minema või omale korterit üürima ja lapsi välismaale solgutama ka ei kavatse hakata. Eks me oleme ju ikkagi pere ka peale lahkuminekut. Ta on laste isa ja oleme seotud igavesti. Olime peaaegu 20 aastat koos. Eks üheks murekohaks ka see, et alustasime oma suhet väga noortena ja kasvasime pisut lahku. Ühel halval päeval keeras erimeelsuste pärast niiiiiiii nässu kõik, et meist ei saa enam kunagi paari, tuleb lihtsalt leppida. Oleme ema ja isa oma lastele ja head sõbrad teineteisele. See on sõprussuhe mida paljud ei mõista. Kahjuks ka mitte me laste vanavanemad, nendega on keeruline – pistavad oma nina liiga sügavale ja teevad sellega meil suhtlemise pingelisemaks. Õhutavad vaenu ja see on nõme. Jõulude ja sünnipäevade planeerimine eriti õudne. Lastel on sellepärast alati 2x sünnipäeva- ja 2x jõulupidu. Tahaksin lihtsalt, et meil lastaks oma elu elada rahumeelselt nii nagu me oleme seda otsustanud teha aga ilmselt tuleb olla tänulik, et me omavahelgi vähemalt nii mõistvalt suudame suhelda.
Tõepoolest- Möhh?????
Nagu keegi ka ennem kommenteeris su viimaseid selgitusi lahkumineku teemal.
Lubad selgitada ja siis mingit nö.”diipi” paned, pidades rumalaks neid, kes ridade vahelt mõistatada ei oska (loe samas olukorras pole olnud)
ma ei pea kedagi rumalaks, ridade vahelt võiks välja lugeda, et ma räägin nii palju kui ma rääkida tahan lihtsalt. Mis SELGITUSI ma veel jagama pean? 😀
Loen ja imestan. Oleks siis kõik lahkuminekud sellised. Ma ise olen sellises rollis, et minu mees jättis endise naise nii maha aastaid tagasi. Täitsa nende enda vahelised asjad ja mina ei puutunud kuidagi sinna. Kuid aga ega see tähendab, et kui me kokku saime, siis see viha minule üle ei kandunud. Isegi otsiti mind ülesse töö juurest ja üritati selgeks teha, et tegemist on TEMA mehega ja ma pigem kadugu kohe. Õnneks ma alla ei andnud ja nüüd kena 5a koos. Mis ei tähenda, et see tädi kuidagi leebunud oleks. Aga no ilmselt nii jääbki ja on juba tavaline, et kui juhuslikult mööda sõidab tänava peal, et tõmbab kõrvale ja üritab “salaja” luurata mind ja pärast siis jutte levitada, kuidas ma ikka raudselt 10kg juurde võtnud ja üldse riides käia ei oska jne ?
Kõige selle selgituse põhjal võib öelda, et te ei taha koos jätkata. Kui te tahaks siis mulle tundub küll, et teil kahel on materjali küllaga mille kallal pisut tööd teha ja, sellest kriisist tulla välja veel tugevamana ja õnnelikumana ja pakkudes lastele imelist elu koos vägevate vanematega kes ei andnud lihtsalt alla vaid võitlesid pere nimel. Loomulikult toimivad on hästi suhted lahku läinud peredes aga lastele parim on ikka kasvada mõlema vanemaga. Leidke üks korralik terapeut ja proovige enne ikka parandada kui esimese emotsiooni ajel laiali jooksete. Mul on ka väga noorelt alustatud pikk suhe ja täna enese arendamisele ja kõrvalistele abile olen täna õnnelikum kui kunagi varem selle sama mehe kõrval ja meie perre on tulemas viies beebi! Olen alati öelnud, et kõik saab toimida kui üks ei anna kunagi alla ja ennast leida saab ka koos olles.
Miks nad peavad midagi vägisi otsima ja leidma, kui nad äkki ei tahagi, nagu sa ise esiemeses lauses ütled? See, et sinul kõik toimib, on imeline, aga inimesed on erinevad ja neile sobivad erinevad lahendused. Ainult laste nimel kokku jäämine on üks jubedamatest asjadest, mida lastele teha saab. Jah, ehk on inimesi, kes suudavad teha seda rahumeelselt ja ise normaalseks jäädes, aga mina olen paraku näinud neid paare, kes on justnimelt “laste pärast” kokku jäänud ning need lapsed on siis õnnelikult ja turvaliselt kasvanud peres, kus vanemad vaevu teineteist taluvad. On ikka õnnelik ja turvaline?
Lamp on see, et keegi ajuhiiglane kuskil kommentaariumis väitis, et Kardo pani kõrvalt ja korduvalt.. Ja nyyd, kus sa väidad, et ei saa rääkida, kuna see sei olene ainult sinust(mis on minu jaoks loogiline) jääbki paljudel nyyd sinu postituse+kommentaari põhjal tunne, et nii oligi ???
ei olnud 🙂
Mul on kohutavalt raske mõista, MIKS inimesed ei suuda aru saada, et on täiesti võimalik, et teie suhtes oli siiski midagi sellist, mille tõttu te ei saanud enam abikaasadena jätkata. See, et Kardo on suurepärane isa, abikaasa ja inimene, ei välista ju kuidagi seda, et mingil põhjusel sa ikkagi temaga koos olla enam ei saa. Ja miks sa ei saa üksi neid detaile siin kogu maailmaga jagada? Vbl see on tõesti midagi NII isiklikku nt Kardo jaoks, et ta lihtsalt ei soovi. Suvakas näide: Kardo soovib teha anaalseksi ja käib sulle sellega räigelt pinda, aga sina ei taha ja lõpuks ta hakkab seda teistega tegema ning sulle ei meeldi. see olukord Miks Kardo peaks tahtma seda põhjust maailmaga jagada? 😀
Lisan siia ühe lingi, kus kirjutab lühidalt ootustest. Soovitan läbi lugeda, lühike lugemine on.
https://valguseveedatar.ee/ootused/
Ja miks ma seda soovitan, sest noh, miks mitte? Mulle endale väga meeldis ja nõustun täielikult sealse kirjutatuga. Lugedes ühte Kardo antud intervjuud, siis mõtlesin, et selle lingi jagamine vast kulub ära. Kardo ütles antud intervjuus, et: Aga mis minusse puutub, siis Mallu nägi, et minust ei saa ikka seda meest, mis ta tahaks, et minust võiks saada ja ma arvan, et Mallu oleks tahtnud, et ma oleksin veel spetsim ja osavam ja teeksin veel rohkem, kui ma tegin. Aga ma ise olin endaga juba väga rahul.
Mallukas, täna arvad, et oled Sina ise ainsuses. Tegelikult korruta see neljaga, ehk siis alatiseks jääd Sina ja Su kolm tütrekest. See tähendab, et uus võimalik kaaslane peab olema nii hüper-super, et sobituda korraga neljale….. Isegi kui Sa ei vaja meest, oled emana siiski x korda lapsed….. Peale lahutust on küll mõningane kergendus, aga pikas perspektiivis on see mõttetu eksperiment.
Et siis pean olema Kardoga surmani koos, sest meil on lapsed?
Jaa, see on tore, et te hästi läbi saate ja Kardo hetkel ka Sinu jaoks olemas on, kuid valmista end ette, et tulevikus võib tal olla uus naine ja sellisel juhul jääd Sina ikkagi tahaplaanile.
Minu kogemus on selline, et minu kaasal on eelmisest elust 2 last ja ka tema jätkas oma ex-abikaasaga suhtlemist/abistamist/koosolemist põhimõtteliselt 5 aastat (kuna enne mind ei olnud vahepeal ühtegi nii tõsist suhet, et oleks sellest kellelegi rääkima hakanud). Ja nüüd siis on tulemuseks see, et see ex on kohe no nii kibestunud, et lisaks minu vihkamisele (NB! Me pole kordagi kohtunud!), on ka minu kaaslase/laste isaga suhted kehvad. Missiis, et nad lahutasid 7 aastat tagasi ja missiis, et mina olen selles võrrandis alles 3 aastat eksisteerinud (mina ei olnud nende lahkumineku ajendiks). Lihtsalt alles minu tulekuga sai see naine aru, et ta ikka päriselt läkski oma mehest lahku ja ei saagi nüüd enam kõiki neid privileege, mis jätkusid ka pärast lahutust…
Ehk ma tahan öelda, et katsu ise mitte selliseks bitchiks muutuda! 😀
Ma olen mega lahe ja lahke “kasuema”, aga ometi saan vastu vaid põlgust ja reegleid, kuhu võin koos laste ja laste isaga minna ja kuhu mitte…. :s Ära Sina selliseks saa!!!!
Ei saa, mul oleks väga hea meel, kui Kardo kellegi leiaks endale ja õnnelik oleks 🙂
Mallukas ma arvan, et sa oled väga vapper. Eks inimesed ju ei tea kuidas tegelikult on ja kuidas teie mõtlete ja tahate, et oleks. Väga tore on näha, et teil ei ole probleemi ja te ei loo draamat laste ees. Mina soovin teile mõlemale parimat ☺
“Ning ärge muretsege, ma kirjutan kindlasti teile varsti seda ka, et… miks asjad nii läksid. Lihtsalt mul on veidi aega vaja, sest ma tahan seda ise ka täitsa aru saada ja mõista. Lisaks veel see, et see on ju mitte ainult minu teema, seega ma tahan, et see oleks selline.. hmm..mitte nii ühepoolne jutt, nagu ma hetkel kirja panna oskaks.”
järgmine postitus:
Me saame Kardoga väga hästi aru, kuidas ja miks asjad nii läksid ja võiks öelda, et me oleme rohkem rääkinud, kui kõigi kaheksa aasta peale kokku, see on kõik super vabastav ja tore olnud. Aga see ei tähenda, et okei, kle saime räägitud, nüüd saame rahus edasi koos olla. Paraku nii lihtsalt on ja see on … elu.
eee….möhhh ?
Ja see “mul on aega vaja” peab tähendama punkt kaht päeva v?
ei pea! aga niisama hämada, kui ei tahagi öelda ? milleks siis, kellele, lihtsalt linnuke kirja?
Olgu, loe hoolega: EI TAHA ÖELDA. On piisavalt hämavaba? 😀
Kuidas Sa juba aru ei saa, et sa lausa võlgned kõigile selgituse, mis ka kõiki rahuldab, viimset kui üht ning kohe. 😀
Kui oma parima sõbraga kunagi hiidammu paar olime ja siis lahku läksime, läksime järgmisel päeval koos konverentsile. Ja oleme seni bestikad.
Läksin ka poolteist aastat tagasi mehest lahku. Just nii,, et läksin.
See tuli talle nagu välk selgest taevast, me olime just oma maja püsti saanud kui ma ühel päeval lihtsalt ütlesin,, et ei suuda nii edasi ja lähen eraldi.
Võtsin korteri samasse kohta, kuna 8a jooksul oli meil ka kaks imetoredat last saadud. Täna saaan oma laste isaga suppppper hästi läbi ja nii mõnigi ei saa aru kuidas on see võimalik aga on kui tahta ja kasvõi elutervete laste jaoks vaeva näha:)
Seda lugedes nagu loeks oma kogemust. Mina siis Kardo rollis. Suhtlen ka väga palju oma eksiga ja saame väga hästi läbi, aga samas sisemuses keerab see kõik täiesti *****. Nagu keegi tark on õelnud , et peale lahku minekut suudad oma eksiga söber edasi olla , siis seal on ainult kaks võimalust: Kas sa ei ole teda kunagi armastanud või sa armastad teda edasi. Minu puhul siis see teine variant ja isegi kui sellest on juba omajagu aega möödas siis kohati tundus, et läheb üle, tuleb see tagasi jälle. Olen mõelnud , et peaks suhtlemise ära lõpetama , aga ka seda ma ei suuda teha. Täna ma olen enam kui kindel , et ma oleks temast ülesaanud kui oleks päevapealt ka suhtlemise ära lõpetanud, aga samas ma ju loodan et ühel päeval oleme koos taas, sest minu jaoks on ta ideaalseim naine maailmas , aga lihtsalt täpsel samamoodi oma kogenematusest või kurat teab millest jäid probleemid rääkimata ja need kogunesid kogunesid , kuni ükshetk lihtsalt temapoolt see otsus tuli ja iseenesest ma saan sellest hästi aru , aga samas peale seda ma tean , et kui saaksin uue võimaluse, siis seda enam ei juhtuks. Aga KUI KUI KUI ja tegelt ma tean et seda enam ei juhtu siis ikkagi ei suuda eluga normaalselt edasi minna.
Olen nõus, et tegelikult on targem minna lahku sõbralikult kui, et iga hinna eest end alla suruda ja pingutada jne. Vahel lihtsalt juhtub nii, et sa ei ole enam selle inimese kõrval õnnelik. Jah, ta on tore inimene ja hea isa ja osav kokk jne…aga see ei ole ju õnne alus.
Kasvatakse lahku ning mis saaks peale lahkuminekut olla lastele veel toredam kui see, et neil on kaks vahvat kodus kus olla ning hästi läbi saavad vanemad. Vanemad lahutasid mehe ja naise, mitte lapsevanemate suhtest.
Ei tea kas rahvas oleks õnnelikum kui sa vorbiks perekooli teemasid, et kuidas LASTEISALT alimente kätte saada ja milline tropp ta on jne.
Mul on samamoodi nagu sul. Et läksime lahku, okei mees polnud nii rahumeelselt nõus kui kardo, aga nüüd juba suudab leppida. Aga kuna meil ka lapsed, siis ei tahtnud ma ka tüliga lahku minna ja tahan ikka inimesega hästi läbi saada sõpradena, sest olime ju 5a koos, meil on lapsed ja miski pidi ikka olema hästi ka meie vahel et nii kaua koos olime ja lapsed saime, seega ikka tahan teada kuidas tal läheb, mis ta teeb, külas käia üksteisel, koos süüa jne.
Et ma enam ei kujuta küll ette seda, et kärtsu, mürtsu ja pauguga lahku minna, sellised lahkuminekud jäänud ikka noorusaega. ?
Mul täpselt sama olukord praegu. Vahe on ainult selles, et pole abielus ega pole lapsi. Ainult kassilapsed ? Raske on omaks võtta seda lahkuminekut, 7 aastat ikkagi koos olnud.
Ma usun paljud ei mõista seda osa, et okei, sa said aru, et on mingid rääkimata teemad ja probleemid, mida oled aastaid ainult endas hoidnud, aga.. nüüd peaks olema siis koht, kus nende teemadega tegeleda ja püüda lahendust leida. Kas kahekesi koos või vajadusel terapeudi abiga, mitte üldse proovimatagi kohe lahku minna. Sest kui sa ei välista võimalust, et aasta pärast võite jälle koos olla, siis ei saa ju tegemist olla päris lootusetu olukorra ja lahendamatute probleemidega. Onju loogiline 🙂 Aga hea, kui sul endal on selgus ja parem olla.
Kipub jah nii olema, et kui väga noorelt kokku minna, siis kas kasvatakse koos või kasvatakse lahku. Minul oli endise kaaslasega sama. Koos hakkasime olema siis kui mina olin 20ndate alguses, alles ülikooli läinud ja polnud veel õrna aimugi mida elust tahtsin. Selle ajaga kui koos olime arenesin inimesena tohutult, tema aga püsis (vähemalt minu silmis) täpselt samas kohas. Tänaseks samuti lahutanud ja ei ole kordagi seda kahetsema pidanud.
Ma kardan et lahutuse “proovikivid” võivad alles ees olla .
Tavaliselt tulevad nad siis kui uued inimesed perre tekivad ,sest raske on olla mitte kriitiline uue “kasuvanema” koha pealt .
Kui te ka sel ajal säilitate külma närvi ja suudate jääda igas olukorras üksteisega normaalseks siis müts maha !
Isiklikult tead palju perekondi kus just see “uus kaaslane” paneb sellele heale suhtele eksiga piiri ,sest kes ikka tahaks end tunda “teisekohalisena” aga samas tunnen ka perekondi kes vastupidi aksepteerivad uusi ekside uusi kaaslasi ja usaldavad neid oma lastega ,nende plusside ja miinustega ja ongi üks suur happy family .
Teades et te olete sellised toredad ja chillid inimesed siis ma täitsa usun et te ükspäev istute kõik koos jõuluõhtul nagu üks õige big happy family ja naerata vanade mälestuste üle ?
Noh, mis ma ikka ette muretsen asja eest, mida veel käes ei ole 🙂
Jaa, vahepeal on läbi saamine parem kui lahus 🙂
Milleks minna tüliga lahku pigem sõbralikult ja hea kui sõprus jääb järgi 🙂
Teie lahkuminek on lihtsalt nii ilus ja täiskasvanulik.
Mitte, et ma oleks soovinud, et te lahku oleks läinud aga te olete vöga tublid ja käituda täpselt nii nagu ühed täiskasvanud inimesed võiks, kes on armastusest pere loonud.
Jah, lahkuminekud on alati valusad, ühele valusam kui teisele. Kuid kui armastavat kooselust on pere loodud, võiks ka lahku minnes omavahel endiselt ilusasti läbi saada. Lõppkokkuvõttes eksid on siiski vaid inimesed, mitte lihtsalt eksid. Inimesed, kellega me saame edasises elus sõbrad olla.
ma tean täpselt mis tunne sul on. peale 7-t aastat ka lahte last tundsin mina, luidas me absoluutselt abikaasaga ei suhtle. elame ühe katuse all, kasvatame ühiseid lapsi ja ometi elame täiesti erinevaid elusid. me. pole mitte ühte korda riidu läinud, null. ja see pole okei. aga siis, kui lahkuminek teemaks tuli, hakkasid ühe lapse tervise probleemid, siis nüüdseks sündinud ups kolmas laps.
beebi eas lahku minna ei soovi, vastsündinut pooleks ei jaga ja nüüd siis paar aastat veel kindlustatud seda kooselu. aga ma tean kindlalt, et me ei jää kokku ?♀️
Ei arvusta ega midagi aga kohe lahutama pole minu meelest mõistlik. Olen puutunud kokku paariga kes oli samas situatsioonis – said hästi läbi ja ühised lapsed aga otsustasid lahutada. Mõeldud -tehtud. Koos veedeti aega koos edasi nagu head sõbrad,eks laste pärast ka mudiugi ja ühel hetkel tundsid kuidas kisub ikka teise juurde tagasi rohkem kui sõbrana. Nii neist saigi uuesti perekond. Kahetsesid vaid seda et kohe lahutama läksid. Pigem võiks ju pool aastat v aasta võtta sellist lahus aega kus vaadata kuhu eluke viib!
Kuigi meil lapsi pole, siis minu ex kellega 3a koos olime, on siiani mu parim sõber. Lihtsalt armastajateks Me kokku ei sobinud. Aga sõpradeks ideaalselt ☺️
Ma vist mõistan, miks inimesed endiselt aru ei saa sellest lahkuminekust. Ka pärast seda postitust. Vaata, sa mainid, et te olete Kardoga kõik need asjad läbi arutanud, miks asjad ei toiminud, aga sa ei maini poole sõnagi, mis need asjad olid. Jah, ei peagi, aga kõik on lihtsalt nii harjunud su avameelsusega ja nüüd seda järsku enam pole. Ma eeldan, et kui aeg mööda läheb, siis see tuleb, aga lihtsalt praegu on ikka kõigil sama küsimus õhus – eriti kuna teie läbisaamine on super. Ilmselt oodatakse midagi sellist, et teie tulevikunägemused ei kattunud, sa tahad ambitsioonikamat meest vms, sa tundsid, et teie suhe ei arene kuhugi jne. Et jah – see jutt, et te olete asjad läbi arutanud, on super, aga palju vastuseid see ei anna.:)
Kui ma üksi iseendaga suhtes oleks, siis ma võiks jagada jah 😀 Aga see pole ju ainult minu teema.
Mnjah, ma vist pean natukene eelmise kommenteerijaga nõustuma. Et panebki hämmastama see, et mis siis selleks suureks parandamatuks põhjuseks oli.
Ja rääkides avameelsusest ning mitte ainsaks suhtepooleks olemisest. Me teame Kardo püksis toimuva kohta rohkem, kui teada võiks. Et.. Seda enam paneb hämmastama, mis veel salajasem on ?
*mitte, et ma siin nõudma hakkaks. Räägi või ära räägi, teie otsus muidugi. Aga tahgsin ka sõna sekka öelda, et mida me siin suu ammuli ootame 🙂
no ma saan aru jah, aga ma hetkel ei leia, et rohkem detaile vajalik oleks. eks aeg näitab
See on ju ilmselge, et sa ei saa niisama siin kõigile ootajatele lajatada, et sulle Kardo lihtsalt närvidele hakkas käima- ükskõik mida ta ütles ja tegi. Seda juhtub, tean seda omast käest ja siis ei saa sinna mitte kui midagi parata. Tunded on lihtsalt läinud ja kogu lugu. Sõpradena saab väga hästi suheldud, aga mitte igapäevaselt ja intiimselt. On ju nii:)?
Suhe ei toiminud, kuid sõprus toimib. Super 🙂
Väga terve ja täiskasvanulik lahkuminek, ma ütleks. Ca 95% inimestest ei suuda seda :D.
Tore lugeda, et te nii hästi läbi saate. Suurem osal pole tõesti nii.
Kas te Kardoga pole mõelnud koos, mitte abikaasadena enam, teraapiasse minna, et koorem(koormad) nö maha laadida? Oleks ehk veelgi kergem edasi minna elus. Ja kes teab, ehk kunagi leiate tee tagasi teineteise juurde. Ja kui ei leia on ka nii hea, kui ex on sõber ja teil on laste kasvatamisel 100% koostöö.
Ma ka soovitaks näiteks imago teraapiat vms paariteraapiat. Nõmmel võtab vastu Kärt Kase ntx, imago kohta käibTallinnas Urme Raadik jne
Ja mitte kokkuminekuks vaid selleks, et laste kasvatamine ka edaspidi laabuks
tundes lähedalt ühte sinu soovitatut (lapsest saadik) siis, nii palju, kui olen lugenud tema mõtisklusi, pole see
tõestikogu tõde tema lapsepõlve kohta aga noh- rikka mehe abikaasana hakkas igav ja siis tuli vaim peale 😀
Mina olen Sinu poolt! Ma tean, et Sa ei teinud seda otsust kergekäeliselt. Ja mul on hea meel, et Sa juba natuke oled jälle rõõmustama hakanud. 🙂
Eks inimestes (sh ka minus) tekitas just kõige rohkem küsimusi see, et sa oled ju lugematu arv kordi Kardot kiitnud, kui hea abikaasa ja isa ja kaaslane ta on ja kui väga te teineteist armastate ja kui hea kooselu teil on. Ja siis nii ootamatult selline pauk tuli.
aga ta ONGI hea abikaasa ja isa ja kaaslane
milleks siis suhet lõpetada kui kõik nii täiuslik on???
no kui sa seda välja ei loe, siis ma detalidega rohkem ei täpsusta ka.
Veel vähem saan aru kui enne.
no siis see juba sinu probleem haha 😀
Ma saan 100% aru mida sa mõtled ja tunned. Tegin aasta alguses sama asja läbi – lahkuminek ise toimus küll suure tüliga. Paar nädalat hiljem kui mõlemad olid maha rahunenud suutsime rääkida ja leida, et see tõesti on kõige parem lahendus. Käisime sõbralikult lahutamas. Meil on kaks toredat last, kelle elu on palju rahulikum. Me saame eksabikaasaga hästi läbi, suhtleme vajadusel (peamiselt siiski laste teemadel), joome vahest koos kohvi kui külas käib jne. Ei ole kordagi kahetsenud otsust, mis 10 kuud tagasi tehtud sai. Tunnen ennast vabamana kuid samal ajal tean, et ma pole lastega siiski päris üksi. Ja see aeg mil lapsed on oma isa juures on nii hea puhkus?
Ma lugesin mingit tasulist artiklit, kus Kardo omapoolse versiooni ära rääkis. Sain kohe pildi selgeks. ?
Standardid ajajooksul muutuvad ?♀️
Lugesin ka eile, ehk siis lihtsalt lahku kasvamine. Ja saan ka paremini aru. Eks kogemustest õpitakse.