Ma pole nüüd sada aastat blogisse jõudnud, st minu jaoks on need paar päeva täiega pikk aeg olnud, aga aeg läheb kuidagi nii ruttu, et nüüd leidsin vapustavad vabad 90 mintsa, et siia elumärki anda.
Mida ma siis teinud olen… hmmm. Lapsevaba nädal on läinud super lapserohkelt, sest esmaspäeval käisin Gellul külas ja teisipäeval helistati lastekast, et Marta veidi nohune, seega olin päeval temaga ja õhtul läksime Männikule, sest ma ei tahtnud teda haigena jätta. Lapsed korraldasid seal filmiõhtut ja vaatasime koos Frozen kahte ja puha. Õnneks Marta ei jäänud rohkem haigeks.
Kolmapäeval läksin kahe suuremaga (ja Andraga) Tartusse ERMI muinasjutunäitust vaatama, mis oli super tore, aga ma kirjutan sellest varsti pikemalt.
Üldiselt läheb emotsionaalselt ka täitsa hästi – eks mul siin ikka aeg ajalt käivad sellised vanad head low pointid peal, et kas ma ikka teen õigesti ja MIDA ma üldse teen jne, üldine massiivne süütunne kõigi ees ja värki. Aga ma üritan sellega tegeleda ja ma pean tunnistama, et mida rohkem ma mõtlen asjadest, mida ma EI taha mõelda, seda rohkem tuleb mu sisse selgust ja arusaamist. Nii mõnigi asi tundub nüüd loogilisem ja ma näen hästi palju enda tehtud vigu. Mitte, et neid hea tunnistada oleks, aga kuskilt tuleb alustada.
Eile jäin ma autos mõtlema selle peale, et miks inimesed ütlevad alati, et enesesüüdistus on justkui halb asi? Sest konkreetselt minu meelest enamik asju, mis meiega juhtub, ongi ju…meie süü? Okei, muidugi on erandeid kah, aga laias laastus. Kui keegi teeb meile haiget, siis see on meie enda süü, et me laseme. On ju nii? Igal teol on tagajärg ja põhjus. Mitte miski ei juhtu niisama. Ja minu meelest on hea seda süüd endale ligi lasta ja analüüsida, et mida MINA selles olukorras valesti tegin. Sest see on ainukene käitumine, mille üle meil tegelikult kontroll on. Ainult enda üle. Teised peavad ise ennast süüdistama ja vastavalt modereerima, kui tahtmist on.
Nagu te aru saate, siis ma üritan siin uusi asju. Mõtlen ja tunnen ja ei suru alla. Ja ma olen täiega lugema hakanud. Ma nii igatsesin lugemist ja ma ei tea, miks mulle alati tundus, et mul pole selleks aega. Viimase aja ülihea leid on luuleraamat “Lukuga päevik”, täiega soovitan!
Ja ma üritan iga päev teha midagi, mida ma ei taha. Noh, näiteks, ma ei TAHA minna vihmaga õue ja jalutada kesklinna, sest autoga oleks mugavam, aga ma teen seda ikka. Pärast tunnen ennast maru uhkelt, nagu oleks ma ei tea mida teinud, haha. Aga ikkagi, tegin midagi, mida ma ei taha.
Small things in life või nii.
Äkki ma isegi elan selle kõik üle? 😀
Kuidas teil ka eluke veereb muidu? On hästi kõik v?
15 kommentaari
MAAILMA KÕIGE TÄHTSAM ASI KÕIGILE: süütunne on kõige madalam energia üldse! keegi pole iialgi milleski süüdi, aga IGAÜKS VASTUTAB KÕIGE EEST ISE.
süü vs vastutus
enesesüüdistamine = häbi / valu / kahetsus / enesepiitsutamine / karistamine / hirm / vanadesse mustritesse kinnijäämine
vastutamine = õppimine / areng / aktsepteerimine / andestamine / edasiliikumine
Laias laastus võib öelda, et läheb hästi. Katus on pea kohal, söök on laual ja pere on olemas. Kitsamalt võttes on midagi nihu. Absoluutselt igasugune motivatsioon on null. Võiks lastega mängida, peaks süüa tegema, koristama, välja mõtlema, mida alates kevadest tegema hakata, kui emapalka enam ei saa.. mehega kahekesi oleks vaja ka olla. Ja palju, paju selliseid asjakesi, mida peaks ja võiks teha aga lihtsalt nagu ei jõua ??♀️ Tõrvatilk meepotis.
Kas sa käid konstellatsiooniteraapias. Sinu tekst viitab sellele. Võib olla tõesti teraapial ja teraapial on niivõrd suur ja märgatav vahe, ilmselt oleneb kes teraapiat läbi viib.
Ma korra käinud konstellatsioonis Empaat juures aga pettusin väga. Kogu “teraapiline” jutuajamine oli nii puine ja katkendlik ja minu meelest mitteproffessionaalne, tundus mittetõsiseltvõetav kogu see teraapia. Maha visatud raha. Pettusin kogu südame põhjast. Rohkem pole julgenud ka kellegi teise juurde minna, negatiivne emotsioon on nii tugevalt sees.
Ei, ma käin niisama teraapias
Kõik on kuidagi niiii raske. Nii kaotsis on olla. Pole praegu faasis, kus jaksaks kuskile poole astuma hakata ja vaatama, kuhu omadega välja jõuan. Aga kindel on, et see kõik on üks pagana hard way out….
https://www.youtube.com/watch?v=SgKbcEGTXBA
Eks mul ka ole neid päevi, aga ma lohutan ennast, et küll tulevad paremad ka.
Alati on hea aega võtta ja mõelda. Või aeg maha võtta, et mõelda. Umbsõlmi tekib elus ikka ja nende harutamine võtabki aega. Tuleb seda endale lubada. Keegi ei suuda alati kindlalt öelda, et selles olukorras on õige tegutseda just nii ja teises olukorras naa. Tagantjärele on lihtne tark olla, parajasti sõlmes olles on kõik märksa keerulisem. Aga mitte kui midagi ei juhtu ka siis, kui selle ajavõtu käigus selgub, et mõni otsus ei olnud õige. Mitte midagi ei juhtu, kui astuda kaks sammu tagasi. Isegi siis ei juhtu midagi, kui alustada algusest. Ja ei pea mõtlema, mida arvavad teised inimesed. Igaüks elab siin ilmas iseendale – ja oma perele. See on ring, millega arvestada tuleb. Ja pole üldse oluline, mida mõtleb kogu ülejäänud maailm, sest nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi.
Kuule muidu päris hästi, aga saapad lagunevad kohe ära. ? ? Ja noh õhtud lähevad kolinal pimedaks ja nii, aga selle vastu pole niikuinii midagi teha. Tegelikult on kõik hästi.
Ma arvan, et ehk mõeldakse, et enese süüdistamisel ja sellega piirdumisel pole mõtet. Ent kui natukene püüda mõelda, et tekitasin olukorra, mis mulle ei meeldi (=olen ise süüdi), miks ma seda tegin ja kuidas seda edaspidi vältida ning tekitada pigem olukordi, millega olen rahul, siis ei ole see vist enam niisama enese süüdistamine ja “hala”.
Kas sa tead, et su uus parasiitsõna on “super” ja nüüd see Kristinale ka külge hakanud? :DDD
mulle reaalselt EILE öeldi sama asja, ma polnud tähelegi pannud 😀
Wow, see lause “Ja ma üritan iga päev teha midagi, mida ma ei taha” mõjus nagu välk selgest taevast praegu. Nii lihtne mõte, aga tundub täpselt see, mida ma ise ka pean tegema hakkama. Mul on palju asju, mida ma kas ei viitsi või taha teha või segi laias laastus nagu viitsiks ja tahaks, aga lükkan kuude, isegi aastate viisi edasi (sinna hulka kuuluvad ka lihtsalt avalikule üritusele minek või üldse vähe võõramate inimestega suhtlemine), kuigi kui ma juba mõtlen, et ma ei TAHA seda teha, siis ma olin (või keegi teine oli) enne ilmselt mõelnud (v öelnud), et võiks või peaks seda tegema ja tihti on need ka asjad, mis ma tean, et mulle tegelikult head teeks (sest ma tahan rohkem sotsialiseeruda või raamatuid lugeda või sporti teha või rohkem liikuda jne). Sest kui ma neid asju ei tee, siis ma istungi liiga palju kodus arvutis (ka mu töö on kodus arvutis) ega teegi lõpuks peale töö eriti midagi. Ei aita ka see, et elukaaslane ei ole just väljaspool tööaega kuigi aktiivne inimene ega kuskil peale kodubaari eriti käia ei viitsi ja inimestega ei suhtle. Ma ei tea, miks ma ise selle peale ei tulnud, üldiselt ma küll igati kontrollin oma elu (ehk liigagi palju, hmm, jälle uus mõte) ja tean, et kõik oleneb 99% endast. Hmmm, aitäh, see lihtne mõte tõi just mu ellu uusi võimalusi!
Niii äge! Anna siis teada, mis sa täna teed, mida sa teha ei taha? 😀
Totaalselt ummikus oma asjadega. Samas kui mõtlen, siis pole ka nagu midagi hullu. Aga oh ma tahaks, et mul oleks asjad rohkem järje peal. Mingi nõme ärevus, sest ma ei jõua kõike.
Ei peagi jõudma aga võiks, kuigi ei pea.
Oh lõhestunud isik ikka ruulib sajaga siin.
Ja need pisikesed asjad mida ma teen selle asemel, et teha mida ma pean tegema.
Hetkel pean ülikooli asja ära lõpetama aga ma nii tahaks hoopis õuekiigu katet ära parandada, pesu kappi panna, keldri riiulit organiseerida, köögi kappe ümber tõsta jne.
Suht sakib.
Aga ma elan, päev korraga ja süümepiinadega. Homme vist teen day offi ja lähen lastega ERMi, kuigi esmaspäeval käisime alles Ahhaas. Koolivaheaega tuleb ära kasutada.
Mul tihti samad tunded. PS! Ermis saab sooduskoodiga mallukas oktoobris ale ka!