Kui ma sügisest mõnda aega üksi elanud olin, hakkasid mulle ülipaljud vanad tuttavad ootamatult kirjutama. Okei, ei, ma praegu valetan. Sellest hetkest peale, kui mu lahutus meedias teemaks läks, olin ma üks “popp inimene”. Elusees pole ma nii palju kõnesid ja kirju saanud teemal “tsaumisteed, võiks kokku saada!”. Täiesti arusaadav, uudishimu on ju piiritu ja mis oleks parim aeg vana tutvuse üles soojendamiseks, kui üks mõnus suutäis gossipit ja kuulujuttu.
Ärge valesti aru saage, ega ma pahane ole. Ja tegelikult mul oligi tol ajal vaja inimestega koos olla, sest see sekund kui ma üksi jäin, tuli mulle kass sellise hooga peale, et ise ka ei usu, seega kutsumist pahaks ei pannud. Mina sain kuskil seltskonnas švipsis peaga nutta röökida ja teised siis detailideni kuulata lugu “miks Mallukas lahutas”. Seega no hard feelings, see oli igati kahepoolne sümbioos. Umbes nagu need linnud, kes ninasarvikute pealt puuke söövad ja vastutasuks poolpimedaid hiiglasi salaküttide eest hoiatavad (see on päriselt thing, googeldage). See jääb nüüd laiema ringi otsustada, kes meist ninasarvik ja kes lind oli, aga no poindile saate pihta, onju. Sümbioos!
Kuhu ma aga jõuda tahtsin oli see, et väga paljud tuttavad tahtsid mulle kohemaid uut meest sokutama hakata. Ja väga tihti lõppes nende kiidulaul nende tuttavale mehele sõnadega: “Ja mis kõige parem, tal ei ole lapsi!”. See tundus mulle väga kummalise “boonusena”, sest teadupärast noh, mul on lapsi. Kohe täitsa mitu. Ja mulle tundus natukene naljakas hakata mehi selle pärast välja praakima, et neil lapsed olemas on. Selles suhtes, et kuna mulle päris noorukesed peale ei lähe (siinkohal no offence mu sõpsidele, kes üle 25 aastased raukadeks liigitavad :D), siis tundus mulle algusest peale üsna loogiline, et 30+ vanuses inimestel tihtipeale lapsed olemas on ja mingisuguseks veaks ma seda ei pidanud. Hoopis pigem tundus see hea asi olevat, sest ma kujutasin ette, et lapsetul mehel võib väga raske olla selles lapsemaailmas kohaneda ja aru saada sellest elust lapsevanemana.
Me kõik ju teame neid tuttavaid, kes kohe sugugi ei taha mõista, miks sa iga reede välja minna ei saa (haha, seda on praegu nii naljakas kirjutada, sest noh, kes ÜLDSE tänapäeva koroonaajastul kuskile minna saaks või tegevust suurt leiaks, aga no ma räägin siin EKA – enne koroona aega). Või need, kes ütlevad sulle, et tule ikka külla, võta lapsed kaasa, mis sellel siis häda on?! Eeem vabandage, kui hästi saate teie seltskonnas juttu puhuda ja näiteks veinikest rüübata, kui peate samal ajal vaatama, et keegi kuskil trepist alla ei kukuks, vannitoas kloori ei rüüpaks või võõrustajate portselaniga teepidu mängima ei kukuks. Kui võõrustajad lapsehoiuteenust ei paku (mida nad üldiselt siiski hoolimata lahkest kutsest ei tee), siis tänan ei, ma olen oma pärdikubandega parem oma turvaliste koduseinte vahel, ilma, et ma suurest stressamisest peast halliks ei tõmbuks.
Teeme nii, et jätame need kommentaarid nüüd heaga ära, et õpi oma lapsi kasvatama ja küllap nad siis külas käituda ka oskaksid. Tegemist on siiski ilukirjandusliku liialdusega, aga no eks enamik lapsevanemaid saavad siiski aru, mis vahe on käia lapsetus seltskonnas aega veetmas ja juttu puhumas vs see, et iga sekund keegi midagi tahab, küsib, solvub jne. Mina isiklikult olen küll oma lastega külas olles paljuuuu rohkem pinges, sest mul on tõsiselt hirm, et ma ei tea kus-mis kemikaalid vedelevad ja kus on võimalik lastel mürades midagi hävitada, aga võib-olla on see asi tõesti minus, kes teab, haha.
Ja ma kujutasin juba väga selgelt ette olukorda, kus ma tutvun mingi tüübiga ja käime väljas ja hitime off ja siis ta tuleb mulle esimest korda elus külla ja saab koheselt lapsepõlvetrauma ja jookseb minu juurest otse sinna kliinikusse, kus erakorralisi vasektoomiaid tehakse, sest null last versus kolm last tuleks ilmselt igale inimesele üsna suure kontrastina. Vaimusilmas ettekujutatud mõnusalt kaisus teleka ees vaatamine tähendab näiteks seda, et iga sekundi tagant tuleb ennast diivanilt püsti ajada, sest kuskilt kostuvad karjatused:
“Emme, TAHAN KAKALEEE!”
“Emme, Marta jälle kägistab Lendet!”
“Emme, kas sa mäletad, kuidas ma ükskord voodi kõrvale oksendasin? Eksju see oli naljakas?!”
“Emme, too juua!”
“Emme, mu jook läks ümber!”
“Emme, anna õuna.”
“MA EI TAHA SEDA ÕUNA!!”
*Siia sisestada uuesti kaader, kuidas see vaene tüüp sedasamust kliinikut otsib ja samal ajal mind igast sotsmeedia kanalist paaniliselt blokeerida üritab*
Juba ainuüksi mõte sellest, et ma peaks kohtuma mingi uue inimesega ja vähemalt esimesed paar kohtumist suuta jätta mulje, et ma olen vaimselt stabiilne inimene, kes mäletab õigel ajal netiarveid maksta ja saab muidu eluga hakkama, tundus piisavalt väljakutsuv. Rääkimata sellest, et panna sinna võrrandisse veel kolm last, kes parimatel päevadel käituvad nagu need tüübid, kes täis peaga maru sõbralikuks ja jutukaks muutuvad (halvematel päevadel nendeks, kes on maani täis, aga keelduvad magama minemast ja pissivad näiteks püksi)… selle kohta oli hea väljend, et ema, anna padruneid. Või oli see isa? Issand, ma ei mäleta, aga poindist saate aru küll, eks.
Igatahes oli mu point see, et mu tuttavate müügiargument “ei ole lapsi” oli minu jaoks pigem kohe miinuste, mitte plusside kategoorias. See osa, mismoodi on ühildada deitimist ja üldse elu siis, kui mõlemal osapoolel juba lapsed on, on muidugi hoopis teine ooper ja ehk järgmise blogipostituse teema. Ega see ka just alati lust ja lillepidu ei ole, nii palju ma võin kohe ära öelda, aga sellegipoolest tundus see osa mulle palju tehtavam, kui lastetut meest enda kaosesse liita üritada.
Ma ei kujuta nüüd ette, paljud siinsetest lugejatest on peale laste saamist uuesti sinna deitimismaailma sukeldunud (või teevad seda praegu), aga mul oleks küll huvitav kuulda, et kas teie vaatasite siis pigem neid kandidaate, kellel lapsed olemas, või eelistasite seda varianti, et ta oleks soovitatavalt lastetu? Jätame selle osa siit välja, et ma usun, et teoorias keegi endale kaaslast laste olemasolu või puudumise tõttu ainsa kriteeriumina ei vali ja ilmselt on võimalik kohaneda ka selle elukorraldusega, mida sa nn eelistanud ei oleks, aga kui me räägime siin ainult eelistustest, siis kumb teie valik olnud oleks?
*Avapildi pealkiri võiks olla “mina Tinderisse head picci tegemas” aga tegelt ei olnd krt, Samsungi reklaamkampaania shuut oli hoopis, aga ma ei leidnud siia sobivamat pilti, sry 😀
70 kommentaari
Mingi hetk kasvatasin oma 2a tütart üksi. Ja kui uue mehe leidsin siis tema jaoks oli minu lapse olemasolu plussiks. Nüüdseks on ka meil juures 2last. Ja olen sinuga nõus ,et pigem valiks lastega mehe sellises vanuses ja kuna mul ka 3 last. Ei kujutaks samuti ette,et lastetu mees tuleks sellisesse kaosesse. Nii,et saan täiesti aru su jutust. Toona mu mehelgi võttis aega ,et sellesse maailma sulanduda. Mina olin juba ema ja mul oli suur vastutus. Et pole kerge selline uue elukorraldusega hakkama saamine . ?
Mu mure oli pigem selles, et kui ma oma olemasolevate laste kõrvalt võtan mehe, kellel lapsi pole, siis … ta hakkab neid ühel hetkel äkki tahtma? Aga mul on been there, done that, ehk siis ma sellepärast lastetud mehed välistasin, et selliseid probleeme ühel hetkel ei tuleks.
No ja siis teeb elu muidugi oma korrektiivid 🙂
Ilma otsimata sain omale ikka lõpuks uue peika, kellel lapsi polnud ja ilmselt olid minu omad esimesed, keda ta üldse lähedalt nägi 😀
Päris naljakas-raske oli see kohanemine alguses.
Ja mina sõin ikka lõpuks oma sõnu. Olles mulle keegi 20ndates öelnud, et mul saab kunagi vähemalt neli last olema, ma oleks hullarisse helistanud ja lasknud ta ära saata. Ja näed, 30+ tuli uus suur armastus peale ning need lisapudinad tunduvad päris toredad, mees muidugi ka 🙂
Ma arvan, et suurem probleem on see kui lapsed peavad kasvama üles mitme erineva kasuisaga, sest emme otsib seda “õiget”…
Eks see ole muidugi ka omaette teema.
Mul pigem küsimus, kust leida see uus ja hea mees, keda ma suudaksin välja kannatada peale 3 aastat üksi olemist. Tinderit sai proovitud aga no võta üks ja viska teist. Räägitakse, et kui ei otsi, ilmub ise su ellu. Pole veel keegi uksele koputamas käinud ?
Noh, ma ei oska öelda ka, tõepoolest ei tea ette, kust ja millal neid saada on 😀 Lihtsalt tulevad I guess
Ei eelistanud kumbagi, olen 2 lapse ema ja käinud nii lastetu kui ka lastega mehega kohtamas, kõik oleneb eelnevast suhtlusest ja paljud lastetud mehed siiski ise eelistavad lapsetuid naisi. Kui mõlemal oleks lapsed oleks paras korraldamine, et saaks kahekesi deitida, aga lisaboonusena mõistaks mees just rohkem. Lastetu mehe puhul jällegi mõnele boonus see, et kui on naisel ka vähe lapsi või soov ka uue mehega laps saada, on see realistlikum,kui juba mehega, kel palju lapsi jne…
Mina eelistasin alati lastega meest ja mitte ainult lastega, vaid just pojaga meest. Mõtlesin, et siis pole ju hullu, kui koos algul tütre saame- poeg juba olemas!
Mul oli vist õnne, mu teele sattusid nii pojaga, kui poja ja tütrega mehed, isegi mitu üksikisa!
Aga nüüd ma küll enam lastega meest ei tahaks, oma lapsed jätaks laste isaga siis vahel pigem, aga kogu see teine või esimene? ema kuni kärgpere.. ma ei tea tegelikult kas ma üldse mehi vaataks, kui kõigest sellest pääseksin. Elaks rõõmsalt ja rahus isolatsioonis või mis siin maailmas nüüd moes on?
“Pole hullu” tütre kohta on küll vist veits overkill 😀 Samas, ma ise mõtlesin sama, kui aus olla, aga vastupidi 😀 Kui teist last ootasin, siis mõtlesin, et pole hullu, kui poeg on, vähemalt on tütar olemas 😀
Lasteta mehed tunduvad nii… ebaküpsed…. Ja kui on lasteta ja 35+, siis tekib küsimus, et mis tal viga on…
Igatahes, ma küll paaniliselt ei otsi kaaslast aga kui mõni teele satub, siis lapsevanemaks olemine on isegi olulisem kui kehakaal nt.
Aga ma hetkel naudin koos lapsega olemist ja uut muutujat võrrandisse ei otsi. Aga kui ta peaks siiski tulema, peab ta imeliselt sobiv muutuja olema, et teda võrrandisse lubada 🙂
Minu mees oli 32 ja lastetu, ei olnud midgai viga. Eelmise kaaslasega olid 12 aastat koos ja kaaslane polnud veel valmis lapsi saama ja kui laiali mindi ei jooksnud ringi vaid mõne aasta pärast komistas minu otsa. Ma ei usu ka et 35+ mees ilma lasteta on ilmtingimata vigaseda, vb ongi lihtsalt ebaõnne olnud ja kaaslasi kes ei soovinud lapsi 🙂
Miks peaks lasteta inimesel midagi viga olema? Kõik inimesed ei soovigi lapsi ja neid sellepärast vigaseks tembeldada on ääretult inetu. Ja isegi kui ta on soovinud last, siis äkki ta ei soovinud seda iga ettejuhtuva naisega saada, kes vähegi tol hetkel valmis oli. Sama inetu kui küsida üksikema käest, et mis tal siis viga oli et mees tema juurest minema läks…
“… kas ma üldse mehi vaataks, kui kõigest sellest pääseksin…”—kae perra, kuulatama jäin kohe! Mu töökaaslane S v e t l a n a räägib kogu aeg sellist juttu, et kui saaks elu otsast alustada, siis ei mingit meest ega lapsi …Aga jah, temal pole ei esimesi ega teisi, vaid üks ja ainus mees ja kaks tütart temaga!
Minul mehena selline arvamus. Minu arust ongi hea, kui mees on lastega. Tõenäoliselt on lapsed enamuses niikuinii emaga. Ta teab sinuga arvestada. Ma toon näite. Lasteta mees nt tuleb külla. Tuleb romantikaga jne Naisel nt väiksed lapsed ka. Mees tahab kohe ära “lohistada”. Noh nt laps tahab kaissu tulla-kardab jne voi mingi muu probleem. Lasteta mees võib sellest ärrituda. Lapsega mees on küpsem-pole probleem nt see öö diivanil magada vms
Teiseks on see hea, et mõlemad vb ei tahagi enam lapsi-naudivad teineteist. Lastetu mees hakkaks kohe millagi last nõudma ja lööks kogu rütmi segamini
nooo ma ei tea, kes sellise asja peale ärrituks, ei tundu üldse väga mehe tiitlit väärt olevat, kui aus olla 😀
Nu minul üks laps ja kui ma hakkaksin deitima (mis võib varsti reaalsus olla), siis ma eelistaks, et mehel oleks ka laps või lapsed. Ideaalis võiks olla sama vana ka, kui mul! Siis oleks olukord selles mõttes võrdsem, et mulle on mu laps kõige tähtsam ja eeldaksin, et temale ka. Aga minu jaoks lahendamatu müstika on see, et kust leida aeg deitimiseks lapse kõrvalt? Laps (6a) elab kogu aeg minuga ja ei ole mingit tugivõrgustikku, kelle hoolde laps jätta (isa elab välismaal).
Tjah, eks see ole veits selle nädal/nädal lapsejaotuse “võlu”, et on vaba aega ka. Kui seda ei ole, siis… kuidagi laste kõrvalt 😀
Kõik kirjutavad siin, et vaatavad ikkagi lastega meest. Mul endal on ka poeg, mehel tütar ja nüüd meil ka ühine poeg aga selline elu on ikka üpriski pingeline kohati, et just laste pärast tekib palju pingeid niiet ma ise arvan, et lastetu mees ikkagi parem
Kui ma oma esimese lapse isast lahku läksime, ma isegi ei mõelnud sellele alguses, et kas lastega mees või mitte. Pigem põdesin seda, et kui kunagi uue leian kas nad üldse läbi saavad, või äkki on hoopis mingi salajane pedofiil vms. Veidrad mõtted aga no ikka põdesin? Aaaga lõpp kokkuvõttes oli mu tugi lahkuminekul mu lapsepõlve suur armastus, kellega olime kõik need aastad lihtsalt sidet hoidnud ja sõpradeks jäänud. Nüüd 3 aastat hiljem oleme peaaegu aasta abielus olnud ja jaanuaris nägi ilmavalgust meie ühine tütar. Ja mis kõige tähtsam ta saab väga hästi läbi mu esimese tütrega.
Nooo ma arvan, et need mõtted on ka suht kõigil 😀
Mulle pakub nüüd hoopis huvi, kas su peikal on oma lihased lapsed olemas või ei ? ehk et kas su kaosega liitus siis lastetu v lastega mees 😀
eks ma edaspidi kirjutan veel, küll siis teada saad (ma nii mysterious ikka :D)
Ma olen vist eksind, ei teagi, miks seda kõike siin lugesin. Aa, õllene, sellepärast.
Ma mõtlesin küll, et kui ma lahku läheks mehest, siis uus mees ideaalis võiks olla viljatu, lastetu ning aitab minu kahest küll ? !
Ei viitsiks mina jamada exnaistega, alimentidega või muude pseudoprobleemidega mis sinna juurde käivad. Ego ? Meibi… vanus nii palju, et ei viitsiks enam selliste asjadega jamada. KUI peaks lahku minema, siis on aeg mul elada minu tingimustel.
Noh, nõudmised paigas vähemalt 😀
Väga imelik topeltmoraal, endal on olemas kaks last aga mees peaks olema lastetu ja viljatu kuna ei viitsi jamada eks naiste ja alimentidega. Vau, vot see on juba next level mõtteviis ?? kuigi su mõte oli teoreetiline siis ikkagi suht hämmastav. Sinu pagas oleks muidugi jumala okei eks ?
Noh, UNISTADA ju võib 😀
Mul olnud endal olukord, kus sai käidud deitimas siis väikese lapse kõrvalt ( olin esimese lapsega pms üksikema, lapse isa ei kottinud eriti see titemaailma jne). Algul kõik ilus-tore. Mehel omal jah polnud siis lapsi ja minu laps polnud ka nö takistuseks. Ja siis järsku ühel hetkel ütleb tüüp, et ta ikka ei saa, et laps ikka takistuseks. Ja poole aasta pärast oli tal uus proua küljeall ja loomulikult ka lapsega?
Noh, ma arvan, et sellises olukorras ei mängi rolli mitte laps, vaid ikka see inimene, kellega koos olla tahad. Selles suhtes, et ilmselt uue inimesega klappis paremini äkki? Laias laastus on nii, et läheb ikka nagu läheb 😀
Et siis kaugema tuleviku blogi teema “Kuidas jääda ellu ja hakkama saada kärgperes” ?. Ise olen ellu jäänu ja vist ka hakkama saaja 5 aastat juba, sest võtan lihtsalt vabalt?elus on keerulisemaid asju kui see et,
Sinu lapsed ja minu lapsed kiusavad meie lapsi?♀️?
Olen kuulnud sellest palju õuduslugusid jah 😀
Ma ise ei ole lahutanud ja ei plaani seda ka tulevikus nii, et oma kogemusi jagada ei saa. Aga nt sõbrannat kõrvalt vaadates- tal esimesest abielust laps, uus mees lastetu. Ja muidu nagu asi toimib ja plaanivad abielluda ja planeerivad ka koos laps(i) saada aga praegu see mees nt nagu ei oska vahel üldse arvestada lapsega. Planeerib äkkreise ja ikka selliseid kaugele ja pikki, mitte a’la nädalavahetuseks lätti , vaid ikka 2-3 nädalat ameerikasse ja nii. Ja siis peab sõbranna endise mehega imekiirelt tegema jaotusi, kas saab lapse kaasa võtta või peab teine pool kiirelt lapsele hoiu organiseerima jne. Ega lapsel ka niimoodi lihtne ei ole, kui ema lühikese hoiatusega mitu nädalat eemal on. Eks see muidugi valikute küsimus ja no reisida ikka ka tore ju. Aga uus mees vahepeal paneb nagu fakti ette, et.. tuled v ei tule. Praegusest lapsest on natukene kahju aga ootan huviga, kas siis, kui tal päriselt oma lapsed on, midagi muutub selles osas. Kui natuke ette proovin kujutada, siis ilmselt kaldun nende poole, kes valiksid lastega mehe. Või siis nii vana mehe, kes enam lapsi ei tahagi 😀 Mina kohe kindlasti rohkem lapsi sünnitada ei plaani!
No seda ma mõtlesingi, et lastetud inimesed ei oska niimoodi mõelda, nagu lastega inimesed 😀 Aju ei tööta veel nii 😀
Kas su uuel peikal siis on laps(ed) :)?
Kas sa tahaksid kunagi uue mehega ühiseid lapsi ?
well that escalated quickly 😀
Paar vastulauset.
Tuttavad, kes end raskel ajal ilmutasid sinu meelest uudishimust , ma võin olla naiivne, aga ma siiski arvan, et nad olid päriselt su pärast mures. Su lahku minemise´le eelnevad postitused kisendasid abi järele. Isegi tahtsin appi rutata, aga hindasin end liiga võõraks ja “vanaks” et sa selles osas kuulaksid minusugust. Vannun, et uudishimu su abielu detailide suhtes neis mõtetes küll ei olnud.
Jah, see kuis su lapsed külas käituvad ja kui mõnus sul nendega seal on, ei ole ilukirjanduslik liialdus või noh sulle ON.
Usun, et enamikel külaskäik ei ole kuidagi selline “kino” olnud nagu sinu elus, mis tõttu selle ilukirjanduseks nimetamine ehk valeks on häiriv. Muidugi kohtingule lapsed ei sobitu ka minu maailmakäsitluses, eriti esmakohtingule. Millal nad siis pilti ilmuvad on tõesti isiksuste omaduste teema juba. Näiteks mu õde leidis oma “lastekarjale ” toreda isa, kel ei olnud eelnevalt lapsi ja ta oli lisaks veel 8 a õest nooremgi, suisa kahekümnene ja paremat isa ja meest pole mina näinud. Esimesest hetkest peale on kõik lapsed ja muud sugulased omaks võetud. Nende kooselu/ abielu on kestnud 18 aastat ja ilmselgelt on neil väga lõbus ja aktiivne pereelu. Ma arvan , et kui inimesel on sitt iseloom, siis kas sul on või pole lapsi või kas tal ENDAL on või pole neid, see tema suhtumist eriti ei mõjuta ega muuda, Ta on nagu ta on. Ehk mu jutu mõte on selles, et ei tasu loota, et fakt- tal on lapsed- teeb temast suurema mõistja. See miks su taasleitud sõbrad, tuttavad seda asjaolu, tal pole lapsi, rõhutasid- oleks pidanud neilt küsima, sest üldiselt inimene reageerib oma kogemuse põhjal. Mul on mitu näidet sel teemal, kus teisepoole lapsed teevad elu põrguks. Ometi pole tegu olnud isikutega, kes oleksid olnud sallimatud või muul moel nõmedad nendega. Avasüli vastuvõetud laps on osutunud täielikuks põrgumasinaks. Loomulikult hakkab see mõjutama kokku saanute elu ja suhteid. Mida edasi, seda rohkem. Samuti oskavad mõned eksid läbi laste tekitada su ellu täielikku kaost. Ehk on sellised asjad sinu sõpru ettevaatlikuks teinud. Ma ei usu, et nad lihtsalt nunnu lapse olemasolu kuidagi hädaks peaks.
No eks võis olla nii seda kui teist, lihtsalt nii palju kui ma neid tuttvaid tean, siis ma olen kindel, et mure minu pärast oli teisejärguline 😀
On su mehel endal lapsed siis?
Kui mina deitima hakkasin, siis mu ainuke kõva kriteerium (peale selle, et inimene oleks normaalne), oli, et lapsi ei oleks. Olin siis 30 ja endal lapsi pole, kuid ei välista, et kunagi soovin. Aga kindlasti ei tahtnud meest, kellel on juba lapsed, sest kartsin, et nad hakkavad mind vihkama ja armukadetsema (nii nagu mina lapsena vihkasin isa uut naist) – ja minagi tahaks ju nautida omaette-aega mehega kahekesi, mitte olla kohe algusest peale tähtsuselt teine. Sest kui on lapsed, on nemad alati esimesed ja nii peabki olema. Õnneks leidsin sellise mehe, kes oli 34, lapsi polnud aga on avatud laste saamisele ja kõik sujub suurepäraselt 🙂
Eks see vist oleneb muidugi ka laste vanusest, päris väiksed ei vihka vast kedagi 😀
Minu praegune elukaaslane võttis mind 3 hullu poisiga ? Ma olin ka juba mõttes ennast igaveseks feministiks tembeldanud , ema isegi juba naeris ,et munad sul on , millal see miski muu kasvab ??
Ja siis ta tuli . Täitsa ise . Leppis kõikide minu kiiksudega ,võttis omaks kõik lapsed ning nüüd on meil ühine tütar 🙂 Ning on suure tähega Isa kõigile lastele .
Ma ise arvan (võibolla väga sinisilmselt) aga kui on tõesti tahtmist olla koos inimesega siis lapsed ei ole takistuseks … Ei tohikski olla 🙂
Nii, minu teema 😀 Läksime lapse isaga lahku kui ta oli mingi 1,5 aastane. Esimene tõsisem suhe/teema peale seda oli mehega kellel oli siis vist juba kooliealine laps (nad olid mingi 16-17 aastaselt saanud lapse eksiga), temaga ei olnud lapseteema kunagi probleemiks aga temaga meil asja ei saanud. Järgmine kes üritas liini ajada, talle väga meeldis mu laps, tegeles temaga jne aga omavaheline klapp meil puudus. Siis vahepeal soojendasime lapse isaga suhteid aga saime peale mõnda kuud aru et meie kooselu ei suju ikka. Seejärel oli kutt, kellel oli laps, aga ka nooremana saadud, emaga hirmus tülis, last näha ei saanud ja väga kehva kogemus, teda suures plaanis see laps hirmutas ja kokkuvõttes selle taha see asi jäigi. Peale teda oli veel üks lastetu kutt kellega käisime väljas, kes kunagi ei öelnud et laps tema jaoks probleem oleks olnud, aga mulle jäi alati tunne, et selle taha see asi jäi (mul on ka sõber kes veel 35selt ütles et tema lastega naist ei taha, et ta tahab leida kellegi kellega koos pere luua.. ta on siiani vallaline). Siis tekkis mul veel üks tõsisem suhe mehega kellel endal lapsi polnud, nad said omavahel hästi läbi ja olime koos üle aasta, aga oli näha et ta tegelikult ei saanud aru, kui palju see lapse olemasolu minu aega delegeeris. Ma sain tihti kommentaare stiilis “Ma tulen alati sinu juurde, sa käid nii vähe minu juures” jne. Ta ei mõistnud kunagi et ma ei saanud nii kergelt liikuda nagu tema, et mul sõltus palju lapsest. Päeva lõpuks läks ka see suhe lörri. Praeguse elukaaslasel ei olnud lapsi, aga olid koerad, keda jagame ta eksiga, seega ta minumeelest tänu sellele jagab hästi kuidas aega planeerida lapse järgi ka. Eks keeruline on olnud just lapsele reeglite kehtestamisega ja käitumisega vahepeal , õnneks omavaheline suhtlemine on meil hea ja me räägime need asjad läbi ja üritame leida koos lahendusi.
Pika jutu kokkuvõtteks ei loe tegelikult kas mehel on enne laps või mitte, see oleneb esiteks eelmistest kogemustest, kuidas on üleüldine suhtumine lastesse jne. Aga üks asi mida küll tuleks rääkida kohe alguses on see, et millised on mõlema ootused edasisele lastesaamisele – kas mees kellel ei ole lapsi, soovib neid juurde, kui tal on juba lapsed, kas ta soovib ka ühiseid lapsi jne. See on minumeelest kõige suurem kääride koht lisaks sellele kas ta klapib lastega. Vb inimene kellel on juba 3 last ei soovi enam lapsi ja teine soovib – siis ei saa eeldada et see soov muutub vaid võtta teadlik otsus et kui ma selle inimesega koos olen, siis mina lapsi ei saa. Ja no lapsed võivad teha ka uue elukaaslase elu raskeks ja vahel päris õelalt öelda.. kas ta on selleks valmis ja saab sellest üle oldud? Ma võiks sellest teemast vist kirjutada ikka pikalt-pikalt 😀
Ma mõtlen, et kui praegu lahutama peaks, siis sooviks meest, kellel on lapsed või kes ei hooli bioloogiliste laste olemasolust. Mina rohkem lapsi ise sünnitada ei taha. Aga no eks sõltuks ka veits sellest PALJU tal neid on ja mitme naisega ??? Aga ma tahaks loota, et mul latt nii kõrgel, et kõvad püsimatud sugutäkud mulle sõelale ei jäägi.
Haha, hea point, et mitu last ja mitme naisega 😀
Kui ma üldiselt eelistan mehi, kellel veel ei ole lapsi, aga neid tahavad (sest samasugune olen ise), siis ma arvan, et mu ilusaim suhtelaadne toode oli mehega, kellel oli kolm last kahe naisega. Ma oleks temaga läinud kasvõi maailma lõppu, aga noh, ta ei võtnud mind kaasa 😀
on tõbras krt 😀
Mul lastega naisena, kes neid juurde enam ei soovi, oleks uuele mehele samuti nõue, et (enam) lapsi ei soovi. Kuna enamus inimesi ikka tahavad lapsi, tähendaks see seda, et tal peaks soovitav arv neid juba olemad olema.
Lastega vs lasteta külas on väga erinevad. Esimesel juhul pead koguaeg teistele mõtlema ja end jagama mitme tegevuse vahel. Teise variandi korral saad teha, mis soovid, vastutad vaid enda eest.
Mina abiellusin mehega kellel endal lapsi pole ning mul endal on kaks last. Nad saavad väga väga hästi läbi. Minul mees otsis mu ise ülesse ning ei takistanud ka teda minu lapsed,ise olin tol hetkel meestes väga pettunud ja arvasin et kes see segane küll tahaks 2 lapsega üksikema aga näed on selliseid mehi. Nüüd proovime last saada ning tunnen et paremini ei saakski olla. 🙂
Ma ei kahtlegi, et selliseid mehi on olemas, lihtsalt tunduks veits keeruline 😀
Üldse ei ole keeruline. Kuna tal õdedel palju lapsi ja vahepeal elanud õe juures siis on lastega harjunud ?
Noh, õed ja vennad veits teine teema, aga eks annab aimu ikka jah.
Minu arvates on miinuseks see, kui mehel lapsi pole. Üks põhjus see, et sa oled noor ja endavanused mehed, saavad kohe kohe “suureks” ehk siis eesti keeles hakkavad lapsi ja peret tahtma, seda oma last ja no kas sa sünnitaksid siis veel 3? Mina olen 44-aastane ja lahutatud, minule tundub imelik, kui minuvanusel mehel pole lapsi. Kusjuures selliseid on palju. Siis ma mõtlen veel eriti alarmeerivalt, et a la mis tal viga on või et on ikka enesekeskne ja ta raudselt ei oska ka teismelistega kuidagi suhestuda või nagu, kas ma peaks talle veel lapse sünnitama, kui kokku jääme?? Mõttekoht, kui mehel pole lapsi.
Jah, eks see muidugi oleneb vanusest kah. Ma vist vaataks ka 44-aastast meest veidi kahtlustavalt, kui tal lapsi pole (aga neid teoorias tahaks).
Runde, kus sa neid mehi leiad, kes on 44-sed ja ilma lasteta?
Mina alustasin praeguse abikaasaga deitimist, kui olin lapsega mõnda aega üksi olnud. Mingi 3-4a. Seal vahepeal oli uusi tutvusi, aga mitte midagi tõsiseltvõetavat.
Uuel kaaslasel oli sama vana laps kui mul. Ma kohe üldse ei tahtnud kärgpere mudelit, sest lapsega saab kaasa ka mehe ekskaasa ja johhaidiii, millised ekemplarid on olemas. Me ikka peaaegu läksime lahku, sest see , mis toimus, oli nagu halvast seebitsenaariumist.
Olukord on aastatega oluliselt paranenud, meil mitu-mitu ühist last, aga aeg-ajalt see kärgpere värk sakib sajaga.
Sulle palju edu ja rõõm kuulda, et Sa õnnelik oled ?
Ma kuulnud jah kreisidest ekskaasadest, aga ma vist naiivne või ei oska välja mõelda, et mismoodi ta siis nn segada saab :D?
Minu eks on näiteks hea näide. Tal on lihtsalt kius, et mul läheb hästi ja siis on üritanud mulle lilli nt tuua et mu enda meest närvi ajada (ma ei võtnud neid vastu). Helistas mulle pidevalt, et küsida minult laste kohta, selle asemel, et oma 5-aastase lapsega ise suhelda (nüüd mina suhtlen vaid sõnumi teel kui lapse üleandmine on). Üritab mind närvi ajada, kuna ta inimene, kes naudib sellist asja. Nüüd ta ei saa seda ka teha, kuna suutsin laste jagamise ajada nii, et ma ise temaga kokku ei puutuks. Elu nagu seebiooper. Respekt mu mehele, kes on vaatamata sellele minuga koos ja aitab mind.
Ooo ja kuidas veel saab… Kui kunagi päriselt tuttavaks saame, siis võin rääkida 😀
Nooo millal saame siis 😀
Saan enda näitel öelda, et mehe ekskaasa reaalselt tahab iga jumala nädal mu mehega pikalt arutada nende ühise lapse teemal(ja on tunnistanud, et lapsele räägib kodus, et emmeei ja issi lihtsalt elavad lahus- jätab mainimata, et nad pole suhtes ja mul mulje nagu naise arvates oleks ta mu mehega nn kaugsuhtes, sest vahel jay igapäeva asjades mu mehe nõu ja abi vaja.. ,) ja teemadeks- nt ” laps ei ttahtnud eile süüa, sa pead ka ikka rääkina nüüd jne”. Olen ise ka öelnud mehe ekskaasale, et äkki prooviks ta igapäeva eluga ise toime tulla, -muidugi meees lapsele olemas jne aga see naine lihtsalt elabki koguaeg iga asjaga meil seljas.
Mul oma mehega kaks väikest last ning see väga mehe ekskaasaõe korda ei lähe, sest nende laps ju maailmanaba vist ..
Õudne, kui niimoodi koguaeg otsitakse põhjuseid et suhelda ja nn seljas elada. Ma vahel teen endale pika pai, sest mõnj teine oleks sellise eksnaise pärast tuhatnelja jooksnud.
No ma ei tea, mis selles siis halba, kui tahab mehega laste teemadel arutada? Hullem oleks ju, kui üldse ei tahaks? 😀
Noo okei,.ent on vahe kas arutatakse ilusti või elatakse seljas.. Ala on teada,et kaks väikest veel mehel aga mõnr arust iga jumaõar päeva ja hetke,.olgu mehel suurel laps siin v mitte peaks ju enamasti ju maailmanabale keskenduma.
Mul raske ja vb kohatu kogu olukorda rääkida,.ent proua pole andnud armu ei suhtlele ega uuteäe.lastele( ise ju teadsite, mida teete jne ja iga jumala vaba sendi ja mehe aja.nõuaks heameelega ta endale ja nende ühisele lapsele).
Mulle antakse koguaeg teada, et suva ju, kas mul siib kodus kaks last vaja vahel üksi eljs hoida või kolm
(Kui mees tööl aga lapse emme peab tegema x asja ja ei saa. Lapsega olla.peamine argument mehe eksil,.et noh sul ju uus naine nagunii lasteha kkodus).
Edu.igal juhul
Noh jah, ega raske on kaasa rääkida, kui ise olukorda pealt näinud ei ole, või selle sees elanud.
No mina isiklikult ka välistasin need mehed, kellel on lapsed ja mitte sellepärast, et tal on lapsed vaid, et neil on ka EMA. Ja kuigi valik oli kesine 30 pluss meeste seas, kellel polnud lapsi, siis mul siiski näkkas 😀 Ja üldiselt ei maksa arvata, et 30+ inimestel on kõigil lapsed, kui ma võtan ristlõike oma põhikooli aegsetest klassikaaslastest, siis ca alles pooltel on lapsed.
Tjah, eks see ema teema on väga individuaalne, sest nii palju kui ma tean lahutatud perekondasid, siis valdav enamus saavad omavahel kenasti läbi ja mingisugust probleemi ekskaasad üldiselt ei kujuta. Aga kindlasti on ka vastupidiseid näiteid, selles ma ei kahtlegi.
Mina mõtleks asja ka sellest punktist, et kas üks või teine osapool siis ka ühiseid lapsi soovib. Näiteks, kui Sina leiad, et kolm olemasolevat on juba piisav aga uus härra sooviks ka siiski oma lihast last. Kui juba mõlemal eelnevast suhtest lapsed, siis ehk ei ole ühine laps enam nii oluline (siinkohal muidugi, kui on mõlemal soov ka ühine laps siis jumala eest on kõik hästi). Aga noh, tõenäosus et lastetu mees siiski ühel hetkel päris päris enda lihast ja luust last soovib, on pigem üsna suur.
Ja noh jah, mulle tundub ka et lastetutele meestele võib selline pea ees intensiivsesse lastega pereellu sukeldumine raske olla.
Nonäed, mul endal tekkis seda postitust kirjutades veel paar ideed järgmisteks postitusteks ja sa andsid kohe laksust ühe idee juurde. Väga solid point!
Mul oli kaks last kui oma praeguse mehega kohtusin. Ja temal ka kaks. Alguses leppisimegi kokku,et sellest piisab ja rohkem lapsi ei tule. Noh,yks ikkagi tuli ja see pani päris paljud asjad positiivselt paika.
Nyyd kui peaksin uuesti selle läbi tegema,ei tahaks ma meest kellel on alaealised lapsed veel sest just nii see on,et koos lastega saad kaasa ka mehe eksi ja seda õudust ma enam läbi teha ei tahaks. Aastaid terrorit ja kiusu ja lastega manipuleerimist. Ei iial enam !
Ja mees kes minu lastega toime ei tule ei saa ka võimalust minuga olla. Nii lihtne see ongi.
No kõigi eksid vast ei ole õudused 😀