kohtumine lastega

Eelmise teema jätkuks räägime siis edasi sellest va deitimistest ja lastest. Issand, ma kõlan nagu onu Raivo jutupliiats. Nimelt on paar korda siin-seal lugejad jätnud kommentaari küsimusega, et kas mu uus peika on mu lastega kohtunud.

Ühest küljest ma saan aru, et see peaks olema justkui mingisugune suur ja pühalik sündmus. Eriti filmides on nähtud, kuidas arutatakse, et oi, oleme siin nüüd pool aastat väljas käinud, et kas oleks nüüd aeg kaaslasel lastega kohtuda vms. Ma ei tea, kas ma võtan seda asja liiga ladnalt, aga minu jaoks tundus see lastega kohtumine selles suhtes nii möödaminnes tehtav asi, sest esiteks on mu lapsed veel selles suhtes nii väiksed (v.a Mari, kes mõningast biiti loomulikult jagab), et nende jaoks mingi suvaline inimene meie kodus ei ole nende jaoks just kuigi uus või haruldane asi. Meil on ju terve elu külalisi käinud ja mingisugust seletamist ma küll enne ei teinud siin, et ooo, lapsed, istuge nüüd maha, täna tuleb meile külla emme uus peikakandidaat, pange enda parimad ürbid selga ja õppige vähemalt kolm koreograafilist liikumist selgeks, et talle muljet avaldada. Kui ma nüüd meenutan, siis Mari nägi teda esimest korda kümneks mintsaks, kui ta mulle kunagi poest suhkrut tõi. Ja teine kord nägid lapsed teda siis, kui tema meile enda lapsega külla tuli. Ja ega ta siis ka ju mu peika ei olnud, niisama üks tore tüüp, kellega ma suhtlesin, muud miskit.

Nii et vastuseks kõikidele, kes eelmise postituse all küsisid, et kas tal ka lapsi on, siis näedsa nalja, on küll jah üks. Ja kuna on siiski vana hea corona times ja meil on mõlemal vaja oma vaba aega jagada kuidagi töö ja laste ja muu elu vahel, siis paramatu on see, et üsna loomulikult toimuvad ka mingisugused hängid lastega koos ka. Sest kui me seda väldiks, siis me näeksime vist sada korda vähem, kui praegu.

Seda enam, et kuna ma olen juba vana inimene ja mul pole aega siin kuus aastat deitimas käia, et kelleski maru kindel olla, et mu lapsed kunagi jumala eest ühegi peikaga ei kohtuks, kui mul vähemalt kihlasõrmust sõrmes pole. Mul oli/on konkreetselt vaja kohe näha, kuidas teine inimene sellesse …eeem… kuidas üks lugeja ütleski… “organiseeritud kaosesse” sobitub. Laste jaoks oli see nagunii midagi sellist, et keegi tuli oma lapsega külla, fun times, muid küsimusi neil ei olnud, sest noh, külalisi ju ikka käib ja nagu öeldud, midagi erilist selles nende jaoks ei ole. Nende jaoks on ta lihtsalt minu sõber, kellel on väike laps, kes meil külas käib.

Ma saan aru, et sellised kohtumise teemad on võib-olla siis olulisemad ja märgilisemad, kui ala laste päris isa ei oleks üldse mängus ja siis lohistad endale kohe koju mingisuguse uue “isakandidaadi” kelle sa iga natukese aja tagant välja vahetad. Sellisel juhul on muidugi tegemist veits laste hingeelu laastamisega või nii. Aga praegu on nii, et jah, hängime koos ja lapsed hängivad koos ja on nii palju sõbrad, kui nendevanused olla oskavad. Jooksevad koos ringi ja vaatavad multikaid ja söövad jäätist ja muud säärast, nagu lapsed ikka teevad.

Kuigi ma seda pean küll tunnistama, et veits oli mul küll alguses hirm nahas, et isegi kui tal on endal laps ja peaks selles maailmas üsna kodune olema, aga noh, olgem ausad: üks laps on ikka väga erinev sellest, kui neid kolm on. Ja no kahepeale kokku lausa neli. Minu jaoks ei ole absull vahet, kas neid jookseb siin neli või kolm ringi – lärmitase ja kaos on suht samad (minu omad tekitavad sellest 99% enivei). Aga ühe pealt neljale üleminek on ilmselt kindlasti pehmelt öeldes keerulisem või nii.

Aga nagu te aru saate, siis ta on selle siiani üle elanud ja siiani ta veel kabuhirmus minema jooksunud ei ole. Mulle tundub, et ta on üldse üks vastupidav mees, sest mul oli eile mingisugune Britney moment, kus ma otsustasin kolme sekundi jooksul endale nüridate Maxima köögikääridega tuka ette lõigata…Selles suhtes, et lapsed lasteks, kui nendega läbisaamine on hea, see on ainult positiivne. Aga kui mees suudab leppida faktiga, et ma endale mõnikord ootamatult rekkalesbari soengu pähe nüsin ja selle juures veel head nägu teeb, siis on ilmselt nii, et he’s a keeper 😀

Ps! Ma luban, et mu blogist ei saa nüüd peikateemadest kirjutamise käsiraamat, mul ainult üks blogiposti idee on selle teemaga veel peas ja siis ma saan tagasi pöörduda…üldse mitte millestki kirjutamisele, haha. Samas ma just kuulsin ühe tuttava ilutegija käest, et üks klient olla talle rääkinud, et ta arvab, et ma oma peika välja mõtlesin, et oleks millestki kirjutada. Selles suhtes, see on ka aus pakkumine ja tõsi ta on, et kui ikka midagi kirjutada ei ole, asi siis välja mõelda ka oleks, heh.

Ps2! Avapilt ei ole küll teemaga seotud, aga sellegipoolest kena pildike minust loomaaias. See karu näeb küll selline välja, et ta mu igas elu valikus pettunud, haha.