trussikuvoltija

Ma siin halasin ükspäev, et ei suuda oma elu ära hallata ja keegi soovitas selle peale Instas Korrastuskunsti lehele pilk peale visata. Viskasin. Kirjutasin. Ta tuli. Ma olen küll neid Kon-Marie saateid vaadanud küll, aga omal nahal seda läbi elada on veits teine tera. Ütleme nii, et kui sa KÕIK enda riided ühte hunnikusse paned, siis tekib küll veits tunne, et eee… Kust need kõik välja kargasid ja MIDA ma nende kõigiga teha kavatsesin muidu? Nii et jah, terve eilse päeva tegime Mari ja Martaga (kes rohkem niisama multikaid vaatas) suurt riidesorteerimist ja voltimist. Te ei kujuta ette, kui osav trussikuvoltija ma nüüd olen, hoidku mind jumal!

Asi läks isegi nii kaugele, et ma eile öösel vaatasin, et pesu on kuiv ja hakkasin keset öös asju voltima, sest ma ei saanud neid ju lihtsalt sinna kaunilt sätitud sahtlitesse peale visata. Kas see ongi nüüd mu elu? Kui jah, siis väga tore, sest enne oma garderoobi sisenedes oli mul alati selline tunne, et no mida ma ometi siit nüüd selga panen? Nüüd on selline tunne, et ooo, mida ma küll siit selga täna panna võiks, sest kõik asjad on sellised, mida ma hea meelega kannan. Ütlesin adjöö neile kõigile asjadele, mis “kunagi äkki selga sobivad” ja “see maksis ju NII palju…”. Eks ma nüüd lähipäevil teen selle sorteerimise ka ära, et mis sünniks müüki panna (mul üks eksperiment tulemas) ja teised asjad lähevad ikka MTÜ Garderoobi – kuhu mujale.

Järgmine nädal paneme edasi: korrastame ära meigi- ja ilukraami, köögi, vannitoa ja lastetoa. Ja siis ongi nagu valmis ja lõpuks peaks igal asjal olema oma koht. Nagu… Kas see on üldse võimalik? Eks elame ja näeme. Ma jagan ühte enne-pärast pilti ka, kunagi näitan rohkem, kui kõik done. Mind praegu häirib see, et magamistoas on sahtlid korras nagu kaitseväelasel, aga tuba ise on paras segadus. Sest seal on see hunnik asjadest, millest ma loobun. Voodipesu. Meigikraam. Muu jura. Tahaks pärast pilte teha ikka nii, et KÕIK on korras ja puhas. Ei kujuta sellist elu ettegi tho 😀