AVALDAN ARVAMUST JUMALAITA

närvi ajab, nah

7. september 2021

Ma olen väga palju lugenud selle kohta, et ATH-ga kaasnevad uneprobleemid. Olen alati mõelnud, et ah, on mis on, aga vot seda probleemi mul küll ei ole. Kohe kui silmad sulgen, siis jään magama ka. Ainuke asi, et ma selle osa jätsin välja, et ma üldiselt olen nii kaua üleval, kuni ma füüsiliselt ei suuda enam silmi lahti hoida. Seega mõni ime, kui ma kella kaheni tiktokin ja lõpuks telefoni käest panen, siis jään koheselt magama ka.

Veelgi enam – kui ma juba ärkan, siis on mul väga raske uuest tagasi magama jääda. Ehk siis kui mõni laps ärkab kell seitse kasvõi korraks üles, siis üldiselt jään ka mina üles, kuigi tegelikult on mega uni peal. Jälle see imeline ATH, mis ei lase rahus lõõgastuda, vaid ütleb, et tavai tavai, kui sa juba üleval oled, siis sa PEAD midagi kasulikku tegema. Midu oled lambine tükk sitta. Mitte kõige adekvaatsem mõtlemine, aga mis sa hädaga ära teed.

Eks ma olen elu jooksul sellega üsna harjunud ja suudan kenasti funktsioneerida ka väheste unetundidega, aga mai tea, kas asi on ilmas või milles? Aga ma lihtsalt ei oska seda püsivat väsimust kogu aeg peletada. See aga paneb mind surnud ringi: olen super väsinud, ei suuda midagi teha, tunnen ennast süüdi, et ma ei suuda ära teha kõiki asju, mida ma tahaks teha, ma löön käega ja tunnen ennast veel rohkem süüdi. Kui õhtu käes on ja võiks vara magama minna, tunnen äkitselt suurt sööstu teha kõike, mis päeval tegemata jäi. Seetõttu olen jälle kaua üleval ja hommikul kordub täpselt sama nõiaring.

Ma ausalt vahepeal vihkan seda ATH värki südamest. MIKS minul ei või olla normaalne aju, mis ei unusta kõike ühe sekundiga. Ja aju, mis suudaks asju tähtsuse järgi reastada, mitte panna mulle kõik ebamäärasesse sasipuntrasse, kust on võimatu midagi konkreetset välja noppida ja ära teha.

Eriti närvi ajavad mind need inimesed, kellel pole ATH-d ja tõenäoliselt mitte mingit muud infot ka sellest kui “rahutu ja räägib palju” tüüpi teema. Need on tavaliselt need, kes ütlevad mulle, et “aga tee endale to do list, see aitab!”. Ma ütlen siiralt – kui see aitaks, siis ma ei kurdaks siin praegu.

Mis on üks “imeline” asi – kui juba üks asi närvi ajab, siis avastad endale ootamatult, et ärritajaid on rohkem kui üks. Näiteks ajab mind närvi, et jänes on võtnud endale elu missiooniks süüa ära majapidamises kõik mittesöödavad asjad, millest jõud üle käib. Juhtmed, kummikud, kasside mänguasjad, pleedid – you name it. Juhtmed on selline asi, et see on küll minu enda probleem, et ma neid ära ei pane. Aga mu kuradima ATH unustab ikka aeg-ajalt ära ja ega tal rohkem vaja polegi, kui paari minutit. Mul on tema võtmisest alates kolmas läpakajuhe näiteks…

Kuna enamus hävitustööd teeb ta öösiti, kui ma ei näe, siis tuli mul ideaalne mõte panna ta ööseks vannituppa. See on piisavalt suur, ta võib seal rahus tsillida ja pabuldada. Reaalselt ma arvan, et kui ma jänese terve päeva pabulad kokku korjaks, siis saaks ma vähemalt sada täissuuruses pabulatest jänest teha. Kust ta selle kõik võtab – jumal teab. Vannitoas oleks seda mugavam kokku ka pühkida, kui ükshaaval vaiba seest otsida.

Panin mina ta siis eile vannituppa ja hakkas kohe seal ukse kallal kraapima ja märatsema. Natuke jauras, aga mul hakkas tast koheselt kahju. Kuidas ma hoian vaest looma niimoodi kinni. Ehk siis lasin ta välja ja sain iga hommikut alustada nagu suurt lauta pidav talunaine: koristan liivakastid, pühin liiva, pühin pabulaid, pesen siili, annan kõigile süüa, puhastan siilipuuri, vahetan vett. Hea, et veel sõnnikut loopima ei pea.

Ja ei, mind ei aja närvi, et ma nende järel koristama pean, sest see on mu enda valik olnud. Küll aga ajab mind närvi, et ma ei suuda südant kõvaks teha ja teda öösiti kinni hoida. Jumal teab, kuidas teised inimesed oma jänest üldse puuris kinni hoiavad? Mul hakkas ta juba alguses seal täiega ust närima ja vaatas mind süüdistava näoga, et vabandage proua, miks teised “jänesed” ei pea kinni olema? Hoia siis sellist vangis…

Ja teate mis – kui iseenda / oma elu juures midagi närvi ajab, siis on see puhtalt enda probleem. Paraku sellise kurja tujuga hakkavad teised ka närvidele käima asjadega, mis absull minu asi pole. Näiteks eile kirjutas Eveliis midagi, mida vist paljud ammu mõelnud on, aga öelda on nagu ka imelik miskit. Selles suhtes on ju vaba maa, las inimene külitab hommikust õhtuni kuskil higimatis ja vehib pärast piltidega, kus ta õnnelikult oma higi kilekotti ajanud on ja sellega juubeldab. Mis see minu asi on, onju. Ega keegi vaadata käsi.

Mis kõige naljakam – mind ei aja mitte närvi see higikottide eksponeerimine, vaid fakt, et iga kord kui mulle kuskil ta pilt ette jääb, kus tekk või padi peal, siis ma tahaks lihtsalt ta aadressi küsida ja vaesekesele tekikoti ja padjapüüri saata. Ma ei ole ise ka just mingi puhtuse etalon, aga mõte vaesest püürita padjast, mis rändab kuskilt higimatist voodisse ja vastupidi, ajab isegi mind natukene öökima.

Kuigi väike öök igas päevas on vast kasulik. Ma pole ennast pärast tissioppi kaalunud, kuid olen solid kindel, et ma kaalun umbes 200 kilo. Nii et praegu inisen siin, varsti hakkan ise teile näitama, kuidas peale matitamist Kirde saiakoti jagu higi skoorisin.

Mida mina ka tean. Närvitsen nüüd omaette edasi ja üritan täna Mari toast riidehunniku likvideeritud saada. Ja umbes kolm koostööposti ära teha, nii et pange vaim valmis. Selles suhtes, et ma võin teha ära kõik või siis mossis näoga siin edasi joriseda, iial ei tea.

Mis teid täna närvi ajab? See on safe place rantimiseks, ma luban! 😀

PS! Avapildil olevad kassid ei aja mind närvi, ma ei leidnud paremat pilti.

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

54 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Anna-Liisa 9. september 2021 at 08:28

    Mu emal on jänes. Ja ta on enamuse päevast puuris. Tal on nagu omad kindlad kella ajad kui ta väljas käib.(siis kui kõik kodus on). Aga kui mõnel teisel ajal puuri uks lahti teha ta isegi ei tule välja sealt. Aga kui tuleb kätte tema puurist väljas aeg siis hakkab kohe lammutama kui välja ei lasta. Et ma eiteagi milles asi kas harjumuses või kasvatuses või on tõud lihtsalt erinevad.🤷‍♀️ Neil on väike kääbuspäss. Aga neil jh tundub ilusti nii toimivat ja ei tundu et ka jänes kuidagi halvasti tunneks ennast. Aga tundub et sinu jänes on rohkem vaba hing.😀

  • Reply neiu 8. september 2021 at 11:04

    mina pole ATH ja uni on sitt. pigem see stressist ja muudest probleemidest. ATH laps magab mul seevastu väga hästi. iga inimene ja iga dignoosiga inimene on erinev

  • Reply Anita Smith 7. september 2021 at 22:44

    Oi oi tean seda ath tunnet:) kuramus elanud sellega juba 50 aastakest, kuigi vanasti einpandud sellist duagnoosi vaid olidki aktiivne hull:)

  • Reply Mann 7. september 2021 at 21:19

    See näiteks, kui heatahtlikult jagan ideed, et mis endal ärevatel hetkedel mõtteid koondada aitab ja saan hiljem teada, et kui endal pole ATH-d, siis ei tohiks midagi iitsatada ja ajan hoopis närvi 😅😁

  • Reply ATH on elu 7. september 2021 at 20:05

    Melatoniini tabletid on mu elu päästjad. Aitavad uinuda. Ei ärka öösel üles. Igatpidi imeline.
    Kaaskannataja ATH’ga.

  • Reply Ka A 7. september 2021 at 18:11

    KÕIK!! 👿

  • Reply nimi 7. september 2021 at 17:59

    Mind ajab elu närvi, ja see et mu arst ei tee mulle ATH testi, kuigi ma lihtsalt karjun “SAMAAAA” iga selleteemalise postituse/loo peale, mida loen. Ükspäev võin ringi lasta nagu mingi hübriidjänes, järgmine päev suudan vaevu vetsu veereda. Ja tegelikult peaksin tööd ja elukohta otsima. Lihtsalt jõud on nii otsas aga kellelegi halada ka ei taha, sest nende mured on veel suuremad. Sitt on selline mõttetu hapnikuraiskaja olla.

    • Reply Mallu 7. september 2021 at 20:04

      ega suva arst vist ei teegi, ikka vaja spets arsti juurde minna 😀

    • Reply neiu 8. september 2021 at 11:05

      ja mida see diagnoosi saamine muudaks? 🙂 rohtusid?

      • Reply Mallu 8. september 2021 at 16:29

        Just

      • Reply nimi 8. september 2021 at 21:49

        Psühhiaater vist on spets arst ju, või ei?

        Aga mida see annaks? See on nõme, ma saan aru, aga see annaks mulle natuke arusaamist või mõistmist enda suhtes, et miks ma selline ebard terve elu olnud olen. Miks ma mitte kuskile ei sobi. See äkki annaks mulle natuke julgust enda vastu lahke olla, et ma pole lihtsalt värdjas laisk tropp, kes elu ei vääri, vaid ma olen natuke nihkes ja see on okei ja seda saab majandada. Ja äkki annaks see mulle ka näiteks teraapiavõimalusi, mis hetkel on riiklikus süsteemis täiesti kättesaamatud (ja mida paraku tasulises lubada ei saa). Ja võib-olla annaks see natukene ka kuulumistunnet, et on mingi seltskond inimesi, kes on samasugused nagu mina ja ma pole ainus täielik hädapätakas ja hapnikuraiskaja.

        Aga samas kuna mul ilmselt midagi ikkagi häda pole, siis olengi lihtsalt mõttetu.

        • Reply Mallu 8. september 2021 at 22:29

          Ma ütlen ausalt, et kõige rohkem andiski see mulle seda, et on PÕHJUS, miks ma nii tunnen. enne oli koguaeg see feels, et kõik ju saavad ja oskavad ja jõuavad, mis ma siis sitem olen. Nüüd lihtsalt tean, et sellel on päriselt põhjus, mitte ma pole laisk ja loll 😀

  • Reply Tyy 7. september 2021 at 17:50

    Verbaalne kõhulahtisus.
    Pidev valetamine, eriti TÄIESTI mõttetu vale, mis ei tõsta, päästa ega aita kedagi.
    Teise aja raiskamine, asjatu ootele jätmine.
    Lubadused mida ei täideta, Pidevad plaani muudatused, mis millest heal juhul kuulen viimasel sekundil.
    Küsimusele küsimusega vastamine või vastusest kõrvale hiilimine, teema muutmise või sisutühja looga.
    Eba professionaalne käitumine, mis tahes alal.
    vinguv hääletoon , käsutav hääletoon.
    igasugune vägivald, ka vaimne. Kellegi alavääristamine, eriti laste.

    • Reply gille 7. september 2021 at 22:46

      aga mul mees on lisaks control freak

  • Reply Helen 7. september 2021 at 17:41

    Ühe kindla valla erivajadustega laste spetsialist.

  • Reply Väike Myy 7. september 2021 at 16:57

    Just täna ajas üks proua mu üle ääre keema. Kas ma tahtsin olla aus aga nõme? Eip. Arvasin et olen jahedalt viisakas, kuni proua hakkas talluma mu vanadel haavadel. Läbi elatud ülekohus lahvatas ärgedalt . Kuna tegu oli telefonikõnega polnud ka seda komenteeri nuppu, kus saad hetke enne mõelda.
    Aeg-ajalt on mul netis just see periood, kus KÕIK on NII nõmeeee ja ei saa ütlemata ka olla. Kus juures ikkagi täiega püüan olla mitte solvava ja salvav. Ei saa väita et see 100% õnnestuks, sest tundmus, et poleks pidanud jõuab hilinemisega kohale… . Neil hetkedel ma küsin endal mis krdi uss mind taga ajab. Kas ma tellisin endale sellise külla? Miks ma PEAN üldse reageerima. Kommenteeri siis kui sul midagi head öelda on.
    Eip minu sees nõuab see USS oma osa ja siis ma tulistan kõik hingelt ära, end tühjaks ja edasi mängin Jaanalindu, kui vähegi pidurid töötavad. See tähendab kommenteeri asemel vajutan delete. 🙂 Ma siiski arvan, et suure osa selliseid kahtlaseväärtusega postitusi olen enne “kommenteeri” linki suutnud ära kustutada. Nii, et VAHEL, ma ka mõistan neid, kes kõige kenamini pole vastanud. Seda enam, et me kõik reageerime oma isikliku elus kogetu põhjal ja sel ei pruugi olla seost antud loo isikutega , kuhu kommi lajatasid.
    Just see loomade teema on mulle väga pehmelt öeldes keeruline. Ma ei talu loomi.minu jaoks on looma katsumine, paitamine ja nuuskimine väga õõva tekitav. Ei see ei tähenda sallimatust või vihkamist, miskipärast arvatakse mind automaatselt kohe vaenulikuks. Mulle ei meeldi kui looma halvasti koheldakse aga samas ei saa ma ka aru inimestest, kes käituvad loomade suhtes nagu nad oleksid inimesed.
    Minu silmis on probleem selles, et ei saada aru ühest- Nii lapsed kui loomad alluvad juhile , kui piirid on paigas. siis on nii laps kui loom stressivaba. Osa inimesi aga näivad arvavat, et piiritletud elu = südametus . Neil puudub võime jääda enesele kindlaks, ilma et nad end kehvasti tunneks. Ehk, kes on sinu kodus päriselt karja juht? Mitte miski ei saa muutuda enne, kui need asjad enda sees ära ei lahendata.
    See on minu nägemus asjast ega ole hinnang. Et sorry me kõik oleme inimesed oma kaasa sündinud temperamandi ja arengus oleva emotsionaalse inteligentsusega, Lihtsalt tuleb mõista, et ise olen ise enda vaenlane või siis mitte. See on ok! Järgmine kord püüan paremini. Päikest kõigile!

  • Reply Vinguviiul 7. september 2021 at 16:55

    Mind ajab närvi, et meie kodus on mehe koer kunigas. Armas väike poiss küll ja kahjuks raske haigusega. Kuid kogu 24h tsirkust käib koera ümber. Küll koeral peab olema õigus voodis magada. Siis püüti juurutada õigust minu teki all magada (halloo?! Ma tahan magada, mitte saada 5x öö jooksul äratatud, sest härra kuningas tahab teki alla!) Siis peab olema õigus 24h pääseda toidu ligi. Poleks probleem, kui koer ei sööks ravitoitu ning majas poleks pooleaastast kassi, kes öösel seda sööma asub ja nüüd häireid kaasa toob! (Kelle pärast niigi öösel koguaeg ärkan, sest äkki sööb koera toitu või ronib mehe kontorimööblile.) Siis peab olema kuningal koeral õigus lärmata teleka peale. Lisaks veel õigus esmasele tähelepanule, teisele tähelepanule, enne sööki tähelepanule, pärast sööki tähelepanule. Ja kui saangi tähelepanu, siis tal peab ka olema õigus sel ajal tähelepanu saada, sest ma saan tähelepanu. Ütlen veel, et koer tegelt armas.. kuid marru ajavad tema õigused ja minu õigused kohustustele.

    • Reply Vinguviiuli vastus 8. september 2021 at 10:52

      Vaene mees sul…

  • Reply M. 7. september 2021 at 16:42

    Tead, selle pabuldamise vastu aitab steriliseerimine. Aga enne seda jõuab jooksuaeg tulla ja siis nad viskavad kust sulle iga hyppega:) tytre kyylik ajas teda hulluks. Nüüd idekas, ainult kastis käib. Öösiti yhes toas lahti, sööb tapeeti ja krohvi aga muidu lahe.

    • Reply Mallu 7. september 2021 at 20:06

      mul õnneks emane, äkki see ei pritsi 😀

  • Reply Monika 7. september 2021 at 14:11

    Töö.. sest masin katki ja operaator kukkus minuga hommikul õiendama.. ja üldse täna asjad ei suju. Lisaks ei taha koer mängida ja on liiga iseseisev tüüp. Ühesõnaga on täna kuu kilpkonnas.

  • Reply Mia 7. september 2021 at 13:21

    Mind ajab närvi, et kodu pidevalt nii must on kuigi ma KOGU AEG koristan. Ajabki närvi, et käin mitu päeva tööl ja kui vaba päev, siis vahivad tolmurullid vastu ning hakka jälle otsast peale koristama. Ning siis juba jälle aeg tööle minna. Selline tunne, et mu elu ongi töö-koristamine-söögi tegemine.

    See ajab ka närvi, et viimasel ajal üritatakse kogu aeg mu meest huiata mingite asjadega. Mu mees on nii rahulik ja leebe inimene, kes igasuguse konflikti peale ehmub ning läheb lihtsalt kurvaks ja siis ma saan kõrvalt ainult kaasa elada krt. Ma ise paras Karen ja tunnen, et närvid praegu nii püsti, et ootan lausa, et keegi üritaks mind huiata ja saaksin kogu oma viha unleashida haha 😃

    Ja see une teema ajab ka närvi. Kunagi olin kohvisõltlane, kes jõi 10 tassi kohvi päevas ning magasin nagu beebi. Nüüd tervislikud eluviisid ja kohvi ei tarbi üldse, aga uni pidevalt halb, olen iga krõpsu peale üleval ega puhka välja ☹

  • Reply Helina 7. september 2021 at 12:31

    Tahaks oma kodu, aga elu paneb pidevalt proovile ja kogu aeg tekivad lisakulud ootamatult 🙁 Nii et peame üürikas edasi olema, kus väga ei kipu enam olema. Auto tehnoülevaatuselt ka 100% läbi ei läind, vaja taas käsipiduriga jeblada ja siis saab ehk kõik korda. Ja eks neid teemasid ole veel, olen aru saanud, et see kõik nõuab kannatlikkust, aga mul on vaja pingul närvid ja ei kübetki kannatlikkust.

  • Reply Triinu 7. september 2021 at 12:28

    Mind ajab ilgelt närvi inimeste saamatus ja kokkulepetest mitte kinnipidamine, teiste järgi ootamine, laste kaklemine, ema õpetamine, harimata inimesed, poejärjekorrad jne.

    • Reply Mallu 7. september 2021 at 12:47

      Laste kasvatamine – abuaa, ära räägi sellest isegi 😀

  • Reply P. 7. september 2021 at 12:23

    Üksikemadus ajab närvi. See ajab närvi, et kuna kõik mu lapsed on nüüd lasteaias käijad (viimane on alles nädala harjutamas käinud), siis kõik eeldavad kohe, et mul on kohe fancy töökoht ootamas ja mismõttes ma ikka veel kodus olen. Närvi ajab see, et kõik kari lapsi said vaevu 2nädalat aias käia, kui me kõik tatitõve sisse ära uppumas oleme.
    Segadus enda ümber ajab närvi. See, et reaalselt pean valima, kas tegelen lastega, kodu jne must ja segamini või vehin päeva kodu kraamida, lapsed omapäi ja ikka valmis nagu ei saa. Valik peaks olema loogiline (laste kasuks), aga see segadus ajab hulluks. Ah mdea… lihtsam on vb leida asju, mis ei aja närvi. Tänks, et siin natuke välja elada võis 😀

    • Reply Mallu 7. september 2021 at 12:48

      Ausalt mul sama asi segadusega, et niiiii häirib, kui kõik laiali, aga aega seda koristada nagu ei leia..

  • Reply Ruth 7. september 2021 at 12:22

    See ajab närvi, et peab tööd tegema mis absull ei meeldi ja ei saa nii lihtsalt seda sitta välja ka vahetada😱

    • Reply MP 7. september 2021 at 13:57

      Kui hetkel tööd vahetada ei saa, siis leia olemasolevast tööst see miski osa, mida sa teed heameelega või mis ei tundu nii halb, et üldse teha ei taha. Vaata oma tööd uue külje/nurga pealt ja keskendu pigem positiivsemale, et mis on selle töö head/halvad küljed, mis meeldib, mis ei meeldi ning nii saab ka mitte meeldiva töö enda jaoks rohkem meeldivamaks muuta. Kui analüüsima hakkad, siis võid avastada, et polegi nii hull seis ja suudad vastu pidada ja ohoo, selle asja tegemine hakkas hoopiski meeldima ja see teine asi ka ei tundu nii halb ja närvi ka nagu ei aja vms. Kui keskenduda ainult sellele halvale, et no absull ei meeldi ja kõik on nii nõme ja sada asja veel, siis ongi minu arust ka keerulisem vastu pidada ja sellega kahjustad ju pigem ainult iseennast, oma tervist ja heaolu üleüldiselt. Kõik on suhtumise küsimus. Eks n.ö targutada on hea, aga no ma olen arvamusel, et igas töös, isegi kui see absull ei meeldi, leiab midagi sellist, mis meeldib, olgu see meeldimine kasvõi suhkrutera suurune. Olen ise ka teinud tööd, mida hetkel enam ise ei valiks, kuid leidsin sellest hiljem mitmeid nüansse, mis meeldisid ja tegelikult oli päris tore. Lihtsalt füüsiliselt oli raske töö ja eriti suveperiooditi, kui oli koguaeg tuli takus ja kiire. 🙂 Jõudu ja jaksu Sulle!

  • Reply Anna 7. september 2021 at 12:20

    Ma olen ise ka olnud pigem õhtuti asjataja. Ühel hetkel lõpetasin selle üle kassimise, et päeval midagi tehtud ei saa ja tegingi lihtsalt õhtuti. Athga see kassimise lõpetamine vist väga teemaks ei tule 🥲 aga kui sulle nii paremini sobib, siis toimetagi õhtuti 🤷🏼‍♀️. Kui just tõesti mingeid kellaaja peale kokkuleppeid pole siis who cares, kas sul kell 12 kodu korras või muud asjad tehtud, tee kasvõi kell 1 öösel.

  • Reply Lendoravakene 7. september 2021 at 12:12

    Hommikul kui ärkan siis ajavad mind närvi minu koerad, kes kohe jalgu jäävad sihilikult, et ma märkaks neile süüa panna sest nad on ju maailma kõige näljasemad alldaylong! Siis käivad närvidele kaaskolleegid kes klõbistavad, kolistavad ja lõugavad telefoni klientidega rääkides arvestamata, et kliendil on telo küljes nupp, millest saab regullida voli ja arvestsmata, et ta on ühiskontoris siiski. Veel käib mulle närvidele, et ärkan ise igal hommikul enne äratust ja olen päeval nii vädinud ja süda on paha koguaeg. Ja kõht on tühi. Ja veel igasugused asjad ajavad hulluks. Mul pole ATH-d, ma olen rase 😊

    • Reply Mallu 7. september 2021 at 12:14

      Rasedus seletab paljugi, mind ajas ka siis kõik NII närvi 😀

  • Reply Triin 7. september 2021 at 11:08

    Mul pole ATH-d. Või no vähemalt vanasti olin ma rahulik ja organiseeritud inimene. Aga mu pea on sama sassis nagu sul. Ise süüdistan nutiseadmeid ja nutisõltuvust. Infot tuleb igalt poolt nii palju peale, et kõik on suur sasipundar ja kõik läheb meelest vms. Kui lapsi on 3 ja lisaks töö jne, siis lihtsalt infot on tohutult. Kui siia lisada ka sotsiaalmeedia, siis ongi hullumaja lahti.
    Soovitaks voodisse mitte telefoni kaasa võtta. Keegi võiks mu telefoni ka lukutaha panna… 😀 🙁

    • Reply Mallu 7. september 2021 at 11:27

      ma tean, et ei peaks, aga MIDA ma seal siis teen 😀 MAGAN v???? 😀

      • Reply Vaike 7. september 2021 at 12:32

        Mäletad, kunagi raudselt lugesid raamatut? 😀 Ma taastasin selle kombe, jube mõnus on. Kunagi lugesin isegi hommikusöögi ajal.

        • Reply Mallu 7. september 2021 at 12:47

          Kunagi jah, aga see tundub praegu nii kiviaeg 😀

  • Reply Kristi 7. september 2021 at 10:56

    Mind ajab närvi see , et ma olen saanud kolm päeva käia koolis ja juba pandi see koht kinni sest covid

    • Reply Mallu 7. september 2021 at 10:57

      welcome to zoom

      • Reply H. 7. september 2021 at 11:10

        Mind ajab närvi see et ma ei suuda aru saada et mu lapsed ei ole enam beebid ja end kokku võtta ja neid lasteaeda viia peale esimest päeva kus laps sai trauma sest minu käest lihtsalt ukse peal ära kisuti ja kõik! Ja nüüd ma ei suuda enam neid sinna Viia 🤦

        • Reply Mallu 7. september 2021 at 11:27

          No kui saad kodus olla, siis tasa ja targu ka fine ju 😀 Ma ka martat ei suutnud viia mingi jaanuarini, kui harjutama hakkas 😀

          • H. 7. september 2021 at 11:55

            Asi selles ongi et vaja tööle minna 😁 Üksikema rõõmud 😁

          • Mallu 7. september 2021 at 12:07

            aiii krt, no siis tuleb süda kõvaks teha, tegelt on neil aias pull 😀

  • Reply Karmen 7. september 2021 at 10:53

    Mind ajavad elus närvi nina nohistamine/luristamine, kõvasti mälumine ja rumalad inimesed üleüldse ja liikluses 😁 lühike ja konkreetne kokkuvõte

    • Reply Mallu 7. september 2021 at 10:54

      Ma täna avastasin, et mind ajab närvi mu ees sõitev õppesõiduauto ja ma olin nagu wtf, ma ALLES ise istusin ühes sellises ja olin ka confused, miks ma siis nüüd ärritun 😀

  • Reply M 7. september 2021 at 10:51

    Vot reaalselt ma sama mõelnud, et miks inimene ei kasuta voodipesu, kui ta samal ajal HIGISTAB selle peal?!? Nagu miks lihtsalt? 😃 ennegi tegelt silma jäänud, et pole ei padjapüüri ega tekikotti… ja ei taha uskuda, et pole olemas, siin peab mingi muu hea põhjus olema 😃

    • Reply Mallu 7. september 2021 at 10:55

      Ma ausalt ei tea ja ma leban mõnikord öösiti ärkvel sellele mõeldes 😀

      • Reply Katre 7. september 2021 at 11:17

        Mina ka 😂

  • Reply Katu 7. september 2021 at 10:39

    Kas kellelgi on üldse normaalne elu v 😀 igal ühel omad mured, mõnel suuremad, mõneö väiksemad. Aga ausalt ei tea mina ühtegi inimest, kes teataks, et ta elu on nii korras, et ühtegi mure pole ja aega on ülearu 😀 Ei taha sinu muret vähendada vaid just pigem kaasa elada, et ka teistel on pidevalt asjad pooleli, aega puudu, tööd tegemata, lapsed askeldavad oma ette, kodu korrastamata ja veel 100 asja pooleli seega ära tunne end üksi sellel teekonnal 😀 aga jah mõned asjad vb aitaks elu küll lihtsamaks teha..nt seoses küülikuga. Saan aru, et süda hakkab valutama, kui ta kraapima hakkab aga äkki vaikselt harjutada teda. Mina ostaks nii suure puuri kui mahub tuppa ja teeks talle sinna mõnusa pesa söögi ja joogi ja heinaga jms..(võib ka vannituppa teha aga tal võiks olla võimalus ise omal soovil sinna minna ehk et puuriuks avatud nt). Kui tal on ise võimalus sinna minna ja seal talle meeldib (hein ja miskit head sööki) siis ta ise hakkab seal käima, harjub ära ja varsti peab oma pesaks seda ja ehk ei laamenda kui ööseks kinni panna 😀 ausalt -tean väga palju loomi, kes kasvõi olude sunnil pidanud puuris elama (s.h küülik, koerad, kassid) ja lõpuks see neil ongi nö turvakoht, kus olla. See pole nö nagu mingi vangistus, kui ta saab olla päeval teiega koos ka vabal käia aga tema enda turvalisuse huvideski (sööb midagi ohtliku sisse) võiks ta öösiti või kui kedagi kodus pole olla nt puuris. Ja harjutama võidko hakata nt et kui lähed lastega õue veidikeseks, siis tõstad ta puuri ja siis ta seal ise harjub, sina ei pea teda rahmeldamas kuulma aga samas ei jäta teda alguses liiga pikalt üksi..proovida võiks ju 😉

    • Reply Mallu 7. september 2021 at 10:47

      Tal on puur, mille uks lahti ja tal on seal heina ja snäkke ja õunapuuoksi ja isegi käbisid korjasin talle, mille vahele toppisin peterselli jne, aga ta ei taha seal rohkem olla kui korraks 😀

      • Reply L 7. september 2021 at 11:14

        Mind ajab närvi see, et ma pean autosõitu minema, jumal teab palju raha ma autokooli alla pannud olen, sajandeid tagasi jäi raha puuduse tõttu ARKis käimata, ja nüüd pea 10 aastat hiljem hakkasin väikelinna asemel Tallinnas uuesti sõitma õppima, enne igat tundi salaja loodan et õps saadab smsi et kle jääb täna ära😅, lihtsalt niiii raske on, aegajalt mõtlen kas ongi neid lube vaja, siis mõtlen et on ju küll, ja kui olen järjepidev siis saab see liiklus ja sidurpidurgaas ka loomulikult selgeks.
        Ja kui palju raha nende sõidutundide alla läind on, jälle süümekad miks ma poleks võinud 10 aastat tagasi kohe lõpuni teha, mida alustasin.

        • Reply Mallu 7. september 2021 at 11:27

          Ma mäletan seda tunnet, aga kuna ma ei viitsinud sidurile mõelda, siis tegin automaadiload 😀

  • Reply Ann 7. september 2021 at 10:36

    Jeesus kuidas ma samastun 😀 Mul ei ole küll ATH-d, aga mul on selja taga pikk depressiooni ja ärevushäire ravi + korralikud keskendumisraskused ja aii heit it. Ma olen proovinud kindla rutiini loomist, aga s*tal päeval ajab rutiin mind närvi ja ei toimi. Samamoodi istun siis oma süümepiinadega, mis karjuvad kõrvaauku, milline masendav piece if shit ma olen.
    Lohutan end päeva lõpus sellega, et mu ajuühendused ongi sellised ja homme olen enamasti jälle ok. Mind on palju aidanud ka regulaarne psühhoteraapia, mis aitab toime tulla ja leppida.

    PS! Nägin FB-s ATH koolitust, ehk pakub sulle huvi.

  • Reply Evelin 7. september 2021 at 10:29

    Mind ajab sitaks närvi, et mul oli eile mega pikk ja retsilt raske tööpäev ja praegu ma pean istuma Zoomi koolitusel, kus koolitaja kohtleb meid, täiskasvanud inimesi, nagu lapsi ja nämmutab teemasid, mida ma olen juba miljon korda kuulnud. Ja miks need koolitused nii vara peavad algama ah?? Pigem oleks normaalselt ennast välja magada tahtnud. Ega pääsu pole, töö tõttu on vaja see koolitus ära teha.

  • Reply Liisu 7. september 2021 at 10:28

    Mina soovitan osta inframatt. Nagu tuleb välja siis see ravib kõike. 🙂