Tahtsin tegelikult blogisse kirjutama tulla sellest, kuidas ma eile mõtlesin, et esimene samm sellele lähemale, et Marta kunagi lastetoas magama hakkaks, võiks olla see, et ta vähemalt enne uinumist iga sekund mu kaisus olema ei pea. Mul ei ole laste kaisus hoidmise vastu midagi, aga Martal on mingi next level lähedusevajadus, mistõttu litsub ta vähemalt 90% oma kehast minu vastu, samal ajal mind patsutades ja mina pean teda siis paitama. Alla selle mileedi magama ei jää. Ja kui öösel peaks korra silma lahti tegema ja märkama, et ma juhuslikult julgesin liigutada või külge keerata, siis tõuseb ta pahaselt istuli ja kähiseb “kaisssu…”.
Ühesõnaga eile üritasin ma siis suunata teda selle poole, et äkki paneks lihtsalt pea padja peale. Et ma võin ju pai ikka teha, aga ausalt mu õlaliigesed varsti kukuvad sootuks küljest. Siiski juba kolm aastat pmst iga öö sundasendis maganud ja nii. Te oleksite pidanud Marta nägu nägema…
“Emme! Ma olen veel NII VÄIKENE! Ma ei ole suur! Ma pean kaisus olema!”, ütles ta ja kiskus mu käe üles, et saaks kuskile kaenlaauku mõnusa pesa teha.
Ja mis mul selle peale ikka öelda on. Ei saa vastu vaielda, et on väike ja kui väike inimene tahab kaissu, kes olen mina, et selle vastu vaielda. Õlaliigesed ollagi ülehinnatud.
Aga tegelikult tegin täna mina interneti lahti ja tahaks lihtsalt peast kinni hoida. Ma saan aru, et ma olen maailma kõige poliitikakaugem inimene ja ma ei tea pmst mitte midagi mitte millestki, aga no selle jaoks, miks sõda vaja on, sellest ma ei saa kohe üldse aru. Kas iga riik ei võiks lihtsalt olla seal, kus nad juba orginaalis parasjagu on. On kuidagi lõbus ja tore teiste riikidega sõdida ja neid pommitada või? Ma saan aru, et võim olla selline asi, mis võib pähe hakata, aga kas seda juba Venemaal piisavalt rakendada ei saanud või?
Vaatasin just erinevaid videoid nt Kiievist toimuvast ja ausalt õudusvärinad tulevad peale. Peaks vist õnnelik olema, et mu “suurim mure” on see, et ei saa öösel kõige mugavamalt magada. Vähemalt ei pea enda kodust sõjaolukorras kuskile põgenema. Kuigi see pani ka mõtlema, et kui sõda ka tuleks…kuhu inimesed siis põgeneksid? Vaevalt, et lennuliiklus samamoodi edasi töötaks, et ostad aga pileti ja muudkui sõidad kuskile, või töötaks? Ja kui mitte, siis kuhu ma üldse sõidaks? Utoopiline, ei taha mõelda ka. Ma parem ei mõtle sellele edasi, sest muidu saan varsti siin paanikahoo, sest kui maailmas on keegi, kes kriisiolukorras esimesena saba annaks, oleks see kindlasti mina.
11 kommentaari
Kui meie idapiiri ääres miskit mädaks
läheb siis arvan et lähen lapsega ja perega kui kaasa tulevad Hispaaniasse lõunarannikule.
Kui sõda tuleb, siis pannakse piirid koheselt kinni ja välja/sisse ei saa. Eestis pole pommivarjendeid ka, kuhu põgeneda saaks, seega suht kehvad lood… Lootus on, et asi nii kaugele ei lähe, aga nagu näha ei saa millelegi siin maailmas kindel olla.
Hommik! Kirjutan seda kommentaari veel pimedas toas oma voodi ääre viimase 5 cm peal,sest ka minu poisid tahtsid eile kaissu tulla ja keeldusid oma vooditesse minemast.Paratamatult on maailmas toimuv nende silma/kõrva jõudnud.Lugesin eile mingit psüholoogi soovitustega artiklit,kuidas lastega toimuvast rääkida ja nii oligi,et enne uinumist oli poistel palju küsimusi.Imestan,et sain terve öö jutti vaid ühe lühikese ärkamisega magada. Praegu aga pojad veel nohisevad ja ma ei taha neid oma püsti tõusmisega äratada. Enne uinumist paitas väiksem poiss mu pead ja kallistas,suurem hoidis lihtsalt mu käest kinni. Nüüd enne sinu blogisse kiikamist viisin end kurssi Ukrainas öö jooksul toimunuga ja tunnen,kuidas ärevus vägisi ligi tikub. Sisuliselt siiski on see riik üksi jäetud,sest kõik need ülejäänud riigid saavad vaid muudkui kokku ja räägivad ja arutavad ja arutavad ja räägivad. Putinit need sanktsioonid ei peata; tanke ja lennukeid sõnadega ja paljakäsi samuti mitte.
Ärgates täna hommikul oma soojas voodis oli minu esimene mõte ukrainlaste peal,kes veetsid tänase öö kes-kus. Metroojaamades;autodes kusagile põgenedes;majades,mida pommitatakse. Naised hoides oma laste ümbert samamoodi kinni,nagu meie sinuga muretsemas samal ajal oma meeste,vendade ja isade pärast,kes surma ja kurjusega silmitsi peavad seisma.Muretsemas sellepäeast,milline maailm neid metroost väljudes ees ootab.
Eilne vabariigi aastapäev jääb meelde kogu eluks. Kui veel üleeile õhtul muretsesin ma,kuidas ometi selle kuu elektriarve makstud saaksin,siis järgmisel hommikul ärgates polnud see enam kaugeltki number üks ärevuse tekitaja. Väiksem poiss küsis eile õhtul meie vestluse keskel järsku,et” Emme,miks sa mind sellisesse maailma sünnitasid?”. 😪
Elus on paljut,mille vastu meie,nö. tavainimesed ei saa ning sellised poliitmängud on julmad ja alatud,aga lapse selline küsimus paneb end tundma veel rohkem vastutavana ning soovima,et inimesed,kelle võimuses see on,suudaks rahumeelselt ja tsiviliseeritult asju lahendada.
Ma kuulen tihti, et “olen poliitikakauge”, “mind poliitika ei huvita” jne. Võin veel nibin-nabin sellest Riigikogu valimiste debati osas jms osas aru saada, aga see… see on sõda, mitte mingi poliitika. See on reaalsus, see on elu ja elude lõppemine. Nii palju ikka teatakse, mis toimus laias laastus I maailmasõja ja II maailmasõja ajal ja mis peale seda Euroopas on olnud ja et 90ndate algul lagunes NSVL. See, mis praegu toimub, on totaalne ajaloo nihestumine Euroopas. On küll veel küsitav kas ja millal tuleb Eestisse sõda, aga tänasest on Euroopa tulevik kardinaalselt erinev sellest, mida mõistavad 80ndate lõpus/90ndatel südinud tavapärase rahukeskkonna all. Venemaa preassinõunik ütles, et Ukraina tuleb puhastada natsidest. Puhastada! See ei ole ümarlaua vestlused, see on inimeste hävitamine. Pihkva oblastist stardivad sõjalennukid Kiievit pommitama. PIHKVA! Selgelt on välja öeldud nõue Venemaa ajaloolistele aladele. Selleks, et siin põhjendatud hirmu tunda, ei pea poliitikast mitte midagi teadma. Ka lennuliikluse küsimusele saab uudistest kiire vastuse – tsiviillennundus peatati koheselt seoses sõjategevuse alguse ja sõjaseisukorra väljakuulutamisega. Veel on võimalik ühendus maismaa kaudu. Kui piirid igast küljest kotti tõmmatakse, kaob ka see.
Minu isiklik rohujuure tasandil soovitus – unustada igasugused samblaseinad ja maasikatega kleidid ja osta füüsilist kulda. Ja jälgida Ukraina uudiseid ilma neid poliitikaks tembeldamata. Kiievile avatud tuli peaks nii palju raputama, et vääringu tagala loomine ei tunduks enam ülereageerimisena.
Ära unista,mu 11-aastane noormees käib ka aeg-ajalt mu kaisukui näeb halba und või midag.
Aga muidu kahtlustan, et see võib olla tingitud sellest, et sa ei ole kogu aeg olemas.
Isegi ukrainas pole enam tsiviillennuliiklust..lennujaamu pommitatakse.. ei see ei käi nii, et lihtsalt lähed ja lendad tenerifele puhkama 🙁
Lennuliikluse kohapealt- Ukraina õhuliiklus suleti juba öösel. Liikuda saab maismaad mööda ja maanteed on umbes. Kohutav. Ega kui põgeneda tahta, tuleb teha seda juba enne sõda. Kui juba sõjaolukord käes, siis on see hulga keerulisem.
Ohh jaa…ma olen ka siin juba pool päeva mõelnud, et kas peaks oma Taani sugulased üles otsima ja küsima, kas ma võin lastega nende juurde minna, kui siin olukord niruks kisub…Ühest küljest nagu ei tahaks uskuda, et nad niipea siia kipuvad, aga teisest küljest ma eile veel ei uskunud ka, et Ukrainas päriselt sõda algab 🤷♀️
Täpselt sama hirm ja paanika on terve hommiku mul kuklas urisend…nagu kuhu ma lähen oma lastekarjaga??Hakkan siit aerutama saaremaale w?
Jah aga Mallu, baltikum ja meie olemegi ju järgmised. Mul tuleb õudsad külmavärinad peale sellele mõeldes ja nutt kurku, mul ka väiksed lapsed.
Putin ütles kusagil välja et täna algas sõda konkreetse kuupäevaga seoses kuna meil vabariigi aastapäev, et Eesti on järgmine vms.. sedasi sain aru vähemalt.
Poleks elus arvand et mina või mu lapsed sõda näevad ja pean kartma meie elude pärast..
Kulla inimene, aru ka annad endale mida sa räägid või?