Kuna ma eile ei bloginud, siis pikemaajalised lugejad ilmselt saavad aru, et selleks on üldiselt ainult üks põhjus – ma kassin. Või noh, teen Mallukat, nagu Henry lugu juba ütles.
Eks neid tõuse ja mõõnasid on elus üldiselt olnud kogu aeg, nagu ilmselt kõigil, aga viimasel ajal on see läinud sinna punkti, kus ma nagu ÜLDSE ei taha voodist tõusta. Juba see, kui päike paistab, ajab mind närvi. Õnneks sellele on lihtne lahendus. Paned aga pimendavad rulood ja kardinad ette ja saad ikka pimedas toas teki all lamada ja absoluutselt mitte midagi teha. Kohe nii hull on, et isegi koristada ei taha, mis on tavaliselt number üks asi, mida ma kassiga teen. Ehk siis kõik kohad on pudi ja sodi täis, vaasides on kuivanud lilled, prügikast ajab üle ääre, puhtad riided on ma ei tea mitmendat päeva kuivatis, Saaremaal kaasas olnud asjad ikka kottides ja mina lihtsalt… leban.
Ja kui te hakkate nüüd küsima, et mis siis juhtus, siis… Ma ei oska öelda. Vaikselt kulmineerub kõik sinnamaale, et ma ei oska enam mitte midagi teha. Number üks on ilmselt see, et mu Google konto korda saamine, et ma üldse mingisuguseid tasusid kätte saaksin, võib mu IT mehe sõnul võtta kaks kuni kolm kuud. St selle errori vaidlustamine. See võib ka tuua selle, et nad ütlevad lihtsalt, et ok byeeeee ja siis … siis on puhta perssekellad. Ma ei ole muidu suurem asi ette muretseja ja paar kuud ma elaksin ilmselt kuidagi üle ikka, aga teadmine, et see võib ka üldse mitte korda saada, ei ole teps mitte kaunis väljavaade mu majanduslikule seisule. Või noh, see tähendabki konkreetselt seda, et mul pole sissetulekut. Mis, uskuge või mitte, ei tundu hetkel just parim seis.
Paneme sinna juurde veel selle, et noh, see olukord maailmas on ikka sama jube, kui ta nädal aega tagasi oli. Mina konkreetselt liikumisvõimetu. Kodu sassis ja kogu see segapundar. Lisaks oleks mul vaja lapsele leida head psühholoogi, et kui keegi oskab kedagi soovitada, siis oleks tänulik. Ma seda siin avalikus postituses rohkem lahkama ei hakka, ehk teinekord mõnes kinnises postituses. Aga üldiselt see ajab ka murelikuks ja üldse kõikide nende asjade kokkuvõte on see, et ma tunnen ennast umbes igas aspektis üüratu läbikukkujana.
Kõige imelikum on see, et ma ei ole isegi kurb vms. Ma olen lihtsalt täiesti tuim. Õnneks eile tulid lapsed ja ma olin sunnitud ennast ikka voodist ka välja ajama ja süüa tegema ja nendega tegelema, aga hinges tahaks lihtsalt kuskil teki all rullis olla.
Võta nüüd näpust, kas see on talvemasendus või kevadmasendus või niisama Harju harlik masendus.
29 kommentaari
Mallu, oled olnud väga tubli. Aga tasapisi tuleks sul hakata mõtlema asendusvariante suunamudija tegevusele, sest on võimalik, et kui sõda Ukrainas edasi kestab ja kõikvõimalike Venemaale tehtavate sanktsioonide kaja ka Eestit olulisemalt mõjutama hakkab, on muudatused siinses majanduselus nii suured, et tarbimine oluliselt väheneb, selleg ka vajadus suunamuutjate tehtava reklaami järgi väheneb.
Kas sa kuidagi Google´ga ühendust võtta ei saa (kirjutada) ja neile selgitada, et olukorra tingis see, et annetad poole klikkimise tulust Ukrainale. See peaks sind aitama, sest teadupärast on ka Google Ukraina poolt.
Aga nagu ma juba kirjutasin, oled tubli olnud. Usun, et saad kõigega hakkama.
Ma juba vaikselt mõtlen jah, as we speak üritan CVd koostada 😀
Kas selle google kontoga midagi sellist ei saaks korraldada, et meie kui klikkijad mingi allkirjastamise vöi töestuse saaks teha, et need klikid päris inimeste poolt tehtud mitte mingi programmi v scämmi poolt ?
Ei 😀
Sorri kui tobe küsimus, aga miks peab IT mees tegelema? Kas sa ise ei saaks võtta ühendust ettevõttega, kellega sul vastav reklaamileping on tehtud või customer supportiga nendelt, kes sulle maksavad?
Sest ma ei oska ja ta oskab, tundub loogilisem siis, et tema teeb 😀
Mina pagesin novembris soojale maale, sest see Eesti meedia ja valitsuse despootlik ja järjekindel ajupesu oma sund vaktsineerimise jutu ja muude lollustega ajas mu täiesti hulluks. Eriti nende inimeste poolt, kes lähtusid oma isiklikust paanikast ja töötasid asutustes, kus neid otsuseid ei tehta. Ehk hakkasid ruineerijate vabatahtlikuks tööriistaks. Ma vältisin meediat ja tv vaatasin VAID valitud saateid. Kui kius ja mahategemine aina jätkus ja igasugu väljas käimine nagu kino, kohvik jne osutus ka võimatuks, tegin otsuse lahkuda. Tead kui palju ilusam on elu, kui sa igapäev ei ole sunnitud seda Kallase-Kiige jura kuulama. Seega ma täiesti mõistan sind ja paljusid kaasmaalasi miks nad oma elus nii tülpinud ja negatiivsed on. SEDA ENAM et nüüd on veel suurem meedia paine SÕJA nöol me kohal ja kõrvus, silmis ja juttudes 24/7 See kõik mõjub, kas sa tahad või mitte. Kui nüüd sellele lisandub noore inimese üksindus tunne ja muud elulised hädada, siis tõesti ei ole tahtmist, ega jaksu enam millekski. Minul tuleb koju tulla ja selles olustikus on see väga vastumeelne. Mida küll teha? Üks laps on siin, teine erivajadusega ega mõista sõja koledusi ja ei taha ju ka draumeerida teist nende selgitustega. Raske ja kurb on kõigil.
Ma teadlikult olen elanud 3-4 kuud telekata ja arvan, et kodus jätkan samamoodi. See ärevus mis telest tuleb mõjutab laste närvikava ja eks meie endi omagi. Oma igapäeva püüan veeta õues niipalju kui saab, ikka nägu päikese poole. Oma meeli tuleb täita tuleleegi, voolava vee ja puhta õhuga. Kõhtu mahedalt kasvatatud juurikatega, kuniks veel kõike seda on. Huumor on samuti omal kohal aga sel on hetkel kibe maik man. No et kas on kohane …
Ehk kui me teame mis meid ruineerib, väldi seda teadlikult.
See on depressioon.
Igale oma, aga räägin sellest, mida olen kogenud. Mind aitasid kõige rohkem antidepressandid. Kusjuures nende mõju tuleb aeglaselt. Aga minu jaoks meeletu vahe. Läks 2-3 aastat stabiilset võtmist, aga elukvaliteet on nüüd täiesti teine.
Muidugi tegin ka muid muudatusi, aga ilma rohtudeta poleks jaksu olnud.
Muide, kui ema enesetunne korda saab, pole lapsi vaja ravidagi. Siis paranevad ka nemad.
Ei hakka siin pikemalt pôhjendama, läheks liiga pikaks jutuks.
Been there, done that. Alles olin veebruaris 3 päeva voodis. Kõik tundub nii mõttetu. Siis laste pärast ajad end jälle püsti. Ja ootan ka otsust,kas tuleb mehe tegemata töö eest trahv kaela pea 3000euri või pääseme lihtsalt 200 euriga.
Lohutav lugeda,et kellelgi veel sitasti. Ausalt 😄😅
Aga elu läheb edasi. Mis muud siin ikka mõelda.
Chin up!
Samad sõnad 😀
Lagle reinup psühholoogiks 🙂😉
Jaa, praegu on päris paljudel kass peal, eelkõige maailmas toimuva pärast ja enne seda ju oli pikalt see koroona n*ss.
Kas sa trennis ei käi enam? See tõmbab kindlasti olemise normaalsemaks.
Ma küll ei tea, mis probleem lapsega võiks olla aga mina soovitan lastepsühholoogi nagu Ave Orgulas http://tervisekliinik.ee/meeskond/ave-orgulas/
Saime temalt väga palju abi. Last tahtis ta näha tookord vaid 1x ja edasi käisime vaid ise tema vastuvõtul. Ta oskas kogu maailma meil paika panna ja aitas meil oma last aidata ja teda mõista.
Kõigil on praegu nõme aeg. Mingi psühhiaater just kirjutas, et praegu kõiki tundeid tunda on normaalne. Kui elu tunduks endine, siis oleks põhjust oma vaimses tervises kahelda.
Muud ei oskagi soovitada, kui päev korraga.
Kas sa mõnele ajakirjale ei saaks lugusid kirjutada, et oleks alternatiivne sissetulek?
Vaatasin täna uudiseid kuidas Ukraina ühes osas lõpuks anti kaks tundi aega inimestele evakueerida ja lihtsalt nutsin ja nutsin. See him inimeste silmis – sõnulseletamatu.
Ja mind teeb kurvaks, et ma ei saa peale väikese rahalise toetuse mittekuimidagi muud Ukraina heaks teha 🙁
Sama seis, midagi ei taha, kuhugi ei taha… Ok reisile tahaks aga need kõik diskrimineerivalt 2in toas pakkumised. Mis siis üksikisik peab tegema, vahe kinni klattima. No seda ka ei taha. Ühesõnaga ei taha!
Ma tahaks öelda, et kevadmasendus… aaaaga väljas tuleb lund. Fun..
Loodetavasti läheb KÕIK varsti üle ja voodist välja roomamine ei tundu enam elu lõpuna.
Loen ja loen seda postitust ning tunne nagu loeks enda kohta. Mul hetkel ka selline seis,et tahaks olla lihtsalt teki all , rulood all ja mitte midagi teha. Ei tea isegi, kas see on kevadväsimus või mis see olema peaks. Aga no kõik ajab marru,midagi teha ei taha. Kodus on 2 last, kelle pärast peab üles tulema, aga siis on ka selline tunne,et no võtke keegi nad ja tahaks teki alla tagasi. Pole kahjuks kellegi abile ka loota, nii ma siis vegeteerin siin kodus kuidagi ära .. üks päev korraga..
Head naistepäeva Mallu!
Loodetavasti saad selle Google jama korda ja läheb vaikselt edasi.
Käisin ka igapäev reklaamidel klikkimas ja siis juba mõtlesin, et kas siit võib miskit halba veel tulla.. No nagu ikka, et tahad head ja saad sitaga vastu pead. Heh. Nagu näha, siis saigi. Tõesti loodan, et saad korda kõik 🙂
I feel you.
Ise ei osanudki muud teha, kui antidepressantide poole jälle pöörduda. Enda masendus hakkas samuti nõmedast lahkuminekust ja väga raske on sellest august välja roomata. Tahaks olla õnnelik ja kevadet nautida oma 3 lapsega, aga ei suuda.
Mul mees küsis paar nädalat tagasi, et mis mul mureks. Ma vastasin, et ei ole muret. Ja tema siis selle peale, et aa, et sul siis see igaaastane madalolekuaeg jälle. Mul jooksis juhe kokku, et mis igaaastane aga siis ütles, et ma igal aastal pea samal ajal nagu masendunud ja väsinud olekuga. Ise ma seda senini tähele ei olnud niimoodi pannudki. Et tundub, et see kevadväsimus on päris asi. Ma usun, et Sul saab selle google asjaga ka ikka korda ja no, nagu isegi ütlesid, et vahel käivadki need asjad niimoodi üles-alla. Pea püsti printsess!
Sellel täitsa diagnoos olemas. Sellist masendust nimetatakse sessoonseks depresiooniks. Selle vastu aitab valgusteraapia ja näitab, et su kehas tekitab vähene päike ainevahetusprobleemi. D vitamiini võtmine selles olukorras ei aita ja ega teisiti pääsu polegi kui otsida kus sul lähim valgusteraapia kabinet on. ITKs maksab üks seanss 5 eurot
Tean seda tunnet- kõik laksab kokku. Aga siis üks hea dušš, mõnus kohv, nägu pähe- ja võta hetk korraga. Mingil hetkel taipad, et tegelikult on põhjust olla õnnelik tunduvalt enam kui muresid ja iga asi saab lahenduse. Naudi hetki, päikest 🙂
Ma juba siin tund aega mõtlen, et võiks pesta…
Nii on! Kõik läheb mööda… Pea vastu!
No nõme lugu selle kontoga, selles suhtes ei nõu ega jõuga aidata ei oska. Aga võibolla peaks mingi alternatiivi peale mõtlema, kui seda eksisteerib.
Selle kassimisega on nii, et ei hakka ütlema, et kuule, ole nüüd, aja ennast püsti ja hakka tegutsema. Tean omastkäest, et see ei toimi. Aga äkki on keegi, kes tahaks sulle külla tulla. Mitte selline sõbranna, kes hakkab elu hinnaga lohutama ja lahendusi pakkuma, vaid selline, kes lihtsalt tuleb ja ON. Lihtsalt niisama kasvõi – loeb su kõrval raamatut või peseb nõusid ja on lihtsalt olemas. Ja kui sa tunned, et tahad rääkida, siis on ta olemas ja kuulab. Vahest polegi vaja nõu anda ega soovitada midagi, Lihtsalt olemas olla.
Me oleme ka siin olemas …. no et sa teaksid!
Tjaa, eks mu IT mees üritab seda lahendada, aga ega ta neid protsesse kiirendada kuidagi ka ei saa. Peab ootama. Alternatiivi ei eksisteeri, st alternatiiv on mitte raha teenida 😀
Mis või miks selle Google kontoga juhtus? No külab tõesti kehvasri, kui on võimalus, et ei saagi korda. Mitte, et ma aru saaksin, mis see täpselt on. Uut ei saaks teha või tähendab see seda, et blogi enam poleks? Nii tumba olengi, sry !
Hoian pöialt, et psühholoogi leiad ja kellele iganes neist seda vaja, kõik saab korda!
Ikkagi soovin sulle head naistepäeva! 🌹
Pea vastu, läheb paremaks.
Tead, sellega juhtus see, et inimesed klikkisid nii usinalt siin, et süsteem vaatas, et see on mingi skämm või midagi. Ja peatas kõik väljamaksud, muud miskit. Uut ma jah teha ei saa, pean lihtsalt ootama, et kas saab selle ära klaarida või mitte.
Aga aitäh ja head naistepäeva sullegi!