Ma tahan teile lihtsalt öelda, et ma olen viimase nädala jooksul rohkem trennis käinud, kui viimase kahe kuu jooksul kokku. Täpselmalt seitsme päeva peale neli korda. Palun siinkohal mitte endale ette kujutada, et minust saab nüüd vähimalgi määral see inimene, kes räägib, et trennis käimine on tegelikult nii tore ja aeg iseendale ja muu jama, mida spordisõbrad suust välja ajama kipuvad. Sry, peate pettuma. Ma käin seal ja reaalselt vihkan iga sekundit, mis ma seal olen. Ma ei ole suurem asi enda piitsutaja ja iga kord ma lihtsalt teen neid harjutusi hambad ristis ja proovin sellega lihtsalt võimalikult kiiresti ühele poole saada. Ei mingit “naudingut treeningust”. See on sama usutav jutt, kui see, et mõni sünnitades orgasmi saab. Okei, mõni hull võib-olla naudib ja mõni saab paugu lahti sellest, kui ta väikestest aukudest neljakilosed asjad välja kukuvad, aga siin majas lood nii ei ole.
Nutan ja käin, nagu öeldakse.
Aga miks ma siis üldse sinna läksin? Teate, mul hakkas tekkima tõsine hirm, et ma suren muidu lamatistesse ära. Ma veetsin viimasel ajal nii absurdselt palju aega voodis, et ei olnud harvad need päevad, kus ma väljusin sealt ainult külmikuni või vannituppa minekuks. Ja kuigi voodis on hea, siis ma jõudsin juba lõpuks sinna punkti, kus ükski asend ei olnud enam mugav. Iga ruutmeeter kehast oli nii ära külitatud, et muud varianti, kui püsti tõusta, ma endale ette ei kujutanud. Ehk siis võtsin Liisa utsitustest kinni ja ronisin kohale.
Nagu öeldud, vastik oli. Aga vot voodis lamada oli peale seda harukordselt hea😁 Ehk siis selle nimel võib käia küll.
Muidugi oli sellest lebamisest kaalu ka juurde tulnud, aga ma ei tea, kas ma olen pime või olen ma endast lihtsalt nii heal arvamusel, et mulle visuaalselt küll ei tundu, et oleks nüüd suur vahe, kui ma kaalun 61 või 64,5 (mida ma täna hommikul kaalusin). Selles suhtes on mul nagu suva, teisalt tuleks vist võtta arvesse seda, et kui ma pole selle 3,5 kilo juurde hiilimist märganud, siis umbes kümne pealt paneksin ikka tähele ja siis oleks mul juba perssekellad, sest siis tunduks, et nüüd on asi liiga käest ära läinud ja parem on voodipervel oma tuplat edasi nosida. Ühesõnaga, põhjuseid käimiseks on.
31 aastat siin ilmas ja ikka ei suuda leppida sellega, et elus tuleb mõnikord teha neid asju, mis ei meeldi. Tea, kas üldse kunagi ära harjun. Aga selles suhtes pole ka vahet, et ma võin ka mitte ära harjuda ja ainult selle üle halada, ega keegi mind otseselt keelata ei saa. Ja ma TAHANGI halada, sest iga kord kui ma trennis mõne story instasse panen, siis saan jälle kirju, et oii, nii tubli oled, tahaks ka minna, aga pole motti. Vot teile ma tahangi öelda, et mis te arvate, et mul on või? Puhta segi kamminud ennast… Mul ka pole, mulle ka ei meeldi, ma ka ei taha, mu kõik lihased valutavad ja ma loodan peale iga trenni, et jeesus on nüüd halastanud ja mu lihased piisavalt vastupidavaks teinud, et normaalselt kolm kuud järjest lesida kannataks, aga tutkitki.
Üldse kui mul endal on need “leban ja söön kommi” perioodid, siis ma vihkan neid, kes sotsmeedias panevad oma jõusaalipilte ja leelotavad juurde, et “ära otsi vabandusi, lihtsalt tee seda! see on sinu enda ideaalse keha nimel! tahtejõud on da best!”. Nagu sry aga saa üle, mul on elus muud ka teha, kui mingisugust ühiskonnanormidele vastavat “ideaalset keha” taga ajada. Ma ei tunne absull, et see oleks miski, mille nimel ma peaks nüüd rämedalt tahtejõudu ja ma ei tea mida veel kuskilt välja kaevama. Ma ei ütle, et mul oleks sellle vastu midagi, kui ma homme ärkaks ja näeks välja nagu… issand, ma ei oska peast ühtegi fitti inimest välja tuua, aga see ei ole mu elus absoluutset mingi räme eesmärk. Mu enesehinnag on praeguse keharisuga ka päris okei.
Ja eriti kui ma samal ajal kassin ja teist pätsi saia naha vahele libistan, siis võivad need influkad küll oma “keha on tempel” jutuga persse kerida, sest ma võtan neid alati konkreetselt rünnakuna. Et nojah, kui sinu keha tempel on, siis mis minu oma veel siis on? Kodutute varjupaik või? 🥲
Jumal, kui kaua ma siin soiun nüüd. Ma muud ei tahtnud tegelt ütlema tulla, et… šokki jagada teiega, et ma millegi nii ebameeldivaga tegelema hakanud olen. Kindlasti mitte ei kavatse ma teile öelda, et issand minge ka, nii hea on! Aga ma võin öelda, et kui küljed lamamisest valusad, siis SELLE vastu aitab küll, muu motivatsiooni peate õigete fitinimeste kontodelt ise üles otsima.
Täiesti muul teemal pisike sidebar siia lõppu, sest ma unustasin JÄLLE oma perekooli parooli ära ja ei viitsi seda otsida, aga väike meeldetuletus sinnapoole, et kuigi ma olen üks häbitundetu ja nahaalne inimene, siis ma samal ajal olen ikka veel influencer või…sisulooja või mis see sõna on. Et… need asjad ja teenused, mida ma saan, on koostöö. Ma tean, et see võib tunduda ebausutav, sest ma olen alles nii vähe aega selle suunamudimisega tegelenud, aga no päris ausalt ja käsi südamel 😁 (Kes midagi aru ei saa, siis minge lugege ise sealt, pmst on inimestel mure, et kuidas ma raha sain juuksuris ja muudes iluprotseduuridel käia, tahtsin nende südamevalu kiirelt natukene leevendada😁).
Okei, VIIMANE sidebar: ma eile hakkasin lambist Mari tuba ümber tõstma ja ta kappe koristama ja sain kaks suurt kotitäit asju, mida MTÜ garderoobile annetada, aga kuna ainult kahte kotti on nadi anda, siis ma tunnen survelt kiirelt kõik maja muud kapid ja sahtlid ka ära koristada. Sa vahi, kus on proual täna energiat 😁
33 kommentaari
See tsitaat läheb seinale: “mul on elus muud ka teha, kui mingisugust ühiskonnanormidele vastavat “ideaalset keha” taga ajada”. Tänks
Lihtsam on leida trenn, mille tegemine sulle naudingut pakub või mis hasarti tekitab. Mulle näiteks töötavad myfitnessis väga hästi bodyjam ja zumba, ehk tants! Muidugi peab ka hea ja energiline treener olema, siis on eriti lahe. Või hasardi mõttes – kickbox või tai poks. Mine KRVA (https://taipoks.ee/) Maarja Õkva trenni ja lihtsalt noh, ei saagi aru, kuidas tund aega möödas ja jaksasid 160 pulsiga poksikotti taguda.
Mõnele jälle sobib aeglane meditatiivne staff a la jooga ja pilates, aga ma kahtlustan, et sa nende hulka ei kuulu, nagu minagi 😀
Sa vahi, kus proua üritab end nooremaks valetada..
Proua tõesti ei tea oma vanust 😀
Õõh, word! Toitumiskavad ja trenn… pole my thing. Tahaks ns fit olla, aga ei ole ja ups, ei häiri ka otseselt😬
Pead endale teistsuguse motivatsiooni/põhjuse leidma, miks trenni teha või ennast liigutada järjepidevalt. Lõpuks ikka hea tervis ja tugev keha kõige tähtsam. Inimene siiski loodud liikuma 🙂 Eks see olegi kõige olulisem enda “miks ma seda teen?” paika saada, siis trenn sama loomulik nagu hambapesu. Lõpuks siiski trenniskäik rutiini pealt, mitte motivatsiooni. Ja ausalt, ma ei viitsi tihti hambaid pesta ega meiki maha võtta, aga ikka teen seda 😄 Sama lugu trenniga. Lihtsalt peab. Eks kõigil ole tõususid ja mõõnasid niiöelda, aga ei maksa alla anda selles osas, koguaeg aina uuesti proovida. Lapselapsi ja lapselapselapsi vaja kanseldada, siis musklid tulevad kasuks 😃 + mul vaja 50 aasta pärast ka Su blogi lugeda, niiet pead vormis ennast hoidma. …Näedsa, põhjuseid on küll 😂
Ja kui jõusaal pole päris see, siis tasub proovida teisi rühmatrenne ja spordialasid. Usu mind, igal ühel oma 😛 Hea muusika trennis ja podcastid muudavad ka elu lihtsamaks. Ma isegi vahest kardiot tehes vaatan netflixi ja kui põnev sari käib, siis s*tta see, et higi lappab ja insult on lähedal, aga peab vaatama selle osa lõpuni. 2in1 😃😃
Ning ka head trennikaaslased muudavad trenni palju paremaks ning aitavad hoida järjel.
Pea vastu 💪
Kuna sa Laagris elad, siis täiega soovitan Laagri tennisekeskuses on pilatese stuudio http://bluebirdstudio.ee/
Seal Hediga pilatese reformeri tund sobib mega hästi trenni heiteritele mu meelest.
See nagu kerge pikutamine ja trenn korraga. Lisaks saab igasugustest selja jms tervisehädadest lahti.
Proovi!
Muide, tahtsin veel öeldaet mul täpselt sama. Kaalusin 65,1 (eelmisel reedel). Täna hommikul 61,9. No ok-kindlasti see 3,5 kindlasti ei läinud mul sellest baila tunnis käimisest maha. Aga igaljuhul sellest nädalast hakkasin uuesti käima muidu koronaapärast oli pikk paus (sügisest saati) ja olin ka viimase kuuga diivanil vedeledes 3-4kg juurde võtnud. Et alustasin bailaga (et kondid poleks nii kanged ja kehas veri liiguks)…aga muidugi lisaks nälgin ja käin jooksmas. Ehkki arvan et aint nälgimisest ka piisaks – lihstalt siis peab paar päeva kauem nälgima kui jooksmas ei käi. Ma lihtsalt ei viitsi 6 kuud “korralikult toituda” et oma 4kg alla saada. saan kähku alla elan edasi-paar “teravat nädalat” ja korras. Lihtsalt edaspidi ei vedele enam diivanil nii palju ja söön harvem mäkki ja käkki. Kisukus vist õpetamiseks jälle. Aga no ma nii õnnelik oma edusammude üle. Kui sa teaksid kui hea on, siis saaksid kohe hullult motti juurde..kui näed iga päev kuidas kaal langeb ja langeb.
ma vihkan ka trenni. Täpselt sama jutt-et ei naudi sekunditki sellest. Ainult tahtejõuga sunniviisiliselt kui mingi taoline “hirm” nagu sul, peale tuleb. Aga. Ei taha küll nõu anda eksole, teiste nõu ei maksa midagi. Aga. Siiski. Mina leidsin trenni, mis mulle reaalselt meeldib. Ma ootan trenniminekut. Ja võib öelda et naudin igat sekundit sellest. Ma usun et sinujaoks on ka olemas trenn mis sulle meeldib reaalselt. Jõusaal ja mingid räiged tahtejõulsied lihastrennid võivad olla tõhusaimad, aga maiusu et see reaalselt saab normaalsele inimesele naudingut pakkuda. No nagu tervislik toit onju 😀 Minu trenniks on bailatino tantsutrenn. Jah nõus-sellega ilmselt bikiinimissivormi 4kuuga ei saavuta – selleks et bailatinot nii räigelt teha et mingi vorm tuleb selleks peab vist aastaid tantsima, sest vastasel juhul lihstalt keha ei suuda nii kiiresti ja õigetsi liikuda. Aga. Kui su eesmärgiks on mitte lamatisi saada, kui su eesmärgiks on iganädalaselst kehaplastikat parandada (no et kui öökluppi satud ükskord siis pole nagu puujalg, aga tants tuleb mõnusa viigamsiega kehast,s est keha harjunud naiselikult liikuma), see parandab ka rühti ja kõnnakut, ka nii vanal inimesel nagu sina ja suht ruttu. (ok ma veel vanem sust). Ja ausalt-maitea misvärk on, aga võin trenni minna üli sita tujuga-aga tagasi tulles oleks nagu dopamiini laksu all. see paneb mingid hormoonid nii tööle, et sa tunned õnnetunnet veel 12h jutti. No ma ei valeta! Kusjuures ma igakord mõtlen-krt seda tuju see trnn küll ei paranda! Iga kord siiski parandanud. Ja no kaloeid kaotab ka ikka omajagu – ainult ei tohi liiga rasket treeningut valida-ikka algajate tase-siis kindel et suduad ja oskad järgi teha ja siis on mahv suurem kehale. Kui liiga keeruline siis ei oska kaasa teha ja seisad ja külmetad nagu vares teiste vahel 😀 Ja trenn annab ka alati psühholoogia keeles “eduelamuse”, kuidagi teeb megaõnnelikuks kui miski tuleb välja-kasvõi üks sammukombinatsioon! Igaljuhul – ei taha küll nõu anda..aga no kui minusugust trennivihkajat veel oli võimalik trennist teisiti arvama panna keskea lähedal…siis usun et see on ka sinu puhul võimalik. Ja no äkki sulle tants kohe üldse ei sobi-no äkki midagi muud siis..maitea pox :d või noh midagi mida sa teed huvist, adrenaliinist vms, mitte ainult tahtejõuga. Rahvastepall? 😀
Ausalt öeldes, on mul suht savi mis kaalunumber kaalult vastu vaatab või kui riided just kõige paremini seljas ei istu. Seda keha mis mul 10a oli ma nagunii tagasi ei saa. AGA ainuke asi, mis mind natukene motiveerib trenni tegema on see suur hirm, et kui ma praegu aktiivne pole ja ei liigu ega trenni tee, siis 60neselt ei jõua ma enam isegi maja ümber pisikest tiiru teha.
Mallukas, sa peaksid turule tooma trennisärgid kirjaga “Mu keha on mu tempel”. Aga sõnad “mu tempel” läbikriipsutatud ja selle asemel “kodutute varjupaik”.
Mul muidu trenni suhtes suht samad tunded. Sport on saatanst. Trennis käin selleks, et endale südamerahuga lamasklemist lubada saaks. Eriti meeldib mulle pühapäevahommikune trenn, sest siis ma saan päeva otsa käia ringi ja mõelda, et ma käisin hommikul trennis, “What did you do, suckers?!”.
Ma varem käisin trennist tõesti ainult sellepärast, et kuskil pärast 33. eluaastat jõudis kohale, et ma pean oma keha eest hoolitsema hakkama. Proovisin omaette jooksmas käimist (did not work), eratreenerit (töötas jube hästi, aga siis ta kolis minema) ja nüüd alustasin Crossfitiga.
Vot selle viimase puhul ma võin öelda, et on küll pärast trenni tunne, et äge ja mõnus oli. Mitte sellepärast, et mulle meeldis, aga sellepärast, et see on enamasti eneseületus ja pärast trenni on hea meel, et ära tegin.
Ja see meeldib ka, et olen seal nüüd u 10 kuud käinud ja ma näen edasiminekut. No et kui ma enne jõudsin teha 1 kätekõverduse, siis nüüd juba 6 (siseta homeeriline naer).
Pluss seltskond on seal mõnus. Eratreeneriga treenides ma igatsesin seda, et näeks ka teisi piinlemas, üksi oli igav. Nüüd on trennis selline mõnus humoorikas seltskond koos, kes üksteist veidi pušivad ja ergutavad ja kui raske on, siis on ikka hea vaadata, et teistel ka peaaegu veri ninast väljas.
Pluss, lisamott trenni minekuks on kaks jagelevat teismelist kodus. Kui jälle õhtul sae käima tõmbavad, siis ma kohe hea meelega lähen trenni.
Hea teada, siis saame kahekesti seda särki kanda 😁
Mulle treeneriga koos ka meeldib, siis vähemalt ma tean, et ma teen õigesti ja ei saa viilida. Ja kuigi ma nüüd temata vaid 2x käinud, siis üritan lihtsalt meenutada, et mida ta mulle ütles ja kiirelt ühele poole saada 😀
Mul oleks inglise keeles vaja. Aga no “My body is a shelter” oleks hea päris hea tekst 😀
Treeneriga koos on jah suur pluss see, et viilida ei saa (kuigi ma ei saa Crossfitis ka, meil grupp väike ja treeneril on sada silma). Lisapluss on see, et ei pea ise oma kordusi loendama.
my body is a shelter kõlaks väga kahetimõistetavalt 😀
Täiega. Selle peale võib Instas jälle kahtlaseid pakkumisi tulema hakata.
Mulle ka eriti trenn ei meeldi, aga mis mulle meeldib on see kui peale trenni pessu saab. Kuidagi nii mõnus puhas tunne on. Nii et põhimõtteliselt käin ma spordiklubis ennast pesemas 😀
haha jaa! aga ma käin ikka kodus pesus :d
See on see osa trenniskäimise juures, mida ma vihkan. Ma kunagi ei viitsi ennast pärast veel duši alla vedada. Meil on suht basic dušikabiin trennis, nii et ma käin kodus duši all (elan u 500m kaugusel saalist).
Ma muidugi lähen duši alla, aga üldse ei viitsi.
Sporditegemise juures on mu meelest 2 kõige tüütumat asja: riidesse panek (eriti spordirinnahoidja selgapanek) ja duši all käimine 😛
Kodus jaa niiii palju parem pesta 😀
Pesemine on üldse rõve. Märg, vastik. 😀
Tudengina käisin trennis reaalselt pesemise pärast, sest üürikas ei olnud sooja vett 😂 siis might aswell see trenn ära teha kui juba seal olin
Kui trenn nii ebameeldiv on, siis vb on lihtsam kujundada ümber oma toitumisharjumused. Mõõdukalt süües ei saa ju olla, et kilod aina juurde tulevad.. Või ok, kui tõesti saiast jm mõttetusest toitud, siis ikka saavad tulla jah. Aga mdea, tee siis korrektiivid ja lõpeta mingit sorti söödava ostmine üldse. Asendusi poes veel leidub igasuguseid..
Ma lugesin, et “lõpeta söödava ostmine” 😀 See aitaks täiega… Aga nagu postituses öeldud, siis mul suht savi KAALUST kui sellisest, pigem et mul null lihast 😀
Jajah, kes kaalu langetada tahab, siis 70% pidi määrama toidulaud ja 30% sporditegemine. Aga menüü korrigeerimine ei aita vormi saada. Tugevust ja võhma sellest juurde ei tule ja need on suht sama tähtsad, kui kehakaal.
Just, oleks asi aint kaalus, siis nälgiks pohuilt kui nii huvi pakuks 😀
Ma olin ka kunagi see inimene, kes jälestas trenni tegemist ja arvasin, et ei hakka never regulaarselt trenni tegema. Aga siis tuli hetk, kus kaalul vaatas vastu juba täiesti vastuvõtmatu number, riided selga ei läinud jne. Alustasin sama moodi hambad ristis, vihkasin iga sekundit sellest. Tegin ainult selle pärast, et kaalust alla võtta. Seda siis seni, kuni leidsin trenni, mida tõeliselt naudin. Siis muutus kõik. Jah, ka nüüd tuleb tihti ette päevi, kus motti pole, kus reaalselt ei viitsi ennast püsti ajada ja trenniga peale hakata, aga krt see tunne, kui ikkagi ära teed, on nii pagana hea. Ja nüüd teengi trenni pigem selle tunde pärast, mida pärast trenni tunnen, mitte enam konkreetselt mingi eesmärgi või teatud välimuse saavutamiseks. Hiljuti oli just peaaegu nädalalne periood, kus olin suht mustas augus, vedelesin voodis, isegi pesus ei viitsinud käia. Aga nüüd võtsin ennast uuesti kätte ja pärast esimest trenni oli kohe hoopis teine tunne. Jah, lihasvalu andis juba selle veidi vähem kui nädalase pausi peale endast kohe märku, aga see läheb üle.
Niiet ära anna veel alla 🙂 jõusaal ei olegi kõigile ja kindlasti pole see ka ainus viis trenni teha. Kindlasti leiad mõne muu füüsilise tegevuse, mida naudid (ujumine, jalgrattasõit, sulgpall, igasugused tantsutrennid jms). Siis pole see pooltki nii suur piin ja asi on kohe kordades jätkusuutlikum. Sellist trenni ei suuda ilmselt keegi pikemaajaliselt teha, mida nad ei naudi.
Ma olen elus vist pmst kõiki asju proovinud ja jõusaal on nendest kõige vähem oksele ajav, seega jään selle juurde 😀
Mallu, postitantsu oled proovinud? Ma ei tea, vb oled ja ma lihtsalt pole sattunud lugema.
Ma mõtlen seda ilma full killerkontsadeta (nendega ma paneks koguaeg faceplanti). Tallinnas nii palju klubisid, kusagilt ikka mõnusa seltskonna leiab.
Ma pidin mingisse trenni minema, et saaks kodus edasi vedeleda ja süüa. Sattusin seda proovima ja noh.. ütleme nii, et halenaljakas on aga why not enda üle naerda ka natuke, et kuidas küll minus on null % graatsilisust 😄
Olen küll kunagi…10a tagasi? See oli äge küll, aga siin lähedal selliseid trenne pole ja kuskile kaugele minna ma nagunii ei suudaks, ma juba tean 😀
Mina ka käisin kunagi jõuksis hambad ristis ja siis aasta hiljem lõpuks ikka loobusin. Siis hiljem kohtusin tüdrukuga kes kutsus mind oma postakrobaatika trenni ja 2 a hiljem ka lähen alati megahea meelega. Elasin ka laagris sel ajal kui alustasin ja 15 min trenni sõita kus väga meeldib polnud ka hullu. Ma soovitaks küll 😀
Ma olen postitreener ja mul on kodus oma post ja peeglid (Laagri lähedal). Võin sind hea meelega trennitada, kui soovid 😀
whaaaat! 😀
Ma ka vihkan trenni tegemist. Ja lisaks ma vihkan neid, kes räägivad, et “leia endale sobiv trenn ja sa hakkad seda armastama”. Fuck it!
Mingis meeltesegaduse hoos sai lockdowni ajal ühte tuppa väike treeningsaal tehtud. Ainult jumal teab, miks see juhtus, sest ma pole never mingi trennihunt olnud. Igatahes, nüüd on mul tuba täis trenažööre ja hantleid ja iga kord südametunnistuse piinad, kui seal tolmu pühkimas käin.
Niisiis, nädal tagasi võtsin ennast kokku. Kõnnin jooksulindil vapralt oma 10 000 sammu, Orgu kava järgi teen lihastrenni ja kirun ennast, et see küll ei olnud money well spent. Aga ma jätkan. Ainult selle pärast, et mitu-mitu tuhat sai kulutatud. Mingit rõõmu see küll ei paku.