Noa laevas

Ma isegi ei oska kirjeldada, mis mul eile öösel kodus toimus, aga üritan. Parema aimu saamiseks oleksite pidanud ilmselt siin olema, aga ma kahtlen, et keegi siia veel ära mahtunud oleks. Igatahes… Asi sai alguse sellest, kui ma eile peale trenni lastele järgi läksin. Kuna Lotte oli sellise näoga, et ta tahaks ka kaasa tulla, siis pakkisin ma temagi autosse ja sõitsin koju.

Ma küll pelgasin, et mida need kassid tegema hakkavad, aga tegelikult oli suht normaalne. Eks nad küll kõhisesid hoolega, aga tegelikult oli näha, et ega nad väga ei karda. On lihtsalt umbusaldavad selle suure hiiglase suhtes. Kui Lotte Tiitu nägi, hakkas ta ühe koha peal hüppama ja mingit imelikku suu kinni ulgumist harrastama. Ta oli nii õnnelik, nagu näeks üle tüki aja enda kauakadunud venda, kuigi tegu oli hariliku Aafrika kääbussiiliga, kellega tal suht kindlalt sugulussuhe puudub.

Õhtu läks muidu hästi. Lihtsalt kassid istusid kogu aeg Lotte ümber parves ja urisesid, kui Lotte nendega silmkontakti lõi. Seega otsustas Lotte lõpuks näidata, et ta on väga rahumeelne ja ohutu, pannes lihtsalt silmad kinni ja siis ühe vidukil silmaga kõõritas ringi. Mul on reaalselt kahju, et ma sellest pilti ei taibanud teha, sest see oli lihtsalt super naljakas. Ma ei tea muidugi, kas see hullu kombel ühe silmaga passimine kassidele ohutu tundus või mitte, aga noh, peksa ei saanud keegi, nii et võime selle vist õnnestunud katseks lugeda.

Noa laeva võtted hakkasid öösel. Suures lastetoas pole enam voodit, Mari tuba on remondis ja seega on ainus koht magamiseks minu voodi. Olime seal lastega nagu silgud rivis, igaühe vahele suutis ennast pressida ka üks kass. Ruumi ei olnud just jalaga segada. Eriti minul, kes ma ühes ääres elus püsida üritasin.

Olin just magama jäämas, kui kõlas tuttav “pata-pata-pata-pata”. Ma ei oska paremini seda heli kirjeldada, millega siiil tuppa jookseb, aga umbes nii see kõlab. Lotte ei suutnud oma erutust varjata ja hakkas taaskord tegema midagi, mida võib ilmselt nimedada suu kinni ja sosistades ulgumiseks. “Rrrauuu, rrauuuu, rrauuuuu” kähises Lotte ja liputas niimoodi saba, et see peksles vastu maad.

Tiit vudis oma tavapärasesse öisesse pleissi, mis asub mu kardina taga. Ma nimelt ÜKS kord panin talle sinna süüa ja nüüd arvab ta, et ta võiks iga õhtu sinna kohale trippida ja pahaselt turtsudes süüa oodata. Kui ma ei anna, hakkab ta mu voodi all lebavaid pappkarpe närima. Ei, ma ei tea, miks ma hoian voodi all pappkarpe ja miks ta peab vajalikuks neid augustada, aga lihtsam on talle siis süüa anda, kui öövaikuses mingisugust papi hekseldamist kuulata.

Ajasin ennast püsti, tõin Tiidule süüa, lootes magama jääda. Taustaks ikka vaikne “rrrauuuu-raauuu” Lottelt, “mats-mats-mats” nosivalt Tiidult, aeg ajalt pettunud kõhin mõnelt kassilt ja ustav sabaliputus vastu põrandat. Ei maksa ka unustada südamest norskavat Martat, kes kõlas kahtlaselt palju kuskil bussipaviljonis noriseva joodikuna. Tal on nohu, selle pärast norskabki 😁

Umbes sekund peale seda, kui ma magama jääda suutsin, ärkasin ma selle peale, et Lende seisis voodi kõrval, vaatas mulle silma ja ütles: “Emme… Marta hingab!!”. Ma saan aru, et ta mõtles selle all norskamist, aga see oli tol hetkel miskipärast nii naljakas 😁

Muus osas on täitsa tore, kui koer majas on. Umbes nagu väga ustav mees, kes super armastavalt sind mööda elamist jälitab ja andunult vaatab. Ainult prügi ta välja viia ei oska…