Blogijaid vist tõesti mõtlevad kõik ühtmoodi, sest sattusin täna Eveliisi blogi lugema ja juba pealkirja vaadates mõtlesin, et issand, ma olen juba mitu päeva mõelnud sellest teemast kirjutada! Nii et kui tema pealkiri “Kas sa usud, et sa oleksid terve elu sama mehega koos?” siis minu pealkiri annab minu vastuse kätte. Ei usu.
12 kommentaari
Ma ei teagi… 15 aastat koos, üle poole sellest abielus. Ausalt ei viitsiks enam uuesti alustada, seega loodan, et ongi happily ever after 😆
Peale 10a pikkuse suhte lõppu ja enne seda oma esimese armastusega 3a lahku-kokku mängu mängides, kaotasin ka mina usu 😀 ja no muidugi sekka lahkuminevad paarid tuttavate seas. Krt ma juba mõtlen, et äkki järgmisena proovida kaugssuget või armukeseks olemist?
Kindel ei saa mitte milleski olla, kahjuks. Iial ei tea, kui keegi ära pöörab, kellelgi tuleb keskeakriis või juhtub midagi muud. Mind ajavad naerma need, kes peale kolmeaastast tutvust õhkavad, et leidsid oma eluarmastuse. Nii nunnu?!
Aga imesid sünnib ja kindlasti on ka paare, kes naudivad oma 50+ aastast suhet.
Kolm aastat on juba hästi, on ka neid, kes peale kolme kuud sama õhkavad 😀
100% nõus. Kahjuks nänud seda kõike päris elus. Uskumatuid lahkuminekuid.
Mina ka ei usu! Ja esoteerika kinnitab seda arvamust: selle nägemus on selline, et praegusel ajastul inimeste vaimne areng on nii kiire, et õppetunnid saavad kiiremini läbitud ja omandatud. Et kui kunagi ammu läkski terve eluaeg ühe õppetunni (mis need kooselud ikka muud on kui suured hinge õppetunnid eks, sest inimestevahelistest suhetest me õpime ja areneme enim) läbimiseks, siis nüüd tänapäeval on areng nii tormiline ja seega jõutaksegi ühe füüsilise elu jooksul läbi käia juba erinevaid suhteid, mis igaüks arendab edasi. Sellepärast ka see tunne, et “kasvame armastusest/suhtest” välja. Reaalselt kasvamegi (vaimselt). Me tõmbame ligi endale energeetiliselt selle suhte, mis on meie selle hetke arengutasemel ja siis kui suhte jooksul õpime ja areneme edasi (aga kaaslane koos meiega samas suunas või sama tempoga ei arene), siis tunnemegi, et oleme suhtest välja kasvanud ja vajame(hing nõuab) järgmist arendavat väljakutset.
Õnnelikud on need, kes leiavad selle teise poole, kellega koos algusest peale samas rütmis arenetakse. Siis ei teki vast ka seda nii suurt sisemist survet suhtest välja astuda ja nad saavad ka koos kasvada (kui tõesti ei ole mugavussuhe või lihtsalt hirm edasi liikuda).
Tead ma ka seda kuulnud. Et vanasti läks suhetealastele õppetundidele kauem, sest inimeste põhienergia läks lihtsalt ELUS püsimisele jne. Nüüd need ajad on läbi, kus pead hommikust õhtuni põllul passima ja on aega enda kõrvale vaadata ka, et kas üldse on tegu inimesega, kellega päriselt TAHAD koos olla.
Ma olin kuni abieluni KINDLALT VEENDUNUD, et elu lopuni ei saa ühe inimesega koos elada, ma isegi vôin ôelda, et ei suutnud näha põhjust, miks kellegagi (pikalt) koos elada ja kui mu kunagine peika ütles, et tahaks minuga elu lôpuni koos olla ja lapsi saada, siis ma pôgenesin, sest teadsin, et see pole mulle. Teatud põhjustel ei uskunud ma ka armastusse. Eks ma olen ka täna teatud mõttes küünik ja kindlasti seda meelt et kunagi ei saa öelda, et mina nii ei teeks ja nii ei juhtuks jne, kuid veidral kombel on mu usk armastusse taastunud ning olen arvamusel, et krt täitsa võimalk on koos elada elu lõpuni (mitte harjumusest vms)
Tead ma mõtlen, et kui ma mingi 65-aastaselt kellegagi hakkaks koos olema, siis ma võiks ka vist käsi südamel öelda, et voh, selle mehega olen surmani koos! Enne ei tihka 😀
Paljude s¨bralike kommenteerijate arvates me Marekiga olemegi juba 65, nii et me voime kilgata:D
Haha, seda nüüd küll, et mõlemad kahe jalaga hauas, mis siin enam ringi vaadata 😀 Aga noh, ma kuulsin ka ükskord, et 30 on hiliskeskiga 😀
Aga siis pead ka arvestama, et tuleb v-o 20 aastat selle armastusega koos olla :)… v-o isegi 30 😀