Ma olen seda fenomeni pannud elus nii mitu korda tähele, aga ma ei tea miks ma alles nüüd sellest kirjutamiseks aega leian. Igatahes, sitahaisunäoga on tavaliselt neiud. Üldiselt ilusad ja hästi ära tuunitud, teinekord ka mitte nii ilusad, kuid seda enam ära tuunitud. Ja neil on alati selline nägu, nagu hoiaks keegi neil sitta nina all. No mitte päris ALATI, aga näiteks sellistel puhkudel:
Kui nad näevad vanainimest.
Kui nad näevad väikseid lapsi.
Kui nad näevad kedagi, kellel halvem telefon/iPod/tahvelarvuti/käekott.
Kui keegi kannab dresse (muuseas nad ise kannavad ka teinekord dresse, küll aga roosast velvetist vms).
Kui keegi räägib neile midagi, mis neile “leim” tundub.
Minu jaoks on naljakas, et nad isegi naeratavad selle sitahaisunäoga. See on selline kummaline grimass ja ma ei saa aru, kuidas nad viitsivad seda lõusta endale ette manada. Selle point on vist see, et näidata kõikidele, et nendesugustele daamidele ei ole tuhanded asjad siin maailmas meelejärele. Ja see tekitab neile meelehärmi, umbes sama palju, kui keegi neil actually sitta näo ees hoiaks.
Kahju lausa.
8 kommentaari
‘ kle, sina ää?’
‘ mis mõttes ä?’
‘ väljä ?’
‘ IUUUU’
‘ mida dresse?! ‘
‘ta vist ei tea moest ikka midagi, onjuu ?’
JNEJNE
jah, ktõsi ta on.. aga noh, tibid on tibid..
Ei tasu unustada, et kohustuslik sõna ’iu’ käib iga lause lõppu!
hahaha jälle! Ja see on nii tõsi. Ma ise kutsun seda jälestusnäoks 😀
Äkki see on evolutsiooniliselt kuidagi seletatav ka? Noh, et juba kiviajal oli sitahaisunägu teha oskavatel tibinatel mingi eelis?
Need olid vist siis need, kes kohe endale karvadest säärised tegid ja vingusid, et toit võiks ikka sushi olla.
Ehh, selle sama näo juurde kuulub ka teatav hääletoon ja kõnemaneer, kui oled äkki märganud. Lauselõppude venitamine, sageli just “ä” häälikuga. Näiteks: “Mis sa teedää?”; “Käisin täna Siimuga kinosää” jne jne jne 🙂
Tõsi, selle ma unustasin :/