Mulle meenus, kuidas ma alles aasta tagasi Dakile kurtsin, et kuule, mitte üks teps ei viitsi sinu pidevat titejuttu kuulata ja nüüd…vaadake mu blogi! Mis muud see on, kui üks suur rasedusjutt ja -hala. Ja seda rohkem süveneb ka mul arvamus, et ega kui see tegelintski välja tuleb, et ma siis temast rääkimist vähendaksin. Arvestades seda, kui palju ma võin jahuda sellest, et ta kuskil mu sees on. Oh juudas.
Ma ei taha kohe üldse panna oma lapsetuid ja lapsekaugeid sõpru sellisesse olukorda, kus nad mulle peaksid tahtma bitchslapi anda, sest ma ei suuda minutit ka mingi titejuttu jahumata mööda saata.
See pani mind mõtlema, et millest ma siis enne rääkisin? Pidudest? Ma ei käi never nagunii pidudel…Tööst? Kassidest? Millest ometi?!
Igatahes üritasin ma siin blogida millestki, mis ei ole rasedajutt, aga tuli välja tavapärane rasedajutt.
Olge lahked.
3 kommentaari
Aga aktiivne sõpruskond muutubki erinevatel eluetappidel. Küllap varsti suhtled rohkem titemammadega ja ei suuda mõista vallaliste sõbrannade peo- ja suhteprobleeme.
eks võib see ka nii olla
Kui rumalad on mehed sobiks jutuks igas olus, on ka paremaid teemasid, aga sellest juba uue tite puhul…