Ükskord oli ilus päev

Ma ei ole üldse jõudnud kirjutada. Kuidagi haiglane on olla olnud ja tööd on vaja teha ja lisaks veel remont WCs ja vannitoas. Oeh. Peale kõige selle olen ma ju ometigi rase naine, tulge mulle jumalad appi! Millest me üldse räägime? Ma peaks vaid liikumatult lamama ja vahukomme sööma…Aga see selleks.

Sai siis ikkagi loomaaias näiteks käidud Kardo ja väikevennaga:

Riki oli tõeline härrasmees ja andis mulle enda tuuleka selga, sest mul hakkas jahe. St. üks sekund oli jahe ja siis palav ja siis jälle jahe. Nagu menopaus noh 🙂

Kitsed olid nii iseteenindusega harjunud, et 10 eurosendi sisestamise järgselt lükkasid nad mu väikevenna eemale ja asusid nosima.

See on kõige naljakama näoga kits, keda ma iial näinud olen! Mitte, et ma eriline kitseekspert oleks ja neid tihti üldse näeks. Sellist jälkust julges Kardo käes ka hoida. Isssaaristike, ütlen ma!

Ja vaadake! Ma ei tundu selle kleidiga peaaegu üldse rase! Ainult natuke kääbus Kardo kõrval.

See muidugi ei tähenda, et ma ei TUNNEKS ennast nagu nelisada aastat rase olnud naine. Kiiresti käia ei saa, üldse normaalses tempos käia ei saa, et nüüd täpsem olla. Vahepeal hakkab niimoodi kõhus pistma, et tuleb sootuks seisma jääda. Kaalusin ka puidust käru varastamist, et Kardo mind järgi lohistada saaks, vahepeal käru poole suhkruvatt ja burksi loopides (muuseas mõlemaga mind ka nuumati).

Lõpuks oli nii kohutavalt suur uni peal, nagu oleks sajakilomeetrisel matkal käinud. Oleks tahtnud tulla koju magama, aga ei. REMONT.

Oeh, sellest räägin ma mõni teine kord pikemalt. Ma lihtsalt ei suuda enam üleval olla.