Peaks ennast kokku võtma ja õppima:( Aga nagu ma mainisin eelmises bloogis, siis mul POLE kannatust. Ega tahtmist. Ega viitsimist. Ega piisavalt keskendumisvõimet. Suva, HOMME õpin. Ausalt8-) Vähemalt ma üritan. Õpin prantsuskeele käändeid ja geo KAHEKS tööks, sest ma olen leiiizzi. Kaheks matatööks ka. God, peaks rohkem koolis käima või nii. Täna olin linnas Liisuga, ta piinas mind vastikute mõistatustega ja rääkis orbikunalju. Pralleraa. Pärast tulin koju, vaatasin et ema on haihtunud. Tsättisin Jukiga ja tegime igast teste. Selgus et ta on normal girl ja ma olen bad girl. Mis on väga kurb. Not. No siis tuli ikka Sillu ka, kuhu ta ikka tulemata jääb. Tegime normaalseid igapäevaseid asju:) ” Kas ma pean sind tõesti keerama? ” Ja köhisime ja naersime nagu kaks tuberkuloosikut. Siis läks Sillu 3-aastase party ülekäte ja ta sai väikese maasika, mis meenutas lõikearmi. Seeest on mul kaks heledat, mida mu ema kohe sekundiga märkas. Tusk ja kurbus, ka nooot. Jõime teed ja sõime kohukest ja shoksi ja sellest viimasest läks mu süda pahaks:( Silver lebas vahepeal nagu Peeter Paan ja sätendas ka. Me avastasime isegi viimase laiskuse piiri. Aga seda ma küll ei ütle:(

Ma jumaldan kuidas ta mu kaela suudleb ja mulle meeldib kui ta ütleb “kiišu” ja ma arrrmastan seda kuidas ta..on?