Surmalugu

“Elas kord isa ja elas kord poeg.”Kõhetu näpp pööras lehte, ning jätkas:” Lõpuks nad enam ei elanud. Nad heitsid hinge. Surid ära. Kõngesid maha, kärvasid ja muudki sellist. Nii poeg, ütle kuidas on see kena muinasjutuke meiega seotud?” Surm istus voodiserval, tillukene helesinise pidžaamaga skeletike põlvel. “No ma ei tea issi..kas sa tahad mulle niimoodi delikaatselt öelda, et ma suren ka ära või?!”, väike skeletike hakkas rahutult nihelema. ” Oh ei, oh ei. Aga vaata pojake, kas sa tead mis issi nimi on?”, Surm hakkas juba närvi minema. ” Issi?”, vastas pojuke ilmsüütult. ” Oh ei pojake, issi olen ma ainult sulle. Tuleta meelde kuidas emme mind kutsub!” ” Sitakott?”, vastas skeletike püüdlikult. Surm tõstis pojukese põrandale, ja sammus ise toast välja, ise pojale rõõmsalt naeratades. Nii kui ta toast välja oli jõudnud, muutus ta näoilme raevukaks. Ta lükkas ukse jõuga kinni ja komberdas kööki. ” No see pole normaalne! Kuidas ma oma ameti sellele väikesele lollpeale jätan, kui ta ei saa isegi aru, mis minu töö eesmärk on?!”, Surm klõbistas näppe vastu jäätnunud aknaklaasi. “Ole ta vastu vähe leebem, ta on ju alles kuuene. Küll ta jõuab õppida. Ole talle veidike isa eest ka. Mine vii ta näiteks homme välja?”, pakkus Surma naine välja. “Oh jah! See on hea idee, tänan kullake!”, Surm suudles oma naist põgusalt otsmikule (kui viimasel see üldse eksisteeris)mille peale naine nina krimpsutas (samuti kaheldav, et tal see oli) ning jooksis oma tuppa. Ta eemaldas oma musta keebi, ning ronis kontide klõbisedes voodisse. Ta mõtles sellele, kui külm on siin suures-suures voodis ilma naiseta- kui kõle. Ja kui raske on üksinda hommikuti murdunuid luid super atakiga tagasi liimida…Surm ohkas sügavalt ning uinus. Hommikul ärkas ta varakult.Ta üllatus- ta polnud öösel mitte ainsatki luud murdunud, ning ta oli suutnud tõusta varajasel kellajal. Ta oli rõõmus, ning ringutas magusasti. Selle tagajärjel murdusid mõlemad ta käeluud. Surm polnud rahul. Ta liimis poole tunniga oma murdunud luud tagasi, siis sikutas ennast 40 minutit seina küljest lahti, kuhu ta ennast kogemata liiminud oli. Seejärel läks ta hommikusöögilauda. Seal oli vaid piim. ” Mida sa nii kaua magad, sa laiskvorst! Oma süü, et sa jälle sööma ei jõudnud!”, sädistas Surma naine kuuldava kahjurõõmunoodiga hääles. ” Me juba pool tundi tagasi koristasime pojukesega laua ära”, jätkas ta. ” Emme, aga me ju ei koristanud pool tundi tagasi lauda! Sa lükkasid kogu söögi laua alla, kui sa kuulsid, et issi oma toast välja tu..” “Vait pojuke!”, katkestas teda naine. ” Kas sa ei tea, et laps räägib siis kui kana pissib?” Surm muutus veel kurvemaks. Ta kõht korises üüratult kõvasti. Ta otsustas vähemalt piima juua. Ta sirutas juba käe sinise piimapaki poole, kui äkki ta naine hüüatas: “Oh sind, ära seda joo! See on tilgastunud.” “Ah et siis sellepärast sa selle lauale jätsidki..”, pobises Surm kurvalt. ” Igatahes pojuke, tule! Täna läheme me karjamaale!”, seletas Surm reipalt. “Seal me võime pikniku teha, ja samal ajal õpetan ma sulle üht-teist.” Pojuke näitas oma headmeelt välja sellega, et ta jooksis mööda kööki kuni kukkus vastu baarikapi serva. Ta vasak sääreluu veeres Surmani. ” Mitu korda ma olen öelnud, et toas ei joosta?!”, möirgas Surm poja sääreluuga ähvardavalt viibutades. Ta tahtis veel sama kurjalt jätkata, kui nägi endal oma naise mõrvaripilku. ” See tähendab, et..jookse-jookse kui tahad ja jalad kannavad”, lausus Surm aeglaselt ja naeratades. Et näidata, et ta pole enam vihane, joonistas ta poja sääreluuga õhku südame, ning ohkas leebelt. Ta viskas sääre tagasi. Ta sisemus kees vihast, nüüd läheb oma pool tundi, enne kui naine suudab pojale jala tagasi liimida. Tal oli tarvis jõuda karjamaale, enne kui lambad sealt minema saadetakse. Lõpuks oli jalg tagasi liimitud ja teekond võis alata. Pojuke ärritas Surma iga sekund. Kord nokkis ta maast nätsu ja toppis suhu, teisel hetkel pani ta varba koerasita sisse. Surm oli vihast hullumas, kuid ometi suutis ta ette manada naeratuse. Lõpuks jõudsid nad karjamaale. Seal sõid heina neli ilusat kitse. ” Noh poju, näita mis lammas su lemmik on”, küsis Surm muheda naeratusega. “See valge ilus lambapoiss”, näitas poju näpuga heina mäluvale lambale. “Selge, tema peal ma siis näitan. Nii, tule siia kõrvale.”Niipea kui nad lambale lähenesid, jooksid kõik teised lambad minema. Karjamaale jäi vaid see üks väljavalitud lammas. Ta pani pojukese seisma täpselt enda kõrvale, ning ütles: ” Vaata nüüd hoolega!” Ta sirutas oma kõhna näpu välja, ning surus selle lambale otsaette, ise vaikselt muheledes. Lammas kukkus momentaalselt külili. Pojuke astus sammu lambale lähemale. Pisarad voolasid ta silmist. Surm möirgas: ” Mina olen SURM mu poeg! Mina olen kõikvõimas! Mina suudan võtta elu!”, ta tõmbas hinge. ” Sellelt lambalt olen ma just elu võtnud- ta surmanud!”, surm naeris hüsteeriliselt, et näidata kui põnev on nii teha. Surmata ja olla surm. ” Pane tagasiii, pane tagasiii!”, hüüdis läbi nutu lamba kõrval lebav pojuke. “Misasja ma tagasi panen mu poeg?”, küsis Surm isalikult. “Pane elu sisse tagasi, sa..sa mõrtsukas!”, poju rullis ennast maas edasi-tagasi, röökides ja nuttes. ” Oh ei mu poeg. Tagasi ma panna küll ei oska..”, vastas Surm kurvalt ja mõtlikult. ” Seljuhul ei pea ma sinust enam iial lugu sa..sitakott!”, nuuksatas poju. Surm ei saanud lasta sellel juhtuda. Ta kummardus lamba kohale, ning hakkas tegema talle südamemassaaži tegema. See ei mõjunud, lammas lebas ikka maas, ning hakkas külmaks tõmbuma. Surm üritas teha lambale suust-suhu hingamist, taustaks pojukese huilgamine. Miski ei mõjunud. ” Sa tapsid mu lamba ära! Minu ilusa valge lamba! Sa vastik tapjamees!!”, kriiskas poju. Surm ärritus. ” See mu töö ongi, ja ühel päeval võtad sina minu töö üle, ja tapad sadu lambaid, ilma et sa neid elustada peaksid üritama! Kui sa muidugi ei saa endale lolli poega!”, hüüdis Surm vihaselt, ise kitse raputades. Osaliselt sellepärast, et ta oli vihane, osaliselt sellepärast, et lootus et lammas veel üles ärkab ei olnud täiesti kadunud. Poeg vaikis. Surm vaikis. Ta andis alla. Ta viskas lamba maha, ning kloppis oma musta ürpi lambakarvadest puhtaks. ” Ma andestan sulle isa, ma mõistan et su töö on oluline. Sa oled olulisem kui armas valge lammas..”, lausus poeg mõistlikult ning mõtlikult. Et näidata, et ta isa ikka austab, lõi ta lammast korra jalaga. Seejärel haaras ta isalt käest, ning nad jalutasid tagasi kodupoole. Kui surm ja poju olid nurga taha kadunud kostis karjamaalt nõrk, kuid siiski kuuldav “mää”…