Kes mäletab, siis aastakese tagasi rääkisin ma söögitoolist, mis Marile peaaegu saatuslikuks saanud oleks (siin). Kuna mina peale seda olukorda söögitooli kartma hakkasin, andsin ma selle üsna kiiresti ära ja me jäime söögitoolita. Ma pean ausalt ütlema, et me ei ole üks nendest imelistest perekondadest, kes iga toidukorra ajal koos söögilaua taha istuvad. St, koos me oleme küll, aga enamasti sööme me diivanilaua taga. See laud on piisavalt madal, et Mari saab ka oma väikse tooliga selle taga istuda ja nõnda me siin nosinud olemegi.
Ma muidugi olen mõelnud, et no vot kui vahva oleks, kui me istuks kõik koos laua taga, aga no, pole lihtsalt harjunud. Teiseks vabanduseks oli see, et tavaline tool on Marile liiga suur ja ma ei hakka ju nii suurt last söögi ajaks süles ka hoidma. Ise mõtlesin, et kui saame Marile kõrgema tooli, siis me hakkame küll nagu ideaalsed perekonnad, kõik koos laua taga sööma.
Üldse on jäänud mulje, et see on mingi teine Eesti, kes vaatab telekat ja sööb samal ajal, sest TÕELISED perekonnad istuvad kõik söögilaua taga ja naudivad oma kolme käiku, ise samal ajal poliitikast ja maailmaolukorra üle arutades. Nojah, me oleme siis see teine Eesti, mis seal ikka 😀
Aga ka meil on veel lootust, sest ma tõin NaguUuest (link) koju söögitooli, mis on mõeldudki beebidest kuni suurte lasteni. Ma tean, et sarnaste toolide kallim versioon on paljukiidetud Stokke toolid, aga kuna mulle tundus NaguUuest saadud tool sama hea, siis tõin ta koju. Ta oli esiti selline tavaline helepruun, aga kuna mul on kõik lauad-toolid üle värvitud, siis värvisin selle ka.
Paistab, et Maril oli kopp ees sellest teiseks Eestiks olemisest, sest nüüdsest on Mari nõus ainult laua taga enda toolilt sööma. Ma arvan, et eks see ole lasteaiast õpitud, et kõigil on oma tool ja süüakse oma koha peal, nagu kord ja kohus. Nojah, kui muidu meist kombekaid inimesi ei saa, siis peab laps meid õpetama.
Kuigi mulle praegu juba tundub, et Mari on nii pikaks kasvanud, et varsti ei ole tal mingit probleemi ka tavalise tooli peal istuma hakata. Siis ongi hea, saab selle teise tooli järgmisele beebile edasi pärandada.
Marile on tekkinud ka äärmiselt emalik komme kõiki toita. Mina ja Kardo ei ole isegi niivõrd seda sööki väärt, kui ikka loomad. Kurele käib ta kogu aeg erinevaid asju pakkumas – tomateid, küpsiseid, makarone. Kõik, mis talle endale kätte satub, peab ta igaks juhuks Kurele ka andma. Muidugi Kurg nendest asjadest suurt ei hooli. Küll on aga meie peres üks liige, kes 99% päevast ustavalt just Mari kannul kõnnib ja selleks on Lotte.
Mari on valmis temaga jagama KÕIKE ja no see on läinud juba selle piirini, et tuleb pidevalt silma peal hoida, et Mari poole ampsu pealt ei otsustaks, et nüüd järgmine peaks minema hoopis Lottele. Paraku on nad mõlemad väga kärmed – Mari andma ja Lotte võtma. Ja muidugi veel kiiremini läheb järgmine amps jälle Marile endale suhu… Väga hügieeniline, eksole. Nojah, niimoodi me siin majas elame.
Üldse Mari on viimasel ajal hakanud enamuse ajast Lotte seljas elama ja mulle tundub, et ta arvab, et Lotte eest hoolitsemine on tema ainuvastutus. Süüa annab talle ju Mari, aias jookseb temaga Mari ringi, isegi batuudil käivad nad koos “hüppamas”. Mari on ühtlasi ka ainukene, kes IGA kord viitsib talle palli visata või temaga köit tirida. Ma loodan ainult, et see suur Lotte armastus ussidega ei kulmineeru 😀
Lotte teab küll, et ei tohi süüa kerjata, aga miskipärast “unustab” ta selle kohe, kui ma selja pööran. Sindrinahk.
Kuidas teie peres söömisega lood? Kas sööte kenasti ja tsiviliseeritult ühise söögilaua taga, või olete need, kes eelistavad söömise ajal mingit head sarja vaadata?
41 kommentaari
Minu pere ei söönud koos laua taga, vanemad suures toas diivani peal, ja lapsed pidid siis köögis olema. Kui aga oma perega
üürikas elasime, oli meil köök ja elutuba koos, istusime laua taga küll, aga vaatasime telekat ka. Nüüd oma kodus pole mingit
diivani peal söömist, kõik koos, köögis laua taga. Pluss veel, mina ei luba lastel laua taga lobiseda, söögi ajal, pärast jõuab rääkida
küll 🙂
Meie sööme diivanilaua taga läpakate ees. 😀 Kuna meil on avatud köök ja söögilauda kui sellist ei olegi, siis sööme diivanil. Või
enamasti mees sööb, kui õhutpoole töölt tuleb, mina olen tavaliselt enne lõuna aeg ära söönud, vahel sööme koos ka. Ilmselt kui
oleks konkreetne köök, siis sööks ikka köögis, mul kodus söödi ka ikka köögis ja kõik ühel ajal jne.
Mul tekitab vastikust elutoas söömine,môtlen
just teleks ees väikse laua taga.mul endal pere
sôi nii ,kôik eri aegadel ka. Nyyd oma mehe ja
lastega ainult köögis.minu meelest on see tore
ja lapsed keskenduvad söömisele.lisaks saame
see pool h rääkida kôik koos
yksteisega.tänapäeval kiire elu ja môni päev ei
jôuagi muidu kôik koos yksteisega
lobiseda.poliitikast ei räägi,lapsed räägivad
koolist ja siis saamegi koos nôu anda jne.mul
ôe perekond sööb ka teleka laua taga ja
samutu jooksevad lusikaga lapsele mööda
tube järgi.mingeid kellaaegu pole,pidevalt
midagi näpus lapsel ja siis kui ôhtusöök valmis
siis ei ole kôht tyhi.mulle meeldib kui nelja
toidukorra vahel midagi suurt ei näksita sest
siis sööme kôik paremini ja lisaks on mul ka
ylevaade laste söögist,et nad saaksid piisavalt
kôike vajalikku
Vapustavalt armsad! Aga vastuseks küsimusele siis,
kui oma majja kolisime siis oli teler vaid magamistoas
ja siis me tõesti sõime koos laua taga. Nüüd kui
elutuba valmis sööme seal ja naudime lemmiksarju.
Ainult siis kui keegi meie vanematest külas on oleme
“viksid ja viisakad” ;). Samas kui meil mõni tähtpäev
on siis võiks ka laua taga üksteisele pühendudes
einestada. Muide meil ka kodus üks kerjus, kes teab
täpselt kellele oma suuri pruune silmi punnitada. Kuigi
oleme proovinud seda kommet mitte külge saada, siis
külalised võtavad seda kui mingit nalja ja ikka on koer
suutäielugeja.
Jaa, meil sama asi, et külalised + Mari annavad raudpolt 😀
kuidas lottel läheb? kas ta on lõpetanud tuppa pissimise? ja üldse võiksid mingis postitusest nats rääkida temast 🙂
Mai tea, mis ma tast terve postituse jagu rääkida oskaksin. Tuppa nüüd MÕNIKORD harva tuleb, aga paistab tõesti, et kasvab oma titesusest välja 😀
Mari poos viimasel pildil. (Y) 😀
like a boss 🙂
2x päevas (kui nv kodus oleme, siis 3x) sööme ilusti
laua taga. Kohe aastane põnn oma söögitoolis
(sarnane hauck alpha). See kuidagi aegade algusest
meil elukaaslasega mõlema peres traditsioon olnud 🙂
telekat näeme ka, aga see 50/50 kas käib v mitte.
Kas neil jäi veel sinna neid toole`? Meil oleks ka vaja..
Hetkel online poes ei ole, aga sa võid neile kirjutada ja nad siis ütlevad, kas kohapeal on, või tellivad sulle. Hind oli nendel mingi 50 eurti (vs stokke 200 :D)
Meie unistame ka ikka, et saaks ühise laua
taga süüa. Meil oli 5aastat üürikas, kus köök
oli pisike ja laua taha mahutus 2tooli, meil
muidu 3liikmeline pere. Noh, saime hakkama,
nii et läksime tihti ikka elutuppa TV taha
sööma:D
Nüüd on meil oma korter, suurema köögiga,
aga teeme remonti ja lauda meil veel pole, on
üks tool, kus laps(5a) istub ja me seisame püsti
😀
Niisiis, on meil alati vabandused, miks Me
koos koos süüa ei saaa ja ühe laua taga.
Aga siiski , loodan et ühel päeval istume nii..:)
Kui Lotte ussirohtu saab siis ei tohiks hullu olla. Väga
vahva toolike Marile 😉
Saab 🙂 Tool on tõesti mõnna!
Minul ka pigem komme ikka elutoas teleka ees süüa või siis istun elukaaslase põlvel ja vaatame tema
arvutist sarju. 😀 ma siiski loodan et kui meil lapsed on siis asjad muutuvad, ei sooviks küll et igaüks sööb
erinevas nurgas või siis a la teleka ees. Tahaks sellist mõnusat pereringis laua taga söömist. 🙂
Jaa, ma kujutasin ka ette, et “kui me kunagi lapse saame” aga olgem ausad. Imikuga sa nagunii söögilaua taga ei istu ja… Ma ei tea, eks see ole harjumuse asi. Ma loodan ka, et kunagi meil saab see “istume kõik koos laua taga” olema. Aga hetkel ei pea seda ka nii eluoluliseks IGA kord teha. Paar korda nädalas ikka joppab 😀
Seda jaa, et imikuga ma vaevalt laua taha istun, aga kui lapsed juba sellised suuremad ja kannavad
kaela :D. No kas või a la laupäeviti või pühapäeviti sööme koos, seda vast ikka annab ära korraldada
😀
Aa ei kindlasti annab :D!
Lapsepõlves sõin perega koos ja ka praegu, kui mul on oma
pere, sööme samuti kõik koos söögilaua taga. Mulle niimoodi
meeldib. Arutleme, kuidas kellegi päev läks, mis plaanid on,
kuidas kellelgi üldse läheb. Meil on kassil loll komme tekkinud –
kui sööme, siis tuleb ta minu tooli kõrvale, ajab end
tagajalgadele ja patsutab mind käpaga, et ma talle ka mingi
ampsu annaksin ? Jube tüütu. Eriti siis, kui ta tähelepanu
saamiseks natuke küüsi ka kasutab
Tore traditsioon 🙂
Meil toidulaud elutoas aga ikkagi ei istu koguaeg laua
taga. Pigem ikka diivanil.
Ma ei leia,et mingi istumine muudaks peresuhteid,
tasub ikka nii teha kuidas mõnusam on:))
Ei no ega ma ka ei arva, et meil nüüd kehvemad suhted on, sest me iga söögikord laua taga ei istu 😀
Aga see on ju nii lahe, et Maril endal on soov söögilaua
taga istuda, ta on nutikas tüdruk 🙂
Jah, viisakam kui kõik me teised 😀
Sööme eranditult kõik koos köögis laua taga ja
vaatame viisorit 😀
Meil köögis ka tv ja nii me siis seal istume, sööme,
räägime. Köök on hetkel pereliikmete lemmikkoht.
Koer on seal, vanem tütar, noorem tütar, mees ja
mina. Köök ise on kusjuures ainult 8,4m2 😀
Mul kööki laud ei mahukski, isegi mitte hea tahtmise juures 😀
Meil uues kodus sama jama. Tuleb eraldi söögituba, mis on elutoaga ühenduses. Eks näis, kuidas siis sööme 🙂
Oh, meil on paras tohuvapohu selle söömisega. Paigal
ei püsita ei söögitooöis ega ka tavalise laua taga.
Söögitooli laps ei taha juba 1.5 aastaselt. Mingi
moment sõi ise ilusti suure laua taga aga nüüd on
tulnud mingi laiskus, et ma pean teda toitma või
söögiga järgi jooksma. Mänguhoos sööb ilusti.
Söömata ma ka last jätta ei saa õhtul lasteaia
päevadel, sest siis on öine nutt iga tunni aja tagant
tühja kõhu pärast garanteeritud 🙁
Nii ma siis peangi teda õhtuti kodus toitma või igasugu
muude nippidega ta sööma saama. Lasteias see eest
sööb ilusti algusest peale. Kodus hakkas streik pool
aastat tagasi. Ainuke toit mida ta ise ja ilusti laua taga
sööb on supp ja hommikusöök. Ülejöönud on üks
võimlemine ja laua tagant ära jooksmine. Isegi siis, kui
me kõik terve perega suure laua taga istume.
Eks see vist oleneb sellest ka, et kui suur nälg on. Kui ikka kõht väga tühi, siis istutakse meil ka korralikult 😀
Meie sööme ühiselt laua taga. Vahel kui tuju tuleb, siis
kobime tuppa diivanilaua taha. Minu peres söödi alati
õhtust koos ja arutati päevasündmusi ja ka vanaema
juures oli samamoodi. Mulle meeldib, et siis ei ole
muid segajaid mis tähelepanu tõmbab.
🙂
Kuna minu peres puudusid ühised söömaajad, siis kahjuks pole ka oma lastelt tihe nõudja selles osas. Üritan ikka kuid mugavam
on ikka elutoas laua taga telekat neil lasta see aeg vaadata. Ja aeg ajalt räägin, et köögis ikkagi süüakse ja üritan nõuda, et sööksid
köögis.
Mul on sama asi, et minu kodus ka väga seda ei harrastatud ja nõnda need harjumused juurduvad.
Mulle väga meeldib su söögilaua komplekt, värv ja toolide kuju ja see “vana” üldmulje.
Oi aitäh, see on sinusuguse sisustusinimese käest ikka eriti suur kompliment :D!
Oleneb tujust 😀
Ma ikka üritan ühist söömist köögis,kuid enamjaolt ei õnnestu
?sellest on veits kahju aga tähtis on see ,et kõhud oleks täis.
Meil ka Sofia(1a4k) toidab koera nii.
Mul ka see värk, et mõnikord üks (Mari) ei soovi sellest püha söömaajast osa saada, sest on vaja suutäisi ju kassile viia ja Lottele viia ja vahepeal joonistama minna ja… siis on ka lõpuks tähtsam, et saaaks vähemalt söönuks 😀
Kui mina üles kasvasin, siis toimus samuti ühiselt laua taga söömine ainult lasteaias ja koolis, ausaltöeldes ma tundsin väga
puudust sellest, et vähemalt 1 söögikord päevas võiks pere ühiselt laua taga istuda ilma segavate faktoriteta ja hommiku- või
õhtusööki nautida. Alati võtsid kõik pereliikmed toidu ja jooksid sellega oma nurka, kas siis teleka või arvuti ette. Selline
igapäevane pidev suhtlemine ja kursis olek pereliikmete päevaga puudus täiesti. Nüüd ma mõtlen, et kui meil oma pere on ühel
hetkel siis ma sooviks kindlasti, et leiaks selle aja kasvõi ühe söögikorra päevas koos laua taga istuda, nii et laud on ilusti kaetud ja
armastusega valmistatud söök laual aurab…. Mmm. 🙂 Vot see on idüll. Aga Mari ja Lotte on nii lahedad sõbrakesed sul! Ja
söögitool on muideks väga lahe, mulle see toon hullult meeldib.
Jaa, ma saan täitsa aru sellest, et kui lapsed on suuremad ja emad-isad käivad tööl jne, võib see koos olemise aeg ära kaduda. Me oleme veel ikka kõig aeg kogu aeg koos ja toimetame enamuse ajast kõik mestis. Aga no ma ise mõtlen, et kui Mari suurem on, siis hakkame ka kõik ALATI koos laua taga istuma 😀