Kuidas vähem muretseda?
Nagu te vist kõik aru olete saanud, ei ole ma elus kunagi suuremat sorti muretseja olnud. Nõnna on see elukene üsna kerge olnud. Kooliajal ei muretsenud ma iial, et mul võiks paremad hinded olla, ma olin rahul nendegagi, mis olid. Ema muidugi ei olnud, ehk oli tema ainuke põhjus, miks ma teinekord nende hinnete pärast stressasin, aga mina ISE ennast hinges selles kõigutatuna ei tundnud.
Ja nagu näitas Männiku saunamaja üles pimpimine, siis selliseid asju saab teha ainult pulliga pooleks ja koos hea sõbraga, kes samuti stressata ei viitsi. Mind reaalselt ei huvita pisidetailid, mulle loeb üldpilt ja see, et sinna rahuldava üldpildini jõudmiseks kuluks võimalikult vähe energiat ja vaeva.
Üllatavalt paljud on mulle kirjutanud, et neile meeldib minu julgus ja see, kuidas mind ei huvita, mida teised arvavad ja kuidas ma ei põe iga pisiasja üle – noh, et nemad ei oska nii elada, vaid hoopis muretsevad iga asja üle. Kaasaarvatud selle üle, et mida võivad teised neist arvata, kui nad julgevad oma päris arvamust avaldada.
Jällegist ei saa ma sellest aru. OMA ARVAMUST avaldada on ju imelihtne. Sa lihtsalt ütled mida sa mõtled, juhul kui sul on kõnevõime. Kui ei, siis paned kirja. MIS VAHET SEAL ON, MIDA TEISED ARVAVAD? Arvestades seda, et sedasamust blogi loeb tuhandeid inimesi, on ju kerge järeldada, et nii mõnigi loeb seda ja mõtleb, et issand jumal, mis kuradi egoistist, joodikunärakast ja pohhuistist jube naine nüüd siin seda “beebiblogi” kirjutab. Ehk jätab mulle isegi selleteemalise kommentaari.
Ega minugi süda kivist pole, kallid sõbrad 😀 Eks ma ikka loen kommentaari läbi ja hetkeks käib mu peast mõte küll läbi, et ega tal õigus pole?! Siis meenub mulle, et mul on mega pohhui, sest miks peaks mind huvitama mingi suvalise eide arvamus? Isegi kui ta mulle ukse taha seda ütlema tuleks, ei saaks ta üle trumbata viise, kuidas mu enda lihane ema on mind aastate jooksul maha teinud 😀 Ma olen KARASTATUD teie sita suhtes, kallid mahategijad. Lihtsalt karastatud!
Ma ei karda ka seda, et mõne sõbra-tuttava arvamus minust muutuks selle blogi põhjal. Need, kes mind teavad, omavad nagunii minu kohta juba mingit arvamust enivei. Ma vist olengi sellist tüüpi inimene, et kas meeldin või ei meeldi. Hah, nagu see põhimõtteliselt kehtib ju iga inimese kohta, et kas meeldib või ei meeldi. Ja kui ma tõesti kellelegi ei meeldi, siis mis ma selle üle ikka muretsen, ah? Alati leidub ju neid, kellele ma meeldin. Ja võib-olla aitab mu enesekindlusele kaasa see, et mul on selle blogi kaudu nii palju lahedaid inimesi kirjutanud ja ma olen nii palju coole tuttavaid saanud, et see trumpab sajakordselt üle selle nõmeduse, mis kah teinekord kaasneb. Või siis panen läppari käest ära ja poen Kardole kaissu. Topeltkudrutamiseks võtan enne veel Mari kah ja uskuge mind, ei oleks asja enam tol hetkel, millest mul rohkem pohhui oleks, kui suvalisest kriitikast 😀
Ja kõik need head inimesed, kes kommentaarides jagavad enda kogemusi ja nõu – ausalt, ma hindan seda TÄIEGA! Ma olen alati huvitatud asjade erinevatest nurkadest ja nüanssidest ja ei taha eriti maha matta võimalust, et asjade tegemiseks on alati rohkem kui üks tee. Aga jällegist võib mõni mõelda, et küllap ma siis nüüd istun kodus ja muretsen, kui selgub, et ma olen midagi “valesti” teinud. Oh ei.
Kui tõesti tuleb välja, et ma olen teinud miskit “valesti”, siis ma a) teen uuesti ja õigesti. b) jätan selle asja “valesti”, sest mulle tundub nii õigem.
Laste puhul ongi see teema, et sa võid ju üle mõelda ja muretseda KÕIGE üle. Ma võiks mõelda igasugustele haigustele ja hällisurmadele ja sellest, kuidas kassid ta lämmatavad ja kuidas ta kindlasti puberteedieas mind vihkama hakkab, aga milleks?
Öeldakse, et parem karta kui kahetseda, aga ma ei suudaks konstantselt karta. Ma tean, et mõnel näiteks ehk tõesti laps kukub diivanilt kuidagi maha, ise vaid paaripäevane, aga näed, ikka jätan enda oma diivanile. Lihtsalt sellepärast, et ma näen väga hästi, kui palju seal ruumi on ja mis rahmeldamise faasis ta parasjagu on.
Siis tuleb teine, kes ütleb, et issand, ära võta last enda kaissu, sa võid ta ära lämmatada või hoopis ära hellitada. Ma olen esiteks vilunud kasside kõrval magaja, ilma neid lämmatamata. Teiseks jah, ma tean, kassid suudavad ise eest ära minna, aga ma pole vist ka enam kuigi sügava unega. Nagu ma ütlen, ma ärkan tavaliselt Mari puhina peale juba üles 😀 Muidugi võib nüüd öelda, et aga ma ei PRUUGI teinekord ärgata ja blaablaablaa – ma ei jõua selle üle muretseda, tegelikult kah. Las see väike kondikubu magab, kus tema väike hing ihaldab ja kuhu ma ta vastavalt väsimuseastmele panna viitsin. Ma LUBAN, et ma hoian teda elus :)))
Mille üle ma veel võiks muretseda? No näiteks selle üle, et minust on saamas tüüpiline “ennast käest ära lasknud noor ema”, kes on oma mehele umbes sama ahvatlev, kui kott väetist. Eile Mari mähet vahetades vaatasin korra peeglisse. Mul olid seljas Kardo bokserid ja maika, mis oli ühelt poolt pmst seljast ära võetud. Sealt paistis rinnahoidja, mille vahele oli susatud oksene marlilapp, sest ma ei leidnud tol hetkel mitte midagi paremat ja ma pidin MIDAGI sinna panema, sest muidu oleks mu ainukene imetamisrinnahoidja piimaseks saanud(mis muuseas siiski juhtus). Lähimal vaatlusel leidsin ma ka juustest tükikese piimaokset ja maikalt natukene beebisitta, sest ma olin teda enne pestes korraks enda vastu toetanud.
“Vaata, kuhu ma langenud olen!” hälisesin ma siis Kardole, kes just hambaid pesema tuli. “Jah, sa oled langenud emaks olemisse,” naeris ta ja musitas mu kaela. Eks ma siis vahetasin seda mähet oksesena edasi, mis muud. Ja ei muretsenud kohe üldse mitte. Kunagi tuleb aeg, kus ma ka enam oksene poleks, I know it! 😀
Et siis sellised lood Mari ühenädalasel sünnipäeval. Mõelda vaid – naljakas, et TÄPSELT nädal tagasi olin ma megaväikestes valudes, mõtlesin, et ei tea, kas hakkangi siis sünnitama täna või mis.
Ja nüüd ma olen kõhutu (ok, more or less) ja saan vahtida sellist ilmaime:
Mis me ikka muretseme eksole. Asjad lähevad alati nagunii nõnda, nagu lähevad :))
Svea
October 17, 2013Jep, tuleb tuttav ette, see teema ära-võta-last-kaissu magama. A miks ma ei või seda? Ma usun, et emadele on sisse ehitatud mingi süsteem, millega me tõesti kuuleme iga väiksemat liigutust või isegi lapse hingamist (meestest pole mõtet rääkida, vähemalt mu mees võis rahulikult magada, kuigi laps karjus kõrval). Minu jaoks oli mu enda mugavus ülioluline, seetõttu ka laps magas mu kaisus päris pikka aega. Ja no laps magas ka paremini mu kaisus. Tegelt ma tahtsingi, et ta oleks mu lähedal koguaeg..
Katre
October 17, 2013Ma just täna mõtlesin sellele, et mingi emainstinkt nagu oleks välja löönud. Mul ka laps magab voodis mu kõrval.. ikka ülilähedal ka veel mulle ja no ma ei karda absoluutselt, et ma talle viga teeks. Välistatud. Pealegi, mulle tundub, et ma ärkan igal öösel täpselt 1-2 minutit pärast seda kui tema ärkab. Teen silmad lahti ja vaatan, et ta vaatab mind ja ootab süüa. Nagu kuidagi tunnetaksin läbi une ära, et ta nüüd ärkvel on. 😀
Ty
October 17, 2013Väga õige jutt. Kui harjud uue rütmiga, siis saad ka oksest, kakast ja muust sellisest lahti. Ma arvan, et sa oled piisavalt egoistlik, et end hooletusse mitte jätta. Lihtsalt praegu ongi see aeg, kus Mari on nr 1 ja Sina teisejärguline. Aga varsti leiad Mari, enda ja Kardo vahel tasakaalu ja siis suudad ka endale rohkem tähelepanu pöörata. Keeep your head up ja keep up the good work. Ei juhtu selle Mariga midagi. Kõik lapsed on üles kasvanud 🙂
IRW
October 17, 2013Jälle mõnus lugemine, aitäh! Marile tervisi!
Simone
October 17, 2013Mari on ideaalne 🙂
Mallukas
October 17, 2013Absoluutselt!
Keiti
October 17, 2013Ma üritan ka alati positiivne olla 🙂 pole mõtet elada hirmus ja paanikas, et mis nüüd juhtub jne. Endale stressi tekitamine. Aga mul tekkis küsimus su ema kohta. Lugedes paistab, et teil pole just kõige paremad suhted. Äkki üks päev blogid oma suhetest emaga, isaga, kasuisaga 🙂
Mallukas
October 17, 2013Ma ei saaks jällegist öelda, et mul oma emaga halb läbisaamine oleks. Ma TEAN, et ta tahab tegelt head, aga ta lihtsalt ei oska ennast alati väljendada ja tagasi hoida. Sellised lood siis.
Kats
October 17, 2013Mulle loeti ka sõnu peale et ära võta last kaissu. Ikka võtsin sest ta on nii kuradima armas ja see on nii mõnus kui ta kaisus nohiseb. Aga vot pisike Isabel arvas 6,5 kuuselt et ta on suur tüdruk ja tahab oma voodis magada.Nii palju siis minu hellitamisest ja teiste targutamistest et kuidas pärast laps juba 4 aastane ja ikka magab kaisus.
Mallukas
October 17, 2013Mina ise magasin muuseas mingi 9da eluaastani ema kõrval ja kardan IKKA VEEL 23-aastasena üksinda pimedas magada, vaid jätan tule põlema 😀
liisur
October 17, 2013Kritiseerijaid leidub alati ja absoluutselt k6ige jaoks. 6nneks paistab Sul toetajaid rohkem olema. Mina arvan ka, et oled maru-tubli ja pole kahtlustki, et saad hakkama k6igega 🙂 Edu edasiseks &keep the spirit alive! 😉
Kristy Tann
October 17, 2013Minu mõlemad lapsed magasid mul titena kaisus, nii hea oli. Nüüd 8 ja 6 aastasena ronivad ka tihti külje alla – enam see nii hea pole, sest nad suudavad oma väikeste kehadega ikkagi terve voodi oma alla vallutada ja minule ja mehele jääb selline väike riba 😀
Aga mis ma öelda tahtsin on see, et teed nii, kuidas süda ja sisetunne ütlevad.
Kaisus on hea nii sulle, kui lapsele…sest füüsiline kontakt nii pisikesega on minu tagasihoidliku arvamust mööda väga tähtis 😉
Ja see beebi lõhn ja olemus on lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiii mõnusad, et ma ei suudakski temast kaugel olla 😉
Mallukas
October 17, 2013Ma TEAN, ma tahaks kogu aeg teda hoida ja vahtida(aga hoopis blogin:P) 😀
jultsik
October 17, 2013No jeesus, ma kuulen ka praegu oma lapse kõrvalt neid lauseid a’la “Ta tunneb su käed juba ära.”, “Näed, kaisutasid esimese nädala, nüüd on laps ärahellitatud ja poeb ise kaissu, ei nüüd sa enam rahu saa.”(Nora on pisut üle kolme nädala vana ja juba sipleb ja möllab seni, kuni on külili ja minu lähedale end magama sättinud) See kõik on lihtsalt üks suur jama. Iga ema kasvatab oma last just nii, nagu ise heaks arvab ja seni kuni laps ja ise olete rahul selle kaisutamise-hellitamisega, ongi kõik kõige paremas korras! 🙂
Mallukas
October 17, 2013Ma usun ka, et kudrutamisega ma teda päris pekki keerata ei saa :))
Liisa
October 17, 2013Ema ei tee seda üldiselt, aga isa võib peale keerata vahest beebile küll, peale rasket tööpäeva või 3 õllet… aga ma kerge unega, veeretasin ta pealt maha kohe.
Kõige targem on hankida kerge riidest korvhäll, või Enfant Terrible Sleepyhead,
http://www.enfant-terrible.se/products/sleepyhead%C2%AE-baby-pod/bed-sharing%7Cco-sleeping-9712567
,nii on laps kõrgemal ikkagi, ja justkui oma voodis, saab ka diivanile jätta rahumeeli või kuhu iganes tuju tuleb, seega minimaalne oht tema jaoks…On kerge tassida teda ka magavana, ühest toast teise vms… Imikuga samas voodis magamine pole patt, nagunii ta tahab ju öösel süüa.: ) Ja kui ta juba on hakanud karjuma, siis ei jää nii kergesti uuesti magama, seega jh mõistlikum et on koguaeg voodis olemas .
Mallukas
October 17, 2013Ma olen hoidnud last ainult enda kõrval, mitte meie kahe vahel, nõnda ma välistan sellle, et Kardo ennast kogemata kuskile peale rullib 😀
KirsikaH
October 17, 2013Tead, selle oma arvamuse avaldamine on teinekord niiii kuradi raske! Eriti kui isik, kellele sa tahaks kohutavalt öelda, et pane juba oma loll suumulk kinni, on niiiii “õrna” hingega, et seda kuuldes vajuks tal lõug maani ja silmadest voolaks jõed… Pluss tema eest seisavad veel enamus su tuttavaid, sest noh ta on ju meil nii õrnake, solvub veel teine! :/
maijamarja
October 17, 2013Kurat… enam paremini ei saanudki öelda.
Enamustel tarkpeadel ongi omastarust õigus vaid ENDA ja enda AINUÕIGELE arvamusele.
Aga kui neile midagi vastu öelda, no tsiiiiiiiisas, kuidas sa julged 😀
Mida rohkem on ”hatereid” seda paremini sul tegelikult elus läheb, sest, kui sa oleksid ”mittekeegi” ei huvituks ka sinust mitte keegi, sellega lohutan ma end.
Ja Mari on lahe 🙂
K.
October 17, 2013Ma olen ka selline mitte muretseja tüüpi inimene ja seepärast ma su blogi vist loengi.
Lapse esimestel päevadel ei taibanudki ma, et peaksin ta söömise jaoks üles ajama, arsti käsul paar korda tegin seda, aga siis jätsin ikka järgi. Minu arust tuleb kõike loogiliselt võtta, endal ka ei matsu ju suu kogu aeg peas, mis see väike inimene siis teistmoodi on 🙂
Kaalust on mu laps olnud terve oma 3 eluaasta jooksul vähe juurde võtnud. Enamus aastased lapsed kaaluvad ka sama palju, aga mis ma ikka põen, enne olgu saledam, kui ülekaaluline ju 😉
Ja kuna tegemist on poisiga ka veel, kes suudab ennast igale poole ära vigastada ja juba neljandal elukuul esimest korda hambad huulde kukkus, siis pühkisin ma rahumeelselt vere ära, loputasin veega ka üle ja kogu muusika.
Kõige kummalisem on see, kui keegi külas on ja kui mu laps järjekordselt kuskile ennast ära vigastab, on teised märksa rohkem traumeeritud kui ma ise.
Kummaline on muidugi see, et jube paljusi emasi häirib see, et ma ei pabista üle, kui laps on haige, nutab, ei maga vms.
Mida ma öelda tahan, et see ülemõtlemine on ikka hirmus asi küll, eriti veel lapse kasvatamise puhul.
Ja ma olen täitsa õnnelik, et sellise vana rahu iseloomuga olen ja mul on hea meel näha, et minusuguseid on veel teisigi ;)!
stixx
October 18, 2013See kõlab just nagu minu ema 🙂
Kerli Kasemets
October 17, 2013Kui perekoolis käisin siis selle läbiviia rõhutas: “OMA EMA EI KEERA KUNAGI OMA LAPSELE MAGADES PEALE” , isegi vastupidi just ütles, et lapsel parem kui ema lähedal saab võimalikult palju olla. nii ma siis hoidsin oma pisikest enda lähedal koguaeg ja ei ütleks nüüd, et ta nii ära hellitatud oleks. Lihtsalt nii tundus mulle õigem. Toetan igati su arvamust!
t
October 17, 2013Mulle nii meeldib su blogi! Just selline pooltoores, aus ja otsekohene. Vaatad asjadele näkku nii nagu nad on. Igas inimeses peaks leiduma kasvõi paar grammikest pohhuismi.
Okse, beebikaka ja muud asjad – see kõik möödub. Ja kuna Kardo tundub olevat nii vahva ja väärtustab sind sinuna, siis tal ei ole ilmselgelt probleemi. Pigem see suhtumine “oled mehele vähem ahvatlem” on võib-olla sellistel naistel, kes ei suuda end piisavalt väärtustada. Kui ise võtta vabalt, võtavad ka teised vabalt. 🙂
NB: Mari on teil tõesti väga hästi välja kukkunud! Tõeline kaunitar!
Mallukas
October 17, 2013No aitüma, annan endast ikka parima 😀
Lii Kl
October 17, 2013Kena lugemine! Nii väga tahaksin, et minu tütrel oleks seda vähem muretsemise joont. See on see, mis muudab elu palju rõõmsamaks ja nauditavamaks. Lihtsalt lahedad olete! Edu edaspidisekski! 😉
Stine
October 17, 2013Sa võiksid lisada pildi oma kõhust nüüd nädal peale sünnitust ka, kui väga tülikas pole. Tahaks lihtsalt näha, milline seis peale sünnitust on kõhuga. 😀
Svea
October 17, 2013uhh, ma ei tea kuidas Mallukasse selle suhtub, aga mina näiteks ei suutnud enda kühtu vaadata vähemalt 2-3 nädalat peale sünnitust. Korra nägin kohe peale sünnitust ja peale seda hoidusin peeglitest või üldse sellest, et satuksin kuhugi palja kõhuga. 😀
Mallukas
October 17, 2013Ma tahaks iga kord verd oksendada, kui oma kõhtu vaatan 😀
Mallukas
October 17, 2013Ma pean enne ikka tõesti koguma ennast 😀
Annika J
October 17, 2013Mina olen jällegi selline inimene, kelle jaoks klaas on alati pooltühi ja stress is a way of life. Ma olin selline juba kolmeselt vähemalt. Su blogi lugedes avastasin, et ah nii saab ka või 🙂 Võibolla oli asi mu vanaemas, kes võõrastega oli alati väga hüperpositiivne ja elurõõmus nagu kevadine linnuke – aga kui koduukse enda taga sulges, siis vajus väsinult voodisse ja ohkas, kui kuradima raske see elu ikka on. Sellest ma võisin järeldada, et positiivsus ja elurõõm = silmakirjalikkus. Kuni su blogi lugemiseni arvasingi, et kõik ekstravertsed inimesed ongi vaid teesklejad.
Mallukas
October 17, 2013Aga elu peab sulle ometi näidanud olema inimesi, kes ei ole silmakirjalikud vaid niisama eluga rahul? Kas ei? Proovi ise siis vabamalt võtta, sest muretsemine ja ette mõtlemine viib harva kuskile 😀
Kati Orgmets
October 17, 2013Mina vôtsin oma prääniku ka kaissu magama. Nüüd, 2a. , magab ikka kaisud, sest see on ikka veel nii mônud, kui ta seal on :). Küll kunagi ks oma voodisse saab 😉
Kati Orgmets
October 17, 2013vabandan vigade eest- telefoniga trükin 🙂
Oimakas
October 17, 2013Kunagi oli mingi saade sellest, kuidas tehti katseid emadega, Üks neist oli selline, et emad magasid laevas ja siis lasti seda ränka häiret ja nad ei kuulnud midagi, magasid rahulikult. Aga kui oma bebi kauguses nutma hakkas, siis olid kohe krapsti üleval. Seega see vist on jah mingi alateadlik instinkt… pole vaja väga põdeda 😀
Mallukas
October 17, 2013Jumal tänatud, muidu magaks kõik emad oma lapsed ju ära 😀
Kelli
October 17, 2013Minul ka poiss kaisus. Ise magan tavaliselt keskel.
Peale sünnitust mul oli nii raske temaga seal voodist voodisse möllata. Ja nii ta jäi 🙂 Ohkijaid on aga poiss magab siiani mul kõrval. 🙂
Anni
October 17, 2013Meie aastane magab ka veel meie vahel. Lihtsalt kui imetasin siis oli nii mugav öösel talle tiss suhu panna ja ise edasi magada 😀 Aga meil haiglas lausa soovitati lapse kõrval magada, et turvatunne on lapsel suurem ja ema põhimõtteliselt magab ka paremini välja kui ei pea iga toitmise ajaks püsti tõusma. Haiglas räägiti, et need emad, kes lapsele peale keeravad peaksid küll olema mingite ravimite, ainete või alkoholi mõju all 🙂
Mallukas
October 17, 2013Kuna ma õnneks ainete mõju all siin igapäevaselt ei ole, siis magan ka rahumeeli Mari kaisus 😀
ct
October 17, 2013Väga õige jutt, sest muretsemine on nagu kiiktooliga kiikumine- annab tegevust, aga edasi ei vii 🙂
Kristi (mitte see kuri)
October 17, 2013Kuna ma olen aru saanud, et sulle meeldib korrektne grammatika, siis…
Kas tegelikult on ka olemas sõna “jällegist”? Äkki on ikka “jällegi” ja sellist vormi nagu “jällegist” ei eksisteeri?
Ausalt, pole keeleteadlane, aga see sõna on siin blogis korduvalt läbi käinud ja teadjamad parandage, palun, mind või Mallukat. 🙂
Mallukas
October 17, 2013Ma ei ole tegelikult mingi grammatikanats, olenemata oma hitleremmede postitusest, kus ma ka rõhutasin, et võiks vähemalt ARUSAADAV olla, mitte 100% grammatiliselt õige 😀 Ma kirjutan, nagu ma räägin. Ja rääkides ma kasutan sõna jällegist. Muidugi põnev oleks teada, kas see üldse on sõna 😀
Kristi (mitte see kuri)
October 17, 2013Ega siis kohe nats polegi vaja olla. 😀
Ma lihtsalt mäletan, et oma blogi videos parandasid kellegi küsimust, vist oli see teineteise ja üksteise teema… Et siis… Põhimõtteliselt sai ju ka seal aru küll, mida mõeldi, vahet pole, kas kasutati siis teineteise või üksteise… 🙂 Aga lihtsalt selline huvitav-teada-grammatika-asi…
Mallukas
October 17, 2013No siis uurime välja 😀
Piret
October 17, 2013Karl magas ka meie kaisus ca 7 kuud ja kui mu selg neid põnevaid sundasendeid enam välja ei kannatanud, mida ma ta ümber ööseks moodustasin, läks oma voodisse ilma suurema draamata. Ju siis oli lähedusvajadus ka väiksemaks jäänud:)
Kaka ja okse on ideaalne põhjus, miks endale uusi mõnusaid koduriideid osta. Ma tekitasin endale nii umbes 7 komplekti ja kui kuskilt midagi lekkis, siuhh järgmine selga. Kes ütles, et ainult lapsel palju riideid olema peab:)
Mallukas
October 17, 2013Peab jah vist minema shoppama 😀
Helena
October 17, 2013Muuseas ka hällisurma on lastel, kes ema kõrval või vähemalt samas toas magavad vähem, kui lastel, kes pannakse kohe pisikesest peale lastetuppa magama.
Ühega on mõnus, aga kui mul hetkel 7 kuusele kaisulapsele öösel (õnneks mitte iga kord) ka 4 ja 6 aastane aegajalt voodisse kaissu poevad, no siis on paras külakuhi. Aga lahendus – ostsime lihtsalt hästi laia voodi 🙂 Muuseas oli see just mehe mõte, et lapsed kasvavad nii kiiresti ja kaugel polegi see aeg kus suurem enam ka palumise peale kaisssu ei tule, seega, las käivad aegajalt kaisus magmas.
Muretsemine on selline asi, mis tabab sind ootamatult. Mina ka nüüd ei muretsenud ei sünnituse, ei lapse ega millegi ees, kolmas ja kogemusi kuhjaga jne. Oligi elu lill esimesed 18 päeva, aga vot kui siis lastehaigla poole palavikus 18 päevasega sõitsin tabas mind paanika ja süda vajus saapa säärde, mure oli selline, et…MIS NÜÜD SAAB!!!!! Õnneks saime terveks ja elu jälle lill, kui vaid magada saaks:)
Aga jahh, enamusele on vist lapsena see teistele meeldimise sündroom sisse kavanud/kasvatatud, et kõike oma tegemisi ja elu ilustatakse hirmsasti ja räägitakse ja “oma avamus” on selline, et peaasi, et teistele meeldiks. Et siis ehk meeldin mina ka. Koolis tihti saavad vatti need teistmoodi mõtlejad. Keegi ütles hästi, et terve lapsepõlev teeme me kõik selleks, et olla teistega samasugune ja ülejäänud elu kõik selleks, et olla erinev teistest.
Mallukas
October 17, 2013Ma loodan, et Maril ei teki vajadust teeselda kedagi teist, et inimestele meeldida. See oleks küll paha lugu.
Edith.
October 17, 2013Mul magas 2,5 aastane laps ka veel kaisus ja teise lapsega tundub, et läheb kuskil sama moodi 😀
Naljakas
October 17, 2013Olen su blogi suhteliselt uus lugeja, ja täna oli mu FB newsfeedis Mari pilt…ma ehmusin ära, et misasja Sinu Kardo ja FB sõbraka Kardo on samad inimesed 😀 kui naljakas 😀 kunagi oli mingi teema lausa. Poleks sellist asja küll uskunud.. Palju õnne Teile, niii uskumatu, et Tema nüüd isa on..
Mallukas
October 17, 2013Eks see elu ole üks keerdkäike täis asi, või mingi muu säärane diip lause 😀
Eva
October 17, 2013NOOO….mina usun, et armastuse ja hoolivusega küll last ära ei hellita. Mina kutsun enda beebit Kaisupalliks lausa, sest pole mõnusamat asja kui see väike inimene kaissu peita ja nautida. Ja kui siiski juhtub, et hellitan ära….mis vahe sel on, ta ju minu oma! 😀 ise tegin, ise hellitan…palju imelikum oleks kui mu laps mulle ei meeldiks ja ma tast eemale hoiaksin 😀
Mallukas
October 17, 2013Ma arvan ka, et parem rohkem kui vähem armastust :))
Britt
October 17, 2013Mis puutub kaisus magamisse, siis ma hoian ka Eileeni kaisus.
Ja mitte sel põhjusel, et nii mugavam ( sest lihtsalt ei ole, väike voodi on), vaid et muidu ma peaksin iga 10 minuti tagant ärkama ja kussutama kukkuma ja lõppkokkuvõttes oleksin ma päevast-päeva zombie.
Seega ma pigem valin valutavad siseorganid ja hoian teda kaisus ja topin rinna suhu öösel kui käginaks läheb. Seda, et ma talle peale keeraks vms ma väga ei karda, sest esiteks ma kukun voodist kui ma üritan kas või oma varvast liigutada ja teiseks ma olen nii õrna unega, et ma ärkan ta ohkamise peale ka ülesse. Arvake ära kellelt Eileen oma une päris btw 🙂 Oh joy 😀
Oimakas
October 17, 2013aga ma ütlen ausalt, mul jäi kunagi ühe mehega tõsisem suhe loomata, kuna ta 4-aastane laps magas ikka veel tema voodis. Seega, kui ma külas käisin, siis pidin üksi teises toas diivanil magama… Mul ei ole laste vastu mitte midagi, ausõna, aga lihtsalt sellisel vanemal võib olla päris raske uut suhet luua. Alguses vaatad, et nii nummi kuidas mees oma last hoiab, aga lõpuks … jah. Tahaks ka kaisus magada eks 😀
Mallukas
October 17, 2013Ma pean siis surmani Kardoga olema 🙁
stefi
October 17, 2013Minu arvates on just tähtis, et laps magaks ema juures või vähemalt võimalikult lähedal. Ta ju enne oli kõhus..emmele eriti lähedal. Ja nüüd tõmmati ta võõrasse kohta ja siis veel topitakse emmest kaugele magama.
Minu oma magas ka meie juures seni kuni siplema hakkas öösel. Jalaga näkku saada pole just eriti meeldiv nii, et hakkasime harjutama oma voodisse teda. Ei olnudki nii raske kui ma arvasin..ehk meil pigem vedas. Paljud näevad hullu vaeva aga seda ei tea kunagi, enne kui aeg käes on. 🙂 Nüüd on ta 7kuune ja esimese osa ööst magab oma voodis ja siis kui sahmimine hakkab, siis tõstan meie juurde. Ma lihtsalt füüsiliselt ei suuda temaga öösel kakelda, sest ta hakkab ennast käpuli ajama ja oma pead ära taguma. Lisaks mingist ajast ta tahab iga natukese aja tagant tissi otsa saada. Nii, et mina ei kahetse, et ta minu juures magab. Ilmselgelt mingi hetk tuleb piir, kus ta PEAB oma voodis magama..aga seni kui tissikas on, siis on minu juures. Ma ka j ikkagi inimene…tahaks magada nii palju kui lastakse.:P
Ja selle lapse kuulmisega on meil naljakad lood. Mina lähen alati varem magama kui mees ja viimane on selline kolistaja, et jube. Pöörab ennast juba voodis nii nagu kala kuival maal. :D. Igatahes..teda ma ei kuule ABSOLUUDSELT..aga nii kui Anete liigutab või ohkab, siis on silm kohe lahti.:D. Nii veider kohe. 😀
mhh
October 19, 2013eks kui endal alles lapsesuu on siis tundubki hästi normaalne, et kõik, mida sülg suhu toob, ka välja saab öeldud. see, et see kellelegi haiget võib teha, see on lihtsalt…kas lisaboonus või siis ebaoluline pisidetail.
aga eks sa ka õpid ja sööd oma sõnu kamaluga.
Mallukas
October 19, 2013Ma ei saa küll aru, mille kohta sa täpselt räägid, aga sa ütled, et ma söön oma sõnu muretsemise kohta või? Miks küll nii negatiivsed mõtted, kallis Mhh
merka
October 21, 2013Mulle küll mu kõht hirmu peale ei ajanud peale sünnitust. Aga ma olen ka anatoomiat õppinud söögi alla ja söögi peale omal ajal:). Seega teadsin, et see taandub peagi ja so, kui jääbki mingi volt vms ka pärastpoole. Minu tubli kõhukene pidas ju vastu ja venis enneolematult suureks õhupalliks, ma armastan teda juba sellepärast,e t ta katki ei läinud :D. Aga teistele kes nats põevad, siis enamasti lapse 2kuuseks saades peaks kõik endiseks tagasi minema. Nojah vbl pole enam nii lame nagu enne, aga noh ” ega persega koos ei elata” nagu ütles kunagi ühe mu sõbranna mees, kui kuulis pealt kahe teise mehe arutele selle üle, et kui paks v peenike peab naine olema :D.