hammastega v*tt

Ma jagasin siin kahe postitusega oma esimest tüli Kardoga. Võttis viis aastat, aga lõpuks tuli ära. Naljakas on juba praegu seda tülina võtta, sest praegu on juba jumala suva ja noh, ega me niivõrd ka ei tülitsenud, kui… ei rääkinud omavahel.

Suures raevus panin need postitused lõpuks parooli alla, sest antud hetkel me veel “olime tülis” ja ma olin juba sellest nii emotsionaalne, et ma murdusin kõikide nende “ise oled ju süüdi!” kommentaaride peale. Ma nüüd lähen võtan parooli maha, saate mu dramaatilist hala lugeda.

Nüüd tagasi vaadates on kõik selgemast selgem – jõuluõhtul panin ilmselgelt mina üle. Ei olnud üldse asi nendes kinkides, mida ma sain ja isegi mitte nendes, mida ma EI saanud. Kui ma üdini aus olen, siis mul ei saaks sellest kotist rohkem pohui ollagi ?

Alustame algusest. Jõululaupäeval solvusin ma tegelikult vist selle peale, et Kardo mulle ütles, et ma käitun väga ebaviisakalt ja kingi üle ei viriseta. Eks ma vist sain ise ka aru, et ma KÄITUNGI ebaviisakalt ja kingi üle ongi lamp viriseda, seda enam, et ma enda soovitud asjad ju sain. Aga ma ei tea, hormoonid äkki? Igatahes solvusin ma sellest, et mu vigadele nii ebaviisakalt osutatakse, nii ära ja jäin lihtsalt vait. Ma ei kavatsenud eluks ajaks vait jäädagi, aga ma eeldasin, et Kardo ise vabadama tuleb või kuidagi juttu teeb. Kell oli palju ka, ma kebisin lastega magama ära.

Järgmisel hommikul Kardo küsis minult küll midagi, aga ma ei vastanud. “Ei, ega ma ei tee seda leppimist nii kergeks!” mõtlesin ma oma peas. Paar korda oli veel mingit asja, kus ta küsis, et kas ma midagi poest tahan vms, aga mina olin vait nagu sukk.

Ootamatult oli möödunud terve päev, kus me polnud sõnagi vahetanud. Minul hiilis ligi kahtlus enda adekvaatse käitumise suhtes. Ma sain väga hästi aru, et kui olukord oleks vastupidine olnud, siis oleksin ma MEGA solvunud olnud, aga kuna ma juba nii kaua vait olin olnud, siis ma füüsiliselt ei suutnud alla anda ja jäin ikka lootma, et ehk ta ise rääkima tuleks.

Ma kaalusin isegi dramaatiliselt lahkuda, et ta lõpuks ehk mulle helistaks ja küsiks, kus ma olen, aga ennast teades poleks ma raudselt lihtsalt vastu võtnud ja edasi jonninud ? Minna ma igatahes lõpuks ei viitsinud, aga tegin endale dramaatiliselt allakorrusele voodi ära, ma ise lootsin, et ehk ta mind ikka voodisse magama kutsub, aga ei midagi.

Mu peas käis miljon mõtet:

“Ei no jah, nüüd ma olen LIIGA emm olnd, ta vihkab mind ja hommepäev ta läheb ise lahutust sisse andma!”

“Meie suhe on surnud!”

“Ma jään elulõpuni üksikuks ja keegi ei taha mind, sest esiteks mul on miljon last ja teiseks olen ma räme emm. Olen ju! Isegi üks kommentaator ütles seda!”

Enesesse kaevudes sain ma aru, et … mul pole õrna aimu ka, MIKS ma üldse närvitsema hakkasin. Reaalselt. Don’t give a shit sellest kandekotist, kett on ka tegelt päris armas ja soovitud pusa ja kleidi sain ju ka. Miks ma üldse mölisesin?

“Ja nüüd on TOO LATE! Sest me juba magame eraldi voodites ja ta ei räägi minuga enam iial ja minust saab paks vanatüdruk, kes oma tütarde pulmades kuskilt nurgast Kardot ja ta uut, head, naist kõõritab, kellega nad armunult naeravad ja armunult kätt hoiavad.”

Aga samal ajal istusin ma ikka diivanil ja ei rääkinud sõnagi, sest nüüdseks olin ma juba kindel, et kui ma hakkaks midagi rääkima, siis ta sülitaks mulle näkku ja ütleks, et tema mõõt on täis ja head elu mulle ilma temata.

Lõunaks ei suutnud ma enam seda pinget taluda, aga ma ei julgenud rääkima ka minna. Seega tegin ma seda, mida iga täiskasvanud naine teeks – kirjutasin talle Facebooki: “Kas me ei räägi enam kunagi v?”.

Te ei kujuta ette, mida ta mulle vastas…

“Me räägime ju.”

Ühesõnaga, ta ei saanud arugi, et ma siin mingisuguseid dramaatilisi mõtteid haudusin, vaid mõtles, et ootab lihtsalt ära, kuni ma jälle normaalseks inimeseks saan ja maha rahunen ?

KUIGI! Me kumbki enam ei kanna enam oma abielusõrmuseid!

Põhjus on muidugi mittedramaatiline – ma raseduse ajal ei saanud kanda, nii paistes olid sõrmed. Nüüd paar nädalat tagasi surusin selle endale väevõimuga jälle sõrme, aga paar päeva tagasi sain aru, et see ikka MEGALT pigistab ja konkreetselt läks näpp sõrmuse alt lööbesse, karedaks ja sügeles. Kui ma eile Kardole rääkisin, et näed, sa ei pand tähelegi, et mul sõrmust jälle pole, siis ta ütles, et krt, mul ka sõrm sõrmuse alt megapunane ja võttis ka ära sõrmuse.

Ärge nüüd, naised, rabama tulge. Me ootame, kuni meie sõrmed kõhnuksid, et uuesti abieluinimesteks hakata.

Aga kõigi rõõmuks, kes mulle ette heitsid, et kui lambiasjade peale ma solvun ja kui loll ma ikka olen – tõstan käed ja ütlen, et ma olen süüdi. Jah, võingi olla hammastega v*tt, solvuda, jonnida ja jaurata. Õnneks siiani iga viie aasta tagant, seega on tore, et mitte tihemini. Ja veel toredam on, kui on mees, kes need tujud ära kannatab. Ta vaesekene võiks ju lihtsamat teed minna ja nt enesetapu teha vms, nagu Raul pakkus. Ma ka kõigest inimene.

Ja mis seal ikka – ma olengi SELLINE. Ülevoolav ja emotsionaalne ja naiivne ja tobe ja kohati maru isekas ja nõme. On vist nii, et ega inimene saa ju olla nii extra, nagu ma kohati olen, aga ilma mingisuguste negatiivsete omadusteta. Pfft. Ma olen kannatamatu ja ma tahan, et kõik oleks nii, nagu MINA tahan ja ma solvun kergesti. Aga samal ajal ma unustan kergesti, ma ei pea pikka viha, ma olen valmis kõike jagama ja kui ma viitsin, olen ma väga hea sõber ja naine. Ja need, kes mu lähedased on, need on vast aru saanud, milline ma olen või ei ole. Ja ilmselt neile meeldivadki sitapead …Või hammastega vitud.