Teate, mul on üks sõber. Mul on neid tegelikult veel, mitte ainult see üks. Ütleme selline käputäis inimesi, keda ma väga-väga armastan ja keda kõiki ma nendest rääkides nimetan “minu parim sõber” sest vähem oleks imelik öelda, sest nad on kõik mingitpidi parimad. Ja nagu te aru võite saada, on nad kõik hästi toredad, leplikud, kannatlikud ja kõike muud sellist, sest nad on ju mind aastaid talunud ja täitsa edukalt kah veel. Seega on nende kõigi ühine joon see, et nad on suure südamega head inimesed. Kuigi kui ma mõtlen oma parimatele sõpradele, siis nad on ka üsna erinevad isiksused, samas kõik mulle nii kallid ja isekalt ütlen, et vajalikud ka. Ma lihtsalt EI saaks nendeta hakkama. Igaüks on omamoodi iseloomudega ja ma tean, et ükskõik, mis mure või rõõm mul on, siis mul leidub alati see keegi, kellega seda jagada.
Ma isegi ei saa aru nendest, kes räägivad, et neil pole sõpru. Nagu… kuidas? Elu olete elanud v ? Või kellega te räägite siis või…? Ma ei mõista, et kui ISEGI MINUSUGUSEL on sõpru, siis mis kirvemõrtsukad need olema peaksid, kes ei ole suutnud ühegi inimesega maailmas ühist keelt leida? Isegi, kui päriselus oled häbelik vms, siis netis ju saab suhelda ja otsa lahti teha ja … okei, ma lõpetan nüüd imestamise, sest see pole üldse see, mida ma rääkida tahtsin. Ma tahtsin hoopis seda rääkida, et kui vajalik on see, et inimesel oleks sõpru ja need just “sinu inimesed” kellega saab kõik südamelt ära rääkida ja pisarateni naerda ja mõnikord niisama koos pisarat panna. Niiet ärge peljake ja laske inimesi ligi, see on seda väärt.
Aga räägime nüüd sellest ühest sõbrast. Ta nimi on Kiku. Või no ok, teised vist kutsuvad Kristjaniks teda, aga mina kutsun teda alati Kikuks ja meie saime sõbraks juba…issand, kas me olime siis 14? Midagi sellist vist küll… Ja sellest ajast peale olen ma au ja uhkusega nimetanud teda oma parimaks sõbraks. Ta on naljakas, siiras, aus – reaalselt ma oskan temast rääkida ainult ülivõrdes, sest ma ei ole temaga kunagi ühtegi negatiivset momenti olnud. Inimene, kellele ma saan kõike rääkida, ma tean, et ta ei jugde mind (vb viskab ainult natsa nalja mu üle) ja on alati toeks, kui teda vaja on. Lihtsalt NIII minu inimene, et rohkem minu inimene olla ei saa.
Otsisin selle postituse jaoks idekat pilti, aga leidsin hoopis hunniku pilte, mis annavad põhjust kahelda, et kas me mitte salaarmukesed olnud pole, aga ma luban, et ei ole ?
haha, ma avastasin, et 2007 aastal olen ma teinud postituse sellest, kui nunnu kiku on ja juures on pilt, kus ta kannab särki, mis ütleb, et tema rate kasutaja (L) minu rate kasutaja (ja ühte teist kutti ka, meil oli crew ?)
Kiku pani meid paari ka!
Ühesõnaga, ma olen tegelikult kunagi teda veel ülistanud, SIIN postituses. Ega midagi muutunud ei ole, ta on ikka minu .. vennalaadnetoode ?
Räägime nüüd veits tõsisemast teemast ka. Nimelt tegid ühed noored Kikust väikse doki koolitöö raames, kus ta räägib enda depressioonist ja iseendaks olemisest ja sellest, kuidas leida see miski, mis elus rõõmu toob. Video on näete, siin:
Ma vaatasin seda ja olin lõpuks nii kurb, sest mina olen teda alati samamoodi näinud. Sama ägeda, rõõmsameelse ja ideka inimesena, kellega ma läheks iga kell luurele ja kelle nimel oleksin ma valmis tegema hirmus palju. Aga kurvaks tegi see, et MINA nii sitt sõber olen, et ma ei teadnud omal ajal, et tal nii halb on. St ma teadsin, et tal on jamad ja mured, aga ma ei teadnud, et ta ennast selle kõige sees nii lõksus tunneb, et ta konkreetselt midagi väga rumalat teha plaanis. Võeh, ma ei taha mõeldagi, mis ma tunneks siis, kui see rumalus tal korda oleks läinud.
Samas täielik stampvärk, mida öeldakse, et aga ta oli ju nii rõõmus ja alati viskas nalja ja oli seltskonna hing. Kiku on ka alati see vend olnud ja no uskumatu, et ma ei teadnud, ei saanud aru. Piinlik enda pärast, et ma niiiii sitt sõber olin. Ja nüüd ma kutsun ka teid üles, et vaadake seda videot ja seejärel küsige oma parimatelt sõpradelt, et kuidas neil on. Või tehke nagu mina, kui väga tihti suhelda ei viitsi (ma nt ei viitsi pea üldse …suhelda), siis ma ütlesin täna kõigile, et kui teil kunagi on plaan ennast mättasse lüüa, siis plz öelge mulle enne, siis ma tean, mitte ei pea iga nädal üle küsima, et noh, kuidas läheb.
Ja kui keegi mu lugejatest maadleb depressiooni käes ja mõtleb imelikke mõtteid, siis kirjutage kasvõi siisamma, et tahaks natsa tuge. Seda saab siia anonüümselt kirjutada ja ma hea meelega puhun paar sõna juttu, kui vaja. Või oskavad teised siin midagi ilusat öelda. Näiteks Kiku täna ütles mulle nii armsaid sõnu:
Ühesõnaga. Hoidke neid, kes teil on. Ja kui te ise hoidmist vajate, siis ÖELGE, eks!
Ps! Juhul, kui keegi pole teile midagi ilusat täna öelnud ja te tunnete ennast kasutuna, siis mõelge sellele, et vähemalt mina arvan, et te peate olema vähemalt sama tobe nagu mina, muidu te siin ju ei loeks. Ja thats why I love you guys! ❤️
76 kommentaari
Algul mõtlesin, et ei jaga oma kogemust, aga siis leidsin, et ehk on see kellelegi abiks ja leiab jõudu abi otsida.
Mitmed aastad tagasi oli üks sündmus, mis mu maailmapildi väga segi lõi, algul proovisin kuidagi hakkama saada, aga järjest hullemaks läks. Pool aastat hiljem läksin lõpuks arstile, kahjuks olin liiga kaua oodanud ja olin väga kehvas seisus. Olen proovinud nelja erinevat rohtu, enne, kui leidsime sobiva kombinatsiooni minu jaoks. Käisin mitu aastat kolme arsti juures paralleelselt, et piisavalt abi saada, teraapias ka. Nüüd, 3a hiljem, hakkab mu ravi lõppema, vähendan rohu koguseid ja varsti loodan lõpetada. See siis eeljutuks. Tahtsin kirjutada, kuidas ma end sellel perioodil tundsin.
Põhiliselt tundsin sellist viha-laadset asja, et miks nii on ja miks ma sellest välja ei saa ( mul diagnoositi depressioon ja ärevushäired). Ma teadsin, et saab ka parem elu olla, ma olin ju sellist varem elanud ja nii uskusin, et lõpuks saab jälle hea, ma lihtsalt pean sinnamaani hakkama saama. Kõige raskematel perioodidel proovisin hakkama saada ainult kõige olulisemaga – et laps oleks kasvatatud/hoitud/tegeletud ja tööasjad oleks korras. Muule ma keskenduda ei jõudnud. Mingi aeg hiljem hakkas jõudu jätkuma ka muule – kodule, sõpradele, meelelahutusele. Olen palju mõelnud, mis mind õnnelikuks teeb ja rahulolu tekitab ja neid asju siis toonud oma ellu. Praeguseks olen ma täitsa vinks-vonks 🙂 olen õppinud oma ärevusega elama ja mu elu on objektiivselt võttes väga hea.
Üks asi veel, mida ma teadlikult vältisin – teisi minusuguseid inimesi. Mu vaimne stabiilsus oli/on nii habras, pean enda heaolu peale mõtlema ja ei saa kellelegi samas olukorras olevale tuge pakkuda, sest see võib mind tagasi auku viia. Suht egoistlik küll, aga ma pean enda tervenemise eest seisma, enese alalhoiuinstinkt on liiga tugev.
Surmamõtteid pole mul olnud, ma tahan väga elada, lausa janunen elu ja rõõmu järele. Mul oli selline elu varem ja ma loon oma elu jälle samasuguseks üles.
Aga see kõik käib käsikäes psühholoogi ja psühhiaatritega. Tuleb võtta vastu kogu abi, mis on võimalik saada. Muidugi on raske, ma ei kirjuta siia täpsemalt oma kõige hullemaid hetki, kus ma olin täiesti inimvare, aga ka nendel hetkedel ma teadsin, et saab paremaks minna, peab minema, sest see pole mingi elu sellisena.
Kuna ma Malluka blogi pidevalt ei jälgi, jõudsin siia veidi hilja.. Aga see teema jäi niisama sirvides silma. Depressiooniga ma ise pole õnneks pidanud (veel) võitlema, küll olen aga sellega kokku puutunud pere ja heade sõprade puhul.
Ma ise olen 35 ja elan Tartus, peret veel ei ole, hetkel isegi mitte elukaaslast. Häid toredaid meessoost sõpru mul täitsa jagub, aga sõbrannadega on kehvad lood.. olen alati meestega rohkem suhelnud ja ongi olnud ainult paar parimat sõbrannat, aga nemad on Tartust ära kolinud – kuigi suhtleme ikka, ei ole väga kerge ühiseid tegevusi planeerida. Töökaaslastel on jälle oma elud ja pered. Minul on tunne, nagu ma oleks ikka veel 20dates, elustiil on üsna sama.. käin üsna palju väljas, tantsimas ja kultuuri nautimas. Ühe sõnaga, kui on Tartus keegi tore neiu/naine, kes tunneb end vahel üksikuna ja tahaks ehk proovida tutvuda ja koos nt jalutamas, uisutamas, Elektriteatris kinos, kontserdil, veini või teed limpsimas, ringi trippimas jms käia, siis ma arvan, et võiks ühenduda ja vaadata, kuidas klapib 🙂 Ma usun, et meiliaadressi saab Mallukalt, kui hästi küsida.
Kui te Kikuga kunagi facebookis laivi tegite, siis ma kommenteerisin sinna alla midagi sellist, et kiku ajab märjaks või võtku särk seljast ära vms. Kas mul oli pärast piinlik? Jep 😀
Igatahes, ta väga kuum kutt 🙂
Mul on väga hea meel, et kellegil läheb hästi nagu altpoolt lugesin kommentaaridest ja ülevaltpoolt postitusest.
Mina olen ka üks nendest paljudest inimestest, kellel ei ole sõpru ning elu käib üle jõu. Jõudsin just suvel punkti, kus olin leidnud rahu, võtnud endale koera koos elukaaslasega, remontisime meie korterit, kuhu siis ilusti sisse kolida ja oma pisikest pere alustada.
Kolisin niigi kaugele enda perest ja kunagistest tuttavatest ja sõpradest, kui leidsin endale kaaslase. Ta oli esimene inimene minu elus, kellega me kolisime mõlemad uude kohta ja alustasime mõlemad mingil määral otsast peale. Elasime aasta koos üürikorteris, siis aga otsustasime ostmise kasuks, sest oli ju ilmselge, et tahame koos olla ja peret ja enda kodu. Pere näen korra mitmete kuude jooksul kui sedagi, sest pole aega, kõik aeg kulub enamasti tööle, sest nüüd on vaja üksi hakkama saada ja üürikorteris. Suvel purunus minu lootus saada endale rahulik ja õnnelik elu, kui minu elukaaslane hommikul tööle sõites liiklusõnnetuses hukkus. Töötan kahes kohas ning proovin vähemalt võimalikult palju suhelda enda töökaaslastega, aga kõikidel on siiski enda elu. Reaalsus ongi, et sellises vanuses enam ei alusta uusi “parimate sõprade” suhteid.. Kui oled ise lasknud kolimise tõttu vanadel sõpradel kaduda, siis peab sellega leppima, pole midagi teha.. Kutsu külla või ära kutsu, mõlemal juhul keegi mulle külla ei tule nii kui nii.. Olen käinud küll, aga minu jaoks on see ka kulukas, siis tuleb leida see aeg. Enamasti mul üle 1 päeva vaba ei ole.
Ma usun, et kindlasti on inimesi, kes on minust veel hullemas seisus ja ma üldse ei kurda selle üle, et raske on, paljudel on raske.
Peale õnnetust oli mu elu pahupidi, Oli dilemma, kas jätta siin hea palgaga töö ja minna enda kodukohta tagasi – alustada seal uuesti või jääda siia ja mõeda midagi välja – kus elada, mida edasi teha? Siin elades ma sain teada, et tööotsingud on väga rasked ja ma hindan seda tööd väga, mis mul on. Meie tulevane kodu jäi mehe perele. Mina ei olnud korteri osthetkeks veel oma praeguses töökohas tööl ja olin oma õiget tööd otsinud kaua, sõna otseses mõttes seigeldes erinevates asutustes proovides erinevaid asju. Koerast tuli loobuda – tööpäevad on pikad ja et elada(maksud, üür, korteri sisustus osta) tuleb palju kahjuks tööd rabada kahes kohas, mis tähendab seda, et koeral ei oleks olnud kuigi elamisväärne elu – koguaeg üksi. Üle mõistuse oleks ka jätta koer koju üksi 16h järjest päevas..
Aga tulles nüüd tagasi selle juurde, et mul ei ole sõpru. Peale õnnetust aitas mind väga palju mehe parim sõber, kelle juures sain siinkandis elada 2 kuud, enne kui leidsin endale üürikorteri. Oi kuidas inimesed vaatasid viltu, enamasti ma siiski pole inimene, kes sellest väga hooliks. Kui keegi tahab midagi arvata, siis teeb seda nii kui nii.
Hetkel ma siiski tunnen, et ma olen olnud väga tugev, et hakkasin kohe asjaga tegelema. Ei jäänud kuhugi toppama.
Praeguseks hetkeks on olemas mul 1 inimene, kes mind siin toetab vaimselt. Tema saab aru, et kuigi minu elukaaslane sai surma, siis mina siiski ju elan edasi. Mul ei olnud mingit valikut, tuli ruttu ennast kokku võtta, tööle tagasi minna, edasi elada. Praegu ma olen väga rahul, sest selles olukorras on see parim, kuidas minna sai. Mul on hea meel, et mul on kodu, kus elada. Küll üürikodu, kuid vähemalt asi seegi. Olukorra teeb veel raskemaks, et see on väike koht, liigun siin ikka aegajalt ringi, see üks inimene ikka utsitab mind endaga kaasa minema. Paljudel juhtudel on tulmus see, et õhtu teemaks on ikka jälle see õnnetus. Ma võin käsi südamel tunnistada, et see on mul ilma sellest rääkimata ka meeles, ma ei pea igale inimesele sellest hommikust rääkima või sellest, mis peale seda sai ja juhtus, kuidas hakkama sain jms. Kindlasti tahaksid kõik teada, just need, kes polnud terve meie koosoldud aja jooksul temaga üldse suhelnud, aga nüüd on kuskilt kivi alt ärganud. Aga oleks viisakas enda uudishimu siiski alla suruda ja oma patud, et enam ei suhelnud, muul viisil lunastada.
Ma mõtlen koguaeg, et kui keegi kurdab, et tal on raske, ei ole sõpru, ei ole elu elamisväärt.. siis ma ei tee omi järeldusi, sest need ei pruugi tegelikkusega kattuda. Ma ei saa oletada, mida mina teeks, sest seda ei tea meist keegi, enne kui ei ole elanud läbi neid situatsioone ja isegi need ei saa olla täpselt samad.
Tänu sellele olen ma õppinud väga hindama KÕIKE, mis on mu ümber. Inimesi ma nii ligi ei lasegi, sest lihtsam on hoida see kurbus endas, kui seda jagada inimestega, keda sa tegelikult ei tunne.
Omg, ma lihtsalt lahistan nutta selle video peale. Ma rileidin täiega, ma kohe 24 ja ma ei tea mida enda eluga peale hakata, teen tööd mis mulle ei meeldi, elan kohas kus mulle ei meeldi, üldse teen asju mis nii vastukarva ja elan oma elu teiste järgi. Ma ei tea mida ma elult tahan ja ma isegi ei tea kuidas teada saada mis ma elult tahan. Adult life sucks! Mu arust tänapäeval ongi kõige hullemad need sotsiaalmeedia kuvandid mis meile ette luuakse, fitnessipliksid, bisness mutid jne kes tunduvad nii rahul olevat oma eluga, mu teadvus küll ütleb et ma ei pea ju samasugune olema aga no fuck ikka paneb mõtlema et how the hell nad nii rahul endaga on, how the hell nad selle saavutanud on, how the hell nad nii noorena juba “keegi” who matters on?
Ma vist reaalselt hakkan varsti oksele selle jutu peale “sotsiaalmeedia on kõigis minu probleemides süüdi”. Nagu fakk ausalt. Kas inimesed tänapäeval ongi nii paganama selgrootud olevused, et vaatad mingi ilusat fitness tibi instas ja juba lahistad nutta ja deprekas peal et sul pole selline ideaalne elu. Nagu for real?? Inimesed peaksid õppima kuidas olla enda elus tänulik heade asjade eest ja kui tahetaksegi muutusi siis peab selleks liigutama ja midagi tegema, muutma midagi mitte halama ja süüdistama kõike muud kui ennast. Kustuta insta konto siis ära jumala eest. Ja sa ise mõtled enda peas nende elu ideaalseks, Nad pole väitnudki et nende elu ideaalne on. Ja jumala eest miks inimesed ei või endaga rahul olla, kuidas see sind isegi riivata saab kui keegi päriselt ongi rahul 😀
Nii kurb on lugeda kui paljudel tegelikult on depressiooniga probleeme. Väga paljud inimesed varjavad seda, et nad on haiged ja tunnevad abi otsimise asemel hoopis häbi ning on probleemiga üksinda.
Ka mina olen aastaid vaevelnud depressiooni ning ärevushäiretega. Haigus on diagnoositud “Mõõduka depressioonina” ning lisaks ärevushäire diagnoos. Töötan haiglas õena, ning vahel on NIIII raske hakkama saada. Hommikuti pean pidevalt võitlust teemal “äkki ei läheks tööle”, paaril korral olen ka helistanud ja pole läinud. Lihtsalt pole jaksanud, jõudu pole ning tahtmist ka ei ole. Vahel pole isegi isu elada.
Sõbrannade suhtes mul on ja ei ole vedanud. Vedanud on parima sõbranna näol, kuna ka temal on depressioon ning nii me kahekesi hakkama saame, oma lähedastele pole me probleemist rääkinud. Mõlemad sellepärast,et me ei taha teistele koormaks kaelas olla, seni kahekesi (+psühhiaater) oleme hakkama saanud. Alati saame teineteise puhul aru,kui on ägenemise hetk ning alati oleme üksteise jaoks olemas. Samuti rõõmustame üksteise kordaminekute üle ning hoiame üksteise ravil silma peal.
Mul oli ka teine “sõbranna” tööl , kes oli teadlik diagnoosist, kuid teda hakkas minu haigus häirima ning ta tülide ajal kasutas mu haigust minu vastu. Teda häiris see, kui ma ei olnud nii rõõmus kui tema tahaks, ei soovinud käia pidudel nii palju kui tema soovis ning ei mõistnud mu soovi olla aeg-ajalt üksinda ning end koguda. Suhtumiselt oli ta pigem alandava hoiakuga ning rääkis mitmele inimesele mu probleemidest ning nö mõnitas mind ja naeris. Sõbranna missugune. Praeguseks olen temaga sõbrannatamise lõpetanud ning suhted on vaid tööalased. Teda paistab see nüüd häirivat,et ma olen ta välja lülitanud, kuid mul pole jaksu olnud talle selgitada midagi, kuna tema ei leia, et depressioon haigus oleks (olenemata sellest,et mõlemad töötame patsientidega kellel on raskemad diagnoosid nagu bipolaarne meeleolu häire ning skisofreenia).
Lisaks on mul vedanud ka mu psühhiaatriga, kes mind alati vastu võtab, ära kuulab ning on aidanud mulle leida LÕPUKS sellise ravimi, mis mulle sobib(õige ravimi leidmine võttis aega).
Neile,kes tunnevad end probleemiga üksinda..otsige abi! Ärge kartke psühholooge,psühhiaatreid ning ravimeid! Depressioon on haigus nagu iga teine, kuid millegi pärast on see haigus ühiskonna poolt maha tehtud. Aitäh Mariann,et sa sellele teemale tähelepanu tõmbasid! Loodan,et keegi kes loeb teiste ning minu kommentaare saab julgustust pöörduda arsti juurde ning saada vajaminevat abi! 🙂
Ka mul on depressioon kuigi olen väga noor, varem olin koguaeg rõõmsameelne ja anersin, kuid nüüd nutan peaaegu igapäev end magama, olen mitmeid kordi enesetapule mõelnud ning ühekorra ka üritasin. Olen lõikunud, varjan seda kõigi peale end akõige lähedamate sõprade eest, aga kedagi nagu väga ei huvita ja lihtsalt iga päevaga tundub aina rohkem, et mind pole siia maailma vaja.
Ma olen juba aastaid vaevelnud depressioonis ja ma isegi ei tea, kust see alguse sai aga olen osav varjaja ja teistele näitan alati oma naeratavat nägu. Tegelikkuses aga läheb see deprekas ikka iga aasta tagant väga mustadesse toonidesse aga ma olen loobunud abi otsimast või seda kõike jagamast. Miks? Sellepärast, et ükskord otsustasin seda jagada oma kalli emaga ning sain pärast seda sõimu, et mis mul ometi viga on, sest auto on tagumiku all, söök laual, mees ja laps kodus jne. Et mul ei saa ju depressiooni olla! Pärast lühikest mõtlemisaega jõudis ta järeldusele, et ta ikkagi teab, mis depressioon on, sest tal oli ka kunagi kui tal oli kolimine, töö ja sada muud toimetust korraga. No see oli minu viimane piisk karikasse, sest pole mõtet seletada midagi kui depressioonil ja lühiajalisel stressil ei suudeta vahet teha. Ja no mees on mul samuti mingisuguse “tugevate” liiga fänn ehk siis tema jaoks on depressioon lihtsalt mingisugune tuju, märk nõrkusest. Eks ma siis elan selles tugevate maailmas ja varjan oma “nõrkust”, mida pooled inimesed isegi ei mõista. Elada depressiooniga on väga raske ja see nõuab hoopis tugevust. Selleks, et hommikul ärgata, tööl käia, igapäevaseid toimetusi teha, naeratada ja suhelda, tuleb endast nii palju anda ja see ei ole sugugi lihtne. Ma lihtsalt loodan, et mind ei tapa depressioon, vaid ma ärkan lihtsalt ühel ilusal hommikul ilma selleta. Päikest kõigile!
Olen sama kogenud. Kogi aeg oli kogu maailm must, kõik oli hall.
Aga elu oli ju tegelikult justnagu ideaalne. Lihtsalt minu ûmber oli kõik hall, miski ei teinud rõõmu.
Ma polnud nõus abi ka vastu võtma. Aga pooleldi juhuse tahtel (sest ma polnud ju nõus arsti juurde minema) sain antidepressandid. Maailm hakkas päev päevalt ilusamaks muutuma. Siis juba olin nõus rääkima ka terapeudiga. Tuleb leida õige inimene. Saine mitmed puntrad lahti harutatud.
AD-sid võtsin umbes aasta.
Soovitan.
Sest kui ajukeemia on paigast ãra, siis pole tolku ilusatest mõtetest ja mitte millestki. Aga selle saab paika ja maailm saab jälle ilus olla!
Kalli!
Miks sa psühholoogi juurde ei lähe? Ilmselgelt ei ole ema ega mees pädevad sind aitama. Otsi professionaalset abi!
Lugesin neid kommentaare ja nii mõnegagi seostan end. Viimane kord tuli enesetapumõte, kui kutt sai mu peale vihaseks. Ma mõtlesin, et kui me lahku läheme, mis ma siis teen. Tol hetkel oli ülikool lõpetatud, parimad sõbrannad teise linna kolinud, kellelegi teisele oma salamõtteid ei usaldanud. Käisin tööl, töökaaslastest kellegagi heaks sõbrannaks ei olnud saanud. Kujutasin ette, kuidas ilma kutita olen tööle ja koju oma koopasse käiv inimene. Pere on mööda ilma laiali, nendega ka ei suhtle igapäevaselt, keda ikka huvitaks kui mind enam ei ole. Seisin jääkirmega jõe ääres kodu lähedal ja mõtlesin, kas laseks voolul end kaasa viia. Võtsin saapa ära ja katsusin vett. Samal ajal kutt helistas mulle. Kolmanda kõne võtsin vastu. Ta tuli korterist plätudega läbi lume minu poole. Ma kohe pahandasin, et miks ta saapaid ei pannud, kas ta tahab haigeks jääda, kamandasin ta tuppa, surusin talle villasokid jalga ja tegin ruttu teed. Ja kuidagi nii me ära leppisime.
Praegu on tekkinud unehäired, pole 1,5 kuud hästi maganud. Kui tööle lähen, siis inimesed ütlevad, et näen hommikul juba väsinud välja.
Stressirohke töö haiglas, pluss öövalved, mis ajavad reziimi sassi, pluss haiged inimesed ümberringi ja surm. Võibolla on lihtsalt pikemat puhkust vaja.
Aitäh Mariann, et kirjutad sellel teemal, need kommentaarid on silmi avavad
Oeh, mina märkasin kuskil 3 aastat tagasi, et ma ei tunne just ennast kōige paremini. Selle kōige paremini all mōtlen, et ma ei olnud mina ise, leidsin piisavalt asju, et ennast kritiseerida. Igapäev tundsin end üksikuna. Ma ei tahtnud ei välja minna ega midagi. 2017 aasta jōulud olid kōige ōudsamad mu elus. Ei tundnud ma mingit rōōmu, ainult nutsin päevad läbi ja tundsin end nii üksikuna… Kuigi mu ümber oli niii palju imelisi inimesi, olin ma seest kuidagi tühi. Siis olin sellises nutvas seisundis vähemalt nädal-kaks, kui järsku elukaaslane viis mind psühhiaatrihaiglasse. Ja vōin ōelda, et ei ole ma sellest küll välja saand, aga vaikselt… Vaikselt üritan! Jōudu kōigile, kes seda peavad läbi elama. Sa ei ole üksi…
Mul on nii hea meel, et sellistest asjadest aina rohkem räägitakse ja hakkab kaduma see kunagine tobe mõtlemine, et depressioon on lihtsalt mingi väike kurbus ja inimene peab nüüd ennast “kokku võtma” ja sellest välja tulema. Endal diagnoositi depressioon paari aasta eest ja arst ütles, et ma sellega elanud viimased 10 aastat ja ise arvasin, et ongi normaalne seest surnud olla. Vahepeal oli ka periood kus igal hommikul ärkasin üles ja mõtlesin et krt ikka olen elus, igapäevaselt olid enesetapumõtted peas, mõtlesin erinevaid viise kuidas võiks ennast ära tappa jne. Mind aitas väga palju see kui mu arst ütles mulle, et need mõtted ei ole mina vaid mu haigus. Siis oli täielik ahhaaa hetk ja peale seda need mõtted käisid paar kuud edasi, aga need ei puudutanud enam mind. Ma sain aru, et see on lihtsalt mu haigus ja ei võtnud neid tõsiselt.
Kusjuures ma olen veendunud, et mu ema on samuti depressioonis ja juba viimased 30-40 aastat kuid kahjuks selle vanakooli mõtlemise pärast keeldub ta abi otsimast. Sest tema ju ometi ei ole mingi “hull”! Ma ise võtsin ka selle eesmärgi, et räägin hästi vabalt oma depressioonist ja ärevusest inimestele ning tihti ongi see toonud kaasa olukordi, kus uued tuttavad räägivad, et neil on lähedane, kes elab midagi sellist läbi ning tahavad teada, mis mind aitas. Või inimene ise on mustas augus ning tunneb, et ta saab kellegagi rääkida ja nõu küsida.
No ma ei tea, mina küll oma sõpru ei musita ega suudle. Ometi on mul PALJU meessõpru!
Mina ka mitte 😀
Õigel ajal õiges kohas su blogipostitus. Olen juba ca 10 a kannatanud depressiooni all. Praeguseks võib vast lugeda seda juba kliiniliseks 😀 Algas juba 9ndas klassis selline mõtteviis millegipärast et läheks ja .. aga õppisin edasi elama. Leidsin oma hingesugulase paar aastat tagasi ja kaotasin ta sama kiirelt oma depressiivse oleku tõttu. Tulin Austraalia ehk midagi päästab ja naudin elu aga tunded ja mõtted jäävad samaks vahet pole kus maailma otsas sa oled.. Käisin siin Perth Hillsis yhel vaateplatvormil ja mõtlesin kas hüppan või mitte.. just täpselt nii raske ongi.
Mina olen ka üks neist, kellel nö on üks ja ainus tõeline sôber. Oleme lasteaiast koos olnud, ühes klassis ka. Aga nüüd elame erinevates linnades ning näeme üksteist paar korda aastas, aga suhtleme iga päev..messinger, telefon..
Aastatega on teised inimesed lihtsalt kõik kuidagi “ära kukkunud”. Peale 30dat eluaastat eriti märgatavalt. Ma muidugi suhtlen ikka päris mitme ekstöökaaslasega näiteks, vahest käime väljas jne.. aga neid ma ei pea tõelisteks sõpradeks, et noh, kui mure suur, siis nemad pole need inimesed, kellele kurtma minna.
Siit tuleb nüüd pikk romaan… Mina ise depressiooni põdenud ei ole, aga see-eest olen olnud kõrvalseisja kui mu mees langes väga sügavasse depressiooni. Mees on alati olnud äärmiselt töökas ja seadnud endale ülikõrgeid eesmärke. Juba teismelisena tegi endale oma väikse firma ja põhimõtteliselt pole töö peale seda enam lakanud. Ta kasvas peres, kus sisuliselt oli suhtumine, et puhatud päev on raisatud päev ja kõik lasevad alati nagu oravad rattas. Lisaks kiputakse seal peres ülikõrgelt kiitma mehe noorema õe igat tegevust, samas kui mehe saavutused on alati justkui iseenesest mõistetavad, mis kedagi väga ei huvita. Ma ise kaldun arvama, et sellises õhkkonnas üles kasvamine on ka suureks teguriks, miks mees end pidevalt tagant piitsutas ja ikka rohkem, rohkem, rohkem püüdis teha.
See kõik päädis sellega, et elukaaslane sai 27-aastaselt närvivapustuse ja põles täiesti läbi. Ta on alati olnud äärmiselt seiklushimuline, reisihuviline ja armastas adrenaliinirohkeid tegevusi. Ja üleöö sai temast inimene, kelle jaoks tekitas ärevushooge juba lihtsalt kodust välja minek. Ta on Hiiumaalt pärit, lugematuid kordi praamiga sõitnud. Kord pidi siis isaga Hiiumaale minema, helistab mulle umbes 21 aeg õhtul. Ma eeldasin, et ju jõudis kohale ja annab sellest teada. Tegelikkuses aga mees nuttis telefoni otsas, sest sadamas tekkis paanikahoog ja ta ei suutnud praamile minna. Oli pettunud endas ja tundis end halvasti, kuna pikk sõit sai tema pärast ilmaasjata tehtud. See viis selleni, et ta hakkas peaaegu igasugust liikumist vältima, kuna kartis järjekordset paanikahoogu. See viis ta aga sügavasse depressiooni ning ma pole elus sellist hirmu oma lähedase pärast tundnud. Sageli tegi ta „nalja“ surma ja enesetapu teemal ning ma ei julgenud absoluutselt teda üksi jätta. Üsna tihti nutsin end magama, sest kartsin, et võib-olla ükspäev ta teebki endaga midagi. Või tundsin murest lausa füüsilist valu kui ta isegi lihtsalt vanematele külla läks. Jälgisin koguaeg telefoni ja vaatasin Messengerist, millal ta viimati aktiivne oli jne.
Õnneks ei ole ta aga kunagi tundnud oma probleemi pärast mingit võltshäbi ja läks üsna kohe arsti juurde. Seal pidi täitma mingi ankeedi, kus pidid enesetapumõtete kohta hindama 10 palli skaalal (kui tugevalt on seda kaalunud). Elukaaslane oli pannud 10. Selle peale kirjutati välja antidepressandid ja Xanaxi rahusti. Kusjuures, arst oli talle öelnud Xanaxi kohta, et ära neid liiga palju võta, nendega võib end ära tappa… nagu mida kuradit??? Inimene ütleb sulle just, et ta on äärmiselt suitsiidiline ja sa annad tabletid kätte ja ütled sellist asja. Tabletid võtsin kohe enda kätte ja ütlesin, et kui vaja, siis ma ise annan. Kokkuvõttes ei võtnud ta kumbagi tabletti mitte kordagi.
Lisaks hakkas ta ka regulaarselt teraapias käima ja minu pealekäimisel võttis ka töölt aega maha. Kuna mõned aastad tagasi hakkasin samuti tema ettevõttes tööle, siis võtsin nii palju kui sain, tema tööd enda peale. Vaikselt tegeles ta ka mediteerimisega, mõne aja pärast hakkas ta ujumas käima kord nädalas, käisime üle ka toidulaua ning siis hakkasime tibusammude haaval paremuse poole liikuma.
Praegu on sellest närvivapustusest möödas 1.5 aastat ja ma olen niiiii uhke ta üle, sest ta on nii palju edusamme teinud. Me käisime suvel autoga isegi Prantsusmaal! Me ei seadnud reisil ühtegi eesmärki, otsustasime et võtame samm-sammu haaval, vaatame kõigepealt, kas Pärnu jõuame. Siis Lätti. Siis Leetu. Jne. Lõpuks sõitsime 11 riiki läbi. Ta oli ise uhke ja ma olin vist veel uhkem 😀 Praami peale ei ole siiani veel jõudnud, kuna sellega seostub liiga tugev hirm. Istusime suvel paar tundi sadamas kuni otsustasime, et ei – vara veel. Aga alles paar päeva tagasi sai jälle üks suur verstapost ületatud. Nimelt tekkis tal tugev paanikahoog Radissoni 24. korrusel asuvas kohvikus ja peale seda on ta seda kohta juba üle aasta vältinud nagu tuld. Jalutasime ükspäev sealt mööda ja ütlesin, et kle… prooviks? Ilm ka ilus, päike paistis vahelduseks. Et läheks kas või poole peale. Ja saimegi käidud, istusime kohvikus, sõime kooki ja nautisime päikesepaistet. Nii tore oli ja ta ise veel ütles rõõmsalt, et nüüd on jälle, millest terapeudile rääkida.
Eks tööd on veel teha ja ei tea kunagi, millal need paanikahood võivad tagasi tulla, aga mul on nii südamest hea meel, et ta ei häbenenud neid muresid ja otsis abi kohe kui asi halvaks läks. Ka sõprade ees ei olnud mingit häbi. Sealt omakorda koorus välja, et tegelikult on tutvusringkonnas päris mitmel probleeme, millest aga keegi rääkinud ei ole.
Tahakski öelda, et kui seda loeb keegi, kes on praegu ise mustas augus, siis palun-palun-palun otsige abi ja ärge jääge oma mõtetega üksinda. Võib selguda, et sul on rohkem mõttekaaslaseid kui sa ise arvad ja võid leida tugisüsteemi sealt, kust võib-olla seda praegu otsidagi ei oska. Ja kui tunned, et sul ei olegi lähedasi, kelle poole pöörduda, siis räägi arstiga või terapeudiga. Kui tunned, et oled juba viimasel piiril ja pole kellegagi rääkida, siis palun helista emotsionaalse toe telefonile 655 8088. Üksinda oma peas võid end täiesti lõksu mõelda. See ei ole absoluutselt lihtne, aga sellistest asjadest ON võimalik välja tulla. Soovin südamest palju jõudu ja energiat kõigile, kes ise endaga halvas kohas ja ka nende lähedastele.
See lugu tõi pisarad silma. Palju jõudu teilegi!
Sa oled niiii tubli naine, et ei jätnud oma meest ja julgustasid teda abi otsima! Nii hea meel lugeda sellist teksti!
Ise olen ka oma elus mustas augus olnud ja mu suhte algul mu elukaaslane oli ikka täiesti must omadega.. õnneks ajapikku on ta palju säravamaks läinud ja pole enam ka nii suitsiidne nagu varem. Samamoodi kodust saanud kaasa pideva võrdlemise, kuidas noorem vend on nii edukas ja tema püüdlused justkui ei loe midagi. Teraapias ta küll käinud pole, aga mingitele arusaamistele on jõudnud küll.
Olete mõlemad tublid ja tugevad inimesed! Jõudu edasi minna ning soovitus, mis mind ennast töökuhja all aitas: ole iseenda parim sõber. Tee endale pai ja ära ole endaga liiga karm, kui kõik ei õnnestu. Lihtne öelda, aga pani mind mõtlema.
Eh, mina olen siis see “kirvemõrtsukas”, sest lähedasi sõpru lihtsalt ei ole. 😀
Kontor-trenn-kodu vahelt nagu ei leia võimalust, et uute inimestega tutvuda. Laseks ju “ligi” küll, aga nii kergelt see kahjuks ei käi minu puhul, mis on kurb tegelikult, sest ma leian, et kõigil peaks ikka need “OMA” inimesed olema, kellele toetuda, toeks olla ja üheskoos jamadest läbi minna. Ehk uus aasta toob mingeid muudatusi, fingers crossed. 🙂
ma ka vist mingi kooli lõputööga, sõidu õppimise jms palju aastaid tagasi olin muserdunud, haigus tuli jms.
samas kui mingi aeg kõik veidi paranes, olid erinevad tööd ja samad tööd, siis abistad teisi jätkuvalt teed kõike paremini, samas ise midagi vastu ei saa sellest tundest, põled läbi omadega ja muud mured ka. ning mingi aeg otsisingi abi, oligi mõõdukas depressioon. nõustaja, arst, rohud ning poole kuni aastaga sai enamvähem kõik korda tagasi.
sõpru on olnud erinevaid a kõik on eemaldanud elu teedel ja mõndadega pole enam õiget klappi. siis mõned tähtsad inimesed jäänud ja miskit uut vana juures ka.
kurbuse juures aitab loomadele pai ja kallistused. igale kukkumisele järgneb püsti tõusmine tolmu pühkimine ja vapralt edasi. pilve tagant ikka päike tuleb. ja languste juures käivad ka tõusud.
Minul käib vist hooti. Mingi hetk on kõik hästi. Elu on lill. Teine hetk on tunne, et kellele mind ikka vaja on? Ja sellel hetkel on nii palju emotsioone. Tahan nii väga kuskil seltskonnas olla. Samas seltskonnas, tunnen, et tahan ainult üksi olla. Nutu puhangud tulevad lambist peale tühistest asjadest ja elu tundub nii mõtetu. Samas korrutan endale, nii kaua on kõik lahendatav kuni mulda kaanele ei visata. Ja siis järgneb juba mõte, et sõidaks lihtsalt puuotsa ennast või juhiks sumbutist gaasi autosse ja lihtsalt sureks. Mind hoiab tagasi mõte, et ma ei sa oma emale nii tahtlikult haiget teha. Ja siis nutan juba sellepärast, et emal võib valus olla. Kallid inimesed on ümber aga ikka tunnen end täiesti üksi.
Ja ma ei taha ka kurta. Elu on talutav, käed jalad töötavad, kõik on ok. Aga mingil hetkel ikka murdun.
Mina julgen küll öelda, et selliseid super-lähedasi sõpru on mul ehk ühe-kahe käe sõrmedel. Ja need on need inimesed, keda MINA loen oma väga headeks sõpradeks, aga ma pole kindel kas nemad mind samamoodi näevad.
Mina ei loe kõiki inimesi sõpradeks, suurem osa inimesi, keda olen kohanud, jäävad ja on siiski tuttavad. Olen saanud ka kõrvetada inimestega, keda pidasin sõpradeks aga kes seda tegelikult ei olnud. Seepärast ei usalda ega otsi kergesti kontakti. Täiskasvanuna pole ka nii kerge sõpru leida, sest ma tundun iseendale liiga imelik, liiga omapärane, liiga omamoodi et teistega väga lähedaseks saada. Seepärast olengi üks neist, kellel on tegelikult väga vähe tõelisi sõpru.
Mis puutub depressiooni, siis olen ka seda põdenud. Depressioonis inimene ei hakka avaldama, et on depressioonis, sest esiteks on tegu poolenisti siiski palju jaoks asjaga, mida avaldada on häbi (justkui ei saaks ise hakkama), teisalt aga ei otsi depressioonis inimene kontakti sest arvab, et on tühi koht ja maailm oleks ilma temata parem. Olles ise depressiooni kogenud võin öelda, et need mõtted on väga tavalised, ja siis inimene ei otsigu kontakti, ka ei teki neid sõprussuhted nii kergesti sest… sa ju mõtled et oled mõttetu – miks peaks üldse keegi sinuga kontakti otsima.
Ehk – need kes on sõpradeta…. alati ei ole asi selles et tegu oleks kurikamõrvaritega. Mõni inimene ei ole hea kontaktileidja, mõni teine arvab, et ei väärigi sõpru (loe: on depressioonis).
Väga kurb. Videost kumab minu jaoks, et noormees pole siiani depressioonist välja tulnud. Päris ehmatav, kui selgub video lõpus, et ta on läinud tagasi hasartmängumaailma (millest sõltuvusse sattumist ta ise tunnistas). Mees ei vaata kaamerasse/intervjueeritavat, silmad on niiiii kurvad ja paistab, et tal on raske väga uskuda seda, mida ta ise väidab: headus on su sees alati olemas, lihtsalt mattub kõige jama alla jms.
Ma südamest loodan ja palvetan, et mees otsib abi edasi, endast väljaspoolt – sest selle järele kisendab iga inimhing, et armastatud ja tunnustatud sellisena, nagu inimene loodud on – ja leiab soovi ja rõõmu edasi elada. Silt “JUMALAITA” on väga tabav.
Mina olen üks neist kes võib öelda, et praeguse seisuga on mul vaid kolm tõelist sõpra. Tõelisteks sõpradeks saan ma neid pidada sellepärast, et nad on mu lapsepõlve sõbrad ja nende poolt ei ole minu suunas tulnud iial reetmist, valetamist ja ära kasutamist. Hetkel jah tunnen end väga üksikuna, kuna need kolm sõpra on minust väga kaugel ja me saame kokku ja suhtleme aastas paar korda. Aga siis tean, et saame rääkida kõigest, saame nutta ja ka naerda ja see kõik on siiras. Alles hiljuti ma loobusin oma ümbert inimestest keda pidasin sõpradeks. Ühel hetkel taipasin, et olen muutunud nendele inimestele kellegiks keda ära kasutatakse. Kas siis vaja sõidutada autoga punktist a punkti b, laenata välja minemiseks riideid, olla kellegi murede jaoks vabad kõrvad ( ei tuld isegi meelde inimesel küsida vahel, et kuidas minul läheb) , või siis olla seltskonna kloun ja kõigile nalja teha. Ma tundsin, et ma muutkui annan, aga vastu ei saa midagi ja siis kui mind lõpuks reedeti ja mu usaldust kuritarvitati, otsustasin, et kõik, nüüd aitab! Elan juba mõnda aega nii, mul on küll valus ja raske , et mu telefon enam ei helise nii tihti ja mu fb messenger ei piuksata vahest lausa terve päev. Siiani haaran telefoni kui tahan jagada mingit väikest rõõmu või seika oma päevast ja siis jõuab kohale teadmine, et mul polegi enam kedagi kellega seda jagada. See on mu enda teadlik otsus lõpetada suhtlemine inimestega, keda ma pidasin sõpradeks. Mul on vahest väga valus ja ma tunnistan, et nutan vahest lausa patja selle kõige pärast. Minust on saanud nagu täiesti omaette maailmas elav inimene. Ma ei suuda enam endale inimesi ligi lasta ja ma ei usalda kedagi. Tean, et kõik inimesed ei ole sellised, aga samas kardan jälle pettuda. Ja nii ma elan juba mõnda aega oma eraku elu.Trennis käin üksi, kinos käin üksi, väljas söömas üksi jne. Ja kui saan üle pika aja ühe kolmest lapsepõlvesõbraga kokku, siis on mu rõõm lihtsalt piiritu 🙂 .
Ma ka sinise leegiga end läbi põletanud ja karm diagnoos saabus eelmine nädal. Kuna pole AD usku, siis seda keerulisem. Ja väliselt ma ju niii tubli! Ma isegi ei tea kas aitaks lobisemine… saan ju aru, et paljudel hullem ja mis ma ikka vingun. On ka sõpru…. aga augus olles ei taha kedagi ära uputada. Eks näis… paari kuu jooksul on lootust teraapiasse saada… fingers crossed that i’ll make it. Kristjan on tubli ja ega sa ei saanudki teada… depressioonilippu avalikult ei lehvitata. Ma olen ka ju nii tubli ikkagi!
Kui Sul oleks näiteks kõrge vererôhk vôi ma ei tea, diabeet kas siis ütleksid ka, et ma pole rohtude usku? Aga mis depressiooniga teisiti on? Samasugune haigus ju -ajukeemia on paigast läinud. Soovitan ikkagi asuda sobiva rohu leidmisele, ka see vôtab aega, kohe esimene ei pruugi sobida. Aga kui leitakse see ôige siis juba paari nädalaga tunned vahet. Räägin omast kogemusest. Pea vastu ja vôta vastu kogu abi mida pakutakse -see ei tee sind kuidagi nõrgemaks vôi halvemaks inimeseks!
teraapiad aitavad paremini kui tabletid. mul olid tohutud unehäired, kõik jamad jne. olen proovinud erinevaid teraapiaid, nii üksinda, paariteraapiat, imagot (enda väljendamiseks ja aru saamaks, mis haavadest midagi alguse on saanud), rännakut, hüpnoteraapiat, TREd, joogad, meditatsioonid jne jne jne. Mõjub, mul on kusagil 2 tabletti, et kui olukord väga hulluks läheb aga pole neid võtnud. Tasa ja targu, küll läheb paremaks.
Mina ei ole ka olnud tabletiusku ja lükkasin sünnitusjärgse depressiooniga ravimite võtmist edasi, kuni olin ikka megasuures mustas augus. Viimases hädas kûsisin rohtusid. Ja ausalt, aitasid! Esimesed rohud ei sobinud, teised sobisid. Tegin kuuri läbi ja nüûd tunne nagu uus ? Rohud andsid nö puhveraega adekvaatseks reageerimiseks, ei plahvatanud kohe esimese asja peale. Samas endaga tuleb ka ikka kõvasti tööd teha, ainult tablettidest ei piisa. Soovin hingejõudu ja ka pimedamast august on alati väljapääs olemas ?
Ise võitlen ka siin juba varsti pea aasta oma võitlust. Olin ise väga AD vastane, kuid mul arst tegi poole tunniga väga selgeks, miks neid võtma peab ja milleks see hea on. Ja hakkasin võtma ning läks paremaks. Jah, meeletult raske on siiamaani, sest ega tabletid sind terveks ei tee…aga mul aitasid vähemalt pärast kuu ajalist voodisolekut püsti saada sealt.. Eks need, kes seda ise üle elanud pole, ei mõistagi kui raske võib hommikul riidesse panek olla….. Aga ma väga soovitan ikkagi proovida AD-sid. Need aitavad natukenegi jõudu koguda, et siis teraapiasse edasi minna ning endaga tööd tegema hakata.
Tean, kuidas sa end selles olukorras tunned. Olin 4 aastat suhtes, millest viimase jooksul tekkis mu elukaaslasel depressioon, millest me kumbki otseselt aru ei saanud. Sümptomid üksikutena olid muul viisil põhjendatavad. Tänu sellele lõppes meie suhe, aga tema sai õnneks abi ja tunneb end nüüd paremini. Ma ikka aeg-ajalt mõtlen, et kuidas ma sellest küll aru ei saanud, et keegi nii lähedane on endaga pahuksis.
Esiteks: lugu on väga hea!
Teiseks: te näete piltidel välja kohati nagu tenerife saates osalenud Helen ja vägaväga noor Jürgen Vebber ?
Kolmandaks: see jutt puudutas väga! Aga ma ei hakka seda rohkem lahkama . Mõni tuttav lugeja ehk saab aru..
Väga hea postitus!
See teema paneb omajagu mõtteid pähe, et ei oska kuskilt alustadagi…
Aastaid tagasi nägin igapäevaselt pealt, kuidas minu pereliige põeb sügavat depressiooni. Seda oli väga raske näha ning ta keeldus igasugusest abist, sest ta oli kindel, et teda ei saagi enam mitte keegi mitte kuidagi aidata. Seis näis lootusetu, kuid mingil imeväel nõustus ta lõpuks proovima ning hakkas end ravima. Täna on ta õnnelikus suhtes ning varsti ka lapsevanem. Tal on uued sõbrad, oma maja ning tore töö, kus oluliseks osaks on inimestega suhtemine, mida ta kunagi nii väga pelgas. Mul on tema üle ääretult hea meel. Kui aga mõtlen sellele, et peaksin uuesti mõne depressiooni põdeva inimesega lähedases suhtes olema, siis ei oskaks ma teda ikkagi aidata. Tunnen, et ka minul on kalduvus depressioonile. Endale ei hakkaks muidugi sellist rasket diagnoosi panema, aga saan aru küll, et sinna enda täieliku aktsepteerimiseni on ikka pikk pikk maa.
Kristjani videost jäid meelde sõnad ”nagu ikka iga inimene, üritan endale võimalikult palju muid hobisid leida”. See on täpselt selline lause, mis paneb mind endast sitasti mõtlema. Kui rase olin, siis kuulsin päris tihti soovitust ”kui laps sünnib, ei tohi ennast unustada ega end emaks olemise sisse ära kaotada: tuleb võtta iga päev kasvõi pool tundi, et tegeleda sellega, mis meeldib ja mis on ainult sinu enda jaoks”. Mina olen selline eksemplar, kes ei ole millestki huvitatud või vähemalt ei huvita mind miski piisavalt palju, et sellega tegeleda. Kooli ajal ikka oli erinevate trennide ja ringide vahet jooksmist, aga täiskasvanuna ei suuda mind miski köita. Minu laps ja minu pere ongi minu ainuke elu. Loomulikult olen ma selle üle väga õnnelik ja ma olen alati unistanud oma kodust ja mehest ja lastest, unistus ongi ju täitunud! Aga! Sõprussuhted on tõesti jahtunud, alati on küll tore näha (paar korda aastas), aga ma saan ju aru, et maailmaränduritel ei ole titemammaga huvitav vestelda. Ma teadvustan endale, et ma olen igav inimene, ei käi kuskil ega proovi kunagi midagi uut. Arusaadav, et sellisega ei viitsita suhelda. Ning üks hetk, kui laps piisavalt suureks saab, et pean tööle naasma, siis tõenäoliselt suundungi kuhugi tuima näoga ainult raha pärast rügama, ise sealjuures mingit rõõmu tundmata või eneseteostusvajadust rahuldamata, sest jällegi jõuame tagasi selle punktini, et mulle ei paku miski huvi. Ma olen tubli töötaja, kuid puudub kirg. Sellised tunded tekitavadki isu tuppa sulguda või siis vähemasti ”maski kandma”, sest enda loomuse pärast on lihtsalt häbitunne.
Osasid kommentaare on ka kurb lugeda – kes depressioonis, kes sõpradeta… Meil kõigil leidub kindlasti mõttekaaslasi, isegi minu vingu viitsiks keegi kuulata, aga kust küll see kullasoon leida? Olge tublid ja jõudu teile, armsad kaasteelised! Ja Mallukale tänud selle teema tõstatamise eest! Usun, et nii mõnigi kasutas võimalust oma mitte kellelegi jagatavaid mõtteid jagada 🙂
Sinu kirjeldus iseenda kohta meenutab mulle kangesti ennast ? Ka minu jaoks on põhimõtteliselt kogu elu abikaasa ja lapsed, muud suurt kirge või huvi pole leidnud. Nooremana ja enne lapsi (ehk siis teismelisena) oli ka mul hobisid ja huviringe, mis meeldisid, aga enam mitte. Südamesõpru ja sõbrannasid on mul elu jooksul küll olnud, kuid aastatega olen neist kaugenenud ning olen korduvalt ka mõelnud, et ilmselt olen paljude jaoks lihtsalt liiga igav ja perekeskne inimene ning sellist “oma” inimest, kellega ülihästi klapiks, on keeruline leida ja hoida. Hetkel ongi mulle parimaks sõbraks mu abikaasa, kuigi tunnen vahel puudust ka mõnest heast sõbrannast..
Birgit jt, keda mitte miski ei huvita, see tõenäoliselt ongi depressioon. Depressioonil on mitu nägu, see avaldub väga erinevalt ja sümptomid ei pruugi olla masendus, kurbus vms. Sümptomiteks võivad olla ka apaatsus, huvipuudus, tühjusetunne, energiapuudus jne. Seega jah, mina soovitan küll abi otsida ka sel juhul, kui pealtnäha tundub kõik korras olevat, aga seda vaid väga kitsastes raamides ja väga konkreetses olukorras (“minu elu ongi minu pere”). Muidugi on võimalik, et mõne jaoks see nii ongi ja ta ei oskagi ega taha muud tahta, aga sel juhul ilmselt ka ei mõelda, et midagi oleks nagu puudu…
Mul sama, pole ühtegi hobi ja miski ei huvita ka. Ausalt mötlesin et ma ainus selline. Teistel ikka mingi käsitöö vöi koduloom vm aga mul täitsa null. Ongi vaid mu poeg, mu kodu ja mu depressioon. Mehest ka nii eemaldunud, räägime aint olmeteemadest, magame küll samas voodis aga lähedust ega intiimsust enam ammu pole.
Kahjuks “ärkasin” liiga hilja, nüüd pole mul enam ravikindlustust et arstile minna. Ja ei tea kas ja millal tööle saan lapse körvalt. Käib küll lasteaias poole kohaga aga arenguprobleemid, allergiad ja muud tervisejamad, jookse temaga saja arsti vahet ja polegi nagu aega tööle minna. ja ega väikelinnas pole seda tööd jalaga segada, et muudkui vali koht ja mine.
Aga teate, mul ka pole ühtegi hobi kui sellist…
Mallu, ma küll usun sind, et hobi kui selline puudub, aga kõrvaltvaataja ikkagi näeb sinu elu maru põnevana. Sinu hobist on saanud sinu töö, sa käid aeg-ajalt reisimas ja väljas söömad. Sa katsetad pidevalt midagi uut! Sa värskendad üsna tihti oma kodu ja ei pelga sealjuures ise käsi külge lüüa. Ühesõnaga sa oled selline hakkaja mutt. Minu arust isegi see, et sa viitsid küüntes käia, näitab juba, et mingid asjad sind ikka huvitavad ju 😀 et jah, ei pea olema tingimata mõnd hobi, aga probleem ongi pigem see, et mõnda inimest ei huvita kohe mitte miski 🙁
No väljas söömas võib ka ju ka hobitu inimene käia 😀 Ja kodus nokitseda võib kah igaüks, kellel huvi on. Ma seda hobiks nagu ei loe. Samas mul on perioode olnud, kus ka nagu MIDAGI ei tahtnud teha, aga see läks üle.
Ma olen täiesti nõus, et hobitu inimene võib ka väljas söömas käia 😀 Veits feil näide minu poolt, aga mu peas oli tol hetkel see nii loogiline kuidagi 😀
haha, pole hullu, mul ka mõnikord aju paneb erroreid 😀
Aga fotograafia on ju sinu hobi 🙂
Ma väidaks, et kui inimene hakkab küllalt nullist pildistama, õpib kuidas pilte töödelda, hakkab sellealast teenust pakkuma ja lõpuks omale stuudio ka sisustab, siis on tegu hobiga 🙂
Isegi kui sa nüüd sellega raha teenid osaliselt, siis teed ju sellepärast, et meeldib. Kui üldse enam ei meeldiks, siis ainult raha pärast vaevalt kaua edasi teeksid seda.
To H2: Juhul, kui oled abielus, siis saad abikaasa kaudu kuidagi ka ravikindlustuse, seda siis nii kaua kui laps pole veel kooliealine. Kui aga abielus pole, siis peaks saama ka kuskil kindlustusfirmas endale tervisekindlustuse teha ning sellisel juhul lihtsalt iga kuu maksad selle eest. Uuri asja ?
See video paneb ehk paljusid inimesi veidike teistmoodi mõtlema. Mina tol eelmisel korral kui temast kirjutasid vaatasin vaid et oh kui sümpaatne mees ja nii mõnusa olemisega ja pidasin plaani kuidas oma kunagi tulevikus sündivaid lapsi viin kindlasti Lottemaale temaga kohtuma (ausalt ma pole hull). Ja umbes täpselt sarnase (ja kui sarnase veel! ) olemisega kutiga ma tööl tuttavaks sain ja kohutavalt kahju on mõelda, et ma temas seda mustas augus olemist läbi ei näinud. Just samal põhjusel – oli nii rõõmsameelne, abivalmis ja tore. Teda enam ei ole. Veel kuid hiljem linnas kõndides südamest nii lootsin et ehk ikka jalutab vastu mulle. Minu hing kohutavalt valutab, et kuidas ma aru ei saanud ja küll ma olin ikka pime! Ma oleks võinud talle korragi öelda, et on nii minu masti inimene aga kõike seda vaid mõtlesin endamisi. Süvenege rohkem oma ümber olevatesse inimestesse. Elu ei ole nii glamuurne kui paistab kellegi ig kontolt. Aitäh, Kristjan, et olid valmis seda lugu teistega jagama! Also sotsiaalmeediast on mul nii kohutavalt kõrini. Kõik on nii feik ja kõigil nii ilus elu, et hakka või oksele (ok peale sinu Mallukas aitäh sulle ka!)
“Show me the most damaged parts of your soul and i will show you how it still shines like gold.”
Aitäh selle teema eest!
Kõik mis on seotud vaimse tervisega, on nii stigmatiseeritud, mingi häbi… jube.
Minu sōber hakkas aastaid tagasi ûhel päeval rääkima, et keegi kuulab tema telefoni pealt. No jah,, selliseid kôlakaid on käinud küll et kuulatakse tsiviilkodanike kônesi. Järgmisena vôttis ta telefonil aku ära,,, kuna kartis. Siis ei julgenud süûa kuna arvas, et toit mûrgine, noh arvasime ka et mis… mis pada ajab.
Edasi juhtus see, et sôber oli hommikuks veene nûsinud ja oli tâiesti sûgavas psûhhoosis, ei teadnud oma nime ega midagi. Nüûd on ta skisofreenik.
Mida ma tahan sellega ôelda on see, et tuleb harida. Alustada iseenda harimisega ja siis edasi… teiste harimisega.
Koik mis on seotud meie vaimse tervisega, on tihti peidus… tekivad eelarvamused et oh ei… see on mingi kauge teema.
Pâikest!
Ma isegi ei tea mitu korda ma olen ära tahtnud surra. Kahjuks või õnneks pole surnud. Praegu ei teagi mida tahaks… Rohud, psühhiaatrid, paühholoogid… Ei tunne, et kuskilt abi saaks. Vanemaid ega sugulasi pole. Paar “sõpra “ ehk ikka on kellega rääkida, aga päriselt ei mõista keegi nagunii ja kõik on oma eludega hõivatud, et vaevalt kedagi päriselt huvitabki kuidas mul on.
Mul on kaks last, keda olen solgutanud ühest kohast teise, otsides paremat elu, aga seda elu ei ole. Kõik läheb ainult hullemaks, ei päästnud ka pealinn ja siin ma nüüd töötuna ja üksi kahe lapsega istungi ja olen tõsimeeli veendumusel, et neil on minuta parem… Ma ei suuda neile midagi pakkuda. Olen 31 ja sünnist saadik elus täiesti läbikukkunud…Ei otsi haletsust ka. Enam ei oska midagi otsida. Kahju on lihtsalt, et ma kõik p…. olen keeranud ja pole osanud elada. Ja kahju, et need kes pole sellega kokku puutunud, ei tea kui laastav on depressioon päriselt. Kui sa just ennast ei tapa siis sa oledki niisama vaimselt ja emotsionaalselt nii surnud, et füüsiliselt on ka halb.,,
Tegelikult võiks pika ilusa kirja kirjutada, aga milleks.
Ja seda kommentaari ei pea üldse avaldama… Hea oli korra kirjutada paar rida ja nutta.
Neile, kes on samas seisus ei oska ma midagi soovitada 🙁 Kui on lähedasi, kes on toeks, siis on ilmselt hästi…
Kallis inimene ma olen justkui varem ka sinu kommentaare näinud ja ma tõesti tunnen muret sinu pärast. Ma suurima heameelega suhtleksin sinuga ning sooviksin teada millised on need ületamatud probleemid sinu elus,kindlasti polegi olukord nii hull ning kõik saab korda! Sul on ju ometi lapsed kelle nimel pingutada 🙂
Mul on tuttav, kelle mõlemad vanemad surid, kui ta oli alles laps. Usun, et ta oleks eelistanud elada lapsepõlves vaesuses, kui vaid oleks vanemad elus olnud. Lapsel on alati oma vanemaga parem. Asjad ja raha ei loe, loeb see hoolivus ja armastus, mida neile pakud. Olen kasvanud üksikemaga ja oli raske, sest pidin lapsena paljust loobuma, aga nii hea turvaline on olnud kasvada, sest ma olin kogu aeg hoitud ja armastatud. Ja tänu pidevale toetusele ja ka läbielatud raskustele, mis on minusse kasvatanud kanguse, olen elus saavutanud mitmeid eesmärke. Elus on kõige olulisem lootus, et elu läheb paremaks ja tegelikult, ükskõik, kui must ka olukord ei tunduks, lootus ei kao kunagi! Elu lööb pikali, tõused püsti. Lööb uuesti ja tõused taas.
Ka sinul ja lastel on lootust paremale elule. Mõtle hommikul tõustes, et tänane päev tuleb parem kui eile. Pole mõtet kahetseda, mis on olnud. Me teeme otsuseid vastavalt sel hetkel olnud tingimustele ja kui tingimused oleksid teised olnud, oleksid ka otsused olnud teised. Pole mõtet ennast piitsutada ja süüdistada mineviku osas. Eks tulevad endalegi vahelpähe mõtted, kui oleksin teinud seda teist ja kolmandat, siis oleks võinud olla elu palju parem. Aga võib-olla oleks olnud veel hullem. Ma olen ka ilmselt depressioonis olnud, pole lihtsalt diagnoosi saanud, aga sisimas alati tean, et ma ronin mustast august välja. Ka sina saad ja väärid oma lastega paremat elu!
Sulle on head meest kõrvale vaja, küll siis näed kuidas õitsema hakkad. Aga niikaua proovi leida saatusekaaslasi. See on üks võimalik toe allikas alati. Ilma vanemate, sugulaste ja hea meheta lapsi kasvatada ja elada ongi raske. Väga.Mulle tundub, et sa pole allaandja tüüp, sest allaandhad ei koliks üksi kahe lapsega tallinna lootuses oma ja laste elujärge parandada. Sa oled hakkaja ja julge inimene. Kaks sugulast oled endale juba teinud, seega tulevik saab ainult parem olla. Ära anna alla. Ükskord õnnestub kindlasti. Isegi kui sa praegu seda ei usu. Ja ebaõnnestub see kes oma vigadest ei õpi, mitte see kes vigu teeb. Kalli sulle! Loodan väga, et sul hakkavad asjad laabuma!
Liina, see on suhtkoht loll soovitus. Hea mees tuleb siis kui sa ise end armastad. Jah, võib mees sind muuta aga siis ta pole võrdväärne partner vaid õpetaja, see on hoopis teine suhe. Niikuinii me õpetame suhtes üksteist, toome välja vanad haavad ning siis on meie oma asi, kas suudame õppetunni läbida või läheme lahku ja ei õpi ning jääme ikka samasse mustrisse kinni.
Merli! Sa oled väärtuslik! Sa oled oma laste jaoks parim! Ma olen olnud mustas augus, ma olen lahku läinud ja elan lastest eraldi aga ma näen kuivõrd nad mind vajavad, neile on oluline teada, et ma olen olemas. Nad saavad iga hetk mulle helistada, nad käivad külas, mina käin külas jne jne jne. Sa oled nende jaoks ideaalne, nemad on su omale valinud. Mine teraapiasse, joogasse – mida iganes, midagi mis aitab sul jõuda oma sisemusse. Rännaku meetodi omad andsid välja mingi depressiooni raamatu, ma pole seda käes hoidnud aga loe seda! Proovi erinevaid asju. Kui sul pole raha, siis uuri kus on teraapiaõpilasi, nad teevad nö küpsuseksamiks teraapiaid ning võib-olla ei aita need nii kiirelt edasi kui kogenud tegija omad aga kokkuvõttes on kõik joppamises kinni – kes sulle istub? Kirjuta Holistikasse ja Yure kooli ning uuri! Samuti on võimalik saada tasuta teraapiaid nii mingis kristlikus keskuses kui veel linna poolsetes keskustes, eriti kuna sul on lapsed! Uuri ja käi ning proovi erinevaid asju. Kuula meditatsioone – need on youtubes täiesti tasuta saadaval.
Elul on Sulle midagi väga head plaanis, selleks et aga hakata hindama kõike ilusat, selleks on sul vaja käia ära nö augus, võib-olla saab sinust tulevikus omadega hädas olijate toetaja? juhendaja? Mõtle sellele, mis oleks see, mis sind kõnetab, silma särama paneb? Kallid ja ma armastan sind!
Mul diagnoositi depressioon, ärevushäire ja paanikahood. Ma võin käsi südamel öelda, et mul ei ole absull ühtegi sõpra..kõik kadusid eee… 9aastat tagasi ära kui esimest last ootama jäin. Suurt rolli mängis ka suhe, kuna ma ei tohtinud eriti suhelda kellegagi, keegi ei tahtnud ega tohtinud külas käia. Rääkimata veel minu väljaskäimistest. Olin nagu vang – tsivilisatsioonist väljas. Kogu see kempel on teinud oma töö aastatega. Ning uuesti midagi arendada või siis fööniksina tuhast tõusta on raske. Selle 3,4 aasta jooksul pole ma suutnud seda siiani teha.
Istun kodus, oma kolme vahva lapsega. Kuid tunnen puudust sõprusest! Tunnen puudust naerust, klatšist, pisarate valamisest kas siis kurbusest või naeruga koos.
Vahest räägin nagu mingi vana penskar. Aga noh… Jahm. 😀
See depressioon on nii faking nõme asi! Vahest tekivad nõmedalt mustad mõtted pähe, haletsen ennast, võtan end kui üleni negatiivse inimesena. Võin proovida emaga suhelda, aga no ta saadab mind läbi lillede totaalselt persse!! ? Lastele ma ei lähe rääkima mis mind vaevab, või mis mind häirib, mis teeb haiget, mis paneb muretsema , millest on sitasiiber jne.
Mõni päev tekib nagu hapnikupuudus, kui mingi negatiivsuse laks tuleb. Lööb välja tulev migreen koos iiveldusega, et jookseks kasvõi vetsu ja ropsiks enda sisikonna välja.
Elu sakib! Ja viimasel ajal tihti. Lähedased, kes “on” , on pohhuistid ja neil jumala savi. Rääkinud emale mis diagnoos pandi (väheke arusaadav selle tekkepõhjusest ka aga noh……), Mille peale.öeldakse et äkki neil isaga on ka? Lähevad ka lunima perearstilt tõendit. No persse? Milline EMA niimoodi ütleb? Selle asemel et tuge pakkuda vms?
Kuid noh, head ööd! ? Ma sliipi
Väga tuttav teema. Olen samuti erinevatel põhjustel omadega suhteliselt auku välja jõudnud. Mitte miski ei paku väga rõõmu, ei ole tahtmist midagi teha, nutuhood jne. Õnneks mu elus on asju, mis siiski hoiavad mind kõige hullemast. Ma ei ole ka üksi, mul on häid sõpru, keda ma saan usaldada. Kuid üldjuhul ma ei näita samuti välja oma muresid, püüan olla rõõmus, viskan nalja, käin pidudel ja pakun, et inimesed ei pruugigi märgata, et siiski midagi on viga. Kuid antud hetkel tunnen, et ei taha seda oma sõpradega jagada ning kannan seda õnneliku inimese maski edasi. Üks lähedane inimene teab, olen talle rääkinud, et raske on hakkama saada, kuid tundub, et ka tema ei oska tegelikult selle teemaga ümber käia ning püüan edaspidi ka teda mitte sellega koormata. Tegelikult on väga kurb lugeda, et nii palju on inimesi, kes on selle probleemiga hädas.
Mul on küll sõbrad, aga ühele ei usalda rääkida, sest ta tõenäoliselt räägiks edasi, sest ta on mulle rääkinud oma teistest sõbrannadest vabseeee jutte. Teine on viimase vindi peal rase ja ei taha teda kurvastada oma muredega, olen nimelt lapsega kodune ja ei taha talle näidata, et nii raske on mul, ei taha teda hirmutada. Kolmas on ise ka depre ja ärevusega kimpus ning ma ei taha tema olemist hullemaks teha.
Võtan antideprekaid, käin tasulises teraapias ja tasulise psühhiaatri juures, suured summad lähevad sellele, aga ma pean endaga tegelema. Vahel näiteks autoga sõites vaatan mingit puud ja mõtlen, et mis oleks kui pooks ennast ülesse. Ma küll ei tee seda, aga see nagu sundmõte vms 🙁
Vastikut hingematvat ärevust on palju. Vahepeal alguses tuli nagu adrenaliini voog kehasse, pea käis ringi, raskuse ja pinge tunne südame juures, minestuse tunne. Nüüd tean, et see on ärevusehoog ja kui see adreka tuhin tuleb kehasse, siis juba saan aru, et ahaa, see on seee, selline teadvustamine aitab mind ja asi ei lähe hulluks.
Ma ausalt loodan, et sul läheb paremaks! Mõtle sellele, et oma lapsele oled sa küll maailma armsaim inimene ja tema jaoks oled sa piisav.
Sa oled väga tubli, et tegeled aktiivselt raviga! See on kindlasti seda kõike väärt! 🙂
Ma ei tea, kas mul nüüd päris deprekas on agakolm aastattagasi kolisin kodulinnast ära teise linna ja mu üks ja ainuke sõbranna jäi sinna maha ja kui ennem nägime suht iga päev või vähemalt iga nädal siis nüüd tuleb aastas paar üksikut korda ja see ajab ikka nutu peale küll. Ma pole kunagi mingi seltskonna hing olnud ja sõpru on mul ka elujooksul mingi 4 parimat olnud. Kolmest on elutee lahku viinud aga see üks on juba 18 aastat kindlalt püsinud…. Wauu ?
Mul on vist sõprusele nii kõrged nõudmised, et ükski inimhing neid täita ei suuda, seega olen sõbratu, kuid paljude heade tuttavatega 🙂
Heh. Olen 30 ja oma 5 aastat ilma sõpradeta elanud. Mõned üksikud, kellega veidi rohkem kui “Kuidas läheb” saab veel rääkida, kuid sellised südamebestikaid njeetu. Ise olen püüdnud vanade tutvuste ja kursakaaslastega ühendust pidada, kuid ei võta vedu need närukaelad. Ma ei ole kirvemõrtsukas, ausalt, ise pean ennast samamoodi ülitoredaks ja hoolivaks inimolevuseks, kuid sõpru pole. Ja ega ma väga põe ka. Mul päevakava niigi tihe ja kui peaksin valima kas chattida olmemuredest mõne sõbrannaga või tegeleda hobiga, siis… ime ka, et mul sõpru pole. Ma valiks iga kell pere ja hobid.
Pealegi mul on mees, kes elab kaasa kõigele mis teen. Välja arvatud korrad kui ma elevusega räägin talle uutest meigipintslitest vms. Siis ma tõden, et pean ikka sõbranna hankima. Küll tuleb.
Kikule pai!
Oehh..Nii siiralt armas postitus 🙂 Usun, et kui Kiku seda ise luges siis tundis uhkust, et tal on selline sõber nagu Sina.Depressioon on asi, millest eo taheta eriti rääkida.Nii kahju kui see ka pole. Heh ma suvel Lottemaal käisin siis ütlesin veel Kikule, et näed Sa oled ju Kiku 🙂 ja muideks võid talle öelda, et ta on ausalt nunnu nende ilusate silmadega 🙂
Mina võin küll öelda, et on küll sellist hetke olnud, kui polegi sõpru, sõbrad olid, aga polnud kedagi, kellele oma probleemidest rääkida. Olen alati olnud selline inimene, kes seltsib kiiresti ja saab kõigiga hästi läbi, aga peale lähedase sõbra kaotust kartsin olla kellegagi nii lähedane, nagu olin selle sõbraga, kes surma sai. Ma kartsin saada lähedaseks just sellepärast, et ei tahtnud jälle haiget saada, kui sõbra kaotan. Peale seda jäi neid inimesi kellega suhtlesin veel vähemaks, keegi polnud huvitatud suhtlema, kui ise vaeva ei näe. Kui muidu oli alati sõpru kellele kirjutada, kui midagi viga on, siis nüüd enam pole. Isegi internetis mitte, mingil hetkel oli asi päris hull, kodust väljas käia ei tahtnud, kellegagi rääkida ei tahtnud, tundsin, et ei saa millegagi hakkama, et milleks üldse midagi teha, kui hakkama ei saa, lihtsam ju mitte teha, koolist puudusin nädalate kaupa, kui lõpuks öeldi, et kas võtad ennast kokku või võtad paberid välja. Okei, koolis käin edasi, aga ei pinguta, lihtsalt käin ja olen. Saan ise ka aru, kui halvas olukorras olen/olin, aga mida aeg edasi, seda rohkem on mulle hakanud üksinda olemine meeldima. Keegi kutsub välja, siis mõtlen, et ei, milleks, üksi ka hea, ei oska midagi rääkidagi. Ja nii ma siin olen, üksinda, ega oska kellegagi midagi rääkida.
Usu mind, enamasti sõbrad ei saa surma, nii et pane ikka edasi ja ära karda 🙂
Karm teema. Ei tea, kas ainult mulle tundub, aga depressiooni justkui on inimestel rohkem ja sellest räägitakse rohkem. Mu kunagisel heal sõbrannal on depressioon. Kolisime erinevatesse linnadesse elama ja suhtlesime järjest vähem. Mingi hetk enam mu kirjadele ei vastatud, mõnikord mainis, et tööl kiire ja ei jaksa suhelda jms. Aimasin kahjuks juba halba. Aga aidata ka ei oska. Keeruline. Õnneks ta on ise abi otsinud ja ka saanud. Kui helgemad ajad, siis ikka vastab, aga muidu ei. Väga kurb. Abituse tunne on mul ka. Ei oska aidata. Pidavat olema, et neid ei tohiks päris ära unustada. Seepärast ka endast talle aeg ajalt ikka märku annan.
Hoidkem ennast ja lähedasi!!
Ma usun, et isegi niisama kirjutamine, isegi kui ta ei vasta, aitab 🙂
Püha jeesus kristus! Mind ajas see video nii hirmsasti nutma! Kui ilusti ta rääkis.. Oeh! Ta tegi ka mind Lottemaal käies nii ilmatuma rõõmsaks. Mul on hea meel, et lugu õnneliku lõpu sai!
Kuu tagasi sain psühhiaatrilt diagnoosiks tugev depressioon koos ärevushäirega. Kui keegi küsib, kas midagi on lahti, siis ma tavaliselt naeratan ja ütlen, et kõik korras või valetan, et oma nutetud silmi põhjendada. Seltskonnas on tavaliselt kõik korras, kuid oma mõtetega üksi jäädes on raske. On päevi, kus voodist püsti saamine on pea võimatu. Õnneks, kui leian jaksu end jalgadele ajada ja hakkan tegutsema, siis on parem olla. Omaette enda mõtetega olla on üks hullemaid asju, mis juhtuda saab. Nüüd lihtsalt loodan, et rohud aitavad oma peast välja tulla ja selle negatiivsuse selja taha jätta. Kui keegi tunneb, et ei saa endaga enam hakkama, siis otsige abi, spetsialistid aitavad teid teie koormaga.
Mul on hea meel näha, et vaatamata raskustele, oled siiski positiivselt meelestatud ning usud ravisse 🙂 Tore, et julgustad abivajajaid spetsialistide juurde pöörduma ning usun, et kindlasti saabub aeg, kui omaette enda mõtetega jäämine ei ole enam halb ega hirmus, vaid sa leiad oma rahu ja rõõmu 🙂
Loen ja mõtlen, kui kade aga samas õnnelik olen inimeste üle, kellel on selliseid parimaid sõpru kellest kinni hoida ja tead, et alati olemas. Mina samuti üks nendest, kellel on paar lähedast sõpra, kuid kellele ma paratamatult ei saa midagi väga rääkida, sest neid ei huvita või pööravad teema enda peale. Nagu seinaga räägiks. Või olen ma alati see viimane valik, kellega midagi teha jne ? Õnneks on mul piisavalt positiivset ja tugevat iseloomu, et edasi minna ja hakkama saada. Sellegipoolest olen ma teistele alati olemas kui vaja, aitan, kuidas oskan! ? ning mainin veel, et see postitus on nii armas ja siiras? Sa oled kindlalt üks hea eeskuju!
Mallu, sa oled hea inimene! Siiralt. Hästi olulised on sellised tähelepanekud sõprade kohta ja eriti olulised veel depreka küüsis olijatele… ?
Minagi jagelen depressiooniga, olen 2 last sünnitanud ja peale teise lapse sündi olengi istunud phm üksi kodus ja kellegiga suhelnud väga ei ole. Praeguseks hetkeks olen küll enesekindlust ja julgust tagasi saanud veits, aga pikk tee on veel minna!
On palju inimesi kel ei ole sõpru. 😀 mul oli kunagi tuttavaid kellega sai koos hämgida aga ühtki neist ei saanud usaldada. Siis sündis laps, kolisin teise linna ja siin ma olen üksi oma nelja seinaga. Depressioonist tean ka hästi oma käe läbi, olen käinud psühhiaatri ja psühholoogi juures ning omal ajal oli neist palju kasu.
Nojah, ehk tõesti. Ma olen ise alati olnud selline inimene, et hästi lihtsalt tutvun ja suhtlen ja kui keegi väga meeldib, siis võtangi “omale” ja enam neil muud üle ei jää, kui surmani mu sõber olla 😀
Nii südamlik postitus ?❤
Sa oled tõeliselt armas inimene!