Ma siin lähen tagasi algusesse, 2005. aastasse, kus ma tulin blogima ainult sellest, et mis ma tegin ja kus ma käisin. Kuna ma eriti kuskil käinud ei ole, siis see osa jääb üsna üürikeseks. Ja no okei, ega ma suurt midagi ka teinud ei ole, mismõttu ma nüüd mõtlengi, et oot, mida ma täpselt siia kirjutama tulin?
Aaa, vist seda, et kuigi ma siin eelnevas postis jonnisin, et ma ei saa teraapiasse minna, sest tal nagunii pole aega (ilma küsimata, kas on aegu), siis lõpuks võtsin ennast kokku ja panin aja kirja. Sain küll. Lausa kolmapäevaks. Kuigi ma siin vahepeal olen juba ette paanikas, nagu esimene kord, kui ma tema juurde aastaid tagasi läksin, et oota… mida ma talle üldse räägin? Et ta küsib, et mis viga on ja ma vastan, et ah ma ei tea, tundun endale lambise, mõttetu tondina. Et nagu see ilmselt pole tema pädevuses mind aidata, vaid ma peaks ise lõpetama lambine tont olemine ja säästma endale sellega päris mitu euri, mis see sessioon maksab, või mis?
Samas ma tean, et aastaid tagasi ma muretsesin sama asja üle ja käisin ühe korra ja kõik oli fine, et ma ei tea, mida ma üldse inisen siin.
Seda tahtsin küll öelda, et see, kes ütles, et kui sa tervet ei jõua, tee pool, see oli ikka täitsa sooda. Sest kui ma tervet ei jõua ja teen pool, siis see tegemata poolik ajab mind hulluks. Mitte nii hulluks, et ma ära suudaks teha viimase poole, aga teadmine, et ma ju alustasin ja võiks siis lõpuni viia onju. Ei. Ma sorteerisin POOLED lasteriided kummutitesse ära. Pooled. Rohkem ei viitsinud. Veame kihla, et see võtab mul vähemalt nädala, kuigi ma tegin seda esimest poolt heal juhul tunni.
Nagu kuidas ma nii laisk ja saamatu olen, how the hell? Mu maja näeb KOHUTAV välja.
Ja nagu kõigile meeldib küsida, nagu ma lebaks vähemalt surivoodil: “Kuidas sul läheb?”, siis mul läheb nii, et ma tunnen ennast endiselt, nagu vähemalt lõhestunud isiksus. Et vahepeal on nagu tunne, et oot, mida ma üldse halasin? Kõik on ju korras? Mul pole midagi viga? Kõik inimesed on nii toredad ja head ja ülse tahaks mingi kõikide maailma inimestega ära leppida ja vabandust paluda ja olla mingi ilus ja hea inimene, mitte mingi di*k, kes ma aeg-ajalt olen. Ja siis meenub, et ah kuule, kõik teised on ka kogu aeg parajad tõprad ja keeravad kõigile kogu aeg mingit käru ja mitte kedagi ei saa usaldada ja mitte keegi ei ole siiras ja sellises maailmas me siis elame. Et mis kurad andestamisetest ja headusest me räägime, kui nagunii see kurjus ja sitakeeramine on sellest peajagu üle ja seda on nii palju rohkem, et… mis mõtet on võidelda?
Lihtsalt istu oma nurgas, ole vait, ära sekku, ela oma elu.
The end umbes.
Sry, homme on äkki parem, siis tuleb vähe sõbralikumat juttu ajama I hope. Jumal küll, täiskasvanud naine, aga halab nagu tiinekas…. #piinlik
9 kommentaari
Mallu, pole hullu. Väga tubli, et teraapiasse aja kirja panid. Tõsiselt, see on suur samm, isegi nendel hetkedel, kui tunned, et kõik on jumala fain. Olen avastanud, et enda kiitmine ikka teeb elu paremaks küll. Nii ma siis endamisi siin mõtlen, et Saara, nii tubli oled, et köögi ära koristasid. Või nii tubli oled, et rahulikuks jäid enne magamaminekut ja surusid selle rahutuse maha, see oli tõeline kangelastegu, sest seda rahutust on raske maha suruda jne jne. Väiksed asjad, aga ikka kiidan end siin endamisi. Keegi teine ei teagi, mis minu jaoks raske on ja kiitust väärt, mina ise tean ja oskan hinnata oma ponnistusi. Sina ka! Ja teraapiasse aja kirja panemine on veel eriti suurt kiitust väärt. Hea, et sellest kirjutad ka, siis vb keegi veel julgeb sama teha. Sest, noh, olgem ausad – päris mitmed vajaksid seda.
Vaata õpetajate maja lehelt, seal olid mingid koolitused, et kuidas endaga umbes sõbraks saada või rahulolu teema.
Usun, et saad nüüd palju neid kirju aga we know the feeling. Olen viimane kuu reaalselt mõeld, äkki oleks lihtsam kui poleks mind. Aga krt, mul ka ju kaks last… Ehk neil ikka on mind tarvis.? Äkki.? Ma olen vaimselt inimvare, ma ise tunnen nüüd seda ja ma ei oska edasi. Iga kord kui perse maha saan hakkavad pisarad voolama ja ma ei oska ega suuda. Long story short, mul on 3ne täpsustamata pervasiivne käitumishäirega piiga kes ka ei räägi. Uuringud ja katsed lasteaias käia ja avaldused SKA-le ja nüüd reh. plaani koostamine- oma jutu rääkimine ja kogu selle loo korrutamine tundub nüüdseks vaid endale ja teistele rääkimine, et ma olen läbi kukkunud. Ma olen halb ema, ma olen halb inimene, ma olen halb… Nii ütles ka üks nn spetsialist, et näe, ise sa kasvatasid lapse selliseks, kõigepealt peaksid ise arstile minema ja siis alles lapsele abi otsima. Kui ma veel enne tundsin natukene ennast inimesena siis see lõi kõik paigast minus. Ma ise pingutan, üritan abi otsida et aidata oma last tema eripäradega ja maailmaga toime tulemisel aga… Ainuke mis kuulen teistel on see, et näe, sa kukkusid läbi, oled mõttetu. Iga katse lapsega kusagil käia, ka lasteaias, lõppeb pilkudega ja ütlemisega et sa ei oska, sa oled saamatu. Täna päädis see sellega, et suutsin ühe võõra kasvataja lasteaias saata kohtadesse kuhu üldjuhul pole viisakas inimesi saata ja pakkisin lapse riide ja tulin koju. Ma lihtsalt ei suutnud enam. Ja see ongi kõige hullem, mu armas üliaktiivne kraaga on alles 3. Ma pean veel aastaid kuulama, et ma ei oska teda kasvatada. Aastaid…
Nüüd võtan ma siiralt mütsi maha emade ees kes seda on aastaid teinud ja saanud sellega hakkama, sest mina juba oma loo alguses tunnen, et ma ei suuda. Ma suudan kasvatada seda last aga ma ei tule toime teiste inimestega kes ka arvavad et nad peavad meie elu kohta midagi arvama. Ma tulen sisuliselt iga päev lasteaiast nii koju(last ei võeta ilma minuta lasteaeda, ehk olen temaga koos seal), et nutu maik on suus just teiste arvamuste tõttu.
Ehk ma saan aru et on raske ja tahaks kusagile kivi alla ronida ja seal elada aga jahm… Kahjuks peame maailma jagama ka teistega ja kiviall lastakse olla vaid viivuks, kui sedagi.
Igatahes selleks aastaks on igasugused jõulutunded jms mu jaoks kadunud, üritan vaid ellu jääda ja ignoreerida teiste arvamusi(ka sugulaste).
Igatahes, Teie perele Häid jõule. Vanuse tõttu fännan ma Lendet täiega, lihtsalt on äge näha sama vana last kes räägib ja väljendab ennast ja on nii tsill üldse- siirad kallistused talle.
NB. Ära seda avalda, sain ka halada natuke ja ehk on sinus seda puht eestlaslikku õelust et näe tuju läheb paremaks kui teistel ka miski sitasti on. Mind see viimane enam väga ei aita.
Pea vastu! Sa saad hakkama! ?❤️
Leia see võimalus ja võta aeg maha.
Lihtsalt puhka ennast välja, ilma telefoni, arvuti ja lasteta.
Miks sa arvad, et sina, 3 lapse emana ja täiskohaga töötav inimene, oled mingi erand ja ei vaja puhkust? Kõik vajavad aega iseendale, muidu juhtub see, mis sinuga praegu juhtunud on
Aaahh ma saan nii aru, mul on ka vahepeal päevad, kus mõtlen, et kõik on tore ja hea,aga siis on need päevad, kus mõtlen, et inimesed on nii kohutavad ja miks kõik nii kurjad peavad üksteisega olema jne… kõige parem on vist uskuda seda esimest poolt ja tuletada meelde endale seda halval päeval. :/
Osa halast võib vist küll praeguse ilma kaela ajada- see mis praegu õues toimub on ikka korralik masenduse tekitaja. Aga peale vihma tuleb alati päike .
saada vahelduseks lapsed lasteaeda teiste hoole alla 🙂 ja las Kardo aitab koristada-asjatada 😀
.See vist mingi lasterikaste perede epideemia ?