minu jõulud 2019

Ma polegi rääkinud, et mismoodi need jõulud mul mööda vuhisesid. Te kindlasti pole viis päeva magada saanud, vähkrete teadmatuses ja värki. Kaua ma teid ikka piinan, räägin siis välja. Nimelt me käisime päev enne jõule vanaema juures Kohilas ja tema seal rääkis, et maru üksik on elada. Pole ka ime, mees tal ammu surnud (ma pole näinudki teda iial), lapsed ka ammu välja kolinud ja isegi kass maha surnud. Kassid on tal alati olnud, aga nüüd ta ei julenud uut võtta, sest ta on vana ja kartis, et kes selle kassi eest ikka hoolitseks, kui temaga midagi juhtuks ja ta peaks näiteks haiglasse minema vms.

Istusin seal ja mõtlesin, et issand jumal, vaene inimene. Ei saa looma võtta, sest kardab, et see muutub kellelegi kohustuseks. Mõneti väga ratsionaalne ja värki, aga teisalt issand… vaene inimene. Kirjutasin kohe pesaleidjasse ja üsna ruttu leiti Lindale sobiv sõbralik kass, kelle ma siis jõululaupäeval talle koju kingituseks viisin. Kass, muuseas, on minu nimel – et Linda ei peaks muretsema, et kes temaga tegeleb, kui vajadus olema peaks.

Vanaema oli NIII rõõmus, te ei kujuta ette. Kohe hakkas teda nunnutama ja plutitama seal. Tegemist umbes kaks aastat vana kassijurakaga, kes kunagi tänavatel elas ja nüüd hoiukodus. Et lõpuks sai ka hea elu peale, sest Linda on ikka ehe kassinaine. Ma pilti teha ei saand, ta alguses pelgas ja läks korraks kapi alla ja mul oli kiire koju, sest me pidime kell 3 hakkama juba Muuga poole sõitma, et pere seltsis jõul vastu võtta.

Nali oli minu kulul, sest varsti võttis minuga ühendust mu sõbranna, kes ütles, et ta kukub nüüd sünnitama ja kui ma tahan, siis kena oleks haiglasse seda pildistama minna. Nojah, ega need perega jõuluõhtud ollagi overrated, seega läksid teised muugale ja mina jälle ITK’sse, kus umbes 10 tunni ootamise, passimise, pulli tegemise, tantsimiste ja lollitamise peale lõpuks üks väike poiss sündis.

Üli äge oli see, et kui muidu need sünnitusvideod on sellised nn pisarakiskujad, siis esimese laksuga ma panin neile kokku video ühest räpiloost, mis neil haigla pleilistis oli, et minu meelest selline täiesti teistsugune ja äge ja upbeat, aga no obv ma ei saa teile seda näidata, sest noh.. üks sünnitab seal, aga reaalselt mega äge. Peaks olema kohustuslik sünnivideo vaatamine, et siis ei kardaks minna ?

Ehk siis minu jõuluroog oli kohvi, red bull ja mingi bensuka saiake, mis Kristina vahepeal tõi, et ma päris nälga ära ei sureks. Ja jõuluvana ei näinud, aga sain oma hea sõbranna kätt hoida, talle tuult teha ja nii casually pealt näha tema esimese lapse sündi.  Ja mis veel, ma sain ESIMESENA teda hoida, nagu… whaaaaa. Küll ma järgmisel aastal jälle lastega olen, aga selline jõul oli ka tore vaheldus. Ütleme nii, et jääb meelde 2019 aasta jõul, kus kinkisin ühele seltsilise ja teise “seltsilise” liitumist perre sain lausa jäädvustada.

Best. Freaking. Christmas.

Ma vist käin seal ITKs nii tihti, et kõik töötajad juba ka hõumid, et noh, keda täna pildistad jne ?

Ps! Avapildil olen mina kohvi rüüpamas ja värskeid anekdoote lugemas. Nagu ikka sünnitusmajas. Sry, et ei ole kaunist pilti meie perest kuuse all. Parim, mis ma pakkuda saaksin, on see:

Marta casually mind iga sekund ära kasutamas, et kui ligi saab, siis tal on vaja…?‍♀️