Mõtlesin, et teen siin väikse update’i oma elust, nagu ikka. Mis ma siis vahepeal teinud olen? Restoranide nädal hakkas, seega käisime sõbrannadega eile Jahu restoranis söömas, üli hea oli! Mitte vaid söök, seltskond ka. Ma tean, et ma olen seda siin sada korda soigunud, aga ma ei tea, mida ma siin elus head teinud olen, et mu ümber nii imelised inimesed on. Ma ei oleks ilma nendeta pooltki nii elus, kui ma praegu olen. Noh, half dead olek on ka elus, aga mis seal ikka. Lihtsalt tahtsin mainida, et armastan neid.
Täna käisin Mardi juures, lasin veits oma nägu süstida, sest mu otsaesine korts ronis jälle lagedale, nii et kolme päeva pärast olen jälle siledam kui kunagi varem. Uuel nädalal on veel kulmud ja ripsmed kah, seega mingisugune enese üles löömine käib. Mis mul muud ka teha, kes käsib mul väliselt sama räbal olla kui seest, eksole. Isegi trennis üritan käia. Täna, kui vähegi suudan ennast kokku võtta, lähen joogasse, homme EMS trenn ja ülehomme juba Raqueli HIIT trenn, kus ma proovin hakata käima iga K ja R nagu tubli tüdruk muiste. Hoidke nüüd alt, mis keha mul siit välja kooruma hakkab. Või siis mitte, elame näeme…
Ahjaa, uued prillid tellisin endale täna Pere Optikast ära, sest Marta tegi mul eelmised tuugalt katki, on põrsas. Õnneks paari nädala pärast saan uued kätte. Ma ei suutnud jälle valida ja võtsin kahed, seal praegu pakkumine, et kaks klaasi ühe hinnaga või kahed prillid ühe hinnaga, et kellel tarvis, soovitan sinna vaadata.
Täna lähen restoranide nädala raames sõbrannaga Kuldmokka. Kui ma seal eelmine kord Kristinaga käisin, pandi Tallinn järgmine päev lockdowni, loodame, et seekord nõnda ei lähe. Kammkarbi isu on küll terve päeva olnud…mmm…
Muus osas ma ei oskagi midagi öelda. Edusammude koha pealt – mul oli siin ükspäev lausa 24h, kus ma nutta ei tihkunud, nii et kae perra, ehk on ka minust inimene saamas. Vaevalt, aga loota võib.
Me lähme sõbrannadega neljapäeval minipuhkusele Hiiumaale, Hausma ootab meid jälle ja ma ei jõua ära oodata, ausalt ka. Parimad inimesed, parim koht. Ja mis kõige olulisem – uus koht kus nutta (ma tahaks, et see oleks nali, aga garanteerin teile, et see juhtub). Vähemalt ma olen kindel, et naerda saab ka, seega abiks ikka.
Aga ok, ma nüüd söön veits ja teen tööd. Tahtsin lihtsalt elumärki maha jätma tulla. Te olete ka kõik väga nunnud ja armastan teid ka (jeesus, ma kõlan nagu ma hakkaks vähemalt enekat tegema, et siin armastust avaldan paremale-vasakule).
15 kommentaari
Aitäh restoranide nädalat meenutamast! Panin ka kohe õhtusöögi kirja ?
Inimesed on ikka imelikud. Ma olen samamoodi oma suhte ise lõpetanud ja ise ühisest kodust ära läinud, kuna suhe ei toiminud enam ammu ja tundsin, et ei ole seda pikka tulevikku niikuinii, aga see ei tähenda, et see valus ei oleks. Ühised mälestused on ju ikka ja lisaks on ka tegelikult väga raske taluda seda, et teed oma partnerile haiget. Hambad ristis surud lihtsalt kaine mõistusega, et see asi oleks nii või teisiti varem või hiljem lõppenud ja parem õudne lõpp kui lõputu õudus, aga valus on ikka. Tõesti on valus. Isegi kui armastust kui sellist enam ammu ei ole. Lisaks uus elukorraldus, KÕIK on uus. See mõjub psühholoogiliselt väga tugevalt. Ma lahistasin ka ikka pikalt ja korralikult, aga eks ajapikku läheb tasapisi kergemaks. Soovin Sulle edu ja iga päevaga grammikese kergemat hinge.
+1
Meenub, et käisid kunagi Lätis silmalaseris. Kas sellest ei saanud asja, et prille kannad siiani?
Kas see kõik oli seda väärt, et nüüd sa osaled 50% vähem oma laste elus? Haavad , mis ema lahkumine pere juurest neile tekitab, sest emal oli nii parem. Kui naine saab lapse tuleb mõelda pisikese heaolule. Saades 3 last on küll isekas mõelda endale, rääkigu need terapeudid mida tahavad. Kardo super isa, kes tegeles lastega sel ajal kui sina said pühenduda tööle mis sulle nutsu toob. Vähe alatu öelda, et ta ei töötanud.
Kus EMS trennis käid? Tahaks sellest lähemalt kuulda:)
Ma ehk järgmine nädal jõuan kirjutada:)
Kusjuures ma ka ei mõista seda nuttu ja hala. Ehk ei peagi mõistma muidugi, aga tõesti, no mis siin nii palju halada ja nutta on. Ja sõbrannad ümberringi siis haletsevad ja heietavad kaasa.
Mul on hea meel, et sa ei mõista. Järelikult sa pole olnud selles olukorras:)
Eks kõigil on see erinev aga mina ütleks, et uus suhe parandab haavad. Samas võib ka soola peale raputada, kui avastad, et eee veel hullem, kui eelmine? Vähemalt esimesed paar kuud on kindlasti tore, kui kired alles möllavad?
Vähemalt elu käib ja ei ole ennast 100% masenduseauku lukustanud. Aga vot seda ei tea, kas see on ainult väline pilt ja sisemiselt möll käib ja ei oska üldse olla. Loodan, et sul on inimene, kes sind lihtsalt kuulaks, tingimusteta, ja pakuks abi ja lahendusi ainult siis, kui sa tunned, et sa neid vajad. See aitab palju. Jõudu, Mariann! 🙂
A mida nutta ma aru ei saa, ise kõndisid oma elust priuh prauh minema, oli ju omaenda valik. Miks siis nüüd parem pole, peaks ju päikene pilve tagant väljas olema, vabadus perest ja kohustustest?!? Oma tuba oma luba. Miks end nüüd haletseda?
Üldse ei nori, niisama mõtisklen.
Absoluutselt oma valik, aga see ei tähenda, et valikud alati kerged oleksid. Ma ei tea, kus see vabadus perest ja kohustustest sinu meelest on? Et arvad, et kui ma Kardo kodust välja kolisin, siis mul ei ole enam perekonda või kohustusi? 🙂 Üldse ei nori, ei. Tunnen su siirast muret siiani, aitäh sulle ja kõike kaunist sullegi 🙂
Mina mõistan sinu olukorda. See, et just sina välja kolisid, ei tähenda, et olnud suhe sulle vähem tähendas. Nuta-nuta kõik välja, see on üks (suhte)leina faas. Ühel hetkel saab see tehtud ja siis saad rahus edasi liikuda. 😉
NIMINIMI, päris raske võib nii kibestunud ja vähese empaatiavõimega “lihtsalt mõtiskleja” olla.