päev pärast oppi

Nonii, ma siin istun oma diivanil ja mõtlesin, et peaks paar rida kirja panema, enne kui aeg mööda vihiseb ja siis raudselt ei mäleta enam mitte midagi. Ühesõnaga eile läksin hommikul Kotka erahaiglasse, kus andsin vereproovi ja tehti rindadele ultraheliuuring, et veenduda, et kõik kenasti korras on, enne kui nad opiga alustavad. Siis sain oma tuppa tagasi ja jõudsin vist korraks isegi magama jääda, kui juba õde mind äratama tuli, et lähme siis opile.

Jalutasime alla opisaali ja no ausalt see on seal nii fancy. Lebasin oma soojale opilauale ja siis käis kõik nii kiiresti. Anestesioloog (issand, kas ma kirjutasin selle sõna õigesti?) küsis paar küsimust ja juba susatigi mulle kanüül sisse ja sooviti ilusaid unenägusid.

Ärkasin ma selle peale, et Mart tervitas mind, telefon käes. Ma tahtsin talle öelda, et ta pidi mind ju filmima, siis kui ma ärkan (ma ise palusin seda, sest ma tahtsin näha, et ehk ma räägin midagi naljakat), aga ma ei saanud isegi seda aru, et opp oli juba ära tehtud. Lisaks hakkas mul pisar silma tulema, sest ma olin veendunud, et Mardil on Raplas korter, kus ta konnasid kasvatab ja on seda kõik see aeg minu eest varjanud. Nagu reaalselt ma ei tea, mida mu mõistus tol hetkel korraldas, aga see tundus mulle kõik väga südantlõhestav tol hetkel.

Ärkamistoas olin ma suht unesegane, kogu aeg vajusin ära ja olin poolärkvel. Aga mingi hetk sain ma siiski oma palatisse tagasi. Täitsa ise ronisin oma ratastooli ja sealt voodisse, aga umbes 20 minutit oma toas olles sain ma aru, et no ikka vägaaaaa valus oli. Liigutada ei saanud mitte midagi, ilma et mega valu rindu torkaks. Kes oleks võinud arvata, et iga kehaosa liigutamine kuidagi rinnalihastega seotud on? Õnneks anti mulle väga järjepidevalt valuvaigisteid ja siis hakkas jälle parem. Üritasin umbes tund aega voodist püsti saada, aga no ei saanud. Nagu kilpkonn, kes on selili keeratud. Liikumatult lamades ei olnud samas väga hullu. Lõpuks sain kuidagi kargu alla, aga see ajas pea nii ringi käima, et vabisesin voodisse tagasi.

Ma ei oskagi seda esimest päeva kuidagi kokku võtta, et ühest küljest ma teadsin, et mida rohkem ma liigutan, seda kiirem on paranemine, aga teine osa minust tahtis ainult magada ja haliseda. Niiet ma tegin suht mõlemat võrdselt. Aga enne magama minekut hakkas mul nii hea, et ma lausa mõtlesin, et halleluuja, kui see oli kõige raskem päev, siis on see rindade panemine ülii lebo.

Hommikul tegin silmad lahti ja see tunne… mul oleks nagu keegi jalaga roided sisse tagunud. Isegi sissehingamine oli nii kohutavalt valus, et siis võttis küll pisara silma ja mitte ainult selle pärast, et Mardil Raplas need konnad on. Rinnad olid (ok on siiani) MEGA paistes ja kõvad ja valusad. Umbes nagu siis, kui piimapais tekib peale laste sündi. Samas positiivse külje pealt ei pidanud ma vähemalt seekord neid kellelegi imemiseks pakkuma, nii et tasub ikka positiivse külje pealt vaadata seda elukest. Aga praegu neid tisse vaadates ei olnud küll tunnet, et WOW nii kaunid, pigem nagu ma plaaniks lähiajal mõnes odavas pornofilmis töö hankida. Ärge muretsege, see paistetus on alguses tavaline ja nüüd hakkavad nad vaikselt alla poole langema ja pehmemaks muutuma.

Aga siis sain jälle valuvaigisteid ja elukene läks jälle kohe ilusamaks. Uni tuli lausa peale, aga siis öeldi, et ma võin koju ka minna. Seega lasin ennast kenasti koju transportida ja endale diivanile pesa teha ja nüüd siin ma külitangi. Okei, ei külita, sest ma saan ainult selili olla, aga päris ok on olla. Ilmselt selle pärast, et ma olen ravimeid nii tuugalt täis topitud, upss. Praegu kirjutades ka silm vahepeal vajub veits looja ja mõte läheb uitama.

Mis seal ikka, ma ei oskagi rohkem midagi öelda, kui teil miskit küsida on, siis andke tuld. Ma nüüd proovin veitsa magada. Baiiii. Laav juu.

Mida sina arvad?

Your email address will not be published. Required fields are marked *

19 Comments
  • Ma
    April 6, 2021

    See on see fentanüülinakroos! Ma olin 4 päeva pärast oppi endiselt pilves. ?

    • Mallu
      April 6, 2021

      mul tunne, et ma praegu ka pilves 😀 lugesin oma posti üle ja ma kirjutan nagu 15 aastane oma päevast, sry 😀

      • A.M
        April 6, 2021

        Kiiret taastumist

      • Ma
        April 6, 2021

        Jääd veel kauaks purju! Aga uute tissidega võib paar päeva purjakil olla küll. ?

  • Merlin
    April 6, 2021

    Väga äge ikka✌️?Julgustasid mindki. Ma niiii hullult kardan arste ja protseduure muidu? Aga mulle tissid kuidagi niii olulised ja kunagi tuleb see tee ette võtta. Ma pole küll imetanud, aga vanadus teeb oma töö?
    Kiiret paranemist ja naudi uut elu?

    • Mallu
      April 7, 2021

      Aitäh?

  • Kaisa
    April 6, 2021

    Taastumine kõlab tuttavalt. Peale silmade avamist palatis sain juba aru, et olukord on väga halb! 😀 Tundsin ennast uuesi inimesena vist 1,5 nädalat peale oppi.

  • Ell
    April 6, 2021

    Mis suuruses tissid panid? 🙂

    • Mallu
      April 6, 2021

      390cc

  • Alina
    April 6, 2021

    Minule pani ka Mart mõni aeg tagasi rinnad ja mäletan, et hakkasin ka peale narkoosist ärkamist nutma. Mitu korda kohe. Ja siis ta ütles, et kui sa tahad oma uusi tisse näha, siis sa ei tohi rohkem nutta. Muidu ma ei näita ???. Mart on ikka tore

    • Mallu
      April 6, 2021

      Mart on da best ??♥️

  • Sandra
    April 6, 2021

    Ma muide enne just googeldasin tugirinnahoidjaid , mida kasutada peale rinnaoppi – endal see ees järgmisel nädalal . Igatahes jõudsin googeldamisega sinu 2016? Aasta postituseni , kus rääkisid samuti rinnasuurendusoperatsiooni kaalumisest, aga hirm valu ees on suur ..
    Tahtsin öelda, et küll on tore et see hirm ei takistanud nüüd operatsiooni läbida 😀 .
    Jälgin huviga paranemisteekonda .
    Endal operatsiooni ees hirmu pole , hetkel olen AA korviga ja tuleb Benelli plastika koos suurendusega , 355cc rinnalihase alla . Muidugi oli vaja googeldada mis see kõik endast täpselt kujutab ja kuidas käib 😀 . Ma ei karda isegi arme, aga hirm on sellesama valu ees ,kuid olen veendunud et tulemus on seda väärt

  • Katz
    April 6, 2021

    Palju opp maksma läks? ?

  • Terje
    April 6, 2021

    Mina käisin opil 2018. Algul oli ka selline tunne, et oled pilves ja eks valudki olid mul kohe aga läksid ruttu mööda. Ega ma kaua voodis vegeteerida ei viitsinudki, polnud nädalgi möödas, kui läksin juba tööle. Vahepeal lõi valu rindkeresse, kui käed üles tõstsin aga ajaga läks nii heaks, et natuke rohkem kui peale 2te nädalat, olin enda arvates nii terve, et hoia ja keela:) ja ega valusid ei olnudki enam, õrn valu oli, kui äkilisi liigutusi tegin. Nüüd nad sellised nagu päris enda omad- ei ole nagu pallid ees ja pole ka liialt suured, et bikiine või rinnakaid kandes karjuks FEIIIIK kohe ?. Olen ülimalt rahul ja ei kahetse iial ??

  • S. B
    April 6, 2021

    Kui võrrelda sünnitusega. Kumb on hullem? ?

    • Mallu
      April 6, 2021

      sünnitus, miljon korda 😀

  • Annika
    April 6, 2021

    Kiiret taastumist ja rõõmu tulemusest. ??

  • uudishimulik
    April 6, 2021

    Enne-pärast pilte?

  • Mirjam
    September 17, 2021

    Mallu ma loen seda postitust ja lihtsalt naeran, sest jumala eest ma just elasin sama läbi ja nüüd naeran siin. Appikene kui tõene see kõik on. Esimene päev ma arvasin, et suren lihtsalt maha ??? Täna 11 päeva peale oppi olen ma juba täitsa rahul. ?