Ma ei ole ühelgi aastal eriti õpetajate kingituste teemadel kaasa rääkinud. Alati leidub vanemate seas vähemalt mõni aktivist, kes selle tänuväärse töö enda kaela võtab. Mina seevastu olen võtnud selle rolli, et maksan lihtsalt küsitud summa küsitud kontole ja asi ants.
Sel aastal lõpetas aga Marta sõime. Kuna mul pole plaanis enam kedagi sinna iial saata, siis tundsin ma esimest korda, et tahaks õpetajatele ikka mingit NORMAALSET kinki teha. Mitte et need muidu ebanormaalseid oleks tehtud. St ma isegi ausalt ei mäleta, mis enne seal kingitud on, sest ma polnud iial sellele kaasa mõelnud. See sõim on lihtsalt kõige armsam lasteaed, mida ma tean. Ainult kaks rühma, kõik teavad kõiki ja no siiski oli see esimene koht, kuhu ma kunagi oma esimese beebi viia julgesin. Said nad hakkama nii Mari, Lende kui Martaga. Pisar tahab juba silma tulla, et ma Marta sealt ära viima pean. Ikka on veits hirm, kui laps uude kohta viia. Endagi tutvusringkonnast tean juhtumit, kus laps uneajaks näiteks vetsu kinni pandi. Et siis jah… Hirrrmus ma ütlen.
Aga sellest ma ei tahtnud rääkida. Hoopis sellest, milline kammajaa see kingituse otsustamine oli. Vabandan kohe ette, kui keegi selles vestluses kaasalöönud inimene seda postitust lugema juhtub. Aga ütlen ka täiesti ausalt, et ma pole elusees näinud nii debiilseid ideid, mida kinkida inimestele, kes pmst iga jumala päev meie tittesid taltsutanud ja elus hoidnud on. Ja kuna ma eelmistel aastatel eriti huvi ei tundnud ega kaasa rääkinud, siis vabandan ette, kui ma juba aastaid rahus sittade kingitustega kampa löönud olen.
Ühesõnaga… Eks võite mulle vastu vaielda ja öelda, et need on BEST kingituseideed maailmas, aga noh… Arvamus pidavat olema nagu perse – igaühel oma 😀
Kõige koomilisem pakkumine grupist oli minu meelest mingisugune meisterdamistund, kus pakutakse pokaal veini. Kujutate ette. Vaesed õpetajad nagunii vehivad seal päevast päeva koos tittedega värvilisest paberist tihaseid välja lõigata ja nüüd saavad kingituse, et palju õnne teile – saate veel vabal päeval ka meisterdada, juhul kui tööl veel väheks jäi. Ja no laadiidaa, pokaal veini kah pealekauba, vot see on alles lõõgastus. Pfft, kui ma oleksin sõimeõpetaja, kuluks mul umbes pudel igal õhtul 😀 Ja selle kinkekaardi, et saaks kuskil kamba vanuritega akrüüli valada, viskaksin ma lihtsalt südamerahus kuskile paberprügisse.
Okei, liigume edasi. Järgmine pakkumine oli *sisesta trummipõrin* ÜKS nimetähtedega graveeritud hõbenööp. Nagu sry aga kui keegi kingiks mulle ühe graveeritud hõbenööbi, siis mida ta täpsemalt arvab, et ma sellega teeks? Õmbleks suvalise kampsuni külge? Viskaks sahtlipõhja? Raamiks ära? Fck knows… Mida sellega teha oleks, jumala eest, öelge keegi!?
Siis tulid muidugi klassikalised pakkumised nagu boo, kingime neile suvalise 40-eurise Iitala (Iittala? Itaala?) kausi. Jumala random värvi, pohhui, kas see neile elamisse sobib, peaasi, et Iitala ja uhke on. Nagu… Minu meelest läheb samasse kategooriasse nende jubedate “tibukesed 2021!” tassidega. Mida keegi nendega tegema peaks? Ma kujutan ette, et vaestel õpetajatel on köögikapid juba ammu lookas selliste hirmsa disainiga rühmanimedega tassidest. Ja ma kujutan ette seda pingutatud naeratust, kui nad 1-2x aastas samasuguse asjanduse oma kollektsiooni lisada saavad. Las vaesed inimesed ostavad äkki oma maitse järgi endale nõusid, miks neid koju veel kolu juurde tarima panna? Kindlasti on neil ka neid imelik ära visata, sest noh MÕTE iseenesest on nagu nunnu, aga kui praktiliselt rääkida, siis KES neid tahaks? Kui siin lugejate seas mõni õpetaja on, siis saate täitsa anonüümselt öelda, et kas joote nendest tassidest iga päev armastust nõretades kohvi, või olete need kuskile köögikapi tagumisse nurka lükanud.
Nagu te aru saate, siis ei sobinud mulle ei üks ega teine idee, lõpuks lõin käega, kui pakuti välja, et kingivad siis selle kaubamaja kinkekaardi, millega saab kaupsist ja I.L.U-st ja Selverist midagi osta. Jumal, pigem ostku endale tõesti nädala toidukraam, kui jälle ühte jutekotti ja tassi koju lohistama peavad. Nii siis lõpuks jäigi, et sai kinkekaart.
Mina aga tundsin, et asi see kinkekaart ka on. Selles suhtes kingitusena norm, aga tahtsin omalt poolt ka midagi juurde visata. Seega küsisin neilt tuugalt ise Messengeris, et mis nende lemmiklõhn on ja viisin ükspäev neile mõlemale selle, mida nad tahtnud olid. Samas oleks võinud mingi penskarite vesiaeroobika kinkeka ka pakki visata, oleks pullim olnud 😀 Ma muidugi jätsin tegelt selle lõhnade tellimise nii viimasele minutile, aga õnneks sain MyLook-ist paki kahe päevaga kätte ehk siis sama päev, kui ma need ära viima pidin. Win. Ei mingit jeblamist, lihtsalt küsi, telli ja kingi edasi. Ühtlasi ka kindel teadmine, et kingisaaja päriselt tahab ka seda, mis sa talle kingid.
Võite siis kaasa rääkida, et mida teie olete rühmasiseselt õpetajatele kinkinud ja kas te olete ise need organiseerijad ja valijad, või olete samasugused, nagu mina tavaliselt – mokk töllakil vait ja teete ainult ülekande, kui küsitakse 😀 Eriti ootan ma muidugi õpetajate endi kaasarääkimist, vb ma tõesti laitsin seekord parimad ideed maha, ups.
116 kommentaari
Olin ka pärast ülikooli lõpetamist paar aastat lasteaiaõpetaja, nüüdseks ise lapsevanem. See teema on korralik õudus ja olen püüdnud võimalusel alati kõrvale viilida.
Kõige piinlikum kink, mis minu lapse rühma vanemad välja suutsid mõelda mingiks jõuluks, olid erekollased T-särgid lastele ja õpetajatele rühma logo pildiga. No nt mõmmid või sinililled või jumal teab mis rühma nimeks, siis õpetaja saab erekollase T-särgi mõmmidega. See oli ka ainus kord, kus ma sõna võtsin, et tulge palun mõistusele, aga hüüdja hääleks kõrbes ma kahjuks jäingi. Teised vanemad olid veendunud, et õpetajatel on suurim rõõm seda närakat kanda mõnel lasteaia üritusel koos lastega. Õpetaja pole ju ometi tavaline naine, kes tahaks ka tööpäeval kena välja näha. Ja kusjuures enamasti nagunii oledki pool kaltsakas, sest pead maas roomama ja imetrikke nende lastega tegema. Ja siis mine uhkelt üritusele erekollase särgiga, imeline mõte.
Umbes samasse kategooriasse lähevad kõik laste piltide või nimedega tassid, vaagnad, kausid jms. Sul peab ikka midagi ajus lühises olema, et sa tahad kellelegi võõra lapse pildiga tassi iga jumala hommik kohvi juues vahtida. “Oi Kristoferikene, kes sa iga päev röögid, peksad ja end täis kused, küll on lõõgastav sind hommikul esimese asjana oma kodus näha!” Kes mõistusega inimene on üldse tulnud sellise kingi peale??? Oma nimega tassi meeldis küll saada, väga ilus ja kvaliteetne keraamika oli tellitud kõigile õpetajatele, põllulilledega ja puha.
Muus osas on juba nagu väga maitse küsimus. Mulle endale meeldisid küll kinkekaardid, sest siis saab ise valida. Parimad olid restorani kinekad, kontsert-õhtusöök vms elamus. Ma tean inimesi, kes ei ütleks ära ka akrüüli valamisest 😀 minu tutvusringkonnas küll inimesed käivad ja maksavad isegi vabatahtlikult selliste ürituste eest. Tee- ja kohvipakke kulus alati, šokolaadi, juustu jms kraami võtaksin küll vastu, ka ökomöko pakendis. Söök kulub lõpuks ikka ära, kui ise ei taha, saab kolleegidele pakkuda. Hea oleks muidugi teada, kui õpetajal ikka diabeet on või kohvi pole eluski joonud, siis jääb see kink ära. Küünlad mulle väga meeldivad, samas tean inimesi, kes neid vihkavad. Sama on lilledega. Mulle endale lilled meeldivad, ka potililled. Aga osadel õpetajatel on väga kahju, et 1.sept nii suur rahasumma magama pannakse ja siis paari päevaga on kõik närtsinud.
Ma ei kannata aga üldse, kui mulle kingitakse kosmeetikat, sest mul on väga tundlik nahk ning paljud värvi- ja lõhnaained tekitavad löövet. Kõik kätekreemid andsin edasi sõbrannadele või rändasid avamata prügikasti. Samuti ei meeldinud saada ehteid vms aksessuaare, sest need on ikkagi väga personaalsed. Kui inimest hästi ei tunne ja 3a jooksul ei märka, et ma roosat ei kanna, siis no milleks kinkida roosat siidisalli.
Rahalise poole pealt v6ib tunduda küll, et mis see viiekas v6i kümps ära ei ole, aga kui lapsi on ikka mitu (nagu ka sul) ja kingitusi tuleb teha nii kasvatajale kui abiõpetajale nii sünnipäevaks, jõuludeks, õpetajatepäevaks, aastalõpuks jne (agaraid inimesi leidub), siis võib paljuks minna küll. Eriti veel jõulude ajal, õpetajatele ja siis koolis on ka vb min summaga loosipakk ja ise tuleb ka ju lastele jõulukingid osta.
Kasvatajatest ja abiõpetajatest ja alglasside õpetajatest saan ma veel aru, nemad ikkagi veedavad tunde su lapsega koos ja on nende jaoks tähtsal kohal ja rühmad ehk veidi väiksemad, et siis paned veidi rohkem raha et midagi asjalikku saada.
Põhikooli või kesskkooli klassi juhataja peale mõeldes aga, õpetaja nagu iga teinegi ja saab ju ometigi palka selle eest. Mitte et mul oleks kahju kingitust teha, aga tegeikult sellist “see on meie õpetaja, kes meiega vaeva näeb jms” tunnet ei ole, et miks see vaene matemaatika õpetaja ilma kingituseta jääb, lihtsalt selle pärast et tal oma klassi ei ole, neid tunde mul ka nädalas rohkem kui oma õpetajaga. Ja summadest ka, et kui klassis on nt 25 õpilast ja iga üks kümeka maksab, siis see teeb 250 raha. A la lõpetamise puhul ma saan sellest aru (ja ehk isegi tõstaks veel summat), aga igaks sünnipäevaks ja jõuludeks, mu arust natuke palju. Isegi 5 tundub sellisel juhul palju. Selle asemel et kõigilt 10 EURi küsida ja pooled siis maksmata jätavad, küsdagi vähem ja siis ei käi ehk üle jõu ka.
Ja paljudest kõneldud kinkidest rääkides, siis kuhu see raha tegelikult läheb ja palju õpetaja sellest rõõmu saab? Need igasugu käsitöö asjad, ongi palju ägedaid asju, aga ongi ka selliseid, et ostangi oma “lelle poja” käest tema käsitöö manti, millesse ta vb tõesti oma südame on pannud, aga millel ei ole ei tegu ega nägu.
Tegelt, meil oli üks selline klassijuhataja ka vahepeal kes võttiski meid nagu omi lapsi ja temale oli küll tahtmist kingitust teha. Ja tema tegi näiteks meile ka. Ühel aastal saime kõik sünnipäevadeks raamatud näiteks. Ja kaardi, kuhu kõik klassikaaslased sisse kirjutasid. Ühtedest jõuludest või äkki hoopis sõbrapäevast mäletan ka, et oli väike shokolaadi medaljon ja Igale ühele oli üks kaunistatud puidust pesulõks, kuhu oli siis midagi ilusat kirjutatud iseloomustuseks, mulle näiteks “Ilus, tark ja osav”. Pisike asi ja ei maksa miskit, ainult tahet ja pealehakkamist. Aga hea tunde tekitas.
Kui on teada mis inimesele tõepoolest rõõmu vamistab, siis võib kink ka kallis olla. Aga lihtsalt kinkimise pärast pole mõtet. Pigem siis soodsamalt ja midagi mis tõesti kasutust leiab kui et mingi kallis disainer ehe, mis alatiseks kappi jääb.
Olen ise lasteaiakasvataja ja oma lühemapoolse tööstaaži vältel olen saanud kingitusi, mis on väga erinevad. Üks tohutu suur nahkkaantega album, graveeritud nimega ja selle sees üks joonistus igalt kasvandikult. Mul on kodus niigi tegelikult üks köögikappidest täielikult üle koormatud nende piltidega, mis lapsed uhkelt kinkinud on, olen natuke pehme südamega ja ära visata ei suuda, aga heldimuspisaraid poetades vaadanud ka ei ole, seisavad lihtsalt, album seisab ka, aga ilus on.
Kommikarpe ja tasse on individuaalselt kingitud. Pilte tellides mõne lapse vanem on valinud pildiga kruuse kaks (võib-olla ka rohkem) ja siis ühe mulle kinkinud, et mälestuseks. Kuna ma eriti ei vaata, millise tassi kapist haaran hommikul, siis vist päris kasutamata ei ole jäänud.
Piletid veeparki ei olnud kingitus mitte ainult mulle vaid minu kolmele lapsele ka.
Viimane kingitus pani pisarad jooksma. Ühe lapse isa tuli hommikul lasteaeda suure paberisse pakitud karbiga. Küsisin, kas laps on seal karbis või. Vastas, et see on kingitus ja kindlasti kulub ära. Paberi alt tuli välja varstolmuimeja. Hakkasin kokutama, et see on ikka väga kallis kingitus ja kuidas nii ikka saab ja ajasin päris seosetut juttu vist, kui äkki peas välgatas, et kuidas ta teadis sellise asja peale tulla, minu vana tolmuimeja andis nädal tagasi otsad ja ei olnud jõudnud veel uut välja valida. Küsisin ja tuli välja, et minu laps, kes ka minu rühmas on, oli rääkinud, et tolmuimeja ei lähe käima. Mitte kunagi ei lakka vist imestamast asjade üle, mis lastel meelde jäävad ja et üks väike laps peale pikka päeva lasteaias läheb koju ja peab vajalikuks mainida, et kas teate, et meie kasvatajal tolmuimeja enam ei tööta. Ma ei taha vinguda, see on mega super tolmuimeja ja tõesti kulub igapäevaselt ära, aga kuidagi halb tunne on saada nii kallist kingitust, nagu oleks võlgu ja vanemate ootused selle võrra kerkinud. Tean, et absoluutselt ei ole nii, aga tunne on selline lihtsalt.
Ainuke kingitus, mis pani “Appiiiii” oigama, oli motivatsioonivideo. Jah. Motivatsioonivideo. See on nüüd selline väga spetsiifiline kingitus (vist?) ja keegi vanematest ilmselt tunneb nüüd ära ja ma olengi selline tänamatu inimene, aga miks ometi? Meilile laekus video, kus kõikide laste vanemad midagi head ja positiivset ja motiveerivat ütlesid, mis on väga super iseenesest, aga see “you go girl” maneer, väga raske sõnadesse panna. Abikaasa vaatas koos minuga selle lõpuni, täiesti sõnatult ja kui video läbi sai, siis ütles: “See oli nüüd küll korralik cringefest”. Ma ei ole seda kordagi rohkem vaadanud, palun andestage mulle.
Küünlad on hea kingitus, saime mingisuguseid sojavahast küünlaid rabarberi- ja arbuusilõhnalisi, nimi ei tule meelde, aga väga armsad olid ja eelistan iga kell ühte sellist mõnusat kauakestvat küünalt kinkekorvile.
Üks teise rühma kasvataja sai millalgi padjapüürid laste piltidega. Kust saab selliseid asju, seda ma ette ei kujuta, aga kas tõesti vanemad arvavad, et ta tahab oma rühma endaga voodisse ka kaasa võtta? Meil enamjaolt on endal ka lapsed ja jätame nö. töised lapsed ikkagi tööle, kodus on oma elu. Minu laps vb rõõmustaks, et näed, Robin ja Eerik on padja peal, aga ise küll ei tahaks sellist kinki.
Samas mäletan hästi seda aega, kui esimene laps lasteaias käis ja kinkide üle vaidlemine jõuludel/sünnipäevadel/aasta lõpus käis. Üks ema oli alati selline, kes otsustas, et tuleb näed selline kingitus ja andku teised raha tema kätte, aga kui kingiks on aluspesu sisuliselt võõrale inimesele, siis tekkis enamusel tõrge, et ei taha osaleda ega seda raha üle kanda ja mis siis üleüldse saab. Eestvedajaid ja kogujaid oli lõpuks mitu ja ei jõutudki kokkuleppele, seega tuli mitu kingitust.
Sellele mõeldes ei taha kingitusi selle emotsiooniga, et peab kinkima. Absoluutselt ei pea ja palju suurem kingitus on, kui terves rühmas ühtki last tatise ninaga kohale ei ole toodud.
Meie rühma vanematest tuli keegi sellise asja peale et kinkida kasvatajatele mingi printer/skänner, võis veel mingeid lisa vidinaid olla. Oli täitsa normaalne kink, kasvatajate elu tegi lihtsamaks, eraldi pakikeses said ka veel kõik kasvatajad/assistendid/söögitädid/liikumistunni õp ja muusika oma ka
Appi, nii hea teemapüstitus, võib-olla hakkavad nüüd inimesed mõtlema ka sellele, mis kraami õpetajatele kokku tassitakse! 😀 Olen ka noor põhikooliõpetaja/klassijuhataja, mistõttu ei ole veel väga palju kingitusi saanud, kuid kindlasti nõustun eelpool kõnelejatega: parim kingitus on (võimalikult universaalne) kinkekaart! Konkreetsete asjadega juba paraku on nii, et heast tahtest sõltumata ei pruugi sobida ja meeldida; erilisi hirmujudinaid tekitavadki igasugused sõnumite ja piltidega vidinad, kõikvõimalikud käsitööseebid-, topsid- ja kotid, ökotoodete kinkekorvid jne. Samuti muserdab see mõtteviis, kus kogutud summa eest tahetakse kinkida nii palju eri asju kui võimalik, mille tulemuseks ongi kotitäis suvalist nodi, naerupildiga kruuse, Airwicki küünlaid jne. Üldmulje odav ja maitsetu ning kingisaaja hädas: ise ei kasuta, konkreetselt ära visata ei tahaks ainuüksi loodushoiu tõttu, iga jubina eraldi ära pakkumine ja mahaparseldamine võtab jubeda aja.
Seega võiks kinkides jälgida lollikindlat kuldreeglit: kinkekaart ja kui on väga soov veel midagi kõrvale poetada, siis sobib ka hea pudel veini ja/või lilled. Alati on tore ka õpilaste/klassi koostatud mälestusalbum või aastaraamat.
Võib-olla kõlasin nüüd pisut ülbelt, aga tõde on see, et teen oma tööd armastusega ja ei ootagi tänutäheks midagi peale õpilaste siira tagasiside ja edasijõudmise. Aga kui on soov kinkida, võiks selle ikkagi läbi mõelda. 🙂
Kuna ma ise nt ehteid eriti ei kanna, parfüüme pigem üliharva (eelistan vähem püsivaid, aga looduslikku päritolu lõhnastajaid, kas siis nö öko parfüüm või ise teha eeterlikust õlist meeldiv segu ja rullida), kodus ka nipsasju minimaalselt (laudlinu eriti ei kasuta ja igast mant, mida väikesed lapsed kipuvad tirima ja laiali tassima pigem tekitab stressi ja minimalism on mõnusam), siis ma ei oska ka mõista selliste kingituste võlu, peaks ju väga hästi inimese maitset ja elustiili ning soove teadma. Küsida on väga OK,nagu tegid, siis saabki inimene reaalselt soovitu! Meie lasteaias on tehtud kinkepakke erinevate söödavate asjadega (jõulupakk nt), valisime kodumaise väiketootja paki, et toetada sellega ka omasid ja pakis olid kas juustud või taimetee jms ampsud peolauale. Kui õpetajale endale ei maitse, vb saab edasi kinkida või on pere ja sõbrad külla tulemas ja hea peolauale panna teistele, sellised asjad tundub, et kuluvad ikka ära. Kinkekaarte on ka olnud, tundus et enamuse arvates ok kingitus ja arvan sama, pole ise nende kohta midagi öelnud ja tummalt olen oma osakese kontole saatnud. Aasta lõpetamisel oli plaanis teha lillekimp+šokolaadikarp igale õpetajale, kuid läks nii, et kuna mitmed (lapsed) soovisid et viiks ise lilled ja mitte osaleda jäi kogutav summa väiksemaks ja saigi ainult korraliku kimbu teha kingiks. Noh, usun et tänulikkus ja žest olulisemad sellest kui suur on kingitus, eriti kui pole lõpetamise aasta, aga nii on, alati leidub erinevaid arvamusi ja soove! Kingituse tegemine ja selle enda peale võtmine korraldajana tundub päris tülikas ülesanne, pole ise sp seda teinud kunagi ja olen vaid tänulik nendele, kes organiseerivad.
Soovin oma eelmisele kommentaarile veel lisada…
Mis oleks nõme kingitus? Minu lapsel on nii lasteaias kui koolis üks kord tulnud arutlusele, et kinkida õpetajale sularaha. Sularaha! Vot see oleks küll nõme. Ma ei teaks, kuidas reageerida, kui mulle raha kingitaks… Võib-olla teeks siis klassile mingi sündmuse välja või ma ei tea. Sularaha mõjub küll nagu palgalisa või altkäemaks. ?
Muus osas aga kokkuvõtlikult — võiks veidi proovida mõelda õpetaja peale individuaalselt ja sooja südamega, et ei oleks alati kingiks Partner-kinkekaart, kuid üle mõelda ka ei tasu. Kui on näiteks näha/teada, et õpetaja hindab ehteid, ei pea minema tellima graveeritud nööpi, vaid võib leida mõne või paar ehtekunstnikku, kelle loomingu hulgast õpetaja ise valida saab. ?
Ma viskaks õhku küssi, et kas tänapäeva maailmas üldse asjade kinkimine on enam kohane, kui ma inimest üldse ei tunne. Saan aru, et 20-30 aastat tagasi oldi igasuguse tilulilu üle õnnelikud, aga tänapäeva maailmas on nipsasjad pigem risuks. Igati normaalne on küsida, mida kingiks tahetakse ja kui ei söenda, siis tõesti kinkida kinkekaart. Ma olen ka välja käinud, et ilmselt mingi kinkekaart oleks kõige mõttekam, aga mõnede jaoks on see kuidagi liiga tavaline ja siis tuleb midagi “originaalset” leida. Mu arust võiks vabalt õpetaja käest uurida, et kas talle meeldiks minna nt spaasse (äkki mõni konkreetne spaa). Mõni inimene väga naudib spaas käimist. Mõni inimene on paar korda käinud ja ka nautis, aga ei raatsi väga selle peale ise kulutada, sel juhul oleks igati paslik selline kink. Võibolla mõni õpetaja ütleb, et ta ei kannata massaaži ega avalikult vees ligunemist ja eelistaks pigem koju korralikku saunatarvikute komplekti. Inimesed olge julgemad ja lihtsalt küsige. 🙂
Olen õpetaja koolis ning lapsevanem ühele lasteaia- ja ühele koolilapsele.
Olles kokku puutunud väga paljude erinevate lastevanemate gruppidega nii õpetajana kui ise vanemana, on selge, et arvamusi ongi seinast-seina ning teema on keeruline.
Isiklikult ei ole ma ühtegi halba kingitust saanud, kuigi on paar prossi, mis on jäänud kappi seisma, sest no pole üldse minu stiil! Mõte on armas olnud sellegipoolest.
Kuigi ma ei ole kinkekaartide vastu, siis mulle meeldib, kui on ikka veidi püütud aimata, mis õpetajat rõõmustaks. Ma vist ei olegi saanud suure ostukeskuse kinkekaarti… Olen saanud aga näiteks Ehestu kinkekaardi ja spa-kinkekaardi. Need olid toredad.
Ise olen väga ehte-inimene ning täppi valitud ehted kõnetavad väga.
Kõige armsam on selline kingitus, kus lapsed või vanemad on panustanud heade mõtetega — miks mitte individuaalsed kaardikesed või sedelid igalt lapselt. Alati on südantsoojendav, kui laps on ise teinud kaardi, kuhu on midagi südamest sisse kirjutatud!
KÕIGE PAREM kingitus aga, mille olen saanud, on heateo-kinkekaart!!! Lapsevanemad kogusid summa, mina valisin, kellele annetada soovin ning summa annetati minu nimel. Mul tulevad siiani pisarad silma!
Selle juures muidugi on see konks, et peab teadma õpetajat, et talle selline asi korda läheb või peab olema tulnud jutuks. Mina ütlesin ise koosolekul — näen kõrvalt lapsevanemana, kui palju vanemad võivad vaielda ja kakelda õpetaja kingituse üle ning palun, palun, palun, et minu kingituse pärast midagi sellist ei toimuks! Ütlesin otse välja, et ma ei vaja kingitust, kuid kui neil on soov midagi teha, siis võiks panustada pigem heategevusse.
Armas on olnud ka see, kui karantiiniajal on kulleriga lilled ukse taha saadetud. Jumal teab, kust nad mu aadressi said! ?
ma ise olen õpetaja ja tõesti neid nōusid ja muud tilulilu ei tahaks. Mu lapse rühma õpetaja aga lahkus kevadel (kolib teise linna). Seekord võtsin ma kingituse tegemise enda peae, et saaks midagi asjaliku. Pakkusin, et AnnaLutteri kandekott koos karbiga “õpetaja on kandev jõud”, SEIK eesmärkide märkmik ja siis mingi püsilill, mille saaks oma uuekodu aeda panna. Algul olid mitmed lapsevanemad sellele vastu, aga ma ei teinud välja sellest ja ostsin kõik mis välja mõtlesin. Õpetana viimasel tööpäeval läksin oma junsuga talle kingitust viima ja tal vōttis silma märjaks ja ütles “ma just eile arutasin mehega, et tahaks valget põõsasroosi omale aeda ja nädal tagasi mõtlesin, et peaks ühe Lutteri koti juurde tellima”
Vot siis ma tundsin et jess, pihtas põhjas. Soovisin edu uues elus jne.
Pärast koju sõites kirjutas see õpetaja mulle “aitäh, tore on saada kingitusi, kui neid osatalse teha”
Kui õpetajatele viiakse koolis 1. sept puhul lilli, kas sõimerühma esimesel päeval tuleks lasteaiaõpetajatele ka viia?
Hea küsimus:D
Ja, ikka oleks viisakas viia.
Mina olen oma poisile lilled kaasa pannud, kui on peale suvepuhkust uuesti lasteaeda minek. St kuupäevaliselt augustis, aga ikkagi nagu uue aasta alguse puhul. Eesmärk kasvatada poisist eeskujulik ja viisakas noormees.
Tellisime Ave Nahkurilt maalid Meie Küla Eided sarjast. Tehtud olid need täpselt õpetajate kohta ehk siis a la Lugu sellest kuidast Kati pannkooke tegi jms. Need nägid ülivinged välja ja olid erilised.
Teise lapse õpetajatele kinkisime teekarbid (no need kus teepakke sees hoitakse, erinevate lahtritega). Kaane sissepoole graveeritud pühendus. Delikaatne, ei karju kuskil riiulis silma koguaeg Tupsunupsud2021. Sisse panime ka erinevaid teesid. Kingitus oli läbi mõeldud sõja teadsime,et mõlemad õpetajad ja abiõpetaja on suured teesõbrad. Karbi enda disain oli minimalistlik (puidust) ja sobib igasse kodusse.
Viimase lapse õpetajatele kinkisime KUMA linnumotiiviga prossid.
Minu arvates on õudne kinkida
mingi suva poe kinkekaartee, tasse jms. Pole ju raske natuke ajusid liigutada. Pole häbi ka otse küsida õpetajatelt, mis neile meeldiks, a la mis on nende lemmiktoit (restorani kinkekas) vms.
ma arvan ka, et küsida on jumala normaalne 😀 nagunii MIDAGI kingitakse, et siis vähemalt saaja ka rõõmus
Ma veel lisan, et lõpualbum on väga armas. Paraku sõimerühmas ma ei näe sellel mõtet, kui lapsed on seal ainult aasta. Pigem rühmas, kus nad on 4-5 aastat. Mul neid on paar tükki ja iseloomustused on seal nii laste kui õpetajate kohta. Ülilahe. Aga see on ma arvan ka umbes mõned lennud äge teha, sest ma ilmselt ei vaataks neid enam, kui olen nt, 30 a staažiga õpetaja. Aga ma ei kavatse nii kaua lasteaias töötada õnneks ?
Mul lapsed 2a sõimes olnud 😀
Nende tassidega pole tõesti midagi peale hakata. Aga oleneb tassist. Mõni suur ja ilus sobiks väga hästi kohvi joomiseks. Väiksed on seisma jäänud. Lasteaed ise ka oma logoga tassi kinkinud, paraku nii väike, et sinna sisse midagi ei mahu. Ei kogu ka omale kauneid asju klaasi taha kappi. Ma eelistan iga kell kinkekaarti igasugustele nipsasjadele ja toa/õuetaimedele. Meie rühma vanemad on kusjuures väga armsaid ja leidlikke kinke planeerinud. On olnud nt ehteid kristallidest ja hõbedast, aga seejuures on siiski vaja teada, mida õpetaja kannab. Kurb, kui see sahtlisse seisma jääb. Ma olen selline inimene ka, et ma ei taha üleliigseid asju, seega on kindel eelistus kinkekaart. Mõnikord on vanemad liiga palju raha raisanud, siis on selline piinlik tunne, et aitab küll – üks väike õis (rõhutan 1) ja šokolaad nt. See on ju meie töö, saame palka selle eest. Meie rühma õpetajad ei oota hullult kalleid kinke ja suuri lillekimpe, aga neid tuuakse aeg-ajalt. Mis seal siis ikka, inimestel on kinkimisest erinev arusaam. Armas ja piinlik ühtaegu. Samas ma kujutan ette, kui oleks minu lapse õpetaja, siis ma kindlasti tahaks kuidagi eriliselt tänada.
Kinkekad best, Iittala väga ok, värvist ja mudelist hoolimata. Samas kellegi ema meisterdatud keraamilist roosidega tassi kasutan hambaharjatopsina, on plönn noh. Ise olen blokkinud ettepaneku teha õpetajale kingiks sädelev šampusepudel. Et üks emps tegeles sellise asjaga, kattis ise pudeleid sädelusega. Ja pakkus suht suure raha eest seda teenust.
Ja tõesti, mis selle pudeliga pärast teha 😀
Minu jaoks oleks IIttala väga mitte ok, värvist ja mudelist hoolimata; ma saan lööbe juba Prismas neist nõudest möödudes. 😀
Mina olen ka lasteaiaõpetaja ja rõõmustan alati pigem kinkekaardi üle (Ülemiste vms suur kaubanduskeskus). Olen ka näinud, et kingitakse õpetajatele vaba nädal jõuludeks, mis on suurepärane (ei käi lõpukingi alla küll) – rühma lapsevanemad otsustavad, et lapsi nendel päevadel ei too (nt kui on pühad 24-26.12 T, K ja N, siis ei too lapsi ka E ja R ja rühmameeskond saab puhata terve nädala). Olen ka saanud ehtepuu, nimelise puidust riidepuu, mis meeldis 🙂
Hei!
Olen ise sõimeõpetaja. Edaspidine jutt kõlab tänamatult (mida ma kindlasti ei ole – üllatused teevad alati rõõmu) aga hei, paluti arvamust ja ausat nõu\tõde kinkide kohta ning vabandan ette, et mu jutt on väga üldistav ja võibolla mõnele õpetajale väga meeldivadki need all kirjeldatavad kingid ega näe neis miinuseid…
Ütlen ausalt, et pigem ei tahaks neid tasse.. kuigi jah, nendeks jõuludeks vanemate poolt kingitud masstoodangu kruus (ilma laste nimedeta) on mul igapäevases kasutuses küll, sest on tõeliselt mugav ja mahukas?, kuid tegelikuses seisab taolise päritoluga kruuse kapis palju ja lasteaed ei ole ainus koht, kust need kingitusena kappi saabuvad. Saabus too siis kinkekorvis, mis viib järgmise teemani…
Me ei taha jooksvalt läbi aasta igakord saada jõuludeks ja õppeaasta lõpuks ning õpetajatepäevaks, naistepäevaks ja sünnipäevaks koguaeg kommikarpe ja magusat või kinkekorve, mis on täis laotud magusat. Vähemalt aasta lõikes võiks olla vaheldust? Sest mis te arvate, kuhu need kommikarbid, muffinid ja värgid lendavad? Koju, lastele. Ja õpetajale jääb tegelikult vaid rõõm kingi vastuvõtmisest ning teisel juhul pikemal vaatlusel siis ka lisakilod ja stress?. Me ei söö aasta jooksul piltlikult öeldes tonnides magusat?.
Õigupoolest me ei vajagi neid lisakinke… Kui te lapsevanemad tõesti soovite kinki teha, siis mõelge see läbi(või ka arutage omavahel läbi), uurige õpetaja kohta, mis talle päriselt meeldib, mis teda köidab, milline inimene ta on. Ja olge palun mõistlikumad, ratsionaalsemad.. lilleõiest tegelikult ju ka piisab.
Ühesõnaga, kinkekorvid ja kommikarbid on minu arvates veel läbimõtlematum või mõtetum kink kui kinkekaart, mille puhul tõesti siis parem otsida ikkagi midagi täpselt oma hingele. Jep, ei taha vabast ajast kuidagi akrüüli maale valama minna?.
Praeguste mõtete lennus oleks palju soojem ja armsam üllatada õpetajat hommikul kommikarbi asemel kasvõi hoopis tanklast pärit sooja kohvi\tee\kakaoga, mis meil nagunii marjaks ära kulub?♀️ minu silmis küll paistab see palju hingelähedasemana?♀️
Minul küll laps käib koolis kuid nooremapoolsele loodust armastavale klassijuhatajale tegime ka õppeaasta lõpus kingi, kuna annab lapsed järgmisele õpetajale üle. Ideede panka käisin välja Viirelaiu kinkekaardi, kuid hääletusel jäi peale iluõunapuu koos ripptooliga+ lisasime laste poolt armas purk täis nende kirjutatud soove. Õpetaja oli väga liigitatud. Varem oleme kinkinud näiteks Toku sussid\baleriinad öko variandi ja Haapsalu salli.
Olen õpetaja, küll aineõpetaja ja seega üldiselt suurtest kingitustest osa ei saa, aga natuke on arvamust ikka. Mina olen selles osas natuke kahevahel – ühest küljest, ASJU võiks üks täiskasvanud inimene ise endale koju valida ja seega tõesti mingid laste piltidega kruusid jms tundub natuke nõme kink – et ära nagu visata ei saa, sest kingitus, aga samas ei taha ka endale koju tolmu koguma, teisalt, mingisugune esemeline mälestus võiks ju ikkagi jääda – et muidu ostan lihtsalt kaupsist kinkeka eest süüa ja polegi nagu mingit konkreetset kingitust…
Üldiselt olen jõudnud arusaamani, et ise hindaksin kahte tüüpi kingitusi. Esiteks, spaa kinkekaart. Kuna ma olen selline suhteliselt kokkuhoidlik inimene, siis eriti tihti endale nt massaaži, maniküüri vm heaoluteenust lubada ei saa ja siis sellist asja naudiks küll täiega, samas siis tuleks ikka natuke uurida, et mida konkreetne kinkekaart sisaldab/võimaldab. Sain kord õpilastelt kingiks päevaspaa kinkekaardi, mille sisu oli omal valikul kaks protseduuri + 2,5h ujulas/saunakeskuses, kui aega broneerima asusin selgus, et ainsad kaks protseduuri, mida selle kinkekaardiga pakutakse on 40 minutit soolakambrit ja 20 minutit massaaži (kusjuures kodulehe andmeil pidanuks valik oluliselt suurem olema). Eks siis võtsin need ja maksin veel 40 eurot juurde, et ikka tunnine massaaž saada. Kinkekaart oli ühele. Ehk siis, esiteks, võiks spaa kinkekaarti kinkides veenduda, et see endas ka midagi arvestatavat sisaldaks (no tunnine massaaž võiks vähemalt ikka olla, ujulasse võin ise oma raha eest ka minna), teiseks, kui tegu ongi sellise asjaga, kus rõhk aja veetmisel ja lõõgastumisel, nagu minu näite puhul see ujula/saunakeskus ja soolakamber, kus lihtsalt istudki niisama 40 minutit ja piltlikult öeldes vahid lage või kui on veel nt õhtusöök vms, siis peaks kinkekaart kindlasti olema kahele! Minu meelest on nagu natuke imelik üksi kuskil saunades ja soolakambris passimas käia (st mul endal on imelik, teised lasku käia kui meeldib), ikka tahaks kellegagi jutustada ja koos aega veeta. See, kas kaasa saab võetud siis mees või sõbranna jäägu siis kingisaaja enda otsustada (ja noh, sama kehtib nt Piletilevi vm elamuskingituse kinkekaardi kohta, teatrisse ka päris üksi ei läheks või noh, käiks ära kui kaardil “hapuks minna” lasta ei taha, aga sel juhul on see rohkem kohustus kui tore lõõgastus). Eks alati võib öelda, et aga kingisaaja võib ju juurde maksta (nagu mina oma massaažiga tegingi) või kaaslase oma kuludega kaasa võtta, aga see pole minu meelest enam õige kingitus – ma saan aru, et poest kinkekaardiga midagi ostes maksan puudujäägi juurde, sest suure tõenäosusega oleksin võib-olla nagunii selle eseme ostnud (või siis just valin midagi, mida ei raatsinud muidu osta, aga osa “kingiks” saades polegi üle jõu käiv hind), aga elamuskingitus on asi, mida ma väljaminekuna muidu kindlasti teinud ei oleks ja kui nüüd kingituse kasutamine eeldab minult veel lisaväljaminekut, on see igal juhul rohkem kohustus kui kingitus (mida suurem osa kinkekaardiga kingitud elamuskingitusi nagunii on). Ja kui kahele kinkida ei raatsi, siis kinkidagi kinkekaart üksikteenusele, mida pole imelik üksi nautima minna (nt ainult massaaž, mõni kehahooldus vm üksikhoolitsus). Et siis kokkuvõtteks – spaa kinkekaart, aga kindlasti eelnevalt uurida ja läbi mõelda, kas selles sisaldub ka midagi asjalikku, see, kas sobilik pigem üksi/kaksi nautimiseks jms.
Teine kingitus, mis minu meelest kõigile meeldida võiks on mõni väärismetallist autoriehe. Ei pea silmas kuskilt goldtimest ostetud suvalist ripatsit või laadalt käsitöömeistri traadist ja pärlitest nikerdust, vaid just professionaalse ehtekunstniku loomingut. Enamasti küsib kunstnik ka kingisaaja stiili kohta ja seda, mida ta tavaliselt kanda armastab ning arvestab sellega ehet luues. Muidugi päris 100% kindel olla ei saa kunagi, et see just täpselt kingisaaja maitsele vastab, aga nagu siin juba keegi ütles – kui ei sobi, laseb kas või samast materjalist kunagi midagi muud teha, aga väärisehe on ikkagi miski, millel on lisaks sentimentaalsele ka varaline väärtus ning minu arvates on pigem suurem tõenäosus, et niiviisi personaalselt valmistatud ehe meeldib kui et ei meeldi, eriti, kuna enamik inimesi endale niiviisi tellimuse peale tehtavaid ehteid väga lubada ei raatsi. Hind võib küll päris krõbedaks kujuneda, aga samas on nt lasteaia või põhikooli või gümnaasiumi lõpetamine ka selline sündmus, kus kogutaksegi pisut suuremaid summasid ja lapsi ka palju, mis võiks juba nt hõbeehet võimaldada (niisama iga-aastaseks jõulukingiks piisab minu meelest ka šokolaaditahvlist/kommikarbist ja siis ongi selline suurem kingitus vaid päris lõpus). Mina igatahes hindan ehtekunstnike autoriloomingut väga ja oleksin sellise kingituse üle väga õnnelik.
Omaette küsimus on muidugi see, et kui kõik vanemad rahasid lõpuks ära ei maksa ja samas on organiseerimisel just selline aeganõudvam ja hinnaline kingitus nagu eelpoolmainitud ehe. Minu oma koolilõpetamisel olid just minu vanemad tihti need organiseerijad ja no ikka päris nõme kui asjad on kokku lepitud, ehe ka kunstnikul valmimas (või tegu mõne muu sellist tüüpi kingitusega, mida lihtsalt ei lähe ja osta 5 minutit enne lõpetamist ära vastavalt sellele kui palju raha kokku kogunenud on), ja siis mingi ports vanemaid lihtsalt ei maksa kokkulepitud ajaks (või üldse). Oleks siis, et annaks teada nt et hetkel pole võimalik, aga et varsti saab vms, aga lõpuks maksabki organiseerija selle vahe kinni, sest keegi peab ju…
Igatahes jah, minu jaoks ongi need kaks (spaa või autoriehe) sellised kindla peale minevad kingitused. Igasugune muu nodi ja kinkekorvid jms on rohkem nagu kinkimine kinkimise pärast, mitte ei arvesta sellega, et saaja ka päriselt rõõmu tunneks. Muidugi kui õpetaja on lastega töötanud ikka mitu aastat, nt terve lasteaiaea, siis toob kindlasti rõõmu ka kena pildialbum, kus iga lapse kohta lisaks pildile ka midagi mälestuseks kirja pandud – see selline tore kink, millele ehk ikka raamaturiiulis ruumi leidub kui ka rühmasid juba palju olnud ja samas on ka toredalt taskukohane kui see aspekt peaks muidu takistuseks saama.
Olen olnud õpetaja aga nn kutsekoolis ja kinke pole saanud. Endal käivad 2 last lasteaias. Ühe rühmas on nii, et 75% vanematest minestavad kui nad peavad 2 x aastas 2- 4€ välja käima ja olukord kujuneb siis nii, et see vähemus lõpuks maksab kõik kinni ja vsjoo. Eriti haige idee oli üheks jõuluks see, kui tehti nn nimelised kastid, kuhu iga pere pidi oma äranägemise järgi kingi panema. Teise lapse rühmas on nii, et on aktiviteet, kes siis käib välja ideid ja per nägu u summa, suur osa maksab vaikides ka selle kinni. Ainuke aga on see, et see üks aktiivne vanem on ääretult halva maitsega ka sel juhul, kui suund on teada, siis kingitus tuleb nii piinlik välja, et ajab nutma. Nt viimati oli jutt, et teeme ka nö söödava korvi jõuludeks ja premium toodetega, tegelikult oli nii, et ostis pmst Selverist suvalise Lipton tee, salvrätid, kõige lihtsama küünla ja kudus ise juurde sokid- sallid. Algne idee oli siis kas Gourmet tee/ kohvi, (maitse)mesi, käsitöö küünal ja Juustukuningatest mingi kinkekorv. Ta on nii innukas, et keegi ei suuda seda kingi valimist kuidagi enda valdusesse saada ja siis iga kord ahmime õhku kui ta õhevil olles kinke üle annab. Mulle endale meeldiks saada kunkekaarte või tarbitavat kraami või tean, et õpetajad on kohe rühmaga alustades öelnud, et palun ärge kinkige midagi või siis rühmale või annetus kuskile.
Ma loen ja loen, et kas saan õieti aru ? Kõige koomilisem pakkumine grupist oli minu meelest mingisugune meisterdamistund, kus pakutakse pokaal veini. Ma oleks sillas sellise kingi üle ja kuna neid õpetajad ja kasvatajaid mu ümber on, uurisin teistegi arvamust. Me oleme samas kõik näputöö ja kunsti tegijad ka. Ütleme nii, et lihtsalt nõme oli su avaldust kunsti tunni kohta lugeda. Nagu sa ise kirjutad : “Arvamus pidi nagu perse olema, igaühel oma”
Lihtsalt mõtisklen, milleks selline pasaga ülevalamine vajalik on ?
No seda ma ju rõhutangi, et MINU arvamus (ja nagu sa kommentaaridest lugeda saad, siis enamik õpetajaid ka seda teha ei tahaks :D)
kunsti tunni kohta pole kuskil keegi kirjutanud et nad ei taha minna maalima ja kenas õhustikus klaas veini kõrvale võtta. Mis jama sa ajad.
Pole ka eriti neis mõttevahetustes osalenud. Aga niipalju kui mäletan, on kingitud ikka kinkekaarte ja arutelu on käinud, et mis keskuse omi vms. Midagi muud tarvilikku on ka vist ikka lõpuks lisatud, aga mitte kruusi ega laste nägudega asju, jumala eest, eiiii 😀 😀 😀 Vist mingeid kindaid, lambavillasusse jms on lisatud. Need sellised asjad, et kui ei meeldi, siis kingi või edasi kellelegi, kellele meeldib. A proovi sa mingeid laste nägudega kruuse kellelegi sokutada 😀 Samas, miks mitte, mõlemate jaoks võõrad lapsed nagunii.
Sel aastal said õpetajad jõuludeks nt apteegi kinkekaardi. Krt. Kingiks endale ka keegi. Pea iga kord, kui e-apteeki nina pistan, olen naksti ~70€ võrra jälle vaesem :/
Mina olen lasteaiaõpetaja. Mulle on siiani kõige rohkem meeldinud kaubanduskeskuste kinkekaardid. Jah, need on igavad ja tavalised , kuid nendega saan just endale sobivaima asja valida. Mudiugi on ka tulnud varasemalt erinevaid meeneid, millest kõige “veidram” on siidisall/ rätik. Iseenesest kellegi kaua tehtud ilus käsitöö, kuid see on selline taskurätikumõõtu ning pole iial leidnud kasutust. Ka kaelakettide mittekandjana seisavad paar kaelakeed karbis. Samuti peaks lapsevanemad väga hästi tundma õpetajat, et teada tema lõhna või maitse-eelistusi, kui valitakse parfüüm või mingi söödav kraam.
Mina õpetajana töötades sain enamasti kinkeaarte, teed ja uhkemat shokolaadi. Tee jäi alati lasteaeda ühiskasutuseks, shokolaad jäi kehvemateks päevadeks sahtlisse ja kinkekaartide eest ostsin, mida vaja. Proovisin siis sättida nii, et nende eest soetasin seda, mida olen soovinud, aga veel pole osta raatsinud, et päris toidu ja muu tühja-tähja peale ei läheks. Viimases rühmas enne lahkumist andsin vihje, et oman pandora käevõru ja tänu sellele sain rõõmsalt sinna lisanduse. Selle kingi üle olen väga õnnelik. Oli meeldejääv rühm ja seda väärikalt meenutav kink.
Ei ole ise õpetaja, aga mul alati vererõhk tõuseb lakke, kui hakatakse arutama õpetajate kinke. Kui ei tea õpetajate kindlat eelistust, on ainus normaalne asi minu meelest mingi suure üldkasutatava poe kinkekaart. Üldse ei poolda neid peale sunnitud elamusi, kellegi ema tuttava tehtavaid autoriehteid või savikausse, rääkimata tassidest ja muust mõttetust kilakolast. No meil näiteks esimesel aastal kingiti kellegi pealekäimisel õpetajale kunstniku tehtud kõrvarõngad, paraku polnud keegi märganud, et tal ei ole kõrvaaauke… Ja olgem ausad, praktiliselt keegi ei taha endale koju suvalisi nõusid või tekstiile jne. Tänu minusugustele küünikutele ongi meil viimastel aastatel kingitud kinkekaarte 100+ väärtuses, aga osad peavad seda ebaeetiliseks (et nagu palgalisa või nii) ja ei osale. Minu meelest on ebaeetiline kinkida kasutuid asju.
Okei seda ma kuulen küll esimest korda, et ebaeetiline oleks kinkekaarti kinkida 😀
Mul on lapsed olnud lasteaias kaks aastat ja ühe korra tegin kaasa, kui keegi hea ema kogus raha kokku ja tegi kingi õpetajale. Sel aastal kohe teadlikult ma ei teinud kaasa selle tamburaiga, kus tuleb hullupööra raha kokku koguda ja mingi imelik kingitus teha. Ma käisin hoopis lastega koos lilli valimas ja viisime need lasteaia viimasel päeval kenasti isiklikult rühmaõpetajatele. Ilus, armas ja üldse mitte hingehinda nõudev. Ei saa ausalt üldse aru, miks see asi nii üle võlli on aetud?
Lugedes siin õpetajate kommentaare, siis ei taha küll midagi kinkida enam. Andke raha ja muud meened on mõttetud! Ka hoolega valitud kinkekorvid vms, kingitud hobuse suhu ei vaadata. Kui töötan lastega 5 a koos päevast päeva, on ikka tore ka midagi sellist saada, mis neid meenutama jääb. Varem oldi kingituste eest tänulik, kui saadakse. Nüüd valitakse, mille üle rõõmustada. Ja õnneks on Mallukal raha lademetes ja koostöid jagub, mida taas ära mainida ?
Nagu ma mainisin, siis see EI olnud koostöö, tahad ma saadan sulle arve v 😀
Miks see Mylooki maininine oluline oli?
Oli öeldud, et üldse oluline oli v? Lihtsalt olin rõõmus, et sain täpselt õigeks ajaks kätte ?♀️
Oeh. Ma tean, et saan nüüd kohe sõimata ebapopulaarse arvamuse eest. Aga olgu. Mina ise lasteaias ei tööta, mõned tuttavad on töötanud või töötavad. Ja oleme oma tutvusringkonnas korduvalt arutanud, et mis ilmaime see lasteaiaõpetaja nüüd on, et pidevalt mingeid kinke peaks korraldama. Kui mina oma töö juures selliseid kinke saaks, oleks kohe altkäemaksu, korruptsiooni või mõjutamiskatsega tegu. Kuigi minu sissetulek lasteaiaõpetajast suurem ei ole. Seega lihtsalt ei saa sellest kingitrallist aru. Ammu ootan, et lasteaedades sellele pidurit tõmmataks. Jah, tänu ja sümboolne lillekimp vms on ok, aga kümnete ja sadade eurode eest kinke? Isegi tuttavad, kes lasteaias töötanud, on öelnud, et nad tegelikult ei pea seda õigeks ja neil on piinlik neid kinke vastu võtta…..
Mai tea, minu meelest on õpetaja amet nii tänuväärne, et patt oleks MITTE kinki teha 😀
Olen ise lasteaias töötanud. Kõige hullem kingitus sellest ajast on klaasist ingel. Hea, et mingeid lapsepiltidega asju pole kingitud vähemalt. See tundub natuke pervokas ausalt öeldes. Mulle isiklikult näiteks ei meeldiks, kui mingil võõral mutil oleks kodus hunnik minu (lapsepõlve)pildiga meeneid või esemeid. Lasteaiaõpetaja siiski on mööduv nähtus ja jääb lapsele pigem võõraks inimeseks edaspidises elus ja vaevalt et lastelt keegi küsib, kas nad tahavad, et keegi võõras tädi iga päev nende pildiga kruusist rüüpab või nende fotoga kaminas tuld süütab. 🙂
Mul üks pereliige lastaias tööl. Ja ta saab igal jumala jõuludel pakkideviisi jõuluteesid (neid kardemoni või kaneeli.. Või misiganes maitsega need jõuluteed on). Fun fact – ta vihkab neid teesid, kurgust alla ei lähe no. Aga aina tassitakse kokku 😀 Iga-aastane lototron – mitu seekord tuleb?
Laste nimedega kruuse ja seinataldrikuid jms on ka tohhujaa terve kodu täis. Meil ses suhtes segasumma suvila kruusid alati olnud, nii et need Chrystela ja Jacobinägudega kruusid on sujuvalt kasutuses. Külalistele küll sealt ei serveeriks tho 😀
Kinkekaardid tõesti kõige asjalikumad. Alati tuleb ükskord see hetk, kus tahaks mingit raamatut või spets asja… Siis lähed ja ostadki. Või – piinlik tunnistada, vahel on saadud neid kinkekaarte ka edasi kinkida kui hetkel pole raha sellele kellelegi teisele suuremat kinki osta…
Ah, ma pole kunagi aru saanud sellest, miks oleks piinlik kinke edasi kinkida, kui ise kasutust ei leia, aga teine rõõmus oleks?
See kingi teema nii ülehinnatud mu meelest. Kas sa kujutad ette et sa peaks igakord mingi saama kui oma töö tehtud saad? Jõuluks, jaanipäevaks, nimepäevaks jne. Ok lasteaia lõpp….. agaaa tõesti enamus on seda tööd aastaid teinud, kaua neid asju kingitakse? Kas lilled pole piisav? ? mu ema oli õpetaja, kapp oli tassikese, potikesi jne täis. Ise lasteaias olles olin ma üli üllatunud, kui sain esimsed lilles sünnipäevaka, või jõuluks võtmehoidja… ma oodanud neid, nunnu! Aga see pold primaarne, ma tegin ju oma tööd.
Ma saan aru, et õpetajad, kasvatajad, assistendid, söögitädid…nad hoiavad meie pisikesi, päev otsa, et söök, jook ja kõik jutud..aga kas peab jõuludel 40 euri perelt välja pumpama, kui teine laps käib koolis, sinna 20 euri..et detsis 60 euri puhtalt lasteada-kooli..natuke palju…nüüd läheb laps aias suuremasse rühma..kõik jääb maha vanasse rühma…
Teine asi lasteaia lõpupeod..kas peab Tanel Veenre ehted olema, lõpureis. ? Või Taukar laulma..need on reaalsed pakkumised..mis on jäänud mõtteks..aga tegemist lasteaiaga mitte ülikooliga…
Meil küll kunagi 40€ per nägu pole tulnud, ikka 20 ringis kui sedagi
Hõbenööp on väga OK, SEE EI VÕTA RUUMI!!!
Olla sõnumiga käevõru meeldib ja muidugi veel kodumaist disaini…
Kõik see, mis võtab ruumi või on võimalus, et koju ei sobi peaks välja jääma (sõnumiga tekid, – padjad, – kruusid,- pildiraamid jne)
Kinkekaardid on mugavad, aga raamatupoed, kaubamaja või muu keskus on tavaline…. Pigem kullapood (kust saab oma maitsele mõned hõbe ripatsi, prossi või midagi muud mis rühma meenutama jääb) või eest disaini kinkekaart või elamuse….
Olles ise õpetaja, siis tegelikult ei oota ma midagi… Tõsi veedame lastega suure osa ajast, ent see on siiski meie töö mille eest tööandja meile tasub. Loomulikult on alati tore kui tööd väärtustatakse ja sinu panust hinnatakse, kuid märkamine ja tunnustamine võiks tulla juhtidelt ja kolleegidelt. Seda enam, et väga tihti on üks suur jant nende kingituste ja rahakogumistega…. Ei ole meeldiv läbi vaidluste ja tülide kingi saamine.
Õnneks ise jäävad õpetajad nendest vaidlustest välja 😀
Kuid me kuuleme siiski neist? Ikka juhtub, et eesti on väike või mõni lapsevanem hakkab meile või direktorile kurtma või lapsevanemad unustavad arutelu käivitades meid meililistist välja jätta?
Olen ise õpetaja ja ka lapsevanem.
Saanud olen suuri kinkekorve igast kraamiga, mingi jahisõidu(ühele) kuskil tallinnas( ilmselgelt ma sinna ei jõudnudki), küünlaid(mulle lähevad alati peale ?), meepurke rohkem kui kokku jaksan loendada, lilli(neid mis õue käivad-ise olen korteri inimene), rühmapildi, kinkekaarte, tassi(ma inimene kellel peavad tassid samasugused olema aga see oli siis ainuke erak mu kodus- ja kasutasin igapäevaselt lausa kuni katki läks- üks pere kinkis kui lapsega koju jäin ja see oli küll südamest).
Lapsevanemana ma olen nüüdseks veidi alla andnud sest enamikel on niiiiiiiiii “head” ideed, et ma ei kuku torkimagi.
Nt kingiti õpetajatele pisike kaamera rühma(seebikarp põhimõtteliselt). Tänapäeva telefonid teevad ka paremaid pilte ja nad ei pea mingi mässama mälukaartide ja kaablitega. Aga see oli just ühe ema arvates hädavajalik rühmas. ??♀️
Siis kingiti käsitöö värgendus- klaaspudel kus see oli liiv ja mingid kuivand lilled. ??♀️
Aga kinkekaardid on küll teretulnud enamikele. Sest tänapäeval seda tilulilu on niii palju nagunii igaühel.
Ei kujutaks ette et kunagi pörast 30a tööd õpetajana oleks nt igalt rühmalt kruuse ja kujusid. Mõni õpetaja ei mahuks oma elamisse äragi vist.
Meil on näiteks kõvema häälega sekkuvad vanemad sellised, kes taunivad “suurte tegijate nuumamist” ehk teisisõnu igasugused Piletilevi või Kaubamaja kinkekaardid on välistatud, mis siis, et õpetaja on tedaolevalt SUUUR teatrifänn. Jutt alati ikka see, et toetame kohalikku (õppeasutus asub pealinnast vähe eemal) ja ostame nende käsitööd ja toidupakke. Mõte õilis, aga … Toiduga kinkekorvid võiks ju olla alati kindla peale minek, aga olgem ausad – tihti need pealesunnitud ökotooteid ei maitse (näiteks mul jäävad alati vähemalt pooled söömata) ning käsitöö on samamoodi väga maitse asi – need kingitud vaagnaid jm mina ka oma koju poleks soovinud.
Kui õpetaja on lastega pikalt koos olnud (terve lasteaia aja või nt algkooli) ja on aeg nad edasi saata, siis üks läbimõeldult tehtud lõpualbum (raamat), kus kõik lapsed sees, on minu meelest küll ilus kingitus. Jah, sel õpetajal võib neid lõpuks riiulisse ka 10 tk aastatega korjuda, aga mis siis? Kui sentimentaalsus puudub, on tal alati võimalus need ahju visata vms. 😀 Aga minu kogemus on näidanud, et õpetajatele on need raamatud väga hinge läinud. Lasteaeda lõpetades said õpetaja abid teada, et vanemad albumit teevad ja siis tuli üks neist arglikult küsima, et kas nad saaks ka selle endale osta. Mul oli hämming, et ärge muretsege, ka teie saate selle raamatu. Huvitav, kas abid unustatakse tihti ära…
Mina töötan ka lasteaias õpetajana ning olen aru saanud, et pole üldse pop enam õpetajatele kingitusi viia ega nt mõneks tähtpäevaks lilli. On ainult paar teatud nägu, kelle jaoks on see oluline. Ise mäletan küll, kuidas sai igal tähtpäeval õpetajatele alati lilli viidud. Mina olen kuulnud, et kingituseks teevad lapsevanemad õpetajatele nn vaba päeva ehk tulevad ise õpetajate eest tööle ning saadavad terve kollektiivi kas kuskile välja sööma või nt spaasse. Aga üldiselt panustaks ikkagi mina kinkekaartidele (piletilevi, kaubanduskeskus, hotelliveeb vms). Aga minu jaoks oleks megalahe ja rõõmustav isegi see, kui õpetajate päeval lillekesega tullakse. ?
Oi, ma võiks sellest juba raamatu varsti kirjutada. Alustades sellest, et üks õpetaja läks pensionile(üle 35a oli lasteaias ja enne seda koolis). Koguti ca 250€, mille eest eeldaks, et saab ikka juba korraliku kingi ja siis hakkas tulema neid ideid… ausalt, mul tekkis tunne nagu inimesed oleks lastud prismasse lahti ülesandega igalt riiulilt midagi võtta. Pakkusin välja, et kuna õpetaja juba soliidses eas ehk sobiks mõni Eesti disaineri tehtud ehe vms. EI, kruus, heegeldatud mänguasi, pleed ja ostukott koos on palju südant soojendavam. Kuna see oli meil viimane aasta lasteaias siis ütlesingi lõpuks, et sorry aga minuga ei tasu arvestada. Ostsingi lõpuks ise ühe hõbedast rinnanõela, isegi kui see ei meeldi/sobi saab kasvõi üles sulatada ja teha midagi oma maitse järgi. Kusjuures lõpuks tuli välja, et õpetaja oli mõned aastad tagasi ostnud analoogsed kõrvarõngad, mille juurde puudus ripats/pross vms! Mina olin rahul ja tundus, et ka õpetaja ☺️
Appi?
Meile kingiti üksaasta 3 peale 15.- apollo kinkekaart, lahustuv kohv, siirup mida sisse nõristada ning pakike vinnutatud snäkke. Nii et andakusel pole piire või mis 😀
heldusel pole piire 😀
Olen kooliõpetaja. Olen sünnipäevaks saanud potilille+mingi tagasihoidliku ehte, aga jõuluks kinkekaardi. Nad on mulle palju kasulikke asju ostnud, nt suusapüksid või rannariided või sponsoreerinud mõne eriti ägeda kleidi ostu. Need, mida päriselt vaja läheb. Igatahes kinkekaardi usku 🙂 aga šokolaade saab liiga palju, nende asemel midagi tervislikumat või huvitamat, nt puuvilja- või pähklikorv, makroonid vms.
Igale ōpetajale kingiti ÜKS teatripilet, ilmselt mõttega, et me saaks kōik koos etendust vaatama minna… Nagu igapäevaselt seitsmest seitsmeni koos olemisest vähe oleks? Mina andsin enda pileti kolleegile, et ta saaks mehega koos minna.
Ükskord tehti lasteaiale korjandus, et saaks kuuri katust parandada, ōpetajad ei saanud essugi ?
No mis sa nüüd. Oleks võinud kõik ikka käsikäes minna???
Elan Soomes ja lapse 5 esimese klassi õpetaja läks ära, väga äge 6ps oli ja jaksas nende pärdikutega käia metsas telkimas ja retkedel (klassis oli tydrukuid 7 ja poisse 15). Lapsevanemad on k6ik headel kohtadel tööl ja raha nagu m6tleks et pole probleem AGA selgus et 20eur oli m6nele liiga palju ja siis lepiti kokku, et igayks sai panna 5 eur, VIIS KUSIST EUROT. Nagu mingi nali v6i ja selle eest siis kinkekaart kuskile retketarvetepoodi (kuna see 6ps oli selline metsas mydistaja). Ostsin oma kingituse ja lille ning panin yhisesse 20 eur. Kahju et need vanemad seda blogi ega komme ei m6ista lugeda
Meil on ka olnud iga aasta neid, kellel pole võimalik nii palju tasuda, aga siis on teised rohkem pannud ja pole probleemi
Minu arvates Kingitus.ee kinkekas hea valik või siis mingi söögikoha kinkekaart, kus siis terve rühmapersonal, kes lastega koos olnud, saavad ennast välja tuulutama minna?
Jep!
Lasteaias oli veel lihtne sellega, laps läks kooli ja just aasta lõpus mina korraldasin kingi õpetajale -súnnipäev ja 1klassi nö lõpetamise eest. Üks lapsevanem( õnneks ainult ÜKS) ütles, et milleks me üldse kinki teeme, las iga laps viib lilleõie ja kaardi. ?Jah, õpetaja saab niigi lilli 1september ja kaarte terve elu ka niisama lastelt. Õnneks ikka tegime raamatupoe kinkekaardi+lilled+kommikarp , jäi rahule ?
Mina olin enne see, kes orgunnis alati. Viimane kink oli viie oksaga (no viie sordiga õunapuu, vist õeldakse perepuu või midagi) lapse põhikooli õpetajale, mõned küll pakkusid välja, et iluõunapuu, aga õpetajal on kolm last, no mida selle ilupuuga teha. Aga see kogu värk on valuline vist mõlemalt poolt. Minu see viimane oli selline, et koosolekul kõik jagasid oma meile (kõigil polnud fb-d), lõppakkord oli ikka see, et kahe emaga maksime enamusest kinni, sest üllatus üllatus, mõni ei käi kuu aega oma meile vaatamas (imeline elu ma ütleks, mis sest et sa oled just selle jaganud kuu aega enne lapse lõpetamist, et sa saaks infot). Ja isegi peale aktust tuli ainult üks ema viiekaga (see oli ikka juba 7-8 aastat tagasi), aga ülejäänud arvasid, et ma niisama seisin ühe isa ja ühe emaga seal laval ja ütlesime õpetajatele, et eks neist lastest oli ikka rõõmu ka. 😉 Aga kui keegi nüüd loeb, siis enam pole vaja tuua :)) Nüüd olen ise lastaias õpetaja ja ma olen saanud sünnaks kinkekaardi mu lemmikkäsitöö poest ja jõuluks saime nimedega riidepuud (väga hea idee) ja üheks jõuluks kohvi ja teepaki – ka jälle imeline! Samas kuulen kevaditi neid draamasid, et mida ja kellele ja kui palju – eks see draama ei lõpe iial. Nii palju julgeks küll õelda, et seda nööpi küll ei tahaks, aga noh, võtab vähe ruumi ja saad vbl tõesti lemmikkampsuni alläärde peitu õmmelda :)) Kas keegi solvus ka, et sa eraldi veel lõhnad viisid, sa ju selline rikkur influenser??? (ma loodan, et iroonia paistab viimasest lausest). Aga keeruline teema ka, õpetajana on hea meel kinki saada, aga natuke piinlik ka – teed ju tööd igapäev. Ja neist lastest on ju tõesti rõõmu ka. Igapäev.
Istik on äge idee küll, kui muidugi aed on. Pärast istud oma korteris selle õunapuuga??
Ma nüüd ka pole õpetaja,aga ma olen ka alati mõelnud,et need tassid rühma nime või laste nimedega jne on ikka eriline ajuvabadus. Mulle näiteks meeldib,kui mul on kodus kõik tassid -klaasid-taldrikud-kausid ühest seeriast, mitte nii,et on sada erinevat kruusi ja taldrikut jne. Ja kui ma siis pea iga aasta saaks mingi erineva tassi või kausikese siis ma läheks hulluks vist. Aga ega ma olen ka see, kes üldjuhul maksab lihtsalt raha ja asi ants, kui mingi eriti ajulage idee on kellegil olnud,siis olen ikka öelnud,et tiba võssa kisub see värk.
Mina olen lasteaiaõpetaja. Olen poolt, et kinkekaart on kõige mõistlikum ja vb ka lihtsam kingitus. Eriti kui nt õpetajad on eri vanuses ja eri huvidega, ei pea hakkama eraldi asju välja mõtlema. Olen saanud enamasti kaubanduskeskuse kinkekaid aga ka nt ilusalongi, spa, raamatupoe.
Samas lõhn on tõesti hea mõte, oleksin rõõmus. Paar korda on mõni vanem eraldi pudeli veini toonud nt kevadel, alati kahe käega vastu võtnud 😀 Tasse ja graveeritud ehteid ei jõua ära tarbida.
Hei! Olen ise õpetaja ning 3a järjest saime rúhma meeskonnaga jõuludeks “toidupakid”( need ökotoodete pakid) – tean, et pole viisakas nuriseda, kuid 90% pakis olevatest toodetest mulle ei maitsenud ning pidin need kellelegi järgmisele andma? Seega see kinkekaart oleks ilmselt parem variant, kuid tõesti lapsevanemad võiks siis kingitust planeerides veidike õpetajatega suhelda, sest seda iga aastast nänni koguneb muidu jube palju!
Okei, toidupakk mõnes mõttes oleks fine, aga jällegi maitsed on erinevad. Ma oleks rõõmus juustukuningate paki üle pudeli veiniga, teine aga ei teeks sellega essugi ?
Meil ühes rühmas oli kombeks jõuluks kinkida midagi rühmale (laminaator, makk, legosid, autoriiul meenuvad praegu). (Ettepanek tuli kasvatajatelt, kui uurima hakkasime, mida kinkida võiks). Õpetajatele on olnud pigem sümboolsed kingid, üks aasta ise ütlesid, et presskann kuluks ära. Sai siis see hangitud+kohvi ja vähe paremaid komme. Teistel aaststel ka pigem kohvi, mett, miskit magusat, üks aasta said mingid öko kätekreemid.
Enne käisid väikeses lasteaias, jõulukingid tehti kõigile töötajatele (13) sarnased: üks aasta käisid koos kohvikus, teine aasta kinkekaardid kohaliku juuksuri juurde (kelle juures kõik käisid nagunii :D), üks aasta tegime suuure ühiskoti, iga pere tõi kotti midagi omalt poolt (kes mett, kes kohvi, kes komme, mida iganes omatoodangut). Pärast jõulupidu istusid koos, jagasid sõbralikult, nii et igaüks sai midagi omale meelepärast valida ja üht-teist jäi ühisteks kohvipausideks. Tagasiside oli väga positiivne.
Sõime lõpetamisel on kingitud kinkekaarte, õuelilli (majaomanikud kõik).
Lasteaia lõpetamisel ühist kinki minu poiste ajal polnud – mõlemsl aastal lõpetas mõni laps st mitte kogu rühm.
Ühe lõpetamise ajal koos teiese lõpetajaga tellisin rühma puust kalendri rühma logoga (see, kus nuppu liigutatakse päevade peal), teise poisi ajal oli lõpetajsid mõni rohkem, tellisime mitmepeale tordi.
Õpetajatele iga lõpetaja viis ise midagi. Lisaks lilledele said ühe õpetajad šokolaadi, mille paberi ise kujundasin, peal õpetaja nimi ja teisel pool luuletus, tänusõnad.
Teise polisi puhul said lillele lisaks nimelised pastakad.
Aasta jooksul kindlasti viivad poisid lilli/nänni õpetajate päeval, naistepäeval, sõbrapäeval kogu rühmale/klassile+õpetajatele midagi, 1. sept ja viimane lasteaia/koolipäev ka.
Lasteaias sai aasta algul+lõpus viidud rühma õpetejatele kohvipakk või kommikarp (millele peale kirjutatud/kleebitud head soovid).
Koolis pigem komme. Aga ka muud nänni. Lillekimbus ports pastakaid näiteks 1. septembril.
Pikk jutt sai… Aga jah, mina olen ka üks asjapulk, kes olude sunnil kinke ajanud. Viimastel aastatel, kui poisid koolis, on rohkem ette tulnud seda, et igaüks vaatab ise, kas ja mida kingib. Väikesed klassid (5-7 õpilast), ühe poisi klassi lapsevanematel suva, ei osale, tee väljagi. Teise poisi klassis 1. klassis jõulu saimekoos tehtud, sealt edasi on koroona-jamad olnud, vahepeal kooli ei saanud, lihtsam ka, kui igaüks ise vaatab.
Õpetaja ma pole aga ma pean lihtsalt ütlema, et pole jubedamat nuhtlust kui iga jumala aasta saada näiteka sünnipäevaks taas üks kaunis südametega tass… kolm korda võib pakkuda, mis kuupäeval sünnipäev on ?♀️
😀 14 veebruar vä? Naiss.
Töötades ise lasteaias õpetajana ja olles olnud ka lapsevanema rollis, kus pidime pakkuma välja ideid õpetajate meelespidamiseks, siis ütlen, et päris ausalt oleks aeg unustada meened, mille üle “rõõmu” ei tunta. Lasteaiast olen saanud ise kingituseks mitmeid tasse laste nimede ja piltidega ning, kui praegu mõelda, kus kohas need on, siis jään vastuse võlgu ?♀️
Oma lapse rühmas küsisin otse õpetajatelt, et mida nad sooviksid? Nende esimene vastus oli, et palun ärge kinkige meeneid, kus on laste pildid peal… . Mina saan sellest aru ja mõistan neid, sest me tõesti ei jõua nendest tassidest vett/kohvi/teed juua, et neid ära kasutada.
Õpetajad on alati väga õnnelikud kinkekaartide üle.
Kõige jaburamad kingitused on olnud diivanipadjad ja kuuseehted laste piltidega ?♀️
Mina õpetajana ei oota, et vanemad peavad tegema kingitusi, piisab lihtsalt soojast sõnast, sest see on minu töö mida teen südamega ja naudin täiega.❤
Hahhaa, appi, kujutad ette, et istud kodus diivanil patjade vahel, kus võõraste perede lapsed vastu vaatavad ??
Kuuseehted laste piltidega… ma isegi ei teadnud, et neid tehakse 😀 oma koju oma laste piltidega oleks päris äge, aga et nüüd terve kuusetäis võõraid lapsi…. kummaline 😀
Ma ka ei teadnud:D!
Õpetaja pole, aga ema sõbranna on ja juba 30 aastat. Tema ütles, et absoluutselt parim kink on suure kaubanduskeskuse kinkekaart ja selle ta ka viimati sai. Ütles,et lausa 50 €, millele pani ise veidi juurde ja ostis omale kaua soovitud saapad Ecco poest. Ta oli väga rõõmus ja tänulik. Mina isiklikult toetan samuti kinkekaardi mõtet. Need teie ideed.. noh, mul 2 last ja pole siiani niii jaburaid kingiieid kuulnud , seega tegid õpetajatele suure teene, et vastu sõdisid.
Jep, suurest kaubanduskeskusest ikka leiad midagi vajalikku ?
Isver, kuna pead viimasel ajal palju pidu… olid ikka kaine, kui seda posti tegid? Las vaesed ostavad ise nõusid jnejne, jube jutt. Saatsid lõhna, nii tore, aga täitsa pointless eneseupitus. Mõtlesin, et äkki tuli mingi originaalne idee, aga pidin pettuma.. mingi oma koostöö eesmärgil tegevus.. hoia taset!! Hetkel see langeb pea iga sinu postiga..
Mul hoopis mure, et kas sa ise kaine oled v? ?
Ma arvan tahtis väga tassi kinkida ???
Täitsa kaine. Mulle ei meeldi lihtsalt selle postituse alatoon. Loomulikult mingit rumalat tassi jne pole mõtet kinkida…aga see, et ah, võtsin ühendust ja kinkisin lõhnad, mis ilmselgelt paistab koostöö järele. kui see, et oiiii, kolm ööd mõtlesin, mida kinkida. Muidugi praktiline asi on alati parem, aga see post on kohutav. Ei näita, et oleksid rohkem nendele mõelnud kui keegi teine. puhtalt omakasu ja koostöö. Loogish, et teed seda, aga tee paremini!!
Kallikene, vannun sulle, et ostsin need lõhnad oma raha eest ja omal algatusel. Alatooni mõtled ju sina ise siia juurde, mitte mina 😀
okei. võimalik 🙂 hea, kui see selgeks sai 😀
me kinkisime üks aasta näiteks Haapsalu sallid. Ilus, aga ka praktiline..
Salliga ka see asi, et kui inimese stiili jne tead, siis muidugi hea kink
Ma ei jaga biiti praegu, et mis siis on kui oleks koostöö olnud? ? Mingi surma patt või mis teema?
Sama tähelepanek- las VAESED inimesed ostavad ise endale nõusid. No tõesti.
Ja siis tuli suure rahakotiga lapsevanem ja kinkis koostööpartnerilt hangitud lõhnad.
Mis siis saanud oleks, kui õpetajad oleks nimetanud mõnda kaubamaja lõhnatoa 300 eurose lõhna, mida koostööpartner ei müü?
Kinkekaart on viisakas kink ja inimene saab ise meelepärase valida.
Issand jumal, ma ei mõelnud nagu vaesed rahaliselt, vaid nagu väljend “vaene inimene”. Miks ma peaks arvama, et õpetajad just vaesed v rikkad on, mina nende rahakotti ei tea ju ?
Ma pole küll õpetaja, aga ma sain ükskord ühelt oma õppejõult (imeline inimene) kingiks hõbenööbi, mis tal kodus jõude vedeles, ja ma olin küll sillas 😀 Siiani kavatsen seda tsaarimündist tehtud nööpi oma rahvarõivaste külge õmmelda, kuhu täpselt üks nööp lähebki. Seto rahvarõivaste külge on see suurepärane lisand 🙂
Noh jah, kui sul on sääraseid rahvariideid vms, aga ma kardan, et valdav enamus ei oskaks sellega midagi teha ?♀️
Olen ise õpetaja mitu aastat olnud ja mõttetud kingitusesd on olnud Türgi sall või laudlina vb? ja Hiina joonistustega lusikas ja söömispulgad… Sall mul veel alles ja lusikad juba ammu prügis. Muidu on olnud ka lilled ja vein, kommid, mis on alati tore ja kulub ära. Kõige parem ma arvan oli Stockmanni kinkekaart mingi 220€ kui kõik vanemad koos kinkisid, siis sai midagi asjalikku valida endale. Ise praegu ka esimest korda oma lapse õpetajatele kinkisin Stockmanni kinkekad. Ühe hõbeketi südamega olen ka emalt saanud kes siis mul õlal nuttis ka ja see on kuidagi nii eriline olnud, tõelise emotsiooniga kingitud.
Ma arvan ka, et kui täpselt ei tea, ongi kinkekas kõige parem!
Ära unusta õpetajaabi 🙂
Meil sai terve rühma meeskond https://annalutter.com/pood/kingitus-opetajajale-opetaja-on-kanded-joud/
Ilusad ja praktilised 🙂
Meil käisid ka korra need läbi, aga mai tea, kellel meist ei oleks juba riidest kotti? 😀
Jaa õpetaja abid on meeletult koormatud ja peavad nende pisikestega tegema väga palju tööd. Üldjuhul õpetajad nn musta tööd ei tee 🙂 aga samas õpetaja abid peavad lisaks muule tööle ka nt väga palju õpetajate kõrval ka abiks olema.
Meil on alati tehtud täpselt samad kingid õpetajatele ja abile.
Meil ka, ikka õpetaja abile sama. Olen ise ka mõelnud, et tema töö on ju nagu “töömesilasel” ja samas kui lastega üksi ruumi
(õue peale) jääb ja midagi peaks juhtuma, siis vastutus on sama suur. Täpselt sama palju kingitust väärt kindlasti.
No õpetajana ma mingit nööpi küll ei sooviks.
Võtaks küll vastu naeratades aga praktilist sisu 0.
See kunstivärk, noo ma ei oleks väga õnnelik. Ma ei joo veini ja meisterdada saab, nii et silmist pritsib.
Iitala vaasi üle oleks õnnelik.
Ise olen saanud näiteks Olla käevõru, kirjaga imeline õpetaja, kannan ikka kui pidulikum hetk.
Kaubamaja kinkekaardi olen ka saanud ja väga rahul.
Tassidest olen õnneks hetkel pääsenud, see buum on vist ka möödas.
Me jõuludeks Lende ja Mari rühmas kinkisime ka need Olla käevõrud, need ilusad jaa
Hei, meil küll sai 2 klass läbi aga kuna oli see koroona jama ja ôpetaja nii palju vaeva näinud môtlesime, et teeme väikese spaa puhkuse koos massaazigaja snäkkivaagen, maksumus u. 60 euri ja omg milline draama sellest tuli sest môni arvas, et milleks teeme alles siis kui 4 klassi lôpp on ! Aga okei pakkusime siis ainult massaazi välja ja too tuli siis 30 eurot. Ja teise lapse vanemaga ostsime siiski spaa ka juurde! Inimestel lihtsalt nii kahju rahast!
No ega teiste majanduslikku seisu ei tea ja muidugi ei annaks keegi oma pere söögiraha kingi jaoks ära, aga siis saaks seda ju ka kenasti selgitada
Samas kas on tahtmust võõrastele inimestele seletada, et mul praegu selline seis, et raha pole, vb keegi perest kaotas töö vms, pärast kõik aruravad su majanduslikku seisu selja taga, et kuidas nii või naa ja kritiseerivad nt auto, kodu või firmariiete omamist. Ja noh lõpuklassis oled ikkagi vaikimisi arvestanud, et õperajale tehakse ka midagi, aga siis tuleb juba mitte lõpuklassi lastega ka ootamatuid lisakulutusi, see hetk võib tõesti olla lihtsalt kergem öelda, et kmoon, teeme kui lõpetavad ja et pole huvitatud, mitte oma eraelu teistele arutamiseks lettinladuda.
Piletilevi kinkekaart on ok mu meelest. Sealt leiab igaüks omale sobiva ürituse, millest ka elamuse saab.
Jep, aga noh, üritustega on siin viimasel ajal nii ja naa olnd 😀
Aaamen. Hea, et sekkusid, õpetajad kindlasti väga rahul. Kinkekaart on asjalik kink ja seda ka õpetajad kinnitavad.
No parem kui mingi juba jah
Kompostikast? ?♀️ Mitte küll lõpetamiseks aga jõulukingiks…
Sina said v ??
Ma ei ole õpetaja ja mu lapsed veel lasteaias ei käi, aga mõtlesin ka sõna sekka öelda. Me põhikoolis kinkisime üldiselt kinkekaarte, meil oli selline vanatüdrukust õpetaja, kellele meeldis ennast igast küljest harida. Ta sai siis Piletilevi, raamatupoodide jms kinkekaarte. Gümnaasiumis oli meil õpetaja, kellel oli suur pere ja majanduslikult väga keeruline ja ükskord ta siis tunnis elas ennast välja ja rääkis kui raske neil tegelikult on. Lastele ei saa neid riideid osta, mida nad tahaksid ja ise käib 20 aastat sama seeliku ja pluusiga ja minuarust me kinkisime mingi suure keskuse kinkekaardi või lihtsalt raha? Igatahes päris suur summa oli ja ta oli jõulupeol pisaratest hingetu.
Mu ema on lasteaias abi ja no tal on varsti pleedide jaoks eraldi kappi vaja??
Vot pleedi ma polegi veel kuulnud haha 😀 mis nendega küll teha 😀
Ma konkreetselt armastan pleede ja mul oleks väga hea meel, kui mul neid oluliselt rohkem oleks. Me elame Eestis, maitea, 300 päeva aastast on jahe ja hall, megamõnus oma pleedi sees istuda. Samamoodi hea meelega meisterdaks ja rüüpaks veini, ma ei tea + kingitud hobuse suhu ei vaadata. “Kinkige mulle kinkekaarte” .. cmon 😀
Eks oleneb peedist ka jaa
Olen ka õpetaja. Õpetan suuri lapsi. Sain viimati täisnahast väga ilusa läpakakoti (poleks osanud ise otsidagi sellist) ja disainkõrvarõngad, mida poleks ise jällegi elus ostnud (liiga värvilised), aga sobivad mulle ootamatult suurepäraselt. Et kuigi olen pigem praktilise meelega ja kinkekaardi usku, on mõned kingitused olnud väga üllatavad ja toredad. Tegelikult olengi saanud alati vahvaid asju ja näiteks Apollo või Rahva Raamatu kinkekaardid on ju super. Võib-olla millest ära ei ütleks- on mõne hea massööri kinkekaart. Samas on alati natuke piinlik, et ma ju saan oma töö eest palka ja imelik on üldse kingitust vastu võtta (a’la mis nüüd mina). Jällegi isiklike laste suurepärastele õpetajatele kingiks tänutundest ei tea kohe mida (ja palju :)).
Õnneks mitte.. Ja õnneks oma lapse kasvataja ka ei saanud, aga arutlusel oli küll jah ?♀️