Nagu näha ei ole ma bloginud. Süda nutab sellepärast sees, aga ma lihtsalt ei saa praegu – pean keskenduma raamatu kirjutamisele. Nagu ikka muutuvad plaanid jooksvalt. Enne plaanisin raamatu sünnitusega lõpetada, nüüd aga arvan, et peaksin tegema väikse sissejuhatuse vastsündinud lapse ellu ka.
Siinkohal jälle üleskutse.
Mida oleksite teie tahtnud nendest esimestest kuudest teada? Mis nõuandeid annaksite? Millest peaksin kirjutama pikemad peatükid?
Ma siiralt tänan teid abi eest. Alates 12dast olen tagasi blogimaailmas!
35 kommentaari
hea oleks ilmselt m6nele asjalikule raamatule hoopis viidata, sest algusest v6ib t6esti terve raamatu kirjutada (ja kindlasti juba ka on) + siis imetamise raskused alguses, unepuudus, emotsionaalne labiilsus
Sellest algusest võiks lausa eraldi raamatu kirjutada.
Emaväsimusest, unevõlast, magamatusest ja sünnitusjärgsest depressioonist ning kuidas neid ennetada, nendega tegeleda ja neist nn võitu saada.
Lisaks sellele kõigist võimalustest, mis noorel emal väljaspool kodu on beebikinod, kohad kus saaks võimlema minna koos beebiga, beebikoolid, noore ema koolid, loengud emadele jne jne
Alusta algul ema rahustamist. Sest iga laps on ikkagi erinev. Esimese asjana võibolla teha lapsevanemale selgeks , et me kõik oleme seisnud selle küsimuse ees- kas ma teen ikka õigesti, kas ma ikka kasvatan õigesti? Ja mis kõige tähtsam, tekita talle kindlustunne, et ta pole selles üksi. Ülejäänud, kindlasti lapse esmased kuu arengud, mis oled sina ja mida naabrinaine oma lapse peal katsetanud/teinud. Natuke öörütmist ja tasakaalustamisest, väsimusest, söögiaegades, arstidest, viiteid vastavatele nt toitumisspetsialistidele ja nõutubade enda ja lapse emotsioonide rahustamiseks. Sest teame ju kõik, värskele lapaevanemale, on ju esmased kuud väsitavad ja pingelised, et kuidas toetada ema või isa, oleneb kes lapsega rohkem tegeleb tollel hetkel või mõlemaid korraga-siinkohal oleks tore Kardo arvamus ja ehk mõningate tema enda sõpruskonnas olevate isade arvamust. Sest mis põhiline, et kõik saaksid olla rahulikud ja nautida õnne oma inglikesest.
Seda et beebi v66rastab,ma ei saa kuskil käia kedagi v66rast n2eb kohe nutt peal.Olen ise süüdi selles v6ibolla kuna ta on harjunud ainult nelja inimesega.Samas on see kahe otsaga asi,osad beebid v66rastavad.Loodan et l2heb üle om vanaema ja vanaisasid ei tohiks ju karta.Rinnaga toitmine on algul väga raske,algul nutsin kuna nibud l2ksid l6hk ja imetamine oli valus,pidasin vastu kolm kuud,siis enam ei suutnud.Ei tohi viltu vaadata nende naiste peale kes ei saa rinda anda!
Mina ise hakkan lähinädalatel sünnitama ja hetkel valmistab kõige suuremat huvi see, mida haiglasse kaasa võtta nii enda, kui lapse jaoks. Mingi üldine pilt on küll olemas, kuid tahaks teada, mida seal ka reaalselt vaja läheb. Ning samuti see riietamise teema, et mis asjad ja kui soojad jne haiglast kojutoomiseks jne. Tegelikult oleks tore seda juba praegu teada saada, mitte alles sinu raamatust 🙂
mu blogis on see kindlalt kirjas kuskil 😀 aga tegelt vaja ei lähe sittagi, kõik sulle antakse 😀
Mine sa tea, kas sellises väikses kohas nagu Paide, ka antakse 😀 aga ma ise mõtlen ka, et ega ise palja persega vast koju ei tule ja lapse autosse ja autost tuppa viimise ajaks pole ka vast kasukat vaja. 🙂
No need riided on vaja, millega last koju tood, massive sidemed endale, võrgust trussikud, mugavad riided ja midagi süüa järgmiseks päevaks näiteks 😀
Tere,
Tean et see hetkel teemasse ei puutu, kuid kas sinu raamatust annab midagi lugeda ka enneaegsete laste sünni kohta? Mind näiteks ehmatas see jubedalt ära ja muretsesin ennast segaseks, kuna lugeda nagu ka seda kusagilt ei osanud.
http://www.haigekassa.ee/uploads/userfiles/file/juhendid/38369_inforaamat_EST_32lk+kaaned_10juuni.pdf
Siin on piisavalt palju materjali enneaegsete laste kohta.
Mul endal toodi ilmale tütar 31-ndal rasedusnädalal, kui tahad võime asjast pikemalt rääkida.
Suured tänud, kuid seda oleks mul 9 aastat tagasi vaja olnud. 🙂 Nüüd juba poiss suur ja sõna ei kuula 😀 Lihtsalt küsisin et kas äkki on peatükk kui enneaegsete laste emad oma mõtteid välja ütlevad, mida kartsid mida lootsid ja kuidas läks. Et siis nagu rohkem neile kellel see võib juhtuda.
minu jaoks oli kõige raskem harjuda faktiga, et mul ei ole enam oma harjumuspärast elu. ei saa minna ja käia, kui soovin (isegi prügi väljaviimine nõudis pikemat planeerimist).
muidugi kindlasti ka see, et toonitada mitu korda, et nautige seda aega kui beebsu teil ainult sööb ja magab 🙂 pärast pole enam sellist aega ikka peab silma peal hoidma 🙂
Keegi juba eelpool mainis sõna kurvameelsus või no emotisonaalsus. Pean tõdema, et esimene nädal kodus möödus igapäevaste pisaratega. ( küll rõõmust kui kurbuses ja kohati tundus, et lihtsal niisama). Ja samuti mehe ja naise vaheline suhte muutus. Me ei saanud esimesel nädalal mehega väga suheldud, palju möödarääkimisi.. Ja lahenduse tõi see, et mõlemad ütlesime, mida me teiselt poolelt ootame. ( kui tead teise inimese ootusi siis on lihtsam toimetada).
Keeruline teema oli veel ka imiku riitetamine- just siis kui minna näiteks autoga või käruga välja. Haiglas õeldi, et pange üks kiht rohkem kui endale. Minule valmistas beebi riietamine kuskile minekuks küll alguses suurt peavalu. Ei tahnud ju et tal oleks külm ja samas liiga palav on ka halb.
Ning siis paberimajandus. Sellel teemal on küll lugematul hulgal infot aga kui aeg käes siis oleks ühest heast nimekirjast palju abi. (nimepanek, ühekordsed toetused- piirkondlik, ja riiklik, lasterahad, vanemahüvitis, lasteaiakoha avaldused, pangast tuli kohe kiri, et üks vanem saab pensionilisasissemakset taotleda, jne). Ma õnneks jõudsin mingi nimekirja enne sünnitust valmis teha ja see aitas mind palju. (ja muidugi on abieluinimestel see dokumentide ajamine lihtsam, aga samas päris palju saab e-riigile kohaselt interneti teha ainuke asi vist oli nimepanek mille jaoks pidi kohapeal käima).
Vaktsineerimine on ka alati huvitav ja põnev. Ma lasin teha kohe kõik vaktsiinid, kuid samas teksib ikak ksüimus,e t miks tehakse imikutele B-hapatiidi vaktsiin, kui see levib enamasti sugulisel teel ja süstaldega.
Mina keskendusin raseduse ajal ainult sünnituseks ettevalmistamisele ning põgusalt lugesin ka vastsündinu eest hoolitsemisest. Mul oli ettekujutus, et väike beebi põhimõtteliselt ju ainult sööb ja magab ning ma saan kõrvalt omi asju ka teha. Reaalsus kujunes aga hoopis teistsuguseks. Esiteks need vähemagatud ööd, kui beebi süüa ja mähkmevahetust tahtis. Teiseks polnud ta mul ka suuremat sorti magaja (siiamaani pole, pea kaheaastasena ei tule tal tihti ööpäevas 12 tundi undki täis), uned olid alguses umbes 20 minutit pikad, ainult liikuvas vankris magas tund-paar järjest. Kolmandaks tahtis ta ainult süles olla, mis tähendas seda, et isegi söögi tegemine ja kodu koristamine toimusid vaid siis, kui mees ka kodus oli. Neljandaks möödus tal pea terve esimene kuu tissi otsas olles (vot seda tasub küll kõigile mainida, et see ongi normaalne, kui vastsündinu pidevalt süles ja tissi otsas on ning ei maksa absoluutselt karta, et sellega ta ära hellitab). Viiendaks ongi mingi hetk lapsel emme vajadus ja siin ei päästa enam keegi teine. Vast kusagil 3-5 kuusena ma ei saanud 15 minutit dušši allgi käia ilma, et laps issi süles karjunud ja emmet nõudnud poleks. Aga see möödus ja siis tuli jälle periood, kus kõike pidi ainult issi tegema.
Lühidalt kokku võttes: väikese lapsega pole mingi asi püsiv. Kui ta täna käitub ühtemoodi, siis nädala aja pärast võib ta käituda juba täiesti vastupidi.
Minu jaoks olu kõige keerulisem last õigesti riidesse panna, st mida ja kui palju õue minekuks, autoga sõiduks jne selga panna, et ei olwks liiga palju ega liiga vähe
Oleksin tahtnud seda teada, et beebil on nö “piima tellimise päevad” kus ta tahabki pidevalt tissi ja seda, et mingil arengu perioodil on ” streik” kus ta ei taha just tissi. Oleksin asja rahulikumalt võtnud 🙂
Ja ilma hällita oleksid mul küll esimesed kuud olnud raskemad. Nii hea oli teda sinna magama panna ja öösel peale söötmist unele kiigutada. Niiet seda soovitaksin ma kindlasti.
Ja kindlasti oma mehega rääkida. Alates beebiga tegelemisest kuni emotsiooni välja. Sa ei pea kõigega ise hakkama saama 🙂
Võitlus sooriga. Mul endal oli see üle kolme aasta tagasi ja sain ravi. Seni polnud välja löönud, kuid kui nädalase beebiga kontrolli läksin, ilmnes, et tal on soor. Nüüd, poolteist kuud hiljem, on see tal endiselt suus. Kaka on roheka varjundiga. Saab juurde piimhappebakterit ja on vaid rinnapiima peal. Unehäired, valus kakamine jne. Kogu kupatus ühesõnaga, kahjuks. Lapsest on kahju.
Tuleb jah värskel emal leida ise see kuldne kesktee või sisetunne. Ma olin esimesed kolm päeva haiglas ning iga lastearst, ämmaemand (vahetuvad ju iga päev) ning imetamisnõustaja rääkis erinevat juttu. Püüdlikult proovisin neid kõiki kuulata ja infot meelde jätta. Koju saades tegin aga lõpuks ikka nii, nagu sisetunne õigemaks pidas.
Ja seda, et kui mingil põhjusel laps rinda ei võta ning on tarvis piim igapäevaselt talle välja pumbata, siis peaks kindlasti soetama elektrilise rinnapumba, mitte manuaalse, kuna sellega lihtsalt ei jaksa nii palju pumbata, kui tarvis oleks. Elektriline küll kallim, hinnad alates 90 eurost umbes, kuid pidevaks kasutamiseks asendamatu.
Mind tabas nagu välk selgest taevast selline asi nagu hormonaalne sünnitusjärgne kurvameelsus. Kümne päevaga läks üle, kui hormoonid paika said. Ei olnud kunagi varem oma elus depressioonilaadseid tundeid kogenud. Olen lugenud, et mingil määral kannatavad selle kurvameelsuse (Baby Blues) all enamus naisi.
See on hea nõu, mis siin varem kõlanud, et enda sisetunnet tuleb usaldada. Ei maksa sellegipoolest pahandada ega lukku minna, kui teised nõu tahavad anda. Kuula erinevad nõuanded ära, sünteesi oma peas läbi ja otsusta ise. Vahest on nõuannetest kasu, vahest mitte.
Mina soovitaks noortele emmedele mõeldes kirjutada näiteks sellest, et iga väikese põhjuse pärast ei pea paanikasse sattuma ja kohe arsti juurde jooksma. Loomulikult PEAKS rääkima ka sellest, et imetamine ei ole kõikidele emmedele imelihtne ja väga paljud tegelikult ikkagi näevad vaeva pikalt, enne kui asja käppa saavad. Samuti on ka selliseid emmesid ja lapsi, kellele imetamine üldse ei sobigi, seda ema ei peaks pilkama, vaid jagama rohkem toetust, sest ega RPA peal kasvanud lapsed ei ole kehvemad.
Kõik küll korrutavad, et ema peab end usaldama enda otsustes, aga esimese lapsega ei ole see nii lihtne. Ikka kõhkled ju endas kui arstid midagi kaalust räägivad. Ometi olen selgeks saanud selle pea aegu kahe kuuga ema olles, et tõesti tasub end usaldada (eriti kui oled piisavalt lugenud ja inimestega rääkinud, et tõsimeeli tead, et mis tunned on õige).
Selle beebikese kaalu pärast kuulen igalt poolt kuidas arst ütleb, et tasuks natuke juurde toitu anda ja mis iganes mured kaaluga… kuigi ema ise tunneb, et pole nagu häda midagi (näiteks teised lapsed ka peres alguses väikese kaaluga olnud).
Näiteks väljas käies korrutatakse mulle pidevalt, et pane veel üks tekk peale lapsele jne jne… ma ju tean, et mu laps on soojalt riides ja nüüdsest jään endale ka kindlaks. Tuleb usaldada ennast ja enda last, et tunned teda piisavalt (seda ma siis avastasin poja esimese kuu lõpuks 😀 ).
Ema närvide säästmiseks soovitaksin mainida, et see, et kodu on nagu seapesa on täiesti normaalne ning sellepärast ei peaks tõmblema :D. Mina käisin esimesed nädalad kodus nii ringi, et hommikumantel oli peale tõmmatud, juukseid kammisin alles õhtul või kui sedagi ning hommikune hammaste pesu tuli ka alles õhtul meelde :D.
Mina soovitaksin võimalikult vara lapsel päevase rütmi korda saada, mitte päris nii et minuti täpsusega sööb-magab-nutab, aga nii et enamvähem uneajad teada on. See aitab natuke oma aega planeerida. Aga muidugi tuleb alati arvestada sellega, et mõni päev näiteks laps ei kavatse üldse magada, minu pisike otsustas ükskord paarinädalaselt 13 tundi järjest üleval olla. Ja noh, et kui kuskile on vaja kindlaks kellaajaks minna, siis hakka 2 tundi varem sättima! 😀
Võiks kindlasti rääkida,et beebi kaal langeb ja hakkab tõusma umbes kolmandal päeval ja kui nad haiglas sellest paanikat tõstavad,siis ei tohiks lasta end häirida,sest õige piim ju ka alles tekib, samuti ei tohiks kuulata,et ühest rinnast 15min imetada ja siis teisest ja iga kolme tunni tagant, laps peab ikka võimalikult palju rinnal olema,et piisavalt piima tekiks ja kohe kindlasti ei tohiks kohe rpa peale minna. Kuna mul oli teine laps,siis ei tekitanud õdede jutust paanikat, kui nad ikka korrutasid,et laps võtab kaalus alla ja kaaluge ning muudkui kaaluge.
Et ema oleks rahulik, ei läheks stressi imiku nutust. Et ema õpiks kuulama oma sisehäält ja end usaldama
No gaaside teemal näiteks, arstid räägivad et need kestavad kuni 3 kuuni, meil olid kuni 6 kuuni ja väga hädas olime nende gaasidega, miski ei aidanud. Nutsime nii öösel kui päeval.
Võimalikult kiiresti alustada beebi võimlemisega kodus, nt. Fitball ja ujumine ujumisrõngaga. Laps magab paremini ja võib olla ei piina teda üldse gaasivalud ( vähemalt nii oli minu tüdrukuga).
täpselt, oleks tahtnud teada, et imetamine ei ole nii lihtne. lisaks oleks tore, kui esimestel nädalatel käiks kodus keegi tugiisik, kes aitaks vajadusel küsimustele vastuseid saada.
ja et kui laps on öösel rahutu, ei pruugi ta olla “lihtsalt rahutu laps”, vaid et põhjus võib olla muus.
Ma idee poolest teadsin, et esimese kuu beebi põhimõtteliselt magabki maha. Aga ma olin juba nädala pärast murest murtud, sest tita ainult tudus. Sõi ja tudus. Kui ta sai 2 nädalaseks, siis hakkasin ta silme ees mänguasjadega vibutama, kartsin, et äkki ta igavusest magab 😀 Ja igal võimalusel magada ise ka, kui tita magab!
seda nõuannet jagavad KÕIK, aga keegi kunagi ei järgi 😀
Keegi oleks võinud mulle varem öelda, kui raske on imetamine alguses!
Just. Et imetamine on alguses raske.
Täiesti nõus! Imetamine ei olnud alguses minu jaoks ka ilus asi ja lähedus oma lapsega. Ma soovitaks (kuid tean omast käest kui raske on seda jälgida) MITTE lugeda perekooli foorumeid. Mina suutsin ennast täiesti endast välja viia kui lugesin inimeste arvamusi sellest, et oled nõrk ja ei hooli oma lapsest kui lähed pudeli peale üle ja taevas hoia kui sa peaksid kasutama nibukaitsmeid. Mina kasutasin kaitsmeid üle kolme kuu enne kui suutsin ilma alles.
Olen ka nõus, imetamisega reele saada on väga raske. Alla ei tohi anda. 🙂