Siia muu draama keskele tuleb rääkida lähiaja suursündmusest. Nimelt sai minu väike ööbikupojuke juba pool aastat vanaks ja selle auks on plaanis mul vähemalt küpsetada grandioosne tort. Mis siis, et ma ei oska, see väike pudin on seda väärt…Et tema ees torti söödaks ja talle sellest mitte kui grammigi ei antaks.
Kuus kuud on nii kohutavalt kiiresti läinud, kas pole? Alles ma olin rase ja surin sellesse, kui raske on olla rase. Nüüd on mul poole aastane laps. See tundub uskumatu.
Alles mul oli selline väike põrnikas, kes ei osanud mitte midagi teha. Praegu vaatan ma teda ja ta on ametis oma kahe lemmiktegevusega: mörisemine ja elustamine. Mörinaga on nii, et ma ei teagi, miks ta seda kolli häält teeb. Ehk on minu hääl nii “metalse raginaga”, et ta arvab, et nõnda räägitaksegi? Või ta mõnitab mind? Elustamine käib Mari puhul nii, et tuleb võtta suvaline asi. Näiteks nukk, kaelkirjak, pehme loom, ja siis hakata ta nägu imema, nagu sa üritaksid teda elustada. Jätkata niikaua, kuni enam eluka nägu imeda ei viitsi. Näete nõnda:
Eile ma tulin korraks vaatama, kas Mari magab ja ta oli nii armas, et ma pidin ta käest kinni võtma ja tema kõrvale lamama. Mõtlesin just parasjagu sellele, kui kohutavalt imeline ta on ja kui väga ma teda armastan, kui ta äkki laialt naeratas! Ta pole seda päris beebist saadik teinud ja ma kohe mõtlesin: “Appi! Mari oskab mõtteid lugeda!”. Aga ehk oskabki? Mitte, et selle jaoks peaks hiromant olema, et mu tundeid selle väikse nubina suhtes teada.
Roomata ta endiselt ei oska, aga kuidagi saab ta punktist A punkti B kohale küll. Ma ei ole kindel kuidas, aga protsess kiireneb, kui ees on kassid. Las tal olla ka enda saladused, mismoodi ta seda kõike teeb.
Imelik, et ma kunagi mõtlesin, et ma ei taha lapsi. Miks ma nii arvasin? Nad on ju nii armsad (enda omad, mitte teiste). Teate, kui mõnus on ärgata selle peale, et keegi vaatab sulle suurte silmadega otsa ja naeratab maailma laiemat naeratust? Natuke vähem mõnus on, kui ta järgmisel sekundil krabab sind juustest ja silmalaust korraga, teeb “ääääähhöääääääääää!” ja üritab su nägu endale suhu panna, nagu väike hambutu zombie. Aga siiski mõnus.
Hambaid tal ikka pole, aga parem ongi. See sindrinahk kindlasti hammustaks mind nalja pärast või midagi säärast. Ega need hambad tulemata ei jää, see on kindel.
Oskustest on tal veel nii palju, et ta oskab lutti suhu tagasi panna, kui see välja kukub. Ainult kahjuks mitte iga kord õiget pidi ja see tekitab temas raevu. Miks see lutt enam ei tööta?! MIKS?! Alles ta ju töötas?! Ja siis pean mina teda päästma tulema ja talle luti õigesti suhu panema.
Meie tänane sünnipäevalaps põnevil olemas. Kas ehk leiab täna midagi uut ja huvitavat, mida suhu toppida?
Mõõte kah siis – pikkus 68.5 cm, kaal 6.7 kg.
13 kommentaari
Palju õnne Marile ja emmele-issile! Ta on Teil imearmas ja Teie olete fantastilised vanemad 🙂 Arvaku kõik teised mida tahavad aga Maril on väga vedanud 🙂 Hellus-hool ja armastus-kõik on olemas 🙂
Palju õnne!Minu poja sündis 6.okt,,tema ka ei rooma aga keerutab niimoodi ,et kõhuli selili ja ongi seal kus soovib olla 🙂
Rõõm lugeda, et imikuiga nii stressivaba olnud teil. Kas tohib huvi tunda, miks Sa rohkem lapsi ei soovi, kui emadus osutus arvatust toredamaks?
Sest ma tahan ikka selle ühega enne lustida 😀
Sellepärast, et kui liiga palju toredat korraga on muutub see igavaks ja tavaliseks 😉 ja pealegi ei ole vaja neid lapsi kohe üksteise otsa vorpida, tuleb nautida seda ühte kõige pealt ja kui siis kunagi veel tite isu peaks tulema, siis saab alati ju juurde teha 😀
Aga palju õnne väiksele armsale Marile 😉
Lugedes su eelnevat postitust imestan väga, et sellise teksti kirjutas ema, antud olukorras eriti, et tütre ema! Palju õnne Mari, oled juba selles vanuses kindlasti tolerantsem ja küpem kui su lapsikud vanemad.
tolerantsem? kas ma tundusin sulle millegi suhtes ebatolerantne? aga muidu tänud, I guess 😀
Mis asja?? Väga armas tekst on ju – tegi minu hommiku küll kohe rõõmsamaks. : )
Palju õnne emmele, issile ja pisikesele neiule.
Wtf? Ei saa aru, keegi hammustas?
Miks ta peab nii armas olema ?
Muidugi ka suured õnnesoovid 🙂
Vahva. Meie lastel on ainult 10 päeva vahet. Minu tütar sündis 20 okt. Ta küll ei ole nii andekas ,kui väike Mari. Ta veel endiselt ei keera, ei rooma ja kõhuli olemist ei armasta. Küll aga kui panna ta kõhuli, siis kõhult seljale saab helikiirusel ja istub ka väga hea meelega nii toega, kui toeta. Viimast varianti harrastame võimalikult harva. Ülejäänud ajast lebabki nagu meritäht , näppides mõnd mänguasja või varbaid.
Palju õnne teile 6nda minisünnipäeva puhul :).
oh ta on teil nii vahva! üliarmsale ja ilmeka näoga sünnatarile palju õnnneee! =)
Palju Õnne kogu perele. Maril on nii ilusad suured silmad …üks suur nummikas 🙂