kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem

Mul on tunne, nagu mu ellu oleks siginenud uus trussikumiisu, aga lausa veelgi pealetükkivam. Kes muu see ikka olla saab, kui mitte preili Carmen Köstner, kes kogu selles “Regiina ja Carmen trallis” üks peategelastest oli.

Inimene lihtsalt ei jäta mu hinge rahule. Käib Malluka Facebooki lehel mulle kummalisi kommentaare ladumas, näiteks tuleb lambist ja kirjutab “;)”. Mida ma sellest arvama peaks? Kas see ei ole kuidagi kummaline? Eeh, ju siis tema meelest mitte.

Täna saavutas proua heategija oma lolluses uue leveli. Nimelt lisasin ma Facebooki pildi, mis kirjeldab elavalt mu igapäeva. Kassid, Mari ja mina. Ok, tegelikult üritasin selfit teha, aga üks vonkles pildile ja Joss ei saanud täpselt aru, et mida ma seal maas vedelen ja tuli istus igaks juhuks minu kõrvale. Noh, ehk saab miskit head või nii.

Vaatlus 1. Lavale astub preili Carmen ja tunneb muret mu lapse heaolu pärast: “Ma tegelikult pole siiani aru saanud, kuidas sul küll teiste inimeste kohta si**a kirjutades , oma lapse jaoks aega veel jääb, või sul ongi nii , et 90% ajast laps chillib tagaplaanil ??”.

Ei jõudnud mina veel aad ega ood öelda, kui juba tundis daam vajadust ennast vähekene täpsustada. Noh, jumal teab, ehk mõni loll veel ei saanud aru, et kui sitt ema ma täpselt olen. “Eriti siis kui ema palkab raha eest jalutaja ja ei viitsi ise lapsega jalutada :D”.

Juba nende kahe esimese kommentaari peale tuli mulle pähe palju mõtteid. Esiteks – miks sa loed mu blogi? Kas sul on hing nii valus? Kas sa tõesti solvusid, et ma ei taha sind enda blogi loosimistest osa võtma? (Jah, ta lausa võttis ühest loosist osa, kus ma talle viisakalt teada andsin, et pole mõtet osaleda, sest ma tõesõna ei soovi seda auhinda talle anda. Seepeale neiu solvus ja pakkus, et ma annangi oma auhindasid näo järgi välja. Aga see selleks.)

Teiseks, kui palju aega sinu meelest lapsele läheb? Jah, on ka neid, kes vajavad väga palju tegelemist ja tähelepanu, minu Mari õnneks selline ei ole. Roomatagi ta veel ei oska, seega võin ma talle näiteks puust lusika kätte anda ja ta võib rahumeeli pea pool tundi omaette maas laliseda. Kui kaua arvab preili Carmen, et ma oma üht blogiposti kirjutan? Valgustan siis nüüd teda ja ka teisi huvilisi – maksimaalselt pool tundi. See on tõeline maksimaalne aeg, siia sisse arvestan ma ka seda, kui ma mõndade postituste jaoks pilte vähe “töötlen”.

Ühtlasi on väikelastel selline omapärane komme magada. Lausa mitu korda päevas ja tunde jutti. Kuna ma koristada nagunii ei viitsi, siis mida ma oma vaba ajaga tegma peaks? Kui blogimine on nii suur surmapatt, kas peaksin ma selle asemel näiteks aknaid pesema, või pesu triikima? Ütle siis mulle, kulla püha emand, Carmen. Kas see teeks mind mu lapsele paremaks emaks?

Või kujutab Carmen ette, et meie kodune elu näeb välja selline, et hommikul, enne Kardo tööleminekut, saab Marike isalt natuke hellust, mida pika ja raske päeva peale hea meenutada. Siis peab ta umbes kella kuueni maas, oma rooja sees nutma, kuni isa koju tuleb. Sellisel juhul peaks ju neiu Carmen lausa õnnelik olema, et mul aeg-ajalt jalutajad käivad. Saab laps vähemalt natukenegi tegeletud!

Aga see selleks. Keegi küsis Carmenilt, et kas tal on nüüd pärast säärase kommentaari panemist hea olla. Neiu vastas: “Ei ma ei saa aru miks peaks hea olema , kahju on pigem ja paneb mõtlema !”.

Siinkohal hakkasin ma käsi kokku hõõruma. Carmenil on minust kahju! Kas ma saan ka nüüd korteri? Tasuta pesumasina? Maksab ta ehk hoopis mu hambaarsti tasud kinni?! Proua ema Theresal on minust kahju, ühtlasi on ta ju meil aasta heategija. Mis õnn siit nüüd mulle sülle kukub? Kahjuks ei ole ta veel mulle midagi pakkunud 🙁 Eks ma ootan edasi…Ega ma vast kaua ootama pea, sest nagu kõik teavad – Carmen aitab abivajajaid!

Keegi teine kommeteerija tundis huvi, et kas Carmenil ka endal lapsi on, et ta nii hästi teab, kui palju aega ühe lapse kasvatamisele läheb. Vastus oli suurepärane: “Ma nimelt ei ole valmis veel lapseks, just sellepärast, et mitte muutuda emadeks, kes ei viitsi oma lastega jalutada ja tegeleda nendega, pärast vingudes, et laps on elu ära rikkunud ja aja röövinud”.

Kallis Carmen, kui sa arvad, et ainuke lapsega tegelemine on jalutamine, siis ära kohe päris tõsiselt lapsi saa. Ausalt kah. Aga õnneks on hea teada, et Carmenist endast kunagi võrratu ema saab. “ma oleksingi meisterema kui ükskord lapse saaksin, mulle oli eeskujuks oma ema , kes tegi fantastilist tööd “. Tjah. Näha on jah…

Tsiteerin siinkohal Carmenit Õhtulehe artiklist: “Jah, ma läksin närvi, sest inimeste küsimused olid nii õelad,” tunnistab Carmen, kes oma sõnul tahtis lihtsalt head teha ega uskunud, et sellest kujuneb niisugune peavalu. “Ilus ettevõtmine keerati inetuks. Ma ei uskunud, et nii palju umbusklikke inimesi tuleb. Ilmselt oleks saanud kahtlusi leevendada sellega, kui oleksin lõpuni rahulikuks jäänud ja mitte ärritunud. Aga kahtlusi inimeste seest ma ära võtta ei saa,” kardab Carmen.

Carmen, ära enam karda! Kohemaid, kui sa mind aitad (kas siis maja, korteri või hambaarstitasudega) ei kahtle sinus enam mitte keegi! Ma luban sulle! Mul on hea meel, et sul, aasta heategijal, on lõpuks ka minust kahju hakanud. Sitta tegelt sellest minust, hea, et sul Marist kahju hakkas! Mõelda vaid, mina istun siin, päevad läbi blogin ja vihkan Mari. See on ju hirmus! Võta midagi kiiresti ette!

Et te aga teaksite, kellest üldse jutt on, siis jagan teiega ühte fotot, mis täitsa avalikult ka Malluka lehel üleval on. Kahjuks ei tea ma, milline fotolt on Carmen, aga üks nendest ta pidavat olema.

*Kas kellelgi veel tekib vastupandamatu soov partidele saia viima minna? Läheks Mariga…Ah, ei viitsi!