Pildi maalisin ma täitsa ise siis, kui Sillu ükskord lõuendeid ja värve koju tõi. Olin megasillas ja ei teadnud, mida oma suure õnnega ettegi võtta. Ja siis tegin selle. Olen päris rahul..sest…
…juba paari tunni pärast hakkab mul väga hea. Sest juba paari tunni pärast olen ma ENDA KODUS ja ma saan selle pildi ENDA KODU seinale panna ja tsillida ENDA VOODIS ja minna OMA KÖÖKI ja valida KÕIKIDE oma riiete vahel.
Tundub üsna random, aga ma olen nii õnnelik selle üle. Mitte, et ma vahepeal siin mingi suremas oleks olnud, aga see, et mul on iseenda ruum on tegelikult üsna oluline. Et ma saan üksi olla kui tahan. Ja teha süüa, mida iganes tahan. Ja tulla koju millal iganes tahan. Ja tõmmata kardinad ette ja lamada oma koopas kui tahan. Ja viia Joss koju ja teda kaisutada kuni tuleb hommik ja ma pean tööle minema.
Kuigi ega sellel elul ka praegu häda pole. Ema ja vennake läksid kuskile sünnale, mistõttu ma laman rannatoolis enda rõdul ja kuulan mussi ja teen igasugu häid asju. Ja soe on ja hea on ja selline tunne on, et nüüd kohekohe midagi juhtub. Nagu teinekord on selline ärevus sees, et midagi halba juhtub, aga sa EI TEA MIS.
Mul seevastu on selline tunne, et kohekohe juhtub midagi head, aga ma EI TEA MIS. Ja siis tuleb meelde: “Ahjaaa, kodu! Mmmmm!”
Ja üldse on mul selline tunne, et ma olen ümbritsetud igasugustest tobedatest reeglitest, millest ma nagu enam-vähem aru saan, et miks nii võiks. Aga ei saa aru, miks pean. Miks pean kõike tegema nii, nagu keegi inimene kunagi kuskil otsustas. Ma kirjutaks siia näiteid, aga siis ma peaksin selle posti ka parooli alla panema, nagu viimasel ajal aina tihedamini juhtub.
Aga minnes tagasi eelmisele teemale: mõelge vaid, nüüd saan ma enda soolakat plaanima hakata! Soolakad ju minu thing!
Muidu on kõik mõnus, aga ma täpselt ei tea mis.
Kommentaarid puuduvad