Lubasin teile ammu Marta silmadest rääkida, seega teen selle lõpuks ära. Peale seda, kui lasteaiast öeldi, et Marta kuidagi “imelikult vaatab”, panime aja optomeristi juurde Nägemisuuringute kliinikusse. Sõbranna ütles, et ta on seal lastega käinud ja olla super tore koht. Ta ei eksinud, sest Martal sai kõik ilusasti üle vaadatud. Marta on üldiselt selline tegelane, kes võib huupi otsustada, et tema lihtsalt ei taha. Ja kui tema ei taha, siis ta ei tee ka. Aga seal olid kõik aparaadid ja värgid hästi lapsesõbralikud ja huvitavad, seega saime pmst kõik tehtud.
Ma ütlen põhimõtteliselt kõik, sest meil paluti siiski tagasi tulla, et talle saaks ka lisauuringuid teha. Selliseid, kus pannakse tilgad silma ja vaadatakse erinevate aparaatidega. Seda seetõttu, et kui Marta kahe silmaga koos vaatab, näeb ta täiesti eakohaselt. Aga vasaku silmaga ikka miskit häda oli, mida oli vaja rohkem uurida. Ootasime siis jupp aega silmaarsti vastuvõttu, kuni lõpuks aja saime ja kohale läksime.
Olin seekord veel rohkem skeptiline, sest okei, vaadata võis ta lasta küll, aga et miskit silma tilgutada jne? Tundus ebausutav. Aga kae nalja, Marta oli jälle super vastutulekik ja lasi endaga kõike teha, mida toredad tädid palusid. Meil läks seal kokku kaks tundi, mille jooksul saime teada…et peame uuesti silmaarsti juurde minema. Ega ma ju ise arst ei ole ja täpselt ka aru saanud, aga ühesõnaga on tal vasku silma närvi halvatus(?) ja seetõttu näeb ta ühe silmaga kuidagi kahtlaselt/topelt. Kui ta aga pea küljele keerab, näeb hästi. Selle pärast ta seda imelikku kõõritamist vahepeal teebki.
Arst ütles, et tema veel 100% diagnoosi panna ei saa, seetõttu ongi vaja tagasi minna, et siis veel paremate aparaatidega täpsem uuring teha. Aga ta oli endas siiski päris kindel ja ütles, et kui see nii on, siis ongi kaks varianti. Kas silmaoperatsioon või prillid.
Ma ette väga muretseda ei viitsi, eks on mis on ja arstid teavad enivei, mis lõpuks paremini aitab. Aga tore ikka teada, et lahendus olemas on ja ta selle probleemiga täiskasvanuikka ei lähe. Selle pärast ongi see 3-aasta silmakontroll oluline – nii väiksed ei oska ju super hästi sõnastada või arugi saada, mis moodi tegelikult nägema peaks. Nii et kellel veel käimata, siis pange aeg kirja ja tehke igaks juhuks ära. Nägemisuuringute kliinikus on see 30€, aga ilmselt saab perearsti saatekirjaga kuskil odavamalt või tasuta kah.
Ja jälle oli mu lugejatel õigus, kes mulle ennegi kirjutanud olid, et äkki Marta silmadega miskit häda on. Ise kogu aeg lapsega aega veetes ei hakkagi nii väga neid “kiikse” märkama ja harjud nendega sootuks ära. Nii et tänud teile. Homme on siis Marta teine arstiaeg ja eks ma saan siis täpsemalt rääkida, et mis viga oli ja mis me selle suhtes ette võtame.
Tore on see, et kuna ta pole kunagi teistmoodi näinud, siis teda ennast selline asi hetke absoluutselt ei häiri. Abiks ikka! Muidugi see veits paneb mõtlema küll, et kas Marta nõustuks üldse prille kandma ja idee nii väiksele lapsele operatsiooni tegemisest tundub ka jube…Aga ei, ma ei pidanud ju ette muretsema!
13 kommentaari
Mul oli kunagi rühmas üks laps, kes ei tahtnud üldse kunstis osaleda. Natukese aja pärast saimegi aru, et ta tegelikult ei näe üldse hästi. Sai prillid ja muutus enesekindlamaks. Sageli ei saagi kohe aru, mis värk on.
Minu 3 aastasele kirjutati ka prillid. Olin väga skeptiline nende kandmises. Tegime aga esimese korra väga mänguliseks- võluprillid olid, kui ei tahtnud siis panime lauale laadima, emme ja venna panid ka 0 prillid ette. Järgmine päev hakkas lasteaias kandma ja rohkem ei ole mingit probleemi olnud.
Kuna aga üks silm on laisk, siis tuleb paar tundi päevas yhele silmale klapp ette panna. See juba suurem väljakutse. Aga lasteaias kannab klappi väga ilusti. Kodus vaja rohkem meelitada.
Nii et lapsed on targad ja harjuvad kiiresti, kui neile asju põnevalt serveerida. Me vanemad kipume lihtsalt ylemõtlema.
Minu tütrel oli selline nali, et kõigest aastaga muutus kergest -0,25 prillist -3,5 ja -4,5 prillid . Jõhker! Tüdruk oli 10.aastane, täna on ta siis 11.aastane. Silmaarst ütles, et seos distantsõppega ja pidevalt massiliselt selliseid hüppeid olema.
Näiteks tütar ise ei saanud kuni õigete prillide saamiseni aru, et ta reaalselt ei näe. Prillid talle iseenesest meeldivad, ikkagi moe ese ju 😀 Aga kuna sugulane on optometrist, siis on kodus olemas ka nn päevased läätsed. Ka nendega toimetab tüdruk ise edukalt ja kannab kord paari kuu jooksul (näiteks tantsuvõistlustel vms). Tegelikult ei ole läätsed nii noortel veel muidugi soovitatavad, kuna ei lase silmal piisavalt kasvada ja arneda. Aga kuna tütar neid väga harva kasutab, siis sai rohelise tule.
Nii et küll kõik hästi läheb!
Mul neiu sai 2,5 aastaselt prillid. Olin ka skeptiline, aga silmaarst lohutas, et lapsed on targad – ta saab ju aru, et prillidega näeb paremini. Nii läkski ja mitte üht probleemi meil prillide kandmisega ei ole olnud! Ehk et loodetavasti teilgibkõik sujub.
Minu plika sai 1aastaselt prillid. Kartsin ka et ei hoia ees jne aga sai kohe aru et näeb nendega paremini ja sinna need jäidki. Laps sai nüüd 5aastaseks ja kuuaega tagasi käis silmaopil. Väiksed on nii visad ja tragid ja paranevad palju paremini nendest oppidest ja asjadest. Ja no mida varem asjaga tegeletakse seda parem. 😊 Mu oma kisab siiamaani nagu siga aiavahel kui arst peab silmatilkasid panema 😂
Minu laps oli u aastane kui käisime silmaopil. Temal oli silmade nullpunkt paigast ära ja reaalselt tõsteti silmalihaseid ümber. Tänapäeva arstiteadus on tegelikult täielik müstika. Mõte kõigest sellest on kordades kohutavam kui asi tegelt oli. Seda kõike tehti läbi silmamuna. Kuidas see võimalik on, ära küsi. Opp kestis u pool tundi ja õhtuks saime juba koju. Mingit valu ta ei tundud ja ainus raskus oligi narkoosist ärkamine.
Aga minu lapse elukvaliteet on tänu sellele oluliselt paranenud. Tema vaatas ka samamoodi sedasi külje pealt. Nüüd on ta tubli koolipoiss ja saab väga hästi hakkama. Süvenedes millessegi on säilinud kerge pea kallutamine, aga uut oppi enne puberteedi iga ei tehta.
Nii et kõik läheb lõpuks ikka hästi, ja teil 😉
Loodame🙏
Silmaarsti juurde minemiseks ei ole vaja saatekirja. Kui kliinikul on haigekassaga leping, siis peab ise maksma vaid visiiditasu.
Minul plika sai kaa kuskil 3-aastasena prillid. Võibolla suts varem. Kõõritas vasakut silma ja nägi topelt. 8-aastaselt pidi ikka operatsioonil käima, kuna silma lihased olid liiga lõdvad. Elu hirmsaim kogemus oli see. Ta on täpselt nagu Marta.. Kui ei luba siis ei luba! Kui tuli aeg poisil adenoidide opile minna, keeldusin mina kaasa minemast.. 🥺
Minu lapsel olid ühel silmal lihased nõrgad. Kui simad väsisid, siis vajus see silm korraks sisenurka, aga laps pani automaatselt selle tagasi. Avaldus see esimeses klassis. Ka tehti need uuringud. Ja lahendusteks oli samuti prillid või operatsioon. Soovitati alguses prille proovida, et siis silmad ei väsi nii ja lihased muutuvad tugevamaks. Kandis vist kuskil aasta prille ja aitasid. Hoiatati, et see võib uuesti juhtuda, aga siis on juba lahenduseks op(silmalihaste ümbertõstmine) . Laps sai eile 25, kõik on siiani korras. Arvan, et ka nii väike laps nagu Marta, on nõus kandma prille, kui see tema nägemise paremaks teeb.
Ma ei kujuta tõesti ette, et kas ta oleks nõus kandma 😬
Mu tüdruk vajas järsku lugemisprille. Meie peres pole kellegil prille lapsena olnud ja kõik see tundus kuidagi hirmutav, just sama teema, et ei tea kas hakkab kandma. Sõbranna siis soovitas, et mine prillipoodi ja las ta ise saab valida, et ära sa jumala eest hindu enne vaata 😉 Ei vaadanud hindu, aga mingi tädi tassis talle prilliraame ette ja koos nad seal nahistasid peegli ees, tulid siis eputama – üks paar Muumi prille ja teine selline ühevärviline kena raam (oli just kampaania 2 ühe hinnaga). Nii et sai ühe paari koju ja teise lasteaeda. Ja kandis neid korralikult, nii äge ju, ise valis ja Muumi peal ja nii lahe, õel ja vennal kumbagil pole. Vot ma nii loodan, et teil ka samamoodi läheb!
Väga õige, et laps saab ise prillid valida. Mul ka tüdruk valis ise.