Käisin ükspäev poes, kui sõbranna just parasjagu helistas. Kuuldes, et olen poes, küsis ta kohe, et aga kus mu lapsed on. No kus nad ikka olid – kodus. Sain juba ta hääletoonist aru, et teise käiega otsis telefoniraamatust lastekaitse numbrit 😁 Okei-okei, nii hull ka polnud, aga see draamatiline “ÜKSI V?” oli päris meeldejääv.
Igatahes mõtlesingi uurida, et kui vanalt teil lapsed üksi koju jäänud on? Ma muidugi ei hakka siin võrdlema oma lapsepõlvega, kus eelkooliealine mina korduvalt ÖÖSEL üksi kodus olin. Aga mul on pood 2 min kaugusel ja kui kiirelt midagi vaja tuua on, jätan Marta, Lende ja Mari vabalt korraks koju. Maril on ju telefon, kui midagi peaks juhtuma. Ja ma ausalt käin seal mingi 10 minutiga ära, et selles suhtes väga ei põe. Ainuke, kes mingit jama korraldada saaks, oleks nagunii Marta.
Millal Mari üksinda esimest korda koju jäi, ma ausalt enam ei mäletagi. Ega ta pikemalt kui tunnikene vist üksi nagunii pole olnud, kui sedagi. Teinekord lähen väikestele aeda järgi ja Mari ootab kodus. Muul ajal pole tal põhjust üksi olla. Okei, koolist tuleb ka bussiga üksi koju, aga see pole just üksi kodus olemine 😁 Lende pole vist kunagi ihuüksi olnud… Ei, oota. Ükskord ta oli haige ja mul vaja Marta lasteaeda viia. Siis lugesin Lendele sõnad peale, et ole diivani peal, vaata multikaid, söö oma hommikusööki ja ma tulen kohe tagasi. Ta oli nõus ja ma käisin ära. Ma arvan, et mul läks mingi 35 minutit? Ei mäleta, aga tagasi tulles oli kõik kenasti korras. Muul ajal vist jah üksi pole olnud.
Martat ma muidugi üksinda ei jätaks. Kui siis ainult nii palju, et viiksin prügi välja või tooksin autost midagi. Aga no Marta on puhta hull ka, see võib siin igast imevigureid teha, kui keegi silma peal ei hoia.
Kui palju ja kui vanalt teil lapsed üksi koju jäänud on? 👀
74 kommentaari
Ma jäin kahe-aastaselt hommikuti paariks tunniks üksinda koju, kui ema tööl pidi olema. Isa oli just surnud, sõimekohta veel polnud saanud ja elama pidi.
Enda lapse jätsin vast 5,5a esimest korda. Esialgu 15 minutit, sis pool h ja nüüd 7a ja vabalt paar tundi võib yxi olla. Selle hetke tajud ise ära enda lapsega, kui lapsele sobib ja telefon olemas sis ok
Eesti on vist ainuke riik kus emad voivad lapsi imikust saati koju jatta ja uhked ka veel selle ule, mujal maailmas oleks ammu lastekaitse lapsed ara viinud.
Iirimaal alla 12 aastast last ei tohigi koju uldse uksinda jatta ja ausalt palju asju voib juhtuda ja ruttu, pisike laps voib midagi suhu panna ja ara lambuda, mina votan alati koik lapsed kaasa ukskoik kuhu lahen, iialgi ei suudaks elada selle suu tundega kui lastega midagi juhtuks ja mind polnud kodus nende jaoks olemas.
Usun, et lugudest laste üksinda jätmisest võiks raamatu kirjutada. Igatahes minu ema oli mu aastaselt (90ndatel) üksi koju jätnud, et poodi minna. Ta teadis täpselt, et üks mu unedest on pooltundi, mille jooksul siis poodi putkati. Mu oma kahe poole aastane on suhteliselt mõistlik. Hommikuti vaatab multasid kui veel noorema lapse kõrval tukkuda üritan, kui midagi vaja tuleb otsima mind. Sugulane jättis oma 3- ja 6-aastase üksinda koju kui pidi korraks tööle minema. Vanemale lapsele jäeti telefon ka igaksjuhuks, tundub et selle generatsiooni lapsed saavad nutiseadme kasutamise oskuse rinnapiimaga😃. Kõige ehk markantsem lugu, mis kuulnud olen on ehk kuidas üksik ema elas aastaid tagasi oma kahe pojaga puuküttega korteris. Mis üksik emal ikka teha kui vanemale poisile, kes tol ajal oli ehk kuuene, õpetada ahju kütmine selgeks ja hoidis nooremat venda. Eks lõpuks olenebki kõik lapsest endast, mis vanuses saab teda üksinda koju jätta.
Kuna ma kasvatasin 4 esimest eluaastat last põhimõtteliselt üksinda (mees töötas välismaal), siis esimesed sellised kiired poeskäigud lapse lôunaune ajal vôi kui juba ööunne jäi, olid alates 2-3a saati täiesti tavapärased. Pood oli paari minuti kaugusel ja ma tõesti ei tahtnud 30min kulutada lapse riidesse panekuks, et paariks minutiks poodi minna ja piima või leiba tuua. Pikemalt hakkas ta kodus olema 7a enne kooli minekut suvel. Lasteaed oli siis läbi aga meil veel puhkust mitte. Alustasime nii, et alguses oli meie äraminekust lõunani üksi ja vaikselt pikndasime aega. Täna on ta 8 ja tihtipeale tahab pigem ise koju jääda (kui näiteks poes või korra linnas käime). Kui alguses häbenesin sellest rääkida, sest sain palju hukkamõistu, siis täna esiteks usaldan oma last ja teiseks võrreldes ajaga kus polnud mobiiltelefone ja võimalik igas olukorras helistada on täna lastel üksi olemine ikka väga turvaline 🙂
Minu vanem poeg oli 5 aastane kui sündis teine poeg. Vanem poiss võis siis üksi lasteaeda minna ja tulla. Me elame väikeses kohas ja lasteaed paistis aknast. Ma ei mäleta kumma poisi aegu see seadus muutus et on vaja hakata helbekesi kasvatama ja kooli eelikud ei võinud enam üksi lasteaeda minna ega tulla. Teine poeg hakkas üksi kodus või toas olema kuskil 3-4 aastaselt. Talle hirmsasti meeldis üksi olla, peaasi et sai üksi mängida (arvutis muidugi) sai siis paar maja edasi õel külas käidud veidiks ajaks. Nüüdse pesamuna, praegu 2ne olen nii paljuks üksi jätnud et kui panen magama siis käin ruttu poes ära. Kui õue töid vaja teha siis monitor tuppa ja saan seal ka tegutseda kui magab. Ärkvel olles jääb ainult vennaga kes nüüdseks 12 kui vaja puid tuua või prügi viia.
5 aastane kutt kodus ja poes, kui vaja käia, siis edukalt saab tehtud see 30min poe tiir ja pole mingit probleemi. Sitta keeravad lapsed nagunii ka siis, kui vanemad kodus minumeelest😬. Max aeg, mis ta üksi olnud..vbl 40min max. Ei nàe probleemi. Sul neid veel kolm ja Mari nii suur piiga juba😊!
Endal küll lapsi ei ole, aga mind jäeti juba 3 aastasena üksinda koju, kuna ema töötas poes ja tihti oli vaja hilistel tundidel tööd teha ning isa oli teises linnas tööl. Seda muidu väga tihti ei juhtunud. Aga ega ma ka juba veidikene vanemana, juba koolilapsena, olin päeval üksinda kodus. Samamoodi olen ma esimest klassist alates ise kooli ja koju läinud. Ema viis mind ainult 1. septembril kooli, et näidata millise bussi või trolliga ma kooli saan ja mis peatuses maha peab minema. Ma ise ei ole küll lapsevanem, aga ma leian et laps võib ka ise üksinda kodus olla, aga no muidugi 3 aastast ma ise ei julgeks küll üksinda jätta nagu minu ema seda tegi 😂
Arvasin ,et mis see 10-15 minutit siis on ,lapsed niikuinii magasid oma päevaund (5 ja 2 aastane)
Pidin jooksuga viima mehele tööle ühe asja,(olgu öeldud ,et töökoht oli enamvähem maja nurga taga)kuid siiski selle aja jooksul jõudis üks neist teha häda number 2 potti ja siis nad otsustasid põrandat värvida selle number kahega,nuta või naera.sellest on juba üle kahekümne aasta,kuid ikka tuleb see juhtum jutuks,ju siis mäletavad.
Ära nüüd lastekaitset kutsu, aga ühel juhul jätsin kahese koju lõunaund magama kui läksin koduteel kaduma läinud kinnast otsima. Olin ära 10-15 min ja tagasi tulles laps magas endiselt sügavalt.
Veel hullem, mul kahene ja kolmene on praktiliselt iga hommik “üksinda” kodus sest nad ärkavad varem kui mina. Eks nad käivad ikka iga mingi aja tagant midagi nõudmas, aga me ei vaata aktiivselt mis nad seal elutoas teevad, püüame veel natuke und pigistada. Mees on ka käinud maja ees tanklast midagi ostmas nii, et jätnud lapsed telekat vaatama. See võtab ehk 5 min. Eks natuke kripeldab, et kas teevad midagi lolli vahepeal või tunnevad eluüksindust selle 5 min jooksul, aga oleme teinud kodu võimalikult ohutuks ja olukorra selliseks, et lastel tegevust oleks.
See teema on muidugi selline, kus iga ema-isa on kõige õigemad maailmas oma meelest, ja kes teistmoodi teeb, kas paneb lapse elu ohtu või ei õpeta iseseisvuseks vajalikke oskusi. Ma siis kasvatan iseseisvad lapsed, võite nende eest palvetada
Jah, selle teooria järgi on Marta ka iga hommik üksi kodus, sest ta on minust 2h varem ka ärganud ja voodist minema hiilinud 😀
No küll nüüd poputavad siin 😀
Mul laps sünnist saadik üksi kodus olnud, pole nagu muud varjantigi kuskilt võtta olnud. Koolis algusest peale ise käinud, trennides ja muudes kohtades sama moodi. Nelja viie aastaselt tõmbas ise mööda linna ringi. Lasteaiaga oli keerulisem, need seal ei vaadanud sellele hea pilguga, kui laps üksi hommikul aeda läks.
Ise olin samuti pidanud olema vara iseseisev. Kolmeselt sõitsin ühest riigi otsast teise üksi esimest korda ja peale seda ainult üksi käinud ja sõitnud olengi igal pool. Ei käinud keegi minuga kaasas. Ka väga pikki vahemaid mitte. Pole siin mingit poputamist. See meil juba veres.
Oleneb võimalustest, aga meil kõigil siin “peres” (ütleks pigem üksikute huntide kari) pidanud lapsed juba sünnist saadik pmslt ise hakkama saama.
Noh samas…..vist osalt ka tänu sellele ei kujuta ma ette naljalt olukorda, kus ma hakkama ei saaks jne. Mingit ahastust küll never peale ei tule. Ma tean, et ma tulen igast olukorrast välja, ükskõik kus ma parasjagu ka poleks.
Seikleja hing ka sees muidugi.
Laps mul ka selline, kes naljalt kaasa ei lubagi endaga, tahab ise käia. Kuueselt sõitis ikka ise trammide ja bussidega siin trenni ja tagasi. Pidi kella aegadest kinni pidama ja aru saama kus tuleb ümber istuda jne. Ma algul ikka proovisin, et ma käin paar korda kaasas, aga ta oli üsna pettunud, üsna pea hakkas siis ise käima kohe. Ma tahtsin lihtsalt veenduda, et ta ikka õigel ajal oskab õiges kohas olla ja õiges peatuses maha minna jne. Enam polnud tal niisama vaba graafiku järgi ringi jooksmine siin. Tuli täpne olla. Aga polnud probleemi, sai hakkama tegelikult. Sest ta väga tahtis trennis käia ja kõigest osa saada, mitte hilineda. Tal mott sees.
Olen pidanud ka ise teises Eesti otsas olema teises linnas terve päeva ja öö korduvalt kui ta veel väga väike oli, oli üksi kodus sadade kilomeetrite kaugusel. Mis siis teha, hakkama tuli saada. Ise samas seisus olnud väiksena. Tundub, et mu lapsel ka probleemi pole. Kui veel väike, kuni kolmene või neljane, siis lihtsam, ohtlikke olukordi väga ei teki kui laps mõistlik ja ise oled kõik turvaliseks teinud, aga kui suuremaks kasvab, siis sindrinahk hakkab ju rohkem elu uurima ja igast mõtteid võib pähe tulla, siis raskem üksi koju jätta. Isegi kui teab, et nö ulakusi ei tohi teha, siis lastel ikka see põnevusradar sees, et ega ta ju tegemata ka ei saa neid “huvitavaid” asju jätta. Need kuue kuni kaheksa aastased kõige kahtlasemad mu meelest.
Nii et jah, ma ei tea millest te räägite 😀 Meil ikka ellujäämiskursus teiste kõrvalt siis võiks öelda. Aga ei kurda. Iseseisev inimene, tark inimene.
Mis tähendab sünnist saadik üksi kodus ja polnud varianti?
Eee… mida ma just lugesin? Väga väike laps üksi kodus päeval ja öösel, kuni sa teises Eesti otsas tööd tegid? Ma tegelt loodan, et see veits üle võlli kirjeldus praegu, sest selline asi pole iseseisvuse kasvatamine. See on tahtlikult hooletusse jätmine ja vastutustunde täielik puudumine.
Kui vana laps oli kui sadade kilomeetrite kaugusel olid ja laps üksi oli ööpäeva?
Ei saaks neid üldse üksi jätta, sest naastes oleks ilmselt pooled kutud. Suurem (peagi 6) teeb väiksemale (peagi 4) kogu aeg liiga, aga väiksem on õppinud ka vastu tegema. Aga see suhtekompott pole selline tavaline lastevaheline nagin, seega jah, tuleb kogu aeg kõrval passida.
Meie juba suure esiklapsega polnud selliseid muresid, aga ülla-ülla, üksi pole kellegagi ju kakelda. 8-9aastaselt ei tahtnud ta üksi koju jääda, aga siis sai ikka jäetud küll juba.
Esimene laps jäi üksi koju….. hmmm… kah ei mäleta, täpselt millal, aga ilmselt millalgi vahemikus 4-5a. Kah samal põhjusel – et pidin kiirelt käima kas poes või lasteaias. Max 40 minutit.
Teine ja kolmas laps jäi samadeks käikudeks üksi koju vaatama, kui olid seal 2,5a läheduses. Selleks muisugi rida eeldusi, et oskab üksi potil käia, muu kodu ohutuks tehtud jms. Ning taustaks kas multikad, muusika, kättesaadavale tõstetud lauamängud, pusled jms, näks ja vesi, et ei hakka ise kuskilt midagi kätte ukerdama ja ronima. Pisemad pole väga kauaks üksi jäänud (v.a. kui on nende lõunauneaeg ja ma tean, et nad magavad 2-3h). Suurem (6a) jäi ükskord olude sunnil plaanitust kauemaks üksi koju, kuna üks buss jäi vahelt ära, suvine graafik jne. Lõpuks tulin taksoga, et ruttu koju tagasi jõuda. Selguski ,et ta olla juba muretsenud, et kus ma nii kaua olen.
Niiet.. ma vist üsnagi rongaema olnud ses osas.
Selle kogu seadusejura peale ütleks, et kui eelkooliealist kasvõi poole tunni kaupa ei harjuta-õpeta, siis kuidas peab laps peale lasteaia lõpetamist suutma päeva pealt pool päeva üksinda kodus olla, kui vanemad on tööl? Mul veel endal nii vana last pole, et päris kuuldeulatusest väljas oleks, aga veerand tundi olen hoovis asju ajanud küll nii, et ta on üksi toas. Ta on 2,5aastane, aga väga asjalik. Muidu töötan lasteaias ja alati õudusega mõtlen sellele, et mõned lapsevanemad üldse oma lapsi ei usalda. Võiks enda närvi treenimisekski eelkooliealist veidikeseks jätta. Kuueaastane peaks ikka juba mingeid kokkuleppeid mõistma 😀
Jah, eks nad mõistavad küll ma loodan. Samas avastasin ma ükspäev, et Lende üritas kassi pesumasinasse panna, et ta “keerutada saaks” 😀 Niiet jumal teab, mis nende peas toimub 😀
novot need on need ulakused, mis hakkavad teatud vanuses tulema. Mul õnneks laps üsna kaastundlik/empaatiavõimeline oma loomu poolest, ta meie kassikesi küll never vist masinasse ei topiks, tal hakkaks nii kurb ennem, aga igasugu muid “põnevaid” mõtteid võiks tal küll pähe tulla. Seda ma põengi kõige rohkem, kui pisut suurem laps juba väga pikalt üksi koju jääb. Kes teab mis igavusest pähe tuleb ja mis võib juhtuda. Iseseisvuses ma ei kahtle, küll aga elavas uudishimus.
Tead, ega Lende ei mõelnud elusees, et ta ulakust teeb. Ta tahtis ISE keerutada, ei mahtunud sisse ja mõtles siis kassile seda lusti pakkuda 😀
😀 😀 Päris hea muidugi. Ta ilmselt föönitab ka kassi vahel ja teeb muud ilusalongi, kuniks kiisud lasevad. Lendes ma ei kahtle, ta on mu lemmar. Ega ta ilmselgelt midagi ekstreemset selle kassi karussellitamisega mõelnud, aga nii need mõtted arenevad, väiksest mõttest saab suurem ja siis juba tekkib uudishimu, et aga mis siis saab kui teen nii jne… ja teadagi, kuhu need mõtted kõik areneda võivad!
Lende ilmselt sinna ei küüni, aga üldiselt…. ma olen enda lapsepõlves ka kuulnud neid sõprade lugusid, kus kass pandi pesumasinasse pesema ja siis teine jälle mikrolaine ahju “kuivatama” ja kui siis varsti plärts vastu uuni ust käis….noh, ei olnud ilus vaatepilt. Ma siiani nutan nende kasse taga 😀 kuigi ma neid kunagi näinudki polnud.
Just nagu isegi ütled laste kohta: jumal teab, mis nende peas toimub!
Lende muidugi tark tüdruk, mul oleks lausa huvitav teada, mis ägedad mõtted tal siiani pinnale kerkinud on. Mulle täiega meeldiks, kui teeksid ükspäev lendest eraldi posti 🙂
Ei ole jah nagu enne tulnud selle peale, et lastele mainida niisama, et klge kassid ei käi pesumasinasse 😀
Minu lapsed praegu 11 ja 9, aga üksi olek oli selleks ajaks selge, kui kooli oli vaja minna.
Ma ei mäletagi täpset vanust, millal harjutama hakkasime, äkki 4-5? Alguses lühidalt ära käimisega, hiljem pikemalt.
Ma ei julgeks jätta suuremat last valvama imikut ega väga väikest last, kuni tal ei ole selge esmaabi andmine. Väikelastega võib juhtuda midagi ootamatult ja kiiresti.
Mäletan kunagi juhtumit mänguväljakult, kui mu lapsed pisikesed olid – oma väikse õega oli mänguväljakule saabunud selline ca 10-aastane vanem õde. Mängisid, kiikusid, lõbutsesid. Kuni ühel hetkel hirmus nutt. Pisike oli kukkunud ja huule katki löönud, verd tuli päris palju nagu näopiirkonnas ikka. Suurem õde sattus täielikku paanikasse (totaalne shutdown) ja ei osanud mitte midagi teha. Õnneks oli teiste täiskasvanute näol tookord kohe abi olemas, aga kui need lapsed oleks seal (või kodus) kahekesi olnud.. ?
Oh, taevas, keegi loeb juba seaduseid ette :)Ameerikas ei tohi mu meelest 12a ka kodus üksi olla. Pole väga ok mu meelest.
Tegelikult tatsin targutada, rt küik oleneb konkreetselt lapsest. Üks on 5a asjalikum kui teine 10aastaselt, seega ma usun, et iga ema-isa tunnetab ära, mis ja kes kuidas võib jääda 🙂
Meil on kodus üksi olnud lapsed 14a, 7a. 5a ja alla aastane ainult äärmisel juhul 14-aastasega.
Mul 5a laps oli juba 4aastaselt uksi kodus ca 2-3h korraga max. Ei saanud kaia linnas (elan linna ääres) muidu sisseoste tegemas. Oleks vedanud last ja kotte võidu bussiga. Oli rahulikult kodus ja vaatas multikaid, kui tahtis oskas ka ise suua votta. Ka siiani on aegajalt uksinda kodus, kui kain arsti juures/linnas poes.
5ne on üksi koju jäänud kui lähen poodi. Kuni tund aega, elame nats linnast väljas.
Esimesed lapsed hakkasid suht varakult üks kodus olema ca 4-5. Kui üks vanem oli kodus, siis keegi pidi ju vahepeal koertega jalutamas käima. Kolmas laps on ~20 minuti kaupa olnud üksi kodus, kui teine laps on vaja autoga trenni viia vms. Aga kogu selle asja juures on alati üks konkreetne reegel, et laps ei tohi sel ajal midagi süüa, vaid istub telekas või telefonis ja mängib. Hirm on, et võib süües midagi kurku tõmmata ja siis ei oska enam ise midagi teha, ega abi kutsuda. Ahjaa, neljasele sai enne õpetatud selgeks, kuidas käib lauatelefonil kiirvaliku kasutamine ja helistamine.
Meil on sama reegel, et süüa ei tohi, kui ma nt poodi lähen. Lapsed olnud 5-sed, kui olen julgenud korraks üksi koju jätta.
Ma pole isegi selle peale tulnud, et süüa ei võiks 😀
Mu 4-aastane jääb max 10-15 min üksi tuppa, kui autot lumest puhastan või puid toon, aga tal on ka reegel, et üksi ei söö, sest ilma liialdamata, tõmbab ta iga päev endale vett või toitu kurku, just tõmbas nt kamapalli kurku…
Minul kunagi kui poiss oli kuskil 4-5 aastane, istus arvutis ja sõi õuna. Ma just koristasin ja hakkasin järjejega trepikotta jõudma, õnneks olin veel toas kui tõmbas õuna kurku. Raputasin tagurpidi ja nii edasi, kui lõpuks see koorik välja tuli. Peale seda ei anna väga lastele koorega õuna. Ja üsna pingsalt vaatan väikeseid kes söövad õuna. Mul trauma sellest
Minul 8a (1.kl) ja 11a (5.kl) lapsed
Suurem laps ei pidanudki väga üksi olema, olin alles siis väiksemaga ise kodus. Nüüd väiksema viimasel lasteaia aastal juhtus nädalavahetusel nii mõnikord, et olime abikaasaga mõlemad tööl ja nad olid siis u 12-18.00ni või 17.00-22.0 kahekesi kodus, siis korraldasin nii, et vanaema või vanaisa käis aegajalt pilku peale viskamas või tunnikeseks siin.
Nüüd kus väiksem esimeses tuleb ikka ette, et on üksi kodus kui oleme tööl. Enamjaolt koos vennaga, aga saavad hästi hakkama. Väiksem on üldse enda arvates jube suur ja iseseisev ja tema ei karda midagi:D ööseks pole nad kunagi üksi jäänud, kui on vaja olla kuskil hilisemal ajal siis tuleb ikka keegi neile seltsiks kuni tagasi oleme, aga päevasel ajal pole probleemi.
Mind jättis ema 24 aastat tagasi ühe aastasena üksi koju😅😅 rääkis, et oli väga külm aeg ja tal oli vaja linna (15km eemal) toitu ostma minna jms, taksoga käis. Kusagil tund aega oli. Ja kui ta koju tagasi jõudis ütles, et ma olin sama kohapeal ja nokkisin ainult tapeeti ära😅😅
issand, ise seda ei suudaks 😀
Sama, kui ta mulle seda rääkis, olin nagu okei ema sa jätad mu 1 aastaselt koju 😅
Vähemalt julges teha, julgeb tunnistada 😀
Ma olin samamoodi, vist olin ka max 5a kui ema laks bussiga hommikul linna(kell9) ja pani mind multikaid vaatama ja kui tagasi tuli linnast bussiga (14:30) siis istusin ma sama kohapeal diivanil, multikad ammu läbi aga kanalit ei osanud vahetada nii ma sealt seda saboteja voi mis iganes saadet vaatasin roomsalt 🤣😁 eks ma vast ikka kaisin ara sealt ka aga mottesse mingeid jamasid kokku keerata tolles vanuses ei tulnud, moned aastad vanem olin siis ikka kypsetasin puupliidi ahjus enda arust kooki ja muidugi ahjudki panid kytte mis oli ylesandeks antud, siis olin vast 7aastane, maja siiani pysti ja teadsid ikka mida voib ja mida mitte 😀
Lende niikuinii põletas selle 35 minuti jooksul korteri maha, koristas kahjud ja remontis uuesti ära.
Lapsed on üksi jäänud tunduvalt rohkem, kuna olen üksikema ja alati ei saa teisiti. Teiste elu on niikuinii ideaalsem, kui sinu oma, kuna nad elavad seda oma vaatepunktist, aga sinu oma nendega ei ühti raudpolt. Siis ongi kritiseerimiseks hea pinnas 🙂 Ja teadagi, kui lastega poodi lähed, on neil käed head-paremat kraami täis, näol nutuvõru või nõudlik pilk ja vajadusel karjatus kõrri valmis mõeldud.
Minu 4 aastane on hommikuti, kui suuremaid kooli sõidutan, kusagil 35-45 minutit üksinda kodus. Naabrid on muidugi olemas ja tal on telefon ka. Ta lihtsalt ei taha autoga sõita. Teha pole midagi. Siiani, septembrist, pole ta midagi kokku keeranud veel.
Laps 3,5 hetkel. Üksi oli esimest korda 7 minutit siis, kui oli kahene. Mul lihtsalt hakkasid ootamatult päevad, veritsesin nagu oleks siga tapetud ja mul oli aega 12 minutit enne poe sulgemist kõrvalmajas asuvas poes ära käia. Panin multikad peale, jätsin läpparist videokõne ja enda telefoni võtsin kaasa. Tõenäoliselt jooksin kiiremini, kui koolis kehalisekasvatuse tunnis 😀
Nüüd on ka paar korda umbes 10 minutit üksi olnud, kui avastan viimasel hetkel, et poest jäi midagi ostmata ja ta ei viitsi kaasa tulla. No tegelikult ei viitsi ta ennast riidesse panna talvel.. Aga tegu algusest peale hästi rahumeelse ja sõnakuuleliku lapsega.
Ärge palun lastekaitset saatke! 😀
Luban, et ei saaada 😀
Mul küll omal veel nii suuri lapsi pole, kellega üksi kodus olemine teemas oleks (on ainult üks beebi), seega oma kogemust jagada ei ole, aga kui arvamust avaldada, siis minu meelest on su lapsed küll vabalt nii vanad, et üksi kodus olla (ok, Marta üksi vast ikka veel mitte, aga Mariga koos – kui nad mõlemad nõus on – vabalt).
Mari on ju juba koolilaps, paljud koolilapsed tulevadki pärast tunde koju ja liiguvad ise sealt huviringidesse või tegutsevad üksi, kuniks vanemad töölt tulevad. Ja kui esimese klassi laps võib koolist koju jõuda juba keskpäeva paiku ning klassikaliselt üheksast viieni töötav vanem alles kõige varem kusagil 17.30, tähendabki see üsna mitmetunnist omaetteolekut (ja seega oleks ka imelik kui laps esimest korda üksi jääks alles kooli minnes, ikka varem peaks tasapisi harjutama hakkama, mistõttu tundub ka Lende just parajas vanuses, et aeg-ajalt natuke aega üksi hakkama saada). Minu jaoks tunduvad ausalt pigem imelikud need vanemad, kes lapse päeva detailideni mingite pikapäevarühmade jms-ga ära planeerivad, et laps jumala eest üksi kodus olema ei peaks 🤷 nagu… laske lapsel ka olla! Mina ise hakkasin üksi kodus olema kuskil umbes nelja-aastaselt ja seda siis kui nt haige olles keegi koju jääda ei saanud (kui võimalik oli, kutsuti ikka vanaema teisest linnast hoidma, aga vahel jäi sinna mingi päevane lõtk enne kui ta kohale jõudis – kolmetunnist ühistranspordiga saabumist ka ise töölkäiva inimesena andis ka vanaemal orgunnida, kui hommikul helistati, et laps haige, kas saad tulla). Ühest küljest, kes siis haige lapse üksi koju jätab, eksole, aga teisalt mäletan ise lapsena haigeolemisi kui erakordset lõbu – palavik oli, väike köha-nohu ka, seega lasteaeda minna ei saanud, aga ega see möllamishoogu kuidagi vähemaks ei võtnud (erinevalt täiskasvanuna haige olemisest 😀), kuna lasteaias käia mulle eriti ei meeldinud, siis oligi pidupäev, et sai koju jääda, olgugi et üksi. Kooli ajal nautisin ka eriti neid päevi kui sain lihtsalt pärast kooli koju tulla ja omaette olla, vaadata telekast seda, mis tahtsin (milleks tavaliselt oli Walker Texase korravalvur või teleturg, sest muud väga sel ajal telekast ei tulnud 😀), lugeda raamatuid või niisama kulgeda ja nokitseda. Mitu korda nädalas pidin aga hoopis linna trenni sõitma ja kuigi trennis käia mulle meeldis, oli kahju, et üksi kodus nii vähe saab olla. Eriti tundsin kaasa klassikaaslastele, kes elasid kaugemal ja käisid koolis koolibussiga (sest see läks alles kell neli ja senini pidi koolis passima) ja hiljem, kui kooli pikapäevarühm tehti (olin siis vist kas teises või kolmandas klassis), neile, kes pikapäevarühmas käima pidid, sest nii nad ju ei saagi üksi kodus olla! Muidugi olen elu aeg olnud ka loomult selline omaettenokitseja ja nautinud üksi olemise aega. Ka praegu täiskasvanuna tunnen, et kui pean olema mingil perioodil pidevalt inimestega koos, siis see väsitab nii meeletult, et olen nõus loovutama mitu tundi ööunest, et seda omaette aega saada, miks jumala eest laps seda nautida ei või ja peab kogu aeg kuskil pikapäevarühmas passima?
Minu laps on 7 ning käib 1.klassis. Esimest korda jäi üksi äkki 5 aastaselt, kui ma korra poes käisin. Nüüd nendel päevadel, kui pean tööl olema on ta umbes kuni 18.00 üksi, aga samas on tal nii telefon kui ka nutikell. Kell on pigem selleks, kui tahab peale tunde õue minna või läheb trenni, siis on hea kui on käe peal ja ei ole ohtu, et ära kaotab selle.
Harjutasin meelega last väga varakult üksi kodus olema. Muidugi see oleneb lapsest, sest minu laps ei ole selline, kes korraldaks mingeid sigadusi või näpiks keelatud asju vms, ikka väga rahulik laps. Muidugi lugesin sõnad miljon korda peale, et mida ta tohib teha (mängida, multikaid vaadata, süüa) aga midagi EI näpi mida muidu näppida ei tohi. Suhtusin temasse kui kellessegi, keda saab usaldada ja ma pole veel kordagi pidanud seda kahetsema 🙂 Kuid veelkord- see oleneb lapsest!
Ta oli äkki 5 saanud kui hakkasin harjutama. Või oli 4.eluaasta teises pooles, midagi sellist. Esialgu ei läinudki kaugemale kui trepikoda, kus passisin ala 10 minutit. Hiljem julgesin juba maja taga poes käia (20min). Eks ta nii samm-sammult läks edasi ja üksi kodus olemise ajad pikenesid. Kui ta oli 6 saanud siis hakkasin harjutama ka ööseks üksi koju jäämist. Ikka vahest juhtus seda, et tahtsin paariks tunniks peale lapse uneaega minna sõbrannale külla vms. Seletasin lapsele ära, et emme on siin kuni sa magama jääd aga siis lähen ära ja kindlasti tulen tagasi enne kui sa ärkama peaksid hommikul ja kui ärkad öösel siis ära ehmata, et emmet ei ole, emme kindlasti tuleb tagasi. Nii ausalt lapsega suheldes ja teda tasapisi julgustades pole probleemi.
Ühe korra ainult mäletan, et ta oli üksi kodus ja mul oli vaja paar tundi eemal olla ja kui tagasi tulin, siis nuttis kõvasti, et tema muretses et emme on nii kaua ära et ei tulegi tagasi. Aga see oli ka siis kui oli päevane käik ees ja ma ei osanud isegi oodata et ta siis nutma hakkab, kartsin rohkem neid öiseid üksiolekuid aga sellega läks hästi. Rahustasin maha ja ütlesin, et emme seletas, et ma olen paar tundi ära, ehk kauem kui nt maja taga poes käimine, et ma lubasin, et tulen siis alati tulen. Traumat ta sellest ei saanud ja edaspidi oli kõik korras. Öiseid üksiolekuid hakkasin harjutama alles peale seda, kui olin täiesti veendunud, et ta on harjunud üksi olema ja sellest ühest paanika korrast kus ta nuttis oli ka tükk aega möödas. Nüüd on ta kohe 8 aastane ja harjunud vajadusel üksi kodus olema nii öösel kui päeval. Kui vaja, siis on terve öö üksi kodus ja võin saabuda peale tema ärkamist. Hommikuhelvestega saab ta ise toimetatud ja ei muretse, vaatab multikaid vms. Ja ära võin minna juba enne, kui ta magab. Ühel korral olin ära õhtul ja tagasi ei jõudnud enne kui tema uneaeg oli käes. Tegin nii, et panin äratuskella selleks ajaks mis ta peab voodis olema ja ütlesin, et kui kell heliseb, siis pesed hambad ära, pidžaama selga ning võid kuulata telefonist unejutu ära ja siis magama. Jõudsin koju tunnike peale tema magamaminekut ja laps juba norskas. See magamajäämine käis ausalt kiiremini, kui siis, kui ma kodus olen! Kodus olles ei saa ta mitte kiiresti magama, küll veiderdab, küll küsib veel miljon küsimust (millele ma KUNAGI ei vasta vaid ütlen, et homme räägime, nüüd on tuduaeg! Aga noh, ikka katsetab, et äkki seekord emme unustab ja jääb temaga juttu ajama.
Mu jutust võib jääda mulje, nagu ta oleks koguaeg mul üksi kodus 😀 Aga ei, tegelikult mitte. Enamasti võtan lapse kaasa kui saan (või ta tahab tulla, mõnikord valis ise koju jääda juba). Ja isegi mõnikord kui oleksin saanud last kaasa võtta siis just harjutamise eesmärgil ma seda ei teinud. No näiteks kui oli vaja käia kaugemal kaubanduskeskuses paar tunnikest vms. Et ta saaks harjuda regulaarselt, et kui päriselt on vaja, siis poleks muretsemist enam. Nüüdseks on 1.klassi laps ja muidugi peale kooli läheb ise koju ja ise saab söögi soojendatud. Samuti on temas arenenud suur kohusetunne, näiteks hommikul tahab ise endale äratuskella panna 10min enne minu oma, et ta saaks varem ärgata ja rahulikult omas tempos riidesse uimerdada ja hambaid pesta, muidu mina olen selline kes ärkab 30minutit enne uksest välja minekut üles ja siis talle ei meeldi see kiirustamine. Seega ta valis selle, et ärkab lihtsalt varem 🙂
Ma kujutan ette, et paljudele käib vastukarva see, kuidas ma saan lapsele nii vara nii suurt “koormat” õlule panna. Kuid oma lapse ja oma kogemuse põhjal ma näen, et olen õigesti teinud. Vastutustunnet ja muid asju olen veel paljude teiste nippidega juba väga varajasest east harjutanud ning näen positiivset tulemust,. Ta on tõesti tubli ja kohusetundlik, ent siiski saab olla laps. Lihtsalt rohkem iseseisvust kui teistel tema vanustel. Ühe tema klassikaaslase sünnipäeval kohtusin ka teiste emadega kes kirusid et miks pikapäeva rühm nii vähe töötab või esimesed nädalad üldse ei töötanud, et laps KEELDUB üksi kodus olemast. Ma olin nagu WHAT??? Sul on varsti 8 aastane laps ja ikka istud kodus nagu titega. Vot see ei mahu minu pähe.
Tegelikult jääb mulje, et kasvatate kutsikat. Muidugi mitte halva pärast! Nii palju sarnasust on lihtsalt teie jutul ja sellel, kuidas oma koera treenisime üksi kodus olema. Selle vahega, et koerale ei saa öelda, kui kaua ära oled ja mida ta vahepeal tegema peab 😉 Aga mure, et “oled nii kaua ära, ei tea kas tuledki tagasi” kõlab küll nagu midagi, mida koer mõtleks. Koerad ja väikesed lapsed on ikka nii sarnased. Nii tore on ikka neid sarnasusi leida.
Ja kokkuvõttes tundub, et supertöö 🙂
Mina see kanaema, kes pole siiani julgenud oma 5a üksi jätta. Aga jutu sees on välja tulnud, et kui ma olen tööl olnud, siis issi on teda mõned korrad pooleks tunniks üksi jätnud, sest ta lihtsalt ei viitsinud issiga poodi kaasa minna.
Poes on nüüd mõned korrad üksi käinud. Majade vahelt minna 300 meetrit, elame väikses alevikus. Linnas küll ei julgeks teda nõnda üksi poodi lubada 😬
Aga kui vaja pole, ega ei PEA ka jätma ju 😀
10a 4a 2a….koos olen neid omapead koju jätnud ainult siis, kui kõige pisem magab-selleks, et poodi lipata korra. 10a oli esimesed korrad ise kodus paari tunni kaupa kuskil 6a. Talle meeldis, ka telefon olemas ja sõnad peale loetud.
Pikemalt ma ei julge neid kambaga omapead jätta, need sulid kipuvad kaklema kangesti.
6ne on vahel olnud 1-2 tundi. Tal telefon ja elame paarismajas, üle ukse on vanavanemad. Tavaliselt jätangi ainult, kui vanaema ka kodus on.
3ne on vahel olnud toas üksi 15min umbes, kui õues vaja miskit teha.
3 ja 6 koos neid ilma vanemata tuppa ei jäta- läheb mäsuks. Üksi vaatavad multat ( suurem vb mängib legodega ka vms)
Mu 5a poiss on jäänud 5-10minutiks üksi koju, kui oli vaja kiirelt pakk välja võtta. Ta väga ei taha veel üksi jääda.
Krt ma olen siiani meelestatud veel nii et eluski ei julge last üksi koju jätta või veel hullem, lasta üksinda minna tal kuhugi 😀
Jään vist elulõpuni kanaemaks 😀 Kuigi nohh, ta veel kolmene. Äkki rahunen järgmise kolme aastaga ikkagi maha niipalju et saab lasteaia viimases rühmaski hommikul üksi minna(lasteaed 50m kaugusel kodust ja ühtegi teed ületama ei pea õnneks.) 😀 Aga no elame näeme. Kuigi tegelt prügi välja viimiseks on ta vist paaril korral ikka mul üksi kodus olnud.
Meil 3-aastasega oli nii, et ükskord issi tahtis minna sauna puid juurde viskama (üle õue on saun), ütles lapsele, et seisa siin akna juures – näeb kuidas issi läheb ja tuleb. Tagasi tulles oli poiss ilusti ikka akna juures, aga oli püksi pissinud. Ütles, et pissi häda tuli, aga ei julenud minna… noo tubli ka, sest kuulas ilusti ju issi sõna ja seisis akna juures 🙂
Teinekord oli ka nii, et käisime autot toomas max 3 min ja ütlesime, et istuks akna ääres ja ootaks, ootas ilusti, seekord pissi häda ei tulnud 🙂
Muidugi nii pisikest ei jätaks koju üksi, aga nohh, talveaeg ja see mõni minut kui vaja ära käia ja selle jaoks pool tundi last riidesse ajada ja pärast ära võtta uhhhh…. 😀
Lastekaitse juba lendab, aga mul kodus 5 ja 1,5a.
Kõige rohkem on tunni olnud, 5sel muidugi ka telefon, et saab helistada, aga tavaliselt vaatavadki multikat ja rahulikud. Harjutan ka igaks-sajaks-juhuks, et kui kunagi reaalselt vaja, et siis oleks julgus ja harjumus sees.
Minul jäi laps esimest korda koju kolmeaastaselt, kui mul poes vaja käia, sest ta haige oli. Pood oli maja kõrval ja üritasin seal võimalikult ruttu käia võib-olla 10-15min läks. Õpetasin talle tahvlist, kuidas helistada ja tegime ka nii-öelda katseid, et kui peaks vaja olema siis kuidas helistada jne. Tagasi jõudsin poest siis tema jaoks ma alles astusin uksest välja ja ta oli üllatunud, et nii ruttu käisin. Praeguseks laps varsti kuue aastaseks saamas ja hetkel olen jätnud teda päris palju koju, kui pooldi lähen. Ta lihtsalt ei taha igakord minuga poodi kaasa tulla ja ütleb, et jääb koju multikat vaatama. Ta on paaril korral helistanud mulle aga seoses sellega, et mida ta poest tahab. 😃 Ilmselgelt, kui ta koju jääb siis ma üritan ikkagi võimalikult kiiresti oma asjad ära osta. Lähen enamasti nimekirjaga poodi, et aega kokku hoida jne. Siiani on kõik hästi läinud ja muresid pole olnud. 🙂
Mu lapsed 1 ja 4, et ma veel ei jäta neid üksi koju, aga mind hämmastab Ameerika, kus lapsed jäetakse koju esimest korda üksi 14 aastaselt. Ja siis neile loetakse sõnad peale, et pliiti ei tohi puutuda… Ja seal kutsutakse lastekaitse, kui laps mängib üksi oma kinnises koduaias. Et lapsevanem on nt toas ja aknast jälgib teda. Ma ise käisin lasteaias ja vend ja õde olid minust nooremad, kui vanemad läksid õhtul peole ja me läksime üksi magama ja olime öösel üksi kodus. Ja hommikul tegin ise vorstisaia kõigile, oskasin ka nuga kasutada. Et sellest pole ju probleemi, kui sa 10min käid poes 😄
Lapsed 9 aastane,7 aastane ja 2 kuune.
Suuremad ikka üksi olnud(koolilapsed juba).
Suurem on ka 2 kuusega üksi pool tundi olnud.Polnud viga miskit 😊
Huh, ma ei tea, kas ma Mari julgeks imikuga jätta üksi 😀
Mu laps on 8-aastane ja ta on igapäevaselt kella 13nest kuni 17.30ni üksinda kodus. Reedeti lausa lõppevad tunnis kell 11.35 ja samamoodi on üksi kodus. Tööl ju peab käima 😂🤷♀️
Jah, ma ise mõtlesin ka, et kui enamik vanemaid tööl on, siis ega lapsed nii kaua koolis pole ju 😀
Tekkis hoopis küsimus, et kuidas ja mis vanuses Marile selgeks sai, mis bussiga kuhu sõita ja hirmu polnud? Hoidsid kusagil salaja silma ka peal alguses?
Tead, ma ütlen ausalt, et ma ise ei pidanud sellega üldse tegelema – mu ema sõitis temaga koos bussiga, kuni meelde jäi 😀
5a ja 3a – polegi kordagi üksi olnud. Seaduse järgi vist alla 7a (ehk 1 klassi laps) üksi olla ei tohigi kodus.
Ma tean, et Soomes olla see seadus, aga ma ei kujuta ette, mis Eestis on. Kuigi jah, Lendet ja Martat koos ma ka ei julgeks koju jätta, kui just Mari ka siin pole 😀
Eestis otseset seadust pole. Üpriski lahti on jäetud ning olukorda hinnatakse igakord uuesti. Rohkem saab lugeda siit: https://www.oiguskantsler.ee/et/kas-lapsi-v%C3%B5ib-%C3%BCksi-koju-j%C3%A4tta
Seadust kui konkreetselt Eestis ei eksisteeri selle kohta. Mu sõbranna on lastekaitsespetsialist ja tema ütles, et vanemad peavad niiöelda ära tundma, kas nende laps on valmis üksinda kodus olema aga lapsel peab kindlasti olema telefon igaks juhuks kui nt midagi juhtub.
Eesti lastekaitseseadus ei ütle kellaaja kohta midagi ehk vanema enda otsustada. Taheti jah põhjamaade eeskujul panna kellaaega sisse, aga õnneks ei pandud. Õnneks, sest siukest asja minu arvates ei ole vaja regullida seadusandlusega.
Seadusega seda tegelikult vanuseliselt määratletud pole.
Okei see teema on nagu rusikas silmaauku praegu 😀 Pidin hommikul kahese lastehoidu viima ja 11-kuune aina põõnas ja põõnas. Mõtlesin siis, et kas ajan ta üles või tõesti jätan ta koju magama ja käin ära. Valisin endalegi üllatuseks teise variandi 😀 Olin kodust ära 12min ja vaatasin teda koguaeg kaamerast. Oleks ta ärganud, oleksin saanud kaamera kaudu ka juttu rääkida temaga. Ja ta magas lausa tund aega veel! Seega kõik õnnelikud, aga loodan, et tulevikus uneajad kuidagi rohkem paigas 😀
No ma arvan ka, et kui kaamera peal jne, siis 12 min ei tapa 😀
Mul on esiemese klassi laps, juba 5 aastaselt hakkasin 1-2 tunni kaupa jätma. Praegu läheb pärast kooli ise koju 14 ajal ja mina tulen koju alles 17.30 ajal. Lapsel on telefon olemas ja olen poolt pigem varakult iseseisvust õpetada 😀
Sama. 7, 5 ja 2,5a. Ja pood samamoodi 1,5-2 min kaugusel ja kui üksi kodus olen olen kiirelt ära käinud. Ja lasteaed on meil maja ees, niiet seal käimine köib ka kiirelt kui keegi neist haige. Ükskord käisin lasteaia koosolekul niiet nad olid üksi kodus. Meil oli koosolek õues ja ma nägin enda kodu akent ja ütlesin kõige suuremale et midagi on lehvita aknast v helista ja ma kohe kodus. Aga selle 40min ei juhtunud midagi. Vaatasid ilusti telekat ja istusid diivanil. Jah süümekad on aga kui pole kohe kedagi võtta on ka jama. Kõige suurem ikka vahest on tunnike kaks kodus üksi kui tunnid lõppevad ennem kui töölt jõuan.
Esimene laps hakkas esimeses klassis koolist koju tulles üksi kodus olema kuni meie töölt jõudsime- umbes 12st 16-17ni. Kus laps siis olema peaks niikaua. 😄
Varem muidugi poeskäigud ka, esimene kord vist oli 4a ja käisin üle tee poes täpselt 4minutiga, hirm oli nii suur, kuigi ta megahea rahulik laps. 🤣 Nüüd on 12 ja on olnud jõuludel ühel öösel 3ni üksi kodus nt, tahtis lihtsalt sugulaste jõulupeolt varem koju.
Tõesti, kus ta siis ikka olema peaks 😀 Aga jah, mul oli ka mega hirm alguses, et äkki hakkab kartma vms, mitte et midagi isegi juhtuks.